2-20-4509/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

13. aprill 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-4509

Tsiviilasi

AB "Lietuvos draudimas" (AB “Lietuvos draudimas“

Eesti filiaali kaudu) avaldus XX-le vastu kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 8. märtsi 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX-le määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja AB "Lietuvos draudimas" (AB “Lietuvos

draudimas“ Eesti filiaali kaudu) (registrikood 12831829),

lepinguline esindaja Arvi Luhakooder

Puudutatud isik XX-le (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Irina Reva

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 8. märtsi 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-4509 osas,

millega mõisteti XXl-lt AB "Lietuvos draudimas" (AB “Lietuvos draudimas“ Eesti

filiaali kaudu) kasuks välja hüvitis 1095,60 eurot ületavas osas ja viivis 302,24 eurot

ületavas osas ning jaotati menetluskulud ja määrati need kindlaks. Teha tühistatud

osas uus määrus, millega jätta tühistatud osas nõuded rahuldamata ning jätta

maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas jätta maakohtu

määrus muutmata.

2. Rahuldada XX-le määruskaebus osaliselt.

3. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Rahuldada avaldus osaliselt.

3.2. Välja mõista XXl-lt AB "Lietuvos draudimas" (AB “Lietuvos draudimas“

Eesti filiaali kaudu) kasuks hüvitis 1095,60 eurot ja viivis 302,24 eurot.

3.3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

2 (9)

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AB "Lietuvos draudimas" (AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu) (avaldaja) esitas

23. märtsil 2020 Harju Maakohtule avalduse, milles palus XXl-lt (puudutatud isik) välja mõista

1791 eurot, 23. märtsi 2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 898,34 eurot ja viivise

põhinõudelt seadusjärgses määras alates 23. märtsist 2020 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isiku kanda.

Avalduse kohaselt on AB "Lietuvos draudimas" UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaali

üldõigusjärglane, kes omakorda on Codan Forsikring A/S Eesti filiaali üldõigusjärglane.

Viimane on kindlustanud korteri aadressil XXX, Tallinn (korter nr 64). 9. juulil 2013 sai

avaldaja kindlustusvõtjalt kahjuteate, mille kohaselt sai korter nr 64 kahjustusi. Kahju põhjustas

sama kortermaja korterist nr 68 (korter nr 68) lähtuv veeuputus. Viimase üürnik selgitas, et 6.

juulil 2013 toimunud uputus sai alguse vannitoast, kus lekkis roostetanud kraani üleminek.

Roheline Laine OÜ vaatas korteri nr 64 üle, vormistas kahjustada saanud toa skeemi ja

ülevaatuse akti, mille kohaselt on kahjustada saanud lagi ja tapeet. Kahjustada saanud toas

teostas parandustööd OÜ Vivamees hinnapakkumise summas 1854 eurot alusel. Avaldaja

hüvitas kindlustusandjana 1791 eurot. Omavastutus 63 eurot jäi kindlustusvõtja kanda.

Avaldajale on kindlustusandjana läinud võlaõigusseaduse (VÕS) § 492 lg 1 alusel üle

kindlustusvõtjale kuuluv kahju hüvitamise nõue. Põhjusel, et veeuputus sai alguse korterist nr

68, mille omanik on puudutatud isik, esitas avaldaja 12. detsembril 2013 puudutatud isikule

kohtuvälise kahju hüvitamise nõude, paludes nõue täita hiljemalt 29. detsembril 2013, aga

puudutatud isik ei ole seda teinud. Avaldaja nõue muutus sissenõutavaks 30. detsembril 2013.

Sellest kuupäevast alates on avaldajal puudutatud isiku vastu ka viivise nõue. Vastuseks

puudutatud isiku seisukohtadele märkis avaldaja, et tema nõue ei ole aegunud, sest

korteriomanike vahel on seadusjärgne võlasuhe ja seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on

10 aastat. Puudutatud isiku esitatud Quickproject OÜ ja Ecofix OÜ hinnapakkumised ei kajasta

2013. a hindu ega sisalda kahjustuste kõrvaldamiseks kõiki vajalikke töid ja materjale (näiteks

tapeediporte hind ja paigaldamise maksumus).

2. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Puudutatud isik ei vaidlustanud asjaolu, et korter nr 64 on saanud korteris nr 68 toimunud

veeuputuse tagajärjel kahjustada ja kahjustuste eest vastutab puudutatud isik. Samas ei

nõustunud puudutatud isik kahju hüvitamise nõude suurusega. Avaldaja esitatud korteri nr 64

ülevaatuse aktiga ja fotodega on tõendatud, et korter sai kahjustusi minimaalselt ja osa OÜ

Vivamees hinnapakkumises märgitud töödest ei olnud vajalikud. Üksnes osa lae pinnast sai

kahjustada. Samuti said kahjustada vaid kaks seina, tuba oli kaetud kahe erinevat tüüpi

tapeediga ja seintel olid vanad pabertapeedid hinnaga 4 eurot rull. Kahjujuhtumiga ei ole seotud

ka põranda- ja ukseliistude paigaldamisega soetud tööd ja materjalide soetamine. Lisaks on

ülepaisutatud abimaterjali ja remondijärgsete tööde maksumus. Arvestades, et kahjustada

saanud tuba oli remontimata, vastutab korteri nr 64 omanik temale kahju tekkimise eest

vähemalt 50% ulatuses. Quickproject OÜ ja Ecofix OÜ hinnapakkumised tõendavad, et

kahjustused oleks saanud kõrvaldada märgatavalt odavamalt.

Puudutatud isik leidis, et avaldaja nõue on aegunud. Lisaks, kuivõrd 2013. a detsembris esitas

puudutatud isik vastuväite avaldaja nõudele ja avaldaja sellele ei vastanud, siis on puudutatud

isikule üllatuseks, et avaldaja soovib seitse aastat pärast kahjujuhtumi toimumist nõuda

puudutatud isikult hüvitist ja täiendavalt viivist seitsme aasta eest. Viivise nõudmine on

3 (9)

vastuolus hea usu põhimõttega ja viivis on ebamõistlikult suur. Puudutatud isik taotleb viivise

vähendamist.

Esimese astme kohtu määrus

3. Harju Maakohus rahuldas 8. märtsi 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse,

mõistis puudutatud isikult avaldaja kasuks välja põhivõlgnevuse 1791 eurot, 22. märtsi 2020. a

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 897,53 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt

seadusjärgses määras alates 23. märtsist 2020 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud

jättis maakohus puudutatud isiku kanda ning mõistis puudutatud isikult avaldaja kasuks välja

menetluskulud 838 eurot ja viivise sellelt.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on korteriomanike vahel seadusjärgne võlasuhe,

millest tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist saab nõuda VÕS § 115

lg 1 alusel. Avaldaja on kindlustusandja üldõigusjärglane, kellele läheb kahju hüvitamise

järgselt VÕS § 492 lg 1 alusel üle kahjustatud korteriomaniku nõue. Maakohus tuvastas, et

6. juulil 2013 toimus korteris nr 64 kindlustusjuhtum, s.o veekahju, mis sai alguse korterist

nr 68. Korteri nr 68 omanikuks olev puudutatud isik ei vaidlusta asjaolu, et korter nr 64 on

saanud tema korteris toimunud veeuputuse tagajärjel kahjustada ja kahjustuste eest vastutab

puudutatud isik. Puudutatud isik rikkus kahjujuhtumi ajal kehtinud korteriomandiseaduse § 11

lg 1 p-s 1 sätestatud korrashoiukohustust.

Avaldaja nõue ei ole aegunud. Puudutatud isikule esitati 12. detsembril 2013 kahju hüvitamise

nõue, milles paluti nõue täita hiljemalt 29. detsembril 2013. Seega muutus avaldaja nõue

sissenõutavaks 30. detsembril 2013 ja aegumine algas tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 147 lg-te 1 ja 2 järgi 1. jaanuaril 2014. Kuivõrd korteriomanike vahel on seadusjärgne

võlasuhe, siis on nõude aegumistähtaeg TsÜS § 149 järgi 10 aastat ja seega aegub nõue

1. jaanuaril 2024.

Roheline Laine OÜ koostatud ülevaatuse akti ja kokkuvõtte kohaselt on kahjustada saanud

korteri nr 64 ühe toa lagi ja tapeet (sh porte). Kahjustuste kõrvaldamiseks koostas OÜ Vivamees

hinnapakkumise summas 1854 eurot ja OÜ Vivamees on ka kahjustused kõrvaldanud.

Maakohtul puudub alus kahelda remondikalkulatsiooni adekvaatsuses. Quickproject OÜ ja

Ecofix OÜ hinnapakkumised ei ole võrreldavad OÜ Vivamees kalkulatsiooniga. Need ei

sisalda kõiki vajalikke töid, näiteks tapeediporte, samuti erinevad kogused. Puudutatud isik ei

ole ka tõendanud, et 2013. a oleks olnud võimalik märgitud hindadega parandustöid teostada.

Hinnapakkumised teinud äriühingud ei olnud 2013. a asutatud.

Maakohus ei nõustunud ka puudutatud isikuga, et osa OÜ Vivamees hinnapakkumises märgitud

töödest ei ole vajalikud. Põhjendatud on terve lae parandustööd, sest lagi on üks tervik ja üksnes

osaline tööde teostamine rikuks mh toa üldmuljet. Samuti, kuna põranda- ja ukseliistud käivad

tapeedi peale, siis tuleb ka põranda- ja ukseliistud eemaldada. Usutav on, et pärast

põrandaliistude eemaldamist ei ole need enam kasutatavad. Lisaks ei ole puudutatud isik

tõendanud, et kahjustatud korteris oleksid olnud vanad tapeedid hinnaga 4 eurot rull, seega ei

saa asuda seisukohale, et puudutatud isiku esitatud fotodel olevad tapeedid on samaväärsed.

Esitatud ei ole ka andmeid, et hinnapakkumise tegemise hetkel oleks saanud samaväärset

tapeeti sellise hinnaga. Puudutatud isik ei ole tõendanud, et abimaterjali oleks saanud odavamalt

soetada või et muud kulud (sh mööblipaigaldus ja koristus) oleksid ülepaisutatud. Puudutatud

isik ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 ja § 140

alusel. Kahjuhüvitise vähendamiseks ei anna alust puudutatud isiku väide justkui olnuks

kahjustatud korter kaua remontimata.

Avalduse esitamine ja viivise nõudmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Puudutatud isik

ei ole esile toonud ega tõendanud ühtegi erandlikku asjaolu, mis kinnitaks, et puudutatud isikul

oli alust arvata, et tema vastu avaldust ei esitatagi. Puudutatud isikule esitatud nõudes on

avaldaja selgelt välja toonud, et hüvitise tähtpäevaks mittetasumisel lisandub nõudele viivis.

4 (9)

Samuti ei kinnita avaldaja esitatud kompromisspakkumine, et kompromissini mitte jõudmisel

avaldaja viivist ei nõua. Avaldaja on palunud viivise välja mõista väiksemas ulatuses kui

põhinõue ja on viivist arvestanud seadusjärgses määras, seega ei ole tegemist ebamõistlikult

suure viivisega. Samuti ei ole puudutatud isik menetluses esile toonud ega tõendanud oma

majanduslikku olukorda, mille tõttu võiks kuuluda viivis vähendamisele. Kuivõrd avaldus

esitati kohtule 23. märtsil 2020, siis arvestas maakohus viivist kindla summana kuni

22. märtsini 2020, s.o summas 897,53 eurot.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

4. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles vaidlustab maakohtu määruse täies ulatuses.

Puudutatud isik palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue lahendi või alternatiivselt saata

asi uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus puudutatud isik jätta avaldaja kanda.

Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus tähelepanuta väite, et korter nr 64 sai kahjustusi

minimaalses ulatuses. Maakohtu järeldused on ekslikud, sest avaldaja ei ole tõendanud, et

esines vajadus põranda- ja ukseliistude eemaldamiseks, olemasolevate liistude asendamiseks

uutega ja tapeedi terves toas asendamiseks ning et asendatud tapeedid on samaväärsed varem

olnuga. Avaldaja esitatud fotodelt ei ole näha, et ukseliistud olid üldse paigaldatud enne

kahjujuhtumit ja tavaliselt on puitpõrandaliistud taaskasutatavad. Puudutatud isik ei nõustunud

maakohtu järeldusega ka Quickproject OÜ ja Ecofix OÜ hinnapakkumiste osas. Tähtsust ei

oma, millal on nimetatud äriühingud asutatud. Hinnapakkumised tõendavad, et OÜ Vivamees

hinnapakkumises märgitud tööde maht on kahju likvideerimiseks vajalikust mahust suurem ja

kahju oleks saanud kõrvaldada oluliselt odavamalt. Maakohus jättis ka arvestamata asjaolu, et

kahjustada saanud tuba oli pikemat aega remontimata.

Puudutatud isik ei nõustunud maakohtuga, et viivise nõue on põhjendatud. Viivise nõudmine

on hea usu põhimõttega vastuolus, sest avaldaja on nõude esitamisega venitanud seitse aastat.

Puudutatud isik teavitas 31. detsembri 2013. a e-kirjaga avaldajat, et ei nõustu nõudega.

Avaldaja esitas 20. jaanuaril 2014 puudutatud isikule kompromissettepaneku, mis kehtis kuni

31. jaanuarini 2014. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet arvestades oleks avaldaja pidanud

puudutatud isikut teavitama, et lõpetab läbirääkimised. Puudutatud isikule jäi mulje, et avaldaja

on arvestanud tema vastuväidetega. Samuti muutus eelnevat arvestades avaldaja nõue

sissenõutavaks 1. veebruaril 2014, mistõttu ei ole maakohtu määratud viivise suurus

põhjendatud. Lisaks on põhjendatud viivise vähendamine VÕS § 162 lg 1 alusel.

5. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata.

6. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu

TsMS § 657 lg 1 p 2 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel tühistada osas, millega mõisteti

puudutatud isikult avaldaja kasuks välja hüvitis 1095,60 eurot ületavas osas ja viivis 302,24

eurot ületavas osas ning jaotati menetluskulud ja määrati need kindlaks. Tühistatud osas teeb

ringkonnakohus uue määruse, millega jätab tühistatud osas avaldaja nõuded rahuldamata ning

maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas jääb maakohtu määrus

muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² (koosmõjus TsMS §-ga 659) kohaselt esitab ringkonnakohus määruse

resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

8. Poolte vahel puudub vaidlus, et puudutatud isik on kohustatud kahju hüvitama, kuid pooled

vaidlevad jätkuvalt selle üle, millist remonti korter nr 64 vajas puudutatud isiku korteris

5 (9)

toimunud veeuputusest põhjustatud kahjustuste tõttu ja kas tehtud kulutused on mõistlikud.

Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas on alust viivist vähendada ja kas avaldaja viivisenõude

maksmapanek on vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

osaliselt ebaõigesti käsitlenud kahju ulatust ja suurust ning viivisenõuet.

9. Kolleegium märgib, et kuna puudutatud isik ei tugine määruskaebuses avaldaja nõude

aegumisele, siis ei hinda kolleegium maakohtu võetud seisukoha, et nõue ei ole aegunud.

10. Esmalt käsitleb kolleegium seda, millised korteri nr 64 osad said kahjustada ning millised

kulutused olid vajalikud vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks.

10.1. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise

kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

10.2. Puudutatud isik tugineb sellele, et avaldaja ei ole tõendanud põranda- ja ukseliistude

eemaldamise ja olemasolevate liistude uutega asendamise vajalikkust. Kolleegium ei nõustu

puudutatud isiku seisukohaga, et avaldaja esitatud fotodelt ei ole näha, et liistud olid üldse

paigaldatud. Fotodelt kahjustusi saanud toast nähtub, et liistud olid paigaldatud (tl 35–38).

Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et kuna põranda- ja ukseliistud

käivad tapeedi peale, siis tuleb põranda- ja ukseliistud parandustööde tegemiseks eemaldada.

Samas ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et pärast põrandaliistude eemaldamist ei

ole need enam kasutatavad. Kahju hüvitamist nõudev isik peab tõendama, millised kulutused

on vajalikud vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks. Kolleegium leiab, et avaldaja ei

ole tõendanud uute liistude paigaldamise vajalikkust. Avaldaja maakohtu istungil esitatud

väide, et kui põrandaliistud võetakse ära, siis ei saa neid tervelt kätte ja pärast tagasi panna (tl

98), on tõendamata. Samuti ei nähtu fotodelt, et veekahjustused esineksid ka liistude juures.

10.3. Lisaks nõustub kolleegium puudutatud isikuga, et maakohus jättis tähelepanuta, et

kahjustusi ei saanud kõik kindlustusvõtja korteri toa neli seina. Kahjukäsitluse kokkuvõtte ja

fotodega on tõendatud puudutatud isiku väide, et kahjustusi said kaks seina ja kahjustatud

seintes olnud tapeet erines kahes kahjustamata seintes olnud tapeedist (tl 25 ja 35). Avaldaja ei

ole omalt poolt tõendanud, et vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks oli vaja nelja seina

tapeet välja vahetada. Kuigi avaldaja on esitanud üldsõnalise väite, et päevavalguse mõjul

tapeet pleegib, siis puuduvad asjas tõendid selle kohta, et praeguses asjas oli toas olnud tapeet

pleekinud ja seega oli välistatud tapeedi vahetamine vaid kahjustada saanud kahel seinal.

10.4. Kahjukäsitluse kokkuvõtte ja fotodega on tõendatud, et kahjustada sai ka kahjustatud

korteriomaniku toa lagi (tl 25, 39–40). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et vajalik

ja põhjendatud on terve lae parandamine, sest üksnes osaline tööde teostamine rikuks toa

üldmuljet. Üksnes kahjustatud koha parandamine ei täida VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju

hüvitamise eesmärki, kuivõrd selle tulemusena ei ole tagatud sama välisilme, mis enne kahju

tekkimist, sest kahjustatud koht oleks ülejäänud laest erinev. Seega on põhjendatud lae

veekahjustuse korral terve lae pinna parandamine, et tagada ühtlane välimus, nagu enne kahju

tekkimist.

11. Järgmisena käsitleb kolleegium seda, milline on korteri nr 64 kahjustamise ulatust

arvestades kahju täpne suurus ehk mõistlikud kulud korteris nr 64 tekkinud kahjustuste

kõrvaldamiseks.

11.1. VÕS § 132 lg 3 kohaselt, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja

parandamise mõistlikud kulud. Kolleegium selgitab, et VÕS § 132 mõte on kaitsta kahjustatud

isiku vara koosseisu säilimist. Järelikult lähtutakse asja kahjustamise korral kahjuhüvitise

kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks vajalike kulutuste

suurusest (vt Riigikohtu 13. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5564/52, p 14).

6 (9)

11.2. Kolleegium leiab, et kulude suuruse tuvastamisel tuleb aluseks võtta hageja esitatud OÜ

Vivamees hinnapakkumine, mille alusel kõrvaldati kindlustusvõtja korteris olnud kahjustused.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et puudutatud isiku esitatud Quickproject OÜ ja Ecofix OÜ

hinnapakkumised (tl 105–106) ei ole võrreldavad OÜ Vivamees hinnapakkumisega (tl 22).

Kolleegium nõustub iseenesest puudutatud isikuga, et tähtsust ei oma asjaolu, et Quickproject

OÜ ja Ecofix OÜ ei olnud 2013. a asutatud.

Samas on hinnapakkumised koostatud 2020. a seisuga, mistõttu kolleegiumi hinnangul ei

tõenda need, et kahju oleks saanud kõrvaldada oluliselt odavamalt. Põhjendatud on maakohtu

seisukoht, et puudutatud isik ei ole tõendanud, et 2020. a koostatud hinnapakkumistes märgitud

hindadega oleks tööd saanud teostada ka 2013. a. Samuti ei tõenda puudutatud isiku esitatud

hinnapakkumised, et OÜ Vivamees hinnapakkumises märgitud tööde maht on kahju

likvideerimiseks vajalikust mahust suurem. Maakohus märkis õigesti, et need ei sisalda kõiki

vajalikke töid ja tooteid, näiteks tapeediporte, samuti erinevad kogused. Nii on näiteks

Quickproject OÜ ja Ecofix OÜ hinnapakkumistes lähtutud seina pindalast vastavalt 16 ja 16,5

m2, aga varakahju vaatlusaktist nähtuvalt oli nelja seina pindala kokku 35,19 m2 (tl 21), s.o kahe

kahjustatud seina pindala 17,6 m2.

Kolleegium nõustub ka maakohtuga, et puudutatud isik ei ole tõendanud, et hinnapakkumise

tegemise hetkel oleks olnud võimalik soetada tapeeti hinnaga 4 eurot rull ega seda, et

hinnapakkumises märgitud abimaterjali oleks saanud odavamalt soetada või et muud kulud (sh

mööblipaigaldus ja koristus) oleksid ülepaisutatud. Kahjuhüvitise vähendamise aluseks olevaid

asjaolusid peab tõendama kahju tekitaja.

11.3. Kolleegium tegi käesoleva määruse p-s 10 kindlaks, et tõendatud ei ole kindlustusvõtja

korteri kahjustused ulatuses, mille tõttu oli vajalik kahe kahjustusi saanud seina asemel kõik

neli seina täielikult remontida ja uued liistud osta, mistõttu ei ole OÜ Vivamees

hinnapakkumises märgitud kulud kokku summas 1854 eurot (koos käibemaksuga) täies

ulatuses põhjendatud. Kuivõrd mitte ainult ei taastatud enne veekahjustust olnud olukorda, vaid

osaliselt parendati varasemat olukorda, siis ei ole praegusel juhul kahju täpset suurust võimalik

kindlaks teha. Seetõttu andis ringkonnakohus 1. aprilli 2021. a kirjaga pooltele võimaluse esile

tuua asjaolud, mida kaaludes kohus hinnangul põhineva otsustusena kahjuhüvitise suuruse

VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja TsMS § 233 lg 1 alusel kindlaks määrab. Vaatamata sellele ei

esitanud avaldaja alternatiivset käsitlust kahjuhüvitise suuruse määramiseks olukorras, kus

kohus leiab, et kõik tellitud tööd ei olnud endise olukorra taastamiseks vajalikud.

Puudutatud isik on maakohtu menetluses 27. augusti 2020. a seisukohas esile toonud, milline

on tema hinnangul kahjuhüvitise suurus kahjustuste ulatust arvestades. Vastuseks puudutatud

isiku väidetele märgib kolleegium, et on käesoleva määruse p-s 10 põhjendanud, miks ei saa

teatud kulude põhjendamatuks pidamisega nõustuda. Samuti märgib kolleegium, et teatud

remonditarbeid müüakse kindlas koguses, mistõttu ei saa lähtuda pelgalt kahjustatud seinte

pindalast.

Kuivõrd terve lae parandustööd ning liistude eemaldamine ja nende tagasi paigaldamine oli

põhjendatud, porte oli vaid kahjustatud seintes ja transpordikulu ei sõltu põhjendatud tööde ja

toodete mahust, siis loeb kolleegium täies ulatuses põhjendatuks lahtise krohvi, pahtli ja värvi

eemaldamise, pinna pahteldamise, lihvimise ja kruntimise, lae ja laeääre värvimise, põranda- ja

ukseliistude paigaldamise, laevärvi, tapeediporte ja transpordi kulu (vastavalt hinnapakkumise

nr 2, 3, 7, 12, 15 ja 18). Samuti loeb ringkonnakohus põhjendatuks kipspahtli, peenpahtli ja

kruntvärvi kulu (vastavalt hinnapakkumise nr 9–11), sest kuigi ei ole välistatud, et osa toodetest

kasutati ka kahe kahjustamata seina parandamiseks, siis saab eeldada, et eelkõige kulusid tooted

veekahjustuste kõrvaldamiseks laes ja kahel kahjustada saanud seinal. Arvestades, et parandada

oli vaja nelja seina asemel kaks seina, loeb kolleegium põhjendatuks kulu pooles ulatuses

tapeedi eemaldamise, seinte pahteldamise, lihvimise ja kruntimise, tapeedi ja porte liimimise,

tapeediliimi ja tapeedi puhul (vastavalt hinnapakkumise nr 4–6 ja 13–14). Kuivõrd uusi

7 (9)

põrandaliiste ei olnud vaja osta, siis on põhjendamatu kulu põrandaliistudele (hinnapakkumise

nr 16). Kahju ulatust arvestades loeb kolleegium põhjendatuks abimaterjali kulu

(hinnapakkumise nr 17) pooles ulatuses ning parandustöödeks ettevalmistamise ja sellele

järgnenud koristuse kulu 2/3 ulatuses (hinnapakkumise nr 1 ja 8).

Eelnevat arvestades peab kolleegium kahjustuste kõrvaldamise mõistlikuks kuluks 965,50 eurot

(= 72 + 52 + 80 + 20 + 20 + 40 + 6 + 30 + 29 + 74 + 129,50 + 148 + 11 + 75 + 35 + 72 + 72),

millele lisandub käibemaks 20%, s.o kokku 1158,60 eurot. Kuivõrd avaldaja nõue puudutatud

isiku vastu on kindlustusvõtja omavastutust (63 eurot) arvestades 1791 eurot, mitte

hinnapakkumises märgitud 1854 eurot, siis tuleb puudutatud isikult välja mõista 1095,60 eurot

(= 1158,60 – 63).

11.4. Kolleegium ei nõustu puudutatud isiku etteheitega, et maakohus jättis põhjendamatult

arvestamata asjaolu, et kahjustada saanud tuba oli pikemat aega remontimata. VÕS § 127 lg 5

järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise

tagajärjel, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise

eesmärgiga. Puudutatud isik ei ole tõendanud, et toa kulum oli kahjujuhtumi hetkel vähemalt

50%.

Lisaks ei saa kasu VÕS § 127 lg 5 alusel kahjuhüvitisest maha arvata, sest kahjustatud

korteriomanikul ei olnud kolleegiumi hinnangul kahjustuste kõrvaldamisel kasu saamist kahju

hüvitamise käigus võimalik objektiivselt vältida (vt ka Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26). Kolleegium rõhutab, et VÕS §-s 132 toodud juhtudel ei ole

kahju hüvitamise kohustuse eesmärk vara väärtuse säilitamine, vaid vara koosseisu säilitamine.

Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et puudutatud isik heidab ka põhjendamatult ette, et

avaldaja ei ole tõendanud, et asendatud tapeedid on samaväärsed varem olnuga.

12. Määruskaebuse väite kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et avaldaja viivise nõue on

põhjendatud. Kolleegium nõustub puudutatud isikuga osaliselt.

12.1. Puudutatud isik väidab määruskaebuses, et maakohtu määratud viivise suurus ei ole

põhjendatud, sest avaldaja nõue muutus sissenõutavaks 1. veebruaril 2014. Puudutatud isik

selgitas, et avaldaja esitas 20. jaanuaril 2014 puudutatud isikule kompromissettepaneku, mis

kehtis kuni 31. jaanuarini 2014. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud, kui arvestas

viivist alates 30. detsembrist 2013. VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise

aeg ei ole kindlaks määratud, mh kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt

rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest. Avaldaja esitas

puudutatud isikule nõude 12. detsembril 2013, paludes täita kohustus hiljemalt 29. detsembril

2013 (tl 27). Kolleegium märgib, et läbirääkimiste pidamine ei anna alust viivise arvestust

katkestada (Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 21).

Lisaks olid TsÜS § 147 lg 2, § 154 lg 1 teise lause ja VÕS § 82 lg 7 esimese ja kolmanda lause

alusel avaldaja nõuded, sh viivisenõue, muutunud sissenõutavaks 1. jaanuarist 2014, nagu leidis

maakohus (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 25;

22. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081/178, p 18).

12.2. Samuti on puudutatud isiku hinnangul põhjendatud viivise vähendamine VÕS § 162 lg 1

alusel. Kolleegium selgitab, et VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud

isik nõuda selle vähendamist vastavalt §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt tuleb

arvestada eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kolleegium nõustub maakohtuga, et puudutatud isik ei

ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis kinnitaksid, et viivise suurus on

ebaproportsionaalne. Samuti ei nõua avaldaja viivist suuremas ulatuses kui põhivõlg.

12.3. Samas nõustub kolleegium puudutatud isikuga, et avaldaja viivisenõude maksmapanek

on osaliselt hea usu põhimõttega vastuolus. Riigikohtu veendumuse järgi ei saa aegumistähtaja

8 (9)

jooksul viivisenõude maksmapanekut üldiselt pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks

(vt nt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Siiski ei ole

võlausaldaja õigused viivisenõude maksmapanekul piiramatud. TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6

lg 1 näevad võlausaldajale ette kohustuse käituda oma õiguste teostamisel ja suhetes

võlgnikuga heas usus. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või

tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Nõude võib

muuta sõltuvalt asjaoludest hea usu põhimõttega vastuolus olevaks sellekohase õiguse pikema

aja jooksul kasutamata jätmine (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-

03, p 13). Hea usu põhimõttega võib olla vastuolus ka seadusjärgne viivisenõue ning

viivisenõue võib olla hea usu põhimõttega vastuolus ka osaliselt (vt Riigikohtu 10. oktoobri

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 27).

Kolleegium tegi eelnevalt kindlaks, et avaldajal on õigus nõuda puudutatud isikult hüvitist

1095,60 eurot (põhinõue). Sellelt summalt arvestatud maakohtu määruse tegemise ajaks

sissenõutavaks muutunud seadusjärgses määras viivis perioodi 30. detsember 2013. a kuni

8. märts 2021. a (viivitatud päevi kokku 2626) eest on 633,14 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei

ole avaldaja kasutanud oma õigust nõuda viivist heauskselt, mistõttu on avaldaja viivisenõude

osaliselt kaotanud.

Esmalt annab 2014. a alguses läbirääkimiste pidamine praegusel juhul alust viivist vähendada

(vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 21). Samuti tuleb

arvestada, et avaldaja pani 2013. aastast kogunenud viivisenõude maksma alles 2020. aastal.

Kuigi kolleegium ei nõustu puudutatud isikuga, et avaldaja viivisenõudest loobumist saab

järeldada pelgalt sellest, et avaldaja ei teavitanud puudutatud isikut läbirääkimiste lõppemisest,

siis tekkis seitsme aasta jooksul nõude esitamata jätmisega puudutatud isikul põhjendatult

mulje, et avaldaja on arvestanud tema esitatud vastuväidetega ja temalt viivist ei nõua.

Võlausaldaja ei tohiks viivist n-ö vaikselt koguda, mistõttu on kolleegium seisukohal, et pärast

2014. a alguses puudutatud isikuga läbirääkimiste ebaõnnestumist, oleks tulnud avaldajal

esitada mõistliku aja jooksul avaldus kohtusse. Praegusel juhul võib selleks mõistlikuks ajaks

pidada, arvestades ka läbirääkimisi, 3 aastat ja 5 kuud (viivitatud päevi kokku 1247).

Lisaks tuleb arvestada pooltevahelise võlasuhte olemust. Praegusel juhul on tegemist ühe

korteriomaniku 6. juulil 2013 toimunud veeuputuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise

nõudega teise korteriomaniku vastu, mitte tavapärase krediidiasutusega sõlmitava lepinguga,

mille puhul võlgnik peab ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise

korral on võlausaldajal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Eelnevat arvestades leiab kolleegium,

et avaldaja viivisenõue on osaliselt vastuolus hea usu põhimõttega, mis annab aluse avaldaja

viivisenõude jätta VÕS § 6 lõike 2 kohaselt osaliselt rahuldamata. Kolleegium loeb 302,24

eurot ületavas osas viivise, sh tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis, nõudmise hea usu

põhimõttega vastuolus olevaks.

13. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus

14. Kuna maakohtu määrus osaliselt tühistatakse, muudab ringkonnakohus kooskõlas

TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust, esitab kogu senise

menetluskulude jaotuse ja määrab kindlaks määruskaebemenetluse kulude jaotuse.

15. TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus

otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on

asjaolusid arvestades õiglane. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud on kolleegiumi

hinnangul õiglane jaotada vastavalt avalduse rahuldamise ulatusele.

Arvestades, et avaldaja nõudis avalduses põhivõlgnevuse 1791 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 898,34 eurot ja edasiulatuva viivise maksmist ning ringkonnakohtu määruse kohaselt

9 (9)

tuleb puudutatud isikul tasuda põhivõlgnevus 1095,60 eurot ja viivis 302,24 eurot, siis

rahuldatakse hinnanguliselt avaldus 49% ulatuses. Kuna avaldaja nõuded rahuldatakse

ligikaudu pooles ulatuses, on põhjendatud jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud kulud

poolte endi kanda. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks

määrata.

16. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)