2-18-14299/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. aprill 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-14299

Tsiviilasi

Puruke

OÜ

hagi

AS

Valumehaanika

vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

40 120 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Puruke OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): Puruke OÜ (registrikood 12374289),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Kiir

Vastustaja (kostja): AS Valumehaanika (registrikood

10287528), lepingulised esindajad vandeadvokaat Eerik

Entsik ja vandeadvokaat Liisi Kents

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2020 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Puruke OÜ kanda.

3. Välja mõista Puruke OÜ-lt AS Valumehaanika kasuks menetluskulud ringkonnakohtus

1890 eurot.

4. Välja mõista OÜ-lt Puruke AS Valumehaanika kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt 1890 eurot võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Puruke OÜ (hageja) esitas 25. septembril 2018 Tartu Maakohtule hagi AS-i Valumehaanika

(kostja)

vastu,

milles

palus

välja

mõista

kostjalt

hageja

kasuks

põhivõlgnevuse

40 120 eurot.

OÜ Oberoke ja AS Valumehaanika sõlmisid 15. veebruaril 2017 töövõtulepingu, mille sisuks oli

OÜ Oberoke poolt tööjõu vahendamine (rent) kostjale. Lepingu p 8.3 kohaselt oli poolel õigus

leping tervikuna või osaliselt erakorraliselt üles öelda, teatades sellest teisele poolele kirjalikult

ette 120 päeva. Lepingu p 4.3 nägi ette, et lepingu p-s 8.3 sätestatud etteteatamistähtaja nõude

rikkumise korral on lepingu poolel õigus nõuda teiselt poolelt leppetrahvi 85 eurot iga

tootmistöötaja kohta iga etteteatamistähtajast puudu jääva päeva eest.

19. jaanuaril 2018 teatas kostja, et ütleb lepingu üles alates 22. jaanuarist 2018. OÜ Oberoke

loovutas 19. veebruaril 2018 lepingust tuleneva leppetrahvi nõude Puruke OÜ-le. 11. juunil 2018

teatas hageja kostjale nõude omandamisest, paludes kostjal hagejale tasuda 40 120 eurot hiljemalt

20. juunil 2018. 26. juunil 2018 vastas kostja, et poolte vahel puudub kirjalik leping, teenuse

osutamine toimus suuliste kokkulepete ehk suulise tähtajatu käsunduslepingu alusel, ent

käesolevaks hetkeks oli leping lõpetatud. Kostja hageja nõuet ei tunnistanud. Hageja andis kostjale

12. juulil 2018 täiendava tähtaja rahaliste kohustuste täitmiseks 20. juulini 2018. Kostja kohustust

ei täitnud.

Kostja teatas lepingu erakorralisest ülesütlemisest ette 118 päeva vähem kui lepingu p 8.3 ette

nägi. Kostja rentis hagejalt nelja töötajat, seega on lepingu p 4.3 alusel esitatava leppetrahvi nõude

suuruseks 40 120 eurot (4 x 85 x 118).

Hageja ja OÜ Oberoke teatasid kostjale lepingust tuleneva leppetrahvi nõude omandamisest

hageja poolt ning tulenevalt VÕS § 172 ei olnud kostjal õigus keelduda kohustuse täitmisest.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Kostja palus kaasata

menetlusse kolmanda isikuna Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu ning nõuda välja Maksu-

ja Tolliameti poolt OÜ Oberoke suhtes maksuotsuse tegemisele suunatud menetluses ja A.A.

suhtes vastutusotsuse tegemisele suunatud menetluses koostatud toimikud või anda AS

Valumehaanika lepingulisele esindajale õigus tutvuda ja teha koopiaid eelnimetatud toimikutest.

Hageja viidatud lepingut tuleb lugeda käsunduslepinguks, mille ülesütlemist reguleerivad

VÕS § 630 lg 1 ja § 631. Samuti on kõnealune leping käsitletav kestvuslepinguna, kuivõrd see oli

suunatud ajaliselt piiramata perioodilise teenuse osutamisele ning kestvuslepingu erakorralist

ülesütlemist reguleerib VÕS § 196 lg 1.

Lepingu alusel anti OÜ Oberoke poolt kostjale renditööjõuna tööle kokku 21 töölist, kellest kaks

saadeti töölt ära narkojoobe tõttu ja kaheksa lahkusid omal soovil, kuna OÜ Oberoke ei maksnud

töötajatele palka. Kuigi lepingu p-s 2.1 oli kokku lepitud, et OÜ Oberoke vahendab kostjale

oskustöölisi, oli tegemist ilma erialaste teadmiseta lihttöölistega, keda kostja pidi välja õpetama.

2018 jaanuaris toimus kostja tootmise ajutine sulgemine, mida ei saanud kostja mõjutada ning

millega ei saanud kostja mõistlikult arvestada lepingu sõlmimisel. Lisaks luges kostja oluliseks

lepingurikkumiseks asjaolu, et OÜ Oberoke ei maksnud töötajatele kokkulepitud töötasu.

Kõik ülaltoodud asjaolud kogumis ja vastastikuses seoses andsid kostjale seadusest tuleneva

õigusliku aluse VÕS § 196 lg 1 ja VÕS § 631 alusel leping erakorraliselt ja etteteatamistähtaega

järgimata üles öelda, kuna selleks eksisteeris mõjuv põhjus.

VÕS § 160 kohaselt ei või kohustuse rikkumise vabandatavuse korral leppetrahvi nõuda, kui

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostja ja OÜ Oberoke vahelises lepingus ei nähtud ette teisiti.

Lisaks ei teatatud kostjale leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul pärast rikkumise

avastamist, mistõttu ei saa hageja leppetrahvi nõuda (VÕS § 159 lg 2).

Leping oli sõlmitud tüüptingimustel ja leppetrahv ebamõistlikult suur, mistõttu oli selline

tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 järgi tühine.

Kostja seisukoha kohaselt oleks leppetrahvi nõudmise õigus olnud OÜ-l Oberoke, sest tegemist

on kujundusõigusega, mida ei saa loovutada.

Nõude loovutamise leping sõlmiti tõenäoliselt hiljem kui lepingus kirjas.

3. Maksu- ja Tolliamet selgitas, et OÜ Oberoke ja hageja vahel sõlmiti nõude loovutamise leping

19. veebruaril 2018, kuid Maksu- ja Tolliamet tegi korralduse OÜ Oberoke võimaliku rahalise

nõude arestimise kohta alles 3. aprillil 2018. OÜ-l Oberoke polnud rahalise nõude arestimise

korralduse tegemise ajal nõuet summas 40 120 eurot kostja vastu. Seega pole Maksu- ja

Tolliameti kaasamine menetlusse vajalik.

4. Tartu Maakohus jättis 10. detsembri 2019 määrusega kostja taotluse Maksu- ja Tolliameti

kaasamiseks menetlusse kolmanda isikuna rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis

24. jaanuari 2020 määrusega maakohtu määruse muutmata.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus jättis 30. oktoobri 2020 otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus jättis määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu kostja kanda ja muud menetluskulud

hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 4160 eurot ning

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna 4160 eurot ja viivise tasumata

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Maakohtu põhjenduste kohaselt puudus vaidlus selles, et OÜ Oberoke ja kostja sõlmisid

15. veebruaril 2017 lepingu, mille kohaselt pidi OÜ Oberoke andma kostjale oskustöölisi

kasutamiseks tootmistööde teostamisel ning kostja kohustus oskustööliste kasutamise eest

maksma tasu. Vaidlus puudus ka selles, et leping öeldi üles alates 22. jaanuarist 2018 ning lepingu

järgi oli lepingu erakorralise ülesütlemise korral õigus nõuda leppetrahvi. Vaidlus seisnes selles,

millise lepinguliigiga oli tegemist ning kas leping öeldi üles korraliselt või erakorraliselt. Samuti

vaidlustas kostja asjaolu, et OÜ-l Oberoke puudus õigus loovutada tulevikus tekkivat

leppetrahvinõuet ning, kas leppetrahvi nõudmise eeldused olid täidetud.

Maakohtu hinnangul vastas vaidlusalune leping käsunduslepingu tunnustele VÕS § 619 järgi.

OÜ Oberoke pidi andma kostjale kasutada oskustöölised ajaliselt piiritlemata perioodil tootmistöö

tegemiseks ning kostja pidi OÜ-le Oberoke iga töölise kasutamise eest maksma tasu vastavalt

lepingus kokku lepitule. Konkreetse tulemuse saavutamises kokkulepet ei olnud. Tegemist oli ka

kestvuslepinguga, kuivõrd see oli suunatud ajaliselt piiritlemata perioodilise teenuse osutamisele.

Kogutud tõendite alusel järeldas maakohus, et kostja soovis lepingu üles öelda seetõttu, et soovis

uute seadmete paigaldamiseks tehase sulgeda. Seega olid ainetud kostja viited lepingu alusel antud

tööliste ebakompetentsusele. Arvestades lepingu ülesütlemise kuupäeva ning viimaste

suuremahuliste investeeringute tegemiseks lepingute sõlmimist pangaga 2. veebruaril 2018, ei

saanud investeeringute tegemine olla ettenägematuks asjaoluks, mis andnuks aluse leping

erakorraliselt üles öelda. Seda seisukohta kinnitab ka esitatud ülesütlemisavaldus, milles on selgelt

kirjas renditöötajatest loobumine tootmise sulgemise tõttu. Seetõttu ei pidanud maakohus

usutavaks B.B., C.C. ja D.D. 2. septembri 2020 kinnitust selle kohta, et lepingu erakorralise

ülesütlemise tingis seadme avarii, mis tootmise seiskas.

Kuivõrd kostja soovis lepingu erakorraliselt üles öelda, pidanuks ta ülesütlemisest lepingu kohaselt

ette teatama 120 päeva. Vaidlust ei olnud, et kostja teatas lepingu ülesütlemisest ette 118 päeva

vähem kui oleks pidanud. Seetõttu oli teisel lepingupoolel õigus nõuda kostjalt lepingu p 8.3 alusel

leppetrahvi.

Maakohtu hinnangul ei olnud asjakohane kostja vastuväide, et nõude loovutamise lepingus ei

saanud olla märgitud leppetrahvi summa 40 120 eurot või, et nõude loovutamise leping oli

fiktiivne. Leppetrahvi summa suurus kujunes lepingu ülesütlemisel. Arvestades tööliste arvu ja

leppetrahvi kokkulepet, kujuneski summaks 40 120 eurot (4 töölist x 85 eurot x 118 päeva).

Kostja väidet, et leppetrahvi kokkuleppe näol oli tegemist tüüptingimusega, ei pidanud maakohus

kohaseks. Tõenditest nähtus, et leping oli kostjale esitatud formaadis, milles kostja oleks saanud

sisse viia muudatusi. Ka ei viidanud miski lepingus ega poolte avaldatus sellele, et OÜ Oberoke

kasutanuks sellistel tingimustel lepinguid veel teistegi isikutega.

Maakohus leidis, et leppetrahvi nõude loovutamine oli võimalik, kuivõrd VÕS § 165 lubab

loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel

piisavalt määratletavad. Loovutuse hetkel oli iseenesest olemas juba nõue, mida loovutada – kostja

oli lepingut rikkunud ja öelnud lepingu üles ülesütlemistähtaega oluliselt rikkudes, mis andis aluse

leppetrahvi nõude esitamiseks. Ka oli lepingus selgelt määratletud, kelle vastu, kui suur ning mis

alusel tekkinud nõue loovutatakse.

Siiski leidis maakohus, et leppetrahvinõuet ei esitatud mõistliku aja jooksul pärast lepingu

erakorralisest ülesütlemisest teadasaamist. Õigus nõuda kostjalt leppetrahvi tekkis alates lepingu

ülesütlemisest 22. jaanuaril 2018. Leppetrahvi nõue esitati kostjale AS Eesti Posti kviitungi

kohaselt 11. juunil 2018, s.o ligi viis kuud pärast lepingu ülesütlemist, kuigi hageja oli esitatud

tõendite kohaselt juba hiljemalt 19. veebruaril 2018 nõude loovutamise lepingu sõlmimisel

leppetrahvi nõudmise õigusest teadlik. Seda, et vahepealsel ajal oleks peetud läbirääkimisi või

vaieldud leppetrahvi osas, maakohtule ei avaldatud ja sellekohased tõendid puudusid.

Kuna hageja ei esitanud leppetrahvinõuet mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist

(ülesütlemisest teadasaamist), on ta kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Alternatiivselt

taotleb hageja maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas

ning teha uus otsus, millega välja mõista hagejalt kostja kasuks menetluskulud osaliselt summas

2095 eurot.

Leppetrahvi nõue on esitatud tähtaegselt. Maakohtu otsusest ei selgu, millest tulenevalt on alla viie

kuu kestev aeg ebamõistlik. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et terminiga "mõistlik aeg"

tähistatakse määratlemata õigusmõistet ning seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas

pidades (Riigikohtu 29. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab

jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab

lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea

usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu

21. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16).

Puudub vaidlus kokku lepitud leppetrahvi summa arvestamise õigsuse osas. Leppetrahv seoti

täitjale tekkiva kahjuga. Tööliste vajaduse äralangemisel peab täitja etteteatamistähtaja jooksul

otsima töölistele uue tellija või isikud koondama. Etteteatamistähtaeg võimaldab vältida kahju,

mis tekib täitjale juhul, kui ta peab töölistele tasuma töötasu, kui tööhõivatust ei suudeta tagada.

Kostja on vastuolus lepinguga (mida tõdes ka maakohus) lõpetanud lepingu ühepoolselt. Lisaks

teatas kostja lepingu ülesütlemisel, et soovib koostööd jätkata ning annab sellest teada, ent mingit

koostööpakkumist enam ei laekunud. Leppetrahvi nõue ei välju aegumistähtajast ning on

muutumatu.

Nõude maksmapanekuga ei rikutud hea usu põhimõtet, kuna kahju tekkis kostja poolt

kujundusõiguse kasutamisega ning kostjal ei saanud tekkida ootust, et nõuet ei esitata. Kui trahv

ajas suureneks, oleks tõesti mõistlik selle kohaldamise kiireloomuline teavitus. Sellise trahvinõude

esitamise mõistlik aeg on vähemalt pool aastat, millist on hageja ka järginud.

Maakohus on jätnud tähelepanuta nõude omapära ja hea usu põhimõtte sisu (TsÜS § 138 lg 2),

mille kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse

teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Antud juhul on kahjustatud just lepingu

täitjat ning kokkulepitud leppetrahvi tasunõude esitamine ei ole seadusvastane ja ei ole käsitletav

kahju tekitamisena.

Hageja hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud summas 2095 eurot. Seega

on ka apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel põhjendatud muuta menetluskulude jaotust TsMS

§ 162 lg 4 alusel ja jätta nimetatud ulatuses menetluskulud hageja kanda ning seda ületavas osas

kostja kanda. Olulises mahus ebavajalike ja rahuldamata jäetud taotluste kulu kandmine hageja

poolt oleks ebaõiglane.

7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kostja palub

menetluskulud jätta hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

30. oktoobri 2020 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Antud juhul on apellatsioonkaebuses vaidlustatud maakohtu otsust tervikuna, kuid hageja on

märkinud, et nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus ei nõustunud kostja

vastuväidetega. Hageja põhjendused apellatsioonkaebuses on seotud sellega, kas leppetrahvi nõue

on esitatud mõistliku aja jooksul, ning menetluskulude kindlaksmääramisega. Ringkonnakohus

kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.

9. Asja materjalide kohaselt sõlmisid OÜ Oberoke ja kostja 15.02.2017 lepingu (I kd tl 19-22),

mille sisuks oli OÜ Oberoke poolt tööjõu vahendamine (rent) kostjale. 19.01.2018 teatas kostja,

et ütleb sõlmitud lepingu üles alates 22.01.2018 (I kd tl 6). OÜ Oberoke loovutas 19.02.2018 OÜ-

le Puruke (hageja) kostjaga sõlmitud lepingust tuleneva leppetrahvi nõude (I kd tl 7-9).

Hageja esitas hagi kostja vastu, nõudes leppetrahvi summas 40 120 eurot. Maakohus jättis hagi

rahuldamata, asudes seisukohale, et käesoleval juhul ei ole hageja esitanud leppetrahvi nõuet

mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist ning seetõttu on kaotanud õiguse nõuda

leppetrahvi.

10. Hageja seisukoha kohaselt on leppetrahvi nõue esitatud tähtaegselt, sest antud juhul on

trahvinõude esitamise mõistlik aeg vähemalt pool aastat, millist on hageja ka järginud.

10.1. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku

aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi

nõuab.

Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub

ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning pooltevaheliste suhete

kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (vt nt

tsiviilasi nr 3-2-1-15-08; nr 3-2-1-28-08; nr 3-2-1-44-09).

VÕS § 159 lg 2 sätestab õigust lõpetava tähtaja, milleks on mõistlik aeg rikkumise avastamisest.

VÕS § 159 lg-t 2 tuleb kohaldada, kui kahjustatud pool ei teata leppetrahvi nõudmisest mõistliku

aja jooksul. Juhul, kui leppetrahvi maksmise nõue esitatakse mõistliku aja jooksul pärast kohustuse

rikkumist, ei pea enam leppetrahvi nõudmise teadet esitama.

10.2. Antud juhul tuleb mõistlikku aega arvestada alates rikkumisest, s.o ajast, mil kostja loobus

renditeenusest (I kd tl 6 – 22.01.2018). Leppetrahvi nõue on esitatud kostjale AS Eesti Posti

kviitungi nr 1469257 kohaselt 2018 juunikuu esimeses pooles (kviitungil kuupäev 11.06.2018),

s.o ligikaudu viis kuud pärast lepingu ülesütlemist. Ringkonnakohtu arvates pidi hageja,

omandades OÜ-lt Oberoke 19.02.2018 leppetrahvi nõude summas 40 120 eurot, aru saama, et

kuna OÜ Oberoke ei olnud ise kuni nõude loovutamiseni teatanud kostjale leppetrahvi nõudmisest

ega nõudnud leppetrahvi tasumist, siis tuleks hagejal endal mõistliku aja jooksu teatada kostjale

leppetrahvi nõudest. Esitades kostjale leppetrahvi nõude ligikaudu neli kuud hiljem, kui ta nõude

omandas (kusjuures ta pidi nõude omandamisel olema teadlik sellest, et OÜ Oberoke ei olnud

kostjalt leppetrahvi nõudnud), on hageja ise olnud hooletu ja kaotanud VÕS § 159 lg 2 kohaselt

õiguse nõuda leppetrahvi.

10.3. Ebaõige on hageja väide, et maakohtu otsusest ei selgu, millest tulenevalt on alla viie kuu

kestev aeg ebamõistlik. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 17.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et arvestades lepingus kokku lepitud

leppetrahvi suurust ja poolte kohustust käituda oma õiguste realiseerimisel hea usu põhimõttest

lähtuvalt, oleks tulnud teavitada leppetrahvi tasumise nõudest võimalikult kiiresti pärast

leppetrahvi nõude õiguse tekkimisest teadasaamist, kuid ei OÜ Oberoke ega hageja ei ole seda

teinud.

10.4. VÕS § 7 lg 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu

eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kuna leppetrahvi nõue ajas ei suurene, siis ei ole

nõude maksmapanek ligikaudu viis kuud hiljem rikkumisest teadasaamisest hea usu põhimõttega

vastuolus.

Antud juhul on kostja teatanud 19.01.2018 OÜ-le Oberoke, et loobub alates 22.01.2018

renditeenusest seoses tootmise ajutise sulgemisega. Asja materjalidest ei nähtu OÜ Oberoke

reageeringut kostja teatele, kuid 19.02.2018 on OÜ Oberoke loovutanud leppetrahvi nõude

hagejale ning alles ligikaudu viis kuud hiljem alates rikkumisest teadasaamisest on hageja esitanud

kostjale teate nõude omandamise kohta ja leppetrahvi nõude. Ringkonnakohtu arvates on viis kuud

piisavalt pikk aeg selleks, et kostja sai eeldada, et temalt leppetrahvi ei nõuta ja aktsepteeritakse

tema poolt renditeenusest loobumise põhjust (tootmise ajutine sulgemine).

10.5. Hageja väitel on maakohus jätnud tähelepanuta nõude omapära ja hea usu põhimõtte sisu

(TsÜS § 138 lg 2), mille kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti

selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

Ringkonnakohtu arvates ei ole asjas olevate tõendite alusel võimalik asuda seisukohale, et kostja

poolt renditeenusest loobumise eesmärgiks oleks olnud kahju tekitamine OÜ-le Oberoke.

Iseenesest on võimalik, et OÜ-l Oberoke tekkis kostja käitumise tõttu kahju (nt töötajatele töötasu

maksmine kuni uue tellija leidmiseni jne), kuid selge ei ole see, kas üldse ja kui suures ulatuses

tekkis OÜ-l Oberoke kostja käitumise tõttu kahju.

10.6. Asjaolu, et kostja renditeenuse loobumise avalduses on märkinud, et „edaspidisest koostööst

anname teada nii kiiresti kui võimalik“, ei mõjuta leppetrahvi nõude esitamise mõistliku aja

pikkust. OÜ Oberoke käitumine (s.o leppetrahvi nõude loovutamine) kinnitab pigem seda, et OÜ

Oberoke ei eeldanud kostjaga koostöö jätkamist.

11. Hageja seisukoha kohaselt on kostja menetluskulud maakohtus põhjendatud ja vajalikud

summas 2095 eurot, kuna kostja on esitanud maakohtus olulises mahus ebavajalikke ja

rahuldamata jäetud taotlusi ning nendega seotud kulu tuleks jätta TsMS § 162 lg 4 alusel kostja

kanda.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1

järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid

juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile

kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire ning seetõttu puudub alus

muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suurust. Ringkonnakohus nõustub

hageja seisukohaga, et kostja on esitanud maakohtus olulises mahus ebavajalikke taotlusi, kuid

maakohus on juba seda arvestanud ning vähendanud õigusabi mahtu taotletud 44 tunnilt

30 minutilt 30 tunnile.

Samuti on alusetu hageja väide, et kostja menetluskulude kindlaksmääramisel tuleks juhinduda

TsMS § 162 lg-st 4 (kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik).

Selle sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on

kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik

kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on TsMS § 162 lg 4

kohaldamine õigustatud üksnes erandlikel juhtudel (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10).

Kostja esindaja poolt menetlusõiguste asjakohatu kasutamine annab alust vähendada õigusabile

kulunud aega, kuid ei ole aluseks TsMS § 162 lg 4 kohaldamisele.

12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja kanda.

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kostja 22. märtsi 2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud

apellatsioonimenetluses kokku 3850 eurot (ilma käibemaksuta).

Kostja esindajad on osutanud õigusabiteenust 27,5 tunni ulatuses (sh maakohtu otsuse

läbitöötamine, suhtlus kliendiga 1 h; apellatsioonkaebusega tutvumine, suhtlus kliendiga 1 h;

täiendavate tõendite kogumine ja menetluskulude katteks tagatise taotluse koostamine 7 h 20 min;

taotluse täiendamine 2 h 30 min; vastuse koostamine apellatsioonkaebusele kokku 14 h 10 min;

vastus vormistamine ja kohtule esitamine 30 min; menetluskulude nimekirja koostamine 1 h).

Ringkonnakohus

on

seisukohal,

et

kostja

lepinguliste

esindajate

tunnitasu

(140 eurot tund ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Samas ringkonnakohus leiab, et kostja

menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud.

Ringkonnakohtu menetluses on kostja esitanud sisuliselt kolm menetlusdokumenti, s.o taotluse

menetluskulude katteks tagatise saamiseks, vastuse apellatsioonkaebusele ja menetluskulude

nimekirja.

Ringkonnakohus märgib, et taotlus menetluskulude katteks tagatise saamiseks on esitatud küll

11-l lehel, kuid taotluses korratakse ühtesid ja samu väiteid ning seisukohti korduvalt. Sealhulgas

ei saanud taotlusele lisatud tõendite kogumisele kuluda ülemääraselt aega (taotlusele on lisatud

kaks kinnistusraamatu väljavõtet ja maksuvõla tõend). Ringkonnakohus leiab, et vastava taotluse

koostamisele ja tõendite kogumisele võis kuluda kokku 4 tundi.

Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse keerukust ja mahtu, samuti seda, et selles

menetlusdokumendis on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud väiteid (ka

asjakohatuid väiteid), on põhjendatud ajakuluks apellatsioonkaebuse vastuse koostamise eest

(sh maakohtu otsusega tutvumine, apellatsioonkaebusega tutvumine ja suhtlus kliendiga, vastuse

vormistamine ja kohtule esitamine) 8 tundi. Menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud

ajakulu on 0,5 tund.

Kostja põhjendatud ja vajalikud kulud 22. märtsi 2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on

seega 1890 eurot (13,5 h x 140 eurot). See summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et hagejal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt

ka viivist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Üllar Roostoja

Viivi Tomson