2-14-57452/290 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

28. aprill 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-57452

Tsiviilasi

XX avaldus alaealise YY suhtes ainuhooldusõiguse

saamiseks, alternatiivselt otsustusõiguse andmiseks või

suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. CC avaldus YY

suhtes ainuhooldusõiguse või otsustusõiguse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20. aprilli 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX ja CC määruskaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja (isa) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe

Puudutatud

isik

(laps)

YY

(isikukood

XXXXXXXXXXX), määratud esindaja vandeadvokaat

Leino Biin

Puudutatud

isik

(ema)

CC

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Tallinna linn (Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu), esindaja

Kadri Pettai

Keila linn (linnavalitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20. aprilli 2020. a määrus osas, milles kohus jättis

rahuldamata XX taotluse kohustada CC igakordselt ja viivitamatult andma e-kirjaga

XX pöördumistele teavet YY tervise, hariduse ja huvialade kohta. Rahuldada see

taotlus.

2. Rahuldada XX määruskaebus osaliselt.

3. Jätta CC määruskaebus rahuldamata.

4. Täpsustada maakohtu 20. aprilli 2020. a määruse resolutsiooni p 6 teises alapunktis

määratud XX ja YY astmelise suhtluskorra teise poolaasta kohtumiste ajalist kestust

ning määrata, et alates kuue kuu möödumisest kohtumääruse jõustumisest, on isal

õigus suhelda lapsega iga nädala neljapäeval või reedel 3 tundi korraga, kusjuures

täpsed isa ja lapse kohtumiste ajad ja kohad määrab kindlaks erieestkostja.

5. Jätta Harju Maakohtu 20. aprilli 2020. a määrus ülejäänud osas muutmata.

6. Menetluskulud määruskaebemenetluses jäävad menetlusosaliste endi kanda, välja

arvatud lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jätta riigi kanda.

2 (14)

Kindlaksmääratav menetluskulu puudub. Lapsele riigi õigusabi korras määratud

esindaja ei ole määruskaebemenetluses tasu kindlaksmääramise avaldust esitanud.

7. Määruse tervikresolutsioon:

7.1. Rahuldada XX avaldus osaliselt.

7.2. Lõpetada CC hooldusõigus YY suhtes YY ja XX suhtlemise korraldamisel.

7.3. Määrata YY-le tema ja tema isa XX suhtlemise korraldamiseks erieestkostja,

kelleks on YY igakordse alalise elukoha järgne kohalik omavalitsus.

7.4. Erieestkostja ülesandeid täidab p-s 7.3 märgitud kohaliku omavalitsuse

lastekaitsetöötaja.

7.5. Erieestkostja ülesanneteks on osutada abi isa ja lapse vahelise kontakti

saavutamisel ja selle loomisel, kaasa aidata isa ja lapse vastastikusele tundma

õppimisele ning isa ja lapse kohtumiste korraldamisele. Erieestkostjal on õigus

kasutada vajadusel oma ülesannete täitmisel asjatundjate ja/või spetsialistide abi.

7.6. Määrata kindlaks XX ja YY suhtluskord järgmiselt:

- alates kohtumääruse jõustumisest on XX-l õigus suhelda oma poja YY-ga 6 kuu

jooksul iga kuu 1. ja 3. nädala neljapäeval või reedel 3 tunni vältel, kusjuures

täpsed isa ja lapse kohtumiste ajad ja kohad määrab kindlaks erieestkostja;

- alates 6 kuu möödumisest kohtumääruse jõustumisest on XX-l õigus suhelda

oma poja YY-ga iga nädala neljapäeval või reedel 3 tundi korraga, kusjuures

täpsed isa ja lapse kohtumiste ajad ja kohad määrab kindlaks erieestkostja;

- alates 1 aasta möödumisest kohtumääruse jõustumisest on XX-l õigus suhelda

oma poja YY-ga kahel nädalavahetusel kuus (1. ja 3.) koos ööbimistega. Lapse

tahte vastaselt ei pea laps isa juures ööbima. Sellisel juhul kohtuvad isa ja laps iga

kuu 1. ja 3. laupäeval ja pühapäeval;

- lapsel on õigus kohtuda isaga ka väljaspool eelmistes punktides märgitud

suhtlemisaegu, kui laps seda soovib ja vanemad selles eelnevalt kokku lepivad;

- vanemad suhtlevad üksteisega last puudutavas küsimuses kas e-posti,

SMS-sõnumite või mõne muu elektroonilise sidevahendi kaudu;

- kohustada CC igakordselt ja viivitamatult andma e-kirjaga XX pöördumistele

teavet YY tervise, hariduse ja huvialade kohta.

7.7. Jätta rahuldamata XX taotlus kohtumääruse viivitamatult täidetavaks

tunnistamiseks.

7.8. Jätta rahuldamata XX taotlus TMS §-s 179 sätestatu kohaldamiseks käesoleva

kohtumääruse täitmise tagamisel.

7.9. Jätta XX ja CC menetluskulud nende endi kanda. Jätta YY riigi õigusabi korras

õigusabi osutanud advokaadi kulud Eesti Vabariigi kanda. Jätta XX ja CC

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

3 (14)

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. XX (avaldaja, isa) esitas 16. septembril 2014 Harju Maakohtule avalduse alaealise lapse YY

(puudutatud isik, laps) suhtes vanema hooldusõiguse muutmiseks ja isale ainuhooldusõiguse

andmiseks. Alternatiivselt palus isa muuta hooldusõigust osaliselt ja anda otsustusõigus lapse

viibimis- ning õppimiskoha määramise osas isale. Alternatiivselt palus isa määrata kindlaks

lapse ja isa suhtluskord järgmiselt:

− alates kohtumääruse tegemisest viibib laps isaga iganädalaselt kolmapäeviti koolivälisel

ajal selliselt, et isa võtab lapse tema koolist pärast õppetöö lõppu ning viib lapse tema

elukohta samal päeval kell 19.00;

− alates kohtumääruse tegemisest viibib laps isaga üle nädala nädalavahetustel selliselt, et

isa võtab lapse reedeti pärast õppetöö lõppu koolist ning viib ta tagasi tema elukohta

pühapäeva õhtul hiljemalt kell 19.00;

− iga-aasta suveperioodil 1.–14. juulil viibib laps isaga (vanema puhkuse aeg);

− iga-aasta talveperioodil 15. –22. jaanuaril viibib laps isaga (vanema puhkuse aeg);

− isal on õigus veeta lapsega täiendavalt üks terve päev tema sünnipäeval või sünnipäevale

vahetult eelnevalt või järgneval kalendripäeval, samuti isa sünnipäeval või sellele

vahetult eelneval või järgneval kalendripäeval;

− isal on koos lapsega õigus õppetööst vabal ajal sooritada lühiajalisi (kuni

3 kalendripäeva) reise Rootsi oma isapoolsete sugulaste külastamise eesmärgil.

Lisaks palus isa kohustada lapse ema CC (puudutatud isik, ema) andma avaldaja pöördumistele

sisulise teabega vastuseid, eelkõige lapse suhtlusringkonna, tervise, kooli, huvialade jms

seonduva kohta; pöörata menetlust lõpetav kohtulahend viivitamatule täitmisele koos kõigi

täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 179 lubatud meetmetega ning võtta asja juurde asjade 2-

10-50766 ja 2-13-57223 materjalid.

Isa avalduse kohaselt on laps sündinud XX.XX.XXXX isa ja ema kooselust. Tallinna

Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-50766 rahuldati osaliselt isa

avaldus hooldusõiguse määramiseks lapse suhtes selliselt, et vanematel on ühine hooldusõigus,

v.a lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piirides, milline õigus jäeti emale. Sama

määruse p-ga 1.2 määras ringkonnakohus kindlaks lapse ja isa vahelise suhtluskorra, mis kehtis

kuni lapse 7-aastaseks saamiseni, s.o kuni 18. septembrini 2014. Kuna ringkonnakohtu

määratud suhtluskorra alane toime hakkas lõppema, siis oli isa sunnitud esitama uue avalduse.

2. Ema vaidles avaldusele vastu ja esitas 29. oktoobril 2014 vastuavalduse lapse

ainuhooldusõiguse saamiseks, alternatiivselt täieliku otsustusõiguse saamiseks lapsega seotud

asjades (haridus, tervis, igakordne viibimiskoht jm). Ema väitel lõppes vanemate kooselu

2008. a alguses isa vägivaldse käitumise tõttu. Pärast kooselu lõppemisest isapoolne vägivald

jätkus (isa närvilisus, lapse jõuga emast eraldamine, lapsele oma soovi jõuga pealesurumine,

agressiivne ja jäik suhtlus emaga, lapse ja ema tahtevastane filmimine ja pildistamine, mis on

tugevalt hirmutanud nii last kui ka ema). Ema ei ole isa ja lapse suhtlust takistanud, kuid lapse

sundimine isaga suhtlema kahjustab last. Lisaks ei valda isa lapse emakeelt ning otsene suhtlus

lapsega on juba seetõttu välistatud. Ka puudub isa ja lapse vahel kiindumussuhe ja isa ei ole

ajast, kui isa sai lapse suhtes jagatud hooldusõiguse, seda kasutanud. Ta ei ole pöördunud lapse

4 (14)

raviarsti, lasteaia ega ka kooli poole. Lapsele määrati 2012. a kevadel raske puue. Lapse raviarst

ja terapeudid on seisukohal, et lapse tervise huvides tuleb lapse tahtevastased kohtumised isaga

lõpetada ja tagada lapsele rahus rehabilitatsioon.

3. Maakohus rahuldas 11. mai 2015 määrusega osaliselt isa avalduse ja jättis rahuldamata ema

avalduse. Maakohus rahuldas osaliselt isa avalduse suhtluskorra osas selliselt, et otsustas

peatada isa ja lapse suhtluse kuni lapse 10-aastaseks saamiseni. Maakohus kohustas isa läbima

pereteraapia kursused ning emotsioonide juhtimise kursuse hiljemalt ühe kalendriaasta jooksul

kohtumääruse jõustumisest. Maakohus kohustas ema igakordselt ja viivitamatult andma isa

pöördumistele teavet lapse tervise, hariduse ja huvialade kohta.

4. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse isa. Tallinna Ringkonnakohus jättis

18. detsembri 2015. a määrusega maakohtu määruse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata

isa avaldus temale lapse ainuhooldusõiguse andmiseks ja alternatiivselt otsustusõiguse

andmiseks. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse osas, millega kohustati isa läbima

pereteraapia kursused ning emotsioonide juhtimise kursuse hiljemalt ühe kalendriaasta jooksul

kohtumääruse jõustumisest. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse osas, millega

rahuldati osaliselt isa avaldus suhtluskorra määramiseks alaealise lapsega selliselt, et peatati

lapse ja isa suhtlus kuni lapse kümneaastaseks saamiseni ning saatis avalduse suhtluskorra

määramise nõude osas uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule.

5. Maakohus suunas vanemad nende nõusolekul vastavalt ringkonnakohtu juhistele

perelepitusse professionaalse lepitaja juures. Kuna perelepitus perelepitaja HH juures

ebaõnnestus, otsustas maakohus 13. veebruari 2019. a määrusega lapse ja tema vanemate

suhtes korraldada kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi. Ekspertiisi läbiviimise

tegi maakohus ülesandeks Marienthali Kliinik OÜ spetsialistidele.

6. Maakohtule esitati 13. jaanuaril 2020 kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi aktid

nr 2020–1 (uuritav isa), nr 2020–2 (uuritav ema) ja nr 2020–3 (uuritav laps).

7. Maakohus kuulas 3. märtsil 2020 ära lapse.

8. Isa esitas maakohtule 24. märtsil 2020 lõplikud seisukohad. Isa palus:

-

piirata ema isikuhooldusõigust küsimustes, mis puudutavad isa ja lapse suhtlemist,

võttes lapse ja isa suhtlemist puudutavas küsimuses lapse emalt otsustusõiguse;

-

määrata isa ja lapse suhtlemist korraldama erieestkostja, kelleks on Keila Linnavalitsus;

-

määrata erieestkostja lapse ja isa suhete taastamiseks, suhtluskorra läbiviimiseks,

ajamaks asju nii, et vanemad lapsega suhtlemise kontekstis omavahel ei kohtuks (sh

lapse üleandmisel), mis aitab vähendada provokatsioonide ohtu ja oleks kasuks lapse

huvide ja õiguste realiseerimisele;

-

erieestkostjal välja selgitada, kas ja milliseid meetmeid on võimalik rakendada, et

taastada lapse ja isa vaheline suhe, ilma et see tekitaks lapsele negatiivset stressi;

-

anda erieestkostjale ülesannete täitmise ajaks õigus tutvuda lapse elukoha ja

terviseandmetega, kohtuda lapsega vajadusel privaatselt ning otsustada lapse ja

lahuselava vanema kohtumise aja, viisi ja kestuse üle, kui suhtluskorra järgne

kohtumine on lapsest või lapsega koos elavast vanemast tulenevatel põhjustel ära

jäänud;

-

kohustada vanemaid erieestkostjaga tema ülesannete täitmisel koostööd tegema;

-

kohustada erieestkostjat esitama kohtule iga nädal asjakohast aruandlust, et kohus saaks

teostada järelevalvet erieestkoste üle;

-

mitte välistada erieestkostja määramist olukorras, mil määratakse kindlaks vanemate

suhtluskord lapsega.

5 (14)

Isa palus kindlaks määrata vanemate suhtluskord lapsega järgmiselt:

-

alates kohtumääruse tegemisest viibib laps isaga iga nädal kolmapäeviti koolivälisel ajal

selliselt, et isa võtab lapse koolist pärast õppetöö lõppu ning viib lapse tema elukohta

samal päeval kell 19.00;

-

alates kohtumääruse tegemisest viibib laps isaga üle nädala nädalavahetustel selliselt, et

isa võtab lapse reedeti pärast õppetöö lõppu koolist ning viib ta tagasi tema elukohta

pühapäeva õhtul hiljemalt kell 19.00;

-

iga aasta suveperioodil 1.–14. juulil viibib laps isaga (vanema puhkuse aeg);

-

iga-aasta talveperioodil 15.–22. jaanuaril viibib laps isaga (vanema puhkuse aeg);

-

isal on õigus veeta lapsega täiendavalt üks terve päev tema sünnipäeval või

sünnipäevale vahetult eelnevalt või järgneval kalendripäeval, samuti isa sünnipäeval või

sellele vahetult eelneval või järgneval kalendripäeval;

-

isal on koos lapsega õigus õppetööst vabal ajal sooritada lühiajalisi (kuni

3 kalendripäeva) reise Rootsi lapse isapoolsete sugulaste külastamise eesmärgil;

-

kohustada ema andma avaldaja pöördumistele sisulise teabega vastuseid, eelkõige

teavet lapse suhtlusringkonna, tervise, kooli, huvialade jms seonduva kohta;

-

pöörata kohtulahend viivitamatule täitmisele koos kõigi TMS §-s 179 lubatud

meetmetega.

9. Ema palus jätta isa avalduse rahuldamata ning lähtuda lapse parimatest huvidest. Laps

väljendas kohtumenetluses korduvalt ja selgelt, et ta ei soovi isaga suhelda. Tegemist ei ole

tujudest lähtuva vetoõigusega, vaid lapse põhjendatud sooviga mitte olla suhtes, milles ta

endale ühtegi positiivset emotsiooni ei taju. Isa esitatud nõuded ei taga lapsele normaalset

lapsepõlve ega rahulikku elu, vaid ametivõimude sekkumise lapse ellu ning kohtumenetluste

jätkumise. Lisaks andis isa lapsele ekspertide juuresolekul lubaduse, et ta last enam ei tülita ja

tema ellu ei sekku. Samas on isa nõudmised ema isikuhooldusõiguse piiramiseks ning

erieestkostja ja suhtluskorra määramiseks taaskord lapsele antud lubadusi rikkuvad ning

jõumeetodite kasutamist nõudvad, mis näitavad selgelt, et lapse isa ei arvesta oma lapse tunnete,

heaolu ega soovidega. Isa nõue määrata erieestkostja tema ja lapse suhtlemise korraldamiseks

on n-ö jõumeetod ja sunniviisiline, sest varasem erieestkostja määramine mõjus lapse

tervislikule seisundile ja tema psüühikale laastavalt. Seega ei saa ka seekordne erieestkostja

määramine ega ka muud sunnimeetmed olla lapse huvides ega tekita lapsel isaga seonduvalt

usaldust ega positiivseid tundeid.

10. Lapse esindaja 6. aprilli 2020 seisukoha kohaselt on laps praktiliselt kogu oma teadliku elu

elanud koos emaga ning peaaegu üldse mitte kohtunud ega suhelnud isaga. Vaieldamatult on

lapsel kujunenud välja negatiivne kuvand isast, mille kujunemisele on kaasa aidanud vanemate

vahelised pinged ning aastaid kestnud kohtuvaidlused. Laps on korduvalt ja selgelt väljendanud

soovi isaga mitte kohtuda. Lapse seisukoht on siiras. Hooldusõiguse muutmise ega ka ükskõik

mis viisil lapse ja isa suhtluskorra kehtestamisega ei ole võimalik lapse suhteid isaga

normaliseerida. Arvestades lapse vanust, tuleb tema arvamusega arvestada. Lisaks ei ole last

võimalik vägisi ega tema tahte vastaselt teda täiendavalt traumeerimata sundida isaga suhtlema.

Samas ei pruugi 12-aastane laps veel õigesti hinnata lapse ja vanema suhte tähtsust ega anda

objektiivset hinnangut isa käitumisele. Seega ei pruugi lapse soovimatus isaga suhelda vastata

lõppkokkuvõttes lapse tegelikele huvidele. Lapse esindaja nõustus isaga, et probleemi

lahendamiseks võib abi olla erieestkostja määramisest. Seega toetab lapse esindaja isa

24. märtsi 2020 menetlusdokumendi palvepunktides 2–6 esitatud taotlusi. Isa ja lapse

suhtluskorra määramine võiks arutlusele tulla siis, kui erieestkostja tegevuse tulemusel

õnnestub muuta lapse vastuseisu isaga suhtlemisele.

6 (14)

11. Põhja-Tallinna linnaosavalitsus on seisukohal, et lapse ja isa suhtlus tuleb taastada, kuid

suhte taastamise vastutust ei saa jätta erieestkostjale. Erieestkoste määramine ei täida eesmärki,

sest ema mõju lapsele jääb intensiivsemaks erieestkostja võimalikust mõjust. Ükski kolmas isik

ei saa muuta ema suhtumist ja seeläbi lapse suhtumist, kuivõrd laps on oma emale lojaalne.

Erieestkostja ei saa kasutada lapse suhtes sundi. Samuti ei ole kohalikul omavalitsusel

sunnimeetmeid, millega suunata vanemad erieestkostjaga koostööd tegema. Ka on varasemalt

üritatud erieestkostet rakendada, kuid seda tulemusteta. Tingimused võrreldes toonase

olukorraga on muutunud vaid nii palju, et lapse vanusest tulenevalt on ära langenud ema kartus,

et laps ei saa isast aru, kuivõrd lapsel ja isal on võimalik suhelda inglise keeles. Lisaks oskab

ja saab laps iseseisvalt ilma emata liikuda. Põhiprobleem on aga jäänud muutumatuks. Suhtluse

taastamise vastutus tuleb jätta vanematele, eelkõige emale, kes on aastate jooksul suhtlust

takistanud ja last isa vastu negatiivselt meelestanud. Põhja-Tallinna Valitsus tegi ettepaneku, et

kohus määraks emale tähtaja isa ja lapse suhtluse taastamiseks ning määruse täitmata jätmisel

tuleks rakendada muid meetmeid (täitemenetlus, hooldusõiguse piiramine, viibimiskoha

otsustusõiguse üleandmine teisele vanemale). Lapse elukohajärgne omavalitsus saab küll kaasa

aidata juhtumikorralduslikult, sh sobiva psühholoogi, spetsialisti, keskuse leidmisega ning

järelevalve teostamisega, kuid selleks tuleb neile anda õigus teha päringuid. Tulenevalt

varasemast kogemusest töös vanematega, tuleks ka mõlemat vanemat kohustada lapse ja isa

suhte taastamise eesmärgil tegema koostööd spetsialistidega ning täitma spetsialistide

soovitusi, tooma lapse kokkulepitud kohtumistele ja juhendama tema liikumisi kokkulepitud

kohtadesse.

12. Keila linnavalitsuse seisukoha kohaselt on vanemaid suunatud korduvalt erinevatesse

teraapiatesse omavahelise suhtluse parandamiseks ja võimaluste leidmiseks lapse ja isa vahelise

suhtluse taastamiseks, kuid need ei ole tulemust andnud. Ka varem määratud erieestkoste

soovitud tulemusi ei andnud. Sellisel viisil erieestkostja ülesannete täitmist, nagu taotleb isa, ei

ole võimalik teostada. Lisaks lapsevanemate piiratud koostöövalmidusele on erieestkostjale

esitatud ülesanded niivõrd ressursimahukad, et sellisel juhul tuleks tagaplaanile jätta kogu

ülejäänud lastekaitsetöö. Ka ei ole Keila linnavalitsusel erieestkostjana võimalik asuda last

kasvatama ega veenda last isaga kohtuma, kui ema, kellega laps veedab enamuse oma ajast,

seda ei toeta.

MAAKOHTU MÄÄRUS

13. Maakohus rahuldas 20. aprilli 2020. a määrusega isa avalduse osaliselt ja lõpetas ema

hooldusõiguse lapse ja isa suhtlemise korraldamisel. Maakohus määras lapsele tema ja tema isa

suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, kelleks on lapse igakordse alalise elukoha kohalik

omavalitsus. Erieestkostja ülesandeid täidab lapse igakordse alalise elukoha kohaliku

omavalitsuse lastekaitsetöötaja. Erieestkostja ülesanneteks on osutada abi isa ja lapse vahelise

kontakti saavutamisel ja selle loomisel, kaasa aidata isa ja lapse vastastikusele tundma

õppimisele ning isa ja lapse kohtumiste korraldamisele. Erieestkostjal on õigus kasutada

vajadusel oma ülesannete täitmisel asjatundjate ja/või spetsialistide abi.

Maakohus määras isa ja lapse suhtluskorra järgmiselt:

− alates kohtumääruse jõustumisest on isal õigus suhelda lapsega kuue kuu jooksul iga

kuu 1. ja 3. nädala neljapäeval või reedel 3 tunni vältel, kusjuures täpsed isa ja lapse

kohtumiste ajad ja kohad määrab kindlaks erieestkostja;

− alates kuue kuu möödumisest kohtumääruse jõustumisest on isal õigus suhelda lapsega

iga nädala neljapäeval või reedel, kusjuures täpsed isa ja lapse kohtumiste ajad ja kohad

määrab kindlaks erieestkostja;

− alates ühe aasta möödumisest kohtumääruse jõustumisest on isal õigus suhelda lapsega

kahel nädalavahetusel kuus (1. ja 3.) koos ööbimistega. Lapse tahte vastaselt ei pea laps

7 (14)

isa juures ööbima. Sellisel juhul kohtuvad isa ja laps iga kuu 1. ja 3. laupäeval ja

pühapäeval;

− lapsel on õigus kohtuda isaga ka väljaspool eelmistes punktides märgitud

suhtlemisaegu, kui laps seda soovib ja vanemad selles eelnevalt kokku lepivad;

− vanemad suhtlevad üksteisega last puudutavas küsimuses kas e-posti, SMS-sõnumite

või mõne muu elektroonilise sidevahendi kaudu.

Maakohus jättis rahuldamata isa taotlused kohtumääruse viivitamatult täidetavaks

tunnistamiseks ning TMS § 179 kohaldamiseks kohtumääruse täitmise tagamisel.

Vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, v.a arvatud lapse elukoha määramise osas Eesti

Vabariigi piirides, mis jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2013. a määrusega asjas 2-10-

50766 emale. Sama määrusega määrati kindaks ka lapse ja isa suhtluskord, mis kehtis kuni

lapse 7-aastaseks saamiseni, kuid mida tegelikult ei täidetud. Laps elab koos emaga. Isa ja laps

ei ole suhelnud alates 2011. aastast. Isa palub määrata suhtlemise korraldamiseks erieestkostja,

sest ema takistab lapsega suhtlemist ja mõjutab last isa vastu. Ema ei pea erieestkostja

määramist põhjendatuks ja leiab, et laps ei pea isaga suhtlema, kui ta seda ei taha ja lapse

arvamusega tuleb arvestada. Laps avaldas kohtule ärakuulamisel ja ka ekspertidele, et ta isaga

suhelda ei soovi, sest isa on tema ja ema suhtes olnud halb ning on tema jaoks „võõras mees“,

keda ta ei tunne ega mäleta.

Maakohus leidis, et praeguses asjas korraldatud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia

kompleksekspertiisidega ning ära kuulatud menetlusosaliste ja kohalike omavalitsuste

seisukohtadega on tõendatud, et ema on alates vanemate suhete lõppemisest 2008. aastal teinud

endast kõik oleneva, et isa oma lapse elust midagi ei teaks, temaga ei suhtleks, lapsega ei

kohtuks ning isa ja lapse vahel mingisugust suhet ei tekiks. Ekspertide hinnangul on ema

negatiivsed hoiakud isa suhtes üle kandunud lapsele ja mõjutavad lapse hoiakuid ja käitumist

isa suhtes. Ema soovib kujundada lapses isa suhtes negatiivseid hoiakuid ja hirmu ning püüab

takistada lapse ja isa kontakte ja kokkusaamisi. Laps avaldas ekspertidele korduvalt ühetaolisi

negatiivseid mõtteid ja hoiakuid isa suhtes, mis olid sarnased ema avaldatutele. Lapsel ei ole

olnud võimalusi isaga kiindumussuhte kujunemiseks, vaid lapse jaoks on isa paha võõras mees,

kellega ta suhelda ei soovi. Eksperdid leidsid ka, et ei ole alust järeldada, et isa oleks last

vaimselt või füüsiliselt väärkohelnud. Seega ei ole tuvastatud alust, mis välistaks isa suhtluse

lapsega. Tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et isaga suhtlemine kahjustaks lapse huve sedavõrd,

et isa üldse lapsega suhelda ei tohiks. Asjaolu, et lapse psüühiline seisund vastab täpsustamata

segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäirete (kood F92.9) diagnostilistele kriteeriumitele RHK 10

järgi, ning et psüühikahäired kujunevad päriliku eelsoodumuse foonil keskkonnategurite mõjul,

ei välista samuti isa ja lapse suhtlemist. Lapse väidetavad mälestused sellest, et isa lükkas tema

ema, tema tõmbamisest, tema üksinda isa koju jätmisest, on kas ema poolt lapsele sisendatud

või vähemalt ülepaisutatult lapse mällu söövitatud eesmärgiga tõrjuda isa lapse elust välja ja

tekitada lapses soovimatus isaga suhelda. Asjaolu, et laps on emast kui temaga koos elavast

vanemast oluliselt mõjutatud, on tõendatud ekspertiisidega, nagu ka see, et ema mõjutab last

isa suhtes negatiivselt. Lisaks ei saa lapse arvamust samastada tema huviga. 12-aastane laps ei

pruugi täielikult aru saada, kas tema väljendatud seisukoht on tegelikult tema huvides.

Maakohus juhindus perekonnaseaduse (PKS) § 122 lg-st 1 ja § 134 lg-test 1 ja 3 ning piiras

lapse heaolu tagamiseks ema isikuhooldusõigust isa ja lapse suhtlemist puudutavas küsimuses

ning võttis selles osas emalt ära lapse isikuhooldusõiguse. Maakohus määras isa ja lapse

suhtlemise korraldamiseks PKS § 209 lg 1 kohaselt erieestkostja. Maakohus määras

erieestkostjaks lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ning jättis erieestkostja ülesannete

täitmise kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, kellele andis võimaluse kaasata ülesannete

täitmiseks ka asjatundjaid või spetsialiste.

8 (14)

Maakohus märkis, et ka isa peab tegema pingutusi ja leidma vahendid ja viisid lapsega

usalduslike suhete taastamiseks ja käituma lapsega suheldes viisil, et laps tahaks temaga

suhelda.

Maakohus määras isa ja lapse suhtluskorra kindlaks selliselt, et esimese kuue kuu vältel pärast

kohtulahendi jõustumist kohtub isa lapsega kahel korral kuus, s.o. iga kuu esimese ja kolmanda

nädala neljapäeval või reedel 3 tundi korraga, järgmised kuus kuud iga nädala neljapäeval või

reedel 3 tundi korraga ning lõpuks ka kahel nädalavahetusel kuus koos ööbimistega. Samas

sunniviisiliselt ja lapse tahte vastaselt ei pea laps isa juures ööbima. Kui laps soovib ööseks

koju minna, tuleb isal laps koju viia. Sellisel juhul on isal õigus järgmise päeva hommikul uuesti

lapsega kohtuda ja lapsega päev koos veeta. Kui kontakt isa ja lapse vahel on saavutatud ja

nende kohtumine kulgeb erieestkostja arvates sujuvalt, siis ei pea erieestkostja viibima kogu isa

ja lapse kohtumise aja nende juures.

Maakohus ei võtnud sisulist seisukohta isa taotluse osas kohustada ema andma isa

pöördumistele sisulise teabega vastuseid, eelkõige teavet lapse suhtlusringkonna, tervise, kooli

ja huvialade kohta, sest selline nõue saab olla iseseisvaks vanema teabe andmise nõudeks teise

vanema vastu hagita menetluses. Lisaks ei ole sellist nõuet praeguses asjas kohtu menetluses

olnud. Selle taotluse esitas isa alles oma lõplikes seisukohtades. Ringkonnakohus on saatnud

käesoleva tsiviilasja uueks menetlemiseks esimese astme kohtusse vaid isa ja lapse suhtluskorra

määramise küsimuses.

Maakohus ei tunnistanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 550 lg 3 ja § 466 lg 3

kohaselt kohtumäärust viivitamatult täidetavaks. Lisaks ei ole maakohtu määrus sundtäidetav.

Sundtäidetav on vanema ja lapse suhtlemist korraldav kohtulahend pärast lepitusmenetluse

läbimist.

MÄÄRUSKAEBUSED

14. Isa esitas määruskaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud määruse resolutsiooni p 8 ja

teha selles osas uus määrus, millega rahuldada isa taotlus TMS §-s 179 sätestatu kohaldamiseks

kohtumääruse täitmise tagamisel järgmiselt:

− kui ema takistab lapse üleandmist ja lapsega suhtlemise võimaldamise sundtäitmist,

võib kohtutäitur ema suhtes määrata sunniraha;

− vajaduse korral võib kohtutäitur tõstatada lapse elukohajärgse või erandina ema

elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ees küsimuse lapse ajutiseks paigutamiseks laste

hoolekandeasutusse;

− kohtutäitur võib kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks

ema suhtes jõudu. Kohtutäitur võib jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite

rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine

ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil

võimalik saavutada.

Isa palus kohustada ema igakordselt ja viivitamatult andma e-kirja vormis isa pöördumistele

teavet lapse tervise, hariduse ja huvialade kohta.

Kaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et isa ja lapse suhtlemist

reguleerivas kohtulahendis ei saa määrata, et kohtulahendi täitmiseks on kohtutäituril õigus

kasutada TMS §-s 179 sätestatud meetmeid. Kuivõrd korduvad kohtulikud ja kohtuvälised

lepitusmenetlused ei ole andnud emast tulenevatel põhjustel tulemust, tuleb isa ja lapse

suhtlemist reguleeriv kohtulahend muuta koheselt sundtäidetavaks ning rakendada

TMS §-s 179 sätestatud meetmeid. Järjekordse lepitusmenetluse korraldamise kohustus

olukorras, kus kohtulahendeid pole täidetud aastaid ning lepitusmenetlus on korduvalt

ebaõnnestunud, ei ole põhjendatud. Maakohus oli seisukohal, et ema on last isa suhtes

9 (14)

negatiivselt mõjutanud ja teeb seda tõenäoliselt ka edaspidi. Kui vaidlustatud kohtumäärust ei

muudeta sobivate meetmetega sundtäidetavaks, jääb vaidlustatud kohtulahend samuti täitmata,

ei reguleeri ega võimalda lapse ja isa suhete taastamist ning kohustab pooli läbima järjekordset

tulutut lepitusmenetlust. Isa väitel tuleb lähtuda tegelikest asjaoludest ning mitte siduda

sundtäitmist TMS § 179 mõttes üksnes lepitusmenetlusega. Sunniraha võib olla üks meede,

mida ema suhtes täitemenetluses tuleb rakendada.

Arvestades ema varasemat käitumist, tuleb täitemenetluse meetmed viia seosesse erieestkostja

tegevusega. On mõeldamatu, et erieestkostja suudab midagi korraldada, kui tal ei ole ühtegi

kohtulahendist või seadusest tulenevat tagatist. Praktika on ema osas korduvalt kinnitanud, et

kui ema ei võta erieestkostjat jutule, siis sellega asi piirdubki. Kui 2014. a erieestkostja määrati,

oli Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse üks kesksemaid vastuväiteid ja vabandusi just see, et neil

pole ühtegi sunnivahendit, mille abil erieestkostja saaks lapsega kohtumist tagada. Peaks olema

võimalus, et kui erieestkostja ja isa lähevad lapse juurde, kutsutaks kohale ka kohtutäitur, kes

suudab sunniraha või muude meetmete abil tagada selle, et erieestkostjal ja isal on reaalne

võimalus kohtulahendit täita.

Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata isa nõude emalt lapse kohta teabe saamiseks.

Praeguse asja 11. mai 2015. a maakohtu määruse resolutsiooni p-s 5 oli ema kohustatud

igakordselt ja viivitamatult andma isa pöördumistele teavet lapse tervise, hariduse ja huvialade

kohta. Seega ei vasta tõele maakohtu väide, et see taotlus on kohtule esitatud hilisemas

menetluses. Selline regulatsioon on otstarbekas igas suhtluskorra ja hooldusõiguse asjas. Kui

pool seda ei nõua, võib kohus PKS § 134 lg-te 3 ja 4 alusel sellise küsimuse lapse huvidest

lähtuvalt ka ise reguleerida.

15. Ema esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus osas, millega lõpetati

ema hooldusõigus lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel. Lisaks palus ema tühistada

lapsele tema ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja määramise. Ema palus tühistada

maakohtu määruse ka suhtluskorra määramise osas ning teha maakohtu määruse resolutsiooni

p 6 osas uus määrus järgmiselt:

-

laps suhtleb oma isaga vabal soovil ning omal algatusel lapse poolt valitud viisil (nt

telefoni, e-maili, Skype’i kaudu) või kohas;

-

suhtlemisel arvestatakse lapse vaba tahet ning jõudu, sundi ega manipuleerimise viise

lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks ei kasutata;

-

kui laps keeldub isaga suhtlemast, siis arvestatakse lapse tahet ja tegemist ei ole

suhtluskorra rikkumisega.

Ema soovis asja arutada kohtuistungil.

Ema väitel kohaldas maakohus ebaõigesti nii materiaalõiguse norme kui ka rikkus

menetlusõiguse norme. Maakohus ei lähtunud määruse tegemisel lapse huvidest. Maakohus ei

arvestanud suhtluskorra määramisel ema ettepanekuid ega seisukohti. Maakohus tugines küll

ekspertiisiaktides sisalduvale, kuid seda vaid ema puudutavas osas ning ignoreerides isa kohta

käivat. Maakohus eiras ekspertiisiaktis välja toodud isa negatiivseid isikuomadusi, temale

iseloomulikke käitumismustreid ning ohtusid, mis sellega lapse tervisele võivad kaasneda.

Lisaks on ema tõendanud, et isa on aastate jooksul olnud korduvalt nii lapse kui ka ema suhtes

vägivaldne. Näiteks on oportuniteediga lõpetatud juhtum, kus isa ründas lapse silme all ema.

Ekspertiis on tehtud nii ema kui ka lapse osas väga pinnapealselt ja konkreetseid fakte eirates.

Maakohus on meelevaldselt loonud vale, et ema mõjutab last isa suhtes negatiivselt, kuid pole

viidanud, millistele tõenditele või faktidele ta tugines. Ka ekspertiisiaktis pole seda järeldust

põhjendatud. Maakohus ei rahuldanud ka ema taotlust ekspertide kutsumiseks kohtuistungile,

kus oleks olnud võimalik saada vastuseid, millele tuginedes eksperdid ema süüdistava hoiaku

võtsid. Kohtumenetluse käigus esitatud ja kogutud tõenditest ei nähtu, et laps oleks kellelegi

10 (14)

avaldanud soovi isaga suhelda ega ole ka kordagi väitnud nagu oleks ema teda hirmutanud või

mõjutanud sellisel seisukohal olema. Laps on vastupidiselt väitnud, et tal on oma pere keskel

hea, et ema suhtub temasse hästi, et ema isegi ei räägi isast, kuna laps ise ei soovi seda. Emal

ei ole võimalik last isa vastu üles ässitada ja temaga hirmutada, kui laps ja ema ei puuduta oma

vestlustes isa üldse. Lapsel tekkis juba varakult selektiivne mutism just oma isaga seonduvate

traumade tagajärjel. Seda ei ole võimalik esile kutsuda manipulatsiooniga, vaid see on

posttraumaatiline häire, millele viitas ka Põhja-Tallinna Valitsus oma 2014. a seisukohas. Seda

on kinnitanud ka lapsega tegelenud spetsialistid. Lapsele on määratud puue alates 2012. aastast.

Tema tervisliku seisundi taastamisega on tegelenud mitmed spetsialistid, lapsele on koostatud

erinevaid rehabilitatsiooniplaane ja kokkuvõtlikult on ema teinud lapse tervise taastamiseks

kõige suurema töö. Ema on teinud aastaid spetsialistidega koostööd ja mingit lapse kahjustamist

ema tegevuse tõttu pole ükski spetsialist täheldanud. Varem on kohtule esitatud lapsega

tegelevate spetsialistide/ekspertide seisukohad, kus on mh välja toodud, et ema ei mõjuta last

ning lapse ja isa suhtluse probleem on tingitud eeskätt isast. Seda on väitnud ka Põhja-Tallinna

Valitsus oma 2014. a seisukohas, mil nad olid lapse erieestkostjad. Suhtluskorra mitte

toimimises pole süüdi ema. Ka viimasel kohtuistungil olid tunnistajateks nii lapse psühholoog

kui ka psühhiaater, kes samuti kinnitasid, et lapse hirm ja vastumeelsus on lapsel tekkinud isa

tegude tagajärjel ja emale ei saa süüd selle eest panna. Ema ei ole kunagi lapsel takistanud isaga

suhelda. Probleem on isas. Laps ei ole seda ise soovinud. Laps on lausa keeldunud isaga

suhtlemast.

Maakohus ei arvestanud, et isa on lükanud tagasi kõik kompromissettepanekud tema ja lapse

suhte taastamiseks sunnivabade meetoditega. Isa peaks erivajadustega lapse kõnetamiseks ja

tema hirmude leevendamiseks omama vajalikku ettevalmistust. Toimiva tegevuskava koostas

praeguses asjas 2015. aastal maakohus, määrates, et suhtluse taastamise eelduseks peab isa

läbima vajaliku ettevalmistuse.

Maakohus jättis arvesse võtmata lapse tervise, selle taastamisega seotud objektiivsed asjaolud

ning tema isiklikud seisukohad. Maakohus ei arvestanud ema esitatud tõendeid selle kohta, et

isa senised käitumismustrid on põhjustanud konflikte ja pingeid, sh kahjustanud last ning

tekitanud lapses vastumeelsust isaga suhtlemiseks. Maakohus ei arvestanud isa agressiivset

suhtumist ema ja lapse suhtes, mis on lapse huve ja tervist kahjustav. Ema on läbi aastate

kestnud kohtuvaidluses esitatud kohtule tõenduspõhiseid fakte tegeliku olukorra kohta, miks

laps ei soovinud oma isaga suhelda (kohtumiste pealtnägijate tunnistused, lapsega tegelevate

spetsialistide/ekspertide seisukohad, arstide tõendid psühhosomaatiliste tervisehädade

tekkimisest lapsel enne isaga kohtumisi jne). Samuti on Põhja-Tallinna Valitsus olnud

14. novembri 2014 ja 28. mai 2015 arvamustes seisukohal, et ema ei mõjuta last.

Maakohus ei arvestanud, et lapsel ja isal on erinev emakeel. Isa eesti keele oskus on olematu.

Laps õpib inglise keelt vaid koolitundides ja ei oma sellist sõnavara, et vajadusel enda eest

seista või teha enda seisukoht ja soovid selgeks inimesele, kes eesti keelt ei valda. Ometi

võimaldas maakohus isal lapsega eraviisiliselt kohtuda ja lõpuks lausa ööpäevade kaupa.

Maakohtul ei olnud mõistlikku alust ema isikuhooldust lapse suhtes piirata, sest laps on

korduvalt kohtunikule, ekspertidele, temale määratud esindajale ja ka lastekaitsetöötajatele

selgitanud, et ta ei soovi isaga suhelda. Maakohus ei arvestanud, et lapsel on õigus, aga mitte

kohustus oma lahuselava vanemaga suhelda. Ka ei arvestanud maakohus lapse tervislikku

seisundit ega seda, et erinevad eksperdid (sh lapse raviarstid, Põhja-Tallinna Valitsus 2014. a

ja 2015. a seisukohtades ja 2020. a koostatud ekspertiisis) on välja toonud, et lapse isaga

sundima suhtlemine kahjustab last. Laps vajab rahulikku ja stabiilset elu- ning kasvukeskkonda.

Maakohtu määratud suhtluskorras puudub kaitse lapsele juhuks, kui realiseeruvad riskid uuteks

konfliktideks lapse ja tema isa vahel, või kui satub ohtu lapse tervis. Suhtluskord seab eelisseisu

isa, mitte lapse. Lapsele ei ole tagatud tema tervise taastamiseks vajalik rahu, tema vaba tahte

järgimine ning otsustusõigus.

11 (14)

Isa isikuhooldusõiguse piiramise ja erieestkostja määramise avaldus tuleb jätta rahuldamata.

Kuna lapse ja isa suhtlemine ei ole lapse huvides, ei ole põhjendatud ka suhtlemise

korraldamiseks määrata erieestkostjat. Erieestkoste määramine on lapse survestamine isaga

kohtumiseks.

Maakohtu määratud suhtluskorda ei ole võimalik täita. Maakohtu määrusest ei selgu, millisel

viisil on ema või erieestkostja võimuses oma isa kartvat erivajadustega last viia kohustuslikele

kohtumistele isaga. Last ei ole võimalik tema tahte vastaselt isaga kokkusaamistele toimetada.

Ka Keila Linnavalitsus oli seisukohal, et sellisel viisil erieestkostja ülesannete täitmist, nagu

määras maakohus, ei ole võimalik teostada. Lisaks lapsevanemate piiratud koostöövalmidusele

on erieestkostjale esitatud ülesanded niivõrd ressursimahukad, et sellisel juhul tuleks

tagaplaanile jätta kogu ülejäänud lastekaitsetöö. Lapse esindaja tõi välja, et hooldusõiguse

muutmise ega ükskõik millise viisil lapse ja isa suhtluskorra kehtestamisega ei ole võimalik

lapse suhteid isaga normaliseerida. Laps on sellises vanuses kus tema arvamusega ja kujunenud

seisukohtadega tuleb mõistlikul viisil arvestada. Last ei ole teda täiendavalt traumeerimata

võimalik vägisi ja tema tahte vastaselt sundida isaga suhtlema.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

16. Maakohus võttis isa ja ema määruskaebused menetlusse ning andis menetlusosalistele

tähtaja kaebustele vastamiseks.

17. Lapse esindaja vaidles isa määruskaebusele vastu, märkides, et kujunenud situatsioonis jõu

ja sunni kasutamise lubamine tõukaks lapse isast eemale ja muudaks ilmselgelt igasuguse isa ja

poja suhte normaliseerumise võimatuks. Lapse esindaja vaidles vastu ka ema määruskaebusele,

leides, et selle rahuldamisel, katkeks lapse igasugune side isaga ning suhte taastumise tõenäosus

muutuks olematuks. Kuivõrd vanemad ei suuda või ei taha teha vähimatki koostööd, toetab

lapse esindaja erieestkostja määramist, kelle ülesandeks oleks püüda last ja isa teineteisele

lähendada. Lapse esindaja kahtleb maakohtu määruses määratud suhtluskorra otstarbekuses,

sest esmalt tuleks saavutada olukord, kus laps soostub isaga suhtlema. Alles seejärel saaks

määrata suhtlusgraafikuid.

18. Isa vaidles ema määruskaebusele vastu, palus jätta kaebuse menetlusse võtmata või

alternatiivselt rahuldamata.

19. Põhja-Tallinna Valitsus ei toeta ema määruskaebuse rahuldamist, v.a kaebuse taotlus,

milles on märgitud, et suhtlemise korraldamisel ei kasutataks jõudu. Põhja-Tallinna Valitsus

toetab isa määruskaebuse rahuldamist, v.a kaebuse taotlus, mis puudutab jõu kasutamist

suhtluskorra tagamisel. Isa ja lapse suhte taastamise eest vastutuse panemine kolmandatele

isikutele, st erieestkostjale, ei ole sobivaks lahenduseks tekkinud olukorrale. Isa ja lapse suhtlus

tuleb taastada, kasutades selleks elukohajärgse omavalitsuse kaasabi sobivate teenuste

leidmisel. Lapse ega ema vastu jõu kasutamine ei ole lapse huvides. Kohtumääruse täitmata

jätmisel on võimalik rakendada muid meetmeid (täitemenetlus, hooldusõiguse piiramine,

viibimiskoha otsustusõiguse üleandmine teisele vanemale). Põhja-Tallinna Valitsus palus end

vabastada edasisest arvamuse andmisest. Lapsel on kohtumenetluses esindaja ja lapse

registreeritud elukoht on alates 31. augustist 2017 Paldiski mnt 28a-28, Keila linn.

20. Keila Linnavalitsus leiab, et isa soov lapse või ema vastu sunni või jõu kasutamiseks ei ole

lapse huvides. Kuna varasem erieestkostja seadmine ei andnud soovitud tulemust ning lapsel

on välja kujunenud oma arvamus ja tahe, siis erieestkostja määramise kaudu ei ole võimalik

tagada lapse ja isa suhte taastumist. Last võiks aidata sotsiaalne rehabilitatsioon ehk

kompleksteenus, mille ülesandeks on psühhosotsiaalse toimetuleku toetamine eesmärgiga

suurendada lapse eneseteadvust, arendada tema eneseregulatsiooni, suhtlemis- ja koostööoskusi

ning ühiskonnaelus osalemist. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kaudu saavad tuge nii laps

kui ka vanemad. Enne suhtluskorra määramist on oluline lapse ja isa suhte taasloomine. Isa ja

12 (14)

lapse suhte taastumiseks tuleb arvesse võtta lapse tahet ja valmisolekut ning abistada last ja

lapsevanemaid toetavate teenustega.

21. Ema vaidles isa määruskaebusele vastu, palus jätta kaebuse menetlusse võtmata või

alternatiivselt rahuldamata.

22. Maakohus määruskaebuseid ei rahuldanud ja edastas need lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

23. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 järgi osaliselt tühistada

osas, milles kohus jättis rahuldamata isa taotluse kohustada ema igakordselt ja viivitamatult

andma e-kirjaga vastuseks isa pöördumistele teavet lapse tervise, hariduse ja huvialade kohta.

Lisaks täpsustab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni p 6 teises alapunktis

määratud isa ja lapse astmelise suhtluskorra teise poolaasta kohtumiste ajalist kestust ning

määrab, et alates kuue kuu möödumisest kohtumääruse jõustumisest, on isal õigus suhelda

lapsega iga nädala neljapäeval või reedel 3 tundi korraga, kusjuures täpsed isa ja lapse

kohtumiste ajad ja kohad määrab kindlaks erieestkostja. Ülejäänud osas on maakohtu määrus

seaduslik ja põhjendatud. Isa määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Ema määruskaebus jääb

rahuldamata.

24. Ringkonnakohus leiab, et isa määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Isa taotlus tuleb

rahuldada osas, milles ta soovib, et ema kohustataks igakordselt ja viivitamatult andma e-

kirjaga isa pöördumistele teavet lapse tervise, hariduse ja huvialade kohta. Ringkonnakohus ei

nõustu maakohtuga, et sellist taotlust ei ole kohtumenetluses tähtaegselt esitatud, kuivõrd isa

esitas selle taotluse alles oma 24. märtsi 2020 lõplikus seisukohas. Toimikust nähtub, et

sellesisulise taotluse esitas isa juba esialgses, s.o 16. septembri 2014 avalduses.

Ringkonnakohus leiab, et teabe andmise kohustust saab tõlgendada suhtluskorra osana, mille

kindlaksmääramist isa on taotlenud. Lisaks on isa taotlus, milles ta soovib, et ema kohustataks

lapse kohta teavet andma, ka sisuliselt põhjendatud. Isa on esile toonud, et hoolimata lapse

ühisest hooldusõigusest vanemate vaheline koostöö puudub. Ta on jäänud kõrvale lapse

kasvatamisest ning temaga suhtlemisest. Samas on seadusest tulenevalt mõlema vanemal

kohustus anda teisele vanemale teavet lapse isikuga seotud tähtsate asjaolude kohta (PKS

§ 144). Seega on ka lapsest lahus elaval vanemal õigus olla kursis lapse igapäevaeluga ning

saada lapsega koos elavalt vanemalt teavet last puudutatavate oluliste asjaolude kohta.

25. Ringkonnakohus leiab, et ülejäänud osas ei ole määruskaebused põhjendatud. Maakohus ei

ole ületanud kaalumispiire, sh võttis maakohus õigesti arvesse kõigi menetlusosaliste huve, aga

seadis esiplaanile lapse huvid, kui piiras ema isikuhooldusõigust isa ja lapse suhtlemise

korraldamisel, määras isa ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja ehk erieestkostja ning

määras kindlaks isa suhtluskorra lapsega. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu

määruse põhjendustega ega korda neid. Ringkonnakohus leiab, et menetlusosalised ei ole esile

toonud ega nähtu ka asja materjalidest faktilisi asjaolusid, mis välistaks täielikult võimaluse isal

lapsega suhelda ning kohtuda.

26. Ringkonnakohus selgitab vastuseks ema määruskaebuse väidetele, et PKS § 143 lg 3 järgi

ei ole lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel määravaks lapse tahe, vaid see, et tuvastatud

asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja

arengut (vt Riigikohtu 6. aprilli 2018. a määrus asjas 2-15-16111, p 18). Lapse tahet tuleb

suhtluskorra määramisel küll arvestada, kuid see ei ole asja lahendamisel määrava tähendusega,

vaid seda tuleb arvestada koosmõjus kõigi asjaoludega, et selgitada välja lapse huvidele vastav

lahendus. Maakohus on lapse ära kuulanud ja tema tahet asja lahendamisel arvesse võtnud, kuid

on leidnud, et vaatamata sellele, et laps isaga suhelda ei soovi, on isaga suhtlemine siiski lapse

huvides. Ringkonnakohus nõustub sellega.

13 (14)

27. Ekspertiisiaktist küll nähtub, et isal on mõned negatiivsed isikuomadused, aga eksperdid ei

tuvastanud isal ühtegi vaimse tervise häiret ega muud asjaolu, millest võiks järeldada, et isa

võiks olla lapse suhtes vägivaldne. Kohtu ette ei ole toodud ka muid tõendeid, millest nähtuks,

et isa võiks olla lapse suhtes vägivaldne. Samuti ei selgu ekspertiisiaktist ega menetlusosaliste

kohtu ette toodud materjalidest, et isaga suhtlemine võiks olla lapsele ohtlik. Asjaolu, et

vanematel on olnud varem lapse üleandmisel konflikte, ei tähenda, et isaga suhtlemine ei oleks

lapse huvides. Arvestades lapse vanust ja suhtluse korraldamiseks erieestkostja määramist, on

võimalik korraldada isa ja lapse suhtlus selliselt, et vanemad omavahel kokku ei puutu.

28. Ema väited, et isaga suhtlemine võiks kahjustada lapse vaimset tervist, ei ole põhjendatud.

Eksperdid tõid esile, et lapse vaimne tervis on mõjutatud eelkõige keskkonnateguritest. Kuivõrd

asja materjalidest nähtub, et isa ja laps kohtusid viimati 2011. aastal, kui laps oli kolme-nelja

aastane, ei ole usutav, et lapsel on iseseisvalt kujunenud ületamatu vastumeelsus ja hirm isaga

suhtlemise ees. Laps on kogu oma teadliku elu olnud ema mõjusfääris, mistõttu vanemate

omavaheline halb läbisaamine on paratamatult kandunud edasi emalt lapsele. Kuivõrd laps on

isast võõrdunud ja ta ei tunne oma isa, on ta kohtumenetluses väljendanud soovi isaga mitte

suhelda, kuid kohtu ette ei ole toodud objektiivseid asjaolusid, millest nähtuks, et isaga

kohtumine ei ole lapse huvides. Ringkonnakohus ei nõustu emaga, et lapse parimates huvides

on olukord, kus laps isaga ei suhtle. Üldjuhul on lapse huvides omada sidet ja häid suhteid

mõlema vanemaga. Üksnes erandlikel asjaoludel võib lapse huvides olla ühe vanemaga mitte

suhelda. Eelkõige saab selliseks juhuks olla olukord, kus suhtlemine mõjub lapsele kahjulikult.

Asjas esitatud tõendite pinnalt ei ole põhjust arvata, et praegu oleks tegu sellise olukorraga.

Eksperdid ei ole tuvastanud põhjuslikku seost lapse vaimse tervise probleemide ja isaga

suhtlemise vahel. Arvestades asjaolu, et laps ei ole suurema osa oma elust isaga suhelnud ja on

viibinud ema mõju all, ei ole selline seos ka eluliselt usutav. Lapse hirmudega ja võimaliku

vastumeelsusega isaga suhtlemiseks on vajalik tegeleda. Seda saab teha eelkõige nendevahelise

suhtlemisega. Nii lapse kui ka isa huvides on võimaldada neil üksteist taas tundma õppida. Isa

ja lapse suhte taastamine ei ole võimalik olukorras, kus nad üldse kohtuda ei saa. Praegu on

maakohus seda arvestanud, määrates kindlaks astmelise suhtluskorra ning määrates suhtlust

korraldama erieestkostja. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukorras, kus laps ja isa ei

ole suhelnud aastaid, on mõistlik määrata kohtumiste korraldajaks erieestkostja, kes saab olla

nii lapsele kui ka isale abiks ning toeks üksteisega kontakti saavutamisel ning pingelistes

olukordades kohase käitumisviisi leidmisel.

29. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukorras, kus ema ei toeta isa ja lapse suhtlemist

ning vanematevaheline koostöö puudub täielikult, ei ole jäänud lapse huvide kaitseks enam

muud toimivat võimalust, kui piirata ema isikuhooldusõigust lapse ja isa suhtlemise

korraldamisel ning määrata isa ja lapse suhtlemise korraldamine erieestkostja ülesandeks.

Ringkonnakohus märgib, et see ei tähenda aga seda, et emal ei oleks suhtluse korraldamisel

rolli. PKS § 143 lg 2 kohaselt peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise

vanemaga. Sellest tulenevalt on ka ema kohustatud käituma selliselt, et lapse ja isa suhtlus oleks

võimalik.

30. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määratud isa ja lapse suhtlemise kord on sisult mõistlik

ja põhjendatud. Maakohus kehtestas suhtluskorra astmeliselt, mis tagab, arvestades asjaolu, et

laps ja isa ei ole aastaid kohtunud, neile võimaluse järk-järgult üksteist tundma õppida.

31. Lapse ja isa suhtlemisõigust ei välista ka asjaolu, et lapsel ja isal on erinev emakeel. Asja

materjalidest nähtub, et laps ja isa saavad suhelda inglise keeles. Laps ja isa suhtlesid ekspertiisi

tegemise ajal. Samuti on laps ise 3. märtsi 2020 ärakuulamisel maakohtus avaldanud, et ta

oskab inglise keelt. Maakohtu määratud suhtluskorra astmelisus tagab ka selle, et isa ja lapse

suhtluse keeleline pool saaks järk-järgult paremaks muutuda enne, kui laps isa juurde mitmeks

päevaks läheb.

14 (14)

32. Ringkonnakohus ei nõustu ema määruskaebuses esile toodud isa ja lapse suhtluskorra

määramise taotlusega, milles kohtumiste toimumise otsustamine on jäetud lapsele.

Ringkonnakohus nõustub lapsele määratud esindaja seisukohaga, et sellise suhtlemiskorra

määramisel katkeks lapse igasugune side isaga ning lapse ja isa suhte taastumise tõenäosus

muutuks olematuks.

33. Lapse vaimse ja füüsilise tervise parimates huvides on olukord, kus mõlemad vanemad

panustavad teadlikult ühiste erimeelsuste ületamiseks. Vanemate vastastikune üksteise

süüdistamine ei aita kaasa probleemi lahendamisele. Kohustus last kohtumisteks isaga ette

valmistada on ka emal. Samuti tuleb isal arvestada lapse tunnete ning emotsioonidega. Isa peab

arvestama, et usaldusliku suhte taasloomine võtab aega. Samuti peavad mõlemad vanemad

tegema koostööd erieestkostjaga. Vanemad peavad käituma heas usus ning hoiduma tegevusest,

mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga.

34. Isa määruskaebuse taotlus määruse resolutsiooni täiendamiseks selliselt, et suhtluskorra

täitmine oleks tagatud sunnivahenditega (TMS § 179), tuleb jätta rahuldamata. Maakohus leidis

õigesti, et kohtulahend, millega määratakse kindlaks lapsega suhtlemise kord (ehk ka praeguses

asjas tehtud määrus), ei ole sundtäidetav. TsMS-s on sätestatud vanema ja lapse suhtlemist

reguleeriva kohtulahendi täitmise kohta erikord, mille kohaselt tuleb enne suhtlemist

reguleeriva kohtulahendi sundtäitmist läbida TsMS § 563 järgi kohtulahendi rikkumise korral

kohtulik lepitusmenetlus. Kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, saab kohus TsMS § 563 lg 7 p 1

alusel mh määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb suhtlemist reguleeriva kohtumääruse

täitmise tagamiseks rakendada. Täitemenetlust saab TsMS § 563 lg 8 järgi alustada üksnes

sellise kohtumääruse alusel, millega kohus on lepitusmenetluse ebaõnnestumise järel

määranud,

milliseid

sunnivahendeid

tuleb

rakendada

(vt

Riigikohtu

üldkogu

17. detsembri 2013. a määrus asjas 3-2-1-4-13, p 61). Seega ei ole praeguses asjas õiguslikult

võimalik anda luba suhtluskorra täitmiseks sunnivahendite kohaldamiseks.

35. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu määruse resolutsiooni p 6 teises alapunktis määratud

isa ja lapse astmelise suhtluskorra teise poolaasta kohtumiste ajalist kestust ning määrab, et

alates kuue kuu möödumisest kohtumääruse jõustumisest on isal õigus suhelda lapsega iga

nädala neljapäeval või reedel 3 tundi korraga, kusjuures täpsed isa ja lapse kohtumiste ajad ja

kohad määrab kindlaks erieestkostja. Nimelt nähtub maakohtu määruse põhjendavast osast

(p 29), et maakohus on soovinud määrata lapse ja isa teise poolaasta kohtumiste kestuseks iga

nädala neljapäeval või reedel 3 tundi. Ilmselt ekslikult ei ole maakohus seda määruse

resolutsiooni märkinud. Seetõttu tuleb maakohtu määruse resolutsiooni täiendada.

36. Ema on avaldanud soovi asja arutada kohtuistungil. TsMS § 667 lg 3 alusel lahendatakse

määruskaebus kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtuistungit

korraldada.

37. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi

korras määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS

§ 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Vanemad

ja eestkosteasutused kannavad oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub

vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.

38. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse praeguse määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav