1-20-3107/70 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

5.aprill 2021, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-20-3107

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Orvi Koik, Sten Lind

Kriminaalasi

Andres Judakovi süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 17. juuni 2020. a otsus

Apellatsiooni esitaja

ringkonnaprokurör Aarne Pruus, kaitsja adv. Eve

Jundas

Süüdistatav

Andres Judakov (ankeetandmed Pärnu Maakohtu

otsuses)

Kaitsja

Adv. Eve Jundas

Prokurör

Aarne Pruus

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu otsus 17.juunist 2020 tühistada

osaliselt ja nimelt, Andres Judakovi süüdimõistmises

KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja tema karistamises 5aastase

vangistusega.

Teha tühistatud osas uus o t s u s, millega mõista

Andres Judakov süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ning

karistada teda 6 (kuue) aasta pikkuse vangistusega.

Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

Määrata Advokaadibüroo Legalia vandeadvokaat Eve

Jundasele makstava riigi õigusabi tasu suuruseks A.

Judakovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi eest 254 eurot 88 senti, sh käibemaks 42,48

eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib

esitada

määruskaebuse

ringkonnakohtu

kaudu

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohtu otsusega 17. juunist 2020 tunnistati Andres Judakov süüdi KarS §

118 lg 1 p 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 (viis) aastat vangistust. Karistuse

kandmise aja alguseks loeti kahtlustatavana kinnipidamise päev, s.o 3. märts 2020.

Kannatanu YY tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. KrMS § 175 lg 1 p 3, 4, 9, § 179 1 p 1

ja § 180 lg 1 alusel mõisteti A. Judakovilt menetluskuludena riigituludesse kokku

4580,40 eurot: surnu kohtuarstliku ekspertiisi maksumus 250 eurot ja DNA-ekspertiisi

maksumus 1368 eurot, tasu riigi õigusabi eest 1502,40 eurot ning sundraha 1460

eurot.

A. Judakovile esitati süüdistus ja ta oli antud kohtu alla KarS § 113 lg 1 järgi selles, et

3. märtsil 2020 kella 21.30 ajal, oma elukohas XXX majas, lõi ta ühise joomingu ajal

tekkinud tüli käigus tahtlikult QQ (Q) ühel korral noaga kõhtu, tekitades kannatanule

ülakõhu piirkonna torke-lõikehaava peen- ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri

vigastusega ning verevalumiga kõhukelmetaguses ruumis, mis tüsistus ägeda

verekaotusega ja hüpovoleemilise šokiga, mille tagajärjel QQ 4. märtsil 2020 kell 02.10

SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas suri.

Maakohus tunnistas A. Judakovi süüdi KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ehk tervisekahjustuse

tekitamises, kui sellega on põhjustatud surm (s.o. kergemas kuriteos) ning mõistis

karistuseks 5 aastat vangistust. Erinevalt prokurörist leidis maakohus, et A. Judakovil

puudus surma kui tagajärje osas tahtlus, küll aga tegutses ta kergemeelselt. Kohus

luges süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks ja seetõttu ei jaatanud ka

hädakaitsele viitavaid asjaolusid, millele süüdistatav osundas. Kohus luges karistuse

kandmise aja alguseks kahtlustatavana kinnipidamise päeva, s.o 3. märtsi 2020.a,

ning jättis tõkendi vahistamise muutmata kohtuotsuse jõustumiseni.

Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2020 otsusega tühistati Pärnu Maakohtu 17.

juuni 2020 otsus osaliselt: A. Judakovi KarS § 118 lg 1 p 7 järgi süüdimõistmises,

viieaastase vangistusega karistamises ning temalt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha

väljamõistmise ja väljamõistetava menetluskulu kogusuuruse osas. Ringkonnakohus

tegi tühistatud osas uue otsuse, millega otsustas mõista A. Judakov süüdi KarS § 117

lg 1 ja KarS § 121 lg 1 järgi ning karistada teda 1 aasta pikkuse vangistusega.

Kokkuvõttes nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et A. Judakov ei tegutsenud

hädakaitseseisundis ja puuduvad ka muud õigusvastasust välistavad asjaolud. Samas

leidis ringkonnakohus, et A. Judakov tegi noaga lüües selle tagajärgede osas

valearvestuse. On tõsi, et teatud tugevusega noalöögi puhul kõhtu on eluohtlik

kehavigastus ootuspärane tagajärg, samas noaga kõhu kriimustamine eluohtlik pole.

Praegusel juhul on ebaselge, kui tugevalt ja kui sügavale A. Judakov noa lõi ja kui hästi

ta joobnuna oma jõudu tajus. Seetõttu on ennatlik omistada talle selget arusaama, et

tema liigutus võis puutuda peen- või jämesoolde või lõigata neeruarterisse. Selles

küsimuses tõlgendas ringkonnakohus kõrvaldamata kahtlused A. Judakovi kasuks,

nagu seda nõuab KrMS § 7 lg 3.

Isegi kui möönda, et A. Judakov pidas võimalikuks eluohtlike siseorganite vigastuste

tekitamist, annab tema vahetu teojärgne käitumine ja isikuandmed alust arvata, et ta

lootis seda siiralt (kuigi kergemeelselt) vältida. Riigikohus on leidnud, et ka väliselt

eluohtliku teo toimepanemise korral on arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo

toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. See lootus, et selline tagajärg ei

saabu, peab olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades

adekvaatne ja tõsimeelne, konkreetsetele asjaoludele toetuv ja sõltumatu süüdlase

poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti kirjeldavas

osas on sedastatud, et surnu rindkerel on nahaaluse rasvkoe paksus 1,5 cm ja kõhul

3 cm, millest võib järeldada, et 3 cm-sügavust torkehaava võinukski üsna ohutuks

pidada. Süüdistatavale saab ette heita vaid ühte lööki, mis (nagu ka YY ütlused

kinnitavad) realiseerus väga kiiresti muude liigutuste käigus. Kohtul pole kindlaid

andmeid, kui sügavale kehasse nuga ulatus. Samuti ei nähtu tõenditest, et süüdistatav

oleks kogenud vägivalla tarvitaja või noavõitleja või omaks eriteadmisi anatoomiast.

Ringkonnakohtu hinnangul pole põhjust veendumuseks, et A. Judakovil puudus lootus,

et ühest kiirest löögist tingitud vigastus oli vaid pindmine. Ka see, et A. Judakov

nimetas tunnistajate sõnul oma löögi tagajärge „kriimustuseks“, kui palus arsti kutsuda,

ilmestab tema arusaama tehtud teost. Kokkuvõttes on tuvastatud A. Judakovi tahtlus

noaga vähemalt kerge kehavigastuse tekitamise (noaga vähemalt naha vigastamise)

osas ja ettevaatamatus siseelundeid vigastanud eluohtlike tervisekahustuste (peen- ja

jämesoole ning neeruarteri vigastuse) osas. Riigikohus on leidnud sarnasel juhul

(RKKKO nr 1-17-105, p 15), et süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 118

lg 1 p 7 järgi, kui tema tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse

tekitamiseni, aga kui süüdistatava tahtlus löögi sooritamisel ei hõlmanud

tervisekahjustusena surmani viinud vigastuste põhjustamist, tuleb kõne alla tema

vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi

ideaalkogumis. Kohtukolleegiumi hinnangul oli praegusel juhul tegemist just sellise

olukorraga, kus A. Judakovi tegevus vastab KarS § 117 lg 1 ja § 121 lg 1 tunnustele.

Riigikohtu 15. märtsi 2021 otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri

2020 otsus osas, millega ringkonnakohus tühistas Pärnu Maakohtu 17. juuni 2020. a

otsuse ja saatis tühistatud osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu etteheitega, et maakohus ei

sedastanud A. Judakovi tahtlust selle kehavigastuse suhtes, mis tegelikult tingis ohu

elule ja tõi lõpuks kaasa kannatanu surma. Samas ei hinnanud ringkonnakohus

Riigikohtu seisukoha järgi A. Judakovi subjektiivse külje kindlakstegemisel tõendeid

kogumis, mis tingis olulise menetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Riigikohtu põhjendas oma seisukohta kokkuvõttes järgmiselt.

Tähelepanu tulnuks pöörata süüdistatava tahtluse tuvastamisel ka teo välisele

avaldumisele ehk sellele, milline oli noalöögi suund, sellesse rakendatud jõud ja

löögijäljed. (Vt nt RKKKo nr 1-17-105/35, p 15; RKKKo nr 1-16-6512/64, p 9;

3. mai 2019. a otsus nr 1-17-5883/77, p 17.) Kohtuarstliku ekspertiisi käigus

kirjeldatud torke-lõikehaava sügavus kuulub vaieldamatult teo välist avaldumist

iseloomustavate tunnuste sekka. Tegemist ei ole aga ainsa võimaliku teabega, mille

alusel anda hinnang noalöögi tugevusele ja haava (ligikaudsele) sügavusele. Ehkki

noahaava täpne sügavus on ringkonnakohtu hinnangul jäänud ekspertiisiakti põhjal

ebaselgeks, on ekspert leidnud, et kannatanu surma põhjuseks oli ülakõhu piirkonna

torke-lõikehaav peen- ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastusega ning

verevalumiga kõhukelmetaguses ruumis. On üldteada, et neerud on inimesel selja

pool, ja vaidlust pole, et noahaav paiknes vasakul ülakõhu piirkonnas. Seega on ka

eriteadmisteta võimalik jõuda järeldusele, et noavigastus pidi olema küllalt sügav, et

ulatuda kõhupoolelt seljapooleni. Sellise sügavusega vigastust on üldjuhul keeruline

pidada valearvestuseks, nagu on järeldanud ringkonnakohus. Kohtud tegid kindlaks,

et A. Judakov lõi kannatanut noaga, mille lõiketera pikkus on 19,2 cm. Ringkonnakohtu

tuvastatud asjaolud viitavad, et süüdistatav ei valinud sellist nuga juhuslikult, vaid

kaalutletult. Tunnistaja YY kirjeldas maakohtus ristküsitlusel, kuidas A. Judakov tegi

nuga võttes selle valimisele iseloomulikke liigutusi (üritas enne midagi võtta, siis pani

selle tagasi). Tunnistaja ütluste usaldusväärsuses ringkonnakohus ei kahelnud.

Ringkonnakohtu otsusest joonistub välja ka arusaam, et noa võtmine ei olnud kantud

soovist kannatanut üksnes hirmutada, sest kohe pärast noa valimist suundus

A. Judakov tagasi kannatanu juurde ning lõi teda sihilikult. Ringkonnakohus märkis, et

veremäärdumus noateral oli ligikaudu 12 cm. Seejärel asus kohus aga ühelegi tõendile

või muule argumendile viitamata seisukohale, et ei ole võimalik välistada, et nuga

tõmmati millegi vastu verest puhtaks ja sedasi kandus veri tera otsa poolt pideme

poole, pikendades niiviisi veremäärdumust. Sellisele oletusele tuginedes jättis

ringkonnakohus hindamata, kas niisugune hüpotees on ka eluliselt usutav, sest

tavaliselt ei pühita noa tera puhtaks tera poolt pideme poole - see ei ole käepärane ja

selliselt tekib oht enese vigastamiseks. Ringkonnakohtu oletuslikule sündmuskäigule

ei ole ka süüdistatav ise ega tema kaitsja kaitseteesina tuginenud. Apellatsioonikohus

leidis, et A. Judakovile oleks ennatlik omistada teadmist, et tema liigutus võis puutuda

peen- ja jämesoolde või lõigata neeruarterisse. Selgitamata seejuures, kuidas see

järeldus sobitub ringkonnakohtu poolt usaldusväärseks loetud tõenditega, mis

iseloomustavad noalööki ja -haava. Seega ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine

kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör Aarne Pruus ja kaitsja Eve

Jundas.

Prokurör vaidlustab otsuse A. Judakovi süüdistuse ümberkvalifitseerimise ja karistuse

mõistmise osas, paludes mõista A. Judakov süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja karistada

teda seitsmeaastase vangistusega.

Prokurör ei nõustu maakohtuga, et tagajärje, s.o surma põhjustamises, esineb A.

Judakovil ettevaatamatuse raskeim vorm, s.t kergemeelsus. Prokurör leiab, et A.

Judakov põhjustas QQ-le eluohtliku tervisekahjustuse 3.03.2020 kl 21.30 ja kannatanu

suri 4.03.2020 kl 02.10, mistõttu on noalöögiga põhjustatud eluohtlik tervisekahjustus

ja surma saabumine ajaliselt lähiseoses. Ta käsitab üldtuntuna asjaolu, et noalöögiga

kõhtu võidakse põhjustada inimesele eluohtlik tervisekahjustus, mis võib päädida

surmaga. Noalöögiga tekitas A. Judakov olukorra, mis ei olnud enam tema kontrolli all.

See, kas QQ jääb ellu või sureb, olenes juba kiirabi tegevusest. Arstidel ei õnnestunud

QQ päästa ja ta suri haiglas operatsiooni käigus. Kuriteo välise teopildi alusel saab

teha järelduse, et A. Judakov möönis, et tema tegevuse tulemusena võib saabuda

kannatanu surm. Prokurör osundab, et ka A. Judakov ise avaldas kohtuistungil, et

noalöögi tagajärjel kõhtu võib saabuda inimese surm. Eeltoodust lähtuvalt on prokuröri

hinnangul ekslik kohtu seisukoht, et A. Judakov ei pidanud võimalikuks, et noaga kõhu

haavamine võib tuua kaasa kannatanu surma. Kõht on kehapiirkond, mille haavamine

võib üldjuhul kaasa tuua raskeid tagajärgi, sh surma. A. Judakov pani seega kuriteo

toime kaudse tahtlusega. Ta pidas võimalikuks, et tema tegevuse tulemusena võib

saabuda ohvri surm ning möönis seda. Arvestades KarS § 113 lg 1 sanktsioonipiire,

kuriteo asjaolusid ja süüdistatava isikut, taotleb prokurör A. Judakovi süüdimõistmist

ja karistamist KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest sanktsiooni

miinimummäära lähedase karistusega, s.o vangistusega 7 aastat.

Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub mõista A. Judakov uue otsusega

õigeks. Alternatiivselt palub kaitsja mõista A. Judakovile KarS § 118 lg 1 p 7 järgi

karistus miinimummääras, s.o. 4 aastat, millisest KarS § 73 lg 1 kohaselt lugeda

koheselt ärakandmisele karistus, mille ta vangistuse näol on reaalselt kandnud,

ülejäänud karistus aga kohaldada tingimisi.

Kaitsja leiab, et A. Judakov tegutses hädakaitses, mille piire ta ei ületanud, mistõttu

tema tegevus ei ole õigusvastane ja karistatav. Kohtuotsuses puudub põhjendus ja

kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, millega rikkus KrMS § 339 lg

1 p-i 7. Ühtlasi hindas kohus tõendeid vääralt. Põhiliselt rajaneb kohtuotsus kannatanu

YY ütlustel, mis olid lünklikud, ei tõendanud olulisi asjaolusid, ei lükanud

usaldusväärselt ümber vastuväiteid süüdistusele. Tunnistajad PP, TT, JJ ja TT olulisi

asjaolusid ei tõendanud, kuna viibisid köögis ja koridoris toimunut ei näinud.

Arvestamata on jäetud PP iseloomustus kannatanu kohta. Alusetult on kohus jätnud

tõendikogumist välja süüdistatava ütlused, mis puudutavad kannatanu rünnet. Kohus

pole usaldusväärselt põhjendanud võimaliku hädakaitsepiiride ületamist. Süüdistatav

on kindel, et kui ta poleks köögist nuga haaranud ega sellega end kaitsnud, oleks

kannatanu teda kindlasti uuesti löönud. Nuga oli käeulatuses. Maakohus ei ole

küllaldaselt motiveerinud, miks ei arvestatud eelnimetatud ajavahemikul kannatanu

korduvate

tapmisähvardustega,

samuti

korduvate

eelnenud

samalaadsete

ähvardustega. Kohus ei ole andnud usutavat hinnangut kannatanu ja süüdistatava

vahel toimunule vahetult enne ja konfliktsituatsiooni ajal. Pole arvestatud A. Judakovi

korduvate kinnitustega, et kannatanu lõi süüdistatavale magamistoast väljumisel

tugeva löögi kõva esemega pähe. Kohtuotsuses puuduvad motiivid, miks ei

arvestatud, et kannatanu järgnes süüdistatavale pärast talle näkku löömist edasi

koridorist köögini, järgnesid uued ähvardused ja kannatanu tekitas otseselt reaalse

ohu süüdistatava elule ja tervisele. Maakohus ei arvestanud süüdistatava ütlustega, et

kõik toimus kiiresti ja ootamatult, raske tagajärje ärahoidmiseks tuli kiirelt tegutseda.

Puuduvad motiivid, miks ei arvestatud süüdistataval äkki tekkinud ägeda

stressireaktsiooniga konflikti ajal, mis tekkis kannatanu ähvardustest. Kuigi kannatanul

puuduvad kehtivad karistused, siis on süüdistatavale teada tema korduv kohtulik

karistatus, sh vägivallakuritegude eest vangistusega. Lisaks on ebaõige kohtu hinnang

kannatanu poolt tekitatud kehavigastuste koha osas. Puuduvad usaldusväärsed

tõendid, et löömine toimus koridoris 1 viibides kannatanu eelnenud “kätega vehkimise"

ajal. Süüdistatav kinnitab, et eelnevalt esikus “kätega vehkimise" ajal kannatanu teda

ei löönud, süüdistatav ei seisnud kannatanu vahetus läheduses, vaid kannatanu

tekitas talle vigastused koridoris 2, koheselt magamistoast väljumisel. Löök oli väga

tugev, tundus et löödi kõva esemega. Kuna süüdistataval on üks silm klaasist

(silmaoperatsioon 2005.a.), tundis ta tugevat valu, vigastada said ka hambad, oli tugev

peapõrutus. Süüdistatav kartis, et kannatanul on käes haamer või muu ese, millega

tema arvates oli kannatanu teda löönud. Maakohus tõlgendas ebaõigesti süüdistatava

kahjuks, et sündmuskohalt ei leitud haamrit ega muud eset. Kohtuotsuses puudub

hinnang süüdistatava kaitsetegevusele võimaliku hädakaitsepiiride ületamise suhtes.

Kannatanule rüseluse käigus tekitatud vigastuse puhul ei saa rääkida hädakaitse

piiride ületamisest. Süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et kannatanu elu päästa. Kõik

kahtlused pidanuks kohus tõlgendama süüdistatava kasuks. Süüdistatav on alates

kohtueelsest uurimisest andnud ütlusi, mis on vastavuses kohtuistungil antud

ütlustega. Kaitsja hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et süüdistatav ei ole talle

inkrimineeritud kuritegu toime pannud tahtlusega, aga tõendid võimaldanuks

maakohtul maksimaalselt süüdistatava süüdistamist süüteo toimepanemise eest

hädakaitse piiride ületamisel.

Kaitsja leiab, et mõistes karistuse KarS § 118 lg 1 p 7 kohaselt, võinuks kohus mõista

karistuse sanktsioonis ettenähtud alammääras. Maakohus võinuks rohkem arvestada

süüdistatava isiksusega, kes on varem karistamata, kellel on kindel elukoht, on olnud

korralik tööinimene. Tema iseloomustused on äärmiselt positiivsed. Süüdistatav

kahetseb südamest toimunut, on hüvitanud kahjud, milliseid oli võimalik heastada. Ta

ei ole sellisel määral alkoholi kuritarvitaja, et kaasinimeste elule ja tervisele tulevikus

ohtu kujutaks. Ta kutsus ise kannatanule kiirabi ega lahkunud sündmuskohalt.

Süüdistatav avaldas kohtus siiralt, et on saanud raske õppetunni ja võib kindlalt

välistada uute kuritegude toimepanemise võimaluse.

23. märtsil 2021 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus taotlus, milles süüdistatav ja

kaitsja soovivad ringkonnakohtus kirjalikku menetlust. Tallinna Ringkonnakohtu sama

päeva määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus

menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 31.

märtsini 2021.

Tähtajaliselt esitas kirjalikud seisukohad kaitsja ja märkis, et jääb oma apellatsiooni

seisukohtade juurde, pidamata vajalikuks neid korrata. Prokuröri apellatsioonile

vaidleb kaitsja vastu ja esitab täiendavalt seisukohad seoses Riigikohtu otsusega.

Kaitsja palub jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. Oma seisukohti põhjendab

kaitsja järgmiselt.

A. Judakov võis tegutseda kannatanule enamohtlike kehavigastuste tekitamisel

ettevaatamatult, sj vähemalt hooletusest, aga tõenäoliselt kergemeelsusest. Kuivõrd

A. Judakovi tahtlus ei hõlmanud tervisekahjustusena surmani viinud vigastuste

põhjustamist, võiks tema teo kvalifitseerida KarS § 121 ja ettevaatamatu tapmise eest

KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumina. On vajalik anda hinnang A. Judakovi tahtlusele

selle kehavigastuse suhtes, mis tegelikult tingis ohu elule ja tõi kaasa kannatanu

surma. On õige, et torke-lõikehaava sügavus kuulub vaieldamatult teo välist

avaldumist iseloomustavate tunnuste hulka. Samas ei ole aga tegemist ainsa

võimaliku teabega, mille alusel anda hinnang noalöögi tugevusele ja haava

(ligikaudsele) sügavusele. Kindlasti on vajalik arvestada, et noahaava täpne sügavus

on ekspertiisiakti põhjal ebaselge. Akt ei kajasta ka löögi suunda. Ei ole üheselt

tõendatud, et noalöök toimus YY poolt kirjeldatud kujul. Tunnistaja YY ütlustest nähtub,

et löömisliigutus toimus otse ette, mitte üles-allapoole ega diagonaalselt. YY kinnitas,

et A. Judakovi käsi käis täpselt otse ette. YY ütluste kohaselt A. Judakov ja QQ

tõukasid üksteist eemale, vehkisid kätega. Täpsustavale küsimusele QQ ja A.

Judakovi liikumise osas väidab YY, et neil võis olla käepikkune vahe, nad kätega

üksteist hoidsid kinni. Rüselemine ja kinnihoidmine toimusid paar minutit, võib-olla

rohkem. YY ei näinud, kas A. Judakov kukkus kannatanu vastu. Ekspertiisiakt ei

välista, et vigastused noaga kokkupuutest võisid suureneda ja süveneda kannatanu

järsul liikumisel. See kinnitab, et eluohtlikud ja surmavad vigastused ei olnud A.

Judakovi poolt tekitatud tahtlikult. Kannatanu järsu liigutuse korral pole välistatud noa

tungimine sügavamale. Seda ei osanud A. Judakov ette näha. Pole õige seisukoht, et

sellises olukorras kannatanule vigastuse tekkimist pidi A. Judakov ette nägema. A.

Judakov

tegutses

eluohtlike

kehavigastuste

tekitamise

suhtes

ilmselt

ettevaatamatusega. A. Judakov oli ka löögi järgselt arvamusel, et põhjustas QQ-le

pindmise noahaava. A. Judakov avaldas koheselt tunnistajatele, et „kriimustas“ QQ ja

palus arsti kutsuda. On tõenäoline, et A .Judakovi eesmärk noaga tegutsemisel oli end

kaitsta, piirduda QQ pealiskaudse vigastamisega. Tuleks arvestada, et QQ oli kogu

aeg ärritunud ja kartis, et tema naist, tunnistaja YY, tahetakse ära võtta. A. Judakov

tajus konfliktsust ja ilmselt soovis reageerida vägivallale vägivallaga, et viia konflikt

võrdsele tasandile ja mitte jääda ohvri rolli. Arvestada tuleks ka A. Judakovi

isikuomadusi. A. Judakov on 52-aastane, pole kunagi vägivallasüütegude eest

karistatud, tema isiksus ja tavapärased käitumismustrid on välja kujunenud. Nii pole

tõenäoline, et A. Judakov võis kellegi surma või tema neeruarteri või soolte vigastamist

tahta, seejuures isegi mitte tagajärje möönmise vormis.

Usaldusväärselt on tõendatud, et A. Judakov soovis QQ „ainult noaga kriimustada“

ega soovinud kannatanule põhjustada eluohtlikku tervisekahjustust. Puuduvad

usaldusväärsed tõendid, et A. Judakov sai noalöögi ajal ja selle järgselt aru, et oli

põhjustanud QQ-le oluliselt tõsisema kehavigastuse kui pindmise noahaava. A.

Judakov koheselt kööki sisenedes avaldas tunnistajatele, et “kriimustas” noaga QQ.

Eelavaldatu ei olnud ajendatud soovist, nagu väidab prokurör, oma tegu pisendada.

Kiirabi kutsuti hiljem, pärast QQ terviseohtliku olukorra kindlakstegemist tunnistajate

poolt. Need faktilised asjaolud ei tugine A. Judakovi ütlustele. Kannatanu QQ

“kriimustamist” A. Judakovi poolt ei ole loetud tõendatuks mitte A. Judakovi ütlustega.

Seda tõendasid tunnistajad TT, JJ ja PP. Paarikümne minuti pärast tehtud politsei

rinnakaamera videotel A. Judakov selgitab usutavalt et “juhtus imelik asi, mille üle ta

õnnelik ei ole”. Nii saab lugeda tõendatuks konkreetsete tunnistajate ütlustega, et A.

Judakov soovis QQ noaga vaid kriimustada. Rüselemise käigus tungis nuga liiga

sügavale. Saab eeldada, et A. Judakov võis soovida (kui üldse) lüüa QQ selliselt, et

nuga ei tungi kõhuõõnde. Isegi kui möönda, et A. Judakov pidas võimalikuks eluohtlike

siseorganite vigastuste tekitamist, annavad tema vahetu teojärgne käitumine ja

isikuandmed alust arvata, et ta lootis eelnimetatud kehavigastusi siiralt (kuigi

kergemeelselt) vältida. Rüselemise käigus QQ-le tekitatud vigastusi ei saa lugeda

tahtlikeks. KrMS § 7 lg 3 tähenduses esines tõsiseltvõetav kahtlus A. Judakovi tahtluse

osas tekitada QQ-le eluohtlikke vigastusi. Kahtlused aga tuleb tõlgendada A. Judakovi

kasuks. Seega ei ole ta toime pannud KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu.

Eelkirjeldatu annab aluse objektiivselt järeldada, et A. Judakov põhjustas QQ-le

noalöögiga (rüselemisel) kõhuõõnde tungiva noahaava (ettevaatamatus hooletuse

vormis) või lootis seda vältida (ettevaatamatus kergemeelsuse vormis). Maakohus on

õigesti arvestanud A. Judakovi kui äärmiselt positiivse isiksusega. Rohkem tuleks

arvestada ka QQ isiksusega, kes on mitmeid kordi kriminaalkorras karistatud, seda ka

vägivallakuritegude eest. A. Judakov palub arvestada, et eelkirjeldatud olukorras on

usutav, et A.Judakov polnud teadlik, et tema liigutus võis ulatuda peen- ja jämesoolde

või lõigata neeruarterisse. Selline olukord on kooskõlas tunnistaja YY ütlustega,

samuti teiste tõenditega, sealhulgas ekspertiisiaktiga. A.Judakov väidab, et ta ei

valinud enne noa haaramist köögi sahtlist nuga. Ta selgitas maakohtu istungil, et

soovis enesekaitseks sahtlist leida kas taskulampi või muud eset. Ta otsis ka

puudekastist halgu. Talle sattus kätte aga nuga. A. Judakovi seletuste kohaselt oli

noaga võimalik käsi pikemaks saada, et kannatanu teda näkku lüüa ei saaks. Seejärel

tekkis kannatanuga rüselus. On täiesti alusetu väide, et A. Judakov valinud nuge.

A.Judakov rõhutab, et kahetseb siiralt toimunut. Ta on kinnipidamiskohas viibinud üle

aasta, on saanud elus raske õppetunni. Võimalikul süüdimõistmisel palub määrata

selline karistus, millise reaalne vangistuse osa oleks käesolevaks ajaks kantud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega,

Riigikohtu otsusega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

Kuna kaitsja ei ole loobunud oma apellatsioonis esitatud taotlustest ja kohtukolleegium

leiab, et need on põhjendamata ega kuulu rahuldamisele, siis selgitab ringkonnakohus

taotluste rahuldamata jätmist veelkord. Teada on, et kaitsjale on korduvalt selgitatud,

miks tema poolt esitatud taotlused rahuldamata on jäetud – nii esimesel korral suulisele

istungile määramise määruses, kohtuistungil kui ka eelmises kohtuotsuses ja asjaolud

ei ole tänase päeva seisuga muutunud, mistõttu kohtukolleegium kordab juba eelnevalt

apellandile selgitatut.

Esmalt palub kaitsja välja nõuda Põhja-Eesti Regionaalhaiglast tõendi A. Judakovi

silmatrauma kohta, soovides tõendada, et ta tundis kannatanu löögist pähe teravat

valu. Apellatsiooni kohaselt puudutab tõend Judakovile 2005.a. teostatud

silmaoperatsiooni, mille tagajärjel on üks silm klaasist. Apellant leiab, et kohus jättis

samasisulise taotluse põhjendamatult rahuldamata. Maakohus jättis kaitsja

sellekohase kaitseaktis esitatud taotluse rahuldamata 8. juuni 2020 määruses, leides,

et tõend pole seoses süüdistusega asjakohane, ei puudutata tõendamiseseme

asjaolusid ja ei saa sisaldada täiendavat õigustavat asjaolu. Kaitsja taotlusest ei ilmne,

mil moel maakohus oma järelduses eksis. Ka praegu pole tuvastatav, et tegemist oleks

kriminaalasjas tähtsust omava tõendiga KrMS § 2861 lg 1 tähenduses. Arstitõendi

olemasolu, mis sedastaks 2005.a teostatud operatsiooni ja klaassilma olemasolu, ei

saa tõendada terava valu tundmise fakti 2020.a kevadel. Seejuures ei ilmne

vaidlustatud otsusest ega apellatsioonist, et asjas oleks vaidlust operatsiooni ja

klaassilma üle.

Samuti palub kaitsja nõuda karistusregistrilt täiendavad andmed kannatanu QQ

kõikide kriminaal- ja väärteokaristuste kohta. Kuna karistusregistri andmed ilmselt ei

kajasta kõiki varasemaid kannatanu karistusi, siis soovib kaitsja ka kohtuotsuseid

kannatanu kõikide karistuste kohta. Ka selle taotluse rahuldamiseks puuduvad KrMS

§ 321 lg 6 alused. Kaitsja esitas juba eelmenetluses maakohtule sarnasele eelinfole

tugineva taotluse. Kohus rahuldas selle 8. juuni 2020 määrusega. Nagu kaitsja

apellatsioonis märgib, esitati tõend kohtulikul uurimisel, kuid sellelt QQ karistatus ei

nähtu. Apellandi sõnul puudus võimalus täiendava taotluse esitamiseks, sest

karistusregistri andmed esitati kohtule vahetult enne kohtuvaidlust (aga seega siiski

kohtulikul uurimisel). Ei selgu, miks ei esitanud kaitsja kohtulikul uurimisel KrMS § 297

taotlust, saavutamaks „täiendavate“ karistusandmete lisamist. Seega oli kohtulikul

uurimisel võimalus, aga see jäi kasutamata. QQ suhtes tehtud kohtulahendite

väljanõudmist pole kaitsja varem teadaolevalt taotlenud. Kaitsjal olid andmed QQ

võimaliku karistatuse kohta juba eelmenetluses ja on ebaselge, miks taotlust ei saanud

varem esitada. Asjaolu, et karistusregistri õiend esitati kohtuliku uurimise lõpus ja

kaitsja ei jõudnud õigel ajal reageerida, viitab sellele, et kaitsja jättis varem vastava

taotluse esitamata temast endast oleneval ebaolulisel põhjusel.

Vaidlust ei ole selles, et kannatanu surm saabus A. Judakovi noalöögi tagajärjel.

Samamoodi ei vaielda ka selle üle ja seda on oma otsuses eraldi rõhutanud ka

Riigikohus, et kannatanu surma põhjuseks oli ülakõhu piirkonna torke-lõikehaav peen-

ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastusega ning verevalumiga

kõhukelmetaguses ruumis. Kindlaks on ka vaieldamatult tehtud, et A. Judakov lõi

kannatanut noaga, mille lõiketera pikkus on 19,2 cm. Kohtukolleegiumi hinnangul on

apellatsioonimenetluses peamiseks vaidlusküsimuseks, kas tegemist on tahtliku

tapmisega või nagu leidis maakohus, et A. Judakovil puudus surma kui tagajärje osas

tahtlus ja ta tegutses ta kergemeelselt. See küsimus on tõstatatud prokuröri

apellatsioonis. Esmalt käsitleb aga kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni, kes esitab ka

oma versiooni toimunust. Kohtukolleegiumi hinnangul need argumenteeritud ei ole ja

väljuvad peamise vaidlusküsimuse piiridest.

Kaitsja apellatsiooni osas

Kaitseversiooni läbivateks väideteks on kaks väidet. Esimene on, et A. Judakov oli

kannatanut noaga lüües hädakaitseseisundis ja teine, et QQ ise tõuklemise käigus

kukkus noa otsa. Need kaitseväited rajanevad süüdistatava ütlustele ja kaitsja arvates

tuleks just süüdistatava ütlusi arvestada tema süüküsimuse lahendamisel. Maakohtu

poolse tõendite hindamisega ja sellest tehtud järeldusega kaitsja ei nõustu. Kaitsja

arvates ei ole maakohus kaitseväidet, et süüdistatav oli hädakaitseseisundis, ümber

lükanud. Kaitsja heidab ette, et maakohtu otsuses puudub täielikult hinnang

süüdistatava kaitsetegevusele võimaliku hädakaitsepiiride ületamise suhtes KarS § 28

lg 2 tähenduses. Seetõttu peab kaitsja viitega KrMS § 339 lg 1 p-le 7 maakohtu otsust

motiveerimatuks.

Kaitsja analüüsib apellatsioonis tõendeid, mille alusel tulnuks A. Judakov talle esitatud

süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates

teistsugusele

järeldusele,

siis

apellandi

arvates

on

muuhulgas

tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, st

kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et

maakohtu otsus on põhjendamata ning tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes

motiveerimata otsusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus

kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul

– sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (3-1-1-14-14 p

699). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise

kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7

otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et

seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest.

Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab

seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne

süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et

kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtuotsuse

põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema

kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus

tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures

tugines. Mis puudutab kohtuotsuse põhjendatust maakohtus kaitsja poolt tõstatatud

väidete osas e hädakaitseseisundi osas ning tõendite usaldusväärsuse eelistuse osas,

siis selles osas ei ole kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu otsusele midagi ette heita.

Maakohus on kuriteo faktiliste asjaolude ja kuriteo objektiivsete tunnuste tuvastamisel

küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud

erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid

omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja

seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja

põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning

kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt.

Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud ka tõendite eelistust usaldusväärsuse

aspektist. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses

kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised,

igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse

lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61

sisu ja mõte.

Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama

asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme

kohtu

tegevuse

kontrollimine

apellatsioonkaebuse

piires

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 30. juuni 2014.

a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 718 ja 20. novembri 2017. a otsus nr 1-16-6115/67, p

28). Riigikohus on leidnud sedagi, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist,

mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Riigikohus on

aga möönnud sedagi, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse

väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p

108). Kolleegiumi hinnangul ongi menetletavas kriminaalasjas tegemist juhtumiga, kus

kõik kaitsja apellatsiooni väited on saanud ammendava vastuse juba maakohtu

otsuses. Eelöelduga selgitab kohtukolleegium, et neid kaitseväiteid, millised on saanud

vastuse juba maakohtu otsuses ja mis on maakohtu poolt veenvalt ja ammendavalt

kummutatud, käesolevas otsuses KrMS § 342 lg 3 p 1 sätetest tulenevalt teistkordselt

ümberlükkamisele ei tule.

Eraldi peab kohtukolleegium vajalikuks vastata vaid järgmistele kaitse argumentidele.

Nimelt heidab kaitsja maakohtule ette, et maakohtu otsuses puudub täielikult hinnang

süüdistatava kaitsetegevusele võimaliku hädakaitsepiiride ületamise suhtes KarS § 28

lg 2 tähenduses. Kohtukolleegium selgitab, et olukorras, kus maakohus on oma

otsuses välistanud sellise õigusvastase ründe kannatanu poolt, mis annaks alust

rääkida süüdistatava viibimisest hädakaitseseisundis noalöögi momendil, puudub

igasugune vajadus hakata analüüsima otsuses kaitsetegevust - kaitsetegevuse

intensiivsust ja selle vastavust ründele e küsimust kas süüdistatav ületas hädakaitse

piire või tegutses hädakaitse piirides. Selline arusaam on väljaloetav ka Riigikohtu

otsuse

3-1-1-111-04

p-st

10,

mille

kohaselt

jaguneb

hädakaitse

esmalt

hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või

mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja

õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga,

mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Mis puudutab kaitseversiooni, et A.Judakov oli

noaga lüües hädakaitseseisundis, siis kohtukolleegium peab oluliseks rõhutada, et

olukorras, kus A.Judakov oli relvastatud e tema käes oli suur kööginuga, millega ta

kannatanu poole suundus, oli just tema ründaja ja ei saanud mitte kuidagi

ründevahend käes sattuda relvastamata isiku ründe objektiks. Eluliselt ei ole usutav,

et relvastamata isik hakkab ründama isikut, kellel on käes ründevahendina nuga.

Sellises konfliktis nagu antud juhul kirjeldatakse e, kus ühel osapoolel on relv sh

külmrelv ja teine on relvitu, saab iga relvitu isiku liigutust relvastatud isiku suunas

lugeda ainult kaitsetegevuseks.

Kaitsja apellatsiooni väidete osas rõhutab kohtukolleegium sedagi, et asudes

seisukohale, et kohtuotsuses puudub põhjendus KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, tulnuks

kaitsjal taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS

§ 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339

lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise

rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses

lubatud ja see tooks kaasa olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise ringkonnakohtu

poolt.

Ringkonnakohtule esitatud vastuväidetes viitab kaitsja kolmele Riigikohtu otsusele,

milles on isikud mõistetud süüdi KarS § 118 lg 1 järgi. Nende alusel leiab kaitsja, et

Riigikohtu valitsev praktika toetab ka praeguses asjas tema seisukohti. Selles osas

viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele 3-1-1-57-10, kus Riigikohus juhtis

tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n-ö automaatne kohaldamine saab

toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele

viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Kohtukolleegium ei pea nende

kaasuste tehiolusid, milliseid kaitsja püüab võrrelda enda väidete kasuks,

võrreldavaks. Nimelt ühes Riigikohtu otsuses on tegemist olukorraga, kus süüdlane

sooritas ühe tugeva rusikalöögi näkku ja kannatanu vajus maha ning kaotas teadvuse.

Tal tekkisid ämblikvõrkkestaalused verevalumid peaajutursega, mille tagajärjel ta suri

sama päeva pärastlõunal. Teises on tegemist intensiivsema peksmisega, mis tõi kaasa

kannatanu surma ja kolmandas on tõesti tegemist noalöögiga, kuid eraldi vajab

rõhutamist, et seal lõi süüdlane noaga jalga e mitte elutähtsasse organisse ja sattus

arterisse. Ehk siis tehiolud ei ole nendes kaasustes võrreldavad praegusega – võttis

noa ja lõi jõuga kõhupiirkonda e piirkonda, kus paiknevad elutähtsad organid, s.o

organid, mille funktsioonid on eluks olulise tähtsusega. Kohtukolleegiumin hinnangul

ei saa, arvestades vigastuste iseloomu, rääkida muust tekkemehhanismist, kui ainult

jõuga ja teatud hooga, käes ca 20 cm nuga ülespoole hoides, vastasseisjat lüües.

Ainult selliselt saavad tekkida vigastused, mis läbivad jämesoole, peensoole ja

vigastavad ka vasakut neeru. Jutud sellest, et süüdistatav tahtis hirmutada ja omaarust

vaid kriimustas, kuid kannatanu nö koperdas endale noa neeru, ei ole adekvaatsed

sellistele vigastustele.

Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine e

õigeksmõistev kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses

tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega

võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Selliseid vigu maakohtu

otsuses, mis peaks mõjutama kohtuotsuse liiki e vastupidiselt maakohtuga

õigeksmõistav kohtuotsuse tegemist, ei ole kohtukolleegium maakohtu otsuses

sedastanud ja seetõttu leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei saa kaasa tuua

kohtuotsuse tühistamist. Küll saab aga rääkida maakohtu otsuses esinevast veast, mis

puudutab maakohtu järeldust kuriteo subjektiivsete tunnuste osas. Tegemist on

asjaoluga, mis otsustab A. Judakovile etteheidetava käitumise karistusõiguslikku

hinnangut. Seda on vaidlustanud oma apellatsioonis prokurör.

Prokuröri apellatsiooni osas

Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et maakohtu poolt A. Judakovi

toimepandu kvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 7 järgi on põhjendamatu ja see kujutab

endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Seega on ringkonnakohtu seisukoht

süüdistatava tahtluse osas, võib öelda, vastupidine maakohtu omaga: kui maakohus

leidis, et A. Judakov tegutses tagajärje suhtes kergemeelsusega, siis ringkonnakohtu

seisukohast pani A. Judakov kuriteo toime kaudse tahtlusega. Maakohus on seejuures

oma seisukoha kujundamisel teinud vea, mis annab aluse selle ümberhindamiseks.

Nimelt, nagu ka Riigikohus 15. märtsi 2021 otsuses rõhutas, ei sedastanud maakohus

A. Judakovi tahtlust selle kehavigastuse suhtes, mis tegelikult tingis ohu elule ja tõi

lõpuks kaasa kannatanu surma. Selles osas tuleb maakohtu seisukoht nö üle

kontrollida ja kuna apellatsiooni on esitanud ka prokurör, siis võib see olla ka

süüdistatava olukorda raskendavas suunas e eelkõige just tuleb arvestada

apellatsiooni piiridega ja otsustada, kas tegemist oli kaudse tahtlusega, või nagu

maakohus sedastas, kuritegeliku kergemeelsusega. Kergemaks, kui maakohus,

ringkonnakohus kvalifikatsiooniga minna ei saa, sest see on Riigikohtu otsusega

samas kriminaalasjas välistatud. Nagu juba ringkonnakohus oma eelmises otsuses

rõhutas, ja seda ei ole eitatud ka Riigikohtu otsuses, on mõlema kuriteo puhul – nii

süüdistuses etteheidetud KarS § 113 lg 1 kui ka maakohtu poolt kvalifitseeritud KarS

§ 118 lg 1 p 7 - objektiivsete tunnuste kompleks sama: tervisekahjustuse tekitamine

süüdistatava poolt, kannatanu surm ja nende kahe sündmuse vaheline põhjuslik seos.

Objektiivsest küljest on mõlemad need koosseisud suvalise teokirjeldusega. A.

Judakovi noalöögid on sobivad teod realiseerimaks mõlemat nimetatud koosseisudest.

Seega taandub küsimus A. Judakovi teo kvalifitseerimisest tema käitumise subjektiivse

külje hindamisele.

Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi

intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja

kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse

tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle

saabumise

võimalikkust.

Kergemeelsuse

puhul

aga

loodab

isik

tagajärje

mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse, kui ka kergemeelsuse korral tunneb

toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta

võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab

tagajärje mittesaabumisele. Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku

poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei

realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis

tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt

mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi

kutsumine võivad kujutada endast ajaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et

kannatanu surm ei saabu. Nii on Riigikohus sedastanud, et löömisel noa vm sarnase

esemega südame või muude elutähtsate elundite piirkonda, möönab süüdlane

mistahes tagajärje, sh kannatanu surma saabumist ning tegu on seetõttu toime pandud

kaudse tahtlusega. Sisuliselt tähendab see, et noalööki tehes nägi süüdlane

kannatanu surma saabumise võimalikkust aga suhtus sellesse ükskõikselt ja surm

tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse

tahtlusega toimepandud tapmisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr

3-1-1-57-10, p 7.3; 3-1-1-40-13 p 9).

Ka käesolevas kohtuasjas tehtud otsuses rõhutab Riigikohus, et senisest

kohtupraktikast lähtuvalt tuleb praeguse juhtumi asjaoludel pöörata süüdistatava

tahtluse tuvastamisel tähelepanu ka teo välisele avaldumisele ehk sellele, milline oli

noalöögi suund, sellesse rakendatud jõud ja löögijäljed. Kohtuarstliku ekspertiisi käigus

kirjeldatud torke-lõikehaava sügavus kuulub vaieldamatult teo välist avaldumist

iseloomustavate tunnuste sekka. Tegemist ei ole aga ainsa võimaliku teabega, mille

alusel anda hinnang noalöögi tugevusele ja haava (ligikaudsele) sügavusele. Ekspert

on leidnud, et kannatanu surma põhjuseks oli ülakõhu piirkonna torke-lõikehaav peen-

ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastusega ning verevalumiga

kõhukelmetaguses ruumis. On üldteada, et neerud on inimesel selja pool, ja vaidlust

pole, et noahaav paiknes vasakul ülakõhu piirkonnas. Seega on ka eriteadmisteta

võimalik jõuda järeldusele, et noavigastus pidi olema küllalt sügav, et ulatuda

kõhupoolelt seljapooleni. Sellise sügavusega vigastust on üldjuhul keeruline pidada

valearvestuseks. Kindlaks on tehtud , et A. Judakov lõi kannatanut noaga, mille

lõiketera pikkus on 19,2 cm. Kriminaalasjas tuvastatud asjaolud viitavad sellelegi, et

süüdistatav ei valinud sellist nuga mitte juhuslikult, vaid kaalutletult. Tunnistaja Ü.

Fedolajeva kirjeldas maakohtus ristküsitlusel, kuidas A. Judakov tegi nuga võttes selle

valimisele iseloomulikke liigutusi (üritas enne midagi võtta, siis pani selle tagasi). Isegi,

kui uskuda seda, mida kaitsja oma vastuväidetes rõhutab, A. Judakov ei valinud

sahtlist konkreetset nuga erinevate nugade vahel, vaid teiste esemete ja noa vahel, ei

oma see tähtsust, sest just seda nuga pidas ta sobivaks.

Arvestades A. Judakovi teo objektiivset avaldumist ja teoeelset ja teojärgset käitumist

– ta läks kööki, valis kuriteovahendiks noa, tuli noaga kannatanu juurde, kannatanu

püüdis teda ka ära tõugata, pole välistatud, et ta ei saanud tõesti teha noalööki ilma

igasuguse vastuhakuta ja mingi tõuklemine toimus, kuid noa lõi süüdistatav

kannatanule jõuga kõhupiirkonda, seejärel lahkus kannatanu juurest, istus köögis

toolile, teatas, et vist kriimustas noaga kannatanut, ütles, et kutsutaks kiirabi – saab

teha vaid ühe järelduse. Nimelt, see löök oli kavatsetud, kuid kannatanu surm ei olnud

A. Judakovi sihiks. Kohtukolleegium leiab, et väline teopilt ei anna alust rääkida A.

Judakovi kergemeelsest käitumisest. Sel juhul peaks olema tuvastatav tema üldist

elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei

realiseeru, s.t kannatanu ei sure. Sellisest adekvaatsest lootusest on kohtupraktikas

noalöökide puhul räägitud olukorras, kui süüdistatav, kellel puuduvad arvestatavad

teadmised arstiteadusest ja inimese anatoomiast, lööb kannatanut oma teada mitte

elutähtsasse organisse, näiteks jalga, mis üldteada ei ole elutähtis organ, kuid satub

arterisse ja tekitab vigastuse, mille tüsistus on verekaotusšokk. Kui täiskasvanud,

elukogenud, terve mõistusega inimene, olgugi et joobes e normipäratus seisundis,

võtab noa, mille lõiketera pikkus on ca 20 cm ja tugeva jõuga lööb teisele inimesel

kõhtu, siis tema teadmisi, et selles piirkonnas asetsevad organid, mis on elutähtsad e

nende organite funktsioonid on elusolemiseks vajalikud, saab ja tuleb pidada

piisavateks, et ta oskab ette näha võimaluse, et nende organite kahjustamine on

konkreetseks ohuks inimese elule ning selliselt käitudes lõi süüdistatav sellise

kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei tahtnud kontrollida ehk kiitis

heaks ka saabunud tagajärje. Noalöögi asukoht ja kasutatud jõud, mida kinnitab

kahjustatud organite ulatus e kõhtu löödud nuga ulatus seljapiirkonnas asetseva

organini, lubavad väita, et A. Judakov tundis noaga löömise ajal ära oma teos

sisalduva ohtlikkuse. Nii nägi ta kannatanu surma saabumise võimalust ette ja möönis

seda e suhtus sellesse ükskõikselt ja surm tegelikult tema teo tagajärjel saabuski. Ka

teojärgselt ilmutas A. Judakov pigem ükskõiksust, kui teatas pärast pika noaga

tugevasti kannatanule kõhtu löömist, et kriimustas noaga kannatanut ja ütles, et

kutsutaks kiirabi. Selliselt käitus süüdistatav saabunud tagajärje suhtes vähemalt

kaudse tahtlusega ehk täidetud on ka KarS § 113 järgi kvalifitseeritava

kuriteokoosseisu subjektiivne külg.

Eeltoodut arvestades tuleb A. Judakovile anda maakohtust erinev karistusõiguslik

hinnang. See toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ka karistuse osas. Maakohus on

karistanud A. Judakovi 5aastase vangistusega. KarS § 113 sanktsiooni alammäär on

6 aastat. Apellatsioonikohus on seotud ka prokuröri apellatsiooni piiridega, mistõttu on

praeguses menetluses kohtu jaoks vangistuse ülempiir 7 aastat. KarS § 113 lg 1

sanktsioon näeb ette karistusena 6-15 aastase vangistuse. Kohtukolleegiumi arvates

tuleb kuriteo tehioludest eelkõige arvestada karistuse mõistmisel sellega, et tapmine

on toime pandud kannatanu ja süüdistatava ühise joomingu käigus tekkinud tüli

tagajärjel, kannatanu viibis seltskonnas vabatahtlikult ja suhtus alkoholitarbimisse

soosivalt. Võrreldes sellise tapmisega, mis on toime pandud tänaval, täiesti juhusliku

möödakäija suhtes, on praegusel juhul süü aste tunduvalt väiksem. Ka arvestab kohus

tapmise intensiivsust e et tegu oli ühe noalöögiga. Põhjendatult on maakohus karistuse

mõistmisel esile toonud kaks karistust kergendavat asjaolu e süü puhtsüdamlik

kahetsus toimepandu osas ja kahju vabatahtlik heastamine (matusekulude

hüvitamine). Ka neid asjaolusid arvestab kohtukolleegium karistuse mõistmisel.

Arvestades A. Judakovi poolt toime pandud kuriteo asjaolusid, samuti tema isikut,

karistust kergendavaid asjaolusid, on kohtukolleegiumi hinnangul võimalik teda

karistada KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest sanktsiooni

miinimummääras.

A. Judakovi kaitsja vandeadvokaat E. Jundas (Advokaadibüroo Legalia) on esitanud

taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Apellatsiooni esitanud kaitsja on

taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks kokku 254 eurot ja

88 senti. Taotluse kohaselt on prokuröri apellatsioonile vastuväite koostamise ja

esitamise ajakulu 120 minutit ning lisaks kulus Riigikohtu otsusega tutvumisele ja

kliendiga vestlusele, temale Riigikohtu otsuse selgitamisele 71 minutit. Samuti kulus

kaitsja taotluse kohaselt sõidule kulutatud ajale Tallinna Vanglasse 20 eurot. Lisaks

taotleb kaitsja sõidukulude hüvitamist 20 eurot. Ajakulu on kohtukolleegiumi hinnangul

mõistlik ja kaitsetoimingud vajalikud. Seega peab ringkonnakohus esitatud taotlust

põhjendatuks. Tasu ja kulude suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.2016. a

määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Advokaadibüroo Legalia

vandeadvokaat E. Jundase kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite

arvelt 254,88 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi,

jäävad KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud riigi kanda.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2,4, § 340 lg

4 p-st 1, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt e A. Judakovi

süüdimõistmises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja karistamises ning teeb tühistatud osas

uue otsuse, millega tunnistab A. Judakovi süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja mõistab talle

selle eest uue karistuse.

(allkirjastatud digitaalselt)