3-20-1017/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.04.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1017

Haldusasi

XX

kaebus

Politsei-

ja

Piirivalveameti

lahkumisettekirjutuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindajad Erika Scholler ja

Valeria Titova

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Juhannes Reisman

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.11.2020 otsus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.11.2020 otsus

muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.05.2021.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi XX-le 20.05.2020 ettekirjutuse nr 1051220898

Eestist lahkumiseks ja kohaldas sissesõidukeeldu 3 aastaks.

3-20-1017

2(6)

Ettekirjutuse kohaselt saabus isik Eestisse 30.09.1999 viisa alusel Venemaa Föderatsioonist

(VF), kuid ei lahkunud Eestist ja viibib alates 28.12.1999 Eestis ilma seadusliku aluseta. Isikul

puudub kindel elukoht ja tema ainsad sissetulekud on mitteametlikud juhutööd. Seega on isik

seadusliku aluseta Eestis viibimise ajal ebaseaduslikult töötanud. Isik ei oska eesti keelt ja tema

seos Eesti riigiga on olematu. XX-l elab Eestis täiskasvanud tütar, kes on samuti VF kodanik.

XX vanem elab Venemaal. XX-le tehti juba 17.06.1999 ettekirjutus Eesti Vabariigist

lahkumiseks, mille isik täitis 25.06.1999.

Sissesõidukeeldu põhjendas PPA järgmiselt. XX ei kuulu seadustamisettekirjutuse subjektide

hulka. Isik viibib Eestis ebaseaduslikult viimased 20 aastat. PPA arvestab, et isik on viibinud

Eestis varem ebaseaduslikult, varem täitnud lahkumisettekirjutuse ja seejärel jätkanud Eestis

ebaseaduslikult viibimist. Isik on teadlik, et Eestisse tulekuks ja siin viibimiseks on vajalik

seaduslik alus, sest ta taotles Eestisse 30.09.1999 tulekul viisat. Isik ei ole Eesti ühiskonda

integreerunud, ta ei kõnele eesti keelt ja töötab ebaseaduslikult. Isiku täiskasvanud tütart ei loeta

tema pereliikmeks. Kuna tütar on VF kodanik, saab ta piiranguteta oma isa külastada. Isik

kõneleb vene keelt ja tal elab VF-s vanem, kes saab olla talle abiks enda VF-i sisse seadmisel.

Asjast ei nähtu humaanseid kaalutlusi, mille tõttu tuleks sissesõidukeelu aega lühendada.

2. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 20.05.2020 ettekirjutuse nr 1051220898

tühistamiseks.

Kaebuse väidete kohaselt ei võtnud PPA arvesse, et kaebaja asus Eestisse elama juba 1989. a-l

ja on viibinud Eestis tänaseni. Kaebaja lahkus Eestist vaid ühe korra endale kehtivate

dokumentide taotlemiseks. Kaebaja viibis Venemaal vaid kolm kuud. Seega ei ole tegemist

Venemaale elama asumisega. Sama kinnitab ka tulumaksuseaduses sätestatud residentsuse

põhimõte. Kaebaja suhtes tuleks analoogia korras kohaldada direktiivi nr 2004/38, mille artikli

28 lõike 3 punkti a kohaselt võib vastuvõtvas riigis eelnevad kümme aastat viibinud liidu

kodanikku välja saata vaid siis, kui see on avaliku julgeoleku huvides hädavajalik. Enne isiku

väljasaatmist tuleb teha kindlaks, kas isiku riigis viibimine, kuigi ilma seadusliku aluseta,

seondub mõne põhiõigusega ja kas seetõttu võib olla vajalik anda isikule võimalus Eestis

viibimise seadustamiseks.

Ettekirjutuse tegemisel on jäetud oluliste asjaoludega arvestamata ja kaebaja huvid kaalumata.

Kaebajal ei ole seost Venemaaga, ta on Eestis elanud üle 30 aasta ja peab Eestit koduriigiks;

kaebajal on Eestis pere, sh Eesti kodanikust lapselaps, kes ei külasta Venemaad ega soovi sinna

elama asuda. Kaebaja on õiguskuulekas ega ohusta Eesti julgeolekut. Põhjendatud ei ole PPA

väide, et kaebaja ei ole Eesti ühiskonda integreerunud ‒ lisaks eelnevalt nimetatud asjaoludele

on kaebaja omandanud hariduse Tallinna Merekoolis. PPA ei pikendanud tähtaega Eestist

lahkumiseks, et kaebaja võiks oma dokumendid korda saada. Samuti ei kaalunud PPA, kas

kaebaja ajutine viibimine on põhjendatud humaansetel kaalutlustel või vääramatu jõu tõttu,

kuna Venemaal on eriolukord ja riigisisene liikumine on piiratud.

3. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohus jättis 16.11.2020 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Tallinna Ringkonnakohus leidis 15.01.2015 otsuses nr 3-13-70023, et juba ainuüksi asjaolu, et

tolle asja kaebaja saabus 1993. aastal Eestisse viisa alusel, kinnitab üheselt, et teda ei saanud

hiljemalt sellel ajal enam lugeda Eestis elavaks välismaalaseks, sest muidu poleks tal olnud

vajalik taotleda viisat Eestisse sisenemiseks. Seega isegi juhul, kui isik oli asunud Eestisse

elama enne 01.07.1990, oli ta pärast seda asunud elama teise riiki, mistõttu on täitmata

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 9 lg 1 p 3 kohaldamiseks nõutav teine

tingimus. Tähtsust ei oma, millisel eesmärgil oli isik Eestist lahkunud (nt ajutiselt ema

3-20-1017

3(6)

hooldamiseks) ja millisel alusel isikule 1993. aastal viisa väljastati, sest see ei mõjuta hinnangut,

et apellanti ei saanud viisa andmise ajal enam pidada Eestis elavaks välismaalaseks (p 11).

Ringkonnakohtu see seisukoht on asjakohane ka siinses asjas. 17.06.1999 lahkumisettekirjutuse

täitmisel ja Eestist lahkumisel ei olnud kaebaja elukohaks enam Eesti. Isiku elukoht muutus

kohe, kui ta lahkumisettekirjutuse täitis. Kaebaja ei viibinud väljaspool Eestit ajutiselt turistina,

hariduse, töö või ravi saamise eesmärgil. Kaebajal ei saanud olla mistahes õigust või õigustatud

ootust, et Eesti Vabariik talle uuesti Eestisse tulekuks mistahes loa annab.

Põhjendatud pole lähtuda maksuseadustes sätestatud residentsuse põhimõttest. Tegemist on

kahe erineva õigusinstituudiga. Pärast lahkumisettekirjutuse täitmist ei saa välismaalase

elukohaks lugeda enam Eestit. Viisa antakse Eestis ajutiselt viibimiseks, ilma Eesti elamisloata

või Eestis elamise õiguseta (välismaalaste seaduse (VMS) §-d 7 ja 43). Viisa eesmärgiks ei ole

Eestisse elama asumine. Eesti Vabariik ei pidanud ka kaebajale viisa andmisel eeldama, et

kaebajal on viisa saamisel mõni muu, sh alaliselt Eestisse asumise eesmärk ning see oleks olnud

ka viibimisaluse ennetähtaegse lõpetamise aluseks (VMS § 52 lg 2). Püsivalt Eestisse elama

asumiseks on küll isikul võimalik esitada elamisloa taotlus, kuid vaidlus puudub selle üle, et

vaatamata oma selgitustele dokumentide korda ajamise kohta ei asunud kaebaja enne 2020.

aastat elamisluba taotlema. PPA kaalutlusõigus seadustamisettekirjutuse tegemisel on piiratud.

PPA ei saa seda ilma seadusliku aluseta laiendada ega arvestada ka isiku muid põhiõiguseid

seadustamise alusena.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu

kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil,

reguleerib liidu kodanike, st isikute, kellel on mõne Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsus,

vaba liikumise ja elamise õigust. Seega ei ole direktiiv praeguses asjas kohaldatav, sest kaebaja

ei ole liidu kodanik. Samuti ei ole kaebaja suhtes kohaldatav nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ

pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, kuna kaebaja ei ole Eesti

territooriumil elanud seaduslikult (art 4 lg 1).

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et lahkumisettekirjutuse tegemise ajal puudus kaebajal seaduslik

alus Eestis viibimiseks. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus

Eestist lahkumiseks VSS § 7 lõike 1 alusel. Eesti Vabariik ei pea reeglina lubama oma

territooriumil viibida isikutel, kellel puudub siin viibimise alus. Asjast ei nähtu, et puuduks

vastuvõttev riik või väljasaatmine võiks kaasa tuua piinamise ning muud julmad, ebainimlikud

või inimväärikust alandavad kohtlemisviisid või surmanuhtluse (VSS § 171).

Kaebaja tütar on täisealine, mistõttu ei saa tegemist olla kaaluka perekonnaelu riivega. Kuna

tütar on samuti VF kodanik, on tal võimalik oma isa külastada. Arvestades tehnoloogia arengut

ei ole välistatud ka suhtlemine interneti teel, sh videokõnedega. Venemaa võtab oma kodanikke

vastu. Lahkumisettekirjutuse täitmisega ei kaasne otsest ohtu kaebaja elule ja tervisele.

Vajaduse korral saab kaebaja oma kodakondsusjärgses riigis arstiabi samadel tingimustel, mis

teised elanikud. Sõltuvalt kohtumenetluse lõpptulemusest ja koroonaviiruse levikust sel ajal on

kaebajal võimalik siis taotleda väljasaatmise peatamist või lahkumise tähtaja pikendamist

humaansetel kaalutlustel või vääramatu jõu tõttu. Lahkumisettekirjutuse õiguspärasust tuleb

käsitleda väljasaatmise toimingust eraldi.

Sissesõidukeeld ja selle kestus kehtestatakse kaalutlusõiguse alusel ning need peavad olema

proportsionaalsed (Riigikohtu otsus nr 3-17-1545/81, p 34, otsus nr 3-17-1927/37, p 13). PPA

on kaalunud kõiki kaebaja väljatoodud asjaolusid ning kõrvutanud neid faktiga, et kaebaja on

viibinud Eestis üle 20 aasta ilma seadusliku aluseta ning talle on enne seda juba tehtud

ebaseadusliku viibimise tõttu lahkumisettekirjutus. Sissesõidukeelu määramist ei takista

täiskasvanud tütre ja lapselapse Eestis elamine. Ka lapse või lapselapse soovimatus asuda

Venemaale elama ei välista sissesõidukeelu kohaldamist, kuna kaebaja ei pea oma last ülal

3-20-1017

4(6)

pidama ning isiklikku suhet on võimalik hoida ka tehnoloogiliste vahendite kaudu. Arvestades

kaebaja kodakondsust, keeleoskust ja ka vanema elamist Venemaal, ei ole kaebajal enda

Venemaal sisseseadmine ülemäära keerukas. Kaebaja pole Eesti ühiskonda integreerunud.

Kaebaja ei oska eesti keelt ning ta ei ole 20 aasta jooksul proovinud Eestis viibimist seadustada.

Kaebaja küll väidab, et algse lahkumise eesmärk oli dokumendid korda ajada, kuid Eestis ta

seda menetlust väga pika aja jooksul siiski ei jätkanud. Pikka aega ebaseaduslik Eestis viibimine

ei anna isikule õigustatud ootust, et ta saab seda tegevust jätkata, vaid pigem näitab, et isik ei

ole õiguskuulekas, ning õigustab sissesõidukeelu kohaldamist. Kohtule ei nähtu erakorralisi

asjaolusid, miks annaks alust jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

Kaebaja saab pärast Eestist lahkumist taotleda sissesõidukeelu lühendamist või kehtetuks

tunnistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 16.11.2020 otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus jättis analüüsimata apellandi viite VMS § 233 lg-le 1, mis sätestab, et pikaajalise

elaniku elamisloa saamiseks nõutava Eestis elamise perioodi hulka arvatakse Eestist ajutine

eemal viibimine, mis ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta

jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Ringkonnakohtu viie

aasta tagune otsus ei ole praeguses asjas kohtule siduv. On ebaõiglane, et kaebajat koheldakse

ebavõrdselt ebaseaduslikult Eestis viibiva Euroopa Liidu kodanikuga. Selleks, et praegusel ajal

saaks seadustamisettekirjutust üldse teha, peab Eestis ebaseaduslikult viibiv kolmanda riigi

kodanik elama katkematult Eestis vähemalt 31 aastat (st olema asunud Eestisse elama enne

1990. aastat), mis on sisuliselt võimatu.

Jääb ebaselgeks, milline asjaolu sai määravaks, et kohaldati 3-aastast sissesõidukeeldu. PPA ei

teostanud kaalutlusõigust. Sissesõidukeelu kestust puudutavad kaalutlused esitati tagantjärele

kohtumenetluses, kuid need olid üldsõnalised ja konkreetse juhtumi asjaoludega seostamata,

mistõttu pole selge, milline kaal ja tähtsus PPA nimetatud ühel või teisel kaalutlusel oli

tegelikult. Halduskohus pole kontrollinud kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist PPA poolt, mh seda, millised tagajärjed tooks kaasa puudutatud

isikute õigustele ja avalikele huvidele apellandi suhtes lahkumisettekirjutuse tegemata jätmine

või sissesõidukeelu rakendamata jätmine ning kas on võimalik leida mõistlik tasakaal erinevate

huvide vahel.

6. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu 15.01.2015 otsuses asjas nr 3-13-70023 võetud seisukohad on asjakohased ka

praeguses asjas. Apellandi Eestis viibimine ei ole olnud jätkuv, kuivõrd ta lahkus 1999. aastal

talle koostatud lahkumisettekirjutuse alusel oma kodakondsusjärgsesse riiki. Asjaolu, et

apellant saabus 1999. a septembris uuesti Eestisse viisa alusel, kinnitab üheselt, et teda ei

saanud hiljemalt sellel ajal enam lugeda Eestis elavaks välismaalaseks, sest muidu polnuks tal

olnud vajalik taotleda viisat Eestisse sisenemiseks. Tähtsust ei oma, kui kaua isik Eestist eemal

viibis. Asjakohatu on apellandi viide VMS § 233 lg-le 1, kuivõrd see säte puudutab pikaajalise

elaniku elamisloa andmist ja selle andmisest keeldumist. Seadustamisettekirjutuse instituut ei

olegi loodud selleks, et seda rakendada iga välismaalase puhul, kes Eestis viibib või elab, vaid

selle tegemine on pigem erand. Seetõttu ongi selle subjektideks suhteliselt kitsas isikute ring ja

reeglina tehakse ebaseaduslikult Eestis viibivale välismaalasele siiski lahkumisettekirjutus.

3-20-1017

5(6)

Kuna kaebaja saabus Eestisse 1999. aastal uuesti seaduslikul alusel, siis pidi ta olema teadlik,

et pikem Eestis viibimine tuleb tal seadustada. Seda eriti arvestades fakti, et kaebaja saadeti

juba kord Eestist välja, kuna tal puudus seaduslik alus riigis viibimiseks. Kuna apellant ei olnud

seadustamisettekirjutuse subjektiks, siis tuli talle koostada ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

PPA-l ei ole kaalutlusõigust, kas teha ebaseaduslikult viibivale isikule ettekirjutus või mitte.

PPA ettekirjutuses sisalduvad ammendavad põhjendused, miks kehtestati apellandile just 3-

aastane sissesõidukeeld. Kaalutlusõiguse teostamist saab jaatada ka olukorras, kus küll on

rakendatud maksimaalses määras sissesõidukeeldu, kuid seda on haldusaktis põhjendatud ning

kohtul on võimalik kaalutlusi kontrollida. Asjaolu, et apellant ei nõustu PPA kaalutlustega, ei

tähenda, et kaalutlusõigust pole teostatud. See, et apellant jättis aastakümnete jooksul enda

Eestis viibimise seadustamata, näitab selgesti apellandi väärtushinnangut Eesti ühiskonnale ja

õiguskorrale. Apellandil on ilmselge seos oma kodakondsusjärgse riigiga. Apellandi

käitumisele jätta enda Eestis viibimine seadustamata ei ole õigustust. Kuigi apellandi

väljasaatmisega tema kodakondsusjärgsesse riiki tekitatakse mõningane eraelu riive, on see

proportsionaalne. PPA ettekirjutuses on õiguspäraselt leitud, et apellant ei ole Eesti ühiskonda

integreerunud ning humaansed alused sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks puuduvad. Ka ei

esine tähtsust omavaid asjaolusid, millega tulnuks arvestada ning sissesõidukeelu pikkust

lühendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellandi

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega

ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

8. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja asus Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit seoses õppima

asumisega Tallinna Merekoolis, ega selles, et ta lahkus 1999. aastal Eestist VF-i talle kui Eestis

seadusliku aluseta viibinud isikule tehtud lahkumisettekirjutuse alusel. Pärast seda tuli ta samal

aastal Eestisse viisa alusel. Sel ajal kehtinud VMS § 9 lõike 3 kohaselt oli kaebaja kohustatud

Eestist lahkuma viisa lõppemisel, kuid kaebaja ei ole seda tänaseni teinud. Elamisluba hakkas

ta taotlema alles 2020. a-l, kui PPA tabas ta Eestis seadusliku aluseta viibimast.

9. Halduskohus ei ole VSS § 9 lõike 1 punkti 3 tõlgendamisel eksinud. Selle sätte kohaselt

tehakse ettekirjutus kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise

seadustamiseks Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele, kes on asunud Eestisse elama

enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis

viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve. Ringkonnakohus leiab, et seda sätet tuleb kohaldada nii

juhul, kui välismaalane lahkus Eestist vabatahtlikult eesmärgiga asuda elama muus riigis, kui

ka juhul, kui ta oli kohustatud Eestist lahkuma lahkumisettekirjutuse alusel. Vastasel korral

tuleks asuda seisukohale, et Eestist välja saadetud isik võib ebaseaduslikult või viisa alusel või

muu ajutise loa alusel Eestisse tagasi tulla, jääda siia elama ebaseaduslikult, sh üle viisa

kehtivusaja, ja omandada sellega õiguse nõuda endale seadustamisettekirjutuse tegemist.

Sellele, kas isikul oleks võimalik taotleda endale muud viibimisalust, sh elamisluba, tuli

selgusele jõuda 1999. aastal lahkumisettekirjutuse tegemise menetluses. Asja materjalidest ei

nähtu, et kaebaja oleks seda ettekirjutust vaidlustanud või asunud endale enne PPA poolt

tabamist 2020. aastal elamisluba taotlema. Nendest asjaoludest kogumis järeldub, et kaebaja

asus lahkumisettekirjutuse täitmisel elama väljapoole Eestit ning temale ei ole enam võimalik

teha seadustamisettekirjutust VSS § 9 lõike 1 punkti 3 alusel. Samas sai ta soovi korral taotleda

elamisluba üldises korras. Seadustamisettekirjutuse tegemine VSS § 9 lõike 1 punkti 3 alusel

3-20-1017

6(6)

ongi mõeldud olemuslikult n-ö üleminekusätteks, mistõttu on mõistetav, et selle kohaldamisala

aja jooksul järjest väheneb.

10. Vastuseks apellandi väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Tallinna Ringkonnakohtu

15.01.2015 otsuses nr 3-13-70023 võetud seisukohad pole tõepoolest siinses asjas siduvad, kuid

halduskohus on õigustatud viitama varasemas kohtupraktikas sarnastes vaidlustes võetud

seisukohtadele, kui ta nõustub nendega ja soovib nendele tugineda oma õiguslike seisukohtade

põhistamisel. Kohased ei ole viited sellele, et kehtiv õigus kohtleb erinevalt Euroopa Liidu

kodanikke ja teisi välismaalasi. Euroopa Liidu kodanikel on Eestis viibimise aluste osas

tugevdatud õiguskaitse tulenevalt Euroopa Liidu aluslepingutest, mistõttu on erinev kohtlemine

põhjendatud. Asjakohatud on ka viited pikaajalistele elanikele kohalduvatele Euroopa Liidu

õiguse normidele – kuna kaebaja pole Eestis elanud seaduslikult vähemalt 5 aastat järjest, ei

kohaldu talle need normid. Maksuresidentsuse sätted kohalduvad maksuõiguslikes suhetes,

mitte välismaalaste õiguslikku staatuse reguleerimise küsimustes. Nende sätete eesmärk erineb

välismaalase riigis viibimist puudutavate normide eesmärgist.

11. PPA tegi kaebajale kui Eestisse pärast lühiajalise viisa kehtivusaja lõppu ligikaudu 20

aastaks ebaseaduslikult jäänud isikule õigustatult lahkumisettekirjutuse VSS § 7 alusel.

Vastuseks kaebaja väidetele Eestist lahkumise raskuste kohta Covid-19 pandeemia ajal märgib

ringkonnakohus, et kaebaja saab mõjuva põhjuse olemasolul taotleda ettekirjutusega määratud

tähtaja pikendamist (VSS § 72 lõige 5). Väljasaatmise faktiline võimalikkus ja

proportsionaalsus tulenevalt epidemioloogilisest olukorrast selgub väljasaatmise täideviimise

ajal,

kuid

need

asjaolud

ei

välista

riigis

seadusliku

aluseta

viibivale

isikule

lahkumisettekirjutuse tegemist.

12. Ekslik on apellandi väide, et PPA ei ole põhjendanud sissesõidukeelu kestust. Halduskohus

on selles osas kaebaja argumendid ammendavalt ümber lükanud. PPA kuulas kaebaja ära ning

analüüsis riivet kaebaja perekonnaelule jm teda Eestis elamist ja VF ümberasumist puudutavaid

asjaolusid ning tegi kaalutlusõiguse piires otsuse, et puudub alus lühendada sissesõidukeelu

kestust humaansetel kaalutlustel. Ringkonnakohus rõhutab, et Eestis ligi 20 aastat seadusliku

aluseta viibimine pärast viisa kehtivusaja lõppu on viisarežiimi oluline rikkumine ja isikule

sissesõidukeeluga kaasnevad ebameeldivused ei kaalu sellises olukorras ilmselgelt üles

avalikku huvi. Kaebaja on oma tegevusega juba näidanud, et pärast väljasaatmist Eestisse

tuleku võimaldamisel ei pruugi ta Eestis viibimist sätestavatest normidest kinni pidada.

Kaebaja saab Siseministeeriumilt taotleda sissesõidukeelu humanitaarsetel kaalutlustel

lühendamist, samuti sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist pärast lahkumiskohustuse

tähtaegset täitmist (VSS § 31 lõiked 1 ja 12).

13. Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu

otsuse muutmata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebust ei rahuldata, jääb kaebaja apellatsioonimenetluse kulu (riigilõiv 15

eurot ja õigusabikulud 1128 eurot) tema enda kanda. Vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud

menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud

tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)