2-20-1053/63 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.04.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-1053

Kohtuasi

XX (X) hagi YY (Y) vastu kasutuseelise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.12.2020 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

YY apellatsioonkaebus, hind 7200 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

Tamara Vologžanina

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Ilja Santašev

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 07.12.2020 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 15.11.2019 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu kasutuseelise

nõudes tsiviilasjas nr 2-17-14115. Kohus määras anda hagi registreerimiseks ja jagamiseks uue

tsiviilasjana üldises korras.

Hageja esitas 03.04.2020 hagiavalduse tervikteksti. Hageja palus välja mõista kostjalt hüvitise

12 459 eurot perioodi 14.11.2016-31.03.2020 eest ja edaspidi kostja poolt korteri kasutamise

eest (kasutuseelis) igakuiselt 200 eurot kuni korteri võõrandamiseni või kaasomandi

lõppemiseni. Hageja taotles menetluskulude jätmist kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt omandasid pooled 27.06.2007 kaasomandisse elamiseks

korteriomandi asukohaga PPP, Tallinn (kolmetoaline korter üldpinnaga 65,9 m2). Kummalegi

kuulus ½ mõtteline osas kaasomandist. Kostja kuritarvitas tihti alkoholi, korraldas skandaale,

käitus ebaadekvaatselt ning tõi korterisse jooma teisi alkoholi kuritarvitavaid isikuid. Seetõttu

ei saanud hageja kasutada korterit ja oli 01.11.2014 sunnitud lahkuma koos lastega teise

elukohta. Peale nimetatud kuupäeva vahetas kostja korteris lukud, paigaldas signalisatsiooni ja

ei lasknud hagejal kasutada talle kuuluvat korteri mõttelist osa. Hageja pöördus korduvalt kostja

poole selleks, et kostja võimaldaks hagejale korteri kasutamist hagejale kuuluva osa ulatuses,

kuid kostja keeldus sellest. Kostja kasutas korterit ainuisikuliselt ning ei tasunud

kommunaalteenuse eest (10.01.2020 seisuga oli võlgnevus 3 028,62 eurot). Kostja kahjustas

hageja õigusi takistades hagejal korterit kasutada ja sellest kasu saada. Seega vastutas kostja

hageja õiguste rikkumise eest. Hageja soovis saada kostjalt hüvitist kaasomaniku õiguste ja

korteri kasutamise takistamise eest alates 14.11.2016. Kostja rikkumine seisnes korteri

kasutamise takistamisest ja sellelt kasu saamises. Hüvitise määramisel tuli lähtuda korterite

keskmisest üürihinnast. Kui hageja oleks saanud korterit kasutada talle vastava mõttelise osas

ulatuses, siis saanuks ta selle välja üürida, saada sellest üüritasu ja kõrvalkuluna

kommunaalteenuste tasu. Ajavahemikul 14.11.2016-31.03.2020 moodustas kasutuseelise

hüvitis 12 459 eurot:

− 14.11.2016-31.12.2016 eest oli ühe kuu keskmine üüritasu Tallinnas, Lasnamäe

linnaosas 1 m2 kohta 8,2 eurot/m2. Seega korteri üüritasu moodustaks ühes kuus

540 eurot (8,2 x 65,9 m2). Sellest hageja ½ mõttelise osa eest ühe kuu keskmine üüritasu

oleks 270 eurot. Ajavahemiku 14.11.2016-31.12.2016 eest hüvitise suurus on:

novembrikuu eest 144 eurot ja detsembrikuu eest 270 eurot. Kokku 414 eurot.

− 01.01.2017-31.12.2017 eest ühe kuu keskmine üüritasu 1 m2 kohta oli 8,65 eurot [(8,2

+ 9,1) : 2]. Üüritasu moodustaks ühes kuus keskmiselt 570 eurot (8,65 x 65,9 m2). Sellest

hageja ½ mõttelise osa eest ühe kuu keskmine üüritasu oleks 285 eurot. Hüvitise suurus

ühe aasta eest oleks kokku 3 420 eurot.

− 01.01.2018-31.12.2018 eest ühe kuu keskmine üüritasu 1 m2 kohta oli 9,3 eurot [9

(jaanuar 2018) + 9,6 (detsember 2018) : 2]. Üüritasu moodustaks ühes kuus keskmiselt

612 eurot (9,3 x 65,9 m2). Sellest hageja ½ mõttelise osa eest ühe kuu keskmine üüritasu

oleks 306 eurot. Kokku hüvitis ühe aasta eest oleks 3 672 eurot.

− 01.01.2019-31.12.2019 eest ühe kuu keskmine üüritasu 1 m2 kohta oli 9,9 eurot [9,6

(jaanuar 2019) + 10,2 (detsember 2019) : 2]. Üüritasu moodustaks ühes kuus keskmiselt

652 eurot (9,9 x 65,9 m2). Sellest hageja ½ mõttelise osa eest ühe kuu keskmine üüritasu

oleks 326 eurot. Kokku hüvitis ühe aasta eest oleks 3 912 eurot.

− 01.01.2020-31.03.2020 eest ühe kuu keskmine üüritasu 1 m2 kohta oli 10,55 eurot [10,6

(jaanuar 2020) + 10,5 (märts 2020) : 2]. Üüritasu moodustaks ühes kuus keskmiselt

695 eurot (10,55 x 65,9 m2). Sellest hageja ½ mõttelise osa eest ühe kuu keskmine

üüritasu oleks 347 eurot. Kokku oleks hüvitis 1 041 eurot.

Kostja vastuväited hagile

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ja jätta kõik menetluskulud hageja

kanda.

Hageja ei tõendanud väidet, et kostja kuritarvitas alkoholi, korraldas skandaale ja käitus

ebaadekvaatselt ning tõi korterisse jooma teisi isikuid. Poolte läksid lahku, kuna hagejal tekkis

uus suhe ja ta lahkus selleks, et alustada uut kooselu. Hageja ei pöördunud kostja poole nõudega

võimaldada hagejale korteri kasutamist talle kuuluva osa ulatuses. Hageja soovis, et korteris

elaks tasuta tema poeg koos oma perega. Sisuliselt soovis hageja anda üürile korteri osa teise

kaasomaniku nõusolekuta. Hagejal ise vajadust korteri kasutamiseks ei olnud ja ta ei

kavatsenud korterisse elama asuda. Seega ei kahjustanud kostja hageja õigusi takistades korteri

kasutamist ja kasu saamist. Hageja kolis elama teise kohta ja sellega vaikimisi nõustus, et

kaasomandit saab ainuisikuliselt kasutada vaid kostja. Kuna pooltel ei olnud kokkulepet

kaasomandi kasutamise kohta, siis lähtus kostja eeldusest, et ta saab ainuisikuliselt ja tasuta

kasutada hageja kaasomandi osa. Kostja töö oli seotud välislähetustega, mistõttu elas ta tihti

välismaal. Kommunaalmaksete tasumise küsimus ei olnud käesoleva vaidluse seisukohast

asjassepuutuv. Olukorras, kus kaasomanik keeldub oma osa kommunaalteenustest maksmisest,

ei ole temal õigust nõuda kasutuseelise hüvitise tasumist teiselt kaasomanikult.

Hageja ei saanud anda korterit üürile, kuna tal puudus kostja nõusolek selleks. Kostjal puudus

nõusoleku andmise kohustus. Hageja 2018 e-kirja kasutuseeliste nõudmise kohta tuli käsitleda

ähvardusena. Pärast seda polnud hageja kostjalt kasutuseelist küsinud. Hageja hakkas nõudma

hüvitist alles 15.11.2019. Seega enne seda polnud hagejal õigust hüvitist nõuda. See oleks

vastuolus hea usu põhimõttega. Üüritasu arvestamisel tuli lähtuda konkreetsest olukorrast.

Hageja lähtus ekslikult eeldusest, et tegemist oli tühja korteriga, mida sai tervenisti välja üürida.

Antud juhul tuli üüritasu suurust määrates arvestada, et vaidlusaluses korteris elab igapäevaselt

kostja. Võimalik üürnik peab seda taluma ja kasutama WС, dušši ja kööki koos teise elanikuga,

kes ei pruugi olla tolerantne üürniku suhtes. Antud juhul sai rääkida vaid ühe toa, mitte aga

terve korteri üürimisest. Sellise korteri reaalne üüritasu võis olla 100 eurot kuus, millest kostjalt

sai nõuda pool ehk 50 eurot.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks kasutuseelised

8 669,28 eurot perioodi eest 03.01.2018-31.03.2020 ning alates 01.04.2020 kasutuseelist

200 eurot kuus kuni korteriomandi võõrandamiseni või kaasomandi lõpetamiseni.

Menetluskulud jäid 70% ulatuses kostja kanda ja 30% ulatuses hageja kanda. Kohus

menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud. Lisaks jättis kohus menetlemata ja

tähelepanuta kostja 25.11.2020 seisukoha.

Kohus tuvastas, et pooled omandasid 27.06.2007 kaasomandisse korteriomandi asukohaga

PPP, Tallinn (I kd tl 21-22); hagejale ja kostjale kummalegi kuulus korterist ½ mõttelist osa;

tegemist oli kolmetoalise korteriga, mille üldpind moodustas 65,9 m2 (I kd tl 23-24). Hageja

kolis eeltoodud korterist välja ja elas alates 01.11.2014 aadressil LLL, Tallinn (I kd tl 25-26,

170). Kostja kasutas korterit ainuisikuliselt. Eeltoodut ei väära kostja märgitu, et ta viibib seoses

töölähetusega tihti välismaal (I kd tl 118).

Kohus lahendas hageja nõuet asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2, § 72 lg-te 2, 3 ja 5 ning

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 ja § 65 alusel. Kohus märkis, et pelgalt

asjaolu, et üks kaasomanik elab korteris sees, ei saanud olla aluseks teise kaasomaniku kasuks

kasutuseeliste väljamõistmiseks. Kohus peab tuvastama reaalse takistuse olemasolu

kaasomandi eseme kasutamiseks.

Hageja väited, et kostja kuritarvitas alkoholi, korraldas skandaale, käitud ebaadekvaatselt ja

kutsus korterisse jooma võõraid isikuid, olid tõendamata. Hageja esitatud tõendid pärinesid

2012 aprillist (I kd tl 126-135). 16.07.2020 helisalvestis poolte telefonivestlusest ei olnud

esitatud seaduses sätestatud protsessivormis, kuna tõend oleks tulnud esitada eestikeelse

stenogrammina (TsMS § 229 lg 1, § 56 lg 2 ja 3, § 32 lg 1 ning § 33 lg 1). Samuti ei tõendanud

tsiviilasjade nr 2-17-8198 (seltsinguvara jagamine) ja nr 2-17-14115 (kaasomandi jagamine)

materjalid hagejale takistuste tegemist kostja poolt (I kd tl 136-146, 149-158 ja 16.01.2019

istungi helisalvestis).

Kohus luges poolte kirjavahetusega perioodil 03.01.2018-18.01.2018 (I kd tl 27, 28-29, 30, 171,

172-173) ja 18.12.2019 (I kd tl 174) tõendatuks, et kostja ei nõustunud hagejale võtmeid üle

andma ega teda korterisse laskma. Kostja tegi hagejale takistusi kaasomandi eseme

kasutamiseks. Ka juhul kui poolte vahel puudus kaasomandi kasutuskorra kokkulepe, ei saanud

kostja teha takistusi hagejale tema kaasomandi osa kasutamiseks, sh korterisse sisenemiseks.

Poolte 03.01.2018, 04.01.2018, 18.01.2018 ja 18.12.2019 kirjavahetuse alusel tuvastas kohus,

et hageja palus kostjalt ligipääsu korterisse selle kasutamiseks, millest kostja keeldus. Hageja

teatas selle peale, et sellisel juhul tuleb kostjal maksta hagejale kuuluva osa kasutamise eest.

Kohus leidis, et ähvarduseks on, mis tahes kahjulikule tagajärjele viitamine, mille saabumine

või tekkimine on ähvardaja väitel tema kontrolli all. Õiguspärase vahendiga ähvardamine

iseenesest õiguspärase eesmärgi saavutamiseks on õigusvastane juhul, kui valitud vahendi

kasutamine soovitud eesmärgi saavutamiseks ei ole kooskõlas heade kommete või hea usu

põhimõttega. Kuna hageja andis kostjale teada korteri kasutamise soovist, siis ei saanud kostja

eeldada, et poolte vahel oli sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille järgi hageja kostjalt hüvitist

ei nõua. Kasutuseeliste nõudmine ei kvalifitseerunud kostja ähvardamiseks ja nende nõudmine

ei olnud ka vastuolus heade kommete ega hea usu põhimõttega. Hüvitise nõue ei olnud

põhjendatud alates 14.11.2016, sest hageja ei esitanud tõendeid, et ta oleks kostjalt nõudnud

hüvitist alles sellest ajast. Põhjendatud perioodiks sai lugeda 03.01.2018 - 31.03.2020. Hageja

kasutuseeliste nõude suuruseks perioodil 03.01.2018-31.03.2020 sai lugeda põhjendatuks

8 669,28 eurot. Perioodi eest 14.11.2016 - 02.01.2018 ei kuulunud hageja nõue rahuldamisele

ka VÕS § 115 lg 1 ega § 1037 lg 1 alusel. Hageja taotles kasutuseeliseid ka edasiulatuvalt.

Lähtudes TsMS § 369 rahuldas kohus hageja nõude edasiulatuva kasutuseelise saamiseks.

Kommunaalteenuste võla küsimused (I kd lk 31) ei omanud käesoleva asja lahendamise

seisukohalt tähtsust. Kostja ei toonud esile, et tema oleks ainuisikuliselt korteriga seonduvad

kommunaalteenused tasunud ega esitanud tasaarvestuse vastuväidet.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, millega vaidlustas otsust osas, milles

maakohus hagi rahuldas. Osa, mille kohus hagi jättis rahuldamata, apellant ei vaidlustanud.

Kostja taotles teha rahuldatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud

palus kostja jätta hageja kanda.

Maakohus lähtus kasutuseelise määramisel, et tegemist oli tühja korteriga, mida sai tervikuna

välja üürida. Hageja ei tõendanud üüritasu suurust. Vaidlusaluse korteri üüritasu hindamisel ei

arvestatud korteri tegelikku olukorda. Reaalne üüritasu summa võis olla 100 eurot ja kostjalt

oleks hageja saanud nõuda sellest vaid pool. Kohus oleks pidanud arvestama, et pooltel pole

määratud korteriomandi kasutuskorda. Enne kasutuskorra kindlaksmääramist pole võimalik

kaasomandi osa üürile anda. Samuti ei saaks anda korterit üürile hageja poolt toodud hinnaga.

Kohus ei arvestanud, et hageja teavitas kostjat mitte sellest, et soovib kasutada ise oma osa

kaasomandist vaid teatas, et ta hakkab andma ½ kaasomandist üürile kolmandale isikule tasuta.

Sellisel juhul ei soovinud hageja tegelikkuses kasumit saada. Seega oli kasutuseelise nõudmine

vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei teinud hagejale takistusi selleks, et hageja saaks

korterit kasutada. Kostja polnud nõus üürnikuga ning selleks oli kostjal mõjuv põhjust – puudus

kokkuleppe korteri kasutamiseks. Kostja ei võtnud omaks asjaolu, et ta vahetas korteri võtmed,

paigaldas valve ning kasutab korterit üksi.

Kohus tõlgendas ebaõigesti ka poolte kirjavahetust, et kostja takistas hagejat, sest kirjavahetuse

kohaselt keeldus kostja üürniku lubamisest. 03.01.2018 e-kirja ei saanud tõlgendada hageja

kasutuseelise nõudena. Kuna hageja enne 18.12.2019 ei nõudnud kostjalt hüvitist, siis oli kostja

veendumuselt, et hageja leppis olukorraga ja loobus üürile andmise mõttest kui ka hüvitise

nõudest. Selles kirjas ei avaldanud hageja ka soovi ise korterit kasutada. Hageja polnud kostjalt

tegelikkuses nõudnud kasutuseelise tasumist perioodil 03.01.2018-18.12.2019. Hüvitise nõude

sai lugeda põhjendatuks alates 15.11.2019. Enne seda perioodi esitatud nõue polnud kooskõlas

hea usu põhimõttega. Kohus ei põhjendanud ka TsMS § 369 kohaldamist edasiulatuva

hüvitisenõude osas.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsus

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas.

8. Pooltel ei ole maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus otsustas mitte menetleda

kostja 25.11.2020 esitatud seisukohta ja jättis selle tähelepanuta (otsuse resolutsiooni p 1).

Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata

3 789,72 euro saamiseks (otsuse resolutsiooni p 5). Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas.

9. Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus hagi rahuldatud osas on seaduslik ja põhjendatud

ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kohtuotsus tuleb selles osas

jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu

hinnangul ei rikkunud maakohus hagi rahuldamisel menetlusõiguse norme ja kohaldas

materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud.

Ringkonnakohus nõustub selles osas esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6

tulenevalt neid ei korda.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

10. Pooltel puudus vaidlus selles, et nad omandasid 27.06.2007 kaasomandisse Tallinnas PPP

korteriomandi ja et alates 2014 ei ela hageja poolte ühises eluruumis. Vaidlust ei ole ka selles,

et kostja elab eelnimetatud korteris ja kasutab hageja kaasomandi osa.

Vaidlus taandub pooltel sellele, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kasutuseelise hüvitamist.

Maakohus leidis õigesti, et nõude õiguslikuks aluseks on AÕS § 71 lg 2.

11. Kostja heitis maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist. Vastuseks sellele väitele märgib

ringkonnakohus, et põhiolemuselt on hagimenetlus võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte

esitatust (vt Riigikohtu 20.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10; Riigikohtu

20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Maakohus selgitas põhjendatult, et TsMS §

5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest,

ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

12. Maakohus viis ringkonnakohtu hinnangul läbi seadusele vastava eelmenetluse ja selgitas

välja asja lahendamiseks olulised asjaolud. Maakohus selgitas välja, et pooltel puudus

kokkulepe asja kasutamise kohta. Kusjuures sellisele kokkuleppele ei ole seadusega ette nähtud

vorminõuded, s.t kokkulepe võib olla ka konkludentne. Maakohus selgitas, et kasutuseelise

jagamisel on reeglina põhjendatud jagada üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast

vastava nõude esitamist teise omaniku vastu. Asjas kogutud tõenditega ei ole kooskõlas kostja

väide, mille kohaselt ta ei ole teinud hagejale takistusi korteri kasutamiseks. Kostja on

04.01.2018 hageja esindajale saadetud e-kirjas kinnitanud, et XX-l ei ole õigust eeltoodud

korteri kasutamiseks (I kd, lk 173). Kostja õigustus, et ta ei lubanud hagejal korterit kasutada,

kuivõrd hageja andvat eeldatavalt korteriosa tegelikult üürile, ei ole tõsiseltvõetav ega

tõendatud väide. Hageja oma nõuet, et ta ei saanud korterit üürile anda, ei sidunud, vaid sellega,

et ta ise ei saa kasutada omandit. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega

osas, milles maakohus tõendeid hinnates tuvastas, et kostja keeldub hagejat jaanuarist 2018

korterisse lubamast. Kohus ei korda selles osas tõenditele antud hinnangut ja otsuse põhjendusi

tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6.

13. Maakohus rahuldas põhjendatult hageja nõude kostja vastu kasutuseelise hüvitamiseks

kaasomandis oleva eluruumi kasutamise takistamisest kuni korteriomandi võõrandamiseni või

kaasomandi lõpetamiseni. Vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, millisel põhjusel

lahkus hageja 2014 poolte ühisest elukohast. Ringkonnakohus ei nõustu kostja vastuväitega, et

hageja kasutuseelise nõue võib olla põhjendatud alates hagiavalduse esitamisest. Kostja

vastuväited nõude algusperioodi kohta ei ole esitatud tõenditega kooskõlas. Vastuolus hea usu

põhimõttega võis olla nõude esitamine perioodi 14.11.2016 - 02.01.2018 eest, kus kostja võis

mõistlikult võttes eeldada, et hüvitist temalt ei nõuta (vt ka Riigikohtu 26.09.2012 otsust asjas

nr 3 2-1-93-12, p 17; 16.02.2011 määrust asjas nr 3-2-1-149-10, p 13). Kuivõrd poolte vahel on

aastaid olnud kohtus varalisi vaidlusi, nendevahelised suhted on konfliktsed, ei saanud kostjal

olla alust eeldada, et hageja aktsepteerib tema käitumist ja ei kavatse hüvitisenõuet esitada,

milleks tal on praeguse vaidluse asjaolusid hinnates alates hagejale korteri kasutusõiguse

takistamisest õigus. Käesolevas asjas on tuvastatud, et kostja on saanud kasutuseelised,

kasutades ka hagejale kuuluvat korteri mõttelist osa.

14. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas maakohus tõendeid hinnates korrektselt välja

kasutuseelise väärtuse, s.o eseme kasutamisest saadavate eeliste väärtuse. Eluruumi

kasutuseelise väärtuse saab kindlaks määrata TsÜS § 65 mõttes turuhinna ehk kohaliku

keskmise üürimisel saadava üüritasu järgi (vt Riigikohtu 26.09.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

93-12, p 20; 16.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Selle juures ei ole määrav, et

pooltel ei ole kindlaks määratud korteri kasutuskorda või et üüritulu väljaselgitamisel oleks

määrav, et korter ei ole tühi. Hageja tugines oma nõudes poolele kasutuseelise väärtusest, so

kv.ee hinnastatistikale tuginedes keskmisest üüritasust 1 m2 kohta Tallinnas Lasnamäe

linnaosas. Kuigi iga konkreetse korteri üüri suurus sõltub konkreetse korteri asukohast ja

seisukorrast, ei tähenda see, et hageja poolt esitatud hinnastatistikaga ei saa keskmist turuhinda

tõendada. Tegemist on dokumentaalse tõendi tunnustele vastava tõendiga. Kostja oma väidet,

et korteriomandi kasutuseelise väärtus võiks olla 100 eurot kuus, maakohtus ei tõendanud.

Seega ei ole ka ringkonnakohtul alust asuda kasutuseelise suuruse osas maakohtust erinevale

seisukohale.

Eelnevalt kirjeldatud põhjusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis hageja menetluskulud 70% ulatuses kostja kanda ja

kostja menetluskulud 30% ulatuses hageja kanda. Kuivõrd kohtuotsus jääb muutmata, ei ole

põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kostja apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmisel jäävad apellatsioonkaebuse menetlemise kulud ringkonnakohtus TsMS §

171 lg 1 alusel kostja kanda.

Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka

ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)