2-19-2840/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.04.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-2840

Kohtuasi

XX hagi eDirekte 24 OÜ vastu Ühenduse registreeritud

disainilahenduste

omaniku

tuvastamiseks

ning

kohustamaks võõrandama Ühenduse registreeritud

disainilahendused nende õiguspärasele omanikule

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. oktoobri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja patendivolinik Mikas Miniotas

eDirekte 24 OÜ (registrikood 12454508), lepinguline

esindaja Harland Paas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21. oktoobri 2020. a otsuse tsiviilasjas nr 2-19-2840

resolutsioon muutmata, täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta asja materjalide juurde võtmata apellatsioonkaebusele lisatud Facebook’i

väljavõte.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-19-2840

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 21.02.2019 hagi eDirekte 24 OÜ (kostja) vastu ühenduse registreeritud

disainilahenduste omaniku tuvastamiseks ning kohustamaks võõrandama ühenduse

registreeritud disainilahendused nende õiguspärasele omanikule.

Hagiavalduse kohaselt lõi hageja ajavahemikul 02.03.2016–06.04.2016 paadikujulise sauna

disaini ja ehitas toote valmis. Hageja on loonud sauna ja selle disaini iseseisvalt ning ehitanud

selle valmis oma garaažis. 02.05.2016 alustas hageja paadisauna pikema variandi ehitamist

samas garaažis. 04.05.2016 oli valmis pikema paadisauna karkass ning saun tervikuna valmis

18.05.2016. 29.04.2016 ostsid hageja ja YY nn riiulifirma Rono Design UÜ, mis kujundati

04.05.2016 ümber osaühinguks. Hageja ja YY on võrdsete osadega osanikud ja mõlemad on

juhatuse liikmed. Hageja on loonud eelmainitud disainid ilma YY-ga koostööd tegemata ja enne

Rono Design OÜ loomist.

YY esitas 19.05.2016 hageja teadmata ja nõusolekuta taotlused registreerida hageja loodud

paadisaunade disainid ühenduse disainilahendustena. Taotlused on esitanud YY Rono Design

OÜ nimel ja nende autoriks on märgitud hageja. EUIPO registreeris paadisauna disainid Rono

Design OÜ nimele reg. nr 003141126-0001 ja 003141126-0002 all. Hageja disainide autorina

ei ole andnud nõusolekut registreerida kõnealused disainid Rono Design OÜ nimele. Hageja ei

ole kunagi soovinud loovutada disaine Rono Design OÜ-le. Ettevõtte loomise eesmärk oli vaid

selle kaudu toota ja turustada hageja loodud paadisaunasid. Hageja sai enda loodud disainide

registreerimisest teada alles hiljem. Rono Design OÜ juhatuse liige YY võõrandas 17.12.2018

kõnealused Ühenduse registreeritud disainilahendused kostjale ilma hagejat sellest teavitamata.

Hageja tugines nõukogu määruse (EÜ) nr 6/2002, 12. detsember 2001, ühenduse

disainilahenduse kohta (ühenduse disainilahenduse määrus) art 14 lg-le 1 ja art 15 lg-le 1. Kuna

hageja on vaidlusaluste ühenduse registreeritud disainilahenduste autor ja pole andnud

nõusolekut nende registreerimiseks Rono Design OÜ nimele, ei ole nende registreerimine YY

poolt Rono Design OÜ nimele ja hilisem võõrandamine kostjale seaduslikud. Õigused

ühenduse disainilahendustele ei ole kunagi läinud hagejalt üle Rono Design OÜ-le. Kostjal ei

ole ühenduse disainilahendustele õigust. Hageja palus kohtul tuvastada, et ühenduse

registreeritud disainilahenduste reg. nr 003141126-0001 ja 003141126-0002 seaduslik omanik

on hageja, ning kohustada kostjat võõrandama nimetatud ühenduse registreeritud

disainilahendused hagejale ilma selle eest tasu küsimata ja lugeda selleks vajalikud kostja

tahteavaldused kohtulahendiga asendatuks.

2-19-2840

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja on seisukohal, et hageja nõue on alusetu ja põhineb valeväidetel. Kostja tunnistab, et

hageja töötas välja paadisauna disainilahendused ja ehitas sauna prototüübi. Samas puudusid

tal finantsilised vahendid ja võimalused paadisaunade edasiseks tootearenduseks ja tootmiseks.

Sel põhjusel pöördus ta 2016. a-l YY poole ettepanekuga ühise äriühingu asutamiseks või

soetamiseks. Kuivõrd hagejal oli varasemast täitmata võlakohustusi, oli YY poolt ühise

ettevõtlusega alustamise tingimuseks, et hageja ei saa juurdepääsu osaühingu pangakontole ja

rahalistele

vahenditele.

Osanikel

oli

kokkulepe,

et

paadisauna

disainilahendused

registreeritakse koheselt Rono Design OÜ omandisse.

Kostja viitas 04.03.2019 seisukohas hagi tagamise abinõude kohaldamise kohta ja 02.04.2019

kolmanda isiku kaasamise avalduses esitatud asjaoludele. Hageja ja YY teostasid paadisauna

disainilahenduste Rono Design OÜ omandisse registreerimiseks konsultatsioone ja toiminguid

ühiselt. Disainilahenduste avalduse esitamiseks kasutati hageja arvutit ja ettevõtte e-posti

aadressi ronodisain@gmail, mida kasutasid Rono Design OÜ nimel suhtlemiseks mõlemad

kaasomanikud. Seega ei oleks YY saanud registreerida disainilahendusi hageja teadmata. Ei ole

eluliselt usutav, et hageja, tegutsedes ligi kolm aastat Rono Design OÜ osanikuna, ei olnud

disainilahenduste omandiõigusest teadlik.

Rono Design OÜ taotles 2017. a-l Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) starditoetust

paadisaunade müügi laiendamiseks Euroopa turule. Selleks teostas EAS oma maakondliku

arenduskeskuse (MAK, SA Lääne Viru Arenduskeskus) kaudu projekti eelhinnangu, mille

järgselt esitas Rono Design OÜ EAS-ile äriplaani. Äriplaani p-s 8.1 esitatud plaani tugevuste

loetelus on märgitud, et tootele on väljastatud patent, mille mõju laieneb EL riikidesse. Hageja

oli kogu äriplaani koostamise ja esitamise protsessiga tihedalt seotud. Vastupidine ei ole

loogiline ega eluliselt usutav. Hageja osales EAS-i esindajatega kohtumistel ja koostas äriplaani

tehnilise osa (tootmisprotsessi kirjeldus, toore ja materjal, vajalikud tööriistad).

Vaidlusaluste disainilahenduste Rono Design OÜ nimele registreerimine ei kahjustanud mingil

viisil hageja huve, kuna ta on üks äriühingu kahest võrdsest kaasomanikust. Asjaolu, et

registreeringu allkirjastas äriühingu teine osanik, kellel oli selleks nii seaduse kui ka põhikirja

järgi õigus, ei muuda registreeringut hageja huvidele mittevastavaks või tema kui autori õigusi

rikkuvaks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle:

-

Hageja töötas 2016. a alguses välja paadisauna lahendused ja ehitas sauna prototüübi.

-

Hageja ja YY ostsid 29.04.2016 Rono Design UÜ, mis kujundati 04.05.2016 ümber

Rono Design OÜ-ks.

-

Hagejale kuulub Rono Design OÜ osa nimiväärtusega 1250 eurot ja YY-le osa

nimiväärtusega 1250 eurot. Nii hageja kui ka YY on Rono Design OÜ juhatuse liikmed.

-

19.05.2016 registreeriti Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametis (EUIPO) hageja

disainitud paadisauna disainid nr-tega 003141126-0001 ja 003141126-0002. Nimetatud

registreeritud disainide omanikuna märgiti Rono Design OÜ ja autorina hageja.

2-19-2840

-

Hageja on ühenduse registreeritud disainilahenduste nr 003141126-0001 ja 003141126-

0002 autor.

-

Rono Design OÜ juhatuse liige YY võõrandas 17.12.2018 ühenduse registreeritud

disainilahendused 003141126-0001 ja 003141126-0002 eDirekte 24 OÜ-le.

Maakohus viitas nõukogu määruse (EÜ) nr 6/2002, 12. detsember 2001, ühenduse

disainilahenduse kohta art 14 lg-tele 1–3 ja art 15 lg-le 1. Maakohus märkis, et vaidlus on selle

üle, kas hageja on andnud nõusoleku tema disainitud paadisauna registreerimiseks ühenduse

disainina Rono Design OÜ nimele.

Kohus tuvastas e-kirjade (II kd, tl 94, 95) põhjal, et Rono Design OÜ juhatuse liikmed hageja

ja YY kasutasid ettevõtte asjaajamises e-posti aadressi rono@disain.ee. Hageja poolt

18.05.2017 kl 14.27 saadetud e-kiri (II kd, tl 96) tõendab, et hageja on ise suhelnud

paadisaunadest vajalike fotode tegemisega seoses Viru ReklaamiAgentuuri OÜ kujundaja AA-

ga. Selle kirja manusena on lisatud samad fotod (II kd, tl 97 pöördel – 98), mis on lisatud

ühenduse disainilahenduse registreeringule. E-kirjas märgib hageja, et „saaksime patendi pildid

ära saata“. Kuna hagejal puuduvad õigusalased teadmised, ei teinud ta tõenäoliselt vahet

patendil ja disainilahendusel ning pidas silmas registreerimisele kuuluvaid disainilahendusi.

Kohus tuvastab, et samal päeval, 18.05.2017 on EUIPO poolt saadetud e-posti aadressile

ronodisain@gmail.com e-kiri EUIPO konto loomise kohta (II kd, tl 99). Maakohus leidis, et

eelnimetatud tõendid kinnitavad, et hageja oli teadlik tema disainitud paadisauna

registreerimisest Euroopa Ühenduse disainina Rono Design OÜ nimel ja hageja on ise osalenud

nimetatud paadisaunade disainilahendusena registreerimise protsessis. Seega ei saanud

paadisaunade registreerimine toimuda hageja nõusolekuta.

Kohus tuvastas, et Rono Design OÜ taotles 2017. a-l EAS-lt starditoetust paadisaunade müügi

Euroopa turule laiendamiseks (I kd, tl 149–151). EAS-i ettevõtluskonsultant TT on 28.07.2018

saatnud YY-le vastuse taotlusele, milles kinnitab kohtumist 02.08.2017 kl 14.00. YY on

edastanud TT e-kirja 31.07.2017 hagejale (I kd, tl 170). Rono Design OÜ äriplaani p 8.1

kohaselt on plaani tugevuste loetelus nimetatud, et tootele on väljastatud patent, mille mõju

laieneb EL riikides (I kd, tl 163 pöördel). Äriplaani on allkirjastanud YY (I kd, tl 169). EAS on

teinud 24.08.2017 otsuse Rono Design OÜ taotluse rahuldamise kohta (I kd, tl 171–173).

Eelnimetatud tõenditega on tõendatud, et hageja oli teadlik EAS-lt paadisaunade tootmiseks

toetuse taotlemisest ja selle rahuldamisest. Kostja on selgitanud, et hageja oli äriplaani

koostamise ja esitamisega tihedalt seotud ning osales EAS-i esindajatega kohtumistel.

Maakohus viitas tunnistaja YY 23.09.2020 kohtuistungil antud ütlustele (II kd, tl 110 – 110

pöördel) ja leidis, et ka need kinnitavad, et hageja oli teadlik, et paadisaunade disain

registreeritakse Rono Design OÜ nimele, ja oli sellega nõus. Tunnistaja. YY ütluste kohaselt

oli tema tingimuseks see, et paadisaunade disain registreeritakse Rono Design OÜ nimele, sest

ettevõtte eesmärgiks oli hakata neid paadisaunu tootma. Kohtul ei ole põhjust kahelda tunnistaja

ütluste usaldusväärsuses, sest need haakuvad ka teiste kohtule esitatud tõenditega.

Tuginedes

eelnimetatud

tõenditele

asus

maakohus

seisukohale,

et

vaidlusalused

disainilahendused on registreeritud Rono Design OÜ omandisse hageja teadmisel ja

nõusolekul. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et hagejale kuulub Rono Design OÜ osakapitalist

50% ja hageja on ka Rono Design OÜ juhatuse liige. Arvestades asjaolu, et hageja ja YY

soovisid koos hakata Rono Design OÜ kaudu tegelema paadisaunade valmistamise ja müügiga,

oli arusaadav, et nimetatud paadisaunade disain registreeriti just Rono Design OÜ nimele.

Juhul, kui YY oleks soovinud registreerida vaidlusaluseid disainilahendusi hageja teadmata ja

nõusolekuta, oleks ta võinud need registreerida hoopis enda nimele. Kui YY oleks soovinud

2-19-2840

käituda pahauskselt, siis ei oleks ta märkinud disainilahenduste autorina hagejat. Kuigi poolte

vahel ei ole sõlmitud kirjalikku kokkulepet ja hageja ei ole andnud kirjalikku nõusolekut tema

loodud paadisaunade registreerimiseks disainilahendusena Rono Design OÜ omandisse, on

kohtu hinnangul leidnud tõendamist, et hageja ja YY kokkuleppel olid vaidlusalused

disainilahendused registreeritud Rono Design OÜ omandisse ning hageja oli sellega nõus kuni

2018. aastani, mil poolte koostöö toimis.

Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et ühenduse registreeritud disainilahenduste

nr 003141126-0001 ja 003141126-0002 omanik oli kuni 17.12.2018 Rono Design OÜ. Kuna

Rono Design OÜ on võõrandanud nimetatud disainilahendused 17.12.2018 eDirekte 24 OÜ-le,

siis on käesoleval ajal disainilahenduste omanik eDirekte 24 OÜ.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha asja

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega hagi rahuldada.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus on kohaldanud ebaõigesti ühenduse disainilahenduse määruse art 14 lg 1 ja 15 lg 1.

Vaidlust ei ole selles, et hageja on vaidlusaluste ühenduse registreeritud disainilahenduste autor.

Vaidlus on selles, kas Rono Design OÜ juhatuse liikmel YY-l oli õigus registreerida

disainilahendused 19.05.2016 Rono Design OÜ nimele. Hageja ei nõustu maakohtu hinnanguga

tõenditele, mille põhjal maakohus järeldas, et vaidlusalused disainilahendused olid

registreeritud Rono Design OÜ omandisse hageja ja YY kokkuleppel ja hageja oli sellega nõus.

Kostja ei ole esitanud kohtumenetluse käigus ühtegi tõendit, mis tõendaks, et hageja on andnud

YY-le nõusoleku esitada vaidlusaluste disainide registreerimistaotlused Rono Design OÜ

nimel. Registreeritud disainide autorina ei ole hageja sellist nõusolekut kunagi andnud. Hageja

ei ole soovinud loovutada disaine Rono Design OÜ-le. Ettevõtte loomise eesmärk oli vaid selle

all toota ja turustada hageja loodud paadisaunasid.

Seoses kirjavahetusega Viru ReklaamiAgentuur OÜ-ga märkis hageja, et ta ei vaidle sellise

kirjavahetuse pidamisele vastu. Samas jääb hagejale arusaamatuks, kuidas tema soovi kaitsta

oma paadisauna disainid saab tõlgendada nõusolekuna registreerida need Rono Design OÜ

nimele. Hageja soov oli kogu aeg registreerida need enda nimele. Kirjavahetusest Viru

ReklaamiAgentuur OÜ-ga ei nähtu, kelle nimele kavatses autor (hageja) disainid registreerida.

EUIPO konto loomise kohta, mida kinnitas 18.05.2016 kl 20.05 e-maili kontole

ronodesign@gmail.com tulnud kiri, märkis hageja, et tema ei ole seda kontot loonud, vaid selle

lõi YY. Ka e-maili konto ronodesign@gmail.com lõi YY. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas

tema juurdepääsu sellele saab tõlgendada nõusoleku andmisena disainide registreerimiseks

Rono Design OÜ nimele. Sellega saab hageja arvates tõendada vaid seda, et tal oli võimalik

alates 18.05.2016 kl 20.05 teada saada, et Rono Design OÜ nimel on avatud EUIPO konto.

Hageja vaidleb vastu maakohtu järeldusele, et hageja on osalenud paadisaunade

disainilahendusena registreerimise protsessis. Hageja ei osalenud EUIPO konto loomisel ega

ka taotluse esitamisel, vaid seda tegi YY. Hageja vaidleb vastu YY väitele, et

registreerimistaotlused esitati koos. Hageja kindlasti ei soovinud ega olnud nõus sellega, et

disainitaotluste omanikuna märgitakse Rono Design OÜ ja mitte tema.

Hagejale jääb arusaamatuks EAS-le esitatud starditoetuse avalduse asjassepuutumus. Taotluse

esitas YY 07.07.2017, s.o rohkem kui aasta pärast disainitaotluste esitamist 19.05.2016. Hageja

2-19-2840

ei ole taotluses väljendanud nõusolekut registreerida disainid Rono Design OÜ nimele. EAS-i

starditoetuse taotlus tuleks asjakohatuna jätta tähelepanuta.

YY ütluste kohta leiab hageja, et need ei ole antud vaidluses erapooletu tunnistaja poolt. YY

on kohtule tunnistanud, et tal ei ole hagejaga head suhted ja ta hoiab tema vastu viha. YY on

ilma selleks õigust omamata registreerinud disainid Rono Design OÜ nimele ja hiljem hagejaga

kooskõlastamata müünud need kostjale, seega tema ütlused on kallutatud kostja kasuks. Hageja

leiab, et YY on kohtule vande all valetanud. Disainide registreerimistaotlus esitati 19.05.2016

kl 06.32. Kuna sellise taotluse täitmine oli YYle esmakordne, kulus selleks vähemalt tund aega,

mis tähendab, et selle koostamisega alustati juba kl 05.30. Vähetõenäoline on YY väide, et

taotluse esitamisel tekkinud tõrke lahendamiseks helistati patendivolinikule, kes aitas selle

lahendada. Hageja teada ei tööta ükski Eesti patendibüroo sellisel kellaajal. Üldjuhul

patendivolinikud koostavad raha eest ja esitavad disainitaotlusi klientide nimel ise. Hageja eitab

YY viidatud kõne tegemist. Lisaks ei vasta tõele YY ütlus, et hageja oli taotluse esitamise hetkel

YY kõrval.

YY tegevuse tõttu on hageja jäänud ilma enda loodud disaini õigustest. Algselt pettis ta pool

disainide varalistest õigustest endale, registreerides need Rono Design OÜ nimele, ja hiljem

müüs need eDirekte 24 OÜ-le, millega ta on kaudselt seotud. Pärast maakohtu otsust alustas

YY hageja vastu laimukampaaniat, kasutades selleks mh sotsiaalmeediat. YY võtab ühendust

hageja klientidega ja hirmutab neid sellega, et neil on varastatud saunad. Hageja lisas

apellatsioonkaebusele ühe sellise sõnumi (Facebook’i väljavõte). See asjaolu näitab isiku

taunitavat käitumist ja vähendab tema ütluste usaldusväärsust.

Kuna hageja ei ole andnud nõusolekut registreerida disainid Rono Design OÜ nimele, ei ole

nende registreerimine YY poolt Rono Design OÜ nimele ega hilisem võõrandamine kostjale

seaduslikud. Õigused ühenduse disainilahendustele ei ole kunagi hagejalt Rono Design OÜ

nimele üle läinud.

Seoses menetluskulude jaotusega leidis hageja, et maakohus ei ole otsuses hinnanud asjaolu, et

kostja vastuhagi ja kolmandate isikute kaasamise avaldused on jäänud kohtu poolt rahuldamata.

Hageja ei peaks korvama kostja perspektiivitute ja rahuldamata jäetud taotluste ning

avaldustega seotud menetluskulusid, vaid need tuleks jätta kostja kanda. Vastupidine on

vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga ja hageja suhtes ebaõiglane.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Pooled vaidlevad selle üle, kas Rono Design OÜ, kellelt kostja disainilahendused omandas,

oli vaidlusaluste ühenduse disainilahenduste registreerimiseks õigustatud isik. Maakohus leidis,

et asjas esitatud tõenditega on leidnud tõendamist, et vaidlusalused disainilahendused olid

registreeritud Rono Design OÜ omandisse hageja ja YY kokkuleppel ning hageja oli sellega

2-19-2840

nõus. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu vastavad järeldused, leides, et

maakohus on andnud tõenditele ebaõige hinnangu.

8. Maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust sellega, et ei viidanud otsuses

õigusnormile, millele ta oma järeldused rajas, ega sidunud asjaoludest ja tõenditest tehtud

järeldusi normi eeldustega.

8.1. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning

TsMS § 442 lg 8 esimese lause kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas mh kohtu

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

samuti seadused, mida kohus kohaldas. Riigikohus on selgitanud, et õigusnormi täpseks ja

arusaadavaks kohaldamiseks peab kohus õigusnormile viitama täpselt. Vajadusel tuleb viidata

ka paragrahvi või lõike punktile, aga ka lausele (vt nt Riigikohtu 02.11.2011 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-95-11, p 17). Maakohus küll tsiteeris vaidlustatud otsuse alguses ühenduse

disainilahenduse määruse art-t 14, kuid ei täpsustanud, millist lõiget ta selles artiklis

asjassepuutuvaks peab ja asjas kohaldab. Maakohtu otsuse kontekstist on siiski järeldatav, et

maakohus pidas silmas määruse art 14 lg-t 1.

8.2. Lisaks

õigussuhte

kvalifitseerimisele

eeldab

asja

lahendamine

õiguslikule

kvalifikatsioonile vastava normi eelduste kontrolli (vt nt Riigikohtu 15.04.2020 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-9796/46, p 12). TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevalt tähendab

kohtuotsuse põhjendamine muu hulgas seda, et nõude lahendamisel tuleb tuvastada kõik

asjaolud, mis on selle sätte rakendamise eelduseks, mille alusel nõuet lahendatakse (vt nt

Riigikohtu 10.05.2015 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑36‑17, p 10). Maakohus ei määranud

vaidlustatud otsuses kindlaks hageja nõude rahuldamise eeldusi ega sidunud tuvastatud

asjaolusid, tõendeid ja nendele rajatud järeldusi ühegi normi, sh ühenduse disainilahenduse

määruse art 14 lg 1 eeldustega. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8

nõudeid.

9. Ehkki maakohtu põhjendustes on puudusi, ei ole eeltoodud rikkumised siiski mõjutanud asja

lahendamise tulemust ja ringkonnakohus saab need kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse

põhjendusi järgmiselt.

9.1. Hageja nõude aluseks on ühenduse disainilahenduse määruse art 15 lg 1, millest tuleneb,

et kui ühenduse registreeritud disainilahendus on registreeritud sellise isiku nimele, kellel art-

st 14 tulenevalt ei ole selleks õigust, võib nimetatud sätte alusel õigustatud isik nõuda enese

tunnustamist ühenduse disainilahenduse seadusliku omanikuna. Ühenduse disainilahenduse

määruse art 14 lg 1 kohaselt kuulub õigus ühenduse disainilahendusele autorile või tema

õigusjärglasele. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on vaidlusaluste disainilahenduste autor.

Kumbki pool ei ole menetluses väitnud, et Rono Design OÜ õigus disainilahenduste

registreerimiseks võis tuleneda art 14 lg-test 2 või 3. Seega on asjas oluline hinnata, kas Rono

Design OÜ on hageja õigusjärglane art 14 lg 1 tähenduses. Kui Rono Design OÜ oli

vaidlusaluste disainilahenduste registreerimiseks õigustatud isik, on kostja need omandanud

õiguspäraselt omanikult. Vastasel juhul tuleb lahendada küsimus sellest, kas kostja võib olla

saanud disainilahenduste omanikuks vaatamata sellele, et ta omandas need isikult, kellel ei

olnud õigust disainilahendusi registreerida.

9.2. Euroopa Kohus on 02.07.2009 otsuses asjas nr C-32/08, FEIA leidnud, et ühenduse

disainilahenduse määruse art 14 lg-s 1 kasutatud mõistel „õigusjärglane“ on ühenduse

õiguskorras ühetaoline tõlgendus (vt otsuse p-d 63–67). Samas lahendis leidis Euroopa Kohus,

et õigusjärgluse tekkimine selle sätte tähenduses hõlmab lisaks üldõigusjärglusele ka lepingu

2-19-2840

alusel üleandmist (vt p-d 71 ja 79). Ehkki kõnealune otsus puudutas õigust ühenduse

registreerimata disainilahendusele, ei ole põhjust arvata, et ühenduse disainilahenduse määruse

art 14 lg-t 1 tuleks ühenduse registreeritud disainilahenduse puhul teisiti sisustada. Seega tuleb

praeguses asjas tuvastada, kas hageja ja Rono Design OÜ vahel oli sõlmitud leping, mille alusel

hageja andis oma õiguse ühenduse disainilahendusele üle Rono Design OÜ-le.

9.3. Eespool viidatud otsuses asjas nr C-32/08 selgitas Euroopa Kohus, et siseriiklik kohus peab

vaidluse korral kontrollima lepingu sisu ja kindlaks määrama, kas õigus disainilahendusele anti

autorilt tema õigusjärglasele üle, kusjuures kohus võib kohaldada lepingute kohta käivat õigust

(p-d 80 ja 81). Kuna ühenduse disainilahenduse määrus seda küsimust ei reguleeri, tuleb

määruse art 88 lg 2 kohaselt kohaldada siseriiklikke, sealhulgas rahvusvahelise eraõiguse

sätteid. Praeguses asjas on hageja Eestis elav eraisik ja Rono Design OÜ on Eestis asutatud

äriühing, mistõttu reguleerib nende vahel sõlmitud võimalikku lepingut Eesti õigus. Samale

tulemusele viiks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 (Rooma I) art 4,

kui lähtuda eeldusest, et asjaolu, et lepingu esemeks on õigus ühenduse disainilahendusele, toob

kaasa lepingu piiriülese iseloomu. Seega tuleb lepingu sõlmimist hinnata eelkõige

võlaõigusseaduse (VÕS) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätete järgi. Sarnaselt

ühenduse disainilahenduse määrusega ei tulene tööstusdisaini kaitse seadusest mingeid

erinõudeid sellisele lepingule, millega autor annab tööstusdisainilahenduse registreerimise

taotlemise õiguse teisele isikule üle (vt § 14 lg 1 ja § 71 lg 1).

9.4. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool

kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab

üldreeglid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu

sõlmimises. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised

poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on

saavutanud konsensuse (vt Riigikohtu 24.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11).

Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 68 lg

1). Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS

§ 68 lg 2). Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa

õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). VÕS § 16 lg-s 1 sätestatakse, et pakkumus (ofert) on lepingu

sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi)

tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.

VÕS § 20 lg-s 1 sätestatakse, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga

väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt,

kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku

vormi. Seaduses ei ole sätestatud lepingule, millega antakse üle õigus disainilahendusele,

kohustuslikku vormi. Eelnevast tulenevalt võisid lepingupooled teha lepingu, millega hageja

andis õiguse disainilahendustele üle Rono Design OÜ-le, sõlmimiseks tahteavaldused TsÜS §

68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil, sh suuliselt otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka

kaudsete tahteavaldustega, mis väljenduvad poolte tegudes.

9.5. Maakohtu hinnangul kinnitavad tõendid seda, et hageja oli teadlik tema poolt disainitud

paadisauna registreerimisest Euroopa Ühenduse disainina Rono Design OÜ nimele, oli sellega

nõus ning osales paadisaunade disainilahendusena registreerimise protsessis. Eelneva põhjal

järeldas maakohus, et kuigi poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku kokkulepet ja hageja ei ole

andnud kirjalikku nõusolekut tema loodud paadisaunade registreerimiseks disainilahendusena

Rono Design OÜ omandisse, on leidnud tõendamist, et hageja ja YY kokkuleppel olid

2-19-2840

vaidlusalused disainilahendused registreeritud Rono Design OÜ omandisse ja hageja oli sellega

nõus kuni poolte koostöö toimis 2018. aastani. Kolleegium üldjoontes nõustub maakohtu

järelduste ja nende põhjendustega, kuid leiab, et maakohtu tuvastatud asjaoludest ja tõenditest

nähtuvalt oli kokkulepe disainilahenduste registreerimiseks Rono Resign OÜ nimele sõlmitud

hageja ja Rono Design OÜ vahel, keda kokkuleppe sõlmimisel võis esindada juhatuse liige YY.

9.6. Ehkki kostja ei ole viidanud ja maakohus ei ole tuvastanud konkreetseid tahteavaldusi,

millest nähtub hageja ja Rono Design OÜ esindaja YY tahe sõlmida leping õiguse ühenduse

disainilahendusele üleandmiseks, on ringkonnakohtu hinnangul maakohtu tuvastatud

asjaoludel piisavalt selge, et nende vahel oli sellekohane kokkulepe. Kokkuleppe olemasolu on

kogumis tõendatud hageja ja YY käitumisega enne disainilahenduste registreerimist (sh hageja

kirjavahetusega AAga; II kd, tl 95–98), registreerimistaotluste ettevalmistamise ja esitamise

ajal (sh YY ütlustega; I kd, tl 110–111) ning pärast seda (sh EAS-ile esitatud äriplaani ja hageja

seotust EAS-ile taotluse esitamisega kinnitava kirjavahetusega; I kd, tl 163 pöördel ja tl 170).

Tõenditest saab järeldada, et hageja ja YY Rono Design OÜ juhatuse liikmena tegutsesid

üksmeeles eesmärgi, et disainilahendused registreerida just Rono Design OÜ nimele.

9.7. Kolleegiumi hinnangul viitab sellele, et hageja oli andnud õiguse disainilahendusele üle

Rono Design OÜ-le, kaudselt ka asjaolu, et ehkki disainilahendused registreeriti 19.05.2016,

pöördus hageja oma õiguste tunnustamiseks kohtusse alles 21.02.2019 pärast seda, kui Rono

Design OÜ oli võõrandanud disainilahenduste registreeringud kostjale. Arvestades maakohtu

tuvastatud asjaolusid ja seda, et hageja oli Rono Design OÜ osanik ja juhatuse liige, ei saanud

talle olla teadmata, et disainilahendused on registreeritud Rono Design OÜ nimele. Selle

aktsepteerimine enam kui kaks aastat viitab, et nende registreerimine Rono Design OÜ nimele

vastas hageja tahtele.

9.8. Eeltoodud põhjustel on Rono Design OÜ käsitatav hageja kui disainilahenduste autori

õigusjärglasena ühenduse disainilahenduse määruse art 14 lg 1 tähenduses. Seega leidis

maakohus põhjendatult, et ühenduse registreeritud disainilahenduste nr 003141126-0001 ja

0031411126-002 omanik oli kuni 17.12.2018 Rono Design OÜ ja kuna Rono Design OÜ on

võõrandanud need 17.12.2018 kostjale, on kostja disainilahenduste õiguspärane omanik.

Hageja nõue ei ole ühenduse disainilahenduse määruse art 15 lg 1 alusel põhjendatud.

10. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele seoses vaidluse sisulise lahendusega märgib

kolleegium järgmist.

10.1. Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel

(apellatsioonkaebuse p 7 jj). Ehkki maakohtu otsuse põhjendustes on puudusi, saab

ringkonnakohus need kõrvaldada (vt praeguse otsuse p 9). Lõppastmes on maakohtu järeldused

kohalduva materiaalõigusega kooskõlas.

10.2. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja ei ole esitanud menetluses tõendeid, mis

tõendaks, et hageja on andnud YY-le nõusoleku esitada vaidlusaluste disainide

registreerimistaotlused Rono Design OÜ nimel (apellatsioonkaebuse p 31). Tõendeid kogumis

hinnates leiab ringkonnakohus, et neist nähtub hageja ja Rono Design OÜ (juhatuse liikme YY

kaudu) kokkulepe, et disainid registreeritakse äriühingu nimele.

Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja väiteid konkreetsete tõendite hindamise kohta

(apellatsioonkaebuse p-d 15–30).

2-19-2840

10.3. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga hageja ja Viru ReklaamiAgentuur OÜ

kirjavahetuse (II kd, tl 95 ja 96) kohta. Kõnealusest kirjavahetusest nähtub, et hageja suhtles

mh 18.05.2016 Rono Design OÜ nimel Viru ReklaamiAgentuur OÜ kujundaja AA-ga

paadisaunast fotode tegemise ja töötlemise teemal. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu

tuvastatud asjaolu, et hageja 18.05.2016 kl 14.27 AA-le saadetud e-kirja manuses on samad

fotod (II kd, tl 97 pöördel – 98), mis on lisatud ühenduse disainilahenduse registreeringule.

Hageja viitab kirjavahetuses patendi piltide ärasaatmisele ja samal päeval on Rono Design OÜ

nimele loodud konto EUIPO-s (II kd, tl 99). Sellest saab järeldada, et hageja pidas AA-ga

suheldes silmas just EUIPO-le esitatavat ühenduse disainilahenduse registreerimise taotlust,

millega registreeriti kõnealused disainilahendused Rono Design OÜ nimele. Eelnevast

tulenevalt

nõustub

kolleegium

maakohtu

järeldusega,

et

hageja

oli

paadisauna

disainilahenduste Rono Design OÜ nimele registreerimisest teadlik ja osales vastavas

protsessis.

Hageja väide, et tal oli kogu aeg soov registreerida disainilahendused enda nimele, on

kolleegiumi hinnangul paljasõnaline. Hageja ei ole esitanud menetluses ühtegi tõendit, millest

nähtuks, et ta oleks astunud samme disainilahenduste enda nimele registreerimiseks, sh ajal,

mil toimus eelviidatud suhtlus AA-ga paadisaunadest tehtud fotode ja nn „patendi“ teemal.

Tunnistaja YY ütluste kohaselt, millele hageja ei ole vastavas osas vastu vaielnud, oli hageja

teadlik sellest, et disainilahenduse registreerimise taotlus oli vaja esitada enne paadisauna

avalikkusele näitamist (II kd, tl 110). Samadest ütlustest nähtuvalt tutvustati paadisaunu

20.05.2016 Türi lillelaadal, mida kinnitavad ka muud tõendid (vt nt I kd, tl 160). Juhul, kui

hageja tõesti soovis registreerida disainilahendused enda nimele, oleks ta pidanud seda tegema

enne 20.05.2016. Asjaolu, et hageja ei ole esitanud menetluses täpsemaid asjaolusid ega

tõendeid oma kavatsuse kohta disainilahendused enda nimele registreerida, kinnitab

kolleegiumi

hinnangul

järeldust,

et

hageja

oli

andnud

õiguse

disainilahenduste

registreerimiseks üle Rono Design OÜ-le ning nende registreerimine äriühingu nimele toimus

hageja teadmisel ja vastas tema tahtele.

10.4. Seoses EUIPO konto loomisega, mida kinnitas 18.05.2016 kl 20.05 e-posti aadressile

ronodesign@gmail.com saabunud kiri (II kd, tl 99), nõustub kolleegium hagejaga, et teadlikkus

konto loomisest ei ole iseseisvalt käsitatav hageja nõusolekuna disainilahenduste

registreerimiseks Rono Design OÜ nimele. Siiski, kogumis muude tõenditega kinnitab see

hageja teadlikkust disainilahenduste äriühingu nimele registreerimise protsessist, millesse

hageja ka ise panustas. Arvestades, et hageja oli samal päeval suhelnud Viru ReklaamiAgentuur

OÜ kujundaja AA-ga paadisaunadest fotode tegemise teemal ning samu fotosid on kasutatud

vaidlusaluste disainilahenduste registreerimisel EUIPO-s, pidi hageja teadma või vähemalt aru

saama sellest, et Rono Design OÜ nimele loodi EUIPO konto just kõnealuste disainilahenduste

registreerimiseks, isegi kui konto lõi Rono Design OÜ nimel YY. Hageja ei ole viidanud sellele,

et Rono Design OÜ oleks võinud konto luua mõnel muul eesmärgil.

10.5. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et EAS-ile esitatud starditoetuse taotlus (I kd, tl

149–151) on tõendina asjassepuutumatu. Kõnealune taotlus koos Rono Design OÜ poolt EAS-

ile esitatud äriplaaniga (I kd, tl 152–169) tõendavad, et äriplaanis rõhutas Rono Design OÜ oma

tugevusena seda, et paadisaunad on EL-ülese intellektuaalomandiõigusega kaitstud („Meie

tootele on väljastatud patent, mille mõju laieneb EL riikides“; I kd, tl 163 pöördel). Ehkki

äriplaanis on viidatud patendile, nõustub kolleegium maakohtuga, et vale tähistus tuleneb

tõenäoliselt õigusalaste teadmiste puudumisest. Kuna YY on edastanud ettevõtluskonsultant TT

e-kirja, mis puudutas Rono Design OÜ esitatud taotlust, ka hagejale (I kd, tl 170), nõustub

kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja oli toetuse taotlemisest teadlik. Kolleegium

nõustub hagejaga selles, et ligi aasta pärast disainilahenduste registreerimise taotluste esitamist

2-19-2840

esitatud taotluses EAS-ile ei saanud hageja väljendada nõusolekut registreerida disainid Rono

Design OÜ nimele. Küll aga saab poolte hilisem käitumine anda teavet nende vahel sõlmitud

lepingu ja selle tingimuste kohta. Kolleegiumi hinnangul viitavad EAS-ile esitatud taotlusega

seonduvad tõendid sellele, et vaidlusaluste ühenduse disainilahenduste registreerimine Rono

Design OÜ nimele toimus hageja teadmisel ja nõusolekul.

10.6. Hageja etteheited tunnistaja YY ütluste tõele mittevastavuse ja usaldusväärsuse

puudumise kohta ei ole põhjendatud. Kolleegium möönab, et YY võib olla huvitatud vaidluse

lahenemisest kostja kasuks, kuid see ei muuda tema ütlusi iseenesest ebausaldusväärseks. Nagu

märkis ka maakohus, haakuvad YY ütlused praegusel juhul ka teiste kohtule esitatud

tõenditega. YY ütluste usaldusväärsust ei sea ringkonnakohtu hinnangul kahtluse alla asjaolu,

et EUIPO kinnitusest nähtuvalt on disainilahenduste registreerimistaotlus esitatud 19.05.2016

kl 06.32 ja sellisel kellaajal patendivolinikuga konsulteerimine on vähetõenäoline. Arvestades

ajavahet Hispaaniaga, on kinnitus tulnud Eesti aja järgi kl 07.32 (sellele viitas 23.09.2020

kohtuistungil hageja esindaja ise; II kd, tl 111). Lisaks tegeleti YY ütluste kohaselt

disainilahenduste registreerimistaotluse esitamisega 18.05.2016 ning 19.05.2016 saabus teade

registreerimise vastuvõtmise kohta (II kd, tl 110). Seega ei ole välistatud, et YY viidatud

konsulteerimine patendivolinikuga toimus 18.05.2016. Kolleegium märgib, et maakohus ei ole

praeguses asjas tuginenud YY ütlustele kui peamisele tõendile, vaid arvestanud neid kogumis

muude asjas esitatud tõenditega. Seda tehes ei ole maakohus menetlusõiguse normi rikkunud.

10.7. Iseenesest on õige hageja väide, et tema soov loodud disainilahenduste registreerimiseks

ei tähenda tingimata seda, et need tuleks registreerida ettevõtte nimele (apellatsioonkaebuse p

36). Samas väidab hageja apellatsioonkaebuses ja väitis ka varasemas menetluses, et ettevõtte

loomise eesmärk oli selle all toota ja turustada hageja loodud paadisaunasid (vt

apellatsioonkaebuse p 33). Hageja ei ole selgitanud, kuidas oleks paadisaunade tootmine ja

turustamine Rono Design OÜ kaudu saanud ja pidanud toimuma ilma, et disainilahendused

oleks kuulunud Rono Design OÜ-le. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta kavatses

registreerida disainilahendused enda nimele ja anda need litsentsi alusel äriühingu kasutusse.

Apellatsioonkaebuses esitatud kujul ei ole hageja väited eluliselt usutavad ega sea maakohtu

järeldusi kahtluse alla.

10.8. Hageja etteheidete kohta, mis puudutavad YY tegevust, mille tõttu on hageja jäänud enda

loodud disainiõigustest ilma (apellatsioonkaebuse p 28), märgib kolleegium järgmist. Asjas ei

ole esile toodud asjaolusid ega esitatud tõendeid, millest nähtuvalt oleks hageja nõustunud

disainilahenduste registreerimisega Rono Design OÜ nimele pettuse mõjul. Hageja ei ole

tuginenud menetluses sellele, et YY-l ei olnud õigust Rono Design OÜ nimel disainilahenduste

registreeringuid võõrandada, ega nõudnud nende tagastamist Rono Design OÜ-le. Kolleegium

märgib, et kui YY rikkus disainilahendusi võõrandades oma kohustusi Rono Design OÜ

juhatuse liikmena, võib äriühingul olla tema vastu kahju hüvitamise nõue äriseadustiku § 187

lg 2 alusel.

11. Hageja etteheited menetluskulude jaotuse kohta maakohtus ei ole põhjendatud ega õigusta

maakohtu otsuse vastavas osas tühistamist.

11.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel hinnanud

asjaolu, et kostja vastuhagi ja kolmandate isikute kaasamise avaldused on jäänud rahuldamata

(apellatsioonkaebuse p 6). Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja 21.05.2019 vastuhagi

hageja, BOATSAUNA OÜ ja OWO Design OÜ (kehtiv ärinimi Blambrine Rassool OÜ) vastu

(I kd, tl 174 jj), samuti taotluse vastuhagi tagamiseks (I kd, tl 184 jj). Maakohus küsis vastuhagi

tagamise avalduse kohta hageja ja teiste vastukostjate seisukohta (I kd, tl 200; II kd, tl 12) ning

2-19-2840

jättis 07.06.2019 määrusega taotluse rahuldamata (II kd, tl 21–22). Kostja esitas 16.07.2019

vastuhagist loobumise avalduse (II kd, tl 41 jj) ja 07.10.2019 määrusega jättis maakohus

vastuhagi menetlusse võtmata (II kd, tl 68). Ühtlasi esitas kostja 16.07.2019 taotluse

BOATSAUNA OÜ ja OWO Design OÜ kaasamiseks menetlusse hageja poolel iseseisva

nõudeta kolmandate isikutena (II kd, tl 41–45). Maakohus küsis selle taotluse kohta võimalike

kolmandate isikute seisukohta (II kd, tl 58) ja jättis 07.10.2019 määrusega kostja taotluse

rahuldamata (II kd, tl 69).

11.2. Kolleegium märgib, et Harju Maakohus on 07.10.2019 määrusega, millega jäeti kostja

21.05.2019 vastuhagi menetlusse võtmata, jätnud vastuhagiga seotud menetluskulud kostja

kanda (I kd, tl 68 pöördel). Seega ei ole hagejal vaidlustatud kohtuotsusest tulenevalt kohustust

hüvitada kostja vastuhagi ja selle tagamise taotlusega seotud menetluskulusid. Hagejal tekkinud

menetluskulud on vastavas osas jäetud maakohtu 07.10.2019 määrusega kostja kanda.

11.3. Hageja viitab apellatsioonkaebuses ka BOATSAUNA OÜ ja OWO Design OÜ

menetluskuludele seonduvalt kostja taotlusega kaasata neid menetlusse kolmanda isikuna ja

vastuhagi esitamisega.

Osas, milles BOATSAUNA OÜ-l ja OWO Design OÜ-l tekkis menetluskulusid seoses kostja

21.05.2019 vastuhagiga, on need jäetud Harju Maakohtu 07.10.2019 määrusega kostja kanda.

Osas, milles BOATSAUNA OÜ ja OWO Design OÜ kandsid kulusid seoses kostja taotlusega

kaasata nad käesolevas asjas menetlusse kolmanda isikuna hageja poolel, selgitab kolleegium

järgmist. TsMS § 167 lg-st 1 ja lg 2 esimesest lausest tuleneb, et iseseisva nõudeta kolmas isik

saab nõuda oma menetluskulude hüvitamist tema poole vastaspoolelt (kui kohus jätab

menetluskulud selle kanda) või jäävad kulud tema enda kanda. Praeguses asjas ei kaasatud

BOATSAUNA OÜ-d ega OWO Design OÜ-d iseseisva nõudeta kolmandate isikutena

menetlusse, kuna maakohus jättis kostja sellekohase taotluse 07.10.2019 määrusega

rahuldamata. Seega ei ole neil õigust nõuda TsMS-s ette nähtud korras menetluskulude

hüvitamist. Igal juhul ei saa iseseisva nõudeta kolmas isik nõuda TsMS reeglite kohaselt

menetluskulude hüvitamist sellelt poolelt, kelle poolel ta menetluses osaleb või kelle poolel ta

sinna kaasati (vt Riigikohtu 21.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-13, p 12). Seega ei ole

hagejal vaidlustatud otsuses ettenähtud menetluskulude jaotusest tulenevalt kohustust hüvitada

BOATSAUNA OÜ ja OWO Design OÜ menetluskulusid. Eeltoodu ei välista ega piira

BOATSAUNA OÜ ja OWO Design OÜ õigust nõuda kulude hüvitamist eraõigusest tuleneval

alusel.

11.4. Hageja hinnangul tuleks kostja perspektiivitute ja rahuldamata jäetud taotluste ning

avaldustega seotud menetluskulud jätta kostja kanda. Kolleegium märgib, et võimaluse selleks

annab kohtule TsMS § 169 lg 3, mille kohaselt võib mh rahuldamata jäänud taotlusega seotud

menetluskulud menetluse tulemusest sõltumata jätta menetlusosalise kanda, kes taotluse on

esitanud. Kolleegiumi arvates on selle sätte alusel TsMS § 162 lg-s 1 ette nähtud reeglist kõrvale

kaldumine põhjendatud eelkõige juhul, kui pool on esitanud arvukalt edutuid taotlusi, väiteid

või tõendeid. Praegusel juhul on vastuhagiga seotud menetluskulud juba niigi jäetud kostja

kanda ning kolleegiumi hinnangul ei õigusta üksnes asjaolu, et kostja esitas edutuks osutunud

taotluse kolmandate isikute menetlusse kaasamiseks, TsMS § 169 lg 3 kohaldamist.

12. Apellatsioonkaebuse väited YY väidetava laimukampaania kohta hageja vastu ei puutu

praeguse asja lahendamisel asjasse. Seetõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 esimese

lause alusel asja materjalide juurde võtmata hageja apellatsioonkaebusele lisatud Facebook’i

väljavõtte.

2-19-2840

13. Harju Maakohus on 05.03.2019 määrusega hagi tagamise korras lubanud hagejal kasutada

vaidlusaluseid ühenduse disainilahendusi ja nende järgi toota, turustada ning reklaamida

paadisaunakujulisi saunu kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas asjas (I kd, tl 117–118).

Kuna hagi tagamise abinõu rakendamise lõppemine on 05.03.2019 määrusega seotud

kohtuotsuse jõustumisega, ei ole vaja seda küsimust otsuse resolutsioonis täiendavalt lahendada

(TsMS § 442 lg 5) ega hagi tagamist tühistada (TsMS § 386 lg 4 esimene lause).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.

15. Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude suurust, ei tee seda ka

ringkonnakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing