2-19-150/73 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-

Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. aprill 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-150

Kohtuasi

Aspen Grupp OÜ hagi Pärnu REV Ehitus OÜ ja

Profintec OÜ vastu solidaarselt 33 102 euro ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 16. juuli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Pärnu

REV

Ehitus

OÜ

apellatsioonkaebus,

hind

36 374 eurot 44 senti

Profintec OÜ apellatsioonkaebus, hind 36 374 eurot

44 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Aspen Grupp OÜ (registrikood

11104843), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Talts

Kostja I (apellant) Pärnu REV Ehitus OÜ (registrikood

12917382), lepingulised esindajad vandeadvokaat Villu

Otsmann ja vandeadvokaadi abi Anni Prants

Kostja II (apellant) Profintec OÜ (registrikood 12613162),

seaduslik esindaja AK

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 30. märtsi 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 16. juuli 2020. a otsus muutmata.

2. Jätta Pärnu REV Ehitus OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja selle kaebuse

menetlemisega seotud kulud Pärnu REV Ehitus OÜ kanda.

3. Mõista Pärnu REV Ehitus OÜ-lt Aspen Grupp OÜ kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitis 1567 eurot 80 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivist.

2-19-150

4. Jätta Profintec OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja selle kaebuse menetlemisega

seotud kulud Profintec OÜ kanda.

5. Mõista Profintec OÜ-lt Aspen Grupp OÜ kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitis 522 eurot 60 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aspen Grupp OÜ (hageja) esitas 4. jaanuaril 2019 Pärnu Maakohtule Pärnu REV Ehitus OÜ

(kostja I) ja Profintec OÜ (kostja II) vastu hagi (nõue täpsustatud 15. jaanuaril 2019), milles

palus solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja mõista põhivõla 33 102 eurot, viivise põhivõlalt

seadusjärgses määras alates 11. oktoobrist 2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasiulatuva

viivise seadusjärgses määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui

33 102 eurot. Hageja palus menetluskulud jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 5. märtsil 2018 töövõtulepingu nr 18-03

Tallinnas

Ülemiste

kaubanduskeskuse

katusekonstruktsioonide

ja

sellega

seotud

kommunikatsioonide lammutustööde tegemiseks (töövõtuleping). Töövõtulepingu järgi ei

pidanud hageja maksma kostjale I töötasu, vaid kostja I maksis hagejale objektilt lammutatavate

ja äraveetavate metallkonstuktsioonide tonni eest. Kostjal I tuli hagejale maksta järgmiselt:

katusefermid: 35 040 eurot (146 t × 240 eurot/t); kandevprofiil: 18 835 eurot (78,5 t × 240

eurot/t); muud tooted, mis enne lepingu lõppemist ära viiakse: 6125 eurot. Kostja I lammutas

ja vedas ehituskonstruktsioonid ära töövõtulepingus märgitud koguses. Hageja korraldas kostja

I kulul prügikonteinerite tühjenduse ja prügi utiliseerimise kogumaksumusega 10 760 eurot,

millele lisandus käibemaks. Kostja I tegi hageja palvel lisatöid, mille osas tehti lepingujärgsest

tasust maha arvamine kogusummaga 30 675 eurot, millele lisandus käibemaks. Kostjal I tuli

hagejale maksta töövõtulepingu alusel 40 085 eurot (60 000 eurot + 10 760 eurot – 30 675

eurot), koos käibemaksuga 48 102 eurot.

Hageja esitas 3. mail 2018 kostjale I arve nr 218106 summaga 48 102 eurot. Arve tasumise

tähtpäev oli 10. mai 2018. a. Kostja I ei maksnud arvet.

Hageja ja kostja II sõlmisid 13. juulil 2018 kokkuleppe, mille kohaselt soovib kostja II täita

kostja I töövõtulepingust tuleneva kohustuse. Kokkuleppe järgi tuli kostjal II teha hagejale

järgmised maksed: 5000 eurot 13. juuliks 2018; 5000 eurot 31. juuliks 2018; 5000 eurot 15.

2-19-150

augustiks 2018; 10 000 eurot 31. augustiks 2018; 10 000 eurot 15. septembriks 2018; 13 102

eurot 30. septembriks 2018. Kostja II tegi esimesed kolm makset kokku summaga 15 000 eurot,

kuid jättis järgnevad maksed tegemata.

Hageja ja kostja I sõlmisid 30. augustil 2018 kokkuleppe nr 300818, millega kostja I garanteeris

kostja II kohustusi 13. juuli 2018. a kokkuleppest (garantiileping). Kostja I kohustus

garantiilepingu alusel maksma kümne päeva jooksul pärast viimase makse tähtaja möödumist

selleks ajaks tasumata jäänud summa (sh põhinõude ja viivise).

Hageja esitas 26. novembril 2018 kostja I vastu nõude garantiist tuleneva kohustuse täitmiseks.

Kostja II oli hagejale tasunud kokku 15 000 eurot, ehk nõudekirja esitamise ajaks oli tasumata

33 102 eurot. Kostja I ei täitnud nõuet.

Hagejal on kostja II vastu nõue 33 102 euro saamiseks. 13. juuli 2018. a kokkulepet tuleks

käsitada konsitutiivse võlatunnistusena. Võlatunnistuses sätestatud maksekohustused on

muutunud sissenõutavaks.

Hagejal on kostja I vastu garantiilepingust nõue 33 102 euro saamiseks. Hageja nõue on

muutunud sissenõutavaks. Kostja I väidab, et garantiilepingut allkirjastanud kostja I juhatuse

liikmel AK-l ei olnud esindusõigust, sest ta oli aktsiaseltsi Pärnu REV nõukogu

22. augusti 2018. a otsusega juhatusest tagasi kutsutud alates 23. augustist 2018. Kokkuleppe

sõlmimise ajal oli äriregistri andmetel kostja I juhatuse liige AK. Äriseadustiku (ÄS) § 34 lg 2

kohaselt kehtib äriregistri kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik

teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Kostja I juhatuse liikme esindusõigus ei olnud

piiratud ning tal oli pädevus anda garantiid. Garantiileping ei ole ÄS § 159 lg 3 järgi tühine ega

hea usu põhimõtte vastane.

Kostjad I ja II vastutavad kohustuse täitmise eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 järgi

solidaarselt.

Hageja saab kostjatelt nõuda ka viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Hagiavalduse esitamise seisuga

on sissenõutavaks muutunud viivis 624 eurot 36 senti. Hageja nõuab tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 367 järgi ka edasiulatuvat viivist.

Kostjate vastuväited

2. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II teatas, et

ühineb kõigi kostja I vastuväidetega, välja arvatud solidaarvastutust puudutavate

vastuväidetega.

Kostja I väidete kohaselt ei ole hageja töövõtulepingu sõlmimist tõendanud. Töövõtulepingu

on digitaalselt allkirjastanud üksnes AK, kuid sellel ei ole hageja allkirja. Kostja I ei ole tööd

teinud. Töid on teinud AK-ga seotud äriühingud. 13. juuli 2018. a kokkulepet tuleks käsitada

deklaratiivse võlatunnistusena. Garantiileping on tühine, sest seda allkirjastanud isikul (Raul

Talts) ei olnud esindusõigust, ta ei olnud hageja seaduslik esindaja. AK oli garantiilepingu

sõlmimise ajaks kostja I juhatusest tagasi kutsutud. AK oli teadlik sellest, et tal esindusõigust

ei olnud. Kuna garantiileping sõlmiti esindusõiguseta, on see tühine. Garantiilepingu sõlmimine

väljus kostja I igapäevase majandustegevuse raamest, mistõttu oli selle sõlmimiseks vaja kostja

I osanike otsust. AK tagas garantiilepinguga tema osaluse ja kontrolli all oleva kostja II

kohustusi, mis on vastuolus ÄS § 159 lg 1 p-ga 4, mille kohaselt ei või ühing anda laenu oma

juhatuse liikmele. Hageja on enda õigusi kuritarvitanud.

2-19-150

3. Kostja II ei esitanud ise kohtule kirjalikke vastuväiteid, kuid ühines kostja I vastuväidetega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus rahuldas 16. juuli 2020. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja põhivõla 33 102 eurot, viivise seisuga 15. juuli 2020. a 4668 eurot 46 senti

ning edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 16. juulist 2020 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 33 102 eurot. Maakohus jättis

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 3830 eurot koos viivisega seadusjärgses määras.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja (tellija) ja kostja I (töövõtja) sõlmisid 5. märtsi 2018. a töövõtulepingu nr 18-03,

mille p 1.1 kohaselt kohutus kostja I tegema lammutustöid ja vedama materjali ära;

lepingu p 4.1 järgi ei pidanud hageja kostjale tasu maksma ja p 4.2 järgi pidi kostja I

tasuma hagejale lammutatavate ja äraveetavate metallkonstruktsioonide eest vastavalt

lepingu lisas 1 nimetatud tasumääradele kokku 60 000 eurot (lisandub käibemaks);

hageja juhatuse liige KE on allkirjastanud lepingu omakäeliselt, kostja I juhatuse liige

AK 12. märtsil 2018 digitaalselt;

-

hageja koostas 30. aprillil 2018 tööde teostamise akti ja segaehitusjäätmete tabeli

25. aprilli 2018. a seisuga ning edastas need kostja I juhatuse liikmele, akti ei ole

allkirjastatud, kuid tööde tegemist ei ole vaidlustatud;

-

hageja esitas 30. aprillil 2018 esmalt aktsiaseltsile Pärnu REV ja samal päeval kostjale I

(Pärnu REV Ehitus OÜ) arve 48 102 euro tasumiseks, kostja I juhatuse liige sai arve

kätte, kuid märkis, et arve kiire tasumisega on probleeme;

-

hageja (esindaja Raul Talts) ja kostja II (juhatuse liige AK) sõlmisid 13. juulil 2018

kokkuleppe, milles kostja II avaldas soovi täita kostja I töövõtulepingust nr 18-03

tulenev võlg 48 102 eurot osamaksetena (13. juulil 2018 5000 eurot, 31. juulil 2018

5000 eurot, 15. augustil 2018 5000 eurot, 31. augustil 2018 10 000 eurot, 15. septembril

2018 10 000 eurot ja 30. septembril 2018 13 102 eurot); kostja II tasus kokkuleppe

alusel kolm esimest osamakset (kokku 15 000 eurot), tasumata jäi 33 102 eurot;

-

hageja (esindaja Raul Talts) ja kostja I (juhatuse liige AK) sõlmisid 30. juulil 2018

kokkuleppe nr 300818, milles hageja kinnitas, et tal ei ole kostja I vastu

töövõtulepingust nr 18-03 tulenevat töötasunõuet, ning mille lisas kinnitas kostja I, et

tagab garandina (VÕS § 155 tähenduses) hageja ja kostja II vahel 13. juulil 2018

sõlmitud kokkulepet ja kohustub 10 päeva jooksul pärast viimase makse tasumise

tähtaja möödumist tasuma kostja II poolt tasumata summad;

-

AK oli äriregistri andmetel kostja I juhatuse liige 5. septembrini 2018.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I töövõtulepingu. Hageja

esitas kohtule töövõtulepingu originaali, mille on omakäeliselt allkirjastanud hageja juhatuse

liige KE, ning kostja I juhatuse liige AK on lepingu digitaalselt allkirjastanud. Töövõtuleping

on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg 1, § 80 lg 1 ja lg 3 järgi nõuetekohaselt

allkirjastatud.

2-19-150

Hageja töövõtulepingust tulenevat nõuet ei välista kostja I vastuväited selle kohta, et töid tegi

kostja II või muu isik. VÕS § 635 lg 3 kohaselt eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust

tulenevaid kohustusi isiklikult, st töövõtjal on õigus anda töö tegemine üle kolmandale isikule.

Asjas ei ole tähtsust sellel, et hageja esitas algul arve ekslikult sarnase ärinimega äriühingule.

Kostja I juhatuse liikmega peetud e-kirjavahetus kinnitab, et kostja I on arve kätte saanud.

Kostja I ei ole tehtud töid vaidlustanud.

4.3. Hageja ja kostja II vahel 13. juulil 2018 sõlmitud kokkuleppega ühines kostja II kostja I

töövõtulepingust tuleneva kohustusega VÕS § 178 lg 1 tähenduses ja VÕS § 178 lg 4 järgi

tekkis kostjatel solidaarkohustus.

Kostja II tunnistas selle kokkuleppega töövõtulepingust tulenevaid nõudeid. Kuigi hageja

väidab, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, ei ole hageja seda tõendanud.

Kokkuleppest ei nähtu tahet luua uus iseseisev ja sõltumatu nõude alus. Kuna kostja II on

kostja I kohustusega ühinenud, ei teki algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust ja

tegemist ei saa olla konstitutiivse võlatunnistusega. Kokkulepet saab õiguslikult käsitada

deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõttes, mis lihtsustab võlausaldajal oma nõuet

maksma panna, kuna ta ei pea lisaks võlatunnistusele esitama muid oma nõuet kinnitavaid

tõendeid. Hoopis võlgnik peab tõendadama, et võlatunnistusest tulenevat nõuet ei ole või et see

on lõppenud. Kostja II ei tõendanud, et tal ei ole 13. juuli 2018. a kokkuleppest tulenevat võlga.

4.4. Hageja ja kostja I sõlmisid 30. augustil 2018 kehtivalt garantiilepingu VÕS § 155

tähenduses ning kostjad ei ole tõendanud, et kokkulepe oleks sõlminud esindusõiguseta isik,

või et kokkulepe oleks tühine.

Kostja I väide, et Raul Taltsil ei olnud garantiilepingu sõlmimiseks esindusõigust, on

põhjendamatu. Lepinguid saab volitatud esindaja kaudu, hageja juhatuse liige KE on kohtule

esitanud kinnituse, et Raul Taltsil oli esindusõigus ning isegi juhul, kui Raul Taltsil ei olnud

esindusõigust tehingu tegemise ajal, on hageja tehingu TsÜS § 129 lg 1 järgi heaks kiitnud.

Kuigi kostja I väidab, et AK-l ei olnud garantiilepingu sõlmimise ajal kostja I esindamise õigust,

sest ta oli juhatuse liikme kohalt alates 23. augustist 2018 tagasi kutsutud, ei ole kostja I seda

asjaolu tõendanud. Äriregistri andmetel oli AK garantiilepingu sõlmimise ajal kostja I juhatuse

liige ning ÄS § 34 lg 2 järgi kehtib kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui

kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Hageja väitel ei teadnud ta, et AK ei

ole kostja I juhatuse liige. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Ainuüksi asjaolust, et hageja

sõlmis 30. augustil 2018 AKga kokkuleppe, ei saa järeldada hageja pahausksust. Kandele

tugineva isiku heausksust eeldatakse.

Kuigi kostja I väidab, et garantiikohustuse võtmine väljus kostja I igapäevase

majandustegevuse raamest ja AK-l ei olnud ühingu kõrgema juhtorgani otsust, ei ole

garantiileping sel põhjusel tühine. Võlg tulenes algselt töövõtulepingust, st tegemist ei olnud

uue ega kolmanda isiku kohustuse tagamisega. Töövõtulepingu sõlmis kostja I oma majandus-

ja kutsetegevuses. AK-l oli ÄS § 181 lg 1 järgi õigus kostjat I selle tehingu tegemisel esindada.

Asjaolu, et kostja I juhatuse liige AK võttis kostjale I kohustuse tagada talle endale kuuluva

osaühinguga sõlmitud kokkuleppest tulenevat kohustust hageja ees, ei too kaasa garantiilepingu

kehtetust. Garantiilepingu sõlmimisega ei ole rikutud ÄS § 159 lg 1 p-i 4, § 159 lg-t 3 ja § 159

lg-t 5. Algselt tulenes võlg hageja ja kostja I vahel sõlmitud töövõtulepingust, mille täitmise

kohustusega ühines kostja II. Kostja I jäi täitmist garandina tagama. Tegemist ei ole ÄS §-s 159

2-19-150

nimetatud tehingutega ning ÄS § 159 võimalikul rikkumisel on tähtust AK ja kostja I vahelises

sisesuhtes, kuid see ei mõjuta hageja ja kostja I omavahelisi suhteid.

Kostjate väited õiguste kuritarvitamise ja hea usu põhimõtte rikkumise kohta on oletuslikud.

Ainuüksi lepingute sõlmimise käigu kirjeldamine ei tõenda õiguste kuritarvitamist ega hea usu

põhimõtte rikkumist. Kostjad ei ole enda väited tõendanud. Kuni garantiilepingu sõlmimiseni

oli hagejal töövõtulepingu alusel kostja I vastu nõue. 13. juuli 2018 kokkulepe oli kostjale I

soodne, sest kohustusega ühines ka teine juriidiline isik, kes vastutas samaaegselt kohustuse

täitmise eest ja kohustuse täitmisena ka kolm osamakset tasus. Garantiilepinguga tagas kostja I

töövõtulepingust tulenevat kohustust ning kohustus ei suurenenud. Hageja ei saanud varalist

eelist, mis talle ei kuulu.

4.5. Kostjad vastutavad võla tasumise eest VÕS § 65 lg 1 järgi solidaarselt.

4.6. Hagejal on kostjate vastu VÕS § 113 lg 1 alusel ka viivisenõue. Alates 11. oktoobrist 2018

kuni 15. juulini 2020 on sissenõutavaks muutunud viivis 4668 eurot 46 senti. Samuti on

põhjendatud edasiulatuv viivisenõue kuni põhikohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras.

4.7. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda. Kostjad vastutavad

menetluskulude kandmise eest TsMS § 165 lg 3 järgi solidaarselt. Hageja põhjendatud

menetluskulud on 3830 eurot. Hageja nõudel ja vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 tuleb kostjatel

tasuda menetluskuludelt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras.

Apellatsioonkaebused

5. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

kohus rahuldas hagi kostja I vastu, ning palus teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi

kostja I vastu rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja I palus jätta

menetluskulud hageja kanda.

5.1. Kostja I apellatsioonkaeubse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt, et hagejal on kostja

I vastu garantiilepingust tulenev nõue, kuigi garantiileping on vastuolus TsÜS §-s 138

sätestatud hea usu põhimõttega ja seetõttu TsÜS § 87 järgi tühine või vastuolus heade

kommetega ja seetõttu TsÜS § 86 järgi tühine.

Garantiileping on sõlmitud selgelt huvide konfliktis, see pidi olema hagejale nähtav, sest

garantii andis kostja I nimel tema seaduslik esindaja enda sinuosalusega äriühingu (kostja II)

kohustuste täitmise tagamiseks olukorras, kus kostjal I ei olnud tagatava kohustusega

õiguslikku seost (kostja I ei teinud töövõtulepingu alusel lammutustöid ja tal ei olnud töid teinud

kostjaga II alltöövõtulepingut). Sisuliselt vabastas AK endale kuuluva äriühingu (kostja II)

kohustustest. Kostja II sai kostja I arvel varalise eelise.

Hageja nõue on ka TsÜS § 138 lg 2 järgi lubamatu, sest hageja ei või kasutada oma positsiooni

pahatahtlikult selleks, et saada endale varalist eelist (võimalust panna nõue lihtsustatud korras

garantii andja vastu maksma).

5.2. Maakohus jättis 13. juuli 2018. a kokkuleppe sisuliselt hindamata, kuigi see kinnitab, et

tegelikult oli töövõtuleping hageja ja kostja II vahel ning hageja ja kostja I vahel sõlmitud

töövõtuleping on näilikkuse tõttu tühine.

2-19-150

5.3. Töövõtuleping on näilik ja tühine TsÜS § 89 lg 2 järgi. Maakohus ei hinnanud, kelle vahel

töövõtuleping sõlmiti. Töövõtuleping hageja ja kostja I vahel oli fiktiivne. Tegelik

töövõtuleping sõlmiti hageja ja kostja II vahel. Tehingu näilikkust kinnitavad järgmised

asjaolud. Kostja II ühines kostja I kohustusega. Kohustusega ühinemise ainus eluliselt usutav

selgitus on see, et tegelik kohustatud isik oli kostja II. Kostja I osanikud, raamatupidaja,

juhtkond (v.a tehingu teinud juhatuse liige AK) ega töötajaid ei teadnud töövõtulepingust.

Kostja I raamatupidamises ei olnud ühtegi dokumenti töövõtulepingu sõlmimise kohta,

rääkimata arvetest või tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidest. Kostja I ei teinud töid, ei viinud

töövõtulepingus nimetatud konstruktsioone või muud materjali/vara objektilt ära ega saanud

seda enda valdusesse. Kostja I ei ole tööde tegemiseks sõlminud ühtegi alltöövõtulepingut.

Hageja esitas arve esmalt aktsiaseltsile Pärnu REV ja hiljem tegi arve ümber kostjale II, väites,

et tegemist oli inimliku eksitusega. See ei ole eluliselt usutav.

6. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja II apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et hageja ja kostja I

sõlmisid töövõtulepingu. Hageja ja kostja I ei allkirjastanud sama lepingudokumenti.

Maakohus jättis tuvastamata, kes tegi töövõtulepingu esemeks olevad tööd. Tööde tegemise

tuvastamine on oluline võla tuvastamisel.

Vastustajate seisukohad

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebustele vastu, palus jätta need rahuldamata ja menetluskulud

kostjate kanda.

Maakohus leidis õigesti, et hageja ja kostja I vahel on sõlmitud töövõtuleping. Töövõtuleping

oli nõuetekohaselt allkirjastatud. Asjaolu, et kostja I ja kostja II vahel ei ole sõlmitud kirjalikku

alltöövõtulepingut, ei välista alltöövõttu. Töövõtulepingule ei ole seaduses sätestatud

kohustuslikku vormi. Kostja I endine juhatuse liige AK on töövõtulepingu sõlmimist sisuliselt

möönnud. Hageja ei sõlminud töövõtulepingut kostjaga II, hageja sõlmis selle kostjaga I. See,

milline ülevaade oli kostjal I enda juhatuse liikme tegevuse üle, on nende sisesuhte küsimus

ega mõjuta praeguse vaidluse lahendamist. Kostja I väited töövõtulepingu näilikkuse kohta on

põhjendamatud ja esitatud hilinenult.

8. Kostja II vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu. Kostja I ei esitanud kostja II

apellatsioonkaebuse kohta kirjalikku seisukohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii kostja I kui ka kostja II apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657

lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuste väited ei

anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub

TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kostjate

apellatsioonkaebustele märgib kolleegium järgmist.

10. Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus põhjendatult 30. augusti 2018. a

garantiilepingu alusel hagi kostja I vastu ning kostja I apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited

garantiilepingu tühisuse kohta ei ole põhjendatud.

2-19-150

10.1. Kostja I esile toodud asjaolud ei anna alust järeldada, et hageja ja kostja I sõlmitud

garantiileping on vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 tähenduses ja seetõttu tühine. Samuti

ei anna need asjaolud alust arvata, et hageja teostab oma õigusi seadusvastasel viisil TsÜS §

138 g 2 tähenduses või kuritarvitab oma õigusi, mis võiks anda alust pidada garantiilepingut

TsÜS § 87 alusel seadusest tuleneva keelu rikkumise tõttu tühiseks.

Kostja I tõi esile, et garantiileping on sõlmitud selgelt huvide konfliktis, kuna AK andis kostja

I nimel garantii kostja II kohustuse tagamiseks olukorras, kus AK oli nii kostja I kui ka kostja

II juhatuse liige ning ühtlasi kostja II ainuosanik. Lisaks ei ole kostja I seotud töövõtulepinguga,

kuna tegelikult tegi tööd kostja II. Seega vabastas AK garantiilepinguga endale kuuluva

äriühingu kohustusest ja sai varalise eelise. Hageja pidi äriregistri kannete kohaselt teadma, et

AK on samal ajal ka kostja II juhatuse liige ja ainuosanik.

Kolleegiumi hinnangul ei ole juhatuse liikme õiguste kuritarvitame lubatav ja juhatuse liikme

huvide konfliktis tehtud tehing võib olla ÄS § 181 lg 3 järgi tühine. Osaühingu ja juhatuse

liikme vahel tehtud tehing on ÄS § 181 lg 3 järgi tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud

või nõukogu, kuid see ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases

majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Praegusel juhul tagas küll kostja I

kostjaga II sõlmitud kokkuleppest tulenevat võlga, kuid AK ei ole kostja I esindajana sõlminud

iseendaga garantiilepingut. Garantiilepingu sõlmisid hageja ja kostja I. Seega ei saa

garantiileping viidatud sätte järgi kostja I esile toodud asjaolusid arvestades olla tühine.

Samas võib äriühing esindatavana tühistada TsÜS § 131 lg 1 järgi juhatuse liikme kui esindaja

tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest

tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool

kohustuse rikkumisest teadis või pidi teadma, seejuures eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu

tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, kui esindaja tegutses

ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja. Tehingu saab TsÜS § 131 lg 3 järgi tühistada

kuue kuu jooksul alates ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis annavad õiguse tehing tühistada.

Seega võis kostjal I olla alust tühistada AK sõlmitud garantiileping, kuid kostja I ei ole väitnud,

et ta on garantiilepingu seaduses sätestatud tähtaja jooksul tühistanud, ega esitanud selle kohta

tõendeid. Seega lähtub ringkonnakohus vaidlust lahendades sellest, et kostja I ei ole tehingut

TsÜS § 131 alusel tühistanud.

Arvestades seda, et seaduses on sätestatud äriühingule võimalus tühistada juhatuse liikme

tehtud äriühingu huvidega vastuolus olev tehing, mille juhatuse liige tegi äriühingu nimel oma

kohustusi, sh lojaalsuskohustust rikkudes, ei saa samad asjaolud anda alust pidada tehingut

TsÜS § 86 alusel heade kommetega vastuolu ega TsÜS § 87 alusel seadusest tuleneva keelu

rikkumise tõttu tühiseks. Seetõttu ei anna kostja I apellatsioonkaebuse väited alust pidada

garantiilepingut tühiseks.

10.2. Lisaks märgib kolleegium, et olukorras, kus hageja väidetavalt kuritarvitab oma õigusi

garantiilepingust tulenevaid õigusi teostades, ei saa garantiileping olla hea usu põhimõtte

järgimata jätmise tõttu TsÜS § 87 alusel tühine. Sellisel juhul võiks kohus VÕS § 6 lg 2 järgi

piirata hageja õigust nõuda kostjalt I garantiilepingust tuleneva kohustuse täitmist.

Kostja I juhib apellatsioonkaebuses iseenesest õigesti tähelepanu sellele, et õigussuhetes

osalejad peavad oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimima TsÜS § 138 järgi heas

usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse

teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ka võlausaldaja ja võlgnik peavad

VÕS § 6 lg 1 järgi käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt ning võlasuhtele ei

2-19-150

kohaldata VÕS § 6 lg 2 järgi seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu

põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Seejuures tuleb TsÜS § 139 järgi heausksust eeldada, kui

seadusest ei tulene teisiti.

Eeltoodu kohaselt ei või võlasuhte pooled mh oma õigusi kuritarvitada ega neid ebaausalt

teostada ning õiguste kuritarvitamise korral võib kohus piirata õiguste kuritarvitajal oma õigusi

teostada, sh jätta seadusest või lepingust tuleneva kohaldamata. Selleks peab aga

kuritarvitamisele tuginev pool kohtumenetluses tõendama, et teine pool on oma õigusi

kuritarvitanud (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13).

Praegusel juhul tõi kostja I esile, et hageja pidi teadma, et kostjat I esindav AK tegutseb huvide

konfliktis. See ei anna aga kolleegiumi hinnangul alust pidada hageja käitumist oma õiguste

teostamisel pahauskseks. Hageja pahausksust ei saa järeldada ka asjas tuvastatud erinevate

kokkulepete sõlmimisest. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt sõlmis hageja kostjaga I

töövõtulepingu ja esitas kostjale I lepingu alusel arve 33 102 euro tasumiseks. Pärast seda, kui

kostja I jättis arve tähtaegselt tasumata, sõlmis hageja kostjaga II kokkuleppe, millega kostja II

ühines töövõtulepingust tuleneva kostja I kohustusega ja lubas tasuda võla osamaksetena. Päev

enne neljanda osamakse tasumise tähtpäeva sõlmisid hageja ja kostja I kokkuleppe, mille

kohaselt hageja kinnitas, et tal ei ole kostja I vastu töövõtulepingust tulenevat võlga ning kostja

I kohustus garandina tagama hageja ja kostja II vahel sõlmitud kokkuleppest tulenevat võlga.

Arvestades seda, et nimetatud kokkulepped sõlmis nii kostja I kui ka kostja II nimel AK, võivad

kostja I oletused tema ebaausate kavatsuste ja oma kasu eesmärgi osas olla põhjendatud, kuid

sellest ei saa järeldada, et hageja oleks garantiilepingut sõlmides või sellest tulenevat nõuet

kostja I vastu maksma pannes toiminud halvas usus. Arvestades tuvastatud asjaolusid, oli

hageja huvi see, et töövõtulepingust tulenev võlg saaks täidetud ning sel eesmärgil võlasuhte

ümberkujundamine, sh töövõtulepingust tuleneva võla kohta garantii andmine ei olnud

kolleegiumi hinnagul kuidagi hea usu põhimõttega vastuolus. Seega ei ole alust jätta hagi kostja

I vastu rahuldamata ka sel põhjusel.

10.3. Kuna ülaltoodut arvestades garantiileping kehtib, ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust

kostja I neil väidetel, mis puudutavad töövõtulepingut ning hageja ja kostja II 13. juuli 2018. a

kokkulepet, sest VÕS § 155 lg 3 järgi ei sõltu garantiist tulenev kohustus sellega tagatavast

võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis on viide sellele

kohustusele. Garantii andja võib VÕS § 155 lg 4 järgi esitada võlausaldaja vastu üksnes

garantiist tulenevaid vastuväiteid. Seetõttu ei võta kolleegium seisukohta ülejäänud kostja I

apellatsioonkaebuse väidete kohta.

11. Kolleegiumi hinnangul rahuldas maakohus põhjendatult võlatunnistuse alusel hagi ka

kostja II vastu ning kostja II apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale.

Maakohus leidis õigesti ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga, et olukorras, kus kostja II on

tunnistanud võlga, pöördus tõendamiskoormis kostjale II ning seetõttu pidi kostja II tõendama,

et töövõtulepingust tulenevat võlga ei ole.

Kostja II apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole töövõtulepingust tulenevat võlga esmalt

seetõttu, et sellist lepingut ei ole kohaselt sõlmitud, kuna sellel ei ole samas vormis mõlema

poole esindaja allkirja. Ringkonnakohtu hinnagul ei ole see vastuväide põhjendatud. Maakohus

tuvastas õigesti, et kostja I esindaja on lepingu allkirjastanud digitaalselt ja hageja esindaja

omakäeliselt ning selliselt on leping sõlmitud kirjalikus või sellega võrdsustatud vormis.

2-19-150

Lisaks leiab kostja II, et hagi rahuldamiseks pidi maakohus tuvastama, kes lepingu täitis.

Kolleegiumi hinnangul ei ole sel asjaolul kostja II vastu esitatud nõude lahendamisel tähtsust,

sest pooled ei vaidle selle üle, et töövõtulepingust tulenev töö on tehtud. Olukorras, kus kostja

I sõlmis töövõtulepingu ning töö sai tehtud ning metallkonstruktsioonid objektilt ära viidud, oli

kostjal I töövõtulepingu järgi kohustus saadud materjali eest tasuda. Sellel, kas tööd tegi ja

metallkonstruktsioonid viis ära kostja I, kostja II või mõni muu isik, ei ole praegusel juhul

tähtsust, sest töövõtulepingu järgi oli tasu maksmise kohustus kostjal I ning kostja II ühines

13. juulil 2018 selle kohustusega.

12. Eelnevat arvestades ei anna kostjate apellatsioonkaebuste väited alust maakohtu otsust

tühistada ning apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Kuna

kostjate

apellatsioonkaebused

jäävad

rahuldamata,

jäävad

kostja

I

apellatsioonkaebuse menetlusega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja I kanda ning

kostja II kaebusega seotud kulud kostja II kanda.

14. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1980 eurot (ilma käibemaksuta). Nimekirjade

kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 16 tundi

30 minutit, sh apellatsioonkaebustega tutvumiseks ja nende analüüsiks 2 tundi 45 minutit,

apellatsioonkaebustele vastuse koostamiseks ja kliendiga kooskõlastamiseks 11 tundi

45 minutit, kohtuistungiks valmistumiseks 1 tund 45 minutit ning menetluskulude nimekirja

koostamiseks 15 minutit. Lisaks osales hageja esindaja ringkonnakohtu istungil, mis kestis

55 minutit. Seega on põhjendatud ajakulu apellatsiooniastmes kokku 17 tundi 25 minutit, s.o

17,42 tundi.

Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuste ning vastuse sisu ja mahtu, on kolleegiumi

hinnangul esindaja tehtud toimingud olnud vajalikud ja põhjendatud. Kuigi hageja esindaja ei

ole toonud menetluskulude nimekirjas eraldi esile, kui palju aega kulus tal seoses kostja I kui

kui palju kostja II apellatsioonkaebusega, kulus hagejal kolleegiumi hinnangul kaebuste ja

vastuse sisu arvestades kostja I kaebusega seoses ligikaudu 75% ja kostja II kaebusega seoses

25% ajast. Seega oli põhjendatud ajakulu seoses kostja I apellatsioonkaebusega 13,065 tundi ja

kostja II apellatsioonkaebusega 4,355 tundi.

Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta), mis

ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära.

Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud seoses kostja I

apellatsioonkaebusega 1567 eurot 80 senti (13,065 × 120 = 1567,8) ja kostja II kaebusega 522

eurot 60 senti (4,355 × 120 = 522,6). Nimetatud suurusega hüvitis tuleb hagejale kostjatelt välja

mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjatel TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

2-19-150

15. Kostjatel ei ole seoses teineteise apellatsioonkaebustega tekkinud apellatsiioonimenetluses

hüvitatavaid menetluskulusid.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin