2-18-12196/93 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

16. aprill 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-12196

Tsiviilasi

Ideal Holding OÜ hagi Well Ace Trading Limited vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades

nr 034/2018/671 ja 034/2018/895

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 13. novembri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Ideal Holding OÜ apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

12 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Ideal Holding OÜ (registrikood

11717296), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Kiir

Kostja (vastustaja): Well Ace Trading Limited (Hongkongi

registrikood 0828983), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Tauno Tark

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil (menetluskonverents) 29. märtsil 2021, millel

osalesid poolte lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 13. novembri 2020 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga muuta

selles märgitud tsiviilasja hinda ning asendada hagi rahuldamata jätmise

põhjendused käesoleva otsuse põhjendava osa punkti 8 ja selle alapunktidega.

2. Määrata tsiviilasja hinnaks mõlemas kohtuastmes 12 000 eurot.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

5. Mõista hagejalt Ideal Holding OÜ-lt Eesti Vabariigi kasuks välja hagiavalduselt ja

apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv 475 eurot, mis tuleb tasuda vastavalt

otsusele lisatud makseinfole 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 (8)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Ideal Holding OÜ (hageja) esitas 15. augustil 2018 Harju Maakohtule hagi Well Ace

Trading Limited (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades

nr 034/2018/671 ja 034/2018/895.

Hageja tõi esile järgmised asjaolud:

-

maakohtu 1. juuni 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-60936 (edaspidi: eelmine

menetlus) mõisteti hagejalt kostja kasuks välja laenulepingust tulenev põhivõlgnevus

171 000 eurot, viivis 26 831,61 eurot ja edasiulatuv viivis. Samas tsiviilasjas määrati

maakohtu 17. mai 2018 määrusega kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline

suurus ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 9264,42 eurot;

-

kostja pöördus võlgnevuste sundtäitmiseks kohtutäituri poole. Hagejale on edastatud

täitmisteade täiteasjas nr 034/2018/671 (eelmise menetluse sisulise lahendi alusel

sissenõutav võlg 171 144 eurot) ja täitmisteade täiteasjas nr 034/2018/895 (eelmise

menetluse kulude lahendi alusel sissenõutav võlg 9408,42 eurot);

-

maakohtu 1. juuni 2017 otsusest tuleneb, et kostja kandis 20. novembril 2009 ja

11. jaanuaril 2010 laenuna hageja pangakontole 99 000 eurot (kokku 198 000 eurot),

22. juunil ja 18. novembril 2010 kandis Command Trade Agency Inc kostja

korraldusel hagejale laenuna 100 000 eurot ja 128 000 eurot (kokku 228 000 eurot).

Kostjale tagastamata laenujäägi põhiosa moodustas 171 000 eurot;

-

Y loovutas 10. augustil 2018 hagejale nõude kostja vastu põhivõla summas

300 000 eurot. Kostjat teavitati loovutamisest 14. augustil 2018;

-

loovutatud nõue tuleneb asjaolust, et hagejale laenu andmiseks sai kostja raha Y-lt, aga

jättis selle talle tagastamata. Y nõue tuleneb 19. novembri 2009, 1. jaanuari 2010

ja 17. mai 2010 Y korraldusel BELLAIRE VENTURES S. A. (edaspidi: Bellaire)

ülekannetest kostjale. Eelmise menetluse maakohtu otsuse järgi puudus vaidlus nende

maksete laekumise kohta. Raha Y-le tagastamise tähtpäev oli 2017. aasta lõpp. Kostja

tagastas Y-le laenu viimati 15. septembril 2017 summas 69 500 eurot;

-

Y tegi 26. juulil 2018 kostjale ettepaneku tasaarvestada kostja nõuded hageja vastu

kokkuleppel, kuid kostja ei vastanud. Hageja tegi 14. augustil 2018 kostjale

tasaarvestamise avalduse, millega tasaarvestas kostja nõuded loovutatud nõude vastava

osaga. Seega puudub kostjal kohustus hageja ees ja täitemenetlused tuleb lõpetada;

-

kõik vaidlusalused laenud seondusid abikaasade Y ja Q huvidega. Kostja saadud laene

rahastas ainult Bellaire. Nii oli Y ja Q huvi saada laenu hagejale, mille osa kuulus

abikaasadele ühisvarana;

-

tasaarvestamise alus tekkis pärast kohtulahendi jõustumist. Hageja omandas nõude

10. augustil 2018, maakohtu 1. juuni 2017 otsus jõustus 25. aprillil 2018 ja

17. mai 2018 määrus 8. juunil 2018. Täitemenetlus ei ole lõppenud;

3 (8)

-

eelmises menetluses käsitleti kostja nõuet hageja vastu ja selles Y ei osalenud.

Käesolevas asjas on vaidluse all Y loovutatud nõue kostja vastu. Nõuded ei kattu aluselt

ega esemelt;

-

loovutatud nõue pole aegunud, sest kostja laenu tagastati osaliselt 15. septembril 2017.

Nõude aegumise kohaldamise välistab ka hea usu põhimõte.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja juhatuse liige oli 18. novembrist 2009 – 30. maini 2018 Y, kes määrati hiljem

prokuristiks. Kontaktisik on äriregistri andmetel Y. Juhatuse liige on 30. maist 2018 K,

kes on Y vend. Hageja omanik on olnud Y. Alates 7. oktoobrist 2015 –

29. juunini 2018 oli omanik Hameleon Estates OÜ (edaspidi: Hameleon), mille

juhatuse liikmed on Y ja tema poeg M. Hameleon on registreeritud Y kodusele

aadressile. Salvanelli OÜ juhatuse liige on Y ja ka see ühing on registreeritud X

kodusele aadressile. Ettevõtte üks osanik on Z, kes on Y õde. Y-l on otsene kontrolli

kõigi nimetatud äriühingute üle;

-

hagejale kuulusid kolm kinnisasja: korter, parkimiskoht ja panipaik XXX tänaval.

Pärast eelmises menetluses maakohtu otsuse tegemist hakkas hageja end varatuks

tegema. Ta koormas parkimiskoha ja panipaiga ühishüpoteekidega Hameleoni kasuks.

Tehingu sõlmis nii hageja kui Hameleoni nimel Y. Panipaiga ja garaaži müümisel raha

ei makstud. Hageja tekitas olukorra, kus kostjal puudub võimalus oma nõuet rahuldada;

-

hageja esitab eelmises menetluses käsitletud asjaolusid uuesti, kuid veidi teisti.

Varasemalt väitis hageja, et viidatud tehingud tegid Y ja Q ühiselt ning need viitavad

laenusuhte puudumisele. Kohtud järeldasid õigesti, et hageja väited olid sisutud.

Käesolevas asjas väidab hageja, et samade tehingute alus oli Y käsund, mille tõttu

tekkis Y-l nõue kostja vastu;

-

tegelikult hagejal puuduvad nõuded kostja vastu, mistõttu on tasaarvestus tühine.

Kostja ei ole laenu ega mis tahes muud raha tagastanud ega kandnud Y-le

15. septembril 2017. Y-l puudusid ja puuduvad nõuded kostja vastu. Bellaire’i kontol

olev raha kuulus Bellaire’ile. Kui isegi eeldada hagis toodud asjaolude õigsust, võib Y-

l olla nõue Bellaire’i vastu. Bellaire on aga kustutatud. Kostja vastu polnud Y-l nõuet,

mida hagejale loovutada;

-

nõude olemasolu kostja vastu teeb ebausutavaks ka see, et 21. juunil 2018 ehk ajal, mil

täitemenetlus oli algatatud, pöördus hageja kostja poole ettepanekuga, et hageja tasub

kostjale 70 000 eurot, millega loetakse vastastikused kohustused täidetuks. Pärast

ettepaneku tagasilükkamist on Y ja hageja teinudki oma tasaarvestuse skeemi. Kui

tegelikult oleks Y-l või hagejal esinenud nõudeid kostja vastu, poleks nad pakkunud

70 000 euro tasumist kohustuste täitmiseks;

-

hageja nõude teeb ebaloogiliseks ja ebausutavaks ka hageja väide, nagu pidi kostja

tagastama laenu Y-le 2017. aasta lõpuks ja on sellest 15. septembril 2017 tagastanud

69 500 eurot. Samas selgitas hageja, et Y nõue kostja vastu on loovutatud hagejale

augustikuus 2018. On ebaloogiline, miks pidi sellises olukorras veel kostja tagastama

laenu Y-le;

-

hageja püüab oma nõuet põhistada kolme rahaülekandega aastatest 2009 ja 2010 ning

väita, et tegemist oli laenudega, mis tuli tagastada. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 1 on hageja nõue aegunud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 13. novembri 2020 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

4 (8)

hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. Ühtlasi tühistas maakohus

hagi tagamise.

3.1. Maakohus leidis, et hageja esitatud tasaarvestus on vastuolus täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 221 lg-s 2 sätestatud ajalise piiriga, sest selle aluseks olevad asjaolud ei ole tekkinud

pärast sundkorras täidetavate lahendite jõustumist. Hageja väitel loovutas Y hagejale nõude

300 000 euro ulatuses, mis tuleneb 19. novembri 2009, 1. jaanuari 2010 ja 17. mai 2010

Bellaire’i ülekannetest kostjale. Lisaks tõi hageja esile, et väidetav laen tulnuks tagastada

2017. aasta lõpuks. Need asjaolud olid hagejale teada eelmise menetluse ajal. Tähtsust ei oma

asjaolu, et nõue on omandati 10. augustil 2018. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 197

lg-st 1 on tasaarvestus võimalik ajahetkest, mil tasaarvestava poole nõude täitmise tähtaeg on

saabunud ja teisel poolel on nõue tasaarvestava poole vastu. TMS § 221 lg 1 kohaldamisel on

määrav tasaarvestusolukorra tekkimise aeg, mitte tasaarvestusavalduse tegemise aeg.

3.2. Tunnistaja Q ei kinnitanud asjaolu, et Bellaire andis kostjale laenu selleks, et see laen

antakse hagejale. Tunnistaja Y ebausutavad ütlused ei kinnita tasaarvestuse aluseks oleva

rahaülekande tegemist laenuna, samuti ei ole selle kohta esitatud dokumentaalset tõendit.

Tunnistaja R ei mäletanud, et kõik raha tagastamisega seotud kokkulepped tuleks sõlmida

kostjaga. Seega ei kinnita tunnistajate ütlused hagis märgitud tasaarvestuse aluseks olevaid

asjaolusid.

3.3. Eelmise menetluse maakohtu otsusest nähtuvalt osales asja läbivaatamisel toonase hageja

seadusliku esindajana Y. Seega sai ja pidi Y tasaarvestuse vastuväited esitama selles

menetluses, sest juba selles käsitleti Bellaire’i ülekandeid. Hageja ei toonud esile mõistlikku

põhistust, miks tehti tasaarvestus alles täitemenetluse käigus.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks eksis maakohus VÕS § 197 lg 1 ja TMS § 221 lg 2 kohaldamisel.

4.1.1. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostjaga sõlmitud laenulepingu kohaselt oli Y-le laenu

tagastamise tähtaeg 31. detsember 2017. Ringkonnakohus tegi eelmises menetluses otsuse

30. novembril 2017. Sel ajal ei olnud nõue sissenõutav ja muutus sissenõutavaks alles peale

kassatsioonkaebuse esitamist. Seega on käesolevas asjas esitatud hagi lubatav ja seaduspärane

(vt Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11). Ekslik on maakohtu

arusaam, et tasaarvestuse alus peab olema ilmtingimata tekkinud pärast kohtulahendi

jõustumist.

4.1.2. Maakohus jättis tähelepanuta hageja poolt vaidlusaluse nõude omandamise aja.

Tasaarvestust ei välista see, et tasaarvestamiseks kasutatud nõue on omandatud loovutamisega.

Nõude loovutamise aeg tuleb määrata VÕS § 164 alusel. Hageja omandas nõude

10. augustil 2018, seega tekkis tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes samal ajal,

sõltumata nõude loovutamise teate ja tasaarvestusavalduse jõudmisest kostjani. Seega on hageja

nõue käesolevas asjas lubatud ja hageja tasaarvestus pole vastuolus TMS § 221 lg-ga 2.

4.1.3. Ekslik on maakohtu seisukoht, et tasaarvestuse vastuväited saanuks ja pidanuks Y

esitama eelmises menetluses. Nimelt ei olnud Y seal menetlusosaline.

4.2. Teiseks jättis maakohus olulised tõendid hindamata või hindas neid erapoolikult.

4.2.1. Nõude loovutamise lepingu aluseks olevad ülekanded kostjale on tõendatud tunnistaja

Y ütlustega. Vaidlustatud otsusest ei selgu, miks maakohus ei pidanud neid usaldusväärseks.

Seda enam, et kostja keeldus 27. veebruari 2020 istungil tehingute sisu avaldamast. Tunnistaja

5 (8)

Q väitel olid need äritehingud, mille sisu ta ei soovinud kommenteerida. Seega on

usaldusväärselt tõendatud, et ülekanded olid laenud kostjale, mis tuli tagastada hiljemalt

2017. aastal.

4.2.2. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, et suulise laenulepingu kohta puudub dokumen-

taalne tõend. Tehingu toimumise kohta on esitatud dokumentaalsed tõendid, mida maakohus

neid ei hinnanud.

4.2.3. Tunnistaja Q oli tehingute idee autor. Ta avaldas, et suhtub Y-sse vaenulikult. Seega ei

ole tema ütlused usaldusväärsed. Tunnistaja ei soovinud avaldada tehingutega seotud detaile

ega tingimusi. Seega on ainus usutav teave tehingute kohta tunnistaja Y väidetu, kes tõi välja

kõik laenutehingute detailid ja asjaolud. Kui kostja keeldub tehingute kohta selgituste

andmisest, tõendite esitamisest ja hageja väidete ümberlükkamisest, siis tuleb tehingute

tõlgendamisel lähtuda hageja põhjendustest ja tõenditest. Laenulepingu sõlmimise asjaolud on

kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik muid tõendeid esitada ja kostja keeldub

asjaolu tõendamisele kaasa aitamast.

4.2.4. Tunnistaja Q ütlused on ebausaldusväärsed ka seetõttu, et hagi rahuldamata jätmine on

tema huvides. Hageja nõude rahuldamata jätmisel saab kostja hageja arvelt tagasi laenusumma,

mida ta ise ei pea tagastama. Tegelik kasusaaja on aga Q, kes ei pea sama summat oma endisele

abikaasale tagastama.

4.2.5. Tunnistaja Q ütluste ebausaldusväärsust ilmestavad ka tema väited Bellaire’i

dokumentatsiooni kohta. Q kinnitas, et kõik dokumendid on Y käes. Samas kinnitas äriühing

Primeway SA, et Bellaire’i dokumentatsiooni väljastati Q-le. Bellaireʼi pangakonto

väljavõtetest nähtub, et Q ja Y hoiustasid sellel kontol raha ning kasutasid seda enda erahuvides.

Sama kinnitas Q eelmises menetluses 7. detsembri 2015 istungil. Seega on tõesed hageja väited

raha päritolu, tehtud käsundite ja tehingute tingimuste ning sisu kohta.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga parandab TsMS

§ 137¹ alusel eksimuse tsiviilasja hinnas ja asendab TsMS § 657 lg 1 p 1¹ alusel osaliselt otsuse

põhjendused. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab kõik menetluskulud.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest kahe kohtulahendi alusel täitemenetluste algatamise,

eelmises menetluses lahendite tegemise ja jõustumise aja kohta. Nende tuvastamise osas pole

maakohtu otsust vaidlustatud. Lisaks ei vaidle pooled, et Bellaire kandis 19. novembri 2009,

1. jaanuari 2010 ja 17. mai 2010 ülekannetega kostjale üle kokku 300 000 eurot. Ühtlasi pole

vaidlust, et Y tegi 10. augustil 2018 tahteavalduse, millega loovutas hagejale oma väidetava

nõude kostja vastu, aga kostja väitel võib loovutus olla tühine.

8. Ringkonnakohtu hinnangul on otstarbekas alustada nii kaebuse kui ka vaidluse tervikuna

lahendamist küsimusest, kas on tõendatud Y nõue kostja vastu. Nimelt astub uus võlausaldaja

(loovutuse saaja) VÕS § 164 lg 2 alusel senise võlausaldaja asemele ja VÕS § 171 lg 1

võimaldab loovutatud nõude võlgnikul esitada nõudele ka kõiki neid vastuväiteid, mis tal olid

senise võlausaldaja vastu loovutamise ajal. Nende hulka kuulub igal juhul vastuväide, et nõue

puudub.

8.1. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu

ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, st kõik asja lahendamiseks olulised

asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled (Riigikohtu

17. juuni 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948, p 16 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika).

6 (8)

Eelnev tähendab mh, et kohus ei saa asjaolusid otsida tõenditest (Riigikohtu 21. oktoobri 2020

otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 17). Hagi aluseks olevad asjaolud peab esile tooma hageja.

8.2. Esile toodud asjaolu peab hagimenetluses vaidluse korral tõendama pool, kes sellele

tugineb (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Viidatud normi järgi on eelkõige hagejal oma väidete

tõendamise koormis. Nii on see ka käesoleval juhul, st hageja pidi esile tooma ja tõendama

asjaolud, mis võimaldaks tuvastada Y nõude kostja vastu. Põhjendamatu on hageja arusaam, et

kostja oleks pidanud tõendama kostjale laenatud raha päritolu või talle raha laenamise aluseid.

8.3. Maakohus järeldas kokkuvõttes õigesti, et tasaarvestuseks kasutatud loovutatud nõude

aluseks olevad asjaolud on tõendamata. Siiski jäid sealjuures tähelepanuta teatavad erisused

seoses hageja väidetest nähtuvate alternatiivsete nõudealustega. Seetõttu peab ringkonnakohus

vajalikuks põhjendusi muuta.

8.4. Esimese võimalusena tugineb hageja laenulepingule Y ja kostja vahel.

8.4.1. Nõude rahuldamiseks laenulepingust tuleneval alusel peab laenuandja tooma esile ja

vaidluse korral tõendama, et tema ja laenusaaja sõlmisid VÕS § 396 lg-s 1 kirjeldatud sisuga

kokkuleppe. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

8.4.2. Hageja ei toonud esile Y ega kostja avaldusi, mille sisu oleks kostjale laenuna raha

üleandmise ja tagastamise kokkulepped. Y tunnistajana avaldas, et tal ei ole kostjaga mingeid

suhteid (dtl 586). Y-lt kostjale laenu andmise tahte avaldusena ei saa käsitleda Bellaire’i

ülekandeid kostjale, sest neist ei nähtu Y või kostja tahe. Samuti ei saa sellise kokkuleppe

kinnitusena käsitleda 69 500 euro makset Silhouette Scandinacia OÜ-le, sest sellega täideti

osaliselt ostuhinna tasumise kohustus 14. septembri 2017 lepingus märgitud müüjate

(Chamelon Estates Trust ja Osaühing Vana Villemi Kõrtsid) ees (dtl 361 jj). Hageja ei toonud

esile ega tõendanud, et neil isikutel oleks omakorda olnud tahe täita kostja kohustust.

8.4.3. Hageja väitis mh, et laenulepingu kostjaga sõlmis Y nimel Q. Põhimõtteliselt on

võimalik, et üks isik volitab teist enda nimel tehingut tegema (TsÜS §-d 117 ja 118). Samas ei

toonud hageja esile, et Y oleks andnud Q-le volituse. Samuti eitas Q volituse alusel tehingu

tegemist (dtl 584). Ka Y tunnistajaütlus viitab pigem sellele, et kui Q ka korraldas tehinguid

omal äranägemisel, mitte aga Y volitusel (dtl 586–588).

8.4.4. Senise põhjal saab vahekokkuvõttena märkida, et hageja ei toonud esile ega tõendanud

Y ja kostja vahel laenulepingu sõlmimise tahteavalduste vahetamist.

8.5. Teise võimalusena tugineb hageja väitele, et laenuleping sõlmiti Bellaire’i ja kostja vahel,

aga Y korraldusel ja/või huvides. Ka sellekohased lepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldused

on esile toomata. Isegi kui Bellaire kandis kostjale üle raha, mille käsutamise õigus oli Y-l, siis

ei tähenda see kostjaga laenulepingu sõlmimist.

8.5.1. Lisaks takistab nimetatud alternatiivsel alusel vaidlusaluse loovutatud nõude

tuvastamist tõsiasi, et endiselt puuduks õigussuhe Y (kui hagejale nõude loovutaja) ja kostja

vahel. Sama takistus hageja soovitu tuvastamiseks esineb ka kõigi muude väidetavade „laenude

jadade“ puhul.

8.5.2. Hageja ei toonud maakohtus selgelt esile, et Bellaire oleks oma võimalikke nõudeid

loovutanud X-le. Hageja nimetas Y Bellaire’i õigusjärglaseks, aga ei avaldanud, kuidas selline

õigusjärglus tekkis. Hageja nimetatud õigusjärglust ei saa tuvastada Bellaire’i nimel koostatud

Lloyds Bank TSB plc Genfi filaali kinnitusest (dtl 172), sest see kajastab üksnes teatava

kontoga seonduvaid õigusi ja kohustusi. Nõude kehtivaks loovutuseks tuleks aga iga nõue eraldi

üle anda (TsÜS § 6 lg 3 teine lause). Seetõttu pole eraldi vaja käsitleda poolte väiteid seoses

viidatud kinnituse ehtsuse ja allkirjastaja pädevusega.

7 (8)

8.6. Kolmanda võimalusena tugineb hageja alusetule rikastumisele ja leiab, et Y-l oli nõue

VÕS § 1028 jj alusel. Tõendamata on hageja väide, et hagejale laenu andmiseks sai kostja raha

Y-lt. Pooled ei vaidle, et 300 000 eurot kandis kostjale üle Bellaire. Samuti pole vaidlusalune,

et Bellaire oli välismaine juriidiline isik oma õiguste ja kohustustega. Siinjuures pole oluline,

kas Y andis korralduse raha ülekandmiseks või kas Bellaire’l oli omakorda kohustusi Y ees.

VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib nõue üksnes üleandjal, kelleks kõnealuste ülekannete puhul oli

Bellaire. VÕS § 1029 järgi võib teatavatel asjaoludel üleandjal olla nõue talle korralduse

andnud võlausaldaja vastu, aga ka sel viisil ei teki alusetu rikastumise nõuet korralduse andjal.

Nagu märgitud eelmises p-s 8.5.2, puuduvad väiteid ja tõendid selle kohta, et Bellaire’i nõuded

oleks loovutatud.

8.7. Kokkuvõtvalt pole hageja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks

tuvastada Y nõude kostja vastu. Järelikult ei saanud hagejal tekkida 10. augusti 2018 käsutuse

tagajärjel nõuet kostja vastu. VÕS § 197 lg 1 järgi eeldab tasaarvestus vastastikuste nõuete

olemasolu. Hagejal nõude puudumise tõttu oli 14. augusti 2018 tasaarvestus toimetu ega toonud

VÕS § 197 lg 2 alusel kaasa kostja sundtäidetava nõude lõppemist. Järelikult puudub alus

tunnistada sundtäitmine TMS § 221 lg-s 1 ette nähtud korras lubamatuks.

8.8. Poolte ülejäänud väiteid pole vaja käsitleda, sest see ei muudaks midagi hagi ega kaebuse

lahendamisel. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus, kas ja millises ulatuses võib hageja esile

toodud asjaoludele tuginemine olla vastuolus TMS § 221 lg-ga 2. Samuti puudub vajadus

kontrollida, kas väidetavalt loovutatud nõue võis olla aegunud.

9. Tsiviilasja hind mõlemas kohtuastmes on määratud valesti ja seda tuleb muuta. See toob

kaasa hagejalt täiendava riigilõivu nõudmise.

9.1. Maakohtu 15. augusti 2018 määruse järgi on tsiviilasja hind 6000 eurot, kusjuures

maakohus viitas sellele, et vaidluse ese on kaks täitemenetlust, aga järeldas selle mõju ainult

hagi tagamise riigilõivule. Hagilt tuli maakohtu hinnangul riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja

lisa 1 järgi niisiis tasuda riigilõivu 425 eurot. Vaidlustatud otsuse järgi on asja hind 3500 eurot.

Hageja lähtus kaebuse esitamisel viimati märgitud hinnast ja tasus riigilõivu 300 eurot.

9.2. Kui vaidlusalused täitemenetlused on algatatud mitme sissenõudja avalduse alusel, siis

tuleks hagid sisuliselt esitada (või neid vähemalt eristada) ja hinnad määrata iga sissenõudja

osas eraldi (Riigikohtu 16. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 33). Hiljuti

kinnitas Riigikohus, et sama põhimõte kohaldub ka juhul, kui täitemenetlused toimuvad samade

isikute vahel (17. märtsi 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-6362, p 17.2). Samas on TsMS § 132

lg 5 eesmärk koostoimes RLS § 59 lg-ga 1 ja lisaga 1 võimaldada hagejal sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagilt tasuda vähendatud määraga riigilõivu, mitte üle 425 euro

(Riigikohtu 4. novembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-15, p 14).

9.3. Ringkonnakohus leiab, et kui täitedokumendid on kaks erinevat kohtulahendit (nii nagu

käesoleval juhul 1. juuni 2017 otsus ja 17. mai 2018 määrus), siis puudub alus käsitleda

täitemenetlusi ühtse tervikuna. Seega tuleb hagi hind määrata kummaski täiteasjas sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise nõude järgi. Mõlemal juhul ületab täitemenetluse ese TsMS § 132 lg 5

piirsummat 6000 eurot, mis on järelikult hind mõlema nõude puhul. Liites need TsMS § 134

lg 1 esimese lause alusel, kujuneb tsiviilasja hind nii maa- kui ringkonnakohtus 12 000 eurot.

9.4. Kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab

kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses (TsMS § 147 lg 3 esimene lause).

Tasumata või vähem tasutud riigilõivu võib asja lahendav kohus kohustatud isikult välja mõista

asjas tehtavas lahendis (TsMS § 179 lg 1). Nii hagiavalduselt kui apellatsioonkaebuselt tuli

TsMS § 139 lg 2, RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi lõivu tasuda 600 eurot – kokku

1200 eurot. Hageja tasus nende eest kokku 725 eurot (= 425 + 300), st täiendavalt tuleb riigi

kasuks välja mõista 475 eurot (= 1200 – 725).

8 (8)

9.5. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma

jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või

kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja (TsMS § 179 lg 5). Kohus ei määra käesoleval juhul

sellest erinevat tähtaega. Kohus selgitab, et rahandusministri käskkirjaga määratud asutus võib

menetluskulude riigi kasuks väljamõistmise lahendi saata sundtäitmisele, kui kohustatud isik ei

ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 6). Nõude tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179

lg 9). Tasumiseks vajalikud andmed lisatakse otsusele (TsMS § 179 lg 2¹).

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 määrab kulud rahaliselt kindlaks

maakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)