2-20-114988/18 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. aprill 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-114988

Tsiviilasi

TARTU HOIU-LAENUÜHISTU hagi Katri Susi, Ain

Valge

ja

Anvar

Põdra

vastu

võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

8878 eurot 50 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Katri Susi, Ain Valge ja Anvar Põdra apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellandid (kostjad):

I. Katri Susi (isikukood XXXXXXXXXXX)

II. Ain Valge (isikukood XXXXXXXXXXX)

III. Anvar Põder (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaadi abi Janar Kuus

Vastustaja (hageja): TARTU HOIU-LAENUÜHISTU

(registrikood 11319532), esindaja vandeadvokaat Andrus

Lillo

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2021 otsus ja saata TARTU HOIU-

LAENUÜHISTU hagi Katri Susi, Ain Valge ja Anvar Põdra vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas

lõpplahendis (TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 6).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. TARTU HOIU-LAENUÜHISTU (hageja) esitas 25. mail 2020 Tartu Maakohtule hagi Katri

Susi, Ain Valge ja Anvar Põdra (kostjad) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja

hageja kasuks 8970 eurot 60 senti (sh põhinõue 3937 eurot 94 senti, intress 1094 eurot 72 senti,

viivis 3937 eurot 94 senti).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Baltic Glass Group OÜ 1. detsembril 2015

kapitalirendilepingu nr X. 15. veebruaril 2016 sõlmisid hageja ja Klaasiprofid OÜ ning Baltic

Glass Group OÜ kohustuste ülevõtmise lepingu nr X, millega kehtestati kapitalirendilepingule uus

maksegraafik. Samal kuupäeval sõlmis hageja ka käenduslepingud nr X-3 Katri Susiga, nr X-4

Ain Valgega ja nr X-2 Anvar Põdraga, millega kostjad võtsid vastutuse lepingust nr X ja lepingust

nr X tulenevate kohustuste täitmise eest. Seega on kostjate käendustega tagatud kõikide

lepingutest tulenevate põhi- kui ka kõrvalkohustuste täitmine.

Liisinguleping öeldi 20. oktoobril 2016 erakorraliselt üles, sest lepingu esemeks olnud sõiduk oli

hävinud/muutunud kasutuskõlbmatuks. Ajavahemikul 15. veebruar 2016 - 25. oktoober 2016 oli

Baltic Glass Group OÜ tasunud kapitalirendilepingust nr X tulenevate kohustuste katteks

maksegraafiku alusel kokku 1437 eurot 21 senti, millest vastavalt maksegraafikule ja

üldtingimustele arvestati 953 eurot 7 senti põhiosa katteks ja 484 eurot 14 senti intressi katteks.

Seega oli 25. oktoobri 2016 seisuga tasumata põhiosa jääk 6637 eurot 94 senti. Liisingueseme

müügist laekus 21. juunil 2017 2700 eurot, mis arvestati võlgnevuse põhiosa katteks.

Kapitalirendilepingu üldtingimuste kohaselt arvestatakse intressi kuni lepingust tuleneva vara

maksumuse täieliku tasumiseni liisinguandjale intressimääraga 9% aastas. Kapitalirendileping on

üles öeldud 20. oktoobril 2016 ja sellega lõppes ka poolte vahel kokku lepitud maksegraafik.

Hageja on arvestanud ja nõuab ajavahemiku 1. juuli 2017 - 1. august 2020 eest intressi 1094 eurot

72 senti (3937,94 x (9% / 365)) x 1128).

Lepingus kokkulepitud viivise määr on 0,2% päevas. Ajavahemiku 1. juuli 2017 - 1. august 2020

eest on viivis seega 8883 eurot 99 senti (3937,94 x 0,2%) x 1128). Hageja nõuab viivist

põhinõudega samas ulatuses, s.o 3937 eurot 94 senti.

2. Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu ja taotlesid selle rahuldamata jätmist. Kostjad leidsid, et

hageja nõue on aegunud. Kapitalirendileping öeldi erakorraliselt üles ilma etteteatamistähtaega

järgimata 20. oktoobril 2016 ning sellest tulenev nõue aegus 20. oktoobril 2019 kell 24.00.

Kostjate hinnangul ei oma tähtsust liisingueseme realiseerimise aeg, sest võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 367 lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel

eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda.

Kostjad leidsid, et hageja on menetluse jooksul muutnud hagi alust, kui on muutnud lepingu

numbrit, millest hageja väidetav nõue tuleneb. Kostjad ei anna hagi muutmiseks nõusolekut.

Hageja on muutnud ka nõutava viivise protsenti. Hagiavalduse punktis 2 on hageja märkinud

viivise protsendiks 0,0219% päevas, hagi muutmisel on selleks aga märgitud 0,2% päevas. Hageja

ei ole täpsustanud, millest selline muutus on põhjustatud. Kostjad viivise protsendi muutmisega ei

nõustu.

Kostjatele jäi hageja nõude kujunemine ebaselgeks. Liisingueseme müügi hind on tõendamata.

Liisinguese müüdi madala hinnaga.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 15. jaanuari 2021 otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja

kasuks

välja

15. veebruaril

2017

sõlmitud

käenduslepingute

nr

X-3,

nr

X-4

ja

nr

X-2

alusel

8878

eurot

senti

(sh

põhinõue

3937 eurot 94 senti, intress 1002 eurot 62 senti ja viivis 3937 eurot 94 senti).

Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks

välja

menetluskulude

katteks

2546

eurot

ning

viivise

menetluskuludelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

Maakohus ei nõustunud kostjate väidetega, et hageja on hagi muutnud. Hageja on pärast hagi

menetlusse võtmist parandanud ebatäpsuse hagis viidatud lepingu numbri osas. Sellega ei ole

muutunud hagi aluseks olevad põhilised asjaolud. Ka on hageja täpsustanud nõutavat

viivisemäära.

Hageja nõue muutus sissenõutavaks 20. oktoobril 2016 liisingulepingu ülesütlemisega ning sellest

ajast alates hakkas kulgema ka aegumistähtaeg, kuid kohus nõustus hagejaga, et aegumistähtaeg

oli vahepeal peatunud, mistõttu ei ole hageja nõue aegunud.

Kapitalirendilepingule nr X kohalduvate üldtingimuste punkt 10.6. sätestas, et lepingu

ülesütlemise korral on liisinguandja kohustatud täitma kõik lepingust tulenevad raha tasumise

kohustused. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja vara ning rahuldab saadud

ostuhinna arvel oma nõude liisinguvõtja vastu. Kui saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude

rahuldamiseks, kohustub liisinguvõtja tasuma puudujääva osa kümne päeva jooksul liisinguandja

poolt vastava nõude esitamisest arvates.

Lepingu üldtingimused on lepingu lahutamatu osa. Seetõttu ei saanud liisinguandja esitada

kohustuse täitmiseks nõuet enne, kui liisinguesemeks olnud vara oli realiseeritud ja nõue muutus

sissenõutavaks pärast liisinguandja poolt täiendava tähtaja möödumist nõude rahuldamiseks. Kui

hageja oleks enne vara müümist esitanud nõude liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks,

oleks saanud nõude täitmisest üldtingimuste punktile 10.6. viidates keelduda. Asjaolu, et juhtumi

uurimiseks algatatud kriminaalmenetluse tõttu ei saa sõidukit esialgselt planeeritud kahe kuu

jooksul realiseerida, ei olnud lepingu ülesütlemisel ette nähtav, mistõttu ei pidanud kohus

põhjendatuks kostjate viiteid sellele, et hageja ise on piiritlenud liisingueseme realiseerimise aja

kahe kuuga.

Vaidlust ei ole selle üle, et vara müüdi 21. juunil 2017 hinnaga 2700 eurot. Hageja teatas vara

realiseerimisest 19. septembril 2017 ning andis vastavalt liisingulepingu tingimustele tähtaja

võlgnevuse tasumiseks. Tulenevalt VÕS § 82 lg-st 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui

võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohtu hinnangul ei saanud liisinguandja vastavalt

lepingu üldtingimuste p-le 10.6. nõuda liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist enne

liisingueseme realiseerimist.

Eeltoodust tulenevalt nõustus kohus hagejaga, et nõude aegumine oli kohustuse täitmiseks

täiendava tähtaja andmise tõttu peatunud perioodil 20. oktoobrist 2016 – 1. juulini 2017 ning

19. septembrist 2017 – 27. septembrini 2017 ning seda aega ei saa arvestada aegumistähtaja hulka.

Hageja realiseeris sõiduki müügihinnaga 2700 eurot ning arvestas nimetatud summa

põhivõlgnevusest maha. Võlgnevus 19. septembri 2017 nõudeavalduse kohaselt oli 8038 eurot

36 senti (põhivõlgnevus 4104 eurot 27 senti ja viivis 3934 eurot 9 senti).

Kostjad on menetluses esitanud vastuväite, et liisingueseme väärtus tulnuks kindlaks määrata vara

tagastamise ajal ning vara väärtus ei saanud olla vaid 2700 eurot. Samas ei ole kostjad sellise väite

tõendamiseks kohtule tõendeid esitanud ega oma väidet põhistanud. Vaidlust ei ole, et sõiduk

muutus teelt välja sõitmise tõttu kasutuskõlbmatuks ja selliselt hagejale ka tagastati.

Kapitalirendilepingu nr X üldtingimuste kohaselt arvestatakse intressi kuni lepingust tuleneva vara

maksumuse täieliku tagastamiseni liisinguandjale ning intressimääraks on 9% aastas. Hageja

arvestas intressi perioodi 1. juuli 2017 kuni 1. august 2020 eest 1094 eurot 72 senti. Eelpool on

kohus leidnud, et hageja nõude aegumine oli peatunud kuni 1. juulini 2017, seega sai hageja

intressi arvestada ka alates 2. juulist 2017. Kohus arvestas ühe päeva intressi summas 97 eurot 10

senti (9%/365 x 3937,95 eurot) väljamõistetavast intressist maha. Kostjatelt tuleb solidaarselt

hageja kasuks välja mõista intress 1002 eurot 62 senti.

Kapitalirendilepingu

kohaselt

on

viivisemääraks

0,2%

päevas.

Hageja

esitatud

menetlusdokumentidest nähtub, et hageja on arvestanud lepingujärgses määras viivist alates

sõiduki müügist kuni 1. augustini 2020 summas 8883 eurot 99 senti, kuid nõuab viivist põhivõlaga

samas suuruses. Kohtu hinnangul tuleneb viivise määr lepingust ning pole ebaselge, ka viivise

summa kujunemine on jälgitav. Hageja on viivise nõuet korrigeerinud ning selline viivisearvestus

on kooskõlas kapitalirendilepinguga.

Maakohus märkis, et uue põhivõlgnevuse sisse on hageja arvestatud ka esialgse intressi 57 eurot

24 senti. Kuigi VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole intressilt lubatud viivist nõuda, leidis kohus, et kuna

hageja on vähendanud viivist enam kui poole võrra, võib ka intressilt arvestatud viivise lugeda

vähendatud viivise osaks.

Maakohus leidis, et hageja nõue 8878 eurot 50 senti (sh põhivõlgnevus 3937 eurot 94 senti, intress

1002 eurot 62 senti ja viivis 3937 eurot 94 senti) väljamõistmiseks ei ole aegunud ja kuulub

rahuldamisele.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kostjad paluvad menetluskulud jätta hageja kanda.

Maakohus on jätnud välja selgitamata, millistest nõuetest hageja nõue koosneb. Maakohus käsitles

hageja nõuet põhinõude, intressi ja viivisena.

Maakohus ei ole enne nõuete aegumise hindamist võimalikke erinevaid aegumistähtaegasid

käsitlenud ega pooltega arutanud ning on jätnud kohaldamata TsÜS-i aegumist reguleerivad sätted.

Riigikohus on 18. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16 tehtud otsuse punktis 13 korranud üle oma

seisukoha, et liisinguandja nõuete aegumise hindamisel tuleb eristada enne lepingu ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks

muutunud nõudeid ning arvutada aegumist selle järgi, millise nõude hageja on esitanud.

Maakohus on asunud ekslikult seisukohale, et aegumine oli peatunud. Esiteks on maakohus jätnud

täiesti tähelepanuta selle, et 20. oktoobri 2016 ülesütlemisavalduses on sõiduki müümise tähtaeg

konkreetselt piiritletud. Ülesütlemisavalduses on märgitud: „Juhul, kui liisinguandjal ei õnnestu

2 (kahe) kuu jooksul alates käesoleva avalduse kuupäevast liisingueset müüa, nõuab liisinguandja

liisinguvõtjalt kogu liisingulepingu järgse võlgnevuse kohest tasumist.“ Hageja ei andnud seega

ülesütlemisavalduses ebamäärast täiendavat tähtaega kuni liisingueseme müümiseni, vaid piiritles

selle tähtaja ise maksimaalselt kahe kuuga.

Kostjad on selgitanud, et VÕS § 367 lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel

arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte aga

selle müügihinda. Kostjad viitasid Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsusele tsiviilasjas

nr 3-2-1-184-12 (p 17). Seega on üldtingimuste säte selles osas tühine. Antud juhul on tegemist

nõudega, mis tuleneb tarbijakäendusest. Aegumine ei saanud seega tühise tingimuse alusel

peatuda.

Kostjate hinnangul ei ole ebamäärase täiendava tähtaja andmine seaduse kohaselt üldse võimalik.

Maakohus on alusetult asunud seisukohale, et juhtumi uurimiseks algatatud kriminaalmenetluse

tõttu ei olnud võimalik sõidukit esialgselt planeeritud kahe kuu jooksul realiseerida. Sellisele

järeldusele jõudmist ei ole maakohus selgitanud. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse

(29. juuni 2017) resolutsiooni punktist 3 nähtub, et asitõendid või äravõetud või konfiskeerimisele

kuuluvad objektid puudusid, mistõttu ei saanud sõiduki müük kriminaalmenetluse tõttu kuidagi

takistatud olla. Seejuures tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetlus ei takistanud hagejal kuidagi

liisingueseme hinna kindlaks tegemist ja oma nõudes arvestamist liisingueseme tagastamise ajal.

Seega ei saanud aegumine ka sel põhjusel kuidagi peatuda.

Maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et liisingueseme väärtuse oleks pidanud tõendama

kostjad. Riigikohtu 18. veebruari 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14 (p 12) on selgitatud, et

kuna VÕS § 367 lg 1 järgi on tegemist liisinguandja nõudega liisinguvõtja vastu, siis peab

liisinguandja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama kulutuste hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud,

sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Maakohus ei andnud kostjatele võimalust hageja esitatud uutele seisukohtadele vastata. Hageja

22. detsembri 2020 seisukohtade punktis 7.40 on hageja esitanud uue seisukoha, et

ülesütlemisavalduses hageja enda poolt märgitud sõiduki müümise maksimaalne tähtaeg

(2 kuud) ei kehti, kuna üldtingimustes on teisiti kokku lepitud. Kostjatele sellele seisukohale

vastamiseks tähtaega ei antud.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Hageja palub

menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2021 otsus tuleb tühistada ning TARTU

HOIU-LAENUÜHISTU hagi Katri Susi, Ain Valge ja Anvar Põdra vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

7. Hageja on esitanud kostjate kui käendajate vastu hagi kapitalirendilepingust nr X tuleneva

võlgnevuse väljamõistmiseks. Kostjate vastuväite kohaselt on nõue aegunud, sest liisinguleping

öeldi üles 20.10.2016, kuid hageja on esitanud maksekäsu kiirmenetluses avalduse kostjate vastu

alles 15.04.2020, s.o TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatust tähtajast hiljem.

8. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16 tehtud kohtuotsuse p-s 13 asunud seisukohale, et

„liisinguandja nõuete aegumise hindamisel tuleb eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks

muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid

ning arvutada aegumist selle järgi, millise nõude hageja on esitanud (Riigikohtu 17. veebruari

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12). VÕS § 108 lg 1 alusel esitatud enne

liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete

täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1, mille järgi algab aegumistähtaeg selle

kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (vt ka Riigikohtu

17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12). Liisingulepingu ülesütlemisega

sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab

nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12;

4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12). Liisingulepingu käendamisest

tulenevad nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded

põhivõlgniku vastu (Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).

9. Antud juhul ei ole maakohus eristanud enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks

muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid

ning ei ole arvutanud aegumist selle järgi, millise nõude hageja on esitanud. Ringkonnakohus

märgib, et nõustub kostjate seisukohaga, et maakohus ei ole kindlaks teinud liisingulepingu

ülesütlemisest tekkinud erinevate nõuete aegumistähtaegade algust ning on kohaldanud ebaõigesti

aegumise peatumist reguleerivaid sätteid (TsÜS § 167 lg 2).

10. VÕS §-s 367 on sätestatud liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed. Antud juhul ei ole hageja

täpsustanud, milliseid summasid ta kostjatelt kooskõlas VÕS §-ga 367 nõuab ning ka maakohus

ei ole asja lahendamisel sellele asjaolule tähelepanu pööranud. Hagi kohaselt nõuab hageja

kostjatelt intressi ajavahemiku 01.07.2017 – 01.08.2020 eest summas 1094 eurot 72 senti ning

samuti viivist sama ajavahemiku eest. Maakohus on jätnud tähelepanuta selle, et kui leping

öeldakse üles, siis muutub rahaline kohustus sissenõutavaks ning täitmisega viivitamise korral

võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1), kuid nõuda ei saa lisaks viivisele veel

intressi.

11. Ringkonnakohus nõustub kostjate seisukohaga, et maakohtu poolt esiletoodud asjaolud,

millede alusel väidetavalt peatus hagi aegumine, ei ole sellised, mis TsÜS § 167 lg 2 alusel oleksid

aluseks aegumise peatumisele.

TsÜS § 167 lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks

täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või

kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni.

Antud juhul ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks võlgnikule määranud VÕS § 114 lg 1

kohase täiendava mõistliku tähtaja kohustuse täitmiseks. Üldtingimuste p-s 10.6 sätestatu ei ole

käsitletav kohustatud isikule mõistliku tähtaja määramisena kohustuse täitmiseks. Pigem saab

üldtingimuste p 10.6 alusel asuda seisukohale, et mingis osas ei muutunud hageja nõue koheselt

sissenõutavaks lepingu ülesütlemisel, kuid seda asjaolu on vaja arutada pooltega ning võimaldada

esitada neil oma seisukoht. Maakohus ei ole seda teinud.

12. Hageja poolt lepingu ülesütlemisavalduses märgitu, mille kohaselt „Juhul, kui liisinguandjal

ei õnnestu 2 (kahe) kuu jooksul alates käesoleva avalduse kuupäevast liisingueset müüa, nõuab

liisinguandja liisinguvõtjalt kogu liisingulepingu järgse võlgnevuse kohest tasumist.“, ei ole

samuti käsitletav aegumise peatumise alusena TsÜS § 167 lg 2 mõttes. Samas võib nimetatu olla

aluseks sellele, et hageja nõue mingis osas ei muutunud sissenõutavaks.

13. Maakohtu otsusest ei selgu, mis alusel asus kohus seisukohale, et kriminaalmenetluse tõttu ei

olnud võimalik sõidukit esialgselt planeeritud kahe kuu jooksul realiseerida. Kriminaalmenetluse

lõpetamise määrusest (29. juuni 2017) nähtub, et asitõendid või äravõetud (või konfiskeerimisele)

kuuluvad objektid puudusid.

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja menetlemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse

normi, kuna on jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392). Asjaolu, et

maakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei vabasta kohut eelmenetluse ülesannete täitmisest.

Maakohus, eelmenetluse ülesannete täitmata jätmise tõttu, ei eristanud enne lepingu ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks

muutunud nõudeid ning ei ole kohaldanud aegumist selle järgi, millise nõude hageja on esitanud,

s.o maakohus ei ole välja selgitanud hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohti nende nõuete

suhtes. Samuti on maakohus kohaldanud ebaõigesti aegumise peatumist reguleerivaid sätteid ning

jätnud tuvastamata aegumise peatumise otsustamisel vajalikud asjaolud.

Kuna aegumise kohaldamiseks (mittekohaldamiseks) on vajalik välja selgitada hageja nõuded ja

kostjate seisukohad nende nõuete suhtes (s.o vaja on täita eelmenetluse ülesanded), siis

ringkonnakohus leiab, et ei saa ise teha asjas uut otsust, vaid asi tuleb saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

15. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas

lõpplahendis (TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 6).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Üllar Roostoja

Viivi Tomson