3-21-174/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

14.04.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-174

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.01.2021

otsuse nr 7002010148-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja Markus Hallang

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Grete

Raidma

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 01.02.2021 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 01.02.2021 määruse resolutsiooni p 1

peale menetlusse.

2. Rahuldada XX määruskaebus osaliselt ja tühistada Tallinna Halduskohtu 01.02.2021

määruse resolutsiooni p 1 osas, milles halduskohus keeldus kaebajale kohtumenetluse

ajaks Eestis viibimise õiguse andmisest. Teha tühistatud osas uus määrus, millega

keelata XX Eestist väljasaatmine kuni haldusasjas nr 3-21-174 tehtava lõpplahendi

jõustumiseni. Politsei- ja Piirivalveameti 15.01.2021 otsuse nr 7002010148-1 kehtivuse

peatamata jätmise osas jätta halduskohtu määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. XX esitas Eestis 28.03.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse, mille Politsei- ja Piirivalveamet

(PPA) lükkas 30.03.2020 otsusega nr 7001910069-1 tagasi. Sama otsusega pandi XX-le

kohustus lahkuda Eestist Nigeeria Liitvabariiki ja tema suhtes kohaldati viieaastast

sissesõidukeeldu Schengeni alale.

2. XX algatatud kohtumenetlus PPA 30.03.2020 otsuse tühistamiseks ei olnud edukas. Tallinna

Ringkonnakohus pidas 03.11.2011 otsuses nr 3-20-642 usutavaks, et kaebaja on sündinud

moslemiperes, hiljem vahetanud usu kristluse vastu ja tegelenud jutlustamisega.

Ringkonnakohtu hinnangul kaebaja siiski ei kvalifitseeru pagulaseks, sest päritoluriigi info ei

kinnitanud tema tagakiusukartuse põhjendatust ning päritoluriigi info valguses ei ole usutavad

3-21-174

2(6)

kaebaja väited tema isa, õe ja abikaasa tapmisest ega kaebaja enda ründamisest tema

usuvahetuse tõttu. Ringkonnakohus märkis veel, et isegi kui kaebaja väited oleksid

usaldusväärsed, oleks tal võimalik Nigeerias tagakiusu vältimiseks ümber paikneda. Riigikohus

ei võtnud 16.12.2020 määrusega XX kassatsioonkaebust menetlusse.

3. XX esitas 17.12.2020 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse.

4. PPA jättis 15.01.2021 otsusega nr 7002010148-1 taotluse välismaalasele rahvusvahelise

kaitse andmise seaduse (VRKS) § 21 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, sest taotlus on korduv ja

selle suhtes kohaldatakse VRKS § 24 lg-t 3, s.o ei esine uusi asjaolusid ning taotleja ei ole

esitanud uusi dokumente või tõendeid, mis omavad tähtsust taotleja kvalifitseerimisel

rahvusvahelise kaitse saajana.

1) Korduvale taotlusele oli lisatud uus tõend – koopia ajakirjast „Tell“ (24.05.2018). Artikli lk-

del 12 ja 13 on märgitud CC nimelist isikut. Artikli kohaselt tapsid relvastatud karjased Benue

osariigis üle 20 inimese ja üle 30 inimese sai haavata. Surma said eluskarja valvurid, preestrid

ja lapsed. Relvastatud mehed põletasid maha üle 100 maja ja kiriku. Enne seda rünnakut oli

toimunud mujal ka reisi rünnakuid. CC kohta mainitakse, et „ta on olnud oma evangeelse töö

tõttu terroristlike rünnakute sihtmärgiks selles piirkonnas“ ning „üks evangelistide külastaja oli

CC, kes pidas kirikus piiblitundi“.

See uus tõend kinnitab, et Benue osariigis on toimunud rünnakuid, kuid mitte seda, et taotlejat

ennast oleks otseselt usuvahetuse tõttu rünnatud. Artikkel näitab, et Benue osariik ei pruugi olla

täiesti ohutu koht elamiseks, kuid Nigeeria valitsus on seal vähenenud turvalisuse olukorrast

teadlik ega ole täiesti tegevusetu. Taotleja on pärit Lagosest. Esimeses rahvusvahelise kaitse

menetluses selgus, et ohtlikud olukorrad tekkisid siis, kui ta käis teistes piirkondades

jutlustamas. Seda, et tal oleks olnud Lagoses elades ohtlik, tema ütlustest ei nähtunud. Benue

osariigi ja Lagose vahel on Google Maps andmetel 763–802 km.

2) 07.01.2021 esitas kaebaja PPA-le teise uue tõendina ajakirja väljavõtte, kus on pilt, millel on

väidetavalt tema onu nimega QQ. Isegi kui nimetatud isik on taotleja onu, kes on seotud

terroristidega ja keda armee otsib taga (mida ei ole uduselt pildilt võimalik tuvastada), tähendab

see, et taotlejal on võimalik saada onu eest riigipoolset kaitset. Ajakiri ei tõenda, et taotleja on

terroristlike rühmituste sihtmärk. Asjaolu, et kohalik ajakirjanik on väite sel moel kirja pannud,

ei anna tunnistust rahvusvahelise kaitse vajadusest. Eelmises menetluses tuvastati, et taotleja

selgitused õe ja abikaasa tapmise kohta on vastuolulised ning ei ole usutav, et isik võiks

Nigeerias olla ohus oma usuvahetamise tõttu. Usuvahetamine on Nigeerias sallitud ja pigem

rünnatakse teatud Nigeeria osades kristlasi, mitte konkreetselt usuvahetajaid. Selle ohu

maandamiseks on isikul võimalik Nigeerias ümber paikneda. Jutlustaja ametit pidava isikuna

on taotlejal kindlasti riigis ringiliikumise ja ümberpaiknemise võimalustega piisavalt kursis.

3) Taotlejal on võimalik Nigeeriasse tagasi pöörduda. Päritoluriigi teabe järgi toimub Nigeeria

teatud osariikides relvastatud kokkupõrkeid, kuid üldise vägivalla tase ei ole nii suur, et see

oleks ohtlik tsiviilisikute elule. Seega peaks rahvusvahelise kaitse taotleja välja tooma isiklikud

asjaolud, mille tõttu temal on päritoluriiki tagasi pöördumine ohtlik. Benue osariigis, kus esineb

fulani moslemite karjaste ja kristlastest põllumeeste vahelisi konflikte, elavad peamiselt

kristlased, kus nende osakaaluks on hinnatud 88%, aga ka kuni 97%. Kogukondlikud konfliktid

on Nigeerias väga levinud ja on teada, et fulani mässulised on Benue osariigis näiteks kahel

katoliiklasel pea maha raiunud. Fulani karjused on hõivanud ka kohalikke külasid, millele

omakorda on vastatud sõjalise operatsiooniga. See näitab, et Benue osariik on oma eripäralt

selline, kus võibki esineda rohkem vägivalda, kuid see ei ole taotleja kodukoht. Nigeeria

põhiseadus ja seadused tagavad nii riigisisese liikumisvabaduse, välismaale reisimise ja

emigreerumise

kui

ka

tagasipöördumise,

kuid

julgeolekutöötajad

piirasid

vahel

liikumisvabadust, seades sisse liikumiskeelde piirkondades, kus on terrorirünnakuid ja etnilist

3-21-174

3(6)

vägivalda. Nigeerias on u 190 miljonit inimest – see on suur, suhteliselt tihedalt asustatud ning

kultuuriliselt ja etniliselt mitmekesine riik. Ligikaudu pool rahvastikust elab linnapiirkondades;

neist omakorda pool linnades, kus on 500 000 elanikku või rohkem (sh elab Lagoses 13 miljonit

inimest). Elanikkonnas on kristlasi ja moslemeid peaaegu võrdselt ning on ka põlisusu või

usulise kuuluvuseta vähemused. Mitmed kristlikud kogukonnad elavad eelkõige riigi lõunaosas

ja moslemid (valdavalt sunniidid) moodustavad valdava enamiku riigi põhjaosas. Kummagi

religiooni esindajaid leidub aga kõikjal riigis ning ka suuremates linnades on segu erinevaid

etnilise ja usulise taustaga inimesi.

5. XX palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada PPA 15.01.2021 otsus ja

kohustada PPA-d tema rahvusvahelise kaitse taotlust sisuliselt läbi vaatama. Kaebaja palus

esialgse õiguskaitse taotluses peatada PPA 15.01.2021 otsuse kehtivus ja anda talle

kohtumenetluse ajaks Eestis viibimise õigus.

1) PPA ei ole arvestanud kaebaja esitatud uusi tõendeid ega argumente ning on rikkunud

oluliselt uurimisprintsiipi ja teinud kaalutlusvigu. Korduv taotlus tulnuks läbi vaadata sisuliselt.

Kaebaja tagakiusu põhjuseks on lisaks usuvahetamisele tema usuline kuuluvus, jutlustajaks

olemine ja pidev usukuulutamine üldiselt. PPA-le uue tõendina esitatud ajakirja „Tell“ artiklis

on selgelt välja toodud kaebaja tagakiusu põhjus (tema usuline kuuluvus ja usu kuulutamine),

tagakiusaja (terroristlikud rühmitused) ning see, et kaebaja spetsiifiliselt on olnud nende

rünnakute sihtmärgiks. Täiendavalt kohtule esitatud tõenditest (ajalehes „New Telegraph“

06.01.2021 ilmunud artikkel) nähtub, et QQ on kaebaja onu ja terrorist ning onu tappis kaebaja

isa usulistel põhjustel. QQ on vastutav paljude kristlusesse pöördunud inimeste ja

deradikaliseerunud moslemite vastu toime pandud rünnakute eest. Seega ei ole usutav PPA

väide, et kaebaja onu ei kujuta temale ohtu. Kaebaja tagakius on toimunud usulistel põhjustel.

2) Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik, et kaebaja saaks teostada oma menetluslikke

õigusi, vastata kohtu küsimustele ja anda omapoolseid seletusi, sh uute tõendite kohta.

Väljasaatmise keelamine kuni kohtumenetluse lõpuni aitab tagada ka 1951. aasta Genfi

pagulasseisundi konventsiooni art-s 33 sätestatud non-refoulement põhimõtet.

6. Politsei- ja Piirivalveamet selgitas 29.01.2021 vastuses kohtunõudele, et PPA 30.03.2020

otsusega tehtud lahkumisettekirjutust ei ole kehtetuks tunnistatud ning PPA asuks seda täitma,

kui kohus keeldub kaebajale viibimisõiguse andmisest. Ettekirjutuse kohaselt kuulub see

sundtäitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise järel. PPA ei ole tuvastanud uusi asjaolusid,

mis takistaks kaebajal Nigeeriasse naasmist. Haldusasjas nr 3-20-642 tuvastati, et kaebajal on

võimalik Nigeerias ümber paikneda. Seega ei peaks andma kaebajale Eestis viibimisalust.

7. Tallinna Halduskohus jättis 01.02.2021 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse PPA

15.01.2021 otsuse kehtivuse peatamiseks ja keeldus kaebajale kohtumenetluse ajaks Eestis

viibimise õiguse andmisest alates kohtumääruse jõustumisest (resolutsiooni p 1).

1) Kuna kaebaja on nõustunud kirjaliku menetlusega, ei ole talle viibimisõiguse andmine

vajalik kohtuistungil osalemiseks. Kirjalikud selgitused on võimalik kohtule esitada esindaja

vahendusel ka päritoluriigis viibides.

2) Viibimisõiguse andmine ei ole vajalik ka selleks, et järgida non-refoulement põhimõtet.

Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus on korduv ning PPA leidis õigesti, et ei esine uusi

asjaolusid, mis omaksid tähtsust isiku kvalifitseerimisel rahvusvahelise kaitse saajana. Uute

tõendite esitamine ei tähenda tingimata, et tegemist oleks uue asjaoluga. Tallinna

Ringkonnakohus on 03.11.2020 otsuses nr 3-20-642 leidnud, et isegi kui kaebaja väited tema

ründamisest usuvahetuse tõttu isapoolse perekonna liikmete poolt oleksid usaldusväärsed, oleks

kaebajal võimalik Nigeerias ümber paikneda. Ringkonnakohtu hinnangul oli PPA 30.03.2020

otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud tagasipöördumise võimalikkust. PPA on vastuseks

26.01.2021 kohtunõudele märkinud, et olukord Nigeerias ei ole muutunud. Ka kaebaja ei ole

3-21-174

4(6)

esitanud ühtegi tõendit ega usutavalt põhjendatud väidet, et terroristlik rühmitus, mille

juhtliikmete hulka väidetavalt kuulub kaebaja onu, kontrolliks kogu Nigeeria territooriumi ja

otsiks kaebajat kogu Nigeerias taga selleks, et teda tappa. Kaebaja pole esitanud tõendeid, et

ümberpaiknemine riigisiseselt ei oleks objektiivselt või mingite temaga seotud isiklike

asjaolude tõttu võimalik ning riik ei suudaks pakkuda väljaspool terroristlike rühmituste poolt

reaalselt ohustatud riigi territooriumi osi kaitset kaebajale ja tsiviilelanikkonnale üldiselt.

Rahvusvahelised organisatsioonid ei ole välja andnud teavet, et Nigeeria oleks oma kodanikele

naasmiseks ohtlik ja sinna inimeste tagasisaatmine poleks lubatav. Kaebusele lisatud tõenditest

ei nähtu selliseid asjaolusid. PPA on analüüsinud päritoluriigi teavet.

3) Kuna kaebaja taotlus on korduv ja kaebus on perspektiivitu, ei ole põhjust anda kaebajale

Eestis viibimise õigust.

8. XX esitas Tallinna Ringkonnakohtule 15.02.2021 määruskaebuse, milles palus tühistada

halduskohtu 01.02.2021 määruse resolutsiooni p 1 ja lubada kaebajal viibida kohtumenetluse

ajal Eestis.

1) Kaebaja esitas PPA-le uued tõendid selle kohta, et tema tagakiusaja – onu – on terrorist, kelle

sihtmärgiks on mh pereliikmed. Üks tõend on esitatud ka pärast PPA 15.01.2021 otsuse

tegemist. Neid tõendeid ei ole haldusasjas nr 3-20-642 hinnatud. Halduskohus nõustus PPA

05.01.2021 otsuse põhjendustega, kuid ei analüüsinud määruses tõendeid, mis esitati alles

kohtumenetluses (ajaleht „New Telegraph“, kaebuse lisad 6–10).

2) Alusetu on halduskohtu etteheide, et kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid Nigeerias

ümberpaiknemise võimatuse kohta. Kaebaja oli haldusasja nr 3-20-642 menetluses seisukohal,

et tal ei ole kuskil Nigeerias turvaline, kuid varem ei olnud tal võimalik seda tõendada. Kaebaja

onu on kõrge profiiliga terrorist, kes korraldab terrorirünnakuid kogu Nigeerias. Kaebaja on

evangelist ja jutlustaja ning see on oluline osa kaebaja identiteedist. Jutlustamine on kaebajale

elulise tähtsusega. Jutlustuste toimumine on avalik teave. Selliselt saavad onu ja tema W grupi

kaasvõitlejad kaebaja asukohast teada. Kaebajalt ei saa eeldada, et ta loobuks oma usu

praktiseerimisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Määruskaebuse saab HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS

§ 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse

esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks nõuda määruskaebusele PPA seisukohta, vaid arvestab tema

29.01.2021 ja 17.02.2021 menetlusdokumentides tooduga.

10. Taotlus anda kohtumenetluse ajaks Eestis viibimise õigus tuleb lahendada esialgset

õiguskaitset reguleerivate normide alusel, arvestades ka VRKS-s sätestatut (vt eeskätt VRKS §

251). Kohus kohaldab kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel HKMS § 251 lg

1 p-des 1–5 sätestatud abinõusid, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse määruse

tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse

perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3).

Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise aluseks on kaebuse ilmselge perspektiivitus

(Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15).

11. PPA jättis 15.01.2021 otsusega kaebaja korduva rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS §

21 lg 1 p 4 ja § 24 lg 3 alusel läbi vaatamata ning kinnitas 29.01.2021 seisukohas halduskohtule,

et asub kaebajale Eestis viibimise õiguse mitteandmise korral täitma kaebajale 28.03.2019

tehtud lahkumisettekirjutust. Kaebaja väitel ähvardab teda Nigeeriasse tagasisaatmise korral

3-21-174

5(6)

tema usu tõttu tagakius, mille eest Nigeeria ametivõimud ei saa või ei taha teda kaitsta. Seega

on kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus.

12. Kohtuasjas, kus väidetakse, et isiku riigist väljasaatmisel võib tema elu sattuda

päritoluriigis ohtu, saab lubada kohtumenetluse ajal isikut välja saata siis, kui kohtul ei jää

kahtlust, et kaebusel pole edulootust, eelkõige juhul, kui taotlus on asjaoludest nähtuvalt

ilmselgelt esitatud varjupaigasüsteemi kuritarvitamiseks. Sellisele eesmärgile võib osutada mh

korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine kohe pärast eelmise taotluse kohta tehtud

kohtuotsuse jõustumist või korduvas taotluses selliste väidete või tõendite esitamine, mida

oleks võinud esitada juba esialgse taotluse läbivaatamise ajal.

13. VRKS § 21 lg 1 p 4 ja § 24 lg 3 alusel võib jätta korduva rahvusvahelise kaitse taotluse

sisuliselt läbi vaatamata, kui on tuvastatud, et ei esine uusi asjaolusid ning taotleja ei ole

esitanud uusi dokumente või tõendeid, mis omavad tähtsust taotleja kvalifitseerimisel

rahvusvahelise kaitse saajana. Järelikult tuleb korduv taotlus sisuliselt läbi vaadata, kui sellest

ilmneb selliseid uusi asjaolusid või tõendeid, mille tõttu tõenäoliselt tuleks muuta varasemat

järeldust seoses taotleja kvalifitseerimisega rahvusvahelise kaitse taotlejana.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja korduvas rahvusvahelise kaitse taotluses

esitatud väited tema tagakiusamisest ja Nigeeriasse tagasipöördumise ohtlikkusest kattuvad

suuresti väidetega, mida kohtud hindasid juba haldusasjas nr 3-20-642. Samuti on uus taotlus

esitatud vahetult pärast seda, kui jõustusid esmase rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud

kohtuotsused. Samas esitas kaebaja koos korduva taotlusega PPA-le ja täiendavalt ka

halduskohtule uusi tõendeid nende väidete kinnitamiseks, mida kohtud pidasid haldusasjas nr

3-20-642 paljasõnaliseks või ebausutavaks. Muu hulgas soovib kaebaja uute tõenditega

tõendada, et tal ei ole Nigeerias võimalik ümber paikneda, sest kaebaja on evangelist, kelle

tegevus on avalik ning kaebaja onu ja temaga seotud terrorirühmitused korraldavad rünnakuid

kogu Nigeerias. Kaebaja sõnul ei saanud ta neid tõendeid varasemas menetluses esitada, sest

sel ajal tal neid veel ei olnud. Kohtumenetluses esitatud täiendavate tõendite kohta ei ole PPA

15.01.2021 otsuses seisukohta võtnud. Ringkonnakohus leiab, et uute tõendite usaldusväärsust

tuleb põhjalikumalt hinnata asja sisulise läbivaatamise käigus, kuid neid ei saa pidada kaebaja

rahvusvahelise kaitse saajaks kvalifitseerumisel ilmselgelt asjassepuutumatuks. Seejuures tuleb

arvestada, et HKMS § 158 lg 31 järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest

keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See säte kehtib ka korduva

rahvusvahelise kaitse taotluse puhul. Seega tuleb halduskohtul Eestis viibimise õiguse taotluse

lahendamise käigus kaebuse perspektiivile hinnangu andmisel arvestada mh asjaolude

muutumise ja uute tõendite esitamise võimalusega. Eeltoodut arvestades oli ennatlik pidada

kaebust ilmselgelt perspektiivituks.

14. Praeguseks on asjaolud mõnevõrra muutunud ning ringkonnakohtul tuleb sellega

arvestada. Halduskohus jättis 22.03.2021 otsusega kaebuse rahuldamata. Seega on kaebaja

korduva taotluse suhtes tehtud lõplik otsus ja rahvusvahelise kaitse menetlus on lõppenud

(VRKS § 31 lg 1 p 2). See ei välista siiski kaebaja üldist kaebeõigust ega ka õigust taotleda

kohtult esialgse õiguskaitse kohaldamist. Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt hindab

ringkonnakohus seetõttu, kas kaebajale tuleks anda esialgne õiguskaitse, hoolimata tema

korduva taotluse suhtes lõpliku otsuse tegemisest (vrd ka Riigikohtu 11.11.2019 määrus nr 3-

19-681, p 11 ja 02.03.2017 määrus nr 3-3-1-54-16, p-d 17–18).

15. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajal eespool toodud põhjustel jätkuvalt esialgse

õiguskaitse vajadus.

16. Kaebuse edulootused ei ole suured, kuid kaebust ei saa praeguses menetlusstaadiumis

pidada siiski ilmselgelt perspektiivituks. Asjas on vaidlus eeskätt tõendite üle. Halduskohus on

3-21-174

6(6)

22.03.2021 otsuses iseenesest põhjalikult analüüsinud kaebaja uusi väiteid ja tõendeid, sh

kõrvutanud neid Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2020 otsuses nr 3-20-642 hinnatud

asjaoludega ning leidnud kokkuvõtvalt, et kaebaja korduv taotlus põhineb samadel asjaoludel,

mis esmane taotlus. Samas kui kaebaja esitab apellatsioonkaebuse, võib ringkonnakohus anda

tõenditele teistsuguse hinnangu kui halduskohus.

17. Kaebaja jaoks on ilmselgelt tegemist olulise küsimusega. Asja materjalidest ei nähtu, et

esialgse õiguskaitse kohaldamine kahjustaks ülemääraselt avalikke huve. Avalikes huvides on

välistada rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamine, kuid see sõltub praegusel juhul

hinnangust

kaebaja

väidete

usutavusele

ja

nende

kinnituseks

esitatud

tõendite

usaldusväärsusele. PPA ei ole välja toonud, et esialgse õiguskaitse tõttu võib kaebaja

väljasaatmine osutuda oluliselt keerulisemaks ja võimatuks või viidanud muudele

pöördumatutele negatiivsetele tagajärgedele riigi jaoks. Praeguses menetlusstaadiumis ei ole

avalik huvi seega ülekaalukas. Ringkonnakohtul puudub teave selle kohta, et kaebajale

viibimisõiguse andmine kohtumenetluse ajaks ohustaks kolmandate isikute õigusi.

18. Kõike eelnevat arvestades on kaebaja ja avalikud huvid mõistlikus tasakaalus, kui keelata

kaebaja Eestist väljasaatmine enne kohtumenetluse lõppu, kuid mitte peatada PPA 15.01.2021

otsuse kehtivust, millega taastuks kaebaja staatus rahvusvahelise kaitse taotlejana.

19. Eelnevat arvestades rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt, tühistab

halduskohtu 01.02.2021 määruse resolutsiooni p 1 osas, milles halduskohus keeldus kaebajale

viibimisõiguse andmisest, ning teeb tühistatud osas uue määruse, millega keelab kaebaja Eestist

väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas.

Halduskohtu määrus jääb muutmata PPA 15.01.2021 otsuse kehtivuse peatamata jätmist

puudutavas osas.

20. Asjaolude muutumise korral võib menetlusosaline taotleda esialgse õiguskaitse

tühistamist või muutmist (HKMS § 253 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)