2-18-12360/74 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. aprill 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-12360

Kohtuasi

Pan-Estonian OÜ hagi AB “Lietuvos draudimas“ Eesti

filiaali

vastu

kindlustushüvitise

ja

viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24. novembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AB

“Lietuvos

draudimas“

Eesti

filiaali

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

485 053,27 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Pan-Estonian OÜ (registrikood

12391419), lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek

Leppik ja vandeadvokaat Jana Tudelep

Kostja (apellant) AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal

(registrikood

12831829),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Andrus Kattel

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 19. märtsi 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 24. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-12360

osas, millega mõisteti AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt Pan-Estonian OÜ

kasuks välja põhivõlgnevus 66 924,21 eurot ületavas osas ja sellelt arvestatud viivis

ning jaotati menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

põhivõlgnevuse 14 651,66 euro ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmise osas hagi

läbi vaatamata ning põhivõlgnevuse 367 547,53 euro ja sellelt arvestatud viivise

väljamõistmise

osas

rahuldamata,

samuti

jaotada

maakohtus

kantud

menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule.

Muus osas jätta ülalviidatud maakohtu otsus muutmata, kuid täiendada osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Harju Maakohtu 24. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-12360 on jõustunud

osas, millega jäeti Pan-Estonian OÜ hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali

vastu põhivõlgnevuse 11 987,73 euro ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmiseks

rahuldamata, samuti osas, millega jäeti põhivõlgnevuselt viivisenõue perioodi

17. oktoober 2017 kuni 16. august 2018 eest rahuldamata.

3. Rahuldada AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Jätta Pan-Estonian OÜ hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt

põhivõlgnevuse 14 651,66 euro ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmiseks läbi

vaatamata.

4.2. Rahuldada Pan-Estonian OÜ hagi osaliselt.

4.3. Välja mõista AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt Pan-Estonian OÜ kasuks

põhivõlgnevus 66 924,21 eurot, viivis perioodi 17. august 2018 kuni 14. aprill

2021 eest 14 242,94 eurot ja alates 15. aprillist 2021 viivis põhinõudest

(66 924,21 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

kuni põhinõude täitmiseni.

4.4. Jätta maakohtus kantud Pan-Estonian OÜ menetluskuludest 14% AB

„Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kanda ja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti

filiaali menetluskuludest 86% Pan-Estonian OÜ kanda.

4.5. Jätta ringkonnakohtus kantud Pan-Estonian OÜ menetluskuludest 15% AB

„Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kanda ja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti

filiaali menetluskuludest 85% Pan-Estonian OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Pan-Estonian OÜ (hageja) esitas 17. augustil 2018 Harju Maakohtule AB “Lietuvos

draudimas“ Eesti filiaali (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevus 481 284,44 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis

29 358,35 eurot ja edasi viivis protsendina põhinõudest. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kuulub hagejale Harju maakonnas Kose vallas Kolu

külas Põlluaasa kinnistu (kinnistu), millel asub 2007. a valminud tootmishoone (hoone, ehitis).

Hageja üürib ehitist lipumastide tootmisega tegelevale Aktsiaseltsile Flagmore. Hageja ja kostja

sõlmisid 17. veebruaril 2016 kindlustuslepingu, mille alusel väljastas kostja hagejale

kindlustuse poliisi (poliis) perioodiks 1. märts 2016 kuni 28. veebruar 2017. Poliisi järgi on

hoone kindlustatud summale 2 320 000 eurot. Lisaks leppisid pooled kokku äritegevuse

katkemise kahju hüvitamises kuni 111 500 euro ulatuses. Kinnistul toimus 25. oktoobril 2016

tulekahju, mille käigus sai hoone kahjustada.

2016. a novembris läbi viidud hankel esitasid pakkumised hoone taastamistööde tegemiseks

Prima OÜ (kehtiv nimi Thong Naur Lied OÜ) ja Osaühing Silindia Ehitus. Kostja, võttes

aluseks madalaima hinnapakkumise teinud Prima OÜ pakkumise, andis 16. detsembril 2016

välja garantiikirja, millega otsustas hüvitada kulud 593 273,80 euro ulatuses. Hageja sõlmis

sellest lähtuvalt lepingu Prima OÜ-ga. Kose valla arhitekt teatas 10. veebruaril 2017 Prima OÜ-

le, et hoone taastamiseks tuleb esitada projekteerimistingimuste taotlus ja koostada uus nõuetele

vastav ehitusprojekt. Hageja esitas 14. veebruaril 2017 taotluse projekteerimistingimuste

väljastamiseks, mis väljastati 2. märtsil 2017. Projekteerimistöid teostati 2017. a aprillist

juunini. Päästeamet esitas 2017. a juulis märkused ehitusprojektile ja kinnitas selle 2. augustil

2017. Ehitusluba väljastati 10. augustil 2017. Prima OÜ taganes 2017. a augusti alguses

lepingust, sest ei olnud suuteline taastamistöid teostama pakkumises märgitud tasu eest.

Kostja teatas 17. augustil 2017 hagejale, et Osaühingu Silindia Ehitus hinnapakkumisest

tulenevalt tasub hagejale hüvitise 559 927,93 eurot. Samuti oli kostja valmis hüvitama hagejale

ärikatkemise kulu viie kuu eest 42 825 eurot ja ehitusjärelevalve kulu nelja kuu eest 3400 eurot.

Hageja ei nõustunud 16. oktoobri 2017. a vastuses hüvitisega, sest see ei katnud kulutusi

taastamistöödeks. Hageja sõlmis 4. jaanuaril 2018 lepingu Embach Ehitus OÜ-ga ja alustati

taastamistöödega.

Hagi esitamise seisuga on hoone kindlustusjuhtumi eelse seisundi taastamise kogukulu

1 010 739,10 eurot, millele lisandub omanikujärelevalvega seotud kulu 26 639,41 eurot.

Vastavalt Embach Ehitus OÜ-ga sõlmitud lepingule pidi taastamistöödeks kuluma 893 300

eurot, aga see muutus seoses tööde ja materjalide hinna tõusuga. Lisaks ei hõlmanud pakkumine

neid töid summas 117 199,60 eurot, mille hageja tellis eelnevalt teistelt isikutelt. Kokku on

kostja hagejale hüvitanud 628 924,50 eurot. Täiendavalt nõuab hageja taastamistöödega seoses

408 454,01 euro hüvitamist, mis koosneb tuleohutusnõuete täitmisega seotud kulust 149 969,20

eurot, kulust 231 845,40 eurot, mis on seotud Osaühingu Silindia Ehitus hinnapakkumises

puuduvate,

kuid

vajalike

töödega

ja

üleüldise

ehitushindade

tõusmisega

ning

omanikujärelevalve teenuse kulust 26 639,41 eurot. Hageja vähendas 23. augustil 2019 nõuet

46 812,70 euro võrra seoses asjaoluga, et ekspert pidas kulutusi selles ulatuses vajalikuks

2. tuleohuklassi saavutamiseks. Sellest tulenevalt on hageja nõue kostja vastu 461 111,14 eurot,

mis koosneb varalise kahju hüvitisest 374 961,01 eurot, äritegevuse katkemise hüvitisest

72 830,43 eurot, omanikujärelevalve teenuse hüvitisest 13 319,70 eurot. Lisaks nõuab hageja

kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist perioodi 17. oktoober 2017 kuni 17. august 2019 eest

28 127,78 eurot. Hageja teavitas kostjat täiendava lisahüvitise tasumise nõudest 16. oktoobril

2017, mistõttu arvestab hageja viivist nimetatud kuupäevast alates seadusjärgses viivisemääras.

Kostja on määranud hüvitise Osaühingu Silindia Ehitus hinnapakkumise alusel, aga sellest ei

saa lähtuda, sest selles ei ole arvestatud tuleohutusnõuete täitmisest tulenevate töödega ega

töödega, mille teostamise vajalikkus selgus pärast hoone kahjustada saanud osa lammutamist.

Samuti ei arvesta see hinnatõusuga. Hoonet ei olnud võimalik taastada 2006. a ehitusprojekti

alusel, sest see ei vastanud ajas lisandunud ja muutunud nõuetele.

Lisaks on vastavalt poliisile kokku lepitud kindlustusjuhtumi toimumise tõttu saamata jäänud

tulu hüvitamises, kusjuures kostja vastutusperiood on 12 kuud. Kindlustusjuhtumi tõttu ei

saanud hoones tegutsenud üürnik hoonet kasutada ja hageja ei saanud üüritulu, mistõttu tuleb

kostjal hüvitada hagejale saamata jäänud üüritulu 25. oktoobrist 2016 kuni 25. oktoobrini 2017.

Kuivõrd kostja on hagejale hüvitanud kahe kuu üüri 18 580 eurot, siis tuleb kostjal tasuda

hagejale täiendavalt 72 830,43 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ehitise tulekahjueelse seisundi taastamine 2006. a projekti alusel oli võimalik, see valminuks

nelja kuuga ja oleks olnud kooskõlas ka ehituslike tuleohutusnõuetega. Tööde viibimise

põhjuseks oli hoone 2. tuleohuklassile vastavaks ümber ehitamine. Hageja ehitusloa taotluse

tuleohutuse osa seletuskirja järgi tulenevad uue projekti erisused sellest, et hoone ehitatakse

võrreldes 2006. a ehitatud hoone ehituslike lahendustega ümber nii, et see vastaks tule- ja

plahvatusohtlikule tootmistegevusele, mida soovitakse hoones teostada. Kostja ei pea hüvitama

enne tulekahju puudunud ehituslike elementide ega omaduste ehitusmaksumust ning muid selle

tõttu tekkinud lisakulusid, sest sellel puudub põhjuslik seos tulekahjuga. Isegi kui

tuleohutusalaseid ettekirjutusi oleks esitatud, on kostja kohustus kindlustuslepingu järgi

piiratud 100 000 euroga, millest tuleb maha arvata hagejale tasutud lisakulud 77 300 eurot.

Ei ole usutav, et 2016. a oktoobrist kuni detsembrini tegutsenud ehitusettevõtjad eksisid

sedavõrd, et kõige kallimast Osaühing Silindia Ehitus hinnapakkumisest puudus töid kokku

455 680 euro ulatuses ja hageja ei saanud sellest aru enne 17. oktoobrit 2017. Ehitushinna

kallinemine oli sel ajal 1,8%, mis hageja nõude 1,6-kordset suurenemist ei toeta.

Kindlustuslepingu järgi pärast kindlustusjuhtumit toimunud ehitushindade tõus, halvenenud

ehituslik olukord või kehtestatud lisanõuded kindlustushüvitist automaatselt ei suurenda ja

vastavat summat ei pea kindlustusandja hüvitama. Samuti ei ole omanikujärelevalve kulu nõue

tõendatud ega põhjendatud. Kui hageja muutis lähteülesannet ehitise rekonstrueerimiseks ja

tuleohutusklassi tõstmiseks, siis on tegemist hageja enda kanda oleva lisakuluga. Lisaks kannab

hageja ilmastikumõjude tõttu tekkinud lisakahjustuste riski, sest rikkus kohustust vältida

kahjustuste ja kulutuste suurenemist. Hageja sai juba enne garantiikirja väljastamist hoone

taastamist alustada. Hageja tellis hoone ehitusprojekti Prima OÜ-lt alles 13. märtsil 2017.

Päästeamet ja Kose vallavalitsus kinnitasid, et on kõigile hageja avaldustele reageerinud

seaduses sätestatud aja jooksul ja korras.

Hageja rikkus kohustust esitada õigeaegselt kõik tõendid väidetava kahju kohta. Hageja ei

teavitanud ega kooskõlastanud kostjaga eelnevalt lisakulude aluseks olevaid tegevusi, kuigi

kostja viitas sellele nii garantiikirjas kui ka 26. juuni 2017. a e-kirjas. Seetõttu peavad lisakulud

jääma hageja kanda ka siis, kui need oleksid põhjustatud tulekahjust.

Ärikatkestuse hüvitise nõue on alusetu. Kostja ei pea tasuma hüvitist kokkulepete eest, millega

hageja ise loobus nõudeõigusest üürile. Samuti ei ole tulekahju toimumine aluseks üüri

maksmata jätmisele. Üürniku tootmistegevuse katkemine ei ole hageja ärikatkestuse

kindlustusjuhtum. Kostja viitas 17. augusti 2017. a teates, et kui hageja hiljemalt 31. augustil

2017 tõendeid ei esita täiendava ärikatkestuse kahju ja selle põhjuste kohta, siis kostja seda ei

hüvita. Kuivõrd hageja ei esitanud selgitusi ja tõendeid, siis vabaneb kostja hüvitamise

kohustusest isegi, kui see oleks tekkinud. Lisaks on hageja üüritulu saamata jäänud hageja enda

tegevusetusest ja seetõttu, et lähteülesande muutmise tõttu esitasid ametiasutused täiendavaid

nõudeid.

Kuivõrd hageja põhinõue on alusetu, siis on alusetu ka viivisenõue. Samuti ei saa viivist

arvestada alates 16. oktoobrist 2017, sest hageja allkirjastas ja saatis nõudekirja 17. oktoobril

2017. Kui kohus tuvastab lisahüvitise tasumise kohustuse, siis palub kostja mitte rahuldada

viivisenõuet perioodi eest, mil hageja viivitas muudetud nõuete ja andmete esitamisega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus lõpetas 31. jaanuari 2020. a määrusega menetluse 46 812,70 euro osas

seoses haginõudest loobumisega. Kohus jätkas menetlust põhivõlgnevuse 461 111,14 euro,

sissenõutavaks muutunud viivise 28 127,78 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise

välja mõistmiseks.

4. Harju Maakohus rahuldas 24. novembri 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt,

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 449 123,40 eurot ja viivise seadusjärgses

määras alates 17. augustist 2018 kuni põhinõude täieliku täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem

kui põhinõue. Menetluskulud jättis maakohus 8% ulatuses hageja ja 92% ulatuses kostja kanda.

Menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määranud.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmises: 1) hagejale kuulub kinnistu, millel asub 2007. a

valminud tootmishoone, mida hageja üürib lipumastide tootmisega tegelevale Aktsiaseltsile

Flagmore; 2) pooled sõlmisid 17. veebruaril 2016 kindlustuslepingu, mille alusel väljastas

kostja hagejale kindlustuse poliisi perioodiks 1. märts 2016 kuni 28. veebruar 2017, mille järgi

on hoone kindlustatud summale 2 320 000 eurot, ning lisaks leppisid pooled kokku äritegevuse

katkemise kahju hüvitamises kindlustusjuhtumi toimumisel kuni summas 111 500 eurot; 3)

kinnistul toimus 25. oktoobril 2016 tulekahju, mille käigus sai hoone kahjustada; 4) hageja viis

2016. a novembris läbi hanke hoone taastamistööde teostaja leidmiseks, kus esitasid

pakkumised Prima OÜ ja Osaühing Silindia Ehitus; 5) kostja andis 16. detsembril 2016 välja

garantiikirja, millega otsustas hagejale hüvitada kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahjustuste

kõrvaldamise kulud 593 273,80 euro ulatuses, olles võtnud hüvitise määramisel aluseks

madalaima hinnapakkumise teinud Prima OÜ pakkumise; 6) hageja sõlmis 4. jaanuaril 2018

töövõtulepingu Embach Ehitus OÜ-ga; 7) kokku on kostja hagejale hüvitanud 628 924,50

eurot, millest 621 520 tasus 26. märtsil 2018, 2018. a aprillis 3750 eurot betoonpõranda alla

paigaldatava kile ja selle paigaldamise eest ning 3654,50 eurot ripplaeplaatidega seotud tööde

ja ummistunud sadekanalisatsiooni puhastamise eest; 8) hageja ehitas tulekahjus osaliselt

hävinud 1. tuleohuklassi kuulunud hoone asemele 2. tuleohuklassi hoone.

Ehitise kindlustusväärtuse hindamisel on pooled leppinud kokku teisiti, kui on märgitud

võlaõigusseaduse (VÕS) § 479 lg-s 3. PZU varakindlustuse üldtingimuste V100/2011

(üldtingimused) p-dest 7.3, 7.3.1, 15.1, 15.2, 15.8 ja 15.9 tulenevalt on pooled kokku leppinud,

et kindlustussumma arvutamisel võetakse arvesse nii kahjustatud ehitise taastamisväärtust

vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist kui ka kahjustatud ehitise tegelikku taastamiskulu.

Kuigi VÕS §-st 477 tulenevalt ei ole kindlustusandja kohustatud hüvitama rohkem, kui on kahju

tegelik suurus, siis tuleb hüvitist arvestada reaalselt tekkinud, tulevikus tekkiva ja tõendatud

kahju põhjal. Hageja on ehitanud samas kohas asuva, sama liiki, samalaadse ja sama otstarbega

hoone. Tuleohutusnõuete tõttu plahvatusohtliku ruumi hoone põhimahust väljaviimine ja

büroohoone osaline muutmine on vastavuses üldtingimuste p-ga 15.8. Hageja on loobunud

tuleohuklassi

muutmisest

tingitud

kulutuste

hüvitamisnõudest.

Projekteerimis-

ja

tuleohutusnõuete täitmisega seotud kulu ei ole lisakulu, vaid nõuetekohase ehitise taastamiseks

vajalik kulutus, millele ei kohaldu üldtingimuste p-s 5.1 sätestatud piirmäär. Kostja on alates

hageja andmete esitamisest kindlustuslepingu sõlmimiseks olnud teadlik ehitises toimuvast

tegevusest, mistõttu on ebaproportsionaalne pärast kahjujuhtumi toimumist ja hüvitamisotsuse

tegemist viidata kindlustuslepingus märgitud ebaõigesti tehtud märkele ja väita, et kostjal

puudub seetõttu hüvitamiskohustus.

Omanikujärelevalve kulu 26 639,41 eurot on liiga suur. Selle asemel on ehitise taastamisel

vajalik ja põhjendatud kulu 13 319,70 eurot. Kuivõrd hageja igapäevaseks majandus- ja

kutsetegevuseks on kinnistute omanikuna kinnisvara haldamine ja üürile andmine, siis on

projektijuhtimise kuludest põhjendatud 10%, s.o 1331,97 eurot, mis võinuks olla

omanikujärelevalvele lisaks hagejal endal täiendavate ülesannete täitmisest konkreetse hoone

taastamistöödel tekkinud kulu. Samuti on Prima OÜ ja Embach Ehitus OÜ teostatud

projekteerimistööd vajalikud ja põhjendatud. Hageja ei saanud ehitusseadustikust (EhS)

tulenevate nõuete tõttu ehitist taastada nõuetele vastava ehitusprojektita. 2006. a projektis

esines oluline projekteerimisviga ja see ei vastanud ehitamise aja tuleohutusnõuetele. Isegi kui

nõustuda kostjaga, et võrreldes 2006. aastaga ei ole 1. tuleohutusklassile ja muud ehitisele

õigusaktides esitatavad nõuded muutunud, siis on karmistatud ehitusprojektile esitatavaid

nõudeid. Seetõttu oli vältimatu ka projekteerimistöödega kaasnenud ajakulu. Projekteerimise

ajakulu ei saa pidada ebamõistlikult pikaks.

Seoses ehitushindade kallinemisega märkis maakohus, et asjatundja PP arvamusest ei nähtu,

millist metoodikat on kasutatud, mistõttu ei saa seda pidada usaldusväärseks. Samuti ei ole

asjatundja PP ütlused usaldusväärsed, sest tema väitel ei ole ehitustöö keskmist turuhinda

olemas. Kooskõlas üldtingimuste p-ga 15.8 ei saa taastamisväärtust hinnata tulekahjueelse

olukorra hindamise kaudu. Tegelik kulu selgub kõigi taastamistööde teostamise käigus, mida

tuleb hinnata projekteerimis- ja ehitustööde kohaliku keskmise turuhinna järgi.

Maakohus leidis, et hageja nõutav hüvitis 374 961,01 eurot on põhjendatud. Käsitledes

kulutusi, mille üle pooled vaidlesid, märkis kohus järgmist. Hageja viitas büroohoone fuajees

olevate kabinettide EI30 tulepüsivusega seinte ehitamise kulu hüvitamise vajadusele

16. oktoobril 2017. Tegemist ei ole tuleohuklassi muutmisega seotud nõudega, vaid selle töö

tegemise vajadus tuleneb siseministri 30. märtsi 2017. a määrusega nr 17 kehtestatud „Ehitisele

esitatavad tuleohutusnõuded“ § 45 lg-s 2 sätestatud nõudest. Tegemist oli töödega, millised

hageja oleks pidanud igal juhul teostama, et viia ehitis vastavusse tuleohutusnõuetega.

Tõendatud ei ole, et hageja oleks büroo- ja tootmishoone ristuvates nurkades soojustuse

asendamisel villaga kasutanud ebamõistlikult kallimat lahendust. Samuti on katlaruumi

paiskpinna ja selle paigaldus põhjendatud kulu, sest katla tootja juhistest tuleneb paiskpinna

rajamise vajadus. Mis puudutab soklipaneelide täielikku asendamist, siis on soklipaneelid

kinnitatud postide külge ja postid oli vaja lammutada, mistõttu ei olnud soklipaneele võimalik

säilitada ning soklipaneelide osaline asendamine ei olnud mõistlik ega otstarbekas. Pinnasetööd

ja välisehitiste kahjustuste likvideerimine on põhjendatud kulu, sest hüvitada tuleb ka kahju,

mis

tekkis

kindlustusjuhtumi

tagajärgede

likvideerimise

tulemusena.

Kuivõrd

ehitusmaksumuse suurenemine oli vältimatu, siis on ka hoone ehitustööd, avatäited,

viimistlustööd, tehnosüsteemid ja projekti üldkulud põhjendatud. Samuti oli ventilatsiooniajam

kahjustunud ja kostja ei ole tõendanud, et kompressor ei oleks hoone osa.

Betoonpõranda tööde osas teavitas hageja kostjat muudatuse vajadusest ning pealevalu asemel

uue betoonpõranda ehitamine oli vältimatu, sest muidu oleks mõne aasta möödudes põrand

vajanud taas parandamist või väljavahetamist. Lisaks on hageja veenvalt selgitanud, et

asjatundja HK määratles 2016. a ekspertiisis maalri- ja viimistlustööde mahu büroohoone

katuse sissekukkumise järgi ning samas mahus küsis hageja 2016. a novembris

hinnapakkumised, aga hiljem selgus, et fermide kahjustused olid oluliselt suuremad. Hageja

teavitas kostjat täiendavate kahjustuste ilmnemisest ning ka HK kinnitas, et hoone ohutuse

tagamise seisukohast on täiendavas mahus kontori katuse fermide taastamine põhjendatud.

Kuivõrd fermide vahetus tõi kaasa kõige asendamise, mis nende külge oli kinnitatud, siis

suurenes ka kontoriosa viimistlus- ja maalritöö maht. Kostja vastuväide seoses rohkema arvu

tualett- ja pesuruumide ehitamisega on asjakohatu, sest hageja ei nõua kostjalt täiendavate

pesuruumide ehitamise eest hüvitist.

Seoses lisa tõsteuksega teljele 16 märkis maakohus, et hinnapakkumise koostamisel eeldas

ehitaja ekslikult, et liuguksest piisab ja ei arvestanud tõstukse paigaldamise vajadusega. Mis

puudutab elektrikaablite korrastamist, siis ei nõustunud kohus kostjaga, et ta on elektrikaablite

korrastamise kulu hüvitanud. Osaühingu Silindia Ehitus hinnapakkumine sai hõlmata 2016. a

novembris teada olnud mahus kahjustada saanud või hävinud kaablite asendamist. Hiljem

selgus hagejal täiendavate elektritööde teostamise vajadus. Hinnapakkumine sisaldab säilinud

laoruumi elektritöid, mille maksumuse on kostja 19. juuli 2018. a e-kirjaga kooskõlastanud.

Mööbli ümberladustamisega seoses märkis kohus, et hageja teavitas kostjat täiendava kulu

tekkimisest. Tegemist on varalise kahjuga, mis on hagejale tekkinud kindlustusjuhtumi

tagajärjel. Lisaks luges kohus tõendatuks, et kostja on kinnitanud uue ATS-keskseade kulu.

Asjakohatu on kostja väide, et ta on ventilatsioonitorustiku korrastamise kulu hüvitanud, sest

Osaühingu Silindia Ehitus hinnapakkumisest ei nähtu vastavat tööd või kulutust. Kohus nõustus

hagejaga, et betoontala toestusraketise rent oli vajalik ja kostja on vastava kulu kooskõlastanud.

Mis puudutab kostja hoone taastamisprotsessiga kursis hoidmist, siis märkis kohus, et hageja

tegi endast kõik mõistlikult oleneva, et informeerida kostjat hoone taastamisprotsessi käigust ja

vastas kostja küsimustele. Kohus viitas siinjuures ajavahemikul 16. märtsist kuni 21. märtsini

2017 ning 21. juunist kuni 4. juulini 2017 toimunud kirjavahetusele.

Hageja üüritulu nõue tuleb kooskõlas PZU äritegevuse katkemise kindlustuse lisatingimuste

V200/2011 (lisatingimused) p-dega 3.2 ja 10.1 rahuldada ja kostjal tuleb hüvitada hagejale

saamata jäänud üüritulu alates 25. oktoobrist 2016 kuni 25. oktoobrini 2017 kokku summas

72 830,43 eurot. Kuivõrd kostja on osaliselt hageja saamata jäänud üüritulu hüvitanud, siis on

kostja sisuliselt loobunud vastuväidetest, et tulekahju põhjustas üürnik ja üürniku

tootmistegevuse katkemine ei ole hageja ärikatkestuse kindlustusjuhtum. Hageja ei ole

põhjendamatult viivitanud ehitustöödega. Mis puudutab hageja viivisenõuet, siis märkis kohus,

et kuna hageja on ise kinnitanud, et ehitustegevus kestis 2018. a jaanuari keskpaigast kuni juuni

keskpaigani ning suurem osa kulutuste suurusest selgus ehituse käigus, siis ei ole hageja

viivisenõue alates 17. oktoobrist 2017 kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o 17. augustini 2018

põhjendatud.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi

rahuldati ja menetluskulude jaotus määrati ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus tegi põhivõla ja hagihinna arvutamisel 31. jaanuari 2020. a määruses kostja kahjuks

26 639,41 euro suuruse arvutusvea, mida kohus kordas ka otsuses. Hagiavalduse kohaselt on

hageja põhinõue 481 284,44 eurot. Hageja vähendas taastamistööde osas nõuet 46 812,70 euro

võrra, mistõttu pidi hagis esitatud põhinõude vähendamisel nimetatud summa võrra

põhinõudeks jääma 434 471,74 eurot, mitte 461 111,14 eurot, nagu arvas maakohus.

Erinevalt maakohtu arvatust ei ole üldtingimuste p-des 15.1, 15.2 ja 15.8 ette nähtud hüvitist

täiendava projekteerimiskulu ja tuleohutusnõuete täitmise eest. Tegemist ei ole varalise kahjuga

VÕS § 132 lg 3, § 479 lg-te 1 ja 3 tähenduses, sest kindlustusjuhtum ei kahjustanud ehitise

senises koosseisus olnud ehitusprojekti ja tuleohutusnõudeid. Tegemist ei ole ka

kindlustuslepingus kokku lepitud lisakuludega, mida pooled oleksid soovinud kindlustada

(üldtingimuste p 13.1). Kohus tuvastas, et hageja projekteeris ja ehitas 1. tuleohuklassi

kuulunud ehitise asemel 2. tuleohuklassi ehitise, aga jättis arvestamata, et need ei ole

samaväärsed ega samalaadsed ehitised. Uue hoone tuleohutuslik kontseptsioon on parem,

majandustegevuses kasutamise võimalused on laiemad ning suurenes ka ehitise pind. Kohus on

alusetult kostjale ette heitnud, et kostja oleks pidanud kindlustuslepingu sõlmimisel hagejas

kahtlema ja kontrollima, kas ehitises toimuv tegevus vastab hageja esitatule, ning seda, et pärast

hüvitamisotsuse tegemist on kostjal ebaproportsionaalne tugineda valeandmete esitamisele.

Ehitise tulekahjueelse seisundi oleks saanud taastada olemasoleva 2006. a projekti alusel, mida

kinnitab ka 6. detsembri 2016. a taastamismaksumuse ekspertiis. Maakohus ei põhjendanud,

miks ta eelistab konsultandi SM 3. novembri 2016. a e-kirjas esitatud esialgset hinnangut

ülejäänud asjaolude ja tõendite kogumile. Konsultandi arvamus, et seadus on vahepeal

muutunud, on ebaõige. Asjatundjad TS ja PP on nentinud, et tuleohutusnõuete tegelik sisu on

sama või kohati leebem kui 2006. aastal. Hageja tellis 9. novembril 2016 tulekahjustuste

parandustööde

hinnapakkumise

olemasoleva

ehitusprojekti

alusel.

Hageja

muutis

lähteülesannet kostjaga selle tegevuse maksumust kooskõlastamata. Tegemist on üldtingimuste

p-des 10.3.1, 10.5 ning lisatingimuste p-des 7.2.1 ja 7.3 sätestatud kohustuste rikkumisega,

mistõttu on kostjal õigus hüvitise tasumisest keelduda VÕS § 449 lg 2, § 488 lg 3,

üldtingimuste p 16.1 ja lisatingimuste p 7.4 alusel. Projekteerimisele kulunud täiendav aeg ja

kõrgem maksumus tulenes hoone senise tuleohutusliku lähteülesande muutmisest. Kohus leidis

ekslikult, et projekteerimisele kulunud aega ei saa lugeda ebamõistlikult pikaks.

Projekteerimistööde kestus 3–5 kuud ei ole tavapärane 1. tuleohuklassi hoone osaliste

kahjustuste taastamistööde tegemiseks. Kohus ei arvestanud asjatundjate HK ja PP hinnanguga,

et tulekahjuga tekitatud kahjustuste taastamise kestus olemasoleva projekti alusel oleks olnud

neli kuud. Kohtu viide tööde kahe aasta sisse mahtumise kohta ei ole asjakohane, sest see

ajavahemik omab üldtingimuste p 15.8 kohaselt õiguslikku tähendust ainult ehitise jääkväärtust

ületava kulumile vastava hüvitise osa sissenõutavaks muutumisel. Kohtu arvamus, et hageja on

loobunud tuleohuklassi tõstmisest tulenevatest lisakuludest, on ebaõige, sest hageja ei ole

loobunud mh 2017.–2018. a projekteerimise kulust. Kui suurendatakse senise ehitise kasulikku

pinda, muudetakse ehitise suurust ja luuakse uus kvaliteet (senise 1. tuleohuklassi asemel 2.

tuleohuklassi nõuetele vastava hoone ehitamine), siis on see ehitusloa kohustuse tekkimise

eelduseks.

Kostjal ei ole kohustust finantseerida tulekahjueelselt ehitises ja selle projektis esinenud

puuduste kõrvaldamist. Sellised kulud ei ole põhjustatud tulekahjust ja nende hüvitamine on

välistatud üldtingimuste p-de 3.9.2.f, 3.9.2.i ja 5.3.1 kohaselt. Nõuded olid olemas enne

kindlustusjuhtumi toimumist. Isegi kui oleks tõendatud maakohtu väide, et käesoleval ajal on

karmistatud ehitusprojektile esitatavaid nõudeid, siis tulnuks arvestada üldtingimuste p-ga 5.1

ja limiidi jääk oli 26. juuni 2017. a seisuga 22 700 eurot. Tulekahjustuste parandamiseks

vajaliku projekteerimise maksumuse hüvitas kostja kohtueelselt, sest 17. augusti 2017. a teates

toodud rahalise hüvitise koosseisus oli Osaühingu Silindia Ehitus vajalikus mahus

projekteerimise maksumus. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks oli vajalik uue projekti

koostamine kogu ehitisele, kui ehitis sai kahjustada osaliselt. Kohus ei ole ka otsuses

projekteerimiskulule vastava hüvitise summa arvestuskäiku esitanud. Lisaks ei rajane

omanikujärelevalve- ja projektijuhtimise kulu katteks väljemõistetud summad tõenditel, sest

KTI Projekt OÜ arved ei tõenda, et omanikujärelevalve- ja projektijuhtimisteenust tegelikkuses

osutati ja seda, et see oli põhjustatud tulekahjust. Kohus ei hinnanud kostja vastuväiteid, mille

kohaselt

EHITUSEKSPERTIISIBÜROO

OSAÜHINGU

10. detsembri

2016. a

hinnapakkumise kohaselt oleks omanikujärelevalve ja sellele lisanduva nõustamisteenuse

maksumuseks pidanud olema 850 eurot kuus ning 6. detsembri 2016. a taastamismaksumuse

ekspertiisi kohaselt on hoone kindlustusjuhtumi eelne seisund võimalik taastada nelja kuuga.

Samuti esineb projektijuhina materjalides läbivalt HM, mitte KTI Projekt OÜ.

Maakohus on ehitushindade kallinemisega arvestamisel jätnud arvesse võtmata, et VÕS § 479

lg-s 1 ning üldtingimuste p-des 7.2, 15.1 ja p 15.8 on kahjustuste parandamise ehitusväärtuse

määramise ajana kokku lepitud kindlustusjuhtumi toimumise aeg. Üldtingimuste p-s 15.8

määratud 2-aastane tähtaeg ei anna nn blankovekslit järgmise kahe aasta kindlustusvõtja

tegevuskuludele. Kindlustushüvitis ei suurene vastavalt sellele, kui kaua pärast kindlustusandja

hüvitamisotsuse tegemist võtab aega ehitustööde teostamine. Seadus ega kindlustusleping ei

sisalda kostja kohustust hüvitada „üldine hinnatõus“, „ehitustööde kallinemine“ või „kohalik

keskmine turuhind“. Seetõttu ei ole selles osas asjakohased ka kohtu etteheited asjatundja PP-

le. Kui kohus soovis otsuse rajada tulekahjustuste parandamise „kohalikule keskmisele

turuhinnale“, siis oleks ta pidanud lähtuma 2016. a hinnapakkumistest ja rakendama nende

suhtes Statistikameti tootmis-lao-büroohoone komplekside üldist 2,1% hinnatõusu aastasse

2018 ning jätma seda ületavas osas nõude rahuldamata.

Maakohtu välja mõistetud summa arvestuskäik ei ole arusaadav. Ebaõige on kohtu väide, et

kostja on Osaühingu Silindia Ehitus hinnapakkumise alusel tasunud 321 457 eurot. Kokku on

kostja tasunud hoone parandustööde ja lisakulude eest 668 948,50 eurot. Lisaks käsitleb kohus

tõendeid ja asjaolusid valikuliselt. Kohus on jätnud tähelepanuta asjatundjate HK ja PP

arvamustes ja ütlustes esitatu, mis ei toeta hagi väiteid. Hageja väidete ja asjatundja TS ütluste

ja arvamuse eelistamiseks teiste asjatundjate arvamusele ei ole alust. Erinevalt HKst ei ole TS

ise vahetult kahjustusi ega töid kohapeal üle vaadanud. PP võrdles suuremat hulka andmeid ja

dokumente. Samuti ei ole HK ja TS erinevalt PP-st riiklikult tunnustatud ehitiste tuleohutuse

eksperdid.

Büroohoone fuajees olevatele kabinettidele EI30 tulepüsivusega seinte ehitamise osas ei ole

maakohus arvestanud, et klaasseinad KS1–KS3 asuvad kontoriosa esimesel korrusel ega saanud

tules kahjustada. Ka 2006. a ehitusprojekti järgi pidid fuajee seinad olema EI30 tulepüsivusega.

Büroohoone 2. korrusele EI30 tulepüsivusega vahelae ehitamine senise tavalise vahelae

asemele koos seonduvaga ei ole tulekahjust põhjustatud kahju ega ka ootamatult muutunud

nõuetest põhjustatud lisakulu üldtingimuste p 5 tähenduses, sest tegemist on ehitusveaga.

Büroo- ja tootmishoone ristuvates nurkades soojustuse asendamine villaga ja sellega seonduvad

tööd ei ole tulekahjuga tekitatud kahju ega ka ootamatult muutunud nõuetest põhjustatud

lisakulu üldtingimuste p 5 tähenduses, sest eeltoodud osad kahjustada ei saanud ja juba aastast

2000 kehtinud projekteerimisnormide kohaselt pidid ristuvnurkades olema mittepõlevast

materjalist tuletõkkekatikud, samuti ei ole hageja kostjal võimaldanud villa asendamise ja

krohviparandustööde hinnapakkumist esitada.

Maakohus luges tulekahjust põhjustatud kahjuks akna A3 ning paiskpinnad PP1 ja PP2

kemikaalide laoruumi, mis on 2. tuleohuklassi hoone ehk parendamise maksumus. Kui

katlaruum ja kemikaalide hoiuruum asuvad teineteisest ligikaudu 20 m kaugusel tootmisruumi

erinevatel külgedel, siis on kohtu põhjendus, et katla tootja nõudis kemikaalide ruumile

paiskpinna tegemist, väär. Kohus eelistab asjatundja TS arvamust hoone tulekahjustuste

ekspertiisi ja ehitustööde ülevaatusel osalenud asjatundja HK arvamustele, milles on märgitud,

et soklipaneelide ja postide lammutamiseks puudus tulekahjustuse puudumise tõttu vajadus.

Pinnasetööde ja välisehitiste kohta on leitud, et põhjendatud summa, mis lisandub Osaühingu

Silindia Ehitus pakkumisele, on kuni 1800 eurot. Otsuses ei märgita, kui palju ja millise tõendi

alusel kohus välja mõistab. Kohtu seisukoht, et lähteülesande muutmine ja teistsuguse hoone

ehitamine oli vältimatu, ei ole põhjendatud ega rajane tõenditel. Ventilatsiooniajami osas on

hageja nõue tõendamata. Tulekahjustuste taastamiseks vajalikus osas on kostja tootmise

ventilatsiooni koosseisus hüvitanud. Ajami kahjustumisest ei ole kostjat teavitatud ega

kahjustust kontrollida võimaldatud. Kompressori osas on kohus üllatuslikult pannud kostjale

kohustuse tõendada, et kompressor ei olnud ehitise osa. Üldtingimuste p 1.2 kohaselt lähtutakse

ehitise mõiste sisustamisel EhS-st ja hoone osadeks on statsionaarsed ehitustarindid, milleks

kompressor ei ole. EhS § 13 järgi määrab ehitise osadeks olevad ehitustarindid ja

tehnosüsteemid ehitusprojekt. Ehitise 2006. a projektis suruõhutorustikku ega kompressorit

nimetatud ei ole. Kohtu arvamus, et kompressor oli hoonega püsivalt ühendatud

suruõhutorustiku kaudu, ei rajane ühelgi tõendil. Kohus ei ole selgitanud, milles seisnevad

otsuses viidatud „muud tööd“ ning milline on nende põhjuslik seos tulekahjuga ega seda,

millises suhtes on need kindlustuslepingus kokku lepitud hüvitise arvestuse ja sellega, et kostja

on hüvitanud hagejale tulekahjuga seotud tööde ja lisakulude eest kokku 688 528,50 eurot.

Maakohtu otsuses märgitud lisa-betoonitöödel puudub põhjuslik seos tulekahjuga. Kohus

eelistas asjatundja HK arvamusele, et tulekahjustusi kogu põrand ei saanud, asjatundja TS

väiteid, kes ise tulekahjustusi näinud ei ole. Ka asjatundja PP ei pidanud betoonitööde

lisasummat põhjendatuks. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja betoonpõranda eest nõutud

39 877,30 eurost tuleb maha arvata kostja 7. mai 2018. a kirja alusel hüvitatud põhjendatud

maksumus 3750 eurot. Viimistlustööde kulu väljamõistmise osas ei ole otsus arusaadav ega

põhjendatud. Kohtu arvamus, et hoone 2. korrusel on tulekahjueelsega võrreldes rohkem

pesemisruume, mille eest hageja hüvitist ei nõua, on ebaõige. Tulekahjueelselt oli hoone 2.

korrusel kaks 2,4 m2 suurust tualettruumi, mis said tahmakahjustusi. Hageja nõudetabelis on

aga 75 m2 ulatuses plaatimisega seonduvaid materjale ja töid. Hageja 23. augustil 2019 esitatud

hinnamuudatus ei sisalda plaatimisega seonduvat maha arvestust.

Maakohus ei ole arvestanud, et kui teljel 16 oli enne tulekahju ainult üks uks ja selle on kostja

hüvitanud, siis asjaolu, et hageja laseb uksi või aknaid juurde panna, ei ole tulekahjueelse

koosseisu taastamine. 2018. a juunis esitletud elektrikaablite „korrastamise“ puhul on tegemist

ligi aasta pärast Päästeameti kontrolli toimunud tavapärase tootmistegevusega seotud kulumise

või hooldusega, sest ei ole usutav, et eelnevalt jäi märkamata, et elektrikaablid on tulekahjust

kahjustatud. Mööbli ümberladustamine ei ole samuti hüvitatav kahju, sest see ei ole tekitatud

tulekahjustus, mööbel ei kuulunud hagejale ja see ei olnud kindlustatud. ATS-süsteemidega

seonduv kulu on Osaühingu Silindia Ehitus hinnapakkumisega hõlmatud, mistõttu on kostja

selle hüvitanud. Samuti selgub asjatundja PP analüüsist, et ATS-keskseade asus olmeruumi

vestibüülis ega saanud ise otseselt tulekahjustusi. Ventilatsiooni ja küttetorustiku korrastamise

nõude rahuldamine on samuti alusetu, sest asjatundja PP arvamuse järgi on see kaetud

Osaühingu Silindia Ehitus hinnapakkumisega ja seega hüvitatud. Lisaks nõustus kostja

betoontala toetusraketise rentimisega üksnes betoontala taastamistööde kestuse ajaks. Kuivõrd

asjatundja PP hindas rendiajaks 1,5 kuud, siis on see kulu eelduslikult hõlmatud Osaühingu

Silindia Ehitus pakkumisega.

Maakohtu seisukoht, et 16. märtsist kuni 21. märtsini 2017 ja 21. juunist kuni 4. juulini 2017

esitatud kirjadega on hageja piisavalt kostjat teavitanud, on vastuolus asjas esitatud tõenditega,

sest viidatud suhtlus toimus kostja initsiatiivil, hageja ei esitanud nendes kirjavahetustes kostja

küsitud teavet ega avaldanud hagejale teadaolevaid tegelikke andmeid. Hageja ei teavitanud

ega kooskõlastanud kostjaga lisakulude aluseks olevaid tegevusi, mistõttu rikkus hageja

üldtingimuste p-s 10.5 kokku lepitud kohustusi ja seetõttu on kostjal õigus hüvitamisest

keelduda.

Maakohus on alusetult lugenud kindlustusjuhtumist põhjustatud saamata jäänud üüriks kogu

12-kuulise maksimumperioodi. Ärikatkestuse kestus ja summa sõltub hoone tulekahjustuste

parandamisest, milleks hüvitamise otsuse tegemise aja seisuga pidi kuluma neli kuud. Kohus ei

ole sisuliselt hinnanud, mis on ärikatkestuse kindlustusjuhtum. Üürniku tootmistegevuse

katkemine ei ole hageja ärikatkestuse kindlustusjuhtum. Tulekahju ei vabastanud üürnikku

eelduslikult üüri maksmise kohustusest. Samuti ei pea kostja tasuma hüvitist kokkulepete eest,

millega hageja ise loobus nõudeõigusest üürile. Lisaks ei esitanud hageja nõutud selgitusi ega

tõendeid, mistõttu oli kostjal õigus keelduda hüvitise maksmisest lisatingimuste p 7.4 alusel.

Kohus jättis käsitlemata ka kostja vastuväited seonduvalt lisatingimuste p-dega 3.5.3–3.5.5,

mille järgi teatud kahju ei hüvitata. Hageja üüritulu on saamata jäänud lisaks hageja

kokkulepetele üürnikuga nimetatud punktides sätestatud põhjustel: hageja ise viivitas oma

tegevusega, hageja muutis lähteülesannet ja jättis kostjale selle avaldamata. Eelnevat arvestades

ei ole hagejal lisatingimuste p-dest 2.1, 3.2, 3.5 ja 7.4, kostja 17. augusti 2017. a täiendava

tähtaja andmise teatest ja VÕS § 489 lg-st 3 tulenevalt kostja vastu täiendava ärikatkestuse

kindlustushüvitise nõuet. Kohtu väide, et osalise üüri hüvitamisega loobus kostja

vastuväidetest, on vastuolus VÕS § 489 lg 3 põhimõttega ja kostja 17. augusti 2017. a teatega.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja

menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2

alusel tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 66 924,21

eurot ületavas osas ja sellelt arvestatud viivis ning jaotati menetluskulud. Tühistatud osas teeb

kolleegium uue otsuse, millega jätab hageja põhivõlgnevuse 14 651,66 euro ja sellelt arvestatud

viivise väljamõistmise nõude läbi vaatamata ning põhivõlgnevuse 367 547,53 euro ja sellelt

arvestatud viivise väljamõistmise nõude rahuldamata, samuti jaotab maakohtus kantud

menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Maakohtu otsus

jääb muutmata osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 66 924,21

eurot ja sellelt arvestatud viivis alates 17. augustist 2018 kuni põhinõude täitmiseni, täiendades

osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei

vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega jäeti hagi rahuldamata projektijuhtimise kulu

11 987,73 euro (13 319,70 – 1331,97) ulatuses (vt maakohtu otsuse p 46.3), samuti osas,

millega jäeti põhivõlgnevuselt viivisenõue perioodi 17. oktoober 2017 kuni 16. august 2018

eest rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt

jõustunud.

9. Pärast osalist hagist loobumist nõudis hageja kostjalt põhivõla 461 111,14 euro hüvitamist

(kd II, tl 157–158). Apellatsiooniastmes võttis hageja hagi 14 651,66 euro põhivõlgnevuse

väljamõistmise osas tagasi. Võttes hagi 14 651,66 euro nõudes TsMS § 424 lg 1 alusel tagasi,

tuleb maakohtu otsus kostjalt põhivõlgnevuse 14 651,66 euro ja sellelt arvestatud viivise

väljamõistmise osas TsMS § 423 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 4 järgi tühistada ja jätta läbi vaatamata.

Vaidluse all on hagi rahuldatud osast põhivõlgnevus 434 471,74 eurot.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale kuuluva kindlustatud eseme (ehitis) suhtes toimus

25. oktoobril 2016 kindlustusjuhtum (tulekahju) ja kostja on hagejale hüvitanud ehitise

taastamiskulud 628 924,50 eurot, lammutuskulud 41 024 eurot ja äritegevuse katkemise

hüvitise 18 580 eurot (vt kostja 17. augusti 2017. a teade ja 26. märtsi 2018. a kiri; kd I, tl 38,

55). Hageja ei ole sellises ulatuses kostja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmisega

nõus, esitades hagi hüvitamiskohustuse täitmiseks.

Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, milline kahju kuulub hüvitamisele

olukorras, kus pooled on kokku leppinud, et kindlustussumma määramisel lähtutakse ehitise

taastamisväärtusest. Samuti vaidlevad pooled selle üle, millise aja seisuga tuleb määrata

hüvitise summa.

Kolleegium hindab esmalt poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu üldtingimusi üldiste

kindlustusväärtuse kindlaks tegemise asjaolude alusel (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha

hageja kulutuste hüvitamise nõuete (II) ja äritegevuse katkemise hüvitise kohta (III) ning

määrab kindlaks menetluskulude jaotuse (IV).

I

11. Kolleegium märgib, et kuna vaidluse lahendamisel tuleb tõlgendada kindlustuslepingu üld-

ja lisatingimusi, siis tuleb nende tõlgendamisel arvestada, et tegemist on VÕS § 35 lg 1 mõttes

tüüptingimustega (kd I, tl 89–93 pöördel). Tüüptingimuse tõlgendamisel tuleb arvestada

VÕS § 39 lg-s 1 sätestatud tõlgendamisreegliga, ehk tõlgendada neid objektiivselt lepingu

teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku, st selle lepingupoolega sarnase mõistliku isiku, kelle

suhtes tüüptingimust kasutati, seisukohalt ning kahtluse korral tuleb tüüptingimust tõlgendada

tüüptingimuse kasutaja kahjuks, kes lepingutingimuse eelneva väljatöötajana kannab ka

lepingutingimuse tõlgendamisega seotud riske.

12. VÕS § 480 lg 4 võimaldab erandina kokku leppida, et ehitise taastamise korral ei arvestata

kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ehitise vanust ja amortisatsiooni (vt Riigikohtu

21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 18). VÕS § 480 lg 4 järgi ehitise

kindlustamise korral võivad lepingupooled ehitise kindlustusväärtusena kokku leppida

kindlustatud ehitise taastamise maksumuse. Praeguses asjas on pooled ehitise kindlustamise

korral kokku leppinud, et kindlustusväärtuseks on taastamisväärtus. Üldtingimuste p 15.8 järgi,

kui kindlustusväärtus on taastamisväärtus (või taassoetamisväärtus), on soodustatud isikul

õigus sellele osale hüvitisest, mis ületab jääkväärtuse (või turuväärtuse), kui kindlustushüvitist

kasutatakse samas kohas asuva, sama liiki ja sama otstarbega vara taastamiseks kahe aasta

jooksul alates hüvitamisotsuse vastuvõtmisest. Üldtingimuste p 7.3.1 järgi mõistetakse

taastamisväärtuse all uue samalaadse ehitise taastamise kulusid.

Üldtingimuste p 13.1 järgi on kindlustushüvitis rahasumma, mis makstakse välja

kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud varalise kahju ja kindlustuslepingus kokkulepitud kulude

hüvitamiseks. Üldtingimuste p 15.1 järgi kindlustusjuhtumi korral hüvitab PZU tekkinud

varalise kahju ja kindlustuslepingus kokkulepitud kulud. Kindlustushüvitise arvestamisel

võetakse aluseks kindlustusjuhtumi tagajärjel kahjustatud, hävinud või kaotsiläinud

kindlustatud

eseme

kindlustusväärtus

vahetult

enne

kindlustusjuhtumi

toimumist.

Üldtingimuste p 15.2 järgi koosneb kahjusumma kindlustusjuhtumi tagajärjel kahjustatud,

hävinud või kaotsiläinud kindlustatud eseme taastamiseks või taassoetamiseks ja p-s 5.2

määratletud kulude hüvitamiseks vajalikust summast, sealjuures võetakse arvesse p-s 5.1

kehtestatud piirmäärasid.

13. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ehitas tulekahjus osaliselt hävinud 1. tuleohutusklassi

kuulunud ehitise (kindlustatud ese) asemele 2. tuleohutusklassi ehitise, samuti ehitist osaliselt

muudeti: suurenes hoone suletud netopind ja köetav pind 50 m² (vrd kindlustuspoliis; kd I, tl

17 pöördel; kd II tl 4 pöördel; kd II, tl 91). Kostja on lisaks tõendanud, et uus ehitis on laiema

funktsionaalsusega

(seda

saab

kasutada

kõrgema

tule-

ja

plahvatusohtlikkusega

tootmistegevustes) ja ehitisest on kõrvaldatud tulekahju eelselt olemas olnud ehituslikud

puudused (kd II, tl 108–129).

Kohtupraktikas on leitud, et kui ehitis on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 kohaselt

kinnisasja oluliseks osaks, on ehitise hävimise korral võimalik üksnes ehitise taastamine ning

kahjuks saavad seega olla üksnes kinnisasja kui asja parandamise mõistlikud kulud

(vt Riigikohtu 18. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-05, p 19).

13.1. Hageja soovib lähtuvalt kindlustuslepingust kindlustatud eseme taastamise vajalike

kulutuste hüvitamist. Kostja vaidleb nendele kulutustele vastu. Praeguses asjas vaidlevad

pooled selle üle, kas kindlustusandja peab hüvitama hoone algsetest projekteerimis- ja

ehitusvigadest tulenevad varjatud puudused ja ehitushindade kallinemise. Pooltel puudub ühtne

arusaam ka selles, kas kokkuleppelise kindlustusväärtuse puhul tuleb asja parandamise

mõistlike kulude kindlaks tegemisel lähtuda kindlustusjuhtumi toimumise aja seisuga

(VÕS § 479 lg 1 ja üldtingimuste p 7.2) või tuleb hüvitise suuruse kindlaks tegemisel arvestada

ka asja kordategemise kulude suurust asja kahjustamisest hilisemal ajal.

13.2. Kolleegiumi hinnangul ei saa kostja keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest üksnes

seetõttu, et hageja ei soovinud taastada täpselt samasugust (identset) ehitist. Üldjuhul ei saa

kahjuhüvitise suurus sõltuda sellest, kuidas kindlustusvõtja hüvitist kasutab, kuid kostja

vastutuse kindlaks tegemisel tuleb arvestada VÕS §-ga 477, mille kohaselt ei ole

kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi

kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Kuna

kindlustusobjektiks on ehitis, siis hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 järgi eelkõige asja

parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise.

14. Maakohus leidis üldtingimuste p-de 15.1, 15.2 ja 15.8 alusel, et hagejal on õigus nõuda

täiendava kindlustushüvitise saamist. Lisaks leidis maakohus, et varjatud puuduste

kõrvaldamise, projekteerimise ja tuleohutusnõuete täitmisega seotud kulu on varaline kahju,

mis kuulub hüvitamisele üldtingimuste p 15.1 ja mitte p 5.1 alusel. Kolleegiumi hinnangul on

maakohus tõlgendanud üldtingimusi vastuolus VÕS § 132 lg-s 3, § 476 lg-s 1, §-s 477 ja § 479

lg-s 1 sätestatud põhimõtetega.

14.1. Puudub vaidlus, et ehitis ei hävinenud täielikult, suuremaid kahjustusi sai tootmisruum

ning väiksemaid kahjustusi büroo- ja laopind. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et

VÕS § 479 lg 1 ning üldtingimuste p-de 7.1–7.3, 13.1–13.3, 15.1, 15.2 ja 15.8 kohaselt on

kindlustushüvitis ja kostja täitmise kohustus piiratud kindlustatud ehitisele tulekahjuga

tekitatud kahjustuste parandamise maksumusega ning p-des 5.1–5.3 määratud lisakulutustega.

Ehitise kindlustushüvitiseks saab seega olla tulekahjueelsega võrreldes samalaadse ja

samaväärse olukorraga hoone kahjustuste kõrvaldamiseks vajalik ja põhjendatud maksumus,

millele lisanduvad kindlustatud lisakulud üldtingimuste p-des 5.1–5.3 toodud koosseisu ja

hüvitislimiidi piirides. Seda põhimõtet toetab ka kohtupraktika, mille kohaselt VÕS § 132 mõte

on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist ja asja kahjustamise korral lähtutakse

kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike

kulutuste suurusest (vt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08,

p 15).

14.2. Ehitise puhul määratleb ehitise osad TsÜS § 55 lg 1, mille kohaselt on ehitise olulised

osad asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada

ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata. Eeltoodud põhimõtet ei ole maakohus asja

lahendamisel arvesse võtnud ning on ebaõigesti leidnud, et igal juhul on tegemist hüvitatava

varalise kahjuga, kui tegemist on samas kohas asuva, sama liiki, samalaadse ja sama otstarbega

hoonega (vt maakohtu otsuse p-d 44.8, 44.10 ja 45.4).

Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium erinevalt maakohtust, et hageja saab kindlustuslepingu

alusel kostjalt nõuda kindlustushüvitist, mis vastab ehitise tulekahjueelse faktilise koosseisu

taastamise maksumusele.

15. Kuigi

VÕS § 132

reguleerib

ka

kindlustusjuhtumis

kahjuhüvitise

suuruse

kindlaksmääramist asja kahjustamise korral, siis nõustub kolleegium kostja seisukohaga, et asja

parandamise mõistliku kulu määramise ajale kohaldub VÕS § 479 lg 1. Kindlustuslepingus ei

ole pooled kokku leppinud teisiti (vt üldtingimuste p-d 7.2, 15.1 teine lause ja p 15.8). See

vastab ka kindlustuslepingu olemusele, olles suunatud üksnes teatud riskide, juhtumite ja

kahjude kindlustamisele ja hüvitamisele, mitte kindlustusvõtja kogu vara korrashoiu või

kindlustusjuhtumijärgse majandustegevuse ja –kulude finantseerimisele (vt Riigikohtu

23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 13).

Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium erinevalt maakohtust, et vajalikku ja põhjendatud

taastamise maksumust tuleb hinnata vahetult kindlustusjuhtumi toimumise aja seisuga.

16. Maakohus on üldtingimuste p 15.8 tõlgendades leidnud, et ehitis tuleb taastada kahe aasta

jooksul hüvitamisotsuse vastuvõtmisest (maakohtu otsuse p 44.9). Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga, et hagejal tekib üldtingimuste p 15.8 alusel õigus nõuda seda osa

hüvitisest, mis ületab jääkväärtuse. Kolleegium on eelnevalt välja toonud, et pooled vaidlevad

selle üle, kuidas määratleda üldtingimuste p-s 15.8 sätestatud „sellele osale hüvitisest, mis

ületab jääkväärtuse“, s.t kas hüvitatavad on ka kahe aasta sees tekkivad kindlustusvõtja kulud,

nt ehitustööde kallinemine, ehitise tulekahjueelselt puudunud osade ehitamise maksumus,

ümberprojekteerimine, tuleohutusnõuete täitmine ja muud lisakulud.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus „sellele osale hüvitisest, mis ületab jääkväärtuse“

ebaõigesti sisustanud. Praegusel juhul on üldtingimuste p 15.8 alusel tegemist VÕS § 480 lg 4

järgse kokkuleppega, mis koosmõjus p-dega 7.2, 7.3.1, 13, 15.1 ja 15.2 tähendab, et

kindlustushüvitis koosneb kahjustatud ehitise taastamise kuludest, sh üldtingimuste p-de 7.2

ja 15.1 järgi kindlustusjuhtumi toimumise ajal, millest kulumile vastava osa saamiseks tuleb

jääkväärtusele vastavat hüvitise osa kasutada kindlustatud ehitise taastamiseks enne kahe aasta

möödumist hüvitamisotsuse tegemisest. Eelpool viidatud üldtingimuste p 15.8 ei saa mõista nii,

et hagejale tuleb tasuda kõikide tema valikul kahe aasta kestel tehtud projekteerimis-,

ehitustööde ning hoone muude korrastuskulude maksumus.

17. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tasus esmased koristuskulud hagejale 2016. a novembris

(41 024 eurot) ja väljastas 16. detsembril 2016 garantiikirja kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud

kahjustuste parandamise kulude tasumiseks (kd I, tl 29). Garantiikirja aluseks võeti Prima OÜ

hinnapakkumine summas 594 273,80 eurot. 26. märtsi 2018. a kirjaga on kostja hagejat

teavitanud, et maksab välja hüvitise 621 520 eurot (kd I, tl 55). Nimetatud summa aluseks on

Osaühingu Silindia Ehitus hinnapakkumine. Kolleegiumi hinnangul ei saa kostjale ette heita, et

ta

on

kindlustushüvitise

väljamaksmisel

lähtunud

novembris

2016. a

esitatud

hinnapakkumistest (kd I, tl 23–28).

18. Kolleegiumi hinnangul ei saa menetluse kestel esitatud asjaoludest järeldada, et kostjal pidi

tekkima kahtlus hageja poolt kindlustuslepingu sõlmimisel avaldatud asjaolude suhtes ning

oleks pidanud neid kontrollima. Kindlustusvõtjal on VÕS §-st 440 tulenev kohustus teatada

lepingu sõlmimisel kindlustusandjale kõigist talle teada olevatest asjaoludest. Riskiasjaolude

kohta valeinfo andmisel on kaks tagajärge: kui kindlustusvõtja on teavitamiskohustust süüliselt

rikkunud, siis võib kindlustusandja lepingust taganeda (VÕS § 441 lg 1); kui kindlustusvõtja

poolt teavitamiskohustuse rikkumine on mittesüüline, siis näeb seadus kindlustusandjale ette

kujundusõiguse kindlustusmakse suurendamiseks (VÕS § 460). Kolleegium ei nõustu

maakohtu otsuse p-s 44.11 toodud järeldusega, et kostja pidi andmeid kontrollima. Kolleegium

jätab ülalviidatud maakohtu otsuse põhjenduse kõrvale, sest hagejapoolne võimalik

teavitamiskohustuse rikkumine ei anna alust kindlustushüvitise väljamaksmata jätmiseks.

Seega puudub vajadus vastata kostja täiendavatele apellatsioonkaebuse väidetele.

II

19. Järgnevalt hindab kolleegium hagiavalduses nõutavaid kulutusi eraldi (vt kd I, tl 3 ja

pöördel).

Ringkonnakohus täpsustas kohtuistungil, kas hageja nõuab kindlustushüvitist kalkulatsiooni

või tegelikult kantud kulutuste alusel. Hageja selgitas, et need peaksid olema tegelikult kantud

kulutused, aga kuna hageja arvates ei oma see asja lahendamisel tähtsust, siis jääb hageja

esitatud tõendite juurde (vt ringkonnakohtu 19. märtsi 2021. a istungi protokoll; kd III, tl 104).

Esitatud asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt nõuab hageja kindlustushüvitist kalkulatsiooni

alusel, v.a omanikujärelevalve ja projektijuhtimise kulud, mille kohta on esitatud arved (vt kd

I, tl 94–97 pöördel).

Kolleegium märgib, et isegi kui kannatanu on asja korda teinud, võib ta sellele vaatamata nõuda

kahju hüvitamist kalkulatsiooni, mitte tegelikult kantud kulutuste alusel. Kalkulatsiooni alusel

kahjuhüvitise määramise korral mõistab kohus kahjuhüvitise välja kulutuste eest mõistlikus

ulatuses, arvestades seejuures kostja vastuväiteid. Juhul kui hageja on asja korda teinud ja

nõuab kahju hüvitamist tegelikult kantud kulutuste järgi, siis võib kohus seda kostja taotlusel

vähendada VÕS § 139 lg 2 järgi ja mõista välja kulutused mõistlikus ulatuses (vt Riigikohtu

13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16).

19.1. Maakohus

pidas

põhjendatuks

kostjalt

välja

mõista

omanikujärelevalve

ja

projektijuhtimise eest 14 651,67 eurot (maakohtu otsuse p 46). Kolleegium maakohtu

seisukohaga ei nõustu ja leiab, et kostjalt ei saa välja mõista omanikujärelevalve ja

projektijuhtimise kulu rohkem kui 4250 eurot (= 5 x 850). Kostja väitest tuleneb, et hüvitatud

taastamismaksumus 621 520 eurot seda kulu ei sisaldanud (vt kostja 24. septembri 2018. a

menetlusdokumendi p 77; kd I, tl 120 pöördel–121).

19.2. Hageja nõuab kantud kulutusi, esitades kulude kohta arved (kd I, tl 94–97 pöördel).

Maakohus on võtnud nimetatud arved aluseks ning hinnanud kulu vajalikkust ja suurust

koosmõjus asjatundjate HK ja TS arvamustega, kuid on jätnud hindamata kostja väited ja

tõendid, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8).

Samuti on maakohus jätnud arvestamata, et tegemist peab olema kindlustusjuhtumi tagajärjel

tekkinud varalise kahjuga (üldtingimuste p 13.1, VÕS § 476 lg 1).

EHITUSEKSPERTIISIBÜROO OSAÜHINGU 10. detsembri 2016. a hinnapakkumise

kohaselt

oleks

põlenud

ehitise

taastamistööde

õigusaktidest

tulenevas

täismahus

omanikujärelevalve ja sellele lisanduva tellija nõustamisteenuse maksumus 850 eurot kuus (kd

II, tl 106 pöördel–107, p 2). 6. detsembri 2016. a taastamismaksumuse ekspertiisi (mida kohus

hindab TsMS § 272 lg 2 järgi dokumentaalse tõendina) kohaselt on hoone kindlustusjuhtumi

eelne seisund võimalik taastada ca nelja kuuga (kd I, tl 132, p 4). Maakohus tuvastas otsuse p-

s 44.9 ja apellatsiooniastmes pooled ei vaidle selle üle, et ehitise taastamistööd kestsid 2018. a

jaanuari keskpaigast 2018. a juuni keskpaigani, s.o viis kuud. Kolleegiumi hinnangul on

põhjendatud arvestada tegeliku ajakuluga.

Asjatundja PP arvamuse kohaselt sisaldas EHITUSEKSPERTIISIBÜROO OSAÜHINGU

10. detsembri 2016. a hinnapakkumine tellija nõustamist projektimuudatuste ja lisatööde osas

ning antud objekti tulekahjustuste parandustööde tavalist kestust arvestades olnuks

omanikujärelevalve ja projektijuhtimise maksumuseks 3400 eurot (kd II, tl 119 ja pöördel).

Nagu ka maakohus viitas asjatundja TS arvamusele, siis on omanikujärelevalve summas

26 639,41 eurot liiga suur kulu ja peaks olema ca 40% väiksem (kd I, tl 172). Kolleegiumi

hinnangul on kostja tõendanud, et vajalik ja mõistlik omanikujärelevalve- ja projektijuhtimise

kulu, mis on kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju, on 850 eurot kuus.

19.3. Kolleegium leiab, et tegemist on varalise kahjuga, mis tuleb kostjal hagejale VÕS § 476

lg 1 ja üldtingimuste p 15.1 alusel hüvitada. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti hageja

nõude 4250 euro väljamõistmiseks rahuldanud, kuid 11 987,74 euro asemel tuleb hageja nõue

jätta rahuldamata 22 389,41 euro ulatuses.

20. Pooled vaidlevad selle üle, kas ehitise taastamine oli võimalik 2006. a projekti järgi, kas oli

vaja taotleda ehitusluba ning kas projekteerimiskulud on üldtingimuste p 15.8 või p 5.2 alusel

hüvitatavad. Maakohus pidas projekteerimiskulu põhjendatuks ja leidis, et see on varaline kahju

ning ehitise taastamiseks oli vaja tellida uus ehitusprojekt (maakohtu otsuse p-d 45.4 ja 47).

Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga projekteerimiskulu hüvitamise osas ja leiab, et

hageja nõue projekteerimiskulu 49 300 euro kostjalt väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.

20.1. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on hagejale hüvitanud projekteerimiskulud summas

9916 eurot. Maakohus ei ole otsuses välja toonud projekteerimiskulu suurust ega selle

kujunemist. Hageja on projekteerimistöödega kaasnevaid kulusid täpsustanud oma 23. augusti

2019. a menetlusdokumendi p-s 3.1 (kd II, tl 59–62): Prima OÜ projekteerimistööd 26 000

eurot, mis hõlmab arhitektuurse eelprojekti koostamist, kütte- ja ventilatsioonisüsteemide

projekti ja tuleohutusalase projekti koostamist ning Embach Ehitus OÜ projekteerimistööd

23 300 eurot, mis hõlmab arhitektuurse eelprojekti alusel tööprojekti koostamist ning

konstruktiivse ja eriosade projekti koostamist.

20.2. Maakohus leidis EhS § 38 lg 2 ja EhS lisa 1 alusel, et ehitise taastamiseks oli vaja taotleda

ehitusluba. Lisa 1 järgi on mitteelamu ehitisealuse pinnaga üle 60 m² ümberehitamiseks vaja

ehitusluba ja osa asendamiseks samaväärsega mitte.

EhS § 4 lg 3 määratleb ehitise ümberehitamise mõiste. Ümberehitamisena ei käsitleta

olemasoleva ehitise üksikute osade vahetamist samaväärsete vastu. Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga, et ehitusluba oli vajalik. Tulekahju tagajärjel tekkinud kahjustused olid

nii ulatuslikud, et taastamiseks oli vajalik enam kui ehitise üksikute osade vahetamist (vt nt

6. detsembri 2016. a taastamismaksumuse ekspertiis; kd I, tl 124–135).

20.3. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas ehitusloa taotlemiseks oli vaja uut ehitusprojekti. Ehitusloa

andmise eelduseks EhS § 42 lg 1 järgi on, et esitatakse õigusaktides sätestatud nõuetele vastav

ehitusprojekt. Maakohus tuvastas, et 2006. a projektis esines projekteerimisviga, mistõttu ei

olnud ainuüksi tuleohuklassi muutmine uue ehitusprojekti tellimise põhjuseks. Kolleegiumi

hinnangul ei ole maakohus eeltoodud asjaolude hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud

ning esitatud tõenditest tulenevalt saab teha järelduse, et ehitusprojekti oleks tulnud muuta, sest

2006. a projektis esines oluline projekteerimisviga.

Kolleegium leiab erinevalt maakohtust, et kostja ei pea hüvitama täiendavaid

projekteerimiskulusid, sest varasemad projekteerimisvead ja tuleohutusnõuete mittetäitmine ei

ole kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahjuks (üldtingimuste p 5.3). Hinnapakkumised,

mille alusel kostja hagejale hüvitise välja maksis, on tehtud olemasoleva ehitusprojekti alusel.

6. detsembri 2016. a taastamismaksumuse ekspertiisi p-s 4 on asjatundja HK leidnud, et hoone

taastamist lihtsustab hästi säilinud esialgne ehitusprojekt, milles esitatud lahendusi

kombineerides on võimalik hoone taastada ca nelja kuuga (kd I, tl 132). Asjaolust, et kostja

konsultant SM nõustus, et „hoonele ei saaks enam kasutusluba kuna seadused on vahepeal

muutunud“, ei saa teha järeldust, et kostja võttis selle asjaolu omaks (kd II, tl 81). Kostja on e-

kirjas avaldatud seisukohta selgitanud sellega, et 2006. a akende komplekteerimiseks ehitatud

hoone ei saa arvatavasti 2016. a enam kasutusluba tuleohtlikest ainetest lipumastide

valmistamiseks ja tootmiseks. Samuti on tegemist küsimusega, mille üle ei saa siduvalt

otsustada ei kostja konsultant ega ekspert (asjatundja). Asjatundja hinnang võimaldab kohtul

üksnes järeldada, kas 2006. a projekti on vaja muuta ehitusalase seadusandluse muutumise

tõttu.

20.4. Ehitusalane seadusandlus ajavahemikus 2006 – 2018 sisulistes nõuetes ei muutunud, mida

tõendab ehitusnormide võrdlus (vrd Vabariigi Valitsuse 27. oktoobri 2004. a määrusega nr 315

kehtestatud „Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded“ (kehtetu), majandus- ja

taristuministri 2. juuni 2015. a määrusega nr 54 kehtestatud

„Ehitisele

esitatavad

tuleohutusnõuded“ (kehtetu) ja siseministri 30. märtsi 2017. a määrusega nr 17 kehtestatud

„Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“, kokkuvõte kd II, tl 153 ja pöördel, p-d 15–18).

Asjatundja PP, kes on tuleohutusekspert, on kinnitanud, et tuleohutusnõuete sisu ei ole 2006 –

2017 muutunud karmimaks, vaid teatud nõudeid on leevendatud (kd II, tl 34–38, 108–135 ja

ütlused). Tuleohutuse osas, arvestades tootmise iseloomu, oli 2006. a projekt koostatud õigesti,

kuid ehituslikult ei vastanud hoone alates 2012. a selles toimuva tootmistegevuse

tuleohuklassile (vt ehitise tuleohutusalane ülevaatus ja asjatundja arvamuse p 7; kd II, tl 34

pöördel, 2–15). Asjatundja KL arvamuse kohaselt saab olemasoleva ehitusprojekti alusel

ehitada, aga mitte 2. tuleohuklassile vastavat hoonet (kd I, tl 32 pöördel). Asjatundja PP on

tulekahjustuste parandamiseks vajalike projekteerimistööde maksumuseks hinnanud 5000 –

9000 eurot (kd II, tl 36, tl 115 pöördel–116 pöördel).

Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kostja on tõendanud, et 2006. a ehitusprojekti alusel

oleks saanud ehitise taastada, vajalik oli hävinud osade konstruktiivse projekti taastamise

selgitamine

ning

säilinud

ja

taastatavate

konstruktsioonide

ühendamispiirkondade

projekteerimine. Samuti oleks sellise projekti alusel saanud kasutusloa, kui ehitist kasutada

2006. a projektis ette nähtud otstarbel. Kostja ei pea hüvitama projekteerimiskulu, mis tuleneb

projekteerimisvigadest ja tuleohuklassi suurendamisest.

Kuna kolleegium leiab, et õigusnormidest ei tulnud vajadust tulekahju tõttu hoone taastamiseks

ehitusprojekti muuta (selle tingis tuleohuklassi, ruumilahenduse ja ehituskonstruktsioonide

muutumine), siis puudub kolleegiumil vajadus teiste kostja apellatsioonkaebuses esitatud

väidete hindamiseks.

21. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja saab nõuda ehitushinna üldise kallinemise tõttu

täiendavalt hüvitist. Maakohus pidas ehitushinna kallinemisest tulenevat nõuet põhjendatuks ja

leidis, et taastamistööde kulu tuleb hinnata projekteerimis- ja ehitustööde kohaliku keskmise

turuhinna järgi (maakohtu otsuse p 49). Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ja leiab,

et hageja nõue ehitushinna kallinemise kulu 161 297 euro kostjalt väljamõistmiseks tuleb jätta

rahuldamata (hagiavalduses esitatud hinnakallinemise tabel, millest on maha arvestatud

projekteerimine 13 384 eurot). Kolleegium on eelnevalt asunud seisukohale, et asja

parandamise mõistliku kulu määramise ajale kohaldub VÕS § 479 lg 1 ning kindlustuslepingus

ei ole pooled kokku leppinud teisiti (vt otsuse p 15).

21.1. Pinnasetööde ja välisehitiste osas (maakohtu otsuse p 50.9) ei ole maakohus märkinud,

kui palju ja millise tõendi alusel kulu hüvitamisele kuulub. Arvatavasti on maakohus võtnud

aluseks hagiavalduses välja toodud kulu 11 713,10 eurot. Kolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga, et pinnasetööde osas saab tegemist olla kahjuga, mis tekkis kindlustusjuhtumi

tagajärgede likvideerimise tulemusena. Tulenevalt kostja vastuväitest on põhjendatud selle kulu

hüvitamine üldtingimuste p 5.2.2 alusel summas 1800 eurot (vt 16. märtsi 2018. a täiendavad

selgitused taastamismaksumuse ekspertiisile; kd I, 180, p 4.4.4).

21.2. Hinnakallinemise tabelis on välja toodud ettevalmistustööd. Ettevalmistustööde osas on

maakohus hageja nõude rahuldanud (maakohtu otsuse p 50.8). Arvatavasti on maakohus võtnud

aluseks hagiavalduses välja toodud kulu 19 187,50 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas

soklipaneelide täielik asendamine oli vajalik. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et

maakohus rikkus asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme ja eelistas põhjendamatult

asjatundja TS arvamust („Lisaks selgus, et soklipaneelide ja põranda osas olid kahjustused ja

taastamismahud oluliselt suuremad kui esialgsetes pakkumistes.“; kd I, tl 172). Kolleegiumi

hinnangul ei saa selle arvamuse põhjal hageja soovitud järelduseni jõuda, arvestades asjaolu, et

asjatundja TS ei ole ise ühtegi kahjustust näinud (vt kd I, tl 195 ja 195 pöördel). Samuti ei saa

kulu vajalikkust põhjendada ainuüksi ehitusgarantii andmata jätmisega. 6. detsembri 2016. a

taastamismaksumuse ekspertiisi ja selle täiendavate selgituste kohaselt puudus soklipaneelide

ja postide lammutamiseks tulekahjustuste puudumise tõttu vajadus ning asjas ei ole esitatud

tõendeid, millest saaks teha vastupidise järelduse (kd I, tl 127 pöördel, p 3.3.2, tl 181 pöördel;

kd II, tl 104 pöördel, p 4.6).

21.3. Hinnakallinemise tabel sisaldab hoone ehitustöödes puitfermide vahetust summas 11 000

eurot. Asjatundja PP arvamusega on tõendatud, et suurem kahju ulatus ilmnes hiljem ning

põhjendatud on kuni 25 fermi asendamine Osaühingu Silindia Ehitus hinnapakkumises toodud

hindadega (kd II, tl 117 pöördel). Eelnevast tulenevalt on ehitustööde kallinemise kuludest

põhjendatud kostjal täiendavalt hagejale hüvitada 2340 eurot (= 6500 – 4160).

22. Maakohus pidas põhjendatuks kostjalt välja mõista tuleohutusnõuete täitmise ja täiendavate

tööde teostamisega seotud kulu. Selguse huvides märgib kolleegium, et maakohus on otsuse p-

s 50.3 märkinud summaks 374 961,01 eurot, mis sisaldab endas ka ehitushinna kallinemise

(maakohtu otsuse p 50.10) ning omanikujärelevalve ja projekteerimise kulu (maakohtu otsuse

p 49), mille osas on ringkonnakohus võtnud seisukoha otsuse eelnevates punktides.

Kostja on hüvitanud hagejale ehitise taastamiskulud Osaühingu Silindia Ehitus hinnapakkumise

alusel (kd I, tl 23–26 pöördel). Pooled vaidlevad selle üle, kas nimetatud pakkumine sisaldab

kõiki vajalikke töid ja kas kostjal on täiendav hüvitamiskohustus summas 103 156,50 eurot (vt

kulutused kd I, tl 3, millest on maha arvestatud 46 812,70 eurot, kd II, tl 57 pöördel).

22.1. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et ehitise projekteerimise ja ehitamise ajal 2006

– 2007 ehitisest kehtivaid tuleohutusnõudeid rikkudes puudunud tulekindlad ehitusmaterjalid

ei ole asjale tulekahjuga tekitatud kahjuks. Ehitise osas on 2012. a detsembris tehtud

ehitustehnilise seisundi ekspertiis ja tuleohutusalane ülevaatus (kd I, tl 183–193; kd II, tl 2–15).

Kostja peab hüvitama kulu, mis tuleneb sellest, et ehitusnormid on muutunud ehitise rajamise

ja taastamise vahepealsel ajal, s.t et ehitise kahjustuste parandamiseks tuleks õigusaktide

muutumise tõttu teha täiendavaid kulutusi. Need kulud kuuluvad hüvitamise üldtingimuste

p 5.2.3 alusel (kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kulud, mis tulenevad kindlustatud eseme

taastamisel pädevate ametivõimude nõuetest ja ettekirjutustest).

22.2. Kostja ei pea üldtingimuste p 5.3.1 järgi hüvitama enne kindlustusjuhtumit ametivõimude

nõuetest ja ettekirjutustest tekkinud kulusid. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist tühise

tüüptingimusega. Kostja ei pea hüvitama kulusid, mis ei ole põhjuslikus seoses

kindlustusjuhtumiga, sest nõuded olid olemas juba enne kindlustusjuhtumi toimumist ning

ehitise omanik pidi ehitusõiguslikest normidest tulenevalt tagama oma ehitise vastavuse

vastava ajahetke avalik-õiguslikele nõuetele.

Eelnevast tulenevalt ei saa kulutuste hüvitamise nõude lahendamisel aluseks võtta asjatundjate

arvamusi osas, milles nende hinnang on vastuolus põhimõttega, et kostja ei pea hüvitama

kulusid, mis ei ole põhjuslikus seoses kindlustusjuhtumiga. Kulutuste hüvitamise nõude

lahendamisel saab aluseks võtta asjatundja PP arvamuse (kd II, tl 34–37, 108–122 pöördel).

Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus on sellised kulud hüvitanud:

büroohoone fuajees olevatele kabinettidele EI30 tulepüsivusega seinte ehitamine (maakohtu

otsuse p 50.4), büroohoone 2. korrusele EI30 tulepüsivusega vahelae ehitamine (maakohtu

otsuse p 50.5), büroo- ja tootmishoone ristuvates nurkades soojustuse asendamine villaga

(maakohtu otsuse p 50.6), osaliselt katlaruumi paiskpinnad ja nende paigaldus (maakohtu

otsuse p 50.7) ning p-s 50.10 märgitud muud kulud (ripplae eemaldamine kontorist 2349 eurot,

hoone ehitustööd 36 269,30 eurot, avatäited 22 788 eurot ja tehnosüsteemid 17 200 eurot).

22.3. Kostja ei vaidle vastu, et põhjendatud saavad olla kulutused katlaruumile katla tootja

juhistest tulenevalt paiskpinna tegemisele, mille maksumuseks on 42,80 eurot ja 213,30 eurot

(vt apellatsioonkaebuse p 186). Asjatundja PP arvamusega on tõendatud, et kulutused on

vajalikud muutunud standardi tõttu (kd II, tl 111 ja 115, p-d 3.1.2 ja 3.1.9). PP on selgitanud, et

tulekahjust põhjustatud kahjuks ei ole aken A3 ega paiskpinnad PP1 ja PP2 kemikaalide

laoruumi, sest need on 2. tuleohuklassi hoonele.

Põhjendatuks saab lugeda tuuletõkkekipsi kulu 6161,40 eurot. Asjatundja PP on leidnud, et

põhjendatud on pööningu vahelae materjali kulu, sest see sai tulekahjus kahjustada (kd II, tl

113, p 317).

Maakohus on hageja nõude viimistlustööde osas rahuldanud (maakohtu otsuse p 50.16).

Maakohus ei ole välja toonud nõude arvestuskäiku ega väljamõistetud summat. Arvatavasti on

maakohus võtnud aluseks hagiavalduses välja toodud kulu 11 587,60 eurot (kd I, tl 4).

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et fermide vahetus oli põhjendatud ja see tõi kaasa

lisatööd. Tulenevalt kostja vastuväitest on põhjendatud arvestada viimistlustöödest maha

plaatimise kulu 1015,50 eurot ( = 2031 ÷ 2), sest asjatundja PP on vaatluse käigus kindlaks

teinud, et keraamiliste plaatide pindala on 35 m², mitte 75 m² (kd II, tl 118). Eelnevast tulenevalt

tuleb hageja nõue rahuldada 10 572,10 euro ulatuses.

23. Järgnevalt hindab kolleegium ehituse käigus tehtud kulutusi ja hinnamuudatusi summas

57 164,40 eurot, sh ehitusprojekti kulu (kd I, tl 3 pöördel). Maakohus on selles osas hageja

nõude rahuldanud (maakohtu otsuse p-d 50.11–50.15, 50.18).

23.1. Ventilatsiooniajami osas (maakohtu otsuse p 50.11) nõustub kolleegium kostja

seisukohaga, et nõue on tõendamata. Tulekahjustuste taastamiseks vajalikus osas on kostja

ventilatsiooni kahjustused hüvitanud (vt Osaühingu Silindia Ehitus hinnapakkumine; kd I, tl 25

pöördel rida 724 summas 44 000 eurot). Hageja ei ole tõendanud, et Osaühingu Silindia Ehitus

hinnapakkumine seda kulu ei sisalda ning üksnes pilt kahjustatud ajamist hageja väidet ei

tõenda (kd I, tl 70). Väidetavat kahjustust ei ole ära toodud 6. detsembri 2016. a

taastamismaksumuse ekspertiisis ning selle kahjustuse olemasolu ei ole asjatundja tuvastanud

ka hiljem (vt 16. märtsi 2018. a täiendavad selgitused taastamismaksumuse ekspertiisile; I kd,

tl 181, p 4.4.10).

23.2. Uue kompressori kulu tuleb maakohtu hinnangul hagejale hüvitada, sest kostja ei ole

tõendanud, et see ei ole ehitisega püsivalt ühendatud (maakohtu otsuse p 50.12). Kolleegium

leiab, et nimetatud osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Kostja on viidanud, et tegemist ei ole

ehitise osaga ning ehitise 2006. a projektis suruõhutorustikku ega kompressorit nimetatud ei

ole. Hageja ei ole seda väidet ümber lükanud. Kui tegemist ei ole statsionaarselt paigaldatava

ehitise osaga, siis ei ole tegemist kindlustatud esemega üldtingimuste p 1.1 mõttes.

23.3. Maakohus on betoonitööde osas hageja nõude 35 464,50 euro ulatuses rahuldanud

(maakohtu otsuse p 50.14). Pooled vaidlevad selle üle, kas uue betoonpõranda ehitus oli vajalik.

Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme, sest

jättis kostja väited ja tõendid hindamata, rajades otsuse üksnes asjatundja TS arvamusele.

Samuti ei nähtu maakohtu otsuse põhjendustest, kas kohus on arvestanud betoonpõranda

taastamise kulu kindlaks tegemisel kostja poolt 7. mail 2018 tasutud 3750 euroga.

Kolleegiumi hinnangul on kostja tõendanud, et betoonpõranda lammutamine ja uuesti

ehitamine ei ole tulekahjustustest põhjustatud. 6. detsembri 2016 taastamismaksumuse

ekspertiisis toodi välja taastamistehnoloogia, mille järgimisel oleks saanud põrandat

väiksemate kuludega taastada. Asjatundja HK, kes on asjaolud tuvastanud kohapealse vaatluse

käigus, arvamus lükkab ümber asjatundja TS ja omanikujärelevalve inseneri arvamused (kd II,

tl 103, 104–105). Täiendavalt on betoonpõranda taastamiskulusid hinnanud asjatundja PP, kes

samuti ei pidanud täiendavaid kulutusi põhjendatuks (kd II, tl 117, p 3.2.2). Ka tema viitab

taastamistehnoloogiale ja tema hinnangul on betoonpõranda taastamine võimalik, kui tööde

teostamisel järgida Soome Betooniühingu betoonpõrandate juhendit BY45/BLY7.

Nii nagu ka asjatundja HK on 27. aprilli 2018. arvamuses välja toonud, on põhjendatud

arvestada asjaoludega, et siseruumi betoonpõrand oli avatud ilmastikumõjudele kaks talve ning

lammutamisel kastutati metall-roomikutega ekskavaatorit, mis lõhkus tulekahjustusteta

betoonpõranda pinda. VÕS § 488 lg 1 järgi peab kindlustusvõtja käituma kindlustuslepingu

olemasolul täpselt samamoodi olukorraga, kus tal ei oleks vastav risk kindlustatud.

Kindlustusvõtja vastava kohustuse rikkumise tagajärg omab mõju põhjusliku seose ahelale –

kindlustusvõtja kohustuse rikkumine lõhub põhjusliku seose ahela kindlustusjuhtumi ning

sellest sündmusest tekkinud kahju vahel ning vastavas ulatuses kindlustusandja tekkinud kahju

eest ei vastuta.

23.4. Maakohus pidas põhjendatuks kostjalt välja mõista ehituse käigus tellitud ja muudetud

tööd (maakohtu otsuse p 50.18): lisa tõsteuks ja automaatika vahetus, elektrikaablite

korrastamine, mööbli ümberladustamine, uus ATS seade, laoruumi ventilatsiooni- ja

küttetorustiku korrastamine ja betoontala toestusraketise rent. Samuti on maakohus pidanud

põhjendatuks hüvitada muud tööd (maakohtu otsuse p 50.13). Kolleegium leiab, et nimetatud

kulutuste väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Maakohus on asjaolude

tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust

(vt otsuse p 14).

Pooled ei vaidle, et kindlustusjuhtumi eelselt oli ehitise teljel 16 ainult tõsteuks ja uue

ehitusprojekti kohaselt tuli lao ja tootmisruumi vahele paigaldada kaks ust (tõsteuks ja tuletõkke

liuguks). Tulekahjueelse ukse on kostja hüvitanud ning täiendava ukse hüvitamise kulu ei ole

põhjendatud (vt asjatundja PP arvamus; kd II, tl 120, p 3.3.1).

Nii ATS-keskseadme kui ka ventilatsiooni ja küttetorustiku korrastamise kulu hüvitamine ei

ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Maakohus on nõude rahuldamisel tuginenud kostja

töötaja e-kirjadele, leides, et kostja keeldumine on põhjendamatu, sest kostja on maksumused

kooskõlastanud (kd II, tl 72–76). Maakohus on jätnud hindamata nende tõendite kohta esitatud

kostja väited ja tõendid. Kolleegiumi hinnangul ei saa nõude rahuldamisel tugineda üksnes

kostja töötaja e-kirjadele, sest sellega ei ole kostja loobunud vastuväidetest ning kui kostja oma

vastuväiteid tõendab, tuleb hagejal omakorda oma väiteid TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada.

Kolleegiumi hinnangul on kostja tõendanud, et eeltoodud asjade taastamise kulu on kostja poolt

hüvitatud ning hageja ei ole tõendanud vastupidist (ATS-süsteemi eest kokku 8580 eurot ning

ventilatsiooni ja küttetorustiku korrastamise eest 77 000 eurot).

Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et aasta pärast Päästeameti kontrolli tehtud kulutus ei

saanud olla põhjuslikus seoses kindlustusjuhtumiga ning elektrikaablite korrastamise näol oli

tegemist tavahooldusega. Päästeamet tegi 24. aprillil 2017 ehitise tuleohutusalase ülevaatuse ja

tunnistas tootmise jätkamise ja ehitise kasutamise ohutuks. Sellest tõendist võib järeldada, et

aasta pärast kontrolli tehtud kulutus ei saanud olla põhjuslikus seoses kindlustusjuhtumiga (vt

asjatundja PP arvamus; kd II, tl 120 pöördel, p 3.3.6). ATS-keskseadme osas on samuti

asjatundja PP arvamusega tõendatud, et taastamise kulu oli Osaühingu Silindia Ehitus

hinnapakkumisega hõlmatud ning keskseade ise ei saanud otseselt tulekahjustusi (vt samas

p 3.3.9). Kostja on andnud nõusoleku töö tellimiseks 2. jaanuari 2017. a e-kirjaga, ehk enne

Osaühingu Silindia Ehitus hinnapakkumise alusel kindlustushüvitise välja maksmist.

23.5. Põhjendamatu on kostjalt välja mõista mööbli ümberladustamise kulu, sest mööbel ei

kuulunud hagejale ja see ei olnud kindlustatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist kahjuga,

mille hüvitamist saaks hageja üldtingimuste p 15.2 alusel nõuda. Tegemist on mööbli omaniku

tegevuskuluga.

23.6. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et betoontala toetusraketise rentimine on

vajalik, kuid ei nõustu väljamõistetud kulutuse suurusega. Maakohus on jätnud hindamata

kostja väited ja tõendid, millest tulenevalt ei ole põhjendatud rendikulu 15 kuu eest.

Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, et see kulu oli Osaühingu Silindia Ehitus

hinnapakkumisega hõlmatud. Kulu põhjendatud suuruse hindamisel võtab kolleegium aluseks

asjatundja PP arvamuse, mille kohaselt põhjendatud periood ja maksumus 268 eurot, mis

tuleneb sellest, et betoontala eeldatava remondi periood on kuni 1,5 kuud (kd II, tl 121,

p 3.3.13).

24. Maakohus on rahuldanud ka muud kulud, jättes tööd ja kulutuste suuruse märkimata

(maakohtu otsuse p 50.13). Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada. Olmeosa 1. korruse

ripplaeplaatide vahetuse ja sadeveetorustiku vahetuse kulu hüvitamine ei ole põhjendatud, sest

kulu on hüvitatud. Hagiavalduse p 21 järgi on kostja hagejale tasunud 2018. a aprillis 3654,50

eurot

büroohoone

kahjustatud

ripplaeplaatidega

seotud

tööde

ning

ummistunud

sadekanalisatsiooni puhastamise eest.

25. Kindlustuse poliisi järgi on soodustatud isikuteks hageja ja Swedbank AS (vt kd I, tl 8).

VÕS § 425 lg 1 järgi soodustatud isik on isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral

õigus saada kindlustushüvitist, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse

täitmine vastavalt lepingule. Kolleegiumi hinnangul on hagejal õigus saada kindlustushüvitist

VÕS § 73 lg 1 alusel. Ka 2018. a märtsis maksti kindlustushüvitis välja hagejale (kd I, tl 155).

Kindlustuslepingust ei nähtu asjaolusid, mis seaksid hageja nõudeõigusele lisatingimusi või

selle välistaksid.

III

26. Hageja nõuab kostjalt äritegevuse katkemise kindlustuse lisatingimuste alusel saamata

jäänud üüritulu perioodi 2017. a jaanuar kuni 25. oktoober 2017 eest 72 830,43 eurot (vt

arvestus kd I, tl 83). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on hagejale hüvitanud kahe kuu üüri,

s.o 2016. a november ja detsember, 18 580 eurot.

Maakohus rahuldas hageja nõude lisatingimuste p-de 3.2 ja 10.1 alusel, leides, et üürniku

tootmistegevuse katkemine on hageja ärikatkestuse kindlustusjuhtum ja asjas ei ole tõendamist

leidnud, et üürnik põhjustas tulekahju. Lisaks leidis maakohus, et kostja on üüritulu osalise

hüvitamisega sisuliselt loobunud vastuväidetest. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu,

sest selline seisukoht on vastuolus VÕS § 489 lg-ga 3, mille kohaselt kindlustusandja ei kaota

kahju kindlakstegemises osalemise tõttu kindlustusvõtja hüvitamise nõude vaidlustamise

õigust. Kuna maakohus ei ole kõiki kostja väiteid hinnanud, siis täiendab ringkonnakohus selles

osas maakohtu otsuse põhjendusi.

26.1. Lisatingimuste p 3.2 järgi on äritegevuse katkemise kahju kindlustusjuhtumi tagajärjel

saamata jäänud ärikasum ja püsikulud, mis kindlustusvõtjal oleksid vastutusperioodi jooksul

olnud, kui kindlustusjuhtumit ei oleks toimunud. Hüvitamise korda reguleerib lisatingimuste

p 10.1, mille kohaselt kindlustusandja hüvitab majandusliku kahju äritegevuse katkemise

perioodi eest, mis algab kindlustusjuhtumi toimumise hetkest ning lõpeb majandusliku olukorra

saavutamisega, mis oleks ettevõttel olnud, kui kindlustusjuhtumit ei oleks toimunud, siiski

hiljemalt vastutusperioodi möödumisel.

Kolleegiumi hinnangul on hagejal õigus nõuda lisatingimuste p 3.2 alusel saamata jäänud

üüritulu äritegevuse katkemise kahjuna. Tulekahju tagajärjel jäi hagejal saamata üür, sest

ehitise üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada. Tegemist oli hageja äritegevuse

katkemisega, sest ka kostja ise on märkinud, et hageja on kutseline kinnisvarahaldaja

(vt nt kostja apellatsioonkaebuse p 49).

26.2. Lisatingimuste

p 7.4

järgi

p-s 7

nimetatud

kohustuste

rikkumisel

(vajaliku

dokumentatsiooni esitamata jätmine) vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise

kohustusest. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et kuna hageja ei esitanud hiljemalt

31. augustiks 2017 kahju kandmist tõendavaid kuludokumente, siis ei kuulu täiendav

äritegevuse katkemise hüvitis lisatingimuste p 7.4 järgi täitmisele.

Kostja heidab hagejale ette teavitamiskohustuse rikkumist pärast kindlustusjuhtumi toimumist.

Kolleegiumi hinnangul tuleb lisatingimuste p 7.4 tõlgendada koosmõjus VÕS §-ga 452.

Etteheidetav rikkumine peab omama mõju kindlustusjuhtumi kindlakstegemisele ja

kindlustusandja täitmise kohustusele. Praegusel juhul selliseid asjaolusid ei esine.

Kostjat ei vabasta kohustuse täitmisest asjaolu, et hageja leppis üürnikuga kokku üüri

vähendamises. Sellist kokkulepet ei saa hagejale ette heita, sest VÕS § 296 järgi on üürnikul

õiguslik alus alandada üüri ajavahemiku eest, mil asja sihtotstarbele vastava kasutamise

võimalus on vähenenud.

26.3. Kolleegium leiab, et hageja nõue saamata jäänud üüri hüvitamiseks kuni 2017. a

oktoobrini ei ole põhjendatud. Kolleegium on eelnevalt tuvastanud, et ehitise sai taastada

2006. a ehitusprojekti alusel ning arvestades taastamistööde ettevalmistamise ja ehitamise aega,

saab põhjendatud ärikatkestuse perioodiks olla seitse kuud, millest kaks kuud on juba hüvitatud,

s.o 2017. a jaanuarist kuni maini. Sellist perioodi arvestas ka Osaühing Silindia Ehitus oma

hinnapakkumise tegemisel (kd II, tl 100 pöördel). Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles

kostjalt on välja mõistetud hüvitis 41 276,61 eurot ületavas osas.

27. Eelnevast tulenevalt on hageja nõue põhjendatud 66 924,21 euro ulatuses ( = 4250 + 1800

+ 2340 + 42,80 + 213,30 + 6161,40 + 10 572,10 + 268 + 41 276,61). Viivisenõue on VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras põhjendatud põhinõudelt 66 924,21 eurot alates 17. august

2018. Kolleegium arvutab sissenõutavaks muutunud viivise välja kohtuotsuse tegemise ajani,

s.o 972 päeva eest 14 242,94 eurot, ning viivist tuleb TsMS § 367 alusel tasuda kuni põhinõude

täitmiseni.

IV

28. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust, esitab kogu senise menetluskulude jaotuse

ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.

29. Kuigi hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kostja kompromissina

pakkunud (kd II, tl 102 ja pöördel), siis ei ole vaidluse sisu arvestades õiglane jätta kõiki

menetluskulusid TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda. Menetluskulude jaotamisel lähtub

kolleegium TsMS § 163 lg-st 1 ja § 168 lg 2, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega, samuti arvestades menetluse lõpetamise ja hagi läbi vaatamata jätmise

ulatusega (46 812,70 + 14 651,66 = 61 464,36 eurot; vt maakohtu 31. jaanuari 2020. a määruse

resolutsiooni p 2, mille kohaselt on hagist osalise loobumisega seotud menetluskulud jäetud

hageja kanda ja määratakse rahaliselt kindlaks lõpplahendis).

Maakohtus kantud hageja menetluskuludest tuleb jätta 14% kostja kanda ja kostja

menetluskuludest 86% hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvestades

maakohtu otsuse vaidlustatud osa, 15% ulatuses ning sellest tulenevalt tuleb ringkonnakohtus

kantud hageja menetluskuludest jätta 15% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 85% hageja

kanda.

30. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 21.12.2021 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2021. a otsus tsiviilasjas

nr 2-18-12360 osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata Pan-

Estonian OÜ nõude AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu

ehitushinna kallinemisel põhineva kindlustushüvitise osa ja sellelt

arvestatud viivise saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata

asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2021. a otsus muus osas

muutmata.

3. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.