2-18-8206/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-18-8206

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. aprill 2021, Tallinn

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav

Kohtuasi

YY hagi XX vastu 5032 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24.09.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

5032 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant):

YY

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Andrei

Yllö

Kostja

(vastustaja):

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 24.09.2020 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta YY kanda.

4. Vastustajal puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-18-8206

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. YY esitas 28.05.2018 Harju Maakohtule hagi XX vastu 5032 euro saamiseks.

2. Pooled sõlmisid 14.02.2016 suulise tähtajatu laenulepingu, mille kohaselt pidi hageja kostjale

andma laenu 5 262 eurot ning kostja pidi selle õigel ajal tagastama. Hageja kandis kostjale

viidatud summa üle 36 ülekandega perioodil 15.02.2016-25.07.2017. Kostja tagastas hagejale

ainult 230 eurot. Sellest tulenevalt on tagastamata 5 032 eurot. Hageja esitas 03.04.2018

kostjale pretensiooni ja palus võlgnevus tasuda hiljemalt 15.04.2018. Kostja ei tagastanud

hagejale laenu. Hageja lõpetas laenu andmise ja 03.04.2018 esitas kostjale pretensiooni ning

nõudis raha tagasi hiljemalt 15.04.2018. Kostja ei ole laenu tagasi maksnud.

3. Kostja oma vastuses hagile kinnitab, et ta on raha saanud. Kostja väited kommunaalmaksete

ja liisingumaksete tasumise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja ei ole Tallinnas

XXX asuva korteri omanik. Kostjal puudub õigus nõuda hagejalt vajalikke kulutusi. Pooltel

polnud kokkulepet kohustuste jagamiseks. Hageja töötas perioodil 03.01.2016-01.06.2016

Norras ja ei saanud sellel ajal korterit kasutada, mistõttu kommunaalkulude hüvitamist selle aja

eest nõuda poleks saanud.

Kostja vastuväited

4. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Poolte vahel pole sõlmitud laenulepingut, ei suulist ega kirjalikku. Pooled ei ole kunagi

leppinud kokku lepingu olulistes tingimustes – pole määranud laenu tasumise tähtaega ega muid

olulisi lepinguga seonduvaid tingimusi. Asjaolu, et hageja on ülekannete selgituseks märkinud

„võlg“/“laen“ ei anna alust eeldata, et tegemist on laenulepinguga.

6. Pooled alustasid kooselu 2008. a, ühine laps sündis 2012. a. Pooled läksid lahku 2017. a

augustis. Pooled elasid Tallinnas koos aadressil XXX. Kooselu algusest peale oli pooltel

kokkulepe, et seoses ühise majapidamisega on poolte kohustused jagatud selliselt, et hageja

maksab kommunaalkulude eest ja kostja kannab kõik muud kulud - liisingud, lastega seotud

vajalikud kulutused, toiduained jne. Hagejal ei olnud sellel ajal püsivat sissetulekut, ta tegeles

sõidukite ostu-müügiga. Enamus hageja rahalistest vahenditest liikus sularahas, mille hageja

pani enda kontole. Igakuiselt, sõltuvalt raha sissemaksest, kandis hageja kostja arvele 200-250

eurot kommunaalmaksete eest tasumiseks. Ka hageja ise elas XXX korteris ja kasutas vett,

elektrit jne. Eluliselt ei ole usutav, et hageja on andnud kostjale laenu igakuiselt samasuguste

osade kaupa. Laen antakse tavaliselt ühes osas ning tagasimakseid kantakse osade kaupa, mitte

vastupidi. Kahtlusi tekitab ka asjaolu, et hageja on esitanud alles kaks aastat hiljem laenu

tagasimaksmise nõude. Üksnes rahasummade ülekandmine ei anna alust lugeda laenulepingut

sõlmituks. Kostja ei ole kunagi teinud tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks.

2-18-8206

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Hageja ülesanne on tõendada lepingu olemasolu, sh ka asjaolu, et kohustus on muutunud

sissenõutavaks ja et kostja on rikkunud oma kohustusi. Hageja pole esile toonud ega tõendanud,

et pooled on sõlminud just laenulepingu, kuidas on pooled leppinud kokku lepingu täitmise ja

kuidas on kostja seda rikkunud. Hagist ei nähtu, millal ja kuidas pidi kostja kokkuleppe kohaselt

oma kohustusi täitma. Seda, et laenuleping on üles öeldud, ei ole hageja väitnud.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et nad elasid koos aastatel 2008-2017, s.o kokku 9 aastat. Sellest

kooselust sündis pooltel ühine laps 2012. a. Tallinnas XXX korteris elasid pooled koos aastatel

2012-2017. Siis läksid pooled lahku.

10. Hageja on alates 15.02.2016 igakuiselt, kokku 36 maksega, kuni 25.07.2017 teinud

kostjale makseid selgitusega „laen“. Maksete suurus ühes kuus on olnud 100-400 eurot,

aritmeetiline keskmine 296 eurot kuus. Põhimõtteliselt on õige, et laenulepingule ei ole

seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka suuliselt. Kuid ka suulise lepingu

sõlmimine peab olema reaalsuses tajutav ja tuvastatav. Leping sõlmitakse võlaõigusseaduse

(VÕS) § 8 lg 1 ja § 9 järgi vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Laenulepingu

jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on

sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud kokkuleppe. Asjaolu, et hageja kandis kostjale raha üle

selgitusega „laen“ pole piisav laenulepingu sõlmimise tuvastamiseks, sest hageja võis kostjale

raha üle kanda mitmel põhjusel nagu kinnitavad käesoleva tsiviilasja asjaolud: nimelt olid

pooled raha ülekannete tegemise ajal elukaaslased, jagasid ühist eluaset ja kasvatasid ühist last.

Seega võis hageja raha ülekannetel olla ka selline tähendus, nagu sellele omistab kostja: see oli

kokkuleppe alusel ühiste kulude jagamiseks. See, milliseid märkeid teeb hageja raha ülekande

tegemisel maksekorralduse selgitusse, ei saa omada eelduslikult laenulepingu sõlmimise

tähendust, sest selles ei väljendu mingilgi viisil teise poole tahe olla laenulepinguliselt seotud.

11. Kostja on tõendanud, et tema on tasunud kõik eluasemega seotud kulud (ka need

kohustused, kus teenuse saajaks on lepingus märgitud hageja, nt AS Starman). Samuti on kostja

tasunud lapse ülalpidamisega seotud rahalisi kohustusi (Tallinna Linnakantselei lasteaia

kohatasu). Kostja on tasunud ka hageja telefoniga seotud kulusid (Telia Eesti AS). Seega on

poolte vahel olnud perekonnaõiguslikku laadi vastastikuse ülalpidamise kohustused, mis on

sarnased Perekonnaseaduse (PKS) §-st 16 tuleneva abikaasade vastastikuse kohustusega

perekonda oma töö ja varaga ülal pidada. PKS § 17 sätestab, et kui üks abikaasa teeb

perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda

teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Seega perekonna ülalpidamiseks

tehtavaid kulutusi ei pea koos elavad isikud teineteisele hüvitama. Muuhulgas ei ole hageja ka

tõendanud, kui suures ulatuses ja kuidas täpselt on ta kooselu üldiste kulude kandmises

osalenud muul viisil, kui raha ülekannete tegemisega kostja kontole. Samuti ei muuda olukorda

see, kui hageja oleks tõendanud, et ta töötas vahepeal teatud perioodil välismaal. Välismaal

töötamise ajal ei väljendanud hageja soovi kooselu ja lapse ühist ülalpidamist lõpetada.

12. VÕS § 398 lg 1 ja 2 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib

laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui

laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.

Samuti ei ole hagi võimalik rahuldada seetõttu, et hageja ei ole esile toonud, et ta on väidetava

laenulepingu üles öelnud, mistõttu ei ole võlgnevus saanud muutuda sissenõutavaks.

2-18-8206

Apellatsioonkaebus

13. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

14. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid. Maakohus

märkis otsuses ebaõigesti, et hageja ei ole esile toonud, et pooled sõlmisid laenulepingu.

Maakohus on ka tõendeid ebaõigesti hinnanud ja vääralt leidnud, et hageja ei ole tõendanud

laenulepingu sõlmimist. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja on hagejale osa rahast tagastanud.

Samuti ei esitanud kostja hagejale laenu andmise perioodil mingeid vastuväited ja sai seega

väga hästi aru, et laen tuleb tagastada. Hageja leiab, et kostja andis vastuväidete esitamata

jätmisega ja seega võla tunnistamisega võlatunnistuse.

15. Hageja ei elanud korteris 2015. a detsembris ja alates 03.10.2016 kuni 01.06.2016, mistõttu

ei kasutanud hageja elektrienergiat ega muid hüvesid. Seega ei pidanud hageja kostjale

kommunaalkulusid tasuma. Hageja ei ole kaasomanik, mistõttu puudub tal ka sellest tulenevalt

kulude kandmise kohustus. Samuti ei tulene hagejale abieluvälisest kooselust abieluga

sarnaseid kohustusi.

Vastustaja seisukoht

16. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata.

18. Pooled ei vaidle käesolevas asjas selle üle, et hageja on alates 15.02.2016 igakuiselt, kokku

36 maksega, kuni 25.07.2017 teinud kostjale ülekandeid selgitusega „laen“. Maksete suurus

ühes kuus on olnud 100-400 eurot, keskmiselt 296 eurot kuus. Ringkonnakohus nõustub

hagejaga, et maakohus asus ebaõigele seisukohale nagu ei oleks hageja esile toonud

laenulepingu sõlmimist. Hageja tugines hagiavalduses sellele, et pooled sõlmisid suulise

laenulepingu. Samuti on osaliselt ebaõige maakohtu järeldus selle kohta, et hageja ei ole

tõendanud laenulepingu sõlmimist. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et hageja andis

kostjale üle laenuna 2860 eurot. Selles osas on vaja maakohtu otsuse põhjendusi muuta ja

asendada need ringkonnakohtu põhjendustega. Samas ei too eelpool märgitud ulatuses

laenulepingu sõlmimise ja laenu andmise tuvastamine kaasa maakohtu otsuse lõppjärelduse

ebaõigsust, kuna maakohus tuvastas õigesti asjaolu, et hageja ei ole laenulepingut üles öelnud

ja seetõttu ei ole laenu tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks.

19. Pooled ei vaidle selle üle, et pooled ei ole abielus olnud, vaid elasid koos alates 2008. a

kuni 2017. a ja nad omasid ühist majapidamist ning kasvatasid ühist last. Maakohus leidis, et

poolte vahel on olnud perekonnaõiguslikku laadi vastastikuse ülalpidamise kohustused, mis on

sarnased PKS §-st 16 tuleneva abikaasade vastastikuse kohustusega perekonda oma töö ja

varaga ülal pidada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et maakohus on selliselt vääralt

kohaldanud materiaalõigust. Riigikohus on leidnud, et abieluvälisest kooselust ei tulene

seaduse alusel sarnaseid kohustusi nagu abielust, mh ei ole pooled kohustatud vastastikuseks

2-18-8206

toetuseks ja ühise majapidamise korraldamiseks nagu abikaasad PKS § 15 alusel (vt Riigikohtu

03.12.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 14). Ringkonnakohus jätab sellekohase

põhjenduse maakohtu otsusest välja.

20. Kuna tegemist ei olnud vastastikuste ülalpidamiskohustuste täitmisega, pidanuks

maakohus hindama, millisel muul õiguslikul alusel toimusid hageja poolt kostjale ülekannete

tegemised ning kas sellest tulenevalt on võimalik järeldada poolte vahel mingis osas

laenulepingu sõlmimist. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited ja tõendid selle kohta, et tal

oli hagejaga kokkulepe kommunaalkulude tasumiseks, kuid muud kulud (liisingud, lastega

seotud vajalikud kulutused, toiduained jne) kannab kostja. Kostja väitel kandis hageja talle raha

üle kommunaalkulude eest tasumiseks. Kostja väidet kokkuleppe sõlmimise ja selle alusel raha

ülekandmise kohta kinnitab ringkonnakohtu hinnangul kostja poolt esitatud pangakonto

väljavõte, millest nähtub, et hageja on teinud vaidluse all olevale perioodile eelneval perioodil,

aastatel 2013-2015, kostjale ülekandeid selgitustega „M“, „za“, „võlg“ väga erinevates

summades (9,80 kuni 200 eurot) (tl 25-27). Tulenevalt poolte ühisest kooselust ja lapse

kasvatamisest, järeldab ringkonnakohus, et poolte vahel kehtis kokkulepe hageja poolt

majanduskulude tasumise kohta kuni kooselu lõpuni, s.o 2017. a augustini.

21. Tulenevalt kokkuleppe olemasolust kommunaalkulude tasumiseks hageja poolt, tuleb

seega hinnata, kas kõik hageja poolt kostjale tehtud ülekanded olid seotud kommunaalkulude

eest tasumise kohustusega. Vaidluse all ei ole, et hageja kandis kostjale perioodil 15.02.2016

kuni 25.07.2017 üle kokku 5262 eurot. Kostja poolt esile toodud asjaolude ja esitatud

pangakonto väljavõtete kohaselt on kostja tasunud perioodil 14.02.2016 kuni 31.08.2017 Eesti

Energia AS-ile 242,22 eurot, AS-ile Starman 309,68 eurot ning korteriühistule 1851,58 eurot

(tl 74-77). Seega on kostja tasunud kommunaalkulusid vaidlusalusel perioodil kokku 2402

eurot. Muid kulusid, millest võiks järeldada, et tegemist on kommunaalkuludega, ei ole kostja

esile toonud. Arvestades poolte vahelist kokkulepet, ei ole aga kostja selgitanud, miks oli

vajalik hagejal kostjale üle kanda ülejäänud 2860 eurot, kuna kostja enda väitel oli kokkuleppe

kohaselt ülejäänud perekonna kulud kostja kanda. Maakohus viitas õigesti Riigikohtu lahendile

asjas nr 3-2-1-109-11, milles Riigikohus märkis, et VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping

pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud

kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised

tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu

sõlmimiseks

võib

teha

tahteavalduse

sarnaselt

teiste

võlaõiguslikke

lepingutega

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib

lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete

tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt Riigikohtu

24.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11). Samas tegi maakohus sellest ebaõige

järelduse, et antud juhul ei ole poolte piisavat tahet laenulepingu sõlmimiseks võimalik

tuvastada. Laenulepingu sõlmimiseks vajalikke tahteavaldusi on võimalik tuvastada ka lähtudes

raha ülekandmisest ning poolte põhjendustest selle kohta. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus,

et 2860 eurot andis hageja kostjale üle laenuna, kuna hageja poolt muude kulude kandmiseks

poolte vahel kokkulepet polnud. Sellist järeldust kinnitab ringkonnakohtu arvates ka see, et

kostja kandis hagejale tagasi 08.03.2016 150 eurot ja 02.06.2016 80 eurot selgitustega „laen“,

kusjuures kostja ei ole põhjendanud, miks ta sellise selgitusega raha tagasi maksis. Olukorras,

kus tegemist oli poolte vahelise kokkuleppega kommunaalkulude kandmise kohustuse kohta

hageja poolt, puudus kostjal vajadus raha muul kui laenu tagastamise põhjusel tagasi maksta.

Nimetatud asjaolud jättis maakohus samuti arvesse võtmata, mis tingis lisaks kostja kokkuleppe

sisu puudutavate väidetega arvestamata jätmisele ebaõige järelduse 2860 euro suuruse summa

ulatuses laenulepingu puudumise osas.

2-18-8206

22. Ehkki poolte väidetest ja esitatud tõenditest on võimalik tuvastada poolte vahel

laenulepingu sõlmimist summas 2860 eurot, ei ole osaliseks hagi rahuldamiseks alust.

Maakohus selgitas hagejale istungil, et hageja saab nõuda laenu tagastamist, kui ta on lepingu

üles öelnud. Hageja ei reageerinud selle peale ega toonud esile, et ta ütles lepingu üles. Hageja

on hagiavalduses üksnes märkinud, et ta nõudis raha tagastamist. Seejärel märkis maakohus

otsuses, et ka juhul kui oleks laenulepinguga tegemist, ei ole hageja esile toonud, et ta oleks

laenulepingu üles öelnud, mistõttu ei saanud laenu tagastamise nõue muutuda sissenõutavaks.

Seda maakohtu järeldust ei ole hageja vaidlustanud, mistõttu ei saa ringkonnakohus

teistsugusele järeldusele jõuda ja hagi on jäetud maakohtu poolt õigesti rahuldamata.

23. Vastuseks apellatsioonkaebuse teistele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Ebaõige on hageja arusaam, et kostja on hagejale laenu maksete tegemise ajal vastuväidete

esitamata jätmisega andnud võlatunnistuse. Kirjalikku vormi mittevajavaks loetakse seaduse

kohaselt võlatunnistused, mis on antud jooksva arve alusel saadetud negatiivse saldona (VÕS

§ 30 lg 3 ja § 204 lg 2). Ülekannete tegemist ei saa käsitleda võlgnikule saldo edastamisena.

Võlgnevusest tuleb võlgnikule eraldi teatada, märkides ära võla suuruse ja selle sissenõutavaks

muutumise aja ning kui sellele võlgnik vastuväiteid ei esita, saab seda käsitleda

võlatunnistusena poolele, kelle kasuks saldo on.

24. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et kommunaalkulude eest tasumise kohustust ei

olnud hagejal ajal, kui hageja viibis Norras. Tulenevalt poolte vahelisest kokkuleppest oli

hagejal kohustus kanda poolte ühisest elukohast tingitud kommunaalkulud. Vaidlust ei ole, et

pooltel oli kooselu kuni 2017. aastani ja nad kasvatasid koos ühist last. Seega oli poolte vaheline

kokkulepe tingitud ühisest kooselust ja lapse kasvatamisest. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et tähtsust ei oma asjaolu, et hageja töötas vahepeal teatud perioodil välismaal.

Välismaal töötamise ajal ei väljendanud hageja soovi kooselu ja lapse ühist ülalpidamist

lõpetada.

25. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

26. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Vastustajal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav