2-20-103014/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(6)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-103014

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi Andre Mikko vastu

300 euro, viivise ja intressi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. septembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

203 eurot 62 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): Osaühing Aktiva Finants (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Alla Žulinskaja

Kostja

(vastustaja):

Andre

Mikko

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 16. septembri 2020. a otsus täies ulatuses ja saata asi

samale maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2(6)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 23. jaanuaril 2020 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse Andre Mikko (kostja) vastu 466 euro 68 sendi

saamiseks. Kuivõrd kohtul ei õnnestunud makseettepanekut kostjale mõistliku aja jooksul

kätte toimetada, lõpetas kohus 15. aprilli 2020. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja

andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 12. mail 2020 maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla

300 eurot, intressi 11 eurot 22 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 247 eurot 6 senti ja

viivise alates 13. maist 2020 kuni põhivõla (300 eurot) tasumiseni lepingujärgses määras

45,5% aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja palus kostjalt

menetluskuludena välja mõista 485 eurot koos kohustusega tasuda menetluskuludelt alates

nende

suurust

kindlakstegeva

lahendi

jõustumisest

kuni

täitmiseni

viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja BB Finance OÜ (BB) 21. juunil 2018

laenulepingu (laenuleping), mille alusel sai kostja laenu 300 eurot, intressimääraga 45,5%

aastas. Kostja kohustus laenu tagasi maksma hiljemalt 21. juuliks 2018. Leping lõppes

tähtaja saabumisega. BB loovutas 16. aprillil 2019 nõude kostja vastu koos kõrvalnõuetega

hagejale.

2. Kostja hagile ei vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi 16. septembril 2020. a otsusega (tagaseljaotsusega)

osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 300 eurot, intressi

11 eurot 22 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 43 eurot ja 44 senti ning viivise

põhivõlalt alates 13. maist 2020 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Maakohus märkis, et viivis ei tohi kokku ületada põhivõlga 300 eurot.

Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude sissenõutavaks muutunud ja sissenõutavaks

muutumata viivise saamiseks ulatuses, mis ületab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määra. Menetluskulud jättis maakohus 54% ulatuses kostja kanda ning 45% ulatuses

hageja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude suuruseks 132 eurot 90 senti ja

3(6)

mõistis need kostjalt välja koos kohustusega tasuda alates menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Maakohus märkis, et menetluskuludelt tasumisele kuuluv viivis ei tohi

ületada 132 eurot 30 senti.

Otsuse põhjenduste kohaselt on hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue kostjale

6. augustil 2020 isiklikult kätte toimetatud. Kostja ei ole kohtule tähtaegselt vastanud.

Kuivõrd hageja taotles hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja kohtu poolt määratud

tähtajaks ei vasta, ja asjas ei esine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg-s 5

märgitud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid, lahendas kohus asja

TsMS § 407 lg-tes 1, 3 ja 5 sätestatut arvestades tagaseljaotsusega. Maakohus leidis, et

hagi

on

õiguslikult

põhjendatud

üksnes

põhivõla

ja

intressi

saamiseks

(VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 94) ning rahuldas selles osas hagi. Maakohus jättis

hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata osas, milles see ei olnud kohtu arvates õiguslikult

põhjendatud.

Kostja esitas BB-le internetikeskkonnas laenutaotluse, mille laenuandja kinnitas. Seega ei

ole viivisekokkulepe eraldi läbi räägitud ning see on käsitletav tüüptingimusena

VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Eelduslikult sõlmis kostja laenulepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5

tähenduses. Kohtul on TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 järgi tarbija vastu esitatud nõude

lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole

sellele tuginenud.

Hageja nõuab kostjalt viivist lepingujärgses intressimääras, s.o 45,5% aastas. Viivisemäära

mõistlikkuse hindamisel tuleb silmas pidada lepingulise viivisemäära ja seaduses

sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Eelduslikult on tühine selline tarbijaga

sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära. Praegusel juhul ületab kokkulepitud viivisemäär seadusjärgset viivisemäära

ligikaudu 5,7 korda. Seega on hageja poolt nõutud lepinguline viivisemäär 45,5% aastas

ebamõistlikult suur, kostjat oluliselt kahjustatav ning VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel

tühine. Hageja ei ole ka põhivõlast suurema viivise nõudmisel tõendanud, et talle oleks

kahju tekkinud.

Kui tüüptingimus on tühine, kohaldatakse VÕS § 41 järgi sellise tingimuse alusel seda liiki

lepingu kohta sätestatut. Seetõttu tuleb hageja viivisenõue rahuldada osaliselt ja mõista

kostjalt hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras põhivõlalt 300 eurot ajavahemiku

alates 22. juuli 2018 kuni 12. mai 2020 (661 päeva) eest on 43 eurot 44 senti.

Kuivõrd hagi rahuldatakse osaliselt, jaotatakse menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega. Seega jäävad menetluskulud 54% ulatuses kostja kanda ning 46% ulatuses

hageja kanda. Hageja on palunud menetluskuluna välja mõista riigilõivu 125 eurot ning

õigusabikulud 360 eurot (tunnitasu 120 eurot, ilma käibemaksuta). Arvestades, et tsiviilasi

ei olnud keeruline ega mahukas, poolte vahel ei tekkinud vaidlust ning asi lahendatakse

tagaseljaotsusega, on põhjendatud ja vajalik õigusabi üks tund (120 eurot). Seega on hageja

põhjendatud menetluskulud kokku 245 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 132 eurot 30 senti (54% x 320) koos

4(6)

kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud märas.

Kostjal asja materjalidest nähtuvalt menetluskulusid tekkinud ei ole.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 20. oktoobril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata hagiavalduse esitamise ajaks

sissenõutavaks muutnud viivise, ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis

246 eurot 6 senti. Samuti palub hageja maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis

menetluskulud 54% ulatuses kostja kanda ja 46% ulatuses hageja kanda. Hageja palub

rahuldada menetluskulude nõude kostja vastu täies ulatuses ning mõista kostjalt hageja

kasuks välja riigilõivu 125 eurot ja õigusabikulu 360 eurot. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole viivisekokkulepe tüüptingimus, kuna see

sisaldub laenulepingu põhitingimustes. Seega on viivisekokkulepe kostjaga eraldi läbi

räägitud.

VÕS § 415 lg 1 järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast

kõrgemat viivist, kuid see ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist

ületava kahju hüvitamist. VÕS § 415 lg 1 ei viita konkreetsele VÕS § 113 lg 1 lausele.

Seega tuleb VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes lugeda

tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär,

kui see on VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast kõrgem. Praegusel juhul on

laenulepingus kokku lepitud kõrgem intressimäär kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määr. Viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Järelikult

tuleb viivisemäärana kohaldada lepingus kokku lepitud intressimäära 45,5% aastas.

Praeguses asjas ei saa lähtuda Riigikohtu 10. mai 2016. a määruses tsiviilasjas

nr 3-2-1-25-16 toodud seisukohast, mille järgi tuleb mõistlikuks viivisemääraks lugeda

kuni 24% aastas ehk 0,06% päevas. Viidatud asjas ei saanud lähtuda VÕS § 415 lg 1 ja

§ 113 lg 1 järgi lepingujärgsest intressimäärast, sest pooled ei olnud selles kokku leppinud.

Poolte vahel oli kokkulepe üksnes viivisemäära kohta.

Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, on vastuolus VÕS 113 lg 1 ja

§ 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga. Viivisel peab olema mh sanktsiooniline eesmärk.

Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks viivisemäära mõistlikkuse tagamiseks ühtegi

täiendavat kriteeriumit, v.a võrdlus lepingus kokkulepitud intressimääraga. Seadusandja

on sisuliselt möönnud, et kohalduv viivisemäär võib olla ükskõik milline seadusjärgsest

viivisest suurem määr. Pooled võivad ise otsustada, milline on nende arvates õiglane ja

mõistlik viivisemäär. Kui nad viivisemääras kokku ei lepi, rakendub kokkulepitud

intressimäär. Viivise mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada konkreetse olukorra

asjaolusid.

VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist

VÕS § 162 alusel. Seega on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku taotluse alusel.

Praeguses asjas ei ole kostja taotlenud viivise vähendamist. Maakohus rikkus oluliselt

tagaseljaotsuse tegemisel menetlusnorme, kui kohaldas ise VÕS § 113 lg-t 8 ja vähendas

5(6)

viivist. TsMS § 407 lg 1 alusel võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega

rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui

kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

Maakohus rikkus TsMS § 174 lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, jättes menetluskulud osaliselt kostja

ja osaliselt hageja kanda. Maakohus ei võtnud arvesse kõiki hageja poolt tehtud

toiminguid. Hageja esindaja on analüüsinud nõude aluseks olevaid dokumente, kogunud

täiendavaid dokumente, koostanud hagiavalduse, komplekteerinud hagiavalduse lisad ja

esitanud need kohtule. Hageja oli sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole

ning tasuma riigilõivu.

5. Kostja apellatsioonkaebuse kohta seisukohta ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu tagaseljaotsus tuleb TsMS § 657 lg 2 kohaselt tühistada täies ulatuses ning asi

saata läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Ringkonnakohtu hinnangul on asja materjalide põhjal õige maakohtu järeldus, et

laenulepingust

tulenev

viivisekokkulepe,

mille

kohaselt

arvestatakse

viivist

intressimääraga võrdses määras (üldtingimuste p 12.2.1; dtl 43), on VÕS § 35 lg 1 mõttes

tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohtale.

Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige

tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise

korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt

kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5).

8. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada

ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda.

VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab VÕS § 415 lg 1

esimene lause aga ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt ka Riigikohtu 14. jaanuari

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus

on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel

vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas

viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana

kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast

kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel

järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st

kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1

kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus

6(6)

ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5

mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.

Pragusel juhul on laenulepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga

võrdses määras ning intressimäär on 45,5% aastas (dtl 33). Kuivõrd lepingujärgne

intressimäär on suurem kui VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär,

kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud

intressimääras, s.o 45,5% aastas.

Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu menetluses olnud

tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid

kokku leppinud üksnes viivisemääras. Seega ei ole osutatud tsiviilasjas tehtud järeldused

praegusel juhul asjakohased.

9. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lähtuda VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162,

mille järgi saab kohus viivist vähendada üksnes võlgniku (kostja) taotluse alusel. Asja

materjalidest nähtuvalt ei ole kostja menetluluses senini viivise vähendamist taotlenud.

10. Hageja on palunud tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi

rahuldamata, menetluskulud osaliselt hageja enda kanda ja tema taotluse menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramiseks (osaliselt) rahuldamata, kuid TsMS § 657 lg 2 järgi

peab

ringkonnakohus

tagaseljaotsuse

tühistamisel

saatma

asja

täies

ulatuses

läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Seega tühistab ringkonnakohus vaidlustatud

otsuse täies ulatuses ning asjas ise sisulist lõpplahendit ei tee. Seetõttu rahuldatakse

apellatsioonkaebus osaliselt.

11. Eelmärgitut arvestades ei vasta ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustest

lähtuvalt apellatsioonkaebuses esitatud väidetele menetluskulude jaotuse ja nende suuruse

kindlaksmääramise kohta. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse täies ulatuses,

jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja

TsMS § 174 lg 6 alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest