2-20-6344/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

16. aprill 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-6344

Tsiviilasi

XX avaldus eeltõendamismenetluse algatamiseks.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 8. märtsi 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

Puudutud isik I Osaühing KADARBIKU KÖÖGIVILI

(registrikood 10864109)

Puudutud isik II YY (isikukood XXXXXXXXXX)

Puudutud isikute lepinguline esindaja Reimo Mets

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 8. märtsi 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-6344 muutmata.

2. Jätta XX määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhimenetluses menetlesid kohtud XX (avaldaja) 29. aprillil 2020 esitatud avaldust

eeltõendamismenetluse algatamiseks.

Harju Maakohus jättis 22. juuni 2020. a määrusega avalduse eeltõendamismenetluse

algatamiseks rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis

13. novembri 2020. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud avaldaja kanda. Riigikohus jättis 8. veebruari 2021. a määrusega

avaldaja määruskaebuse menetlusse võtmata ja kassatsiooniastme menetluskulud avaldaja

kanda.

2 (4)

2. Osaühing KADARBIKU KÖÖGIVILI (puudutatud isik I) ja YY (puudutatud isik II)

esitasid 25. juunil 2020 ühise avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

Puudutatud isikute menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes 507 eurot

(käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja järgi tegi puudutatud isikute lepinguline esindaja

tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta) toiminguid kokku 3 tunni ja 54 minuti ulatuses, sh:

kliendiga kohtumine ja asja materjalidega tutvumine 54 minutit ning avaldusele vastuse

koostamine 3 tundi.

3. Avaldaja vaidles puudutatud isikute menetluskuludele vastu.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 8. märtsi 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud

isikute avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning mõistis avaldajalt puudutatud isiku

I kasuks välja menetluskulud 253,50 eurot ja puudutatud isiku II kasuks välja menetluskulud

253,50 eurot.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt saab toimingute vajalikkust, avaldusele esitatud

vastuse sisu, mahtu ja selles sisalduvaid õiguslikke probleeme arvestades pidada puudutatud

isikute esindaja toiminguid põhjendatuks. Puudutatud isikute esindaja esitatud vastus on

argumenteeritud. Samuti on põhjendatud kliendiga suhtlemise ajakulu. Kohus küsis puudutatud

isikutelt seisukohta avalduse kohta. Puudutatud isikute esindaja tunnitasu 130 eurot

(käibemaksuta) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse ning seda ei ole põhjust vähendada

üksnes seetõttu, et esindaja ei ole advokaat. Esindaja vastus on argumenteeritud ja asjakohane.

Puudutatud isikute menetluskulude väljamõistmine on põhjendatud võrdsetes osades.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega jätta puudutatud isikute menetluskulud nende endi kanda või alternatiivselt

vähendada nende menetluskulusid põhjendatud määrani.

Määruskaebuse kohaselt on puudutatud isikute menetluskulude avaldaja kanda jätmine

äärmiselt ebaõiglane. Avaldaja õiguste kaitseks oli avalduse esitamine hädavajalik. Lisaks on

puudutatud

isikute

menetluskulud

põhjustatud

suuresti

kohtu

enda

tegevusest.

Eeltõendamismenetluse kasutamine oli kohtu soovitus tsiviilasjas nr 2-20-5961. Kohtule pidi

avalduse laekumisest alates olema selge, et avaldus on perspektiivitu ja kohus ei kavatsegi seda

rahuldada. Sellele vaatamata otsustas kohus küsida puudutatud isikutelt seisukohta ja jätkata

muude menetlustoimingutega.

Kui kohus ei muuda menetluskulude jaotust, siis tuleb vähendada puudutatud isikute

menetluskulusid. Välja mõistetud menetluskulud on avaldaja jaoks suur väljaminek ja nende

suurus ei ole mingil määral õigustatud, arvestades puudutatud isikute lepingulise esindaja

toiminguid,

mis

ei

mõjutanud

maakohtu

lõpplahendit.

Ainuüksi

asjaolust,

et

eeltõendamismenetluse avalduselt tasutud riigilõiv on 50 eurot, on võimalik järeldada, et

eeltõendamismenetluse puhul on tegemist lihtsa menetlusliku instrumendiga, mis ei saa kaasa

tuua menetluskulusid sellises ulatuses, nagu taotlevad puudutatud isikud. Puudutatud isikute

menetluskulud on põhjendatud kõige rohkem 1 tunni ulatuses.

6. Puudutatud isikud vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

7. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3 (4)

8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

9. Kolleegium selgitab, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud

kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Kuna menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175

lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega

ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus

on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-134-16, p 56). Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude

hüvitamise otsustele piiratuks.

10. Avaldaja leiab määruskaebuses, et maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel

rikkunud TsMS § 175 lg-t 1. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus ei ole õigusabiteenuse

osutamisele kulunud aja ja tunnitasu hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning määruskaebus

ei sisalda põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

üle maakohtust erinevalt. Maakohtu seisukoha kujunemine on vaidlustatud määruse

põhjendustes jälgitav ja arusaadav. Asjaolu, et avaldaja ei nõustu maakohtu hinnanguga

toimingute vajalikkuse ja neile kulunud aja kohta, ei anna alust maakohtu määrust muuta.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

11. Avaldaja on määruskaebuses vaidlustanud menetluskulude jaotust, paludes jätta

puudutatud isikute menetluskulud nende endi kanda. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 on

menetluskulude jaotus kindlaks määratud Harju Maakohtu 22. juuni 2020. a, Tallinna

Ringkonnakohtu 13. novembri 2020. a ja Riigikohtu 8. veebruari 2021. a määrustega.

Kolleegium selgitab, et TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada,

kaevates kohtulahendi peale, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses ei saa vaidlustada menetluskulude jaotust.

Praeguses asjas on põhimenetluses jäetud puudutatud isikute menetluskulud kõigis

kohtuastmetes avaldaja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tuleb lähtuda

põhimenetluses kindlaksmääratud menetluskulude jaotusest, mistõttu on maakohus õigesti

avaldajalt puudutatud isikute põhjendatud ja vajalikud menetluskulud välja mõistnud.

12. Maakohtu määruse muutmiseks ei anna alust määruskaebuse väide, et puudutatud isikute

esindaja toimingud ei mõjutanud avaldaja väitel lõpplahendit. Menetluskulude nimekirja järgi

seisnesid toimingud seisukoha koostamises eeltõendamismenetluse algatamise avaldusele ja

selle eelnenud ettevalmistavates toimingutes. Puudutatud isikud esitasid oma seisukohas

argumendid, miks avaldus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus

vastavasisulise lahendi ka tegi ning kõrgema astme kohtud ei muutnud maakohtu otsustust.

Maakohus märkis avalduse lahendamise määruses sõnaselgelt, et on tutvunud avalduse ja

puudutatud isikute seisukohaga (vt maakohtu 22. juuni 2020. a otsuse p 17) ning kolleegiumil

ei ole alust kahelda, et maakohus hindas järeldusele jõudmisel asjas esitatud väiteid ja tõendeid

kogumis.

Kolleegium märgib, et puudutatud isikute esindaja poolt vastuse koostamine avaldusele ja

sellele eelnenud kliendiga kohtumine ja materjalidega tutvumine on põhjendatud ja vajalikud

toimingud puudutatud isikute õiguste kaitsmisel. Seisukoht on esitatud kohtu nõudmisel ning

on selge, et esindaja ja pool peavad omavahel suhtlema. Siinjuures ei nõustu kolleegium

avaldajaga, et maakohus küsis ebaõigesti puudutatud isikute seisukohta. TsMS § 248 lg 3 järgi

tuleb eeltõendamismenetluse algatamise taotlusest vastaspoolt teavitada, tagamaks võimalus

oma õigusi kaitsta ja avaldada seisukohta eeltõendamismenetluse algatamise taotluse kohta, mh

selleks, et vastaspoolel oleks võimalik anda eeltõendamismenetluse korraldamiseks

TsMS § 244 lg 1 alusel oma nõusolek.

4 (4)

13. Kolleegium ei nõustu ka avaldaja seisukohaga, et puudutatud isikute õigusabikulusid tuleks

vähendada seetõttu, et eeltõendamismenetluse avalduselt tuleb tasuda riigilõiv 50 eurot,

mistõttu on eeltõendamismenetluse puhul tegemist lihtsa menetlusliku instrumendiga.

Riigilõivuseaduse § 4 lg 1 järgi peaks riigilõivumäär kajastama riigi kulutusi kohtuasja

läbivaatamisel. Kolleegium leiab, et seadusandja ette nähtud riigilõivumäära ei saa siduda

menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suurusega ega ole see vahetult seotud asja

keerukusega. Menetlusosalise õigusabikulu põhjendatust ja vajalikkust tuleb siiski hinnata

konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt.

Sealjuures ei ole ka üksnes asja keerukus kulu põhjendatuse hindamisel arvestatavaks

asjaoluks. TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada lepingulise esindaja kulu hindamisel ka

menetluse ja asja liiki, asja mahukust ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu (vt Riigikohtu

14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324/42, p 19). Kolleegiumi hinnangul on

maakohus TsMS § 175 lg 1 järgi piisava põhjalikkusega kontrollinud toimiku materjalidele

tuginedes puudutatud isikute lepingulise esindaja toimingute, neile kulunud aja ja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust ning kolleegiumil ei ole alust ümber hinnata maakohtu

diskretsiooniotsust.

14. Samuti tugineb avaldaja määruskaebuses sellele, et välja mõistetud menetluskulud on tema

jaoks suur väljaminek. Kolleegiumi hinnangul ei tingi see puudutatud isikute menetluskulude

vähendamist. Avaldajal tuli kohtusse pöördumisel arvestada võimalusega, et tal tuleb hüvitada

vastaspoolele tekkinud kulutused. Sealjuures on eeltõendamismenetluse algatamisel just

avaldaja see, kes tõendi kogumist taotleb ning kavatseb sellele põhimenetluses tugineda.

15. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata.

16. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause

alusel. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)