2-20-11194/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. aprill 2021. a

Tsiviilasja number

2-20-11194

Tsiviilasi

MTÜ Latin Passion (end. MTÜ Tantsustuudio Latin

Passion)

hagi

OÜ

Kondsor

vastu

võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1437 eurot 80 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. jaanuari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Kondsor apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

OÜ

Kondsor

(registrikood

10081270), lepinguline esindaja advokaat Janar Kuus

Vastustaja (hageja): MTÜ Latin Passion (end. MTÜ

Tantsustuudio Latin Passion) (registrikood 80365081),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristi Haas

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

OÜ

Kondsor

apellatsioonkaebus

osaliselt.

Tühistada

maakohtu

otsus

osaliselt

menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

menetluskulud maakohtus 30% ulatuses OÜ Kondsor

ja 70% ulatuses MTÜ Latin Passion (end. MTÜ

Tantsustuudio Latin Passion) kanda.

3. Jätta muus osas maakohtu otsus muutmata

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus pärast asjas lõpplahendi

jõustumist.

5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. MTÜ Latin Passion (end. MTÜ Tantsustuudio Latin Passion) (hageja) esitas 4. augustil 2020

maakohtule hagi OÜ Kondsor (kostja) vastu võlgnevuse 2349 euro 10 sendi ja viivise 2349

euro 10 sendi väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 11. märtsil 2016 äriruumi üürilepingu nr 99,

millega kostja andis hageja kasutusse äriruumid asukohaga Aleksandri 8a, Tartu linn. Ruumid

anti üle kokkulepitud seisukorras 1. aprillil 2016 ning hageja tasus tagatisraha 2175 eurot

vastavalt lepingu p-le 7.1.

Pooled täiendasid 30. jaanuaril 2017 üürilepingut lisadega 3 ja 4. Lisas nr 4 lepiti kokku, et

kostja nõustub üüripinnal paiknevate klaasseinte mahavõtmisega tingimusel, et üürilepingu

lõppedes taastatakse endine olukord või kompenseeritakse taastamistööd 500 euro tasumisega.

Pooled sõlmisid 4. aprillil 2018 täiendava üürilepingu nr 108, millega kostja andis hageja

kasutusse Aleksandri 8a kolmanda korruse ruumi. Vastavalt üürilepingu p-le 7.1 tasus hageja

kostjale tagatisraha 349 eurot 50 senti.

Hageja teavitas 21. oktoobril 2019 kostjat soovist üürileping lõpetada. Enne lepingu lõpetamist

kohustas kostja hagejat tegema äriruumides mitmeid parandustöid, mh pani hageja oma kulul

tagasi üüripinnal paiknenud klaasseinad, mis eemaldati hageja soovil 30. jaanuaril 2017. Pooled

lõpetasid üürilepingu 27. jaanuaril 2020 kokkuleppel ning lepingu lõpetamise kohta sõlmiti

ruumide üleandmise-vastuvõtmise akt. Samal päeval edastas kostja hagejale arve nr 20200043

ruumide üüri eest summas 175 eurot 40 senti, mille hageja palus kinni pidada tagatisrahast.

Hagejale üllatuslikult esitas kostja 29. jaanuaril 2020 täiendava arve nr 20200039, milles nõudis

hagejalt eemaldatud klaasseinte paigalduse, transpordi, ehituse ja viimistlusega seotud kulusid

2293 eurot 80 senti. Samuti edastas kostja hagejale arve nr 20200040, milles tasaarvestas

tasutud deposiitsummast varasemalt hagejale esitatud arved nr 20200039 ja 20200043. Hageja

nõustus tasaarvestusega vaid osaliselt, s.o arvest nr 20200043 tuleneva üürinõude osas. Arve

nr 20200040 osas palus hageja raha tagasi kanda, kuna hageja oli klaasseinad nõuetekohaselt

ruumis ise tagasi pannud.

Kokku tasus hageja üürilepingute tagatisrahaks 2524 eurot 50 eurot. Hageja ettepanekul ja

kostja nõustumisel on sellest summast arvega nr 20200043 tasaarvestatud 175 eurot 40 senti.

Üürilepingu p-i 7.2 kohaselt on üürileandjal kohustus tagastada deposiidi summa hiljemalt kahe

kuu möödumisel arvestades lepingu lõppemise või erakorralise ülesütlemise kuupäevast

eeldusel, et üürileandjal ei ole üürniku vastu varalisi ja mittevaralisi p-st 6.3 tulenevaid nõudeid,

samuti puudub alus selliste nõuete tekkimiseks. Üürileandjal on õigus deposiidist maha

arvestada üürniku võlgnevused ja üürileandja varale tekitatud kahju. Üürnikule deposiidi

tagastamisega viivitamisel tasub üürileandja viivist 30 eurot iga tagastamisega viivitatud

kalendripäeva eest. Seega tekkis kostjal hiljemalt 27. märtsil 2020 kohustus tagastada hagejale

deposiiti tasutud 2349 eurot 10 senti. Kostja seda kohustust ei täitnud. Kostjal polnud alust

nimetatud summat tasaarvestada või jätta maksmata. Hagejal on õigus nõuda viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel. Hagi esitamiseni oli kostja olnud

võlgnevuses 128 päeva. Kokkuleppeline viivis on 30 eurot päevas, s.o kokku 3840 eurot.

Arvestades Riigikohtu seisukohti, nõudis hageja viivist põhivõlgnevusega samas summas, s.o

2349 eurot 10 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vaidlust polnud üürilepingust nr 108 tulenevate poolte

kohustuste üle. VÕS § 308 lg 1 kohaselt võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist, kui

üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõudest üürniku

vastu. Ka 11. märtsil 2016 sõlmitud üürilepingu p-st 7.2 tulenevalt oli kostjal õigus tagatisrahast

maha arvestada kõik kostja nõuded hageja vastu.

Hageja ei pannud omal kulul tagasi üüripinnal paiknenud klaasseinu, mistõttu oli kostjal õigus

nõuda hagejalt taastamistööde eest 500 euro tasumist.

Hageja ei märkinud, et lisaks klaasseinale võeti maha ka kipsist vaheseinad, mida hageja ei

taastanud. Poolte vahel 30. jaanuaril 2017 sõlmitud kokkulepe puudutas ainult klaasseinte

mahavõtmisega seonduvate kulude hüvitamist. Kipsseinte puhul tuli lähtuda 11. märtsi 2016. a

lepingu p-st 8.3, mille kohaselt peavad hageja poolt kostjale tagastatavad äriruumid olema

üleandmisel koostatud üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseeritud seisundis, võttes arvesse

normaalset kulumist. Kostja 29. märtsi 2016. a e-kirjast nähtub, et kostja on andnud nõusoleku

kipsseina eemaldamiseks. Kuna hageja kipsseinu ei taastanud, tasaarvestas kostja selle kulu

hagejale tagastamisele kuuluva tagatisrahaga. Kostja esitas tõendina hageja ja kostja vahelise

22. ja 23. jaanuari 2020. a kirjavahetuse, milles pooled leppisid kokku mh selles, et kostja

teostab laetööd hageja kalkulatsiooni alusel. Kostja arutas 27. jaanuaril 2020 ka kipsseinte

taastamise kulude hüvitamist hageja seadusliku esindaja M. Brescianiga ja lepiti kokku kostja

poolt hagejale 29. jaanuaril 2020 saadetud arvel nr 20200039 kajastatud summas 1793 eurot 80

senti, lisandus klaasseinte paigaldus 500 eurot (kokku 2293 eurot 80 senti).

Hageja väide, et arve nr 20200039 tuli üllatusena, ei olnud eluliselt usutav, sest arve saamisel

ei esitanud hageja ühtegi pretensiooni. Tulenevalt 11. märtsil 2016 sõlmitud lepingu p-st 4.3.11

kohustus hageja esitama kostjale pretensioonid viie tööpäeva jooksul arvates päevast, mil ta sai

teada või pidi teada saama sündmustest või asjaoludest, mis annavad aluse pretensiooni

esitamiseks. Seega võis järeldada, et hageja aktsepteeris arvet täies ulatuses, sh klaasseinte

tagasi panemata jätmist. Nimetatud arvest on selgelt näha mh asjaolu, et 500 eurot küsitakse

hagejalt klaasseinte paigalduse ja transpordi eest ning ülejäänud 1793 eurot 80 senti kipsseinte

ehituse ja lae viimistluse eest. Arvestades, et hageja tasus kostjale kahe äriruumi üürilepingu

alusel tagatisrahana 2524 eurot 50 senti ja kostja tasaarvestas remonttööde arvest nr 20200039

tuleneva nõude hageja vastu summas 2293 eurot 80 senti ning üüriarvest nr 20200043 tuleneva

nõude hageja vastu summas 175 eurot 4 senti, oli kostja kohustuseks tagastada hagejale

tagatisraha summas 55 eurot 30 senti, mida kostja ka tegi.

Pooled ei leppinud 11. märtsi 2016. a lepingus kokku viivise määras, vaid leppetrahvis.

Lepingus kokkulepitu sõnastus vastab VÕS § 158 lg-s 1 sätestatud leppetrahvi regulatsioonile.

Samas oli hageja minetanud õiguse nõuda leppetrahvi, sest ta ei teavitanud kostjat sellest

mõistliku aja jooksul, vaid alles 13. juulil 2020 saadetud ettepanekus. Kuigi pooled ei leppinud

kokku mõistlikus ajas, sai lähtuda 11. märtsi 2016. a lepingu p-st 8.5, mille kohaselt tuleb

mõistlikuks ajaks pidada kolme kuud nõude sissenõutavaks muutumisest arvates, sest selle aja

jooksul kohustus üürileandja esitama leppetrahvi nõude üürniku vastu.

3. Hageja loobus hagist osaliselt, s.o 55 euro 30 sendi nõudmisest ning põhinõudeks jäi 2293

eurot ja 80 senti.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 5. jaanuari 2021. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus võttis vastu

hageja osalise loobumise hagist summas 55 eurot 30 senti, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

võlgnevuse 1437 eurot 80 senti, jättis rahuldamata hageja hagi kostja vastu võlgnevuse 856

eurot ja viivise 2293 eurot 80 senti väljamõistmiseks. Maakohus jättis kostja menetluskulud

tema enda kanda ja hageja menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda. Maakohus määras hageja

menetluskulude rahaliseks suuruseks 3472 eurot, mõistis nimetatud summast 50%, s.o 1736

eurot kostjalt välja määrates, et väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS

§ 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni tasumiseni.

Hageja tasus üürilepingu nr 99 alusel tagatisraha 2175 eurot ja üürilepingu nr 108 alusel 349

eurot 50 senti. Kostja tasaarvestas nimetatud summadest 175 eurot 40 senti üürilepingu nr 99

alusel ning tagastas tagatisraha üksnes 55 eurot 30 senti. Seega oli hageja nõue suunatud

mõlemast üürilepingust tuleneva kostja kohustuse täitmisele.

Hageja nõue tulenes üürilepingute p-st 7.2, mille kohaselt tagastab üürileandja üürnikule

deposiiti tasutud summa hiljemalt kahe kuu möödumisel arvates lepingu lõppemisest, eeldusel,

et üürileandjal ei ole üürniku vastu mingeid põhjendatuid nõudeid.

Maakohus tuvastas, et pooltel puudus kokkulepe, et kipsist vaheseinte eemaldamisel tuleb

hagejal endine olukord taastada, mistõttu ei saanud kostja nõuda kipsseinte osas olukorra

taastamist ega hüvitist ning kostja tehtud tasaarvestus tagatisrahast ei olnud põhjendatud. Nii

VÕS § 285 lg 2 kui ka üürilepingu p-d 4.3.6 ja 9.2 kohustavad üürniku tehtavad parendused ja

muudatused fikseerima kirjalikult, seejuures on üürilepingut täpsustatud, et e-kirjast ei piisa,

vaid kooskõlastus peab olema paberil ehk saadetav teisele poolele posti teel või üleantav

allkirja vastu. Seega polnud põhjendatud kostja seisukoht, et kipsseinte eemaldamiseks andis

ta nõusoleku 29. märtsil 2016 ning tingimused lepiti kokku suuliselt. Kostja selgitas, et kuivõrd

kipsseinte puhul eraldi kokkulepet ei olnud, tuli poolte lähtuda üürilepingu nr 99 p-st 8.3, mille

kohaselt peavad üürniku poolt üürileandjale tagastatavad äriruumid olema üürnikule nende

üleandmisel koostatud üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseeritud seisundis, võttes arvesse

normaalset kulumist.

Maakohus nõustus hagejaga, et kostja 29. märtsi 2016. a e-kiri ei olnud kostja nõusolek

vaheseinte eemaldamiseks VÕS § 285 lg 2 mõttes. Nimetatud nõusolek pidanuks olema

kirjalik ja sellest polnud nõusolekut võimalik välja lugeda. Kostja 20. jaanuari 2020. a e-kirjast

hagejale nähtub, et kostja vaatas ruumid üle 20. jaanuaril 2020. Kostja esitas tegemist vajavate

tööde nimekirja. Seega nädal enne vastuvõtmise akti alla kirjutamist ja ruumi üle vaatamist ei

olnud kostjal ühtegi pretensiooni seina taastamise kohta. Kuivõrd kostja kinnitas vande all

kohtule, et kirjalikku kokkulepet ei sõlmitud vaheseinte eemaldamise kohta, ei olnud kostjal

võimalik vaheseinte eemaldamise ja taastamise suulisi kokkuleppeid tõendada tunnistajate

ütlustega ja kostja juhatuse liikme vande all antud ütlustega. Põhjendatud ei ole kostja väide,

et hageja ei esitanud üürilepingu p-i 4.3.11 alusel pretensiooni viie päeva jooksul. Seega tekkis

kostjal hiljemalt 27. märtsiks 2020 kohustus tagastada hagejale deposiiti tasutud summast 1437

eurot 80 senti (arve nr 20200039, kipsseinte ehitus ja remont 865 eurot + kipsseinte viimistus

ja pahtlid, värv 572 eurot 80 senti).

Vastuoluline oli kostja seisukoht, millises olukorras anti ruumid hagejale üle. Üleandmise-

vastuvõtmise akt kinnitab, et seinad, laed olid korras. Samal ajal on kostja 29. märtsi 2016. a

e-kirjas andnud teada, et vaheseinu oli võimalik ka varem eemaldada, kuid kuna hageja ei

tasunud tagatisraha õigeks ajaks, ei olnud see võimalik. Eelnevast nähtub, et kostja ise

üürileandjana ei olnud teadlik, millises olukorras ruumid 1. aprillil 2016 üle anti. Kostja

tegevusala on ruumide üürileandmine, kostja on selles majandussektoris tegelev ettevõtja, kes

peab üüriruumide parenduste ja muudatuste kokkulepete sõlmimisel olema eriti hoolas ning

enda väljatöötatud lepingu alusel nimetatud kokkulepped sõlmima kirjalikult.

Hagiavalduses märkis hageja, et paigaldas klaasseinad tagasi. Hiljem selgitas hageja, et

klaasseinu ta siiski tagasi ei pannud ning võttis selle 28. oktoobri 2020 kohtuistungil omaks.

Ruumides tehtavad parendused ja täiendused tuli kooskõlastada kirjalikult. Pooled täiendasid

üürilepingut nr 99 30. jaanuaril 2017 lisadega nr 3 ja 4. Lisas nr 4 lepiti kokku, et üürileandja

nõustub üüripinnal paiknevate klaasseinte mahavõtmisega tingimusel, et üürilepingu lõppedes

taastatakse endine olukord või kompenseeritakse taastamistööd 500 euro tasumisega.

Kokkulepe vastab VÕS § 285 lg-le 2 ja üürilepingu p-dele 4.3.6 ja 9.2. Hageja märkis, et

klaasseinte taastamise hüvitamise asemel leppisid pooled suuliselt kokku hageja tehtavates

värskendustöödes, ent see ei leidnud tõendamist. Hageja juhatuse liige andis vande all ütluse,

et klaasseinte tagasi panemise osas kokkulepe puudus. Hageja tunnistaja A.A. ütles: „Olime

arvestanud, et mingi osa maha arvestatakse, et klaasseinte 500 eurot...“, seega ei ole

põhjendatud hageja nõue 500 euro saamiseks klaasseintega seotud suulise kokkuleppe alusel.

Maakohus ei nõustunud kostja taotlusega jätta hageja seadusliku esindaja ütlused TsMS § 238

lg 5 alusel tähelepanuta, sest need ei ühtinud kostja esitatud dokumentaalsete tõenditega ega

kostja tunnistaja ja kostja esindaja ütlustega. Hageja juhatuse liikme ütlustes ei esinenud

seletamatuid vastuolusid kostja tõenditega.

Hageja ei pidanud põhjendatuks 356 euro lae viimistluse kulude kandmist. Maakohus nõustus

kostjaga, et laevärvimise osas saavutasid pooled hageja 23. jaanuari 2020. a e-kirjast nähtuvalt

kokkuleppe, et selle hüvitab kostja. Kokkulepe ei pidanud olema kirjalikult sõlmitud,

laevärvimise kokkuleppe aluseks on üürilepingu p 8.3 ehk tavapärane hooldusremont.

Maakohtu hinnangul sõlmisid pooled vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel 23. jaanuaril

2020 lepingu tingimustel, et kostja teeb lae värvimistööd hinnaga 4 eurot/m2 + käibemaks ja

lisandub materjali kulu 100 eurot. Seda, et lae pindalaks oli 64–65 m2, aktsepteeris

11. novembril 2020 ütlusi andes ka hageja juhatuse liige M. Bresciani. Kostja on 29. jaanuari

2020. a arvel nr 20200039 kajastanud summa, milles pooled 23. jaanuaril 2020 vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel kokku leppisid. Seetõttu oli kostjal õigus tasaarvestada hagejale

tagastatavast tagatisrahast 356 eurot.

Kohus ei nõustunud hagejaga, et pooled leppisid üürilepingu p-s 7.2 kokku viivises. Maakohtu

hinnangul vastas punkti sõnastus VÕS § 158 lg 1 sätestatud leppetrahvi regulatsioonile, sest

tegemist on konkreetse summaga, mida tuleb rikkumise korral üürileandjal tasuda. Viivist aga

arvestatakse kindlaksmääratud summalt, mitte aga konkreetse summana. Samale seisukohale

on jõudnud ka Riigikohus (Riigikohtu 13. juuni 2018. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-8794,

p 10). Viivises leppisid pooled eraldi kokku nt üürilepingu p-s 3.7, milles nähti ette viivis 0,5%,

kui üürnik ei tasu õigel ajal makseid. Kostja väitis, et mõistlik aeg (kolm kuud) leppetrahvi

nõude esitamiseks oli möödunud. Maakohus pidas põhjendatuks kostja seisukohta, et hagejal

tulnuks leppetrahvi nõue esitada kolme kuu jooksul arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest. Kolmekuulise tähtaja leppetrahvi nõudmiseks on pooled kokku leppinud

üürilepingus nii üürniku kui ka üürileandja kohustuse maksmapanekuks, mistõttu ei ole põhjust

ka üürilepingu p-s 7.2 kokkulepitu kohta määrata teist tähtaega. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub

kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kostja kohustus

tagastada tagatisraha muutus sissenõutavaks alates 28. märtsist 2020, leppetrahvi nõue tulnuks

esitada hiljemalt 28. juuniks 2020. Hageja esitas leppetrahvi nõude kostjale alles

13. juulil 2020.

Maakohus

rahuldas

hageja

nõude

sarnases

ulatuses

hageja

poolt

pakutud

kompromissiettepanekuga, mistõttu kohaldas kohus TsMS § 163 lg-t 2. Maakohus jättis kostja

kanda 50% hageja menetluskuludest, sest kohus ei rahuldanud täies ulatuses hageja põhinõuet

ning jättis rahuldamata hageja kõrvalnõude. Kostja ei soostunud kompromissiga, mistõttu

menetluskulud pooltel suurenesid seetõttu, et kohus korraldas kaks kohtuistungit ja pooled

esitasid ka lõplikud seisukohad kirjalikult. Maakohus ei pidanud nimetatut menetluse

venitamiseks, kompromissiga nõustumisel saanuks vältida menetluskulude suurenemist.

Maakohus leidis, et hageja esindaja tunnihind 144 eurot koos käibemaksuga oli arvestades

tsiviilasja keerukust ja mahukust põhjendatud ning et ajakulu märgitud menetlustoimingutele

oli põhjendatud ja vajalik. Maakohus luges vajalikuks menetluskuluks ka ühetunnise ajakulu

enne hagiavalduse esitamist, kuna see oli tihedalt seotud hagiavalduse esitamisega ja

toimingud otsustamaks, kas kohtuvaidlusel on perspektiivi, on vajalikud just hagi

koostamiseks. Hagi koostamiseks kulunud 4 tundi oli põhjendatud ajakulu, kuivõrd lisaks hagi

koostamisele tuli hagejal koguda tõendid, hinnata tasaarvestamise põhjuseid jm.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 1437 eurot

80 senti ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kostja palub teha asjas uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning jätta

apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus vaidlustatavas osas ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi, hinnanud valesti tõendeid ja rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme.

Põhjendatud on maakohtu järeldus, et kostja ei andnud 11. märtsil 2016 sõlmitud üürilepingu

nr 99 alusel hagejale kirjalikus vormis nõusolekut kipsist vaheseinte eemaldamiseks. Maakohus

järeldas ebaõigesti, et kostjal puudub õigus nõuda hagejalt kipsist vaheseinte taastamise kulude

hüvitamist. Selline seisukoht võimaldaks üürnikul oma õigusi kuritarvitada. VÕS § 285 lg-te 1

ja 2 mõte ei saa olla, et kui üürnik teeb ilma kokkuleppeta üüritavates ruumides muudatusi, siis

ei saa üürileandja nõuda üürnikult endise olukorra taastamist. Maakohus oleks pidanud lähtuma

üürilepingu nr 99 p-st 8.3, mille kohaselt üürniku poolt üürileandjale tagastatavad äriruumid

peavad olema äriruumide üürnikule üleandmisel koostatud üleandmise-vastuvõtmise aktis

fikseeritud seisundis, võttes arvesse normaalset kulumist. Hageja saatis 4. jaanuaril 2017

kostjale klaasseinte taastamise kohta kirja ja kinnitas, et „Usume, et oleme võimelised seinad

taastama lepingu lõpetamise korral.“ Nii üürilepingu nr 99 kui ka üürilepingu nr 108 puhul on

punkt 8.3 identse sõnastusega. Järelikult olid pooled kokku leppinud, et kui hageja teeb

ruumides muudatusi, siis tuleb tal üürisuhte lõppemisel taastada üleandmise hetke olukord.

Maakohtu otsus on ka vastuoluline, sest kui kohus tuvastas hageja poolt kipsist vaheseinte

eemaldamise ilma kostja kirjaliku nõusolekuta, poleks kohus saanud enam hinnata seda, kas

poolte vahel oli kokkulepe kipsist vaheseinte taastamise osas või mitte. Kohus oleks pidanud

sel juhul lähtuma üürilepingu p-st 8.3.

Kostja seisukoht sellest, millises olukorras anti ruumid 1. aprillil 2016 hagejale üle, ei ole

vastuoluline. Kostja andis 29. märtsi 2016. a e-kirjas teada, et vaheseinu oli võimalik ka varem

eemaldada, kuid kuna hageja ei tasunud tagatisraha õigeks ajaks, ei olnud see võimalik. Kohus

pole põhjendanud, miks ta ei arvesta tunnistajate B.B. ja C.C. ütlustega, mille järgi võttis hageja

kostjalt 1. aprillil 2016 vastu ruumid, milles olid kipsist vaheseinad.

Seda, et hageja pidi kandma kipsist vaheseinte taastamisega seotud kulud, tõendab 23. jaanuari

2020. a kirjavahetus hagejaga, samuti kostja 26. jaanuari 2020. a kiri akti allkirjastamise ja

tagatisraha tagastamise kohta ning kostja 27. jaanuari 2020. a kiri, millest nähtub, et üleandmis-

vastuvõtmisakt on allkirjastamiseks valmis ning kalkulatsioonid vaadatakse kohapeal üle. Ka

hageja tunnistaja kinnitas, et poolte vahel oli kokkulepe selle kohta, et kipsseinte osas tehakse

mahaarvamised. Hageja juhatuse liikme M. Bresciani ütlustest võib järeldada, et ta teadis

kipsseina taastamise kohustusest, kuid lootis, et need kulud on väiksemad.

Hageja on menetluse kestel käitunud äärmiselt vastuoluliselt, kord väites, et kipsseinu ei tulnud

üldse hagejal taastada ning väites seejärel, et mitte sellises mahus ja hinnaga.

Maakohtu otsus ei vasta kostja poolt vaidlustatud osas TsMS § 442 lg 8 nõuetele, sest maakohus

ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja poolt esitatud tõenditega, mille kohaselt tuli

hagejal üürisuhte lõppemisel taastada kipsist vaheseinad. Samuti on maakohus rikkunud

TsMS § 230 lg-t 1. Kui hageja eemaldas kipsist vaheseinad sisuliselt omavoliliselt, siis oleks

hageja pidanud tõendama seda, et tal ei olnud kohustust kipsist vaheseinu taastada.

Maakohus jättis põhjendamatult kostja menetluskulud tema enda kanda ja hageja

menetluskulud 50 % ulatuses kostja kanda. Hageja hakkas kompromissi pakkuma alles siis, kui

sai selgeks, et hagiavalduses esitatud ebaõiged faktilised asjaolud ei pruugi läbi minna. Kostja

oli sunnitud esitama põhjendused ja tõendid kõikide hageja nõuete kohta. Seega oleks kohus

pidanud menetluskulude jagamisel lähtuma hagi osalisel rahuldamisel TsMS § 163 lg-st 1, sest

suures osas jäeti hageja hagi ikkagi rahuldamata.

Maakohus määras ebaõigesti kindlaks ka hageja menetluskulude rahalise suuruse. Maakohus

luges alusetult põhjendatuks ja vajalikuks hageja lepingulise esindaja ajakuluks 13. juuli

2020. a toimingute (tutvumine tsiviilasja materjalidega, esialgse õigusliku hinnangu andmine

kliendile) ajakulu. Nende toimingute näol on tegemist kohtueelse menetluse kuludega, mis ei

ole käsitletavad TsMS § 138 lg 1 alusel kohtukuluna ega kohtuvälise kuluna. Riigikohus on

rõhutanud, et professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt

üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka

hüvitatavad (Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10). Seega ei saanud

kohus kaaluda kohtueelses menetluses tehtud kulutuste puhul, kas tegemist on hagiavalduse

esitamisega seotud kuluga või mitte. Maakohus ei arvestanud ka sellega, et hagiavalduse

koostamisele ei saanud hagejal kuluda sedavõrd palju aega, sest eelnevalt oli hageja esitanud

kostjale kohtuvälise ettepaneku.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata, maakohtu otsus

muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

Vastuse kohaselt on kostja seisukoht kipsseinte taastamise kokkuleppe aluse osas ebajärjepidev.

16. oktoobril 2020 esitatud taotluses selgitas kostja, et kipsseinte taastamise osas oli suuline

kokkulepe, mida tõendab kostja tunnistaja B.B.. Muudes dokumentides avaldas kostja, et

konkreetset kokkulepet kipsseinte taastamise osas ei olnud ning nõude aluseks on lepingute

nr 99 ja nr 108 punkt 8.3. Maakohus leidis õigesti, et kipsseinte taastamise osas nõuavad nii

lepingu p-d 4.3.6 ja 9.2 kui ka VÕS § 285 lg 2 kirjaliku kokkuleppe olemasolu. Kostja ei

tõendanud maakohtu menetluses, et selline kirjalik kokkulepe oleks olemas olnud. Kostja viited

lepingute p-le 8.3 ei ole asjakohased. Olukorras, kus leping nõuab taastamistööde osas

kirjalikku nõusolekut, ei oma tähtsust ruumide üldise seisukorra kohta käivad lepingupunktid.

Hageja ja kostja poolt ruumide üürile võtmisel 1. aprillil 2016 ning ruumide tagastamisel

27. jaanuaril 2020 sõlmitud üleandmise-vastuvõtmise aktide kohaselt ei ole kostja teinud

hagejale ruumide seisundi osas ühtegi etteheidet. Pooltevahelise lepingu p-d 4.3.6 ja 9.2

koosmõjus võimaldavad kostjale hüvitist või taastamise nõuet vaid juhul, kui selles on

kirjalikult kokku lepitud. Lepingust tulenev vorminõue on kehtiv, seega ei olnud kostjal alust

hageja deposiidist kipsseinte väidetava taastamise kulu kinnipidamiseks.

Kostja viited hageja pahatahtlikkusele, valeväidetele ja vastuolulistele avaldustele on kohatud

ja tuleb jätta tähelepanuta.

Hageja ei nõustu, et tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 oleks hageja pidanud tõendama, et tal polnud

kohustust kipsist vaheseinu taastada. Kui kostja tugines hagejapoolsele lepingurikkumisele, oli

kostja ülesanne vastavat rikkumist tõendada.

Maakohtu otsustus menetluskulude jaotamisel on põhjendatud ja seaduslik. Hageja esitas

konkreetse kompromissiettepaneku kostjale pärast kostja vastuse saamist. Kohus tõi lahendis

õigesti välja, et hageja pakkus kostjale eelmenetluses kahte erinevat kompromissi. Hageja

viimasena pakutud kompromiss oli sarnases suuruses ning ka selgitus summa kujunemise kohta

sisuliselt sama, millises ulatuses maakohus hagi rahuldas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt (TsMS § 657

lg 1 p 2). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud maakohtus 30% ulatuses kostja ja 70%

ulatuses hageja kanda.

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ringkonnakohtu

otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad poolte endi

kanda.

8. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud

osas, milles maakohus jättis hageja nõude rahuldamata, vaidlustamata osas on maakohtu otsus

TsMS § 466 lg 3 järgi jõustunud.

9. Hageja nõuab kostjalt kui üürileandjalt hageja poolt makstud tagatisraha tagastamist.

Vaidlust ei ole apellatsioonimenetluses maakohtu poolt tuvastatus, et hageja tasus kostjale

üürilepingu nr 99 p 7.1 alusel deposiiti 2175 eurot ning lepingu nr 108 p 7.1 alusel 349 eurot

50 senti, kokku 2524 eurot 50 senti. Kostja tasaarvestas nimetatud summaga hageja nõusolekul

üürilepingust nr 99 tuleneva üüritasu 175 euro 40 sendi nõude (hageja e-kiri, tl 15).

Kostja on tagastanud hagejale tagatisrahast kokku 55 eurot 30 senti.

Mõlemad üürilepingud on poolte vahel lõppenud.

10. Pooltevaheliste üürilepingute p-s 7.1 nimetatud tagatisraha eesmärgiks oli lepingu

kehtivuse ajal ja kahe kuu jooksul pärast lepingu lõppemist lepingust tulenevate põhi- ja

kõrvalnõuete täitmise tagamine hageja poolt. Mõlema üürilepingu p 7.2 kohaselt oli

üürileandjal kohustus tagastada deposiidi summa hiljemalt kahe kuu möödumisel arvestades

lepingu lõppemise või erakorralise ülesütlemise kuupäevast eeldusel, et üürileandjal ei ole

üürniku vastu varalisi ja mittevaralisi lepingute p-st 6.3 tulenevaid nõudeid, samuti puudub

alus selliste nõuete tekkimiseks. Üürileandjal on õigus deposiidist maha arvestada üürniku

võlgnevused ja üürileandja varale tekitatud kahju. Apellatsioonkaebuses on kostja

vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus leidis, et kostjal ei ole õigust hageja poolt

makstud tagatisrahast kinni pidada ruumides paiknenud kipsist vaheseinte taastamise kulu.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole menetluses tuginenud mitte ühelegi

hagejapoolsele mõlema lepingu p-st 6.3 tulenevale rikkumisele, mis annaks talle lepingute

p-de 7.2 järgi õiguse hageja poolt tasutud deposiidist mahaarvamiseks. Kostja viitab küll

vastuses hagile lepingupunktile 6.3 (tl 53), kuid on seisukohal, et kostjal oli selle järgi õigus

tagatisrahast maha arvestada kõik kostja nõuded hageja vastu. Nimetatu ei tulene aga

pooltevahelisest kokkuleppe sõnastusest, lepingute p-s 6.3 on selgelt märgitud konkreetsed

lepingurikkumised, mis annavad lepingute p-i 7.2 järgi üürileandjale õiguse tagatisraha

tasaarvestada. Kostja ei ole ka üheselt arusaadavalt tuginenud kahju hüvitamise nõudele hageja

vastu. Maakohus ei ole pooltevahelist lepingut (nende punkte 7.1 ja 7.2) tõlgendanud, hageja

ei ole apellatsioonkaebust esitanud.

Vaidlust ei ole apellatsioonimenetluses poolte vahel selles, et hagejal tuli üürilepingu lõppedes

kanda klaasseinte tagasipaneku ja lagede värvimisega seotud kulud.

11. Kostja väitel on tal õigus kipsist vaheseinte taastamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks

11. märtsi 2016. a üürilepingu p-i 8.3 järgi. Nimetatud lepingupunkti kohaselt peavad üürniku

poolt üürileandjale tagastatavad äriruumid olema äriruumide üürnikule üleandmisel koostatud

üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseeritud seisundis, võttes arvesse normaalset kulumist

(vastus hagile p 2.6; apellatsioonkaebuse p 2.3).

VÕS § 332 lg 1 esimese lause järgi peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu

lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Seega olid pooled

üürilepingus ruumide tagastamise kokku leppinud sarnaselt seaduses sätestatule.

Vaidlust ei ole poolte vahel apellatsioonimenetluses selles, et kipsist vaheseinad eemaldati

üüritud ruumidest hageja soovil ja poolte kokkuleppel (tl 127 pöördel). Kostja kinnitas

pooltevahelist kokkulepet vaheseinte eemaldamiseks ka apellatsioonkaebuses (p 2.4). Seega ei

ole asjakohased kostja apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad üürniku omavolilisi

ümberehitusi (apellatsioonkaebuse p 2.3).

Hageja oli lepingu p 8.3 järgi kohustatud kostjale tagastama ruumid üürilepingu lõppedes

nende üleandmisel koostatud üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseeritud seisundis. Pooled on

allkirjastanud ruumide üleandmise-vastuvõtmise aktid hageja poolt ruumide kasutusse

võtmisel 1. aprillil 2016 ning lepingu lõppedes kostjale üleandmisel 27. jaanuaril 2020.

Mõlemas dokumendis loetletud parameetrite järgi on ruumid üleantud ja vastuvõetud

tehniliselt (mh seinad, laed) „korras“ seisukorras. Hageja on lepingu lõppemisel koostatud

üleandmis-vastuvõtmise aktiga tõendanud, et ta andis ruumid kostjale üle lepingus

kokkulepitud seisukorras ja täidetud on lepingu p-s 8.3 nimetatud tingimus.

Seega pöördub menetluses tõendamiskoormis ning kostjal tuleb tõendada, et tal on õigus

üürilepingu esemele tehtavate kulutuste (kipsseinte taastamise) hüvitamise nõuet hageja

tagatisraha tagastamise nõudega tasaarvestada.

12. Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt kuna kostja kinnitas vande all kohtule, et

kirjalikku kokkulepet ei sõlmitud vaheseinte eemaldamise kohta, ei olnud kostjal võimalik

vaheseinte eemaldamise ja taastamise suulisi kokkuleppeid tõendada tunnistajate ütlustega ja

kostja juhatuse liikme vande all antud ütlustega.

Maakohus on oma põhjendustes tuginenud VÕS § 285 lg-le 2, mille kohaselt saab üürileandja

nõuda üürnikult üksnes nende kulutuste hüvitamist, mis on seotud kirjalikult fikseeritud

parenduste ja muudatustega. Ka üürilepingu p-d 4.3.6 ja 9.2 kohustavad üürniku tehtavad

parendused ja muudatused fikseerima kirjalikult. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et

muudatused üürilepingu esemele tehti poolte kokkuleppel. Olukorras, kus üürileandja ja üürnik

on pidanud läbirääkimisi üürilepingu esemele tehtavate muudatuste osas (kipsseinte

eemaldamiseks) ja poolte vahel puudub vaidlus selles, et üürileandja andis vaheseinte

eemaldamiseks nõusoleku, ei ole põhjendatud tugineda muudatustega seotud kulutuste

hüvitamise nõude põhjendatuse hindamisel üksnes pooltevahelise kokkuleppe vorminõuete

puudumisele. VÕS § 13 lg 3 järgi juhul, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse

või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele

tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu

muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Praegusel juhul olid mõlemad pooled nõus

lepinguesemele tehtavate muudatustega. Nimetatut ei muuda ka see, et klaasseinte

eemaldamise osas sõlmisid pooled omavahel kirjaliku kokkuleppe (tl 8). Seega on ekslik

maakohtu seisukoht, mille kohaselt kostja ei saanud anda suuliselt nõusolekut vaheseinte

eemaldamiseks ja pooled ei oleks saanud vaheseinte eemaldamise kokkulepet sõlmida

suuliselt. Maakohtu seisukoht ei ole aga aluseks kohtuotsuse resolutsiooni tühistamiseks.

13. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 11, et üleandmis-vastuvõtmise akti allakirjutamise järel

üürilepingu lõppemisel pöördub tõendamiskoormis ning kostjal tuleb oma tasaarvestatavat

nõuet hageja vastu tõendada. Ainuüksi poolte kokkulepe vaheseinte eemaldamiseks

üürilepingu eseme hagejale üleandmise järel ei tähenda, et hageja ja kostja leppisid kokku ka

selles, et hageja kannab seinte taastamisega seotud kulud.

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole menetluses tõendanud, et ta sõlmis hagejaga kokkuleppe

üürilepingu lõppedes kipsist vaheseinte eemaldamise eelse olukorra taastamiseks hageja poolt

või hagejapoolse endise seisukorra taastamisega seotud kulutuste hüvitamiseks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et puudub igasugune mõistlik põhjus, miks hageja ja kostja

leppisid detailselt kokku klaasseinte säilitamise ja taastamisega seotud kulutustes, aga

kipsseinte suhtes sellist kokkulepet ei sõlmitud. Kostja seadusliku esindaja C.C. ütluste

kohaselt lepiti vähemtähtsad asjad suusõnaliselt kokku (tl 105). Ringkonnakohus leiab, et

kipsseinte taastamisega seotud kulutused moodustasid kostja tasaarvestatavast nõudest suure

osa ning arvestades kostja kogunõuet ei olnud vaheseinte taastamisega seonduv vähetähtis

asjaolu. Maakohus on põhjendatult märkinud, et kostja tegutses üürileandjana. Ühestki hageja

või kostja esitatud pooltevahelisest kirjavahetusest ei tulene selgelt arusaadavalt kipsseintega

seonduvaid kokkuleppeid. Tunnistajate ütlused on vastuolulised. C.C. väitel „Minu arust peaks

D.D.l sellest ajast olema kujunenud arusaam, mida seal üüripinnal võib teha ja missugused

kohutused kaasnevad hiljem sellega.“ Nimetatust ei tulene pooltevahelist selget kokkulepet.

14. Maakohus tuvastas, et 20. jaanuari 2020. a kostja e-kirjast hagejale nähtub, et kostja vaatas

ruumid üle 20. jaanuaril 2020. Kostja esitas tegemist vajavate tööde nimekirja. Maakohus on

põhjendatult järeldanud, et nädal enne vastuvõtmise akti alla kirjutamist ja ruumi üle vaatamist

ei olnud kostjal ühtegi pretensiooni seina taastamise kohta. Apellatsioonkaebuses viidatud

hageja 4. jaanuari 2017. a kirjast ei tulene samuti seda, et pooled sõlmisid kokkuleppe

vaheseinte taastamiseks viisil, et hageja kannab kulud. Ka hageja ja kostja kirjavahetusest

ajavahemikul 23. jaanuar kuni üleandmise-vastuvõtuakti allakirjutamiseni 27. jaanuaril 2020

ei tulene poolte kokkulepet kipsist vaheseinte taastamise osas. Kostja esindaja on 23. jaanuari

2020. a e-kirjas küll märkinud: „Homme saab ka mõõta värvitavate lagede ja ehitatavate seinte

pindalad, siis hakkab tegelema maksumusega“, kuid nimetatust tuleneb ettepanek

läbirääkimisteks hagejaga. Kostja esindaja 27. jaanuari 2020. a e-kirja kohaselt (tl 79) „Aktid

on allkirjastamiseks valmis. Kalkulatsioonid vaatame kohapeal üle. Lepingu sõlmimisel

tasutud tagatisraha suurus on kokku 2524,50 eurot“. Nimetatud hagejale saadetud kiri ei viita

sellele, et kostjal oleks oluline nõue hageja vastu.

Ringkonnakohus leiab, et kostjal ei olnud hageja vastu tasaarvestatavat nõuet kipsist

vaheseinte taastamiseks ning kostjal tuleb hagejale tagastada tagatisraha 1437 eurot 80 senti.

Kostja ei ole apellatsioonkaebuses nimetatud summa kujunemise suhtes vastuväiteid esitanud.

15. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus on põhjendatud maakohtu poolt

määratud menetluskulude jaotuse vaidlustamise osas. Menetluskulud maakohtus tuleb jätta

TsMS § 163 lg 1 alusel proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega 30% ulatuses kostja ning

70% ulatuses hageja kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud praeguses asjas õige jagada poolte menetluskulusid

TsMS § 163 lg 2 alusel. Hagimenetluse kulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi üldjuhul pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 järgi üldjuhul võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte

endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses

kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus erinevalt eelmärgitust jätta menetluskulud

TsMS § 163 lg 2 järgi tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei

nõustunud.

Kohus võib TsMS § 163 lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral TsMS § 163 lg-s 1

sätestatust erinevat menetluskulude jaotust, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks

menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane,

arvestades mh asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult

menetlust. Seega võib kohus olukorras, kus pool on teinud menetluses kompromissiettepaneku

ning hagi rahuldatakse pakutud kompromissiga sarnases ulatuses, teha TsMS § 163 lg 2 alusel

kaalutlusotsustuse ja jätta menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes

kompromissiga ei nõustunud, kuid seda üksnes juhul, kui kõiki asjaolusid arvestades oleks

selline menetluskulude jaotus õiglane. Sellise otsustuse tegemisel peab kohus kaaluma kõiki

asjaolusid ning oma otsustust ka põhjendama (Riigikohtu 23. septembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 15).

Vaidlust ei ole, et hageja nõudis esialgses hagiavalduses põhivõlgnevuse 2349 euro 10 sendi

ja viiviste 2349 euro 10 sendi väljamõistmist. Hagihind oli 4. augusti 2020. a hagiavalduse

kohaselt 4698 eurot 20 senti. Hageja loobus nõudest osaliselt summas 55 eurot 30 senti.

Maakohus võttis 5. jaanuari 2021. a otsusega hagist osalise loobumise vastu ning määras uueks

tsiviilasja hinnaks 4587 eurot 60 senti. Maakohus kvalifitseeris hageja viivisenõude

leppetrahvi nõudeks ning jättis selle täielikult rahuldamata. Hageja oli kompromissi korras

nõus summaga 1993 eurot 80 senti, s.h pool riigilõivust 200 eurot (tl 85, 94 pöördel).

Hagist loobumise korral kannab kostja menetluskulud hageja (TsMS § 168 lg 4). Maakohus ei

ole nimetatud sätet menetluskulusid jaotades arvestanud. Vaidlust ei ole, et kostja oli hagejale

55 eurot 30 senti tagastanud juba enne hagi esitamist (tl 57), seega puudus hagejal õigus selles

ulatuses hagi esitamiseks. Hagiavalduse kohaselt oli hageja hüvitanud kostjale klaasseintega

seotud kulutused, menetluses selgus, et hageja seda teinud ei olnud.

Maakohus rahuldas hageja põhinõude osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks 1437 eurot

80 senti. Seega rahuldas maakohus hageja algselt nõudest üksnes 30% ning vähendatud nõudest

31%. Hageja poolt kompromissi korras pakutud summa (1993 eurot 80 senti) ja rahuldatud

nõude (1437 eurot 80 senti) vahe on 556 eurot, s.o rohkem kui 1/3 rahuldatud nõudest ning üle

1/4 kompromissi korras pakutud summast. Tegemist ei ole ringkonnakohtu hinnangul nõude

sarnases ulatuses rahuldamisega TsMS § 163 lg 2 mõistes, mis annaks aluse menetluskulude

kostja kanda jätmiseks. Ka maakohus on ise otsuse põhjendustes leidnud, et kuigi kostja ei

soostunud kompromissiga, ei ole tegemist menetluse venitamisega. Seega puudus alus

TsMS § 163 lg 2 kohaldamiseks. Menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega.

16. Ringkonnakohtu otsusega muudeti maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas.

Maakohus ei ole kostja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu jätab

ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise tervikuna maakohtu

otsustada TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras (Riigikohtu 28. novembri 2017 otsus tsiviilasjas

nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).

17. Kuigi ringkonnakohus rahuldab osaliselt kostja apellatsioonkaebuse, on ringkonnakohtu

hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 163 lg 1 alusel poolte

endi kanda. Ringkonnakohus arvestab seejuures, et apellatsioonkaebus rahuldatakse üksnes

menetluskulude jaotuse osas ning osas, millega kostja vaidlustas maakohtu otsust hagi

rahuldamise osas, jääb apellatsioonkaebus rahuldama. Sellise menetluskulude jaotuse puhul

puudub vajadus apellatsioonimenetluses kantud kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke