2-19-134938/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. aprill 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-134938

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi Kairit Kallase vastu

põhivõla 546 euro 48 sendi, intressi ja viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

385 eurot 52 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. septembri 2020 tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

(hageja):

Osaühing

Aktiva

Finants

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja Alla

Žulinskaja

Vastustaja

(kostja):

Kairit

Kallas

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 8. septembri 2020 tagaseljaotsus muutmata.

2. Jätta Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Osaühingu Aktiva Finants kanda.

Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 11. mail 2020 Tartu Maakohtule hagi Kairit Kallase

(kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 546 eurot

48 senti, intressi 22 eurot 44 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 467 eurot 76 senti. Hageja

esitas taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised alates 12. maist 2020 kuni

põhivõlgnevuse täitmiseni lepingujärgses määras 45,5% aastas. Hageja palus menetluskulud jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja ja BB Finance OÜ 25. mail 2018 laenulepingu

nr X, mille alusel väljastati kostjale laenu summas 600 eurot, intressimääraga 45,5% aastas. Kostja

kohustus laenu tagasi maksma hiljemalt 24. juunil 2018. Leping lõppes tähtaja saabumisega. BB

Finance OÜ loovutas 30. novembril 2018 nõude kostja vastu hagejale.

MAAKOHTU LAHEND

2. Tartu Maakohus rahuldas 8. septembri 2020 tagaseljaotsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 546 eurot 48 senti, intressi 22 eurot 44 senti ja sissenõutavaks

muutunud viivise 82 eurot 24 senti ning viivise põhivõlgnevuselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, viivisenõue koos

sissenõutavaks muutunud viivisega ei tohi ületada põhivõlgnevust. Maakohus määras, et

tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamata täitmisele.

Maakohus jättis menetluskulud 54% ulatuses kostja kanda ja 46% ulatuses hageja kanda. Kohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 172 eurot 80 senti ja viivise menetluskuludelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuid mitte

rohkem kui 172 eurot 80 senti.

Maakohus kohustas kostjat vastama hagile 14 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat

hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 407 lg 1 järgi. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale isiklikult kätte

toimetatud 22. mail 2020. Kostja ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Hageja taotles hagiavalduses

hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta kohtu poolt määratud tähtajaks.

Maakohus leidis, et TsMS § 407 lg-s 5 märgitud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid ei

esine.

Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel

kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.

Esialgne võlausaldaja BB Finance OÜ on sõlminud kostjaga 25. mail 2018 laenulepingu

majandustegevuse raames ja asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või

kutsetegevuse raames. Laenulepingus on märgitud, et tegemist on tarbijakrediidiga. Seega võib

füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

Hageja nõuab kostjalt viivist vastavalt lepingujärgsele intressimäärale, milleks on 45,5% aastas

ehk 0,124% päevas (kooskõlas laenulepingu põhitingimustega ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda

lausega). Kohtule on esitatud laenuleping ja selle üldtingimused. Kostja ja esialgse laenuandja

vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimuste p-s 12.1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel on laenuandjal õigus arvestada ja nõuda ning laenuandjal on kohustus tasuda viivist,

viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras. Laenulepingu kohaselt on aastane

intressimäär 45,5%.

Maakohtu hinnangul on viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 tähenduses.

Kostja ja esialgse võlausaldaja vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimustes on sätestatud, et viivise

määraks on laenu intressimäär. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja esialgsele võlausaldajale

internetikeskkonnas laenutaotluse, mille laenuandja kinnitas ning seejärel väljastas kostjale laenu.

Selline hageja seisukoht kinnitab, et viivise kokkulepe ei ole eraldi läbi räägitud, kostja ei ole

võimeline seda mõjutama ning puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et viivise määras oleks

kostjaga personaalselt kokku lepitud.

Kohus oli seisukohal, et lepinguline viivis määraga 45,5% aastas on ebamõistlikult suur ja kostjat

oluliselt kahjustatav ning seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel.

Riigikohus on 10. mai 2016 lahendis nr 3-2-1-25-16 p-s 13 leidnud, et viivisemäära mõistlikkuse

hindamisel on põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud

viivisemäära vahelist proportsiooni. Riigikohus märkis, et eelduslikult on tühine selline tarbijaga

sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära. Praegusel juhul ületab kokkulepitud viivisemäär 45,5% aastas ehk 0,124% päevas

ligikaudu 5,7 korda seadusjärgset viivisemäära (mis viivise arvestamise ajal on olnud 8% aastas)

ning kohtu hinnangul kahjustab selline viivisemäär kostjast tarbijat ebamõistlikult.

VÕS §-st 41 tuleneb, et kui tüüptingimus on tühine, kohaldatakse sellise tingimuse alusel seda liiki

lepingu kohta sätestatut. Eeltoodu alusel rahuldas maakohus hageja viivisenõude osaliselt ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja

on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid põhivõlgnevuselt 546 eurot 48 senti perioodi

25. juuni 2018 kuni 11. mai 2020 (687 päeva) eest summas 467 eurot 76 senti. Kohtu arvutuste

kohaselt, kasutades viivisekalkulaatorit (www.viivisekalkulaator.ee), on viivis seadusjärgses

määras nimetatud perioodi eest 82 eurot 24 senti.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 651 eurot 16 senti, millest

põhivõlgnevus on 546 eurot 48 senti, intress 22 eurot 44 senti ja seisuga 11. mai 2020

sissenõutavaks muutunud viivis 82 eurot 24 senti.

Kuna kohus leidis eelnevalt, et tühine on lepingu tingimus hageja nõutud viivise osas ja hagejal

on õigus nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses, tuleb kostjalt TsMS § 367 alusel välja mõista

alates 12. maist 2020 viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt

kuni põhinõude tasumiseni.

TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistas kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata

täidetavaks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt hagi

rahuldamata jätmise osas ja menetluskulude jaotuse ning suuruse osas. Hageja palub teha

tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses; jätta menetluskulud kostja kanda

ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud täies ulatuses. Hageja palub ringkonnakohtus

kantud menetluskulud jätta kostja kanda.

Kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes,

mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe

viivisemäära suhtes tüüptingimus.

Seaduse alusel on hageja õigustatud viivist nõudma VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel sama

suure

viivisemäära

alusel,

nagu

oli

laenulepingus

kokkulepitud

intressimäär.

Kui

tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras,

loetakse viivise määraks lepinguline intressimäär. Riigikohus on selgelt väljendanud seisukohta,

et tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis on

lepingus kokku lepitud intressimäär (juhul, kui see on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär).

Seetõttu saab ja tuleb antud olukorras lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud

intressimäär, s.o 45,5% aastas. Käesolevas tsiviilasjas on hageja ja kostja vahel sõlmitud

tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud, mistõttu tuleb siinkohal lähtuda VÕS § 415

lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.

Puudub vaidlus, et antud juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise

summa vähendamist.

Kuivõrd tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile vastanud, ei saa

kohus tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg 8 kohaldada ega viivise suurust piirata.

Maakohus on rikkunud kohtuotsuse tegemisel TsMS § 174 lg-t 1 ning TsMS § 436 lg-t 1, jättes

menetluskulud osaliselt kostja ja osaliselt hageja kanda. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel ületanud diskretsioonipiire. Maakohus ei ole

hageja kõiki menetluses tehtud toiminguid hinnanud. Hageja on seisukohal, et hageja õigusabikulu

3 tunni ulatuses on põhjendatud ning vajalik.

4. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta

muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes

vajalikuks neid kõiki korrata.

6. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Hageja on vaidlustanud maakohtu tagaseljaotsuse osaliselt hagi rahuldamata jätmise (viivise

summa) osas ning menetluskulude jaotuse (sh menetluskulude suuruse) osas. Eeltoodust tulenevalt

kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud

osas.

7. Viivisenõude lahendamisel tuleb kõigepealt tuvastada selle õiguslik alus. Kui pooled on kokku

leppinud seaduses sätestatust erinevalt, tuleb esmalt hinnata lepingus kokku lepitut. Kostja on

laenuandjaga sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille järgi on intressimäär 45,5% aastas

(laenulepingu p 4.3.). Laenulepingu üldtingimuste p 12.2.1 kohaselt arvestatakse viivist intressi

määraga võrdses määras.

7.1. Antud juhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõistes. Tarbijalt ei või

VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kui lepinguga

on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär

See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet

järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik

arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas

lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled

näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana.

Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt

nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud,

ei välista Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 2016 lahendi p-s 13 toodud seisukoha kohaldamist

(tsiviilasi nr 3-2-1-25-16). Viidatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et viivise "mõistlik

määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates

eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga

sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast

proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat

ebamõistlikult.“

7.2. Ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul kokkulepitud intressimäär VÕS § § 415 lg 1 ja

§ 113 lg 1 kolmanda lause alusel muutub kokkulepitud viivisemääraks, siis tulenevalt Riigikohtu

viidatud lahendist on laenulepingu järgne viivis VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine, sest

ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 45,5%

aastas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.

VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus

osas. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa

kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses.

Eeltoodust tulenevalt on laenulepingu p 4.3. viivisemäära osas tühine ning maakohus on

õigustatult rahuldanud hagi viivise väljamõistmiseks seadusjärgses määras.

7.3. Alusetu on hageja väide, et kuna kokkulepe intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb

laenulepingu põhitingimustes, siis ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus.

Asjaolu, et kokkulepe viivisemäära kohta paikneb laenulepingu põhitingimustes, ei välista, et

tegemist on tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 mõistes.

VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja

mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes,

kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lg 2 järgi eeldatakse, et

tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.

Hageja ei ole ümber lükanud VÕS § 35 lg-s 2 sisalduvat eeldust ja tõendanud, et kokkulepe

intressimäära (viivisemäära) kohta räägiti eraldi läbi.

8. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus rikkus oluliselt tagaseljaotsuse

tegemist reguleerivaid norme, kui piiras viivise suurust.

Maakohus on õigesti, tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7, asja lahendamisel kontrollinud

tüüptingimuste kehtivust ning tuvastanud tüüptingimuse tühisuse.

TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses.

Antud juhul ongi maakohus rahuldanud tagaseljaotsusega hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses ja

alusetu on hageja väide maakohtu poolt menetlusnormi rikkumise kohta.

9. Hageja on vaidlustanud ka maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse.

Maakohus jaotas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Ringkonnakohus leiab, et

maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotus on põhjendatud ja mõistlik.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas.

10. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Maakohus leidis, et põhjendatud on hageja menetluskulud summas 320 eurot (riigilõiv

200 eurot ja õigusabikulu 1 h ulatuses). Vastavalt hagi rahuldamise ulatusele mõistis maakohus

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 172 eurot 80 senti.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab

sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige

õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja õigusabikulude hindamisel diskretsioonipiire

ületanud. Asjas ei toimunud poolte vahel sisulist vaidlust ning õigusabikulud 1 h ulatuses on

põhjendatud.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisel

tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (hageja) kanda. Kostjal puuduvad

hüvitatavad menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Üllar Roostoja

Viivi Tomson