2-18-17297/67 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-17297

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Keila Vesi hagi X vastu kahju hüvitamise

ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. jaanuari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi Keila Vesi apellatsioonkaebus

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Aktsiaseltsi

Keila

Vesi

apellatsioonkaebuse

hind

24 789,24 eurot

X apellatsioonkaebuse hind 24 789,24 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Aktsiaselts Keila Vesi (registrikood 10221854),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Tammann

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Rando Maisvee

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 12. jaanuari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-17297

osas, millega mõisteti X-lt Aktsiaseltsi Keila Vesi kasuks välja kahjuhüvitis 22 953

eurot ja sellelt viivis ning jaotati maakohtu menetluskulud. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta kahjuhüvitise ja viivise nõuded rahuldamata ning jätta

maakohtus kantud menetluskulud Aktsiaseltsi Keila Vesi kanda.

2. Jätta muutmata Harju Maakohtu 12. jaanuari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-

17297 osas, millega jäeti Aktsiaseltsi Keila Vesi hagi X vastu rahuldamata, kuid

muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

3. Jätta Aktsiaseltsi Keila Vesi apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Rahuldada X apellatsioonkaebus.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Jätta Aktsiaseltsi Keila Vesi hagi X vastu kahjuhüvitise 45 906 euro ja viivise

väljamõistmiseks rahuldamata.

5.2. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Aktsiaseltsi Keila Vesi

kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts Keila Vesi (hageja) esitas 23. novembril 2018 Harju Maakohtule X (kostja) vastu

hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 45 906 eurot ja viivise hagi esitamisest

kuni kohustuse täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt töötas kostja hageja finantsjuht-raamatupidajana.

Kostja sai 4. mail 2018 e-posti aadressile kirja järgmises sõnastuses: „Kui palju on meie

pangakonto tasakaalu? Kas me saame saata EUR 45.906,00 täna? Tervitades Y.“ Kostja palus

seejärel selgitust ja sai teise kirja järgmises sõnastuses: „Maksma. Ettevõte DINU C, Aadress::

11 Sloane St, London SW 1X9AY, United Kingdom. Bank HSBC PLC, IBAN

GB53HBUK4111815393639,

BIC/SWIFT:HBUKGB4102K,

Viide

INV.0097592683,

45.906,00 EUR Ma saadan Sulle dokumendid hiljem. Tervitades Y.“ Kostja tegi seejärel kirja

alusel ülekande summas 45 906 eurot. Kostjale ei saatnud nimetatud e-kirju hageja juhatuse

liige ja makse tegemiseks puudus igasugune alus.

Kostja rikkus töölepingut, tema ametikohalt oodatavat üldist hoolsuskohustust, hageja

raamatupidamise sise-eeskirja ja hageja hangete korraldamise korda. Samuti on töötajal

kohustus hoiduda tegudest, mis kahjustavad tööandja vara. Arvestades kostja ametikohta,

väljaõpet ja pikaaegset tööstaaži, oli kostja raskelt hooletu. Rahalisi ülekandeid ei tehtud

tavaliselt juhatuse liikme e-kirja alusel. Samuti ei ole petukirjade temaatika Eesti ühiskonnas

uudne. Kahju ei tule vähendada, sest hagejal ei olnud mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahju

vältimiseks ja kahju hüvitamise ulatus ei saa sõltuda tööandja kasumist. Hageja tegi kostjale

ettepaneku tekitatud kahju hüvitada, mille kohta kostja andis 11. mail 2018 võlatunnistuse, et

tasub 45 906 eurot 24 kuu jooksul. Hageja hinnangul on tegemist deklaratiivse

võlatunnistusega. Kostja ei ole kahju hüvitanud. Hageja ei ole nõuet kolmanda isiku vastu

esitanud ega kavatse seda teha.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja välja toonud ühtegi konkreetset töölepingulist

ülesannet, mida kostja oleks rikkunud. Kostja tähelepanu ei olnud juhitud õngitsuskirjadest

tulenevatele riskidele, mistõttu realiseerunud risk oli ebatavaline ja seetõttu ei saa kostja

käitumist arvestada hoolsuse määra täitmisel. Kahju oli ettenähtamatu. Kostja täitis aastaid

eeskujulikult ja õigeaegselt oma tööalaseid kohustusi. Hinnapakkumistega ei tegelenud kostja,

mistõttu ei saanud kostja teada, kas hinnapakkumine oli olemas. Samuti räägiti enne

Osaühinguga Varahooldus ühinemist, et kõik suuremad tööd ja investeeringud on vaja ära teha

ning ühinemisega seoses valitsesid pinged. Hagejal ei ole kahju tekkinud ja kahju hüvitamine

oleks vastuolus selle eesmärgiga, sest hagejal on võimalik esitada DINU C vastu nõue. Lisaks

on võlatunnistus tühine. Hagi rahuldamise korral tuleb vähendada kahju hüvitist, sest kostja on

vanaduspensionär ja omab töist sissetulekut kõige enam 30 eurot kuus, aga hageja kasum on

3 752 366 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 12. jaanuari 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt,

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 22 953 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates

13. novembrist 2018 kuni kohustuse täitmiseni ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja antud võlatunnistus töölepingu seaduse

(TLS) § 2 alusel tühine, kuna halvendab võrreldes seaduses sätestatuga töötaja olukorda.

Hageja ei ole välja toonud, milliseid tööülesandeid kostja rikkus, kuid töötajal on kohustus

vältida tööandjale kahju tekkimist. Kostja on rikkunud TLS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-st 5 tulenevat

lojaalsuskohustust. Kostja pidi aru saama, et korraldus raha tasumiseks ei tulnud hagejalt, sest

kirja ei saadetud tavapäraselt e-posti aadressilt ja sõnakasutus oli ebatavaline. Kostjal oli

võimalus pöörduda enne makse tegemist uue juhatuse liikme poole. Samuti tõendab kostja

rikkumist kohtule esitatud võlatunnistus. Kostja on kohustust rikkunud võlaõigusseaduse

(VÕS) § 104 lg 3 mõttes hooletusest, sest tema ametikoht eeldas raamatupidamisalast

kõrgharidust, mistõttu pidid tal olema teadmised kahju tekkimise ette nägemiseks ja

vältimiseks. Samas oli tegemist üksikjuhtumiga, sest kostja oli töötanud hageja juures üle 20

aasta ning oli eeskujulik ja kohusetundlik töötaja. Hagejale on tekkinud kahju, sest kostja ei ole

tõendanud hagejal alusetu rikastumise nõude olemasolu ja majanduslikku väärtust ning hageja

on nõustunud nõude loovutamisega kostja nõudmisel.

Kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), sest

tööandjale tekkinud kahju kuulub hüvitamisele olukorras, kus töötaja on rikkunud TLS §-st 15

tulenevaid kohustusi. Samuti on kahju ettenähtav (VÕS § 127 lg 3), sest kostja pidi ülekande

tegemisel arvestama, et hagejale võib tekkida sellises summas kahju. Hagejal tekkinud kahju

on ka põhjuslikus seoses alusetu ülekande tegemisega (VÕS § 127 lg 4). Kahjuhüvitise

vähendamisel poole võrra TLS § 74 lg 2 ja VÕS § 140 lg 1 alusel arvestas kohus sellega, et

tõendamist ei leidnud, et kostja tähelepanu oleks enne ülekande tegemist juhitud

õngitsuskirjadest tulenevatele riskidele. Samuti täitis kostja aastaid eeskujulikult ja õigeaegselt

oma kohustusi, ettevõttes esinesid pinged ja kostja on vanaduspensionär.

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi

jäeti rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda, ning teha tühistatud osas uue otsuse,

millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 22 953 eurot, seadusjärgne viivis alates

13. novembrist 2018 kuni kohustuse täitmiseni ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohus ei ole piisavalt tõendeid analüüsinud, mh ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta

hangete korraldamise korda. Kohus leidis ekslikult, et hageja ei ole välja toonud, milliseid

tööülesandeid kostja rikkus. Kostja rikkus hageja raamatupidamise sise-eeskirja, sest tegi

rahalise ülekande raamatupidamise algdokumendile esitatud nõuetele mittevastava e-kirja

alusel, mis ei olnud juhataja ja/või vastutava isiku poolt viseeritud. Siinjuures on otsus ka

vastuoluline, sest kohus on sellele eeskirjale ise otsuses viidanud.

Maakohus leidis ekslikult, et kostja on kohustust rikkunud hooletusest ja vähendas alusetult

kahjuhüvitist poole võrra. Kostja käitus raskelt hooletult, sest pädev finantsjuht teab, et rahalisi

ülekandeid ei tehta raamatupidamise algdokumendita ning kostja eiras elementaarseid

riskinõudeid ja välismaa juriidilise isikuga seoses kehtestatud täiendavaid nõudeid. Pikaaegse

tööstaažiga kostja puhul tuleb hoolsusstandard sisustada kõrgemalt. Kohus ei pööranud

tähelepanu hageja väidetele, et hooletus ja raske hooletus on seotud valdavalt objektiivsete

tunnustega, mistõttu on suurem kaal õiguserikkumise raskusastmel kui töötamise kestusel ja

senisel käitumisel. Kahjuhüvitise vähendamiseks ei anna alust ka asjaolu, et kostja on

vanaduspensionär, sest kostja on õigusabikuludele kulutanud märkimisväärse summa. Samuti

ei nähtu vaidlustatud otsusest, milline oli tööandja tegevusega seonduv tüüpiline kahju

tekkimise risk, mille tagajärjel tekkinud kahju võrra kohus kahjuhüvitist vähendas.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks on võlatunnistus tühine ja kuidas mõjutab võlatunnistus

hageja kahju hüvitamise nõude ulatust. Lisaks jättis kohus põhjendamata, miks on õiglane jätta

menetluskulud poolte endi kanda, ning välja mõistmata otsuse tegemiseni arvestatud viivise

kindla summana.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Kostja apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi

rahuldati ja jäeti menetluskulud poolte endi kanda, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jättis tuvastamata järgmised tõendatud kostja väited: kostja ei saanud hageja eelmise

juhatuse liikme korraldustest kõrvale kalduda; hageja uus juhatuse liige ei olnud ametisse

asudes kursis, millised tööd tuli ära teha; hageja kuriteoteatel algatatud kriminaalasjas ei

esitanud hageja nõuet alusetult ülekantud raha tagasisaamiseks kolmandalt isikult; hageja esitas

kostjale edasilükkava tingimusliku ettepaneku nõude loovutamiseks; hageja 2017. a kasum oli

3 752 366 eurot.

Maakohus jättis vajalikul hoolsuse määral ülesannete täitmata jätmise ja seeläbi süü

tuvastamisel arvestamata TLS § 16 lg-s 2 loetletud asjaolud. Vaidlustatud otsusest puuduvad

ka põhjendused realiseerunud riski ebatavalisuse kohta, mis toob aga kaasa nii süü puudumise

kui ka kahju ettenähtamatuse. Kuivõrd õngitsuskirjale reageerides raha ülekandmine oli

ebatavaline risk, siis ei saa lojaalsuskohustuse täitmise hindamisel kostja käitumisega

arvestada. Kui hageja oleks pidanud riski oluliseks, oleks sellele tähelepanu juhitud ja kostjat

koolitatud. Riski ebatavalisusele viitab ka hageja süü vormina valitud raske hooletus ja sellise

olukorra esinemine hoolimata silmapaistvast töökogemusest. Samuti ei võtnud kostja

töölepingut sõlmides enda kanda riski tekkinud kahju ulatuses.

Maakohus jättis hinnangu andmata kostja vastuväitele, mille kohaselt hageja ei kavatse alusetu

rikastumise nõuet raha saanud kolmanda isiku vastu esitada ning sellega toimus käsutus nõudest

loobumiseks. VÕS §-ga 6 ei ole kooskõlas kostjale nõudeõiguse pakkumine tingimusega, et

selline tühi nõue antakse üle pärast töötaja poolt kahju hüvitamist. Samuti selgitas kohus

ebaõigesti tõendamiskoormist, kohaldas ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 1 ja jättis ebaõigesti

kohaldamata VÕS § 127 lg 5. Hea usu põhimõttest ja vaidluse iseloomust tulenevalt pöördub

ümber alusetu rikastumise nõude majandusliku väärtuse tõendamiskoormus, mh on välistatud

nõuete konkurentsi olukorras töötaja vastu suunatud nõude eelistamine tegelikult raha saanud

isiku vastu esitatavale nõudele.

Maakohus jättis käsitlemata ka põhjusliku seose asjaolud. Põhjuslik seos puudub, sest on

tõenäoline, et kostja oleks e-kirja saatjat põhjalikumalt kontrollinud ja jätnud ülekande

tegemata, kui hageja oleks küberturvalisust oluliseks pidanud. Hageja on ise vastutav kahju

tekkimise eest, jättes kostja küberturvalisuse alal koolitamata ja saates äriühingute ühinemisest

tingitud pingelises olukorras varasema juhatuse liikme uue juhatuse liikme tööle asumise

nädalal puhkusele.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657

lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu tühistada osas, millega hagi rahuldati ja jaotati menetluskulud. Tühistatud osas

teeb kolleegium uue otsuse, millega jätab kahjuhüvitise ja viivise nõuded rahuldamata ning

maakohtu menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, millega jäeti hagi

rahuldamata, kuid muuta tuleb osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus

jäetakse rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust, kas

hagejale tekkis kahju, kas kostja on rikkumises süüdi, kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse

kaitse-eesmärgiga ja ettenähtav, kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos ning kas

kahjuhüvitist tuleks vähendada.

9.1. Asja lahendamisel omab tähtsust see, kas poolte vahel 11. mail 2018 sõlmitud

võlatunnistus on kehtiv (kd I, tl 39). Kostja on hagejale andnud töösuhtest tuleneva nõude

täitmiseks deklaratiivse võlatunnistuse, sest selle eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid

sellega kostja kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale.

Sellise võlatunnistuse tagajärjeks on jagada ümber tõendamiskoormus, kinnitada olemasolevat

võlga ja lihtsustada võla sissenõudmist, ilma et sellega loodaks uut kohustust (vt deklaratiivse

võlatunnistuse kohta nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15;

17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-

13, p 24).

Maakohus leidis, et võlatunnistus on tühine. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga.

Maakohus on oma seisukohta piisavas ulatuses põhjendanud ja kolleegium ei pea vajalikuks

seda korrata (TsMS § 654 lg 6).

9.2. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et deklaratiivse

võlatunnistuse tagajärjeks on, et võlausaldajal ei ole tunnustatud võla sissenõudmiseks vaja

esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (vt Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-149-14, p 12). Sellega aga halvendatakse võrreldes seaduses sätestatuga töötaja

olukorda, sest kohustusest vabanemiseks ja tööandja hagi rahuldamata jätmiseks peab töötaja

tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud (vt Riigikohtu

18. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15, p 13). Deklaratiivse võlatunnistuse

tühisus tuleneb TLS §-st 2, mille kohaselt töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses

lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva

kokkuleppe võimalus on töölepingu seaduses ette nähtud. Kuna tühisus tuleneb töölepingu

seaduse sättest, siis ei pidanud kostja tuginema tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS)

sätestatud eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjule.

10. Maakohus on õigesti otsuse p-s 10 välja toonud tööandja kahju hüvitamise nõude üldised

eeldused (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14):

• töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72);

• tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128);

• töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult,

raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §‑s 16 sätestatut (TLS § 72,

VÕS § 104 lg 2; vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-

15, p 13);

• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav,

v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; vt ka Riigikohtu

25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 15).

10.1. Maakohus leidis, et kuigi hageja ei ole välja toonud, milliseid tööülesandeid kostja rikkus,

siis on esitatud asjaolusid arvestades kostja rikkunud TLS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-st 5 tulenevat

lojaalsuskohustust. Kolleegiumi hinnangul on maakohus oma seisukohti piisavas ulatuses

põhjendanud ja kolleegium ei pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6).

Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Nõustuda saab

hageja seisukohaga, et töölepingulises suhtes võivad töötaja kohustused tuleneda nii

töölepingust, kollektiivlepingust kui ka muudest õigusaktidest. Samas ei ole üheski hageja

viidatud dokumendis (tööleping, ametijuhend, raamatupidamise sise-eeskiri) sätestatud kostjale

reegleid rahaliste ülekannete tegemiseks, nt et ülekande teostamise aluseks peab olema

raamatupidamise algdokument ning et ülekannete tegemine e-posti teel esitatud andmete alusel

ei ole lubatud. Seda kohustust ei tulene ka hageja viidatud raamatupidamise sise-eeskirjast, sest

sellega määratakse kindlaks raamatupidamise ja aruandluse korraldamine ning p-st 2.1.1

tuleneb üksnes, millise dokumendiga kinnitatakse majandustehingu toimumist (algdokument).

Tegemist ei olnud ka riigihankega, mistõttu on hageja viide hangete korraldamise juhendile

asjakohatu.

10.2. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kandis e-kirja teel saadetud andmete alusel 4. aprillil

2018 hageja arveldusarvelt DINU C arveldusarvele 45 906 eurot (kd I, tl 36). Sellega tekkis

hagejale kahju 45 906 eurot.

10.3. Maakohus leidis, et kostja on kohustust rikkunud hooletusest ehk käibes vajaliku hoole

järgimata jätmisega (VÕS § 104 lg 3). Maakohus on kirjeldanud ja pooled ei vaidle selle üle,

millistel asjaoludel kostja hageja arveldusarvelt ülekande tegi (maakohtu otsuse p 11.1).

Maakohus on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud

materiaalõigust (TLS § 72 ja TLS § 16 lg 2). Asjaolu, et pooled ei nõustu maakohtu

järeldusega, ei muuda maakohtu järeldust ebaõigeks. Kolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga ja seda ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib kolleegium järgmist. Töötaja hoolsuse

hindamisel võetakse aluseks konkreetne töösuhe. Maakohtu otsusest nähtuvad asjaolud, mis

võimaldavad teha järeldusi töötaja hoolsuse määra kohta. Arvestades kostja haridust ja

töökogemust (kostja oli töötanud hageja juures üle 20 aasta finantsjuht-raamatupidajana), siis

asjaolu, et hageja teda küberturvalisuse teemal ei koolitanud, ei välista tema süüd. Nii on õige

maakohtu seisukoht, et kostjal pidid olema teadmised, mis võimaldasid kahju tekkimise

olukorda ette näha ja kahju tekkimist vältida. Kuigi kostja väidab, et ta arvas ülekannet tehes,

et ta täidab tööandja korraldust, siis e-maili aadressile ja ebatavalisele sõnakasutusele

tähelepanu pöörates pidi ta aru saama, et tegemist ei ole Y korraldusega.

Samas ei saa nendest asjaoludest järeldada, et kostja on nõutavat hoolsust rikkunud ebatavaliselt

suurel määral. Töötaja hoolsuse määra (ja seega ka süü astme) väljaselgitamisel arvestatakse

mh töötaja väljaõpet ja töötaja omadusi. Maakohus märkis, et tõendatud ei ole kostja tähelepanu

juhtimine õngitsuskirjadest tulenevatele riskidele ega koolitamine küberturvalisuse teemal.

Samuti tuvastas maakohus, et kostja täitis aastaid õigeaegselt kõiki oma kohustusi. TsMS § 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme

kohtus tuvastatud faktilised asjaolud. Hageja ei ole nimetatud asjaolude tuvastamist

apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Eelnevat arvestades leiab kolleegium vastupidiselt hageja

seisukohale, et tegemist ei ole raske hooletusega, sest kostja käitumist ei saa pidada rikkujaga

sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatuks.

10.4. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-

eesmärgiga, kahju oli ettenähtav ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kolleegium

nõustub maakohtu seisukohaga ja seda ei korda. Kolleegium ei nõustu kostja

apellatsioonkaebuse väitega, et kahju oli ettenähtamatu (VÕS § 127 lg 3). Kostja pidi rahalisi

ülekandeid tehes arvestama, et alusetu ülekande tegemisel tekib hagejale ülekantud summa

suuruses kahju. Tegemist oli kostja tööga seotud ja ettenähtava riskiga.

11. Järgnevalt hindas maakohus, kas esinevad TLS § 74 lg 2 järgi kahju hüvitamise

vähendamise alused ning leidis, et kahjuhüvitist tuleb vähendada poole võrra, s.o 22 953 euroni.

Kolleegium leiab, et enne nimetatud analüüsi on praeguses asjas kohane hinnata VÕS § 127

lg 5 kohaldamist, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu.

Asja lahendamisel omab tähtsust see, kas hageja on alusetust rikastumisest tuleneva nõude

loovutanud kostjale (vt ringkonnakohtu 10. märtsi 2021. a määrus; kd II, tl 83–84 pöördel). Kui

isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult

tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku

aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 55). Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast

kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem

(vt Riigikohtu 12. jaanuari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-03, p 16). Kahjustatud isik

saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta loovutab alusetust

rikastumisest tuleneva nõude kahju tekitajale (VÕS § 164 jj). Tulenevalt hea usu põhimõttest

(VÕS § 6) peab kahju tekitamise eest vastutav isik, kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv

alusetust rikastumisest tulenev nõue omab väärtust, nõustuma nõude loovutamisega.

11.1. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud alusetu rikastumise nõude olemasolu ega

majanduslikku väärtust, siis on hagejale kostja rikkumise tagajärjel tekkinud kahju 45 906

eurot. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ja leiab, et maakohus on ebaõigesti jaotanud

tõendamiskoormuse ning lugenud hageja kirjalikult koostatud ettepanekuga (ettepanek

tekitatud kahju hüvitamiseks) tõendatuks, et hageja on nõude loovutanud.

11.2. Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et maakohus jättis arvestamata, et

hageja ei ole kriminaalasja menetluses esitanud DINU C vastu tsiviilhagi ning ei kavatsegi seda

teha. Samuti esitas hageja kostjale 11. mail 2018 ettepaneku tingimusega, et nõue kolmanda

isiku vastu antakse üle pärast seda, kui kostja on kahju hagejale hüvitanud. Kolleegiumi

hinnangul ei ole maakohus eeltoodud kostja vastuväiteid nõuetekohaselt hinnanud, rikkudes

sellega TsMS § 442 lg 8 teist lauset. Ringkonnakohus saab rikkumise kõrvaldada.

Tulenevalt 11. mai 2018. a ettepanekust on pooled kokku leppinud: „AS Keila Vesi annab

hüvitatud summa osas oma nõudeõiguses DINU C vastu, mis tuleneb 04.05.2018 alusetust

ülekandest, X-le üle tema nõudmisel.“ (kd I, tl 39). Samas on hageja 8. juuli 2019. a

menetlusdokumendi p-s 5.1 avaldanud, et ta ei ole nõuet kolmanda isiku vastu esitanud ega

kavatse seda ka teha (kd I, tl 113 pöördel).

Hageja selgitas, et nimetatud ettepanekus avaldas hageja tahet loovutada kogu kahjusumma

kostjale ning palub temalt kogu nimetatud kahjusumma ka välja mõista. Kostja sellise

tõlgendusega ei nõustu ja leiab, et hageja tahteavaldust tuleb tõlgendada grammatiliselt ja selle

sisu on mitme tingimusega – kahju eelnev hüvitamine kostja poolt ja nõude loovutamine kostja

täiendaval nõudmisel. Eeltoodud tingimusi ei ole kostja täitnud.

11.3. Kolleegium nõustub kostja antud tõlgendusega. Ettepanekus tehtud tahteavaldust tuleb

TsÜS § 75 lg 1 teise lause järgi tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik

seda samadel asjaoludel mõistma pidi (sama on sätestatud lepingu puhul VÕS § 29 lg-tes 4

ja 5). Tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi (TsÜS § 71). Hageja ei

ole tõendanud, et kostja teadis või pidi teadma, et ettepanekuga on nõue loovutatud kostjale.

Selleks, et lugeda alusetust rikastumisest tulenev nõue loovutatuks kahju tekitajale, peab selline

loovutus olema konkreetselt määratletud. Praegusel juhul on loovutus tingimuslik ja tehtud

sõltuvaks sellest, et eelnevalt on kostja hagejale alusetust rikastumisest tuleneva nõude kahjuna

hüvitanud.

Kuna kostja ei ole keeldunud nõude omandamisest, siis ei tekkinud ka eeldust, et kahjustatud

isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu. Seetõttu pidi hageja kostjalt

kahjuhüvitise saamiseks tõendama DINU C vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude

väärtusetust ning alles seejärel läheks tõendamiskoormis üle kostjale. Selliselt on maakohus

ebaõigesti pannud kostjale kohustuse tõendada alusetu rikastumise nõude olemasolu ja

majanduslikku väärtust. Hagejal on võimalik oma nõue maksma panna alusetult makse saanud

isiku vastu ning selle nõude olemasoluga tuleb kostjalt väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse

tuvastamisel VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada. Kolleegium ei pea vajalikuks hinnata poolte

apellatsioonkaebuste väiteid kahjuhüvitise vähendamise kohta.

11.4. Hageja ei ole tõendanud, et tema alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus kolmanda

isiku vastu ei asenda täielikult tema nõudeõiguse kostja vastu tekitatud kahju hüvitamiseks.

Eelnevast tulenevalt tuleb hageja nõue kostja vastu jätta täies ulatuses rahuldamata. Põhinõude

rahuldamata jätmise tõttu tuleb rahuldamata jätta ka viivisenõue.

Menetluskulude jaotus

12. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust, esitab kogu senise menetluskulude jaotuse

ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.

13. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 162 lg-s 1 ja § 171 lg-s 1 sätestatust.

Hagi ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus

kantud menetluskulud hageja kanda.

14. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)