3-20-1675/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.04.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1675

Haldusasi

X kaebus relvaloa kehtetuks tunnistamise asjus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Heli Insler

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.11.2020 otsus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.11.2020 otsus

muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.05.2021.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas 11.03.2020 X-le (kaebaja) relvaloa nr

DL10005272 kehtivusega kuni 18.02.2025, mille alusel oli kaebajal õigus enese ja vara kaitse

3-20-1675

2(7)

otstarbel omada ning kanda püstoleid Glock-19, kaliiber 9×19 mm, nr WGB683 ja Sig-Sauer-

P-230, kaliiber 9 mm Br Short, nr S173569.

2. Politsei- ja Piirivalveamet tegi 17.08.2020 otsuse nr 4.2-1/6506-3, millega tunnistas

kehtetuks kaebajale 11.03.2020 väljastatud relvaloa ning pani kaebajale kohustuse anda relvad

ja laskemoon üle politseile ja võõrandada need kolme kuu jooksul. Relvaseaduse (RelvS) § 43

lg 31 kohaldamist põhjendas PPA sellega, et kaebajal oli otsuse tegemise ajaks neli kehtivat

väärteokaristust, neist kolm liiklusõigusrikkumiste eest. Viimati karistas Harju Maakohus

22.04.2020 otsusega kaebajat selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta, kuna

juhtimisõigus oli eelneva liiklusväärteo eest määratud karistusena ära võetud. Isiku käitumisest

ilmneb, et ta ei saa aru või ei hooli tulirelva valdajale seatud kõrgendatud nõuetest ning ta ei

suuda või ei taha olla seadusekuulekas. Politsei andmekogus on kokku 167 kaebajaga seotud

juhtumit, sealhulgas liiklusrikkumisi, varavastaseid süütegusid ja teiste isikute teavitusi kaebaja

konfliktsest käitumisest. Piirkonnapolitseinik on korduvalt juhtinud tähelepanu kaebaja

minevikule ning konfliktidele endise äripartneriga ja naabritega ega toetanud seetõttu isikule

relvaloa andmist. Arvestades isiku käitumist ja eluviisi on suur tõenäosus, et ta võib tulevikus

käituda seoses relvadega ettearvamatult, mitte seaduskuulekalt. Avaliku korra ja teiste isikute

kaitseks on kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamine vajalik ja mõõdukas meede.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 17.08.2020 otsuse nr 4.2-1/6506-3

tühistamiseks.

Kaebuse väidete kohaselt ei ole liiklusalased süüteod kuidagi seotud tulirelvaga ega saa seega

olla asjaoluks, mille järgi hinnatakse isiku sobivust omada tulirelva. Ei ole ühtegi tõendit selle

kohta, et kaebaja oleks ohuks teiste inimeste turvalisusele. Liiklusrikkumiste korral saab PPA

relvaloa kehtetuks tunnistada vaid RelvS § 43 lg-s 3 sätestatud juhtudel, mida praegusel juhul

ei esine. Kaebaja sai relvaloa 2017. aastal ja selle kehtivust pikendati 2020. a kevadel, kusjuures

vahepealsel ajal ei ole kaebajal olnud ühtki relva kasutamise või hoidmisega seotud rikkumist.

Asjakohatu on PPA otsuses tehtud viide kaebaja põhjustatud liiklusõnnetusele, kuna see toimus

enne talle relvaloa väljastamist ja relvaloa väljastamisel seda takistuseks ei peetud.

4. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

RelvS § 43 lg 31 annab õiguse relvaluba kehtetuks tunnistada ka isiku liikluskäitumisega seotud

põhjustel. Kaebaja viimane rikkumine seisnes selles, et ta juhtis mootorsõidukit, omamata selle

kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ajal, kui juhtimisõigus oli karistusena ära võetud. See

näitab, et kaebaja ei ole õiguskuulekas ning sellest tulenevalt on võimalik, et ta kasutab tulirelva

olukorras, kus see ei ole õigustatud, seades sellega ohtu nii enda kui ka teiste isikute elu ja

tervise. Relvatoimiku materjalidest nähtub, et kaebaja on konfliktne, konfliktid korduvad ja

leiavad aset erinevate inimestega. Ei ole tähtis, et seni ei ole kaebaja relvaga seotud rikkumisi

toime pannud. Kuna kaebaja on konfliktne ja verbaalselt agressiivne, annab see alust eelduseks,

et teatud situatsioonides võib verbaalne agressiivsus üle kasvada füüsilise jõu ja relva

kasutamiseks. Isegi juhul, kui PPA on märtsis kaebajale relvaloa väljastanud õigusvastaselt,

leides, et kaebaja teod ei kujutanud siis veel sellist ohtu teiste inimeste turvalisusele, mis annaks

aluse relvaloa väljastamisest keeldumiseks, siis kaebaja õigusvastaste tegude jätkumisel ei saa

PPA jätkata praktikat, mille korral võib realiseeruda oht teiste isikute turvalisusele ja üldisemalt

avalikkusele. Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas ja PPA ülesanne on avaliku korra kaitseks

tagada, et see ei oleks isiku käes, kes pole selleks piisavalt usaldusväärne.

5. Tallinna Halduskohus jättis 06.11.2020 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

3-20-1675

3(7)

RelvS § 43 lg 31 kohaselt võib PPA relvaloa kehtetuks tunnistada, kui loa omaja on enda või

teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama.

Tegemist on relvaloa kehtetuks tunnistamise täiendava alusega, mida võib kohaldada juhul, kui

ei esine sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud aluseid. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et

liiklusõigusrikkumistega seoses saab relvaloa kehtetuks tunnistada üksnes RelvS § 43 lg 3

alusel. Juhul kui relvaloa omajat karistatakse RelvS § 36 lg 1 p-s 6 nimetatud liiklussüüteo eest

(nt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis), tuleb relvaluba RelvS § 43 lg 3 alusel kehtetuks

tunnistada ilma mistahes täiendava kaalumiseta. Muud liiklusrikkumised saavad aga olla

relvaloa omaja käitumist iseloomustavateks asjaoludeks, mis võivad kaasa tuua relvaloa

kehtetuks tunnistamise RelvS § 43 lg 31 alusel. PPA-l on selle sätte kohaldamisel, sh relvaloa

omaja eluviisi või käitumisele hinnangu andmisel, võrdlemisi avar kaalutlusõigus. Sellise

kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse tühistamiseks on alust vaid juhul, kui otsuse tegemisel on

lähtutud asjakohatutest kaalutlustest või on enne otsuse tegemist jäetud nõuetekohaselt välja

selgitamata otsuse langetamise seisukohast olulised asjaolud või kui kaalumise tulemusena

antud hinnangud on ilmselgelt väärad. Praegusel juhul selliseid puudusi vaidlustatud otsusel ei

ole.

RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine ei eelda seda, et loa omaja on rikkunud

relva hoidmise või kasutamisega seotud kohustusi. Järelduse, et isiku käitumine on tema enda

või teise isiku turvalisust ohustav ning isik on seetõttu sobimatu relva omama, võib teha ka

selliste isiku käitumist puudutavate asjaolude pinnalt, millel ei ole mistahes seost relvaga.

Relvaluba on olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge

usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Relva näol on tegemist kõrgema ohu allikaga, mistõttu

eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt isegi keskmisest vastutustundlikumat käitumist. See

tähendab, et relvaloa kehtetuks tunnistamiseks ei pea PPA veenvalt põhjendama seda, et isik

suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda

mingisugused konkreetsed relvast lähtuvad ohud. Vastupidi, relvaloa kehtetuks tunnistamiseks

piisab sellest, kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust isikut relvaloa kui eriõiguse

andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada.

Asjaolu, et isik on toime pannud õigusvastaseid tegusid, mis seonduvad mingisuguse muu

kõrgema ohu allika (antud juhul mootorsõiduki) kasutamisega, õigustab järeldust, et isik ei

pruugi teatud olukordades olla suuteline täitma ka relva hoidmise või kasutamisega seotud

kohustusi ning seeläbi võivad tema hoolimatuse või vastutustundetu käitumise tõttu edaspidi

realiseeruda ka tulirelvast lähtuvad ohud. Vaidlustatud otsusest ja sellele lisatud materjalidest

nähtub, et veel pärast vaidlusaluse relvaloa andmist juhtis kaebaja mootorsõidukit, omamata

juhtimisõigust, mis oli temalt karistusena ära võetud varasemalt toime pandud liiklusrikkumise

eest. Rikkumine seisnes seejuures varalise kahju kaasa toonud liiklusõnnetuse põhjustamises ja

seejärel sündmuskohalt lahkumises ilma liiklusõnnetusest nõuetekohaselt teatamata. Juhtides

mootorsõidukit juhtimisõiguseta, mis oli karistusena ära võetud, näitas kaebaja üheselt

mõistetavalt üles lugupidamatust õiguskorra ja eeskätt talle konkreetselt pandud kohustuse

vastu. Seejuures tegu, mille eest oli kaebajalt juhtimisõigus ära võetud, seisnes hoolimatus

käitumises sõiduki kasutamisel, mille tagajärjel tekkis kahju ning peale selle liiklusõnnetuse

sündmuskohalt lahkumises, mille ainus mõeldav põhjus sai olla soov rikkumist varjata ja

sellega kaasnevast vastutusest pääseda. Need kaks tegu näitavad üheselt, et kaebaja kas ei soovi

või ei suuda mõista mootorsõiduki kui kõrgema ohu allika valdamisega kaasnevat

hoolsuskohustust ja vastutust. Selles olukorras võis PPA põhjendatult asuda seisukohale, et

teatud ettenägematutes olukordades ei pruugi kaebaja samamoodi olla suuteline täitma tulirelva

hoidmise, kandmise või kasutamisega seotud kohustusi.

Relvaloa omaja poolt mootorsõiduki kasutamisega seotud liikluskäitumine on väga kaalukas

argument, millest lähtudes hinnata isiku sobivust relva omamiseks. Seda just põhjusel, et nagu

3-20-1675

4(7)

relvgi, on mootorsõiduk kõrgema ohu allikaks, mille kasutamisel võib ka esmapilgul väike

hoolimatus kaasa tuua väga rasked tagajärjed. Suurem osa liiklusõnnetustest leiab aset juhi

hoolimatuse ja teatud halbade asjaolude kokkusattumise tulemusena. Juhi hoolsuskohustus –

sarnaselt relvaloa omaja hoolsuskohustusega – peab muu hulgas tagama selle, et juht suudab

adekvaatselt reageerida ka sellistele võimalikele temast sõltumatutele halbadele asjaoludele.

Korduvalt liiklusõigusrikkumisi toime pannud isiku puhul ei saa eeldada, et ta relvaga ümber

käies käitub hoolsalt ja nõuetekohaselt ka siis, kui ta senini ühtki relva hoidmise, kandmise või

kasutamisega seotud rikkumist toime pannud ei ole.

Asjaolu, et isik juhib mootorsõidukit ajal, mil temalt on juhtimisõigus ajutiselt ära võetud,

näitab ka seda, et konkreetsest loast tulenevate õiguste teostamisel ei pea isik loa kui sellise

olemasolu oluliseks. Lisakaristusena juhtimisõiguse peatamise eesmärk on kõrvaldada ohtlikult

liigelnud juht mõneks ajaks liiklusest selleks, et ta mõtleks oma ohtliku käitumise üle järele,

teeks sellest järeldused ja käituks edaspidi liikluses hoolikalt. Isiku puhul, kes juhtimisõiguse

ära võtmisele tähelepanu pööramata sõiduki rooli istub, saab eeldada, et ta ei saa aru oma

varasema käitumise ohtlikkusest ega soovi sellest järeldusi teha. Selline isik ei saa tekitada

usaldust relva omamiseks, kuna ta on oma varasema käitumisega selgelt mõista andnud, et

täidab talle relvaloast tuleneva eriõigusega loomult sarnase juhtimisõigusega seonduvaid

kohustusi niivõrd, kui see talle parasjagu sobiv või meelepärane tundub.

RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel ei ole PPA-l keelatud võtta arvesse relvaloa omaja käitumisega

seotud selliseid asjaolusid, mis on aset leidnud enne talle relvaloa andmist. PPA peabki isiku

käitumist hindama pikema aja jooksul, eelkõige kontrollimaks võimalust, et mingisugune

konkreetne õigusvastane tegu ei olnud n-ö ühekordne ja väheoluline episood, mille pinnalt ei

ole põhjust teha põhjapanevamat järeldust isiku käitumise kohta. Seega ei saa PPA-le ette heita,

et ta võttis arvesse ka kaebaja poolt enne relvaloa viimase kehtivuse pikendamist toime pandud

liiklusõigusrikkumist. Siinkohal ei ole põhjust arutleda selle üle, kas kaebajale tulnuks keelduda

relvaloa andmisest juba 2020. a märtsis. Iseenesest ei ole välistatud relvaloa andmine ka

rikkumisi korduvalt toime pannud isikule ning otsustada relvaloa kehtetuks tunnistamine, kui

ilmneb, et isik varasemale sarnast ohtlikku käitumist jätkab. Pannes vaid umbes kuu aega pärast

relvaloa saamist toime järjekordse liiklusrikkumise, näitas kaebaja üheselt, et ei hooli talle

pandud kohustustest. Samadel põhjustel ei saa asjakohatuks pidada ka vaidlustatud otsuses

osundatud veelgi varasematele liiklusõigusrikkumistele ja varavastastele süütegudele ega ka

asjaolule, et politseile teada olevalt on kaebaja käitunud agressiivselt ja ähvardavalt.

Vaidlustatud otsuses esile toodud asjaolule, et varem on kaebaja ähvardanud oma naabreid ja

pälvinud korduvalt politsei tähelepanu seoses tülitsemisega oma endise äripartneriga, ei ole

kaebaja vastu vaielnud. Asjaolu, et ähvardustega ei ole kaasnenud vägivallategusid või et tülid

on jäänud verbaalsele tasandile, ei välista kaebajat iseloomustava mitte-õiguskuuleka käitumise

taustal võimalust, et mõne järgmise sarnase erimeelsuse raames võib kaebaja kuritarvitada

relva, kui see peaks tal juhtumisi käeulatuses olema.

RelvS § 43 eesmärk on mõjutada ühiskonnaliikmeid käituma ja oma valikuid tegema nii, et

avalik kord ja kõigi teiste õigused oleksid võimalikult suures ulatuses tagatud. See eesmärk

õigustab potentsiaalselt ohtlike tegevuste (ja relva kandmine seda põhimõtteliselt on)

välistamist isikute puhul, keda teatud rühmatunnusest (nagu karistatus ohtlikult hoolimatule

käitumisele viitavate süütegude eest) lähtudes ei saa pidada usaldusväärseks. Avalik huvi

vältida tulirelvi selliste isikute käes, kes on oma kohustustesse, mis sarnanevad relva

valdamisega seotud kohustustega, suhtunud hoolimatult sellisel määral, et see on õigustanud

nende karistamist, kaalub üles sellise isiku huvi relvaloast tulenevate õiguste teostamise vastu.

Liiati ei nähtu ühtki kaalukat põhjust, mis õigustanuks kaebajale relvaloa kehtima jätmist tema

ohtlikust käitumisest hoolimata.

3-20-1675

5(7)

PPA otsus kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistada jääb tema RelvS-st tuleneva kaalutlusõiguse

piiridesse, PPA ei ole lähtunud asjasse puutumatutest kaalutlustest ega jätnud välja selgitamata

olulisi asjaolusid ega huve. Kaebajale anti menetluse käigus võimalus esitada oma seisukoht ja

vastuväiteid, mida kaebaja ei teinud. Seetõttu on otsus õiguspärane ja kaebus põhjendamatu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 06.11.2020 otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Väide, et liikluseeskirjade rikkumine muudab inimese teistele ohtlikuks, kui tal on relv, ei ole

loogiline ega kooskõlas seaduse mõttega. PPA ega halduskohus ei ole näidanud loogilist seost

liiklusrikkumise ja relva omamisest tuleneva võimaliku ohu vahel. Kohus ei ole selgitanud,

milles seisneb kaebajast lähtuv oht. PPA otsus põhineb suures osas eeldustel, valedel faktidel

ja kuulujuttudel. 11.02.2020 toimus sündmus, kus kaebaja kaitses oma maja ründajate eest relva

demonstreerimisega. PPA tunnistas kaebaja tegevuse küll õigeks, kuid politsei enda toimingud

sündmuse ajal olid ebaõiged, seotud jõu liigse kasutamisega ning tekitasid kaebajale varalist

kahju. Relvaloa äravõtmine on PPA kättemaks selle eest, et kaebaja kaebas politsei peale

prokuratuuri. Pärast seda, kui PPA on andnud relvaloa ja seda hiljem pikendanud, ei saa kümne

aasta tagused asjaolud olla aluseks tunnistada relvaluba kehtetuks. Praegusel ajal ei ole kaebajal

kellegagi konflikte, mis võiksid agressiooni esile kutsuda. Kaebaja ei ole kunagi ilmutanud

vägivalda ega ohtlikku agressiooni ümbritsevate suhtes.

7. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

PPA hindas RelvS § 43 lg-st 31 tuleneva avara kaalutlusõiguse alusel kaebaja isikut tema toime

pandud tegude kaudu ning leidis, et kaebaja elustiil ja käitumine ohustavad teiste isikute

turvalisust. PPA on asjaolusid ning tõendeid hinnanud igakülgselt ja kogumis. Kaebaja pani

lisaks liiklusrikkumistele 28.01.2020 toime varavastase süüteo. Ei saa olla mõistlikku kahtlust

selles, et tegemist on olnud teiste isikute turvalisust ohustava käitumisega. Kaebaja käitumine

on olnud pikemat aega õigusvastane, mis kinnitab, et ta ei ole seadusekuulekas ning tal puudub

tahe oma käitumismustrit muuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks.

9. PPA ja halduskohus ei ole RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel eksinud. Kui RelvS § 43 lg 3 näeb

ette imperatiivsed alused relvaloa kehtetuks tunnistamiseks, sh relvaloa omaja mittevastavus

relvaloa omamiseks esitatavatele nõuetele, relvaseaduse korduvad rikkumised, karistatus teatud

liiki süütegude eest jne, siis sama paragrahvi lõiked 31, 32 ja 33 sätestavad, millisel juhul võib

PPA relvaloa kehtetuks tunnistada kaalutlusõiguse alusel. RelvS § 43 lg 31 sätestab: „Politsei-

ja Piirivalveamet võib tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või

teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või

omama.“ RelvS § 43 lg 33 kohaselt võib loa kehtetuks tunnistada juhul, kui loa omajat on

karistatud korduvalt toimepandud süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistrist

kustutatud. Vaadeldes RelvS § 43 sätteid nende koosmõjus, võib järeldada, et enda või teise

isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale karistatuse

3-20-1675

6(7)

korduvalt toimepandud süüteo eest. Siin peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi ja

süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või

teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ja kasutada. Samas võivad need asjaolud hõlmata ka

kehtivat karistatust teisi isikuid ohustavate süütegude toimepanemise eest. Haldusorgan saab

isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud

tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse.

10. Eelnevast tulenevalt oli PPA õigustatud mh tuginema neljale kehtivale karistusele

väärtegude eest ja nende tegude toimepanemise asjaoludele. Halduskohus on põhjalikult

analüüsinud ühelt poolt nendest tegudest lähtuvat ohtu teiste isikute turvalisusele ja teisalt seda,

mida need teod räägivad kaebaja suhtumisest õiguskorda. Halduskohus leidis õigesti ja

ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata põhjendusi, et ka liiklusrikkumised võivad

kogumis muude isiku isiksuseomadusi ja käitumist illustreerivate asjaoludega õigustada

relvaloa kehtetuks tunnistamist. RelvS § 43 lg-st 33 tuleneb, et aluseks relvaluba kehtetuks

tunnistada saab olla karistatus mistahes korduvate süütegude eest. Kui isik suhtub õiguskorda

süstemaatiliselt hoolimatult teistes eluvaldkondades, pole alust arvata, et ta on täiesti

seaduskuulekas ka relvade käsitlemisel, kus esineb oht teiste isikute turvalisusele isiku elu ja

tervise korvamatuks kahjustamiseks. Riigikohus on 18.06.2019 asjas nr 5-19-26 tehtud otsuses

(p 51) leidnud, et riik saab usaldada relva ja laskemoona üksnes sellisele isikule, kelle puhul ta

on veendunud, et see isik ei kasuta relvi süütegude toimepanemiseks. Ei saa väita, et relvaloa

kehtetuks tunnistamisega või uue relvaloa taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja

ebameeldivused kaaluksid üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervis

kaitsmise vajaduse (samas, p 50).

11. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et Harju Maakohus on 22.04.2020 kaebaja kohta

väärteoasjas tehtud kohtuotsuses leidnud, et varasemad karistused ei ole avaldanud kaebajale

piisavat mõju ning liiklusalaste süütegude toimepanemisega jätkamine võimaldab järeldada, et

tegemist on isikuga, kelle käitumismustrit iseloomustab liiklusseaduse nõuete rikkumine. Kuna

varasemad karistused ei ole mõjutanud isikut loobuma süütegude toimepanemisest, pidas kohus

õigeks karistada kaebajat arestiga, s.o raskeima võimaliku karistusega väärteo eest. Maakohtu

need järeldused kinnitavad samuti, et PPA tuvastas kaebaja mitteõiguskuuleka käitumismustri

ja tegi prognoosotsuse õigesti.

12. Ehkki halduskohus on kaebuse väidetele vastates keskendunud eeskätt kaebaja poolt toime

pandud liiklusrikkumiste analüüsimisele, on oluline, et lisaks toimepandud väärtegudele on

PPA vaidlustatud otsuses viidanud asjaolule, et politsei andmekogus on 167 kaebajaga seotud

juhtumit, sh liiklusrikkumisi, varavastaseid süütegusid ja teiste isikute teavitusi kaebaja

konfliktse ja agressiivse käitumise kohta. Tegemist on asjaoludega, mida PPA sai RelvS § 43

lg 31 kohaldamisel arvesse võtta. Kuna PPA on õigesti viidanud, et kaebajal oli neli kehtivat

karistust ega ole väitnud, et kaebaja on süüdi muude varasemate süütegude toimepanemises, ei

ole viited politsei andmebaasis sisalduvatele andmetele varasemate õiguserikkumiste asjaolude

ja muude intsidentide kohta vastuolus karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-ga 4.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega neid üle kordamata osas, milles kohus

leidis, et PPA on õigustatud tuginema ka sündmustele, mis leidsid aset enne relvaloa andmist

ning relvaloa andmine 11.03.2020 ei saanud välistada selle kehtetuks tunnistamist sama aasta

augustis. Relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi

oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus ning relvaloa andmine ei tähenda, et hiljem on

keelatud tugineda loa andmisele eelnenud, isikut negatiivselt iseloomustavatele asjaoludele.

14. Enne relvaloa andmist vestles PPA 16.12.2019 kaebajaga, kuna oli laekunud teave kaebaja

konfliktse ja mitte seaduskuuleka käitumise kohta ning piirkonnapolitseinik andis 18.12.2019

3-20-1675

7(7)

kaebaja kohta negatiivse iseloomustuse, soovitades relvaluba mitte anda. Sama ametnik on

kaebaja kohta koostanud ettekande ka 10.07.2019, viidates kaebaja ähvardavale ja ülimalt

konfliktsele käitumisele. Nõnda on PPA vaidlustatud otsuses põhjendatult pidanud kaebaja

käitumist alarmeerivaks ja tuletanud selle prognoosi kaebajast lähtuva ohu kohta tulevikus.

Asjaolusid, mis on aluseks sellisele prognoosile, ei ole kaebaja tõenditega ümber lükanud ning

sarnaselt halduskohtuga leiab ringkonnakohus, et PPA järeldused on õiguspärased. Kui isik ei

suuda lahendada inimeste vahelisi erimeelsusi pidevalt ägedatesse konfliktidesse laskumata, on

õiguskorra ja teiste isikute turvalisuse huvides, et sellisel isikul poleks käepärast relva.

Apellatsioonkaebuse väide, et kaebajal ei ole praegusel momendil kellegagi konflikte, mis

võiksid agressiooni esile kutsuda, ei muuda olematuks varem toime pandud tegusid ja sellest

lähtuvat prognoosi, millele PPA otsuses on tuginetud. Säärane prognoos ei pea olema seotud

mõne konkreetse teise isikuga vahetult ettenähtavas tulevikus aset leidva intsidendiga, vaid

võib olla üldisemat laadi, kuna kõiki elus ettetulevaid situatsioone pole võimalikki ette näha.

15. Ringkonnakohus märgib, et PPA saatis enne vaidlustatud haldusakti tegemist 10.08.2020

kaebajale selgitused, millistel alustel plaanitakse relvaluba kehtetuks tunnistada, ning palus

esitada võimalikud vastuväited. Kaebaja teatas 11.08.2020 PPA-le, et tal ei ole vastuväiteid

ning palus relvaloa kehtetuks tunnistada. Vastavalt kaebaja palvele saadeti 17.08.2020 talle

relvatoimiku väljavõte. Seega oli kaebajal piisavalt võimalust esitada haldusmenetluses oma

seisukohti ja ennast kaitsta. Väide, et kaevatav otsus on politsei kättemaks selle eest, et ta esitas

prokuratuuri kaebuse politseinike tegevuse peale 11.02.2020 konflikti käigus (kus ta võttis välja

relva), on paljasõnaline ja sedavõrd ebausutav, et ringkonnakohus ei pea seda haldusmenetluses

ja esimese astme kohtu menetluses välja toomata ning esmakordselt apellatsiooniastmes

esitatud väidet vajalikuks põhjalikumalt kontrollida ja ümber lükata. Ringkonnakohus märgib

siiski niipalju, et vaidlustatud otsuse on teinud PPA lubadega tegelev ametnik, mitte nimetatud

sündmuses osalenud ametnik.

16. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud otsus ei välista tulevikus uue relvaloa taotlemist ja

andmist, kui kaebaja parandab oma käitumist ja asub õiguskuulekale teele.

17. Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu

otsuse muutmata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebust ei rahuldata, jääb kaebaja apellatsiooniastme menetluskulu

(riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda. Vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud

menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud

tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)