2-20-1702/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.04.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-1702

Kohtuasi

X ja Y hagi Q vastu elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 20.10.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X ja Y apellatsioonkaebus

Q apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

X apellatsioonkaebus 270 eurot

Y apellatsioonkaebus 270 eurot

Q apellatsioonkaebus hageja I osas 243 eurot ja hageja II

osas 243 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

I

(apellant/vastustaja):

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Hageja

II

(apellant/vastustaja):

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Hagejate seaduslik esindaja C ja lepinguline esindaja

vandeadvokaat Senny Pello-Lepik

Kostja

(apellant/vastustaja):

Q

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Marko Tammann

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 20.10.2020 otsus hagi rahuldamata jätmise ja

menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi

rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu

otsus muutmata.

2. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2-20-1702

2.1. Rahuldada X ja Y hagi Q vastu elatise suurendamiseks.

2.2. Suurendada Q-lt 26.06.2017 maksekäsu määrusega tsiviilasjas nr 2-17-110472

X kasuks väljamõistetud elatist ja lugeda alates 01.02.2020 kuni X täisealiseks

saamiseni 09.05.2031 Q-lt X ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suuruseks

292 eurot, kuid mitte vähem kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud minimaalne elatis.

2.3. Suurendada Qlt 26.06.2017 maksekäsu määrusega tsiviilasjas nr 2-17-110472 Y

kasuks väljamõistetud elatist ja lugeda alates 01.02.2020 kuni Y täisealiseks

saamiseni 24.03.2033 Q-lt Y ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suuruseks

292 eurot, kuid mitte vähem kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud minimaalne elatis.

2.4. Elatis makstakse iga kuu eest ette. Q-l tuleb väljamõistetud elatis tasuda iga kuu

10.-ks kuupäevaks C arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXX selgitusega

„laste elatis“.

3. X ja Y apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Q apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta Q kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja I) ja Y (hageja II) esitasid 31.01.2020 Pärnu Maakohtule hagi Q (kostja) vastu

elatise suurendamiseks, milles paluvad kummalegi hagejale väljamõistetud elatist

suurendada alates hagiavalduse esitamisest 31.01.2020 kuni hageja täisealiseks

saamiseni perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärani (2020.

aastal summas 292 eurot).

2. Hagiavalduse ja selle 21.02.2020 täpsustuse kohaselt on 2017. aastal maksekäsu

kiirmenetluses (26.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-17-110472) kostjalt elatis välja

mõistetud summas 235 eurot kummalegi hagejale kuus. Hagejad paluvad elatist

suurendada, kuna oluliselt on muutunud nii laste vajadused kui ka elatise alammäär.

Hagiavalduses on välja toodud laste kulud võrdlevalt 2017. aastal ja 2020. aastal. Laste

kulud on praktiliselt kõikide kululiikide osas suurenenud (hageja I osas on kulud 709,33

eurot kuus ja hageja II osas 703,33 eurot kuus). Hagejate esindaja on korduvalt laste

isaga püüdnud elatise suurendamises kokku leppida, kuid kahjuks tulutult.

3. Vastuseks kostja vastuväidetele ja tõenditele märgivad hagejad, et kostja on jätnud

vaatamata kohtunõudele teadlikult kohtule esitamata andmed kostja ja kostja kolmanda

lapse ema sissetulekute kohta (esitatud on üksnes selektiivseid andmeid). Kostja müüs

2-20-1702

Pärnus oleva kinnistu 2020. aasta veebruaris hinnaga 140 000 eurot ja ostis XXX,

Tallinn kinnisasja. XXX, Tallinn kinnisasi müügihinnaga 64 900 eurot kuulub võrdsetes

osades kostjale ja kostja kolmanda lapse emale. Seega peab kostjal olema täiendavalt ca

107 550 eurot (140 000-(64 900/2)) rahalisi vahendeid kinnisasja müügist tulenevalt.

Kostja kasutab sõiduautot Audi Q7, reg. nr XXXXXX ning kostja abikaasa sõidab

Volvo XC60-ga, reg. nr YYYYYY. Kumbki nimetatud sõidukitest ei ole odava

ülalpidamisega. Kui kostja leibkonnal on võimalik selliseid sõiduvahendeid omada ja

nendega seonduvaid kulusid kanda, siis ei ole eluliselt usutav, et kostjal napiks

vahendeid enda kulude katmiseks.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu.

5. Kostjal on pärast hagejatele elatise väljamõistmist sündinud veel üks laps, kes jääks hagi

rahuldamise korral hagejatega võrreldes varaliselt kehvemasse olukorda.

6. Kohtul tuleb hinnata, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist.

Selleks tuleb analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi. Kostja igakuiseks

netosissetulekuks on 1300 eurot. Kostjal kuluks enda kolme lapse igakuiseks

ülalpidamiseks praegust elatise miinimummäära arvestades 876 eurot (3 x 292).

Arvestades kostja ja tema perekonna elementaarseid vajadusi ja nendeks tehtavaid

kulutusi on ilmne, et kui kostja peaks hagejatele tasuma elatist kokku 584 eurot (292 +

292) kuus, ei suudaks kostja tagada kõigile oma lastele võrdseid võimalusi

toimetulekuks ega arenguks ega pidada lapsi võrdväärselt ülal.

7. Lisaks kannab kostja hagejate toiduvajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused ajal,

mil hagejad viibivad tema juures.

8. 07.04.2020 esitas kostja taotluse elatise summast riikliku peretoetuse mahaarvamiseks.

Kuivõrd hagejate igakuised vajadused on osaliselt kaetud riiklike peretoetustega, jäävad

hagejate vanemate kanda sellevõrra väiksemad kulud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Pärnu Maakohtu 20.10.2020 otsusega rahuldati hagi osaliselt ning 1) suurendati kostjalt

26.06.2017 maksekäsu määrusega tsiviilasjas nr 2-17-110472 hageja I kasuks

väljamõistetud elatist ja loeti alates 01.02.2020 kuni hageja I täisealiseks saamiseni

09.05.2031 kostjalt hageja I ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suuruseks 262 eurot,

kuid mitte vähem kui perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud minimaalne

elatis, millest on maha arvestatud pool hagejale I makstavast perehüvitiste seaduse

(PHS) § 17 lg-s 3 sätestatud lapsetoetusest; 2) suurendati kostjalt 26.06.2017 maksekäsu

määrusega tsiviilasjas nr 2-17-110472 hageja II kasuks väljamõistetud elatist ja loeti

alates 01.02.2020 kuni hageja II täisealiseks saamiseni 24.03.2033 kostjalt hageja II

ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suuruseks 262 eurot, kuid mitte vähem kui PKS §

101 lg-s 1 sätestatud minimaalne elatis, millest on maha arvestatud pool hagejale II

makstavast perehüvitiste seaduse § 17 lg-s 3 sätestatud lapsetoetusest. Maakohus jättis

menetluskulud poolte endi kanda.

10. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-dele 497 ja 459. Kohus

analüüsis laste kulusid hagiavalduses märgitud kuluartiklite kaupa ja märkis, millises

ulatuses peab ta kulusid põhjendatuks. Hagejate vajalike kulude katmiseks kulub

vähemalt miinimumpalga summa ühe lapse kohta kuus. Miinimumpalga ulatuses

kulude olemasolu tõendamise kohustust hagejatel ei ole. Seega on põhjendatud nõue

suurendada 2017. aastal väljamõistetud elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud minimaalse

elatise praegu kehtiva määrani.

2-20-1702

11. Kostja taotleb määrata elatis alla seaduses sätestatud alammäära (PKS § 102 lg 2),

tuginedes kahele aspektile: 1) kostjal on 2018. aastal sündinud veel üks laps, kes

hagejatele miinimumsummas elatise maksmise järel oleks hagejatega võrreldes

varaliselt vähem kindlustatud; 2) hagejate kulud on osaliselt kaetud riikliku

lastetoetusega.

12. Teiste laste olemasolu tõttu elatise vähendamisel alla seaduses sätestatud alammäära

tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena teha kindlaks elatist maksma kohustatud

vanemal teiste laste olemasolu ja analüüsida, kas sellel vanemal on võimalik maksta

kõigile lastele miinimumelatist (st analüüsida vanema sissetulekuid ja laste vajadusi).

Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga

tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid

vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures

tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (RKTKo nr 2-16-118651, p

17; nr 2-16-2343, p-d 10-11).

13. Kostja keskmine sissetulek 1300 eurot kuus (kriisiolukorda arvestamata) võimaldab

anda kõigile kolmele lapsele võrdselt ülalpidamist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras.

Makstes 292 eurot lapse kohta kuus, jääb kostjale enda ülalpidamiseks veel 424 eurot.

Märtsikuu palgasedelil on küll märkus, et tööandaja on aprillis ja mais vähendanud kõigi

töötajate töötasusid 30%, kuid kohtu selgitustele ja määratud tähtajale vaatamata kostja

ei ole esitanud rohkem andmeid enda sissetulekute suuruse (sh vähenemise)

tõendamiseks. Seega saab kohus lähtuda sellest, et kostja keskmine sissetulek on 1300

eurot kuus.

14. Väär on kostja käsitlus, mille järgi tuleks ülalpidamiskohustuse täitmiseks kõigi kolme

lapse vahel jagada kostja sissetulekust osa, mis jääb järele pärast kostja perekonna

vajadusteks tehtavate kulude mahaarvamist. Kostja sissetulekute sellise jaotamise

tulemusel koheldaks hoopis hagejaid kostja kolmanda lapsega võrreldes ebavõrdselt.

15. Kostja majandusliku olukorra hindamisel tuleb lisaks kostja sissetulekutele arvesse

võtta ka kostja muud vara. Kostja ei ole ümber lükanud hagejate väidet, et kostjal on

järel kinnistu müügiraha 107 000 eurot, mille arvelt ta saaks lastele ülalpidamist anda.

Kostja selgitas 26.06.2020 istungil, et müüs veebruaris 140 000 euro eest talle

lahusvarana kuulunud kinnistu, sama raha eest ostis korteri Tallinnasse Lasnamäele.

Hagejad on esitanud kinnisvara müügikuulutuse (tl 143) ja kinnistusraamatu registriosa

nr 16246950 väljavõtte (tl 106 – 142), millest nähtub, et korter XXX Tallinnas oli

müügis hinnaga 64 900 eurot, hinnale lisandub parkimiskoht hoovis 6600 eurot ja

panipaik maja allkorrusel 4000 eurot. Kostja on ostnud korteri kaasomandisse uue

abikaasaga, kummalegi kuulub ½ kaasomandi osa. Seega tuli kostjal korteri eest tasuda

pool korteri hinnast. Isegi, kui kostja tasus oma kinnistu müügiraha arvelt kogu korteri

ostuhinna, on järelejäänud 64 500 eurot piisav, et tagada ülalpidamine kõigile kolmele

lapsele seaduses sätestatud minimaalmääras.

16. Kohus on kostjale selgitanud, et hagejatele nõutavas suuruses elatise väljamõistmise

järel kostja uuest abielust sündinud lapse varalise kindlustatuse kindlaksmääramisel

omavad tähtsust ka lapse kulud ning teise vanema varaline seisund ja sissetulekud.

Kostja ei ole esile toonud oma kolmanda lapse kulusid ning on abikaasa sissetulekute ja

varalise seisundi kohta esitanud valikulisi ja mittetäielikke andmeid. Kostja poolt

esitatud palgalipikud ei tõenda kostja abikaasa tegelike sissetulekute suurust veebruarist

– aprillini 2020 ega ka pärast seda.

17. Kostja abikaasale kuulub lisaks kostjaga kaasomandisse omandatud korteriomandile

veel lahusvarana kinnisasi registriosa numbriga XXXXXX (tl 145).

18. Samuti on hagejate esindaja esile toonud, et kostja ja tema abikaasa kasutuses on kaks

sõidukit - Volvo XC60, reg nr YYYYYY, ja Audi Q7, reg nr XXXXXX. Võrreldes

2-20-1702

hagejate ema kasutuses oleva sõidukiga Hyundai, on kostja ja tema abikaasa sõidukid

luksuslikud ja kalli ülalpidamisega.

19. Seega on kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest järelduvalt hagejal piisavalt

sissetulekuid ja vara, et ennast ja kõiki oma lapsi võrdselt elatada. Hagejatele

väljamõistetud elatise kehtiva miinimummäärani suurendamise korral ei jää kostja

kolmas laps varaliselt vähem kindlustatuks ning seega ei anna hagejal veel ühe lapse

olemasolu alust elatist suurendada hagejate taotletust väiksemas ulatuses.

20. Käesolevas asjas on põhjendatud elatise suuruse määramisel arvestada lapsetoetustega

(vt ka RKTKo nr 3-2-1-174-16, p-d 13, 14; nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Hagejad

käivad üldjuhul üle nädala nädalavahetustel isa juures. Seega katab kostja lisaks

makstavale elatisele umbes kahel nädalavahetusel kuus ka laste igapäevase ülalpidamise

(söök, vesi, elekter, sideteenused) ja meelelahutuse kulud. Lühiajaline viibimine isa

juures iseenesest ei vähenda laste püsikulusid ema juures, kuid emal on võimalik laste

isa juures viibimise ajal säästa näiteks laste mitme päeva toidu arvelt, samuti ei tarbi

lapsed sel ajal ema korteris elektrit ega vett. Võttes lisaks arvesse, et kostja

ülalpidamisel on veel üks laps, peab kohus mõistlikuks elatise suurendamisel võtta

arvesse hagejatele makstavaid lapsetoetusi. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi

osaliselt ning suurendab kostjalt kummagi hageja kasuks väljamõistetud elatist hagejate

taotletud minimaalsest elatisest poole lapsetoetuse võrra väiksema summani, 262 euroni

(292 – 30).

21. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 2). Kohus rahuldab hagi

sarnases ulatuses, milles kumbki pool on kokkulepet pakkunud, kuid hageja

ettepanekust 3 eurot väiksemas summas ja kostja ettepanekust 2 eurot suuremas

summas. Kostja tegi oma seisukohtadega võrreldes suuremaid järeleandmisi, hagejad

esimesest pakkumisest rohkem vastu tulema nõus ei olnud, kuigi hagejate järeleandmine

oli ka poolest lapsetoetuse määrast väiksem. Kummaltki poolelt ei olnud mõistlik elatise

suuruse osas kokkuleppimise nimel vastastikuste järeleandmiste tegemise asemel

kulutada kordades suuremaid summasid lepinguliste esindajate palkamiseks.

Hagejate apellatsioonkaebus

22. Hagejad esitasid 18.11.2020 apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu

otsuse osas, milles hagiavaldus jäeti rahuldamata ning jäeti hagejate menetluskulud

nende endi kanda ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagiavaldus täielikult ja

jätta menetluskulud kostja kanda.

23. Kostja ei ole esitanud vastuväidet, et riiklik toetus tuleks maakohtu poolt välja toodud

asjaoludel miinimumelatisest maha arvestada. Seega väljus maakohus asja lahendamisel

menetluses vaidluse all olnud asjaoludest. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta lastega

suhtleb ja lastega suhtlemise ajal kannab laste ülalpidamiskulusid. Kohus ei ole

tuvastanud, kas ja kui tihti kostja tegelikult lastega suhtleb ning milliseid kulusid kostja

suhtlemise ajal kannab. Kohus on rajanud lahendi asjaoludele, mida ei ole menetluses

arutatud.

24. TsMS § 163 lg-te 1 ja 2 kohaselt oleks kohus pidanud jätma hagejate menetluskulud

kostja kanda, sest hagejad püüdsid menetluskulusid ära hoida ja tegid võrreldes kostjaga

suurema vastutuleku kompromissiga vaidluse lahendamiseks. Hageja püüdsid kostjaga

saavutada kokkulepet enne kohtusse pöördumist. Lisaks selgitasid hagejad, et hagejatel

puudusid lepingulise esindaja kulud kuni 12.05.2020; hagejad tegid kostjale mitmel

korral ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, kuid kostja keeldus ning kostja keeldus

26.06.2020 istungil kohtu poolt pakutud kompromissist. Ebaõige on kohtu seisukoht, et

kostja on olnud nõus vastu tulema asja kompromissiga lahendamiseks rohkem kui

hagejad. Juba 04.04.2020 tegid hagejad ettepaneku kompromissiks summas 265 eurot

2-20-1702

ning tulid seega kompromissettepanekuga kostjale vastu 9,1% ulatuses (265/292).

26.06.2020 istungil tuli kostja oma esialgse pakkumisega võrreldes hagejatele vastu 4%

ulatuses (260/250). Seega tegid hagejad kompromissi saavutamiseks suuremaid

järeleandmisi ning seda juba siis, kui menetluskulusid praktiliselt tekkinud ei olnudki.

25. Samuti on maakohus jätnud kohaldamata TsMS § 164 lg 3, mille kohaselt oleks olnud

õigustatud jätta hagejate menetluskulud täielikult kostja kanda, sest elatise

suurendamine PKS § 101 lg 1 sätestatud määrani oli õigustatud ning kostja esitas enda

varalise seisu osas kohtule vaatamata kohtu selgitustele ja nõuetele selektiivselt ja

mittetäielikku teavet.

Kostja apellatsioonkaebus

26. Kostja esitas 19.11.2020 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

27. Elatise suurendamisel miinimummäärani ei ole põhjendatud ega Riigikohtu praktikaga

kooskõlas maakohtu etteheide, et kostja ei ole esile toonud oma lapse kulusid.

Kolmanda lapse vajaduste tuvastamine ei ole vajalik, sest tuleb eeldada, et tema

ülalpidamiseks kulub kahekordne elatise miinimummäär. Riigikohtu praktika

tsiviilasjades nr 2-16-118651 (p 17) ja nr 2-16-2343, (p-d 10-11) kehtib või vähemalt

peaks kehtima olukorras, mil elatist ei nõuta miinimummääras. Lisaks ei ole kohus

tuvastanud kostja ega ka kostja kolmanda lapse vajadusi, mistõttu ei ole võimalik

tuvastada õiglast proportsiooni, kuidas jaotada hageja sissetulek kõigi ülalpeetavate

vajaduste katteks. Maakohus on eelmenetluse puudulikult läbi viinud ja ei ole

rakendanud uurimisprintsiipi. Kohus ei ole kostjat TsMS § 230 lg 4 järgi kohustanud

esitama andmeid ja dokumente kolmanda lapse ema sissetuleku ja varalise seisundi

kohta. Kohus oleks pidanud välja selgitama kolmanda lapse kulud.

28. Kolme lapse vanemal ei ole kohustust teenida lastele ülalpidamise maksmiseks

vähemalt kahe palga alammäära suurusele lähedast töötasu (vt ka RKTKo nr 2-16-2343,

p 13). Kostja igakuine töine (neto) sissetulek ca 1300 eurot kuus on arvestades Eesti

keskmise töötasu suurust piisav, mistõttu ei saa kostjale ette heita, et tal oleks kohustus

teenida lastele ülalpidamise maksmiseks veel suuremat töötasu. Kostja on tõendanud,

et aprillis ja mais on kostja tööandja vähendanud kõigi töötajate (sh kostja) töötasusid

30%. Seetõttu jääb arusaamatuks maakohtu väide, et märtsikuu palgasedelil on küll

märkus, et tööandaja on aprillis ja mais vähendanud kõigi töötajate töötasusid 30%, kuid

kohtu selgitustele ja määratud tähtajale vaatamata kostja ei ole esitanud rohkem

andmeid enda sissetulekute suuruse (sh vähenemise) tõendamiseks.

29. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema

vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid

asjaolusid (RKTKo nr 2-16-118651, p 10; nr 3-2-1-35-17, p 21.4). Maakohus ei ole

nende asjaolude väljaselgitamisele tähelepanu pööranud. Lisaks ei ole kohus välja

selgitanud vanemate varalist seisundit.

30. Hagejad peavad tõendama oma väidet, et kostjal on järel kinnistu müügiraha 107 000

eurot, mille arvelt ta saaks lastele ülalpidamist anda. Kostja ei ole kinnitanud (väitnud),

et tal on järel kinnistu müügiraha 107 000 eurot. Kinnistu müügist saadud summa arvelt

(140 000 euro) on ostetud XXX korter. Maakohus ei ole arvestanud sellega, et antud

müügist on vaja maha arvata muu hulgas laenujäägi summa ja uue korteri soetamise

notaritasud.

31. Kinnisasja registriosa numbriga XXXXXX omanik on ainuüksi kostja abikaasa ema,

kostja abikaasa ei ole antud korteriomandi kaasomanik.

32. Maakohus on välja toonud, et kostja ja tema abikaasa kasutuses on kaks sõidukit. Laste

ülalpidamiseks kohustatud vanema varalise seisundi kindlakstegemisel ei saa lähtuda

2-20-1702

pelgalt auto margist, vaid kindlaks tuleb muu hulgas teha ka auto väljalaskeaasta. Lisaks

on maakohus jätnud kindlaks tegemata, kellele kostja abikaasa kasutuses olev sõiduk

Volvo XC60, registreerimisnumbriga YYYYYY üldse kuulub.

33. Olukorras, kus on tuvastatud, et hagejad veedavad üldjuhul neli päeva kuus kostjaga,

saab eeldada, et kostja kannab sel perioodil hagejate igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult. Hagejad ei ole seda ümber lükanud. Seega oleks

maakohus pidanud hagejate miinimumelatise nõuet selle tõttu, et lapsed elavad mingi

osa ajast lahuselava vanema juures, vähendama.

34. Elatise nõude lahendamisel tuleb arvestada ka kostja huve. Maakohus ei ole arvestanud,

et vanemale tuleb tagada elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega

(RKTKo nr 2-16-11905, p 18). Kostja on maakohtus toonud välja oma kulude suuruse.

Kohus ei ole põhjendanud, kas 292 eurot lapse kohta kuus makstes kostjale enda

ülalpidamiseks kättejääv summa 424 eurot, on kostja enda kulutuste kandmiseks piisav.

35. Arvestades

kompromissläbirääkimiste

dünaamikat

ning

poolte

positsioonide

paindlikkust ja/või jäikust erinevate kompromissi võimaluste (pakkumiste) suhtes, on

õiglane, et kostja menetluskulud oleks jäänud hagejate kandja (TsMS § 163 lg 2). Kostja

toob välja, et hagejad on otsustanud elatise suurendamiseks pöörduda otse kohtusse,

ilma kohtuväliseid võimalusi kasutamata. Lisaks on kostja nõustunud kohtu suunistel

enda kompromissist (järeleandmisest) siiski veel kompromissi (järeleandmist) tegema

ning olnud nõus tasuma ühele hagejale 260 eurot kuus alates 01.02.2020.

Vastustaja seisukoht

36. Kostja vaidleb hagejate apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hagejate kanda.

37. Hagejad vaidlevad kostja apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata

ja menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

38. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jääb maakohtu

otsus muutmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab

hagi täielikult.

39. TsMS § 654 lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

40. Hagejad esitasid kostja vastu elatise suurendamise nõude kehtiva miinimummäärani.

26.06.2017 maksekäsu määrusega oli kummagi hageja kasuks välja mõistetud igakuine

elatis 235 eurot, mis oli tol ajal kehtinud elatise miinimummäär.

41. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. See tähendab, et eelduslikult ongi

lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus pool

kuupalga alammäärast ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid

tõendada (vt nt RKTKo nr 2-16-118651, p 14).

42. Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et hagejate vajalike kulude katmiseks

kulub vähemalt miinimumpalga suurune summa ühe lapse kohta kuus. Ringkonnakohus

nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et olukorras, kus hagejad nõudsid elatise

suurendamist

Vabariigi

Valitsuse

kehtestatud

kuupalga

alammäärani

ehk

miinimumelatiseni, puudus kohtul vajadus analüüsida ja hinnata hagejate vajadusi ja

nende rahuldamiseks tehtavaid kulutusi.

43. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb

tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus (vt RKTKo

2-20-1702

nr 2-16-2342, p 10). Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures tõendama kohustatud

vanem (vt RKTKo nr 2-16-118651, p 10).

44. Kostja taotles määrata elatis alla seaduses sätestatud alammäära PKS § 102 lg 2 alusel,

tuginedes kahele asjaolule: 1) kostjal on 2018. aastal sündinud veel üks laps, kes

hagejatele miinimumsummas elatise maksmise järel oleks hagejatega võrreldes

varaliselt vähem kindlustatud; 2) hagejate kulud on osaliselt kaetud riikliku

lapsetoetusega.

45. Kõigepealt käsitleb kolleegium esimest asjaolu – kostjal kolmanda lapse olemasolu.

46. Teiste laste olemasolu tõttu elatise vähendamisel alla seaduses sätestatud alammäära

tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena eelkõige teha kindlaks elatist maksma

kohustatud vanemal teiste laste olemasolu ja analüüsida, kas sellel vanemal on võimalik

maksta kõigile lastele miinimumelatist.

47. Maakohus, lähtudes kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest, jõudis järeldusele, et

kostjal on piisavalt sissetulekuid ja vara, et ennast ja kõiki oma lapsi võrdselt elatada

ning hagejatele väljamõistetud elatise kehtiva miinimummäärani suurendamise korral

ei jää kostja kolmas laps varaliselt vähem kindlustatuks. Seega ei anna hagejal veel ühe

lapse olemasolu alust elatist suurendada hagejate taotletust väiksemas ulatuses.

48. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus selle järelduse tegemisel rikkunud

menetlusnorme, ei jätnud vajalikke asjaolusid välja selgitamata ega tõendeid kogumata.

Kolleegium nõustub kostja väitega, et perekonnaasjades ei ole kohus seotud esitatud

asjaolude ja tõenditega ning võib tõendeid koguda ka omal algatusel (TsMS § 436,

lg 6). Nii peab kohus elatisasja lahendamisel arvestama ka omal algatusel teiste laste

ülalpidamisvajadusi ja seda, et neid ei koheldaks hagejatest halvemini (vt RKTKo nr 3-

2-1-21-15, p 11). Maakohus ongi seda teinud ning tuvastanud, et kostjal on piisavalt

sissetulekuid ja vara, et ennast ja kõiki oma lapsi vähemalt miinimummääras üleval

pidada. Kolleegium nõustub kostjaga, et ainuüksi kostja keskmine sissetulek 1300 eurot

kuus seda ei võimaldaks. Kuid maakohus leidis õigesti, et kostja majandusliku olukorra

hindamisel tuleb lisaks kostja sissetulekutele arvesse võtta ka kostja muud vara.

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks

vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral

ka muu vara arvel (RKTKo nr 3-2-1-118-12; nr 2-16-2343/41, p 13).

49. Maakohus tuvastas kostja omaksvõtu ja asjas esitatud kirjalike tõendite alusel, et kostja

müüs veebruaris 2020 talle lahusvarana kuulunud kinnistu 140 000 euro eest ja ostis

seejärel koos uue abikaasaga kaasomandisse korteri, mis koos parkimiskoha ja

panipaigaga maksis 75 500 eurot. Kostja neid asjaolusid ei vaidlustanud. Seega jõudis

maakohus põhjendatud järeldusele, et korteri ostuhinnast järelejäänud summa on

piisav, et tagada ülalpidamine kõigile kolmele lapsele seaduses sätestatud

minimaalmääras.

50. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et ta ei pidanud ümber lükanud hagejate

väidet, et kostjal on järel kinnistu müügiraha 107 000 eurot, mille arvelt lastele

ülalpidamist anda, kuna hagejad ei ole oma väidet tõendanud. Kolleegiumi hinnangul

on hagejad tõendanud oma väidet, et kostjal on võimalik lisaks igakuisele sissetulekule

maksta elatist ka maja müügist saadud raha arvelt. Kostja on kohtuistungil omaks

võtnud asjaolu, et müüs maja 140 000 euro eest, mistõttu ei pidanud hagejad seda

asjaolu enam tõendama ( TsMS § 231 lg 2). Kostja tõi vastuväitena välja, et saadud

raha arvelt ei saa ta elatist maksta, kuna selle raha eest on ostetud Lasnamäele korter ( I

kd, lk 85). Hagejad lükkasid kostja vastuväite ümber, märkides, et kostja ostis korteri

kaasomandisse (kummalegi ½ kaasomandist) ning kogu korteri hind oli 64 900 eurot,

millele lisandub parkimiskoha hind 6600 eurot ja panipaiga hind 4000 eurot, mistõttu

kostjale jäi alles piisav summa elatise maksmiseks ( I kd, lk 101). Korteri hinna ja selle

2-20-1702

ostmise kohta kaasomandisse on hagejad esitanud ka tõendid ( I kd, lk 106-144). Kostja

ei ole hagejate väidetele ja esitatud tõenditele vastu vaielnud. Maakohus juhtis sellele

ka kostja tähelepanu oma kirjalikus määruses. Maakohus märkis, et hagejate esindaja

vastuväited kostja kulude arvestuse ja laste võrdse kohtlemise argumendi kohta on

kohtu esmasel hinnangul põhjendatud. Samuti märkis maakohus, et kostja ei ole

pidanud vajalikuks ümber lükata hagejate esitatud tõendeid ja nendest tehtud järeldusi,

mille kohaselt kostjal ei saanud kuluda kogu kinnistu müügist saadud raha Tallinnasse

uue elamispinna ostmiseks, vaid tal peab olema alles suur summa ( I kd, lk 149 pöördel).

Samas määruses andis kohus pooltele ka tähtajad lõplike seisukohtade esitamiseks ja

vastaspoole esitatud kohta arvamuse avaldamiseks. Seega ei saanud kostjale tulla

üllatusena, milliseid poolte väiteid ja tõendeid maakohus kostja varandusliku seisundi

hindamisel arvestab.

51. Kuna maakohus tuvastas, et kostjal on muu vara näol piisavalt vahendeid, et kolmele

lapsele miinimummääras elatist maksta, puudus kohtul vajadus tuvastada õiglast

proportsiooni, kuidas jaotada hageja sissetulek kõigi ülalpeetavate vajaduste katteks.

52. Järgnevalt käsitleb kolleegium teist asjaolu - hagejate kulud on osaliselt kaetud riikliku

lapsetoetusega.

53. Riigikohus on korduvalt leidnud, et peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust

elatise vähendamiseks. Riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega, nagu kohustatud vanema halb varaline seisund või kui

pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt nt RKTKo

nr 2-16-11905, p 19).

54. Selliseks muuks asjaoluks on kostja maakohtus esile toodu üksnes oma sissetuleku

suuruse, mis ei võimalda kolmele lapsele miinimumsummas elatist maksta. Olukorras,

kus maakohus tuvastas, et kostjal on võimalik elatist maksta ka muu vara arvel ja

hagejatele väljamõistetud elatise kehtiva miinimummäärani suurendamise korral ei jää

kostja kolmas laps varaliselt vähem kindlustatuks, ei anna kolmanda lapse olemasolu

iseenesest alust elatise väljamõistmiseks lapsetoetuse võrra väiksemas summas.

55. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väietega, et maakohus rikkus

menetlusnorme, kui vähendas elatist lastetoetuse võrra põhjendusel, et üldjuhul käivad

hagejad üle nädala nädalavahetustel isa juures ning seega katab kostja lisaks makstavale

elatisele umbes kahel nädalavahetusel kuus ka laste igapäevase ülalpidamise ja

meelelahutuse kulud.

56. Maakohtu menetluses ei ole kostja kordagi tuginenud sellele, et ta lastega suhtleb ja

lastega suhtlemise ajal kannab nende ülalpidamiskulusid. Kostja ei ole ka väitnud, et

riiklik toetus tuleks seetõttu PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatisest maha arvestada, et ta

lastega suhtleb. Üksnes asjaolu, et kostja aeg-ajalt lastega suhtleb ei anna kohaselt alust

PKS § 102 lg 2 alusel elatise vähendamiseks ( vt RKTKo nr 3-2-1-165-13 ja 3-2-156-

15.) Kostja on ka ise apellatsioonkaebuses möönnud, et praegusel juhul ei ole tegemist

olukorraga, kus elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps

elab osa aega kohustatud vanema juures. Sellest, et hagejad veelavad üldjuhul neli päeva

kuus kostjaga, ei saa järeldada, et nad elavad osa aega kostja juures ( II kd, lk 8).

57. TsMS § 436 lg-te 2 ja 3 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud

tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel

võimalik oma arvamust avaldada.

58. Kuivõrd lastega suhtlemist ei ole menetluses arutatud ega sellekohaseid seisukohti

esitatud, ei ole põhjendatud maakohtu poolt elatise vähendamine lapsetoetuse võrra alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. Ka Riigikohus on leidnud, et kohus ei saa

elatisenõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool

ei tuginenud ja mida ta pooltega ei arutanud ( vt RKTKo nr 3-2-1-174-16 p.11).

2-20-1702

59. Olukorras, kus kostja ei ole maakohus suhtlemiskorrale ja sel ajal lastele tehtavate

kulude kandmisele tuginenud, ei ole võimalik lähtuda ka eeldusest või panna hagejatele

tõendamiskoormist kostja poolt kulude kandmise eelduse ümberlükkamiseks, nagu

leiab kostja apellatsioonkaebuses.

60. Kuna muid asjaolusid, mis annaksid aluse elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1

sätestatud alammäära, ei ole tuvastatud, ei ole põhjendatud üksnes seetõttu, et hagejatele

makstakse riiklikku lapsetoetust, elatist alla miinimummäära vähendada. Nii hagejad,

kui kostja uus laps saavad ühesuguses summas ühte moodi PHS § 17 lg 3 alusel

lapsetoetust ning üksnes see, et riiklikku lapsetoetust makstakse, ei anna alust elatise

vähendamiseks poole toetuse võrra.

61. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hagejate nõuded elatise suurendamiseks

kehtiva miinimumelatise määramini (käesoleval ajal 292 eurot), tuleb rahuldada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

62. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, on vajadus muuta ka menetluskulude

jaotust (TsMS § 173 lg 3).

63. Seoses

hagi

ja

hageja

apellatsioonkaebuse

rahuldamisega

ning

kostja

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnaohus TsMS § 162 lg 1 ja

§ 171 lg1 alusel maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda.

64. Maakohus ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Seega ei määra poolte

menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)