2-20-11210/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-11210

Kohtuasi

Osaühingu Kalbro hagi XX vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. novembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Kalbro apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

107 892 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant)

Osaühing

Kalbro

(registrikood

10796744), lepingulised esindajad vandeadvokaat Gerly

Kask ja vandeadvokaadi abi Siiri Pajupuu

Kostja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja

Anneli Aab

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 16. aprilli 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 30. novembril 2020 tehtud otsuse resolutsioon tsiviilasjas

nr 2-20-11210 muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta Osaühingu Kalbro apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Osaühingu Kalbro kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Kalbro (hageja) esitas 4. augustil 2020 Harju Maakohtule XX (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 99 900 eurot, viivise

seadusjärgses määras põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla

summani ja edasi protsendina põhinõudest ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja Osaühing AGAL Invest

(põhivõlgnik) 10. veebruaril 2002 laenulepingu (laenuleping) summas 1 020 500 krooni

tagastamise tähtajaga 10 aastat ja intressimääraga 10% aastas. 5. aprillil 2011 leppisid pooled

kokku laenulepingu muudatustes (laenulepingu muudatus). Laenulepingu muudatuse kohaselt

andis hageja põhivõlgnikule laenu 99 900 eurot tagastamise tähtajaga 27. aprill 2014. a.

Laenusumma moodustus kokku lepitud intresside summast kolme aasta eest ja sellelt tuli tasuda

igakuiselt intressi määraga 12% aastas. Laenulepingu muudatuse järgi kohustus kostja

(käendaja) käendama hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingut summas 99 900

eurot ja kõrvalnõudeid (käendusleping).

Põhivõlgnik ei tagastanud laenu hagejale tähtaegselt, vaid on tasunud üksnes intressi ja viivist.

Laenulepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 28. aprillil 2014 ja sellest ajast

hakkas kulgema aegumistähtaeg. Hageja nõue ei ole aegunud, sest põhivõlgnik on tasunud

hagejale aastatel 2014–2020 intressi ja viivist, mistõttu iga maksega on aegumistähtaeg

katkenud ja uuesti alanud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg-d 1 ja 2). Käendaja

vastutus on piiratud rahasummaga, mitte tähtajaga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 3). Kostja

on 2000. aastast alates olnud põhivõlgniku juhatuse liige, kusjuures juhatuse liikmetel Ago

Kalmeril ja kostjal on ühine esindusõigus. Kostja oli teadlik põhivõlgniku tegevusest, omades

ka ligipääsu pangakontole. Kostja on ka küsinud informatsiooni raamatupidajalt, kes on kostja

palvel edastanud 2016. a esimese poolaasta kasumiaruande, millest on tuvastatav

intressimaksete tegemine. Olukorras, kus kostja on käendaja ja ühtlasi ka põhivõlgniku juhatuse

liige, on põhjendatud lugeda põhivõlgniku poolt intressimaksete tegemist selliseks soorituseks

ja kohustuse tunnistamiseks, mille tagajärjel katkeb aegumine ka majandus- ja kutsetegevuses

käenduse andnud juhatuse liikme suhtes.

Laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus ei muutunud sissenõutavaks 28. aprillil

2014, sest intressimaksete tegemine ning asjaolu, et laenu ei ole tagasi nõutud või makstud,

viitab sellele, et laenuandja ja laenusaaja on saavutanud kokkuleppe laenulepingu tähtajatuks

muutmise kohta (VÕS § 13 lg 2). Lisaks, kui põhivõlgniku kohustus oleks muutunud

sissenõutavaks juba 28. aprillil 2014, siis oleks see tulnud kajastada majandusaasta aruandes.

Põhivõlgniku 2014.–2016. a majandusaasta aruannete bilansist ei nähtu vähemalt 99 900 euro

suuruse lühiajalise kohustuse olemasolu ega ole majandusaasta aruannete lisas 9 „Võlad ja

ettemaksed“ näha, et aastatel 2014–2016 oleks sellises suuruses laenukohustusi sissenõutavaks

muutumas.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning kohaldada hageja

nõude suhtes aegumist ja teha aegumise kohaldamise taotluse osas vaheotsus.

Kostja vastuväidete kohaselt muutus 5. aprilli 2011. a laenulepingu muudatuse ja VÕS § 82

lg 7 järgi laenulepingust tulenev kohustus sissenõutavaks 28. aprillil 2014 ja aegus käendaja

suhtes 28. aprillil 2017 (TsÜS § 146 lg 1). Kui kohaldada korduvate kohustuste

aegumistähtaega, siis algas aegumine hiljemalt 1. jaanuaril 2015 ja nõue aegus 31. detsembril

2017 (TsÜS § 154 lg 1). Isegi, kui nõue põhivõlgniku vastu ei ole aegunud seoses nõude

tunnustamisega, on nõue aegunud käendaja suhtes, sest nõude tunnustamine põhivõlgniku poolt

ei mõjuta aegumist käendaja suhtes (VÕS § 68 lg 3). Käenduse piiramine rahasummaga ei too

kaasa käenduse tähtajatut kehtivust. Käendus, mida ei ole tähtajaliselt piiratud, aegub üldises

korras.

Põhivõlgniku maandustegevust juhib ja kontrollib AK, kes on ka hageja juhatuse liige. Hageja

on teadlikult püüdnud oma juhatuse liikme kaudu tekitada olukorda, mis võimaldaks esitada

nõude käendaja vastu. Kostjale edastatud 2016. a esimese poolaasta kasumiaruandest on

tuvastatav intressimaksete tegemine hagejale, kuid sellest ei selgu, millise laenu eest on intresse

tasutud. Tõendatud on vaid kostja ligipääs lühikesel perioodil (2020. a maist kuni juunini)

põhivõlgniku pangakontole, aga mitte see, et kostjal oli pidev juurdepääs andmetele. Kostja

kirjalikud pöördumised AK poole tõendavad, et AK ei taganud kostjale juurdepääsu ega andnud

informatsiooni põhivõlgniku majandustegevuse kohta. Samuti oli raamatupidamises intresside

kajastamine ja nende tasumine täielikult AK kontrolli all.

Isegi, kui kostja pidi teadma, et põhivõlgnik tasub hagejale 5. aprilli 2011. a laenulepingu

muudatuse alusel intresse, ei saa seda teadmist pidada aktiivseks tegevuseks ja tahteavalduseks,

millest nähtuks käendaja tahe nõuet tunnustada (TsÜS § 158 lg 2). Hageja ei ole tõendanud

selliseid toiminguid või tahteavaldusi, millest nähtuks käendaja poolt nõude tunnustamine,

samuti et laenuleping on muutunud tähtajatuks ja see omab tähtsust käenduslepingust

tulenevate nõuete esitamisele. Isegi, kui laenuleping on muutunud tähtajatuks, ei laienda

käendaja kohustusi tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 145 lg 4).

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 30. novembri 2020. a vaheotsusega (vaidlustatud otsus) kostja

taotluse aegumise kohaldamiseks, jättis hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda, kuid kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks ei

määranud. Samuti jättis maakohus rahuldamata kostja taotluse kaasata asja menetluse

kolmanda isikuna põhivõlgnik ja hageja taotluse kuulata tunnistajana üle põhivõlgniku

raamatupidaja TT. Lisaks tühistas maakohus 5. augusti 2020. a määrusega kohaldatud hagi

tagamise.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on praeguses asjas käenduslepingu näol tegemist

tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 mõttes. Maakohus leidis, et lähtuda tuleb TsÜS § 146 lg-

s 1 sätestatud 3-aastasest aegumistähtajast. Kuivõrd pooled ei vaidle, et nõue muutus

sissenõutavaks 28. aprillil 2014, siis hakkas nõude aegumistähtaeg kulgema sellest päevast ja

nõue aegus 28. aprillil 2017.

Isegi, kui 5. aprilli 2011. a laenulepingu muudatus oleks muutunud pärast selle sõlmimist mingil

viisil tähtajatuks, ei oma see õiguslikku mõju käenduslepingu kehtivusele ja ei laienda käendaja

vastutust VÕS § 145 lg 4 järgi. Hageja ei ole tõendanud, et kostjaga sõlmiti leping

käenduslepingust tuleneva vastutuse laiendamiseks. Lisaks ei nähtu käenduslepingust sellist

kokkulepet, mille järgi oleks käendaja vastutus ajaliselt piiramatu. VÕS § 142 lg-t 3 ei saa

tõlgendada viisil, et kuna tarbijakäenduslepingus on märgitud käendaja vastutuse rahaline

maksimumsumma, siis välistab see käendaja suhtes nõude aegumise.

Kostjal ei olnud alates 5. aprilli 2011. a laenulepingu muudatuse sõlmimisest pidevat

juurdepääsu ja ülevaadet põhivõlgniku raamatupidamise kohta. Kostja on piisavalt tõendanud,

et põhivõlgniku majandustegevust kontrollib AK, kes on mh ka hageja juhatuse liige. Kuivõrd

kostja kehtivat tahteavaldust või käitumist nõude tunnustamiseks ei ole hageja esile toonud ega

tõendanud, siis ei ole hageja tõendanud kostja poolt käendajana käenduslepingust tuleneva

nõude tunnustamist TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Nõude tunnustamine ühe solidaarvõlgniku poolt

ei mõjuta üldjuhul nõude aegumist teiste suhtes, sh käenduse puhul. Lisaks ei ole võimalik

samastada kostja tegevust juriidilise isiku juhatuse liikmena ja füüsilise isikuna.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse ja selle täpsustuse, milles palub maakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 1–3 ja 6 tühistada, saata asi selles osas esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja nõue on aegunud. Hageja ei nõustunud maakohtu

seisukohaga, et käendaja vastutus ei ole tähtajatu. Poolte tahe käenduslepingu sõlmimisel oli,

et juhul, kui põhivõlgnik ei tagasta laenu, vastutab käendaja kuni kohustuse nõuetekohase

täitmiseni. Põhivõlgnik jätkas intressimaksete tegemist pärast laenulepingus kokku lepitud

kohustuse täitmise tähtpäeva, mistõttu muutus laenuleping tähtajatuks. Tähtajatuks on

muutunud ka kostjaga sõlmitud käendusleping. Lisaks ei nõustunud hageja kohtu järeldusega,

et kostjal ei olnud pidevat juurdepääsu ja ülevaadet põhivõlgniku raamatupidamise kohta.

Põhivõlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus. Kohus jättis põhjendamatult kõrvale

hageja esitatud tõendid selle kohta, et põhivõlgniku raamatupidaja edastas kostjale viimase

poolt palutud ülevaateid ja dokumente.

Hageja ei nõustunud ka maakohtu seisukohaga, et ei ole võimalik samastada kostja tegevust

juriidilise isiku juhatuse liikmena ja füüsilise isikuna. Kostjale on siduv tegevus põhivõlgniku

juhatuse liikmena ja juhatuse liikmele teada olevat informatsiooni saab arvestada käendaja

teadmisena. Kostja pidi olema teadlik laenulepingu tähtajatuks muutumisest ja kuni 2020. a

jaanuarini tehtud intressimaksetest ning on käendaja ja põhivõlgniku juhatuse liikmena

nõustunud kohustuste tähtajatuks muutumisega.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud, mistõttu tegi ta TsMS § 449 lg 3 kolmanda

lause järgi lõppotsuse ja asja edasi ei menetlenud. Kolleegiumi hinnangul olid vaheotsuse

tegemise eeldused täidetud. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja

vastu käenduslepingust tulenev nõue on aegunud või mitte.

Hageja on 15. veebruari 2021. a menetlusdokumendiga täpsustanud apellatsioonkaebuse

väiteid (tl 180–181). Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud põhjusel, et laen ja sellega seotud

kohustused on muutunud tähtajatuks. Seega tuleb TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollida

apellatsiooniastmes maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et laenulepingust tulenev

nõue ei muutunud tähtajatuks, tegemist oli tähtajalise käenduslepinguga ning sellest tulenevat

kostja vastutust ei saanud suurendada (maakohtu otsuse p-d 12 ja 15–16).

8. Kolleegium leiab, et vaidluse lahendamise keskseks küsimuseks on, kas laenuleping on

muutunud tähtajatuks. Alles seejärel, kui kohus tuvastab, et laenuleping on muutunud

tähtajatuks, saab hinnata selle mõju käenduslepingule – kas käendaja vastutus laenulepingu

tähtajatuks muutumise tõttu on suurenenud (VÕS § 145 lg 4), mh tuleb hinnata, kas kostja

tuginemine lg-s 4 sätestatule saab olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegiumi hinnangul

ei ole maakohus hageja laenulepingu tähtajatuks muutumise väitele piisavalt tähelepanu

pööranud, märkides üksnes otsuse p-s 12, et pooltel puudub vaidlus, et laenulepingust tulenev

kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt 28. aprillil 2014. Sellega on maakohus rikkunud

otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Ringkonnakohus saab selle

rikkumise kõrvaldada.

Kuigi hageja on 1. oktoobri 2020 menetlusdokumendi p-s 1.2.3 avaldanud, et ta ei vaidle vastu,

et laenulepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 28. aprillil 2014 ja sellest ajast

hakkas kulgema nõude aegumistähtaeg (tl 69 pöördel), siis on hageja 16. novembri 2020

menetlusdokumendi p-s 14 esitanud alternatiivse käsitluse, mille kohaselt muutus laenuleping

intressimaksete jätkuva maksmise tõttu konkludentselt tähtajatuks (tl 87 pöördel). Seda hageja

väidet tuleb koosmõjus esitatud tõenditega hinnata.

8.1. Osaühing AGAL Invest ei ole vaidluses menetlusosaliseks. Samas tuleb praeguses asjas

tuvastada, kas laenuleping on muutunud tähtajatuks. Kolleegium selgitab, et hageja saab kostja

vastu esitatud hagis tugineda sellele, et tal on menetlusvälise isikuga sõlmitud tähtajaline

laenuleping muutunud tähtajatuks. See ei eelda, et hageja oleks esitanud hagi ka laenulepingu

pooleks oleva Osaühingu AGAL Invest vastu (vt Riigikohtu 12. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas

nr 2-17-14496, p 12). Kuna Osaühing AGAL Invest ei ole asjas menetlusosaline, siis ei ole

tehtav otsus talle TsMS § 457 lg 1 kohaselt siduv.

8.2. Hageja väite kohaselt muutus laenuleping konkludentselt tähtajatuks. Kaudne ehk

konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib

välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt Riigikohtu 21. oktoobri

2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-109972/115, p 12). Seega tuleb selle hindamiseks, kas leping

on kaudse tahteavaldusega tähtajatuks muutunud, hinnata tegu, millega kaudne tahteavaldus

võiks olla väljendatud.

Hageja on tõendanud, et põhivõlgnik on pärast 28. aprilli 2014 jätkanud laenu intressimaksete

tegemist. Intressimakseid on põhivõlgnik teinud kuni 2020. aasta jaanuarini (tl 13–18 pöördel).

Samuti on hageja oma väite tõendamiseks esitanud põhivõlgniku bilansi ja majandusaasta

aruanded aastate 2014 – 2016 kohta, mille kohaselt ei ole nendes kajastatud vaidlusalusest

laenulepingust tulenevat sissenõutavaks muutunud nõuet (tl 92–120). Hageja hinnangul on need

asjaolud – intressimaksete jätkuv maksmine ja laenukohustuse kajastamata jätmine

põhivõlgniku majandusaasta aruannetes – piisavad, et teha järeldus, et laenuleping muutus

poolte kokkuleppel tähtajatuks. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu.

8.3. Lepingut võib VÕS § 13 lg 1 järgi muuta poolte kokkuleppel. Kokkuleppel lepingu

muutmiseks on seega vaja sellekohaseid tahteavaldusi, mida saab TsÜS § 68 lg 3 järgi

väljendada ka tegudega. TsÜS § 68 lg 3 sätestab, et kaudne tahteavaldus väljendub teos, millest

võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 68 lg 4 järgi loetakse vaikimist või

tegevusetust tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb

seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast.

Kaudse tahteavalduse olemasolu tuvastamisel on määrav, et tegevuses, mille hindamise kaudu

tuleb otsustada, kas vastav tahteavaldus on olemas või mitte, väljendub tahe kaasa tuua õiguslik

tagajärg. Samuti peavad teised isikud, keda see puudutab, sellest tegevusest nii ka aru saama.

Eespool toodud põhimõtteid arvestades ei ole kolleegiumi hinnangul põhjust lugeda

laenulepingut muutunud tähtajatuks seetõttu, et hageja talus pärast laenulepingu tähtpäeva

saabumist pikema aja jooksul intresside tasumist ega nõudnud põhivõlgnikult laenusumma

tagastamist. Asjas esitatud tõendite (põhivõlgniku pangakonto väljavõte ja majandusaasta

aruanded) alusel ei saa põhivõlgniku käitumist mõista tahteavaldusena muuta laenulepingut

tähtajatuks. Samuti ei nähtu viidatud tõenditest, et hagejale pidi olema arusaadav põhivõlgniku

tahe laenulepingut tähtajatuks muuta. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et pooltel oli

kujunenud praktika muuta lepinguid kaudsete tahteavaldustega, vaikimise või tegevusetusega.

Asjas esitatud tõenditest tulenevalt oli esmane laenuleping sõlmitud kirjalikult ning selle

muudatus notariaalselt tõestatud vormis (tl 5–12).

Kokkuvõtvalt märgib kolleegium, et tegevusi, mille kaudu hageja leiab, et vastav tahteavaldus

on olemas, ei saa lugeda kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks põhivõlgniku soov tuua

kaasa õiguslik tagajärg.

8.4. Kuna laenuleping ei muutunud tähtajatuks, siis puudub vajadus hinnata, kas laenulepingu

tähtajatuks muutmise näol on tegemist tehinguga, mis laiendab käendaja kohustust VÕS § 145

lg 4 mõttes ning kas kostja saab sellele hea usu põhimõttest tulenevalt tugineda. Kolleegium

jätab VÕS § 145 lg 4 kohaldamise põhjenduse maakohtu otsusest välja ning ei pea vajalikus

vastata selles osas poolte esitatud väidetele.

8.5. Maakohus tuvastas, et põhivõlgniku poolt nõude tunnustamine ei mõjutanud nõude

aegumist kostja suhtes (vt maakohtu otsuse p 14). Maakohus on nimetatud asjaolule õigusliku

hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium nõustub maakohtu

põhjendusega ja seda ei korda (TsMS § 654 lg 6).

8.6. Maakohus leidis, et käendaja vastutus on ajaliselt piiratud. Kolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

Tõendamata on hageja väide, et käenduslepingu sõlmimisel oli poolte tegelik tahe sõlmida

laenulepingus sätestatud tähtaegadest sõltumatu tähtajatu käendusleping (VÕS § 29 lg 1).

Käenduslepingu tingimustest sellist tahet ei tulene. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei

saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Kuna laenulepingus sätestati põhivõlgnikule

konkreetsed maksetähtajad laenu tagastamiseks ja intressimaksete tegemiseks (laenulepingu p-

d 4.1.1 ja 4.1.3), siis vastavalt käenduslepingu p-le 7.1 käendas kostja laenulepingust tulenevaid

tähtajalisi maksekohustusi. Vastupidiseid käenduslepingu tõlgendamise aluseks olevaid

asjaolusid ega tõendeid hageja esitanud ei ole.

9. Hageja on tuginenud sellele, et kostja oli teadlik nii põhivõlgniku majanduslikust seisust,

intressimaksete jätkamisest kui ka laenu sissenõutavaks mittemuutumisest. Hageja arusaama

kohaselt mõjutab see ka käenduslepingust tulenevat kostja vastutust, sest kostjale on siduv tema

teadmine põhivõlgniku juhatuse liikmena. Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta kostja võimalik

teadmine või teadma pidamine tema käenduslepingust tulenevat vastutust hageja ees. Kuna see

asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust, puudus maakohtul vajadus ka seda tuvastada.

Kolleegium ei pea selle asjaolu kohta esitatud apellatsioonkaebuse väiteid vajalikuks hinnata.

Asja lahendamisel omab tähtsust, kas kostja käendajana on käenduslepingust tulenevat nõuet

tunnustanud TsÜS § 158 lg 1 mõttes või kas temaga on VÕS § 13 lg 1 järgi saavutatud

kokkulepe käenduslepingu tähtaja muutmises. Kohtupraktikas on leitud, et äriühingu juhatuse

liikmest käendaja puhul tuleb tuvastada isiku tahe vastutada käendajana lepingust tulenevate

põhivõlgniku kohustuste täitmise eest (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-177-10, p 11). Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole asjaolusid, s.o kostja tahteavaldust

või tegevust nõude tunnustamiseks, kohtu ette toonud ega tõendanud.

10. Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada

võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise.

Mh võib käendaja esitada nii põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust kui ka käenduslepingust

tuleneva aegumise vastuväite (vt Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-

10, p 11). Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad

aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu, aeguvad nõuded põhivõlgniku ja

käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui käendajal ei ole võimalik esitada enam vastuväidet, et

võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, saab ta esitada käenduslepingust tuleneva

vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Eelnevast tulenevalt on õige maakohtu

lõppjäreldus, et kui laenulepingust tulenev kohustus muutus sissenõutavaks 28. aprillil 2014,

siis TsÜS § 146 lg 1 järgi aegus hageja nõue kostja vastu 28. aprillil 2017 kell 23.59.

11. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

Menetluskulude jaotus

12. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1

järgi hageja kanda.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

13. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)