2-20-7577/51 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. märts 2021

Tsiviilasja number

2-20-7577

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. vastu ühisvara jagamiseks ja B.B.

vastuhagi A.A. vastu ühisvara jagamiseks

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. oktoobri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

B.B. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja / vastuhagis hageja): B.B. (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Vastustaja (hageja / vastuhagis kostja): A.A.

(isikukood XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada B.B. apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 20. oktoobri 2020. a

otsus resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas ja saata tühistatud

osas

tsiviilasi

tagasi

maakohtule

uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Viru Maakohtu 20. oktoobri 2020. a otsus on

jõustunud resolutsiooni p-i 3 osas, millega maakohus

jättis rahuldamata A.A. nõude B.B. vastu A.A.le

lahusvarana

kuuluvate

õmblusmasina

Janome,

keeduseadme

Multicooker

ja

tõukeratta

kogumaksumusega 115 eurot ühisvarana jagamiseks

ja selle eest hüvitise väljamõistmiseks.

3. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus

lõpplahendiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja / vastuhagis kostja) esitas 26. mail 2020 hagi B.B. (kostja / vastuhagis hageja)

vastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu X ning lahutati X.

Poolte ühisvara hulka kuulub õmblusmasin Janome, keeduseade Multicooker ja laste tõukeratas

väärtusega kokku 115 eurot, sõiduauto Audi A6 registreerimismärgiga X ja korter asukohaga

X, registriosa nr X. Korter ja sõiduauto on soetatud hageja lahusvarasse kuulunud korteri

müügist saadud rahaga. Hageja müüs 2015. aastal enda päranduseks saadud X asuva korteri

3 950 000 rubla eest, mille tollane vääring oli umbes 65 833 eurot. Korter asukohaga X soetati

2015. aastal 16 000 euro eest, sõiduauto 3300 euro eest. Hageja hindab korteri väärtuseks

ligikaudu 15 000 eurot ja sõiduauto väärtuseks 2950 eurot.

Hageja elab Vene Föderatsioonis ning ühisvaraks olev sõiduauto ja korter on kostja kasutuses.

Kostja ei luba hagejal ühisvaraks olevasse korterisse siseneda. Hageja palub ühisvara jagamisel

arvestada, et kostjale kuulub Vene Föderatsioonis kaks korterit. Hageja soovib, et kohus

määraks ühisvara enampakkumisele ja mõistaks kostjalt hageja kasuks välja 100% ühisvara

maksumusest. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

2. Kostja oli nõus ühisvara jagamise nõudega, kuid vaidles vastu ühisvara jagamise viisile,

ühisvara koosseisule ning ühisvarana nimetatud asjade väärtusele. Kehtiva perekonnaseaduse

kohaselt ei ole võimalik ühisvara jagamisel poolte võrdsusest kõrvale kalduda, mistõttu pole

võimalik kostjalt välja mõista hageja taotletud hüvitise määra. Õmblusmasin, keeduseade ja

laste tõukeratas on hageja lahusvara ja ei kuulu jagamisele. Kostja ei takista hagejal nimetatud

asju korterist ära viia. Isegi, kui oleks tõene hageja väide, et korter soetati hageja lahusvarasse

kuulunud korteri müügist saadud rahaga, omaks antud asjaolu tähtsust üksnes siis, kui korteri

ostjaks oleks hageja, mitte kostja. Sellisel juhul oleks võimalik rääkida korterist kui hageja

lahusvarast (PKS § 27 lg 2 p 3 viimane alternatiiv). Samuti ei oma tähtsust asjaolu, et kostjale

kuulub veel kinnistuid, kuivõrd tegu on kostja lahusvaraga.

3. Kostja esitas 8. juunil 2020 vastuhagi, milles palus jätta hagi rahuldamata ja rahuldada

vastuhagi. Kostja palus lõpetada poolte varaühisus ja jagada poolte ühisvara selliselt, et anda

kostja ainuomandisse korteriomand ja sõiduauto; mõista kostjalt hageja kasuks välja 50%

korteriomandi ja sõiduauto turuväärtusest; jätta laenulepingust tulenev laenukohustus jäägiga

8055 eurot kostja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 50% laenukohustuse jäägist, s.o

4027 eurot 50 senti. Kostja palub tekkinud vastastikused nõuded tasaarvestada.

Vastuhagi põhjenduste kohaselt omandas kostja korteriomandi 11. juunil 2015. Samal aastal

omandas kostja ka sõiduauto. Korteri soetamiseks võttis kostja C.C.-lt laenu 20 000 eurot, mida

tõendab 21. mail 2015 sõlmitud laenuleping. Laenu tagastamise tähtaeg oli 21. mai 2017, kuid

26. oktoobril 2015 laenuleping muudeti ja laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 21. mai

2025. Vastuhagi esitamise seisuga on laenujääk 8055 eurot. Seega kuulub ühisvara hulka lisaks

korterile ja sõiduautole ka korteri soetamiseks võetud laenust tekkinud kohustus. Pindi

Kinnisvara OÜ eelhinnangust nähtuvalt on korteri väärtus 7000 – 8000 eurot. Ühisvaraks oleva

sõiduauto maksimaalseks väärtuseks võib olla kuni 1000 eurot.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Laenuleping on sõlmitud tagantjärele vahetult enne

vastuhagi esitamist. Hagejal pole võimalik korterisse siseneda.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus rahuldas 20. oktoobri 2020 otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt. Maakohus

lõpetas poolte ühisomandi korteriomandile ja sõiduautole, jättes korteriomandi ja sõiduauto

kostja ainuomandisse. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 50% ühisvara

maksumusest ehk 6487 eurot 50 senti enamsaadud ühisvara eest, võttes arvesse korteri

väärtusena 11 000 eurot ja sõiduauto väärtusena 1975 eurot. Maakohus jagas poolte ühise

laenukohustuse jäägiga summas 7515 eurot ning jättis laenukohustuse kostja kanda, mõistes

hagejalt kostja kasuks välja 50% olemasolevast kohustusest, s.o 3757 eurot 50 senti. Maakohus

tasaarvestas poolte vastastikused nõuded ning mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja

kasuks välja 2730 eurot. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Pooled sõlmisid abielu X ja lahutasid X. Vaidlust pole selles, et poolte ühisvaraks on

korteriomand asukohaga X ja sõiduauto Audi A6 registreerimisnumbriga X. Vaidlust pole, et

õmblusmasin, keeduseade ja tõukeratas kogumaksumusega 115 eurot, on hageja lahusvara.

Tõendatud on, et ühisvarana tuleb jagada ka ühisvaraks oleva korteriomandi soetamiseks

võetud laenukohustus. Vastavalt perekonnaseaduse (PKS) §-le 25 lähevad varaühisuse puhul

abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud

varalised õigused. Maakohus ei pidanud tõenäoliseks, et alates laenulepingu sõlmimisest

21. mail 2015 kuni kooselu lõpuni märtsis 2019 ei olnud hageja teadlik kostja

finantssuutlikkusest, töötamisest, tuluteenimisest ega laenulepingu sõlmimisest korteriomandi

omandamiseks. Hageja ei esitanud veenvaid tõendeid, et korteriomand ja sõiduauto soetati

hagejale lahusvarana kuulunud X asunud korteriomandi müügist saadud rahaga. Raha kostjale

üleandmise kohta hageja tõendeid ei esitanud. Tõendamist ei leidnud ka hageja väide, et kostjal

puudus 2015. aastal raha korteriomandi ja sõiduauto ostmiseks, sest kostja ei ole töötanud alates

2009. aastast. Asjas puudub alus, mis võimaldaks kalduda kõrvale ühisvara võrdsetes osades

jagamise põhimõttest (PKS § 37 lg 3). Kostja esitas tõendid, mille kohaselt ostis ta

korteriomandi C.C.-lt laenulepingu alusel saadud raha eest. Hageja loobus 11. septembri

2020. a seisukohas taotlustest kuulata tunnistajana üle C.C., kuivõrd C.C. oli talle telefoni teel

kinnitanud laenu andmist ja selleks kahe korteri pantimist. Samuti loobus hageja laenulepingule

ekspertiisi tegemise taotlusest. Sisuliselt hageja möönis, et kostja võis saada C.C.lt laenu

korteriomandi ostmiseks.

Ühisvaraks oleva vara enampakkumisele määramine ei oleks mõistlik, sest kostja kasutab

ühisvaraks olevat korterit oma elukohana ning lähtudes auto vanusest ja läbisõidust, võib auto

müük enampakkumise kaudu vähendada enampakkumise läbiviimisega seotud kulude tõttu

niigi suhteliselt väikest auto väärtust.

Korteriomandi väärtuse hindamisel tugines hageja kinnisvaraportaalist www.kv.ee saadud

hinnangule, mille kohaselt on korteriomandi väärtuseks 15 000 eurot. Kostja tugines Pindi

Kinnisvara OÜ eelhinnangule, mille kohaselt on korteriomandi väärtuseks 7000 kuni 8000

eurot. Pooled ekspertiisi määramist korteriomandi tegeliku väärtuse hindamiseks ei soovinud.

Maakohtu hinnangul ei saa eelistada Pindi Kinnisvara OÜ eelhinnangut portaalist www.kv.ee

saadud hinnangule, kuivõrd Pindi Kinnisvara OÜ ekspert ei ole hindamisakti koostanud ega

hinnatavat objekti näinud. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu hinnangul mõistlik määrata

poolte hinnangutest lähtuvalt korteriomandi maksumuseks 11 000 eurot [(15 000 + 7000) / 2].

Sõiduauto väärtuse hindamisel tugines hageja automüügiportaalist www.auto24.ee saadud

hinnangule, mille kohaselt on sõiduauto väärtus 2950 eurot (hinnangu kohaselt 1800 kuni 4100

eurot). Kostja on tuginenud samuti portaali www.auto24.ee hinnangule ning leidis, et sõiduauto

väärtus on ligikaudu 1000 eurot. Eeltoodust tulenevalt on mõistlik määrata poolte hinnangutest

lähtuvalt sõiduauto eeldatavaks maksumuseks 1975 eurot [(2950 + 1000) / 2].

Maakohus rahuldas osaliselt kostja vastuhagi ja jagas poolte ühise kohustuse, mis on

26. oktoobri 2020. a seisuga 7515 eurot. Laenukohustus jääb kostja kanda ja hagejalt tuleb kostja

kasuks mõista välja 50% kohustusest, s.o 3757 eurot 50 senti. Tasaarvestuse tulemusena tuleb

kostjalt mõista hageja kasuks välja 2730 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus osaliselt osas, millega maakohus määras kindlaks ühisvara koosseisu, ühisvarasse

kuuluvate esemete väärtuse ning kohustuste suuruse ning sellega seoses poolte tasaarvestatavad

summad. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2.3 osaliselt ning p-d

2.4 ja 2.5 täielikult ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kostja vastuhagi.

Kostja palub jätta korteriomand väärtusega 9100 eurot kostja ainuomandisse ning mõista

kostjalt hageja kasuks välja 50% korteriomandi turuväärtusest ehk 4550 eurot; jätta sõiduauto

väärtusega 1000 eurot kostja ainuomandisse ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 50%

sõiduki turuväärtusest; jätta 21. mai 2015. a C.C. ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust

tulenevad kohutused summas 8055 eurot kostja kanda; jätta korteriomandi kommunaalkuludest

50%, s.o 1227 eurot 29 senti hageja kanda; tasaarvestada hageja nõue 5050 eurot

[(9100 + 1000) / 2) ja kostja nõue 5254 eurot 79 senti (8055 / 2 + 1227,29) ning tasaarvestuse

tulemusena mõista hagejalt kostja kasuks välja 204 eurot 79 senti.

Täiendavalt palub kostja kohustada hagejat andma kostjale välja korteriomand ning andma

tagasivõtmatu nõusolek või tahteavaldus KRS § 341 lg 1 tähenduses kande tegemiseks

kinnistusraamatusse selliselt, et Tartu Maakohtu kinnistusosakonnakonna kinnistusregistri

registriossa nr X kantud korteriomandi omanikuna kantakse kinnistusraamatusse kostja. Kostja

palub asendada hageja vastav tahteavaldus kohtuotsusega. Kostja palub apellatsioonimenetluse

kulud jätta poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud täitmata TsMS § 392 sätestatud

eelmenetluse

ülesanded,

jättes

välja

selgitamata

poolte

nõuded

ning

täitmata

selgitamiskohustuse.

Kostja esitas maakohtule 8. juunil 2020 vastuhagi ühisvara jagamise nõudes ning 15. oktoobril

2020 menetlusdokumendi, mille sisust ning lisatud tõenditest ei saanud jääda kahtlust, et kostja

soovis nimetatud avaldusega täpsustada vastuhagi ühisvarasse kuuluva kohustusega. Maakohus

oleks pidanud menetluse uuendama ja andma kostjale võimaluse oma 15. oktoobril 2020

esitatud nõuet ühisvarasse kuuluva kohustuse jagamise osas täpsustada ning põhjendada. Kui

maakohus oleks asunud seisukohale, et sellekohast nõuet on võimalik esitada eraldi menetluses

täiendava ühisvara jagamise nõudena, oleks kohus pidanud seda selgitama. Seega on maakohus

põhjendamatult

jätnud

ühiskohustuste

koosseisu

määramata

ühisvarasse

kuuluval

korteriomandil lasuvad igakuised kohustused kommunaalmaksetena, mida on tasunud üksnes

kostja. Korteriomanikud vastutavad käsundita asjaajamise sätete järgi üksnes osavõlgnikena.

VÕS § 63 lg 1 näeb ette, et kui mitu isikut peavad täitma sama osadeks jagatava kohustuse,

peavad nad seda tegema võrdsetes osades. Kuivõrd kostja on üksi tasunud alates 2018. aasta

juunist korteriomandil lasuvaid makseid, on tal õigus nõuda hagejalt solidaarvõlgniku

tagasinõude korras 50% tema poolt tasutud kommunaalkuludest. Kostja on kohtule esitanud

kommunaalkulude arved perioodi juuni 2018 – oktoober 2020 kohta ning arvestused, milles on

eraldatud kommunaalkulud, mis on seotud tarbimisega.

Maakohus ei ole juhtinud eelmenetluses poolte tähelepanu asjaolule, et ühisvara jagamise

tulemusena tuleb teha uus kanne kinnistusraamatusse ühisvara jagamise kohta. Maakohtu

lahendi alusel ei ole kostjal kinnistusraamatu kande tegemine võimalik, kuna selleks puudub

hageja nõusolek. Kuivõrd pooltevahelised suhted on konfliktsed, on väheusutav, et hageja

annab vastava nõusoleku vabatahtlikult. Kostja taotleb hageja tahteavalduse asendamist

kohtuotsusega.

Maakohus on jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Kostja loobus ekspertiisi taotlemisest

ühisvarasse kuuluvate esemete väärtuse kindlakstegemiseks ja esitas maakohtule eksperdi

eelhinnangu. Maakohus ei selgitanud, milline on ekspertiisist loobumise ning täiendavate

tõendite esitamata jätmise tagajärg. Eeltoodu tõttu jäi kostjal esitamata korteriomandi väärtuse

eksperthinnang.

Maakohus pole hinnanud tõendeid. Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et mõistlik on

määrata poolte hinnangutest lähtuvalt korteriomandi maksumuseks 11 000 eurot. Kostja esitas

eelhinnangu konkreetse korteriomandi kohta. Hageja esitas üksnes kinnisvara müügiportaalis

vaidlusaluse korteriomandiga samas piirkonnas asuva teise korteriomandi müügikuulutuse,

kuid vastav müügikuulutus tõendab ainult asjaolu, et portaalis müüdava korteriomandi omanik

soovib müüa oma korteriomandit just kuulutuses toodud hinnaga. Kostja esitatud Pindi

Kinnisvara OÜ eelhinnangus puuduvad andmed, et ekspert ei ole hinnatavat objekti näinud,

seda on maakohus ise järeldanud. Eelhinnangust nähtub, milliseid remonditöid oleks vaja

korteris teha, eelhinnangu esitaja on tutvunud korteriga. Kuna vaidlus puudutas eseme väärtust,

pidi maakohus selgitama eelmenetluses asjaolude tõendamise kohustust ning võimaldama

pooltel asjaolusid täiendavate tõenditega tõendada. Kostja esitab ringkonnakohtule uue

tõendina Uus Maa Kinnisvarabüroo 25. juuni 2020. a eksperthinnangu X, mille kohaselt on

korteriomandi väärtuseks 9100 eurot. Kostja ei saanud tõendit esitada esimese astme

menetluses, sest maakohus ei selgitanud pooltele täiendavat tõendamiskohustust ühisvara

eseme väärtuse tõendamise osas ning selle tõendamata jätmise tagajärgi.

Maakohus on ebaõigesti määranud ka ühisvarasse kuuluva sõiduki väärtuse. Pooled tuginesid

sõiduauto hinna määramisel www.auto24.ee hinnangutele, hageja nimetas sõiduauto väärtuseks

2950 eurot ning kostja umbes 1000 eurot. Maakohus ei ole hinnanud esitatud tõendeid ja

seisukohti, vaid võtnud poolte nimetatud hindadest keskmise väärtuse. Maakohus on

kohtuotsuses küll nõustunud kostja väidetega, et auto väärtuse hindamisel on mh olulisteks

kriteeriumiteks auto läbisõit, autoga juhtunud liiklusavariid ning et sellise auto minimaalne

väärtus on 1299 eurot bensiinimootoriga ja 1499 eurot diiselmootoriga, kuid ei ole nende

väidetega arvestanud. Ühisvarasse kuuluv diiselmootoriga sõiduk saaks minimaalselt maksta

1499 eurot, kuid arvestades sõiduauto läbisõitu ning liiklusavariisid, on väärtuseks 1000 eurot.

Maakohus on ebaõigesti tuvastanud laenulepingust tuleneva ühise kohustuse suuruse lähtudes

maksegraafikust. Maakohus oleks tulenevalt PKS § 37 lg 1¹ pidanud ühisvarasse kuuluva

kohustuse suuruse määrama kindlaks varasuhte lõppemise aja seisuga. Kostja soovis

ühisvarasse kuuluva kohustuse jagamist vastuhagi esitamise aja seisuga ehk soodsamalt hageja

jaoks, kuna ühise kohustuse suurus oli antud hetkeks vähenenud võrreldes varasuhte lõppemise

aja seisuga. Maakohtu poolt ühise kohustuse vähendamine 8055 eurolt 7515 eurole on vastuolus

PKS § 37 lg 1¹ ja § 38 viimases lauses sätestatuga. Seejuures on maakohtu poolt summat

vähendatud ainuüksi maksegraafiku alusel, maakohus ei tuvastanud, et kohustus on täidetud.

Kostjal on kohustus hageja ees 5050 eurot [(9100 + 1000) / 2)] ning hagejal on kohustus kostja

ees 5254 eurot 79 senti (8055 / 2 + 1227,29). Vastastikuse tasaarvestuse tulemusena tuleb

hagejalt kostja kasuks välja mõista 204 eurot 79 senti.

7. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus ei võtnud arvesse oluliste

tõenditena kirjavahetusi, millest nähtub, et hageja X korteri müügist saadud raha on kostja käes

ja ta ei kavatse raha tagastada. Kostja on kogu korteri müügist saadud 65 833 eurot omastanud.

Kostja pole maakohtule esitanud tõendeid enda sissetulekute kohta, mistõttu on ilmne, et kostja

elab ja maksab lapsele elatist 290 eurot kuus hageja lahusvarasse kuulunud korteri müügist

saadud rahast.

Hageja ei olnud teadlik sõlmitud laenulepingust, mistõttu pole laenujäägi ühiste kohustuste

hulka arvamine õige. Hageja ja kostja vahel oli suuline kokkulepe juba enne X asuva korteri

müüki, et kogu Eestis olev vara ostetakse X korteri müügist saadud raha eest. Laenu võtmine

polnud mõistuspärane, kuivõrd hageja ega kostja ei käinud tööl. Kui kostja oleks teavitanud

hagejat laenulepingu sõlmimisest, poleks hageja sellega nõustunud.

Hageja on seisukohal, et kostja peab hüvitama ka tõukeratta, keeduseadme ja õmblusmasina

väärtuse, kuivõrd esemed osteti hageja ema raha eest ning hagejal pole võimalik neid korterist

kätte saada.

Hageja on nõus andma tagasivõtmatu nõusoleku kande tegemiseks kinnistusraamatusse

selliselt, et korteriomandi omanikuna kantakse kinnistusraamatusse kostja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu otsus

menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tühistada resolutsiooni p-de 1–2 ja menetluskulude

jaotuse osas. Ringkonnakohus saadab asja uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis

maakohtule TsMS § 656 lg 2 teise lause ja § 657 lg 1 p 3 alusel, sest rikkumist ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 2 p 1 järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis hageja

nõude

hagejale

lahusvarana

kuuluvate

õmblusmasina,

keeduseadme

ja

tõukeratta

kogumaksumusega 115 eurot ühisvarana jagamiseks ja selle eest hüvitise väljamõistmiseks

rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3).

9. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Hageja ei ole maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud. Seega on maakohtu otsus

osas, millega maakohus jättis hageja nõude hagejale lahusvarana kuuluvate õmblusmasina,

keeduseadme ja tõukeratta ühisvarana jagamiseks ja selle eest hüvitise väljamõistmiseks

rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3), jõustunud. Ringkonnakohus jätab hageja

vastuses apellatsioonkaebusele esitatud väited nende esemete väärtuste hüvitamise kohta

tähelepanuta. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta hageja väited, et kostja on omastanud

hageja korteri müügist saadud 65 833 eurot.

10. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus ei ole selgitamiskohustust täitnud ning on

jätnud olulises osas eelmenetluse ülesanded täitmata.

Vastavalt TsMS §-le 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 392 lg 1 p

4 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses eelkõige välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad

oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohus peab selgitama pooltele, milline on hageja ja

kostja tõendamiskoormis esitatud nõuetest ja vastuväidetest tulenevalt, samuti millised on

nõude ja vastuväite kohaldamise eeldused. Maakohus ei ole seda teinud. Maakohus määras asja

kirjalikku menetlusse esmakordselt 6. juuli 2020. a määrusega hagi ja vastuhagi menetlusse

võtmise järel (I kd, tl 112), milles oli märgitud ka kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg.

Asjas sisuliselt eelmenetlust ei toimunud, mh ei olnud pooltele eelnevalt selgitanud, millised

on need olulised asjaolud, millest kohus lähtub otsuse tegemisel ja milline on menetluses

tõendamiskoormis. Maakohus küll uuendas 21. augusti 2020 määrusega asjas menetluse, kuid

ka sellest määrusest jääb selgusetuks, missuguseid vaidluse all olevaid asjaolusid kohtu poolt

esitatud üksikküsimused (ühisvara koosseisu kindlakstegemist, selle väärtuse hindamist,

võimalikke ühiseid kohustusi jms) puudutavad.

Ringkonnakohus leiab, et eelmenetluse läbiviimata jätmine on asjaolu, mida ei ole võimalik

ringkonnakohtus kõrvaldada. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus käesolevas asjas

viinud läbi eelmenetlust viisil, mis oleks taganud asja õige lahendamise. Juhul, kui pooled ei

ole ühisvara jagamise asjas ühel meelel ühisvara väärtuse osas ja oma väidete kohta tõendeid

esitanud ei ole või on neid esitanud kohtu hinnangul puudulikult, tuleb kohtul selgitada pooltele

vajadust tõendada asjaolusid, millele nende väited ja vastuväited tuginevad. Eelmenetluses on

TsMS § 392 lg 3 järgi kohtul õigus pooli küsitleda ja nõuda neilt täiendavaid selgitusi.

11. Maakohus on jätnud välja selgitamata ühisvara jagamise nõude lahendamiseks tähtsust

omavad asjaolud.

Ühisvara jagamise nõude aluseks on PKS § 37 lg 1. Ühisvara jagamisele kohalduvad

kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3,

asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20). Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks

varasuhte lõppemise seisuga ning jagatakse sama paragrahvi lõike 3 järgi kaasomandi

lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kui kaasomanikud

ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab vastavalt AÕS §

77 lg 2 kohus poole nõudel jagamise viisi.

Kuigi ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (PKS § 37 lg 11), siis

ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust tuleb kohtul arvestada ühisvara jagamise aja seisuga

(Riigikohtu 27. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-9288 p 27; 9. detsembri 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-09, p 15). Kuni ühisvara jagamiseni kuulub ka lahutatud

abikaasade ühisvara PKS § 37 lg 2 järgi edasi nende ühisomandisse ning seda vara tuleb

valitseda ühisvara arvel, arvestades abikaasade ühisvara valitsemise põhimõtteid (Riigikohtu

25. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 13). Eseme väärtuseks loetakse

TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Eseme harilik väärtus on aga eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Seega tuli maakohtul vara jagamisel ja omandi kaotamise järgse hüvitise suuruse määramisel

teha vara väärtus kindlaks võimalikult täpselt selle jagamise hetke seisuga, s.o kohtuotsuse

tegemise seisuga.

12. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses väljendatuga, et poolte poolt nimetatud

hindade keskmisest maksumusest lähtumine vara väärtuse kindlakstegemisel ei ole seaduse

mõttes tõendite hindamine. Maakohus ei ole korteri ega sõiduauto väärtusi nõuetekohaselt

kindlaks teinud.

TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning kooskõlas

TsMS §-s 438 sätestatuga hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on

tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

TsMS § 442 lg 8 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida

kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste

väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta,

peab ta seda otsuses põhjendama.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus poolte poolt esitatud tõendeid korteri ja sõiduauto

väärtuste tõendamiseks hinnanud. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole vastuhagis selgelt

välja toonud, mis on kostja hinnangul korteri väärtus. Ka Pindi Kinnisvara OÜ hinnangu

edastades ei nimeta kostja korteri väärtust, millest kostja hinnangul tulnuks vara jagamisel

lähtuda. Maakohus ei ole vara väärtuse kohta esitatud tõenditele hinnangut andnud.

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid

ühisvara väärtuse kohta. Kuivõrd hüvitise suurus omandi kaotamise korral tuleb määrata

võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, tuleb tõendite hindamisel ka arvestada seda,

kas tõendid kajastavad vara väärtust omandi kaotamise aja seisuga. Tõendite ebapiisavuse

korral tuleb maakohtul pooltele tõendamiskoormist selgitada ning vajadusel teha ettepanek

täiendavate tõendite esitamist.

Maakohtul tuleb otsustada kostja poolt apellatsioonkaebusele lisatud uue tõendi, s.o Uus Maa

Kinnisvarabüroo 25. juuni 2020. a eksperthinnangu X, tsiviilasja materjalide juurde võtmine.

Seejuures tuleb arvestada, et Pindi Kinnisvara OÜ hinnang on tehtud 1. juunil 2020 ning

apellatsioonkaebusele lisatud Uus Maa Kinnisvarabüroo hindamisakt on tehtud 25. juunil 2020.

TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised ning kumbki pool peab

tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema väited.

13. Maakohus ei ole lahendanud poolte taotlusi vara väärtuste väljaselgitamiseks ekspertiiside

läbiviimiseks. Maakohtu seisukoht, et pooled ei soovinud ekspertiisi määramist korteriomandi

tegeliku väärtuse hindamiseks, on vastuolus tsiviilasja materjalidega.

Hageja esitas hagi 26. mail 2020. Kostja esitas vastuhagi 8. juunil 2020. Vastuhagis taotles

kostja viia läbi ühisvara hulka kuuluva kinnisvara väärtuse tuvastamiseks ekspertiis (I kd, tl 51).

Kostja möönis, et ta pöördus vara väärtuse kindlakstegemiseks kinnisvarafirma poole ning

esitab ekspertiisi valmimisel selle ka kohtule. Kostja esitas 22. juunil 2020 Pindi Kinnisvara

OÜ maakleri arvamuse korteri müügihinna osas. Hageja toetas 23. juuni 2020. a vastuses kostja

taotlust ühisvara (korteri ja sõiduauto) suhtes ekspertiisi teostamiseks (I kd, tl 82). Hageja teatas

kohtule 2. septembril 2020 (I kd, tl 141), et kuna kostja on esitanud korteri väärtuse kohta

hinnangu, siis hageja taotleb ekspertiisi läbiviimist sõiduauto väärtuse kindlakstegemiseks.

Hageja esitatust ei tulene, kas ta loobub kinnisvara suhtes ekspertiisi tegemisest. Samuti taotles

hageja C.C. tunnistajana ülekuulamist. Maakohus täpsustas 22. septembril 2020, kas hageja

jääb tunnistaja ülekuulamise taotluse juurde (II kd, tl 89), kuid ei ole võtnud seisukohta hageja

ekspertiisi läbiviimise taotluse kohta. Hageja selgitas 22. septembri 2020. a vastuses, et ta

loobus tunnistaja ülekuulamise taotlusest juba 11. septembri 2020. a menetlusdokumendis, kuid

hageja ei täpsustanud, kas ta jääb oma esialgse sõiduki väärtuse kindlakstegemise ekspertiisi

läbiviimise taotluse juurde.

Kuigi apellatsioonkaebuse kohaselt loobus kostja ekspertiisi läbiviimisest ning esitas eksperdi

eelhinnangu, ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et kostja oleks selgesõnaliselt ekspertiisi

läbiviimisest loobunud. Omalt poolt hinnangu / ekspertiisi esitamine ei ole käsitletav taotlusest

loobumisena. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada, kas pooled soovivad korteri

ja sõiduauto väärtuste kindlakstegemiseks ekspertiisi läbiviimist või mitte. Pooltel tuleb esile

tuua, milliste tõenditega nad oma väiteid vara väärtuse kohta soovivad tõendada.

14. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus oli ebaõigesti määranud

laenukohustuse suuruse, selgitab ringkonnakohus järgmist.

Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid

ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka

ühisvaral lasuvaid kohustusi. Tulenevalt PKS §-st 38 tuleb ühisvaral lasuvad kohustused vara

jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga.

Ringkonnakohus selgitas eespool käesoleva otsuse p-s 11, et ühisvarasse kuuluvate esemete

väärtust tuleb kohtul arvestada ühisvara jagamise aja seisuga. Nimetatu puudutab ka kohustuste

suurust.

Seega

on

maakohus

põhjendatult

lähtunud

laenukohustuse

suuruse

kindlaksmääramisel ja abikaasade vahel jagamisel kohustuse suurusest kohtuotsuse tegemise

aja seisuga.

15. Maakohtul tuleb lahendada ka kostja apellatsioonkaebuses esitatud nõue kohustada hagejat

andma nõusolek või tahteavaldus KRS § 341 lg 1 tähenduses kande tegemiseks

kinnistusraamatusse selliselt, et korteriomandi omanikuna kantakse kinnistusraamatusse kostja

ning asendada hageja vastav tahteavaldus kohtuotsusega.

PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt.

AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning

kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi AÕS § 77 lg 1 järgi vastavalt kaasomanike kokkuleppele.

Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike

kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega

kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (Riigikohtu

29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12; 29. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-65-10, p 20).

TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid hageja

tahteavaldusi kohtuotsus asendab. AÕS § 641 kohaselt on kinnisasja käsutuseks nõutav

õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase

kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Kande tegemiseks on

KRS § 341 järgi nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne

kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seega tahteavalduseks, mille hageja peaks andma selleks, et kostja saaks korteriomandi

ainuomandi, on tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus sellekohaste

kannete tegemiseks. Kinnistusraamatu kannete tegemine eeldab tahteavaldust, millega antakse

nõusolek, et senine kanne, mille kohaselt korteriomand on poolte ühisomandis, kustutatakse ja

tehakse kostja kohta ainuomaniku kanne.

Hageja kinnitas vastuses apellatsioonkaebusele, et ta on nõus andma nõusolekut kande

tegemiseks kinnistusraamatusse nii, et korteriomandi omanikuna kantakse kinnistusraamatusse

kostja.

Kuigi kostja ei ole asja esimesel läbivaatamisel maakohtus vastavat nõuet esitanud, on nõude

menetlemine poolte ühisvara jagamise nõudega koos menetlusökonoomia põhimõttest

tulenevalt mõistlik. Apellatsioonkaebuse väide, et vastava nõude esitamise vajalikkust oleks

maakohus pidanud eelmenetluses pooltele selgitama, on õige. Maakohtul tuleb tsiviilasja uuel

lahendamisel otsustada kostja nõusoleku andmise kohustamise ja tahteavalduse asendamise

nõude menetlusse võtmine.

Korteriomandi omanikuna on selle omandamisest alates 2015. aastal kantud üksnes kostja. Ka

olukorras, kus kinnistusraamatus nähtav omaniku nimi ei muutu, kuid muutub vara õiguslik

staatus (ühisomandist saab ainuomand või vastupidi), on vajalik kande tegemine, kuna sellega

tagatakse kinnistusraamatus olevate andmete terviklikkus.

Kanne tuleb AÕS § 641 alusel teha ka juhul, kui pealtnäha midagi ei muutu ehk ühisvara

jagamisel jääb kinnisasi sellele abikaasale, kes on juba näiliselt ainuomanik kinnistusraamatus

(Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18.2; 18. oktoobri 2017. a

määrus tsiviilasjas nr 2-17-4192, p 10). See kehtib ka juhul, kui ühisvara jagatakse kohtus.

16. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda hinnang ka kostja nõudele ühisomandis

olnud korteriga seotud kulude tasumise kohustuse osas. Vajadusel tuleb jätta kostja nõue

käiguta ning anda võimalus oma nõuet täpsustada. Kohtul tuleb hinnata, kas maksed on tehtud

perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks PKS § 18 lg 1 ja § 29 lg 1 kolmanda lause mõttes.

Tulenevalt PKS § 29 lg-st 4 võib kostjal olla aga hageja vastu nõuded tulenevalt sellest, et

kostja on kandnud korteriomandi valitsemisega seotud kulud (korteriomandiga seotud maksed)

ja hageja on solidaarvõlgnikuna kohustatud kostjale VÕS § 69 lg 2 alusel maksma hüvitist

hagejale langeva solidaarkohustuse osa eest (vt Riigikohtu 25. veebruari 2015. a otsus

tsiviilasjas 3-2-1-164-14, p 14).

Seejuures tuleb maakohtul arvestada, et TsMS § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised

menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse

seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast

eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada

üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kuigi nimetatud norm

kohustab eeskätt menetlusosalisi, eeldab see ka kohtult aktiivset rolli. Kohtul tuleb võimalikult

varajases menetluse staadiumis menetlusosalistega läbi arutada vaidluse nii faktiline kui ka

õiguslik pool, selgitada neile, millised on kohtu hinnangul asja lahendamisel tähtsust omavad

asjaolud ning kumb pool peaks neid tõendama.

17. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu

otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke