2-20-7198/33 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(12)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-7198

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. aprill 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. ja C.C. vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. septembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

B.B. ja C.C. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

B.B. nõude osas 270 eurot

C.C. nõude osas 270 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

Maarika

Pähklemäe

Kostjad

(apellandid):

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ja

C.C.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), kostjate seaduslik esindaja D.D.,

lepinguline esindaja Liina Karlson

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(12)

RESOLUTSIOON:

1. Jätta A.A. 19. märtsi 2021. a taotlus täiendavate tõendite kogumiseks

rahuldamata.

2. Keelduda B.B. ja C.C. poolt 6. aprillil 2021. a menetlusdokumendile lisatud

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmisest.

3. Jätta Tartu Maakohtu 30. septembri 2020. a otsuse resolutsioon muutmata,

muutes otsuse põhjendusi menetluskulude jaotuse osas.

4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 18. mail 2020 Tartu Maakohtule hagi B.B. (kostja I) ja C.C.

(kostja II) vastu, milles palus vähendada Pärnu Maakohtu 13. mai 2015. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-14-37722 (varasem tsiviilasi) kinnitatud kompromissi alusel igakuiselt

tasumisele kuuluvat ühele lapsele makstava elatise suurust 192 euroni alates hagi

esitamisest kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate

kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tuleb hagejal tasuda mõlemale kostjale igakuiselt

elatist pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast kuni kostjate

täisealiseks saamiseni. Hageja ei suuda enam poolte vahel kokkulepitud elatist maksta,

kuna ta oli 2020. a alguses pikalt haige ning tema sissetulek vähenes oluliselt seoses

koroonaviiruse levikuga. Hagejal on X, mis välistab füüsilise töö tegemise. Eesti

Töötukassa (Töötukassa) poolt makstavast X eurost X sendist pidi hageja tasuma elatist

584 eurot. Hageja edaspidine töö ja sissetuleku saamine on ebaselge.

Hageja töötab Eesti äriühingu kaudu Soomes renditöötajana ning ta saab miinimumpalka.

Hageja kontole laekub brutotöötasu, millelt tuleb hagejal endal maksta tulumaksu.

Päevarahad kuluvad sõidule ja toidule. Hageja sissetulekutest ei piisa enam tema enda

hädavajalikuks ülalpidamiseks, sh eluasemelaenu tasumiseks. Hagejat on aidanud tema

3(12)

ema E.E.. Lisaks elatise maksmisele on hageja teinud kostjatele täiendavaid kulutusi (ostis

kostjatele telefoni ja arvuti). Samuti jättis hageja ühisest elukohast välja kolides enamuse

vara kostjate emale.

Kuna kostjad saavad riiklikke toetusi, ei halvendaks elatise vähendamine nende olukorda.

Kahe lapsega peres on kulud toidule ja riietele mastaabisäästu tõttu väiksemad. Lisaks ei

ole kostjate kulud tõendatud, arusaadavad ega kontrollitavad. Need on osaliselt

ülepaisutatud ja põhjendamata. Kostjate kulud varasemast perioodist ei ole asjakohased.

Kahe kostja vajaduste suurus kokku on 386 eurot 24 senti, millest 120 eurot on kaetud riigi

poolt makstava toetusega.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg-s 1 sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Puudub alus elatise vähendamiseks, kuna hageja varjab oma sissetulekuid. Võrreldes

kompromissi sõlmimise ajaga varasemas tsiviilasjas on hageja majanduslik olukord hoopis

paranenud. Sel ajal oli hageja aastane töötasu kokku X eurot X senti. Hageja on aga

korduvalt väitnud, et saab Soomes töötasu ühes kuus X–X eurot. Kui hageja töötasu on

koroonaviiruse tõttu vähenenud, ei tähenda see, et tema sissetulek ei taastu. Hageja emalt

saadud laekumised ei ole tingitud eriolukorrast, samuti ei ole tegemist laenu, vaid

kingitustega. Sissetuleku vähenemise korral oleks hagejal olnud võimalik kasutada

Swedbank AS-i poolt pakutud laenumaksega seotud kindlustust. Lisaks teeb hageja

ebavajalikke kulutusi – sõidab taksoga, mängib hasartmänge, reisib, võtab SMS-laene,

suitsetab ja tarbib alkoholi.

Hageja töötasu vähenemine on tõendamata ja eluliselt ebausutav. Ajavahemikul alates

veebruarist kuni maini 2020 on hageja kontole laekunud üle X euro. Hagejal võib olla veel

teisi sissetulekuid. Hagejal on ka teine konto, mille väljavõtet kohtule esitatud ei ole.

Lisaks oli hageja pikk haigestumine tingitud hagejast endast. Hageja väitel on tal krambid

ja seljavalud, kuid ta töötab Soomes ehitustöödel edasi. Hageja on ka ostnud endale

televiisori ajal, kui tal olid väidetavalt rahalised raskused.

Telefoni ja sülearvuti on hageja kostjatele kinkinud, mistõttu ei saa neid elatise tasumisena

arvestada.

Kuna lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis, ei ole

kostjatel selles ulatuses vaja oma vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada.

Võrreldes varasemas tsiviilasjas kompromissi sõlmimise ajaga on kostjate vajadused

suurenenud. Kui 2015. a-l oli kostjate ülalpidamiskulu kuus kokku 1158 eurot 60 senti, siis

juulis 2020. a oli see 3171 eurot 7 senti.

Hagejal on X 2-toaline korter, mida ta kasutab vaid kostjatega kohtumiseks. Laste

ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks peab vanem vajadusel talle kuuluva vara

müüma.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 30. septembri 2020. a otsusega hagi osaliselt ning vähendas

hagejalt kostjate kasuks Pärnu Maakohtu 13. mai 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-

37722 välja mõistetud elatist poole riikliku lapsetoetuse võrra alates otsuse jõustumisest

4(12)

kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Kostjate kasuks makstava elatise suurus on

perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne elatise minimaalmäär,

millest on maha arvestatud pool riiklikust lapsetoetusest. Maakohus märkis, et elatise

seadusjärgse minimaalmäära või lapsetoetuse suuruse muutumisel muutub vastavalt

tasutava elatise suurus. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei nähtu Pärnu Maakohtu 13. mai 2015. a

kompromissimäärusest täpsemaid ülalpidamisnõude lahendamise aluseks olevaid

asjaolusid. Seega tuleb tuvastada, kas on põhjendatud mõista hagejalt kostjate kasuks välja

elatis väiksemas ulatuses kui varasemalt kokku lepitud seadusjärgne miinimummäär.

Hageja majanduslik seisund on halvenenud. Kui hageja viibis seljavigastuse tõttu

haiguslehel, oli tema sissetulek väiksem. Hageja sai kevadel ka Töötukassast palgahüvitist.

Tööandja on kinnitanud, et lähima kuue kuu jooksul töötasu eelduslikult ei suurene. Hageja

sissetulekuna ei saa arvestada krediidiasutustelt võetud laene, veebruari 2020. a

kindlustushüvitist, ühekordseid laekumisi eraisikutelt (sh hageja emalt) ning päevarahasid.

Seega oli hageja sissetulek perioodil veebruarist kuni juulini 2020 keskmiselt

X eurot X senti kuus, millest hagejale jäi pärast elatise tasumist enda kulude katteks

keskmiselt X eurot X senti.

Vältimatute

kohustusena

tuleb

hagejal

igakuiselt

tasuda

eluasemelaenu

(364 eurot 85 senti), korteri kindlustust (u 10 eurot) ning kommunaalkulusid

(128 eurot 64 senti jaanuaris 2020), millele lisanduvad kulud toidu- ja esmatarbekaupadele

(osaliselt kaetud päevarahadega), elektrienergiale ja sideteenustele. Hageja majandusliku

seisundi hindamisel ei ole põhjendatud võtta arvesse laenude tagasimakseid (v.a

eluasemelaen). Tõendamata on hageja väited, et ta võttis laenu kostjatele elatise

maksmiseks.

Asjas ei ole tõendatud kostjate väited hageja luksusliku ja laristava elustiili kohta. Üksnes

televiisori ostmine seda ei tõenda. Kostjate väiteid hageja korteri müümise võimaluse

kohta ei ole samuti põhjendatud, kuna see on hageja elukohaks, kui ta viibib Eestis.

Pooled vaidlesid kostjate vajaduste suuruse üle, mis on vaja teha kindlaks, kui elatist alla

miinimummäära vähendatakse. Kostjate väitel on nende vajaduste suurused kokku

3171 eurot 7 senti (1585 eurot 54 senti ühe kostja kohta). Maakohus leidis, et kostjate

kulud on osaliselt ülepaisutatud. Laste ülalpidamiskulude hulka ei ole põhjendatud arvata

elatise vaidluse õigusabikulusid ja kulutusi lemmikloomadele. Ravipediküüri vajab ainult

üks kostja. Toidukulud on jagatud kõikide pereliikmete arvuga, jättes arvestamata, et

kostjate kasuisa osa on eelduslikult suurem kui kostjatel. Samuti on ülepaisutatud

kulutused tele- ja sideteenustele, toidule ja transpordile ning iluteenustele. Maniküürteenus

ning juuste salongihooldus ei ole eluline baasvajadus. Juhul, kui vanemate sissetulekud

seda võimaldavad, võib laste vajadustele kulutada rohkem. Kui aga ühel vanemal on

suuremad rahalised võimalused, ei saa eeldada, et teine vanem panustaks lastega

seonduvate baasvajadusi ületavate lisakulude katmiseks temaga võrdselt.

Kohus võib PKS § 102 lg 1 alusel mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-

s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või teine laps.

Sellised asjaolusid käesolevas asjas ei esine. Ainuüksi peretoetuste maksmise fakt

iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, ent see võib olla mõjuv

5(12)

põhjus koostoimes muude asjaoludega. Elatise alla miinimummäära vähendamisel peab

kaaluma elatist saama õigustatud laste ning elatist maksma kohustatud vanema huve.

Võttes arvesse, et hageja igakuine sissetulek on üldise raske majandusliku olukorra tõttu

vähenenud, hageja ema ei saa hagejat toetada ning osa kostjate vajadustest on kaetud

riiklike peretoetustega, tuleb kostjatele makstavat elatist vähendada poole riikliku

lapsetoetuse võrra. Ka RAKE 2020. a veebruaris avaldatud uuringu kohaselt võiks

miinimumelatis kostjate vanusegrupis (13–17 a) olla 208 eurot kuus. Kostjad on

teismelised tütarlapsed, kelle kulud hügieeni- ja kosmeetikatarvetele on mõnevõrra

suuremad. Samas kostjate vajadused katab ka vähendatud määras elatis.

Hageja esile toodud asjaolud ei anna alust elatise muus osas vähendamiseks. Hageja

sissetulek võimaldab tema enda toimetulekut ning elatise maksmist. Hageja avaldas

kompromissläbirääkimistel, et suudaks maksta elatist 250 eurot kuus. Väljamõistetav elatis

262 eurot ei ole sellest oluliselt suurem. Maakohus ei võtnud arvesse hageja väiteid, et

tema kontole kantakse brutotöötasu, kuna hageja ei esitanud konkreetset arvestuskäiku ega

toonud välja, milline on lõplik netosissetulek. Isegi kui hageja väide töötasu arvestuse

kohta oleks tõendatud, ei annaks see alust elatise täiendavaks vähendamiseks. Hageja on

tööealine ja -võimeline isik ning tal on kohustus hankida raha kostjate ülalpidamiseks.

Hageja ei toonud esile asjaolusid, et tema töövõime oleks püsivalt vähenenud määral, mis

ei võimalda enam tavapärast sissetulekut teenida. Sissetuleku vähenemisel peab hageja

vajadusel laste ülalpidamiskohustuse täitmiseks ka enda vajadusi piirama ja tegema

elustiilis korrektuure.

Esemete ostmist saab ülalpidamiskohustuse täitmisena käsitleda üksnes siis, kui vanemate

vahel on vastav kokkulepe või kui tegemist on igapäevaseks eluks hädavajaliku esemega.

Asjas ei esitatud tõendeid selle kohta, et hageja nimetatud elektrooniliste seadmete osas

oleks olnud vastav kokkulepe või tegemist oleks olnud eluks hädavajalike kulutustega.

Samuti ei ole elatist tasuval vanemal keelatud teha lisaks lastele täiendavalt kingitusi.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad paluvad 19. novembril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu

otsuse tühistada osas, millega vähendati hageja poolt kostjate kasuks välja mõistetud

seadusjärgset elatist riikliku lapsetoetuse võrra. Kostjad paluvad teha tühistatud osas uus

otsus, millega määrata kummagi kostja kasuks makstava elatise suuruseks

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne miinimummäär. Menetluskulud paluvad kostjad

jätta hageja kanda koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist alates lahendi

jõustumisest kuni täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Samuti paluvad kostjad asja materjalide juurde võtta 31. augustil 2020 maakohtule esitatud

tõendid, kuid jätta vastu võtmata hageja 26. augustil 2020, 31. augustil 2020 ja

3. septembril 2020 esitatud tõendid ning tagastada need hagejale.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 436 lg-d 3 ja 4, kui vähendas seadusjärgset miinimumelatist riiklike

peretoetuste võrra. Hageja ei ole seda taotlenud ning kohus ei ole seda ka pooltega

arutanud. Hageja üksnes viitas 11. augusti 2020. a vastuväites peretoetuste maksmisele.

Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta

6(12)

üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Ka maakohus viitas 12. augusti 2020. a

istungil üksnes üldsõnaliselt, kuidas kohus peab peretoetusi arvestama. Kostjad ei saanud

aru, et maakohus peretoetusi arvesse võtab. Kui kohus arvestab Eesti lastetoetusega, tuleb

arvesse võtta ka hageja Soomest saadav lastetoetus.

Isegi kui maakohtul oli õigus arvata riiklik lapsetoetus elatisest maha, rikkus kohus

menetlusõigusnorme. Maakohus hindas tõendeid vastuolus TsMS § 232 lg-ga 1, kui

tuvastas hageja sissetulekute vähenemise ega selgitanud, miks ta sellistele järeldustele

jõudis. Vaatamata TsMS § 459 lg-s 1 kirjeldatud asjaolude esinemisele on

miinimummääras elatise vähendamiseks alust üksnes juhul, kui esinevad PKS § 102 lg 2

kolmandas ja neljandas lauses sätestatud tingimused. Kohus ei või PKS § 101 lg-s 1

sätestatud miinimumelatist vähendada üksnes seetõttu, et elatist saama õigustatud lapsel

on õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

miinimumelatist poole lapsetoetuse võrra, siis oleks selliselt ka seaduses sätestatud.

Maakohus jättis tähelepanuta laste tegelikud kulud ühes kuus. Kostjad vaidlevad vastu

kõigile maakohtu hinnangutele kostjate kulude vähendamise kohta. Kostjatel puudub

põhjus kulutusi üle paisutada. Kuna varasemas tsiviilasjas kinnitatud kompromissi järgi

kohustus hageja tasuma miinimumelatist, ei arvanud kostjad, et peavad hakkama oma

kulusid tõendama. Siiski esitasid kostjad kuludokumente jooksvalt nende tekkimise

järgselt, kuid maakohus keeldus neid vastu võtmast. Samas märkis maakohus istungil, et

kõiki kulusid tuleb tõendada. Maakohus oleks pidanud andma mõistliku tähtaja kviitungite

kogumiseks ja esitamiseks või uuendama menetluse.

Hageja ei esitanud tõendeid oma igakuiste kulude kohta. Maakohus on vastava arvestuse

teinud omal algatusel. Samuti ei ole hageja tõendanud sissetuleku vähenemist. Hageja

kontole on veebruarist kuni maini 2020 laekunud u 11 000 eurot, mis on viis korda rohkem

kui oli kostja sissetulek kompromissi sõlmimise ajal. Viidatud ajavahemikku jääb ka

koroonaviiruse leviku periood ja eriolukord Eestis. Töötukassa hüvitis ei näita seda, et

töötaja sissetulekud oleksid vähenenud. Tööandja kinnitus töötasu vähenemise kohta ei ole

samuti asjakohane, kuna see anti 2020. a-l järgmise kuue kuu kohta. Hageja tasu on

piisavalt suur, et tasuda miinimumelatist. Lisaks tuleb päevarahad 50% ulatuses arvestada

hageja sissetulekute hulka. Kuna hageja elab Soomes tööandja poolt pakutavas majas, ei

ole tal kulutusi majutusele, elektrienergiale, osaliselt sidekuludele, samuti ei saa väita, et

hageja päevarahad kuluvad suures ulatuses transpordile. Seega pole TsMS § 459 lg-s 1 ja

§-s 497 sätestatud eeldused täidetud ning alust elatise vähendamiseks ei esine.

Maakohus rikkus TsMS § 7, kui kohtles pooli ebavõrdselt, arvestades valikuliselt hageja

emaga seotud väiteid. Kostjatele ei ole arusaadav, miks ei tule hageja ema poolseid

laekumisi sissetulekuna arvestada. Hageja on ka ise märkinud, et tegemist on püsiva

toetusega. Hageja ema on hageja majanduslikult raske seisu korral kohustatud

PKS § 97 p 3 ja § 105 lg 1 kohaselt täitma oma lapse ülalpidamiskohustust lastelaste ees.

Samuti on arusaamatu, miks ei pea hageja maha müüma oma korterit. Hageja saaks selle

välja vahetada 1-toalise korteri vastu, välja üürida või kasutada eluasemelaenu tasumisel

laenupuhkust. Lapsed peavad oma kulutusi toidule ja hügieenitarbetele jälgima, ent isa

(hageja) oma elukombeid, sh kulutusi suitsule ja alkoholile, muutma ei pea.

7(12)

Maakohus on kohaldanud ebaõigesti TsMS § 66 ja § 331 lg-t 1, kui võttis vastu hageja

poolt 26. augustil 2020, 31. augustil 2020 ja 3. septembril 2020 hilinenult esitatud tõendid.

Kui tõendite vastuvõtmine oli põhjendatud, tuleb võtta vastu ka kostjate poolt esitatud

tõendid.

Maakohus on rikkunud materiaalõigust, kui jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu viide TsMS § 164 lg-le 1 ei ole asjakohane, kuna tegemist pole hagilise

abieluasja ega põlvnemisasjaga. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks ta peab sellist

jaotamist õiglaseks ja põhjendatuks. Kostjad paluvad TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kõik

menetluskulud hageja kanda. Kui hagi jäetakse rahuldamata osaliselt, tuleb hagejal kanda

menetluskulud proportsionaalselt rahuldamata jäetud osas.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda.

Ebaõige on kostjate väide, et hageja ei ole taotlenud elatisest peretoetuste mahaarvamist.

Hageja taotles seda nt 28. juuli 2020. a menetlusdokumendis ja 12. augusti 2020. a istungil.

Maakohus seda kostjatele ka selgitas. Kuna kostjaid on esindanud jurist, ei saanud see

kostjatele olla üllatuslik.

Kostjad ei tõendanud, et võrreldes kompromissi sõlmimise ajaga oleksid nende

hädavajalikud kulud oluliselt suurenenud. Kui kostjate kulud on miinimummäärast

suuremad, tuleb neid tõendada ka siis, kui taotletakse miinimumelatist. Kostjate maniküüri

ja juuksehooldusega seotud kulud ei ole hädavajalikud. Nad on alaealised lapsed. Samuti

on raviteenused alaealistele tasuta. Kostjad on esitanud enda kuludena ka seadusliku

esindaja ja tema uue kaaslase kulusid. Põhjendatud ei ole kulutused energiajookidele ja

muule ebatervislikule. Kostjate ema kulutab elatist enda kinnisvara investeeringuteks ja

Tallinnas ilusalongides käimiseks. Samuti ei ole kostjad tõendanud, et nende ema on

vähemalt 50% ulatuses selliseid kulutusi kandnud. Hageja on ka tuginenud uuringule,

milles järgi on elatise määr mitme lapse kohta 172–194 eurot kuus. Kui peres on kasvamas

rohkem kui üks laps, on keskmine kulu ühe lapse kohta väiksem. Samuti tuleb uuringu

kohaselt võtta elatise määramisel arvesse riiklikku lastetoetust ja kohustatud vanema

sissetulekut.

Hageja ei nõustu kostjate tõlgendusega tulude deklareerimise kohta Soomes. 2020. a-l

välismaal laekunud tulu maksustatakse 2021. a-l. Seega on arvestuslik sissetulek väiksem.

Hageja tasub Soome maksuametile tulumaksu. Seoses koroonaviiruse levikuga on ka

töökohtade puudus. 2020. a alguses oli hageja haige, karantiinis ja sissetulekuta, millega

seoses tekkisid makseraskused ja võlad. Hageja võttis laene, et elatist maksta. Konto

väljavõtetest nähtub, et hageja ei saa Soomest lastetoetusi. Töötukassa hüvitist maksti

kindlatel reeglitel ja vahetult töötajatele.

Kostjad ei ole välja toonud asjaolusid, mida maakohus otsuse tegemisel väidetavalt rikkus.

Üksnes seaduse sätetele viitamisest ei piisa.

Kostjate seisukohad hageja kulude kohta on meelevaldsed. Hagejal on jooksvad kulud

Soomes tööl käies. Päevarahad kuluvad täies ulatuses sõidule, samuti maksab hageja

kommunaalkulusid. Renditöö puhul vahetuvad tööandjad ja neil ei ole kohustust katta

töötajate muid kulusid. Toidu- ja esmatarbekaupu kulub rohkem, kuna Soome ajutises

8(12)

majutuses ei ole alati tingimusi toidu tegemiseks. Lisaks sõltuvad päevarahad

komandeeringu päevade arvust, mis on varieeruv.

TsMS § 163 lg 2 järgi võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole

kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostjad ei nõustunud kohtu poolt pakutud

kompromissiga ega muude mõistlike mööndustega. Hageja oli kohtu ettepanekutega nõus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et kaebuse väited ei anna kontrollitavas osas alust maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmiseks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb muuta otsuse põhjendusi

menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Esmalt lahendab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 442 lg 5 esimese lausega

poolte menetluslikud taotlused. Hageja on 19. märtsi 2021. a menetusdokumendis esitanud

taotluse täiendavate tõendite kogumiseks, et välja selgitada andmed ning kulud kostja I

ravi kohta. Kostjad on 6. aprilli 2021. a menetlusdokumendis taotlenud täiendavate

tõendite – Lääne Ringkonnaprokuratuuri 28. detsembri 2011. a kriminaalmenetluse

lõpetamise määruse, kostjate vaba aja sisustamise kohta piltide ja arvete – ning lisaks

kulude tabeli vastuvõtmist, et nendega tõendada, et kostjate igakuised kulutused on

suuremad kui miinimumelatis.

Ringkonnakohus leiab, et nii hageja taotlus tõendite kogumiseks kui ka kostjate taotlus

tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna need on esitatud hilinenult

(TsMS § 238 lg 3 p 3 ja § 329 lg 1). Kostjad on ka 19. novembri 2020. a

apellatsioonkaebuses

esitanud

taotluse

uute

tõendite

vastuvõtmiseks,

mille

ringkonnakohus on 3. märtsi 2021. a määrusega osaliselt rahuldanud. Samuti ei esine

ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud aluseid hilinenult esitatud

taotluste menetlemiseks. Tõendite vastuvõtmise otsustamiseks tuleks küsida eelnevalt

vastaspoole seisukohta (TsMS § 328 lg 2), mis tingiks asja lahendamise viibimise –

ringkonnakohtul ei oleks võimalik 3. märtsi 2021. a määruses märgitud ajaks otsust teha.

Samuti ei ole pooled põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

Eelmärgitut arvestades tuleb kõnealused taotlused jätta rahuldamata ning kostjate esitatud

tõendite vastuvõtmisest keelduda. Kuivõrd kostjad esitasid tõendid elektrooniliselt,

puudub vajadus nende tagastamiseks. Viidatud kostjate kulude arvestuse tabeli jätab kohus

asja materjalide juurde, kuid ei käsitle seda tõendina TsMS § 229 lg-te 1 ja 2 mõttes.

Arvestus on sisuliselt kostjate täiendav kirjalik selgitus, mis kajastab nende seisukohti ja

väiteid.

8. Hageja on palunud vähendada varasemas tsiviilasjas tehtud kompromissmäärusega

hagejalt kostjate kasuks välja mõistetud igakuist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimumelatist 192 euroni kuus kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Pooled vaidlesidki

maakohtus selle üle, kas hageja peab maksma miinimumelatist või esineb PKS § 102 lg 2

alusel mõjuv põhjus elatise vähendamiseks. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja igakuine

sissetulek on üldise majandusliku olukorra tõttu vähenenud, osa kostjate vajadustest on

kaetud riiklike peretoetustega ning kostja vajaduste rahuldamiseks piisab poole riikliku

9(12)

lapsetoetuse võrra vähendatud elatisest, tuleb kostjatele makstavat elatist poole riikliku

lapsetoetuse võrra vähendada.

9. Kostjad vaidlustava apellatsioonkaebuses maakohtu otsust üksnes osas, milles

kohus arvestas hagejalt kostjate kasuks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras väljamõistetud

igakuisest elatisest maha poole riiklikust lapsetoetust ning jättis menetluskulud poolte endi

kanda. Muus osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata osas on maakohtu

otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes vaidlustatud osas.

10. Apellatsioonimenetluses on pooltel vaidlus selle üle, kas kostjalt hageja kasuks

välja mõistetud igakuisest elatisest (PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras) tuleb maha

arvestada pool riiklikku lapsetoetust. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu

otsust selles osas muuta või tühistada. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse

kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

11. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kuivõrd varasemas asjas

tehtud

kompromissimäärusest

täpsemaid

vaidluse

asjaolusid

ei

nähtu,

tuleb

TsMS § 459 lg 1 alusel esitatud elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada,

kas ja millises ulatuses on isik (hageja) kohustatud teisele isikule (kostjatele) ülalpidamist

andma ning kas eelduslikult hagi esitamise aluseks olnud asjaolud on muutunud.

Põhjendatud ei ole kostjate apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu oleks maakohus

eeltoodu tuvastamisel rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise kohustust

(sh hageja majandusliku seisukorra ja kostjate tegelike vajaduste rahuldamiseks tehtavate

kulutuste suuruse väljaselgitamisel) ning see viis maakohtu ebaõigete järeldusteni.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendite ja tuvastatud asjaolude põhjal

kostjate väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2) ning oma

järeldusi otsuses nõuetele vastavalt põhjendanud (TsMS § 436 ja § 442 lg 8). Kuigi kostjad

ei nõustu maakohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega, ei anna see alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid

maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

Samuti ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks pooli kohelnud ebavõrdselt.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on põhjendatult jätnud hageja sissetulekute hulka

arvestamata päevarahad (vt ka Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-117-11, p 20) ja laekumised F.F.-ilt, kuna need ei ole käsitletavad palgana või

muu sellesarnase tasuna. Samas ei ole maakohus asja lahendamisel lähtunud üksnes hageja

sissetuleku suurusest ja selle muutumisest (sh Töötukassa hüvitisest), vaid tema üldisest

majanduslikust olukorrast, võttes arvesse nii hageja vältimatud kulud kui ka kostjate

tegelike ja põhjendatud vajaduste suuruse.

Ringkonnakohus lisab, et pärast kompromissi kinnitamist varasemas asjas 2015. a-l on nii

seadusjärgne miinimumelatise suurus kui ka leapsetoetuse määr oluliselt muutunud. Lisaks

maakohtu poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele võib elatise suuruse muutmise aluseks

TsMS § 459 lg 1 alusel olla ainuüksi see, kui muutunud on miinimumelatise suuruse

10(12)

arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär (vt nt

Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 34). Lisaks rõhutab

ringkonnakohus vajalikuks, et maakohus vähendas miinimumelatist üksnes poole riikliku

lapsetoetuse võrra, mitte suuremas ulatuses.

11.2. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus on põhjendamatult

võtnud igakuise elatise suuruse määramisel arvesse riikliku lapsetoetuse. Maakohus ei

olevat pooltega riikliku toetuse arvestamist arutanud. Lisaks võib riiklike peretoetuste

maksmine olla mõjuv põhus elatise vähendamiseks alla miinimumi koostoimes muude

asjaoludega, milliseid kostjate hinnangul praeguses asjas ei esine. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole need kostjate etteheited põhjendatud.

11.3. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, kui

võttis hageja ülalpidamiskohustuse suuruse tuvastamisel arvesse riikliku lapsetoetuse.

TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel

oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust

avaldada. Seega saab kohus asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike

peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Kohtul on

võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat miinimumelatist üksnes

menetlusosalise (hageja) taotlusel (ja juhul, kui esile toodud ning tõendatud asjaolud seda

võimaldavad; vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11

ja 13).

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja 3. juuli 2020. a istungil välja toonud, et kostjate ema

saab riiklikku lapsetoetust ning Riigikohtu juhiste järgi tuleb see elatise suuruse

määramisel arvesse võtta (I kd, tl 51), samuti on hageja 28. juuli 2020. a

menetlusdokumendis palunud võtta elatise suuruse määramisel arvesse riiklik lapsetoetus

(I kd, tl 72). Pärast seda on kostjad esitanud kohtule menetlusdokumendid 9. augustil 2020

(I kd, tl-d 187–199), 11. augustil 2020 (II kd, tl 1), 24. augustil 2020 (II kd, tl-d 41–56) ja

31. augustil 2020 (II kd, tl-d 98–101). Samuti toimus pärast hageja taotluse esitamist

maakohtus istung 12. augustil 2020 (II kd, tl-d 23 pöördel–24). Kostjad on sellel istungil

elatise vähendamisele riikliku lapsetoetuse võrra vastu vaielnud (II kd, tl 24). Seega ei ole

lapsetoetusega arvestamine elatise suuruse määramisel uus asjaolu või väide, mis asetaks

kostjad uude protsessuaalsesse positsiooni. Kostjatel oli maakohtu menetluses võimalus

avaldada hageja taotluse osas oma seisukoht. Sellest järeldub, et otsus ei saanud olla

kostjatele üllatuslik.

Samas ei ole põhjendatud võtta asja lahendamisel arvesse Soomes makstavat lapsetoetust,

nagu leidsid kostjad, kuna hagejal selle saamine ei ole tõendatud.

11.4. Ringkonnakohtu arvates ei kohaldanud maakohus hagejalt väljamõistetava elatise

suuruse üle otsustades valesti ka materiaalõiguse norme, leides, et kostjate ema poolt

saadav lapsetoetus annab aluse elatise vähendamiseks vastava toetuse summa võrra.

11.4.1. Üldjuhul on igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 alusel pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda

ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2

neljandas lauses on mõjuvad põhjused sätestatud näidisloeteluna. Seega saab kohus iga

11(12)

üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema

elatise väljamõistmiseks saab mh olla asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse

määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil (nt

vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega),

samuti vanema halb varaline seisund. Seega saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid

arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16,

p 13).

11.4.2. Mõjuva

põhjuse

hindamisel

tuleb

arvestada

esmajoones

sellega,

et

ebaproportsionaalselt

ei

saaks

kahjustada

elatise

maksmise

eesmärk,

st

ka

miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused

rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (PKS § 99).

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled vaielnud selle üle, et kostjate emale lapsetoetust

makstakse. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et praeguses asjas on

põhjendatud võtta lapsetoetus igakuise elatise suuruse määramisel arvesse. Kostjad ei ole

ka apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et

maakohus arvestas praegusel juhul riikliku lapsetoetusega põhjendamatult.

11.4.3. Ringkonnakohus märgib, et perehüvitiste seadus (PHS) § 2 sätestab üldise

perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine. Sellel

eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille

liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on

peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja

õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on

selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. PHS § 17 lg-te 1 ja 2

järgi on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni,

õppival lapsel kuni 19-aastaseks saamiseni ning selle suurus on lõike 3 kohaselt pere

esimese ja teise lapse kohta 60 eurot.

11.4.4. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka eeldada, et lapsetoetuse arvel kaetakse lapse

vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale

(PHS §-d 2, 3 ja 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks

vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest,

kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest

lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud lapsetoetuse saamine)

üldjuhul alati elatisest maha arvata. Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on

põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad.

Praegusel juhul ei selgu asja materjalidest ega ka apellatsioonkaebusele lisatud

täiendavatest tõenditest (II kd, tl-d 106–135), et kostjatel esineks ülekaalukaid huve, mis

võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel

arvestamata.

11.4.5. Lisaks on riikliku lapsetoetuse saamine praegusel juhul mõjuv põhjus

miinimumelatise vähendamiseks koostoimes muude asjaoludega (PKS § 102 lg-d 1–2).

12(12)

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus asja lahendamisel lähtunud ennekõike hageja

üldisest majanduslikust seisundist.

11.4.6. Samuti rõhutab ringkonnakohus, et PKS § 101 lg 1 järgne miinimumelatis ei täida

tõenäoliselt enam oma algset eesmärki, s.o rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid

vajadusi. Miinimumpalk ei seostu laste tegelike vajadustega ega vanemate võimalusega

elatist maksta. Seetõttu tuleks suurelt osalt vanematelt jõukohane elatis välja mõista

väiksemas ulatuses. Sellisele seisukohale on korduvalt asunud ka Riigikohus (vt nt

Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, 9. juuni 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30).

11.5. Eelmärgitut arvestades ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuses väitega, et

hageja peaks praegusel hetkel talle kuuluva korteri müüma. Samas, kui hagejal peaks

tulevikus puuduma piisav sissetulek kostjatele elatise maksmiseks, võib hagejal olla

vajalik talle kuuluvat vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks müüa.

11.6. Muus osas kordavad kostjad apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses

väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid (sh hageja sissetulekute

ja kostjate vajaduste kohta). Maakohus on neid kostjate väiteid otsuses piisava

põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord

vastata.

11.7. Eelmärgitust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et hagejalt tuleb alates käsolevas

asjas tehtud otsuse jõustumisest kostjate kasuks välja mõista igakuine elatis (muutuvas)

suuruses pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, millest on maha

arvestatud pool (50%) PHS § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstavast igakuisest lapsetoetusest.

Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata.

12. Kostjad on vaidlustanud maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ning

palunud teha uue otsuse, millega jätta kõik kostjate maakohtu menetluses kantud

menetluskulud hageja kanda.

Iseenesest nõustub ringkonnakohus apellatsioonkaebuses märgituga, et maakohtu otsuses

viidatud TsMS § 164 lg 1 ei ole käesolevas asjas menetluskulude jaotamisel asjakohane

õigusnorm – tegu ei ole abieluasjaga (TsMS § 102 lg 1) ega põlvnemisasjaga

(TsMS § 103 lg 1). Arvestades hagi osalist rahuldamist, peab ringkonnakohus siiski

põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. Kõnealuses

osas tuleb maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust muuta.

13. Üldjuhul jäävad menetluskulud apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral

TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonkaebuse esitanud isiku kanda. Arvestades, et praegusel

juhul on apellatsioonkaebuse esitajateks alaealised lapsed, kes nõudsid oma vanemalt

elatist miinimummääras, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud

TsMS § 162 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu

puudub vajadus menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest