2-14-57021/85 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 30.03.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-14-57021

Kohtuasi

XX (X) kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.09.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Usaldusisik YY

Võlausaldajad:

Krediidimenetluse Keskus OÜ

Swedbank AS

Eesti Inkasso OÜ

Bigbank AS

Credit.ee OÜ

Placet Group OÜ

Era Liisingu Inkassoteenused AS

Krediidikaitse Grupp OÜ

Minicredit AS

Monefit Estonia OÜ (endine Ziip OÜ)

IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ)

BB Finance OÜ (endine Raha24 OÜ)

Kiirlaenud OÜ (kustutatud)

Avanss OÜ (kustutatud)

AB Kreditex AS (endine Express Credit AS)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 08.09.2020 määrus tühistada.

2. Teha uus määrus, millega pikendada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust

kuni 25.06.2022. Nimetatud kuupäeva möödumisel vaatab maakohus kohustustest

vabastamise avalduse uuesti läbi.

2-14-57021

3. Saata tsiviilasi tagasi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

jätkamiseks.

4. Swedbank AS-i määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus lõpplahendis.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Asjaolud ja menetlusosaliste seisukohad

1. Harju Maakohtu 23.10.2014 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot. 25.06.2015

määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus ja algatati tema kohustustest vabastamise

menetlus. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma YY.

2. Võlgniku pankrotimenetluses jäid rahuldamata võlausaldajate nõuded järgmiselt:

Krediidimenetluse Keskus OÜ nõue 452.35 eurot, Swedbank AS nõue 6430.29 eurot, Eesti

Inkasso OÜ nõue 455.26 eurot, Bigbank AS nõue 2686.79 eurot, Credit.ee OÜ nõue 720.59

eurot, Placet Group OÜ nõue 1087.66 eurot, Era Liisingu Inkassoteenused OÜ nõue 863 eurot,

Krediidikaitse Grupp OÜ nõue 819.48 eurot, Minicredit AS nõue 800 eurot, Ziip OÜ nõue 600

eurot, MCB Finance OÜ nõue 1340 eurot, Raha24 OÜ nõue 400 eurot, Kiirlaenud OÜ nõue

400 eurot, Avanss OÜ nõue 400 eurot ja Express Credit AS nõue 490.99 eurot.

3. 19.06.2020 esitas võlgnik kohtule viimase usaldusisiku aruande. Aruande kohaselt kasvatab

võlgnik üksikvanemana 12-aastast tütart. Lapse isa toetab last igakuiselt 50 euroga. Võlgnik

töötab lasteaiaõpetajana XXX, kuid 30. juunil lõpeb tööleping. Alates 10. augustist asub

võlgnik tööle tagasi KKK õpetajaks. Kogu kohustustest vabastamise menetluse on võlgnik

tegelenud tulutoova tegevusega. 17.06.2020 esitas võlgnik taotluse vabastada end

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

4. 11.08.2020 toimus võlgniku ärakuulamine. Ärakuulamisele ilmus võlgnik, võlausaldajad

ärakuulamisel osaleda ei soovinud. Võlgnik selgitas, et võlgnevused on vaid kiirlaenu firmade

ees. Võlgnik on vältinud sularaha kasutamist, et kõik tema toimingud nähtuksid pangakonto

väljavõtetelt. Võlgniku igakuine sissetulek on alates 2020. a jaanuarist 1030 eurot netos,

varasemalt oli 970 eurot. Võlgnik elab sugulase juures, elamiskulusid tasub tema ema. Võlgnik

ei ole võimeline omaette kodu üürima. Swedbank AS-i etteheitele, mille kohaselt on võlgnik

olnud ebaaus ja kasutanud lapse kontot (teinud lapse kontole ülekandeid selgitustega „küüned“

ja „bensiin“), vastas võlgnik, et on loomulikult teinud lapsele ülekandeid. Kohustustest

vabastamise menetluse kestel on võlgnik käinud vaid 2–3 korda pediküüris.

5. Kohus andis 11.08.2020 ärakuulamisel võlgnikule tähtaja esitada selgitusi Swedbank AS-i

välja toodud ülekannete kohta hiljemalt 24.08.2020.

2-14-57021

6. Võlausaldaja Swedbank AS leidis, et võlgnik on süüliselt rikkunud seadusest tulenevaid

kohustusi, mistõttu tuleb kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ning võlgnik jätta

kohustustest vabastamata. Alternatiivselt tuleks pikendada kohustustest vabastamise menetlust

7 aastani. Võlausaldajale on nõude katteks laekunud 1236.20 eurot. Võlgnik on rikkunud

pankrotiseaduse (PankrS) § 173 lõigetest 3–5 tulenevat loovutamiskohustust. Võlgnik on

kohustatud usaldusisikule üle andma 75% saadud töötasust, millest omakorda teeb usaldusisik

PankrS § 172 lõike 2 järgi väljamakseid võlausaldajatele. Swedbank AS-ile laekus 2019. a 400

eurot, mis on oluliselt vähem, kui seadusest tulenev väljamakse suurus. Võlgniku arvelduskonto

väljavõtetelt nähtub, et 2019. a oleks pidanud võlausaldajale laekuma 969.58 eurot.

Võlausaldaja on arvesse võtnud, et võlgnikul on üks alaealine ülalpeetav. Kohustustest

vabastamise menetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas käitumine, kus võlgnik tasub võlausaldaja

nõude katteks üle poole vähem kui seadus kohustab, eriti olukorras, kus võlgnik teenib peaaegu

keskmist töötasu ning tema elamiskulusid tasuvad tema lähedased. Võlausaldaja arvates on

võlgnik menetluse kestel üritanud tulu varjata alaealise lapse konto kaudu. Nt 10.04.2017 on

võlgnik oma 9-aastase lapse kontole teinud ülekande 20 eurot, selgitusega ’’küüned’’;

16.05.2017 ülekande 50 eurot, selgitusega ’’bensiin’’; 13.06.2017 ülekande 15 eurot,

selgitusega ’’jalahooldus’’. Ei ole usutav, et võlgniku 9-aastane laps sellise suunitlusega

väljaminekuid tegi. Pigem kasutab võlgnik ise oma alaealise lapse kontot sooviga oma

tegelikku majanduslikku seisundit varjata. Võlausaldajal on kahtlus, et võlgnik on aktiivselt

alaealise lapse kontot erinevateks toiminguteks kasutanud.

7. Võlausaldaja Eesti Inkasso OÜ ei nõustunud võlgniku kohustustest vabastamisega, kuna

võlgnik ei ole teinud midagi selleks, et võlgnevust kustutada.

8. Võlausaldaja Bigbank AS leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuleks

lõpetada ja võlgnik jätta kohustustest vabastamata, alternatiivselt pikendada menetlust 7

aastani. Võlgnik on tasunud võlausaldajale 324.90 eurot. Võlgnikku ei peaks kohustustest

vabastama, kuna see riivaks olulisel määral võlausaldaja õigusi. Võlgnik ei ole täitnud PankrS

§ 173 lõikes 1 toodud kohustusi piisava hoolsusega ega nõuetekohaselt.

9. Võlausaldaja Credit.ee OÜ hinnangul ei ole võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

lõpetamine põhjendatud, kuivõrd võlgnik on jätnud täitmata PankrS §-s 173 nimetatud

kohustused ega ole menetluse kestel võlgnevust Credit.ee OÜ ees piisavas ulatuses tasunud.

Credit.ee OÜ pankrotimenetluses tunnustatud nõude suurus on 720.59 eurot, millest

kohustustest vabastamise menetluse vältel on tasutud 213.10 eurot, s.o 29,57% kogunõudest ja

53,95% põhinõuest (395 eurot). Olukorras, kus isegi võlausaldaja põhinõue ei ole rahuldatud,

ei ole kohustustest vabastamine põhjendatud. Usaldusisiku esitatud aruannetest ilmneb, et

võlgnik ei ole usaldusisikule loovutanud vähemalt 75% oma tulust, nagu näeb ette PankrS

§ 173 lõige 4. Ärakuulamise protokollis seisuga 01.02.2018 on märgitud, et võlgniku igakuine

sissetulek on 1050 eurot (bruto). Sellest lähtuvalt oletas võlausaldaja, et võlgnik saab töötasu

kokku ca 909 eurot (neto). Sellest arestimisele mittekuuluv summa on 500 eurot (s.o Vabariigi

Valitsuse kehtestatud alampalk), millele lisandub ühe ülalpeetava eest üks kolmandik palga

alammäärast kuus, s.o 167 eurot, seega kokku 614 eurot netos ja 295 eurot on n-ö tulutoov osa.

Sellest tulutoovast osast on võlgnikul õigus saada 25% ehk 73.75 eurot ja võlausaldajatele

väljamakseteks jääks 75% ehk 221.25 eurot kuus. Selliselt kuluks 2018. a väljamaksmisele

kokku ca 2655 eurot. Võlgnik tegi 2018. a väljamakseid võlausaldajatele vaid 950 euro ulatuses.

Lisaks nähtub võlgniku ja usaldusisiku esitatud dokumentidest, et võlgnik maksab oma vennale

110 eurot kuus laenu eest, mis on võetud võlgniku venna nimele võlgniku otstarbeks.

Võlausaldajate suhtes on äärmiselt ebaõiglane, et pankrotimenetluses tunnustamata jäänud

nõude katteks tasub võlgnik kuus rohkem, kui saavad pankrotimenetluses tunnustatud nõuete

2-14-57021

omajad terve aasta jooksul. Võlausaldaja palus keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest

ja lõpetada kohustustest vabastamise menetlus.

10. Võlausaldaja Placet Group OÜ leidis, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole

põhjendatud, kuna võlgnik on tasunud võlausaldajale vaid 233.10 eurot.

11. Võlausaldaja Era Liisingu Inkassoteenused AS hinnangul tuleks võlgniku kohustustest

vabastamise menetlust pikendada või menetlus lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest

vabastamata. Võlgnik ei ole rahuldanud kohustusi arvestavas ulatuses. Võla jääk on 689.35

eurot.

12. Võlausaldaja Monefit Estonia OÜ (endine Ziip OÜ) hinnangul tuleks võlgniku kohustustest

vabastamise menetlust pikendada või menetlus lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest

vabastamata. Võlgnik ei ole rahuldanud kohustusi arvestatavas ulatuses. Võla jääk on 203.10

eurot.

13. Võlausaldaja AB Kreditex AS (endine Express Credit AS) palus jätta võlgniku kohustustest

vabastamata. Võlgnik on teinud võlausaldajale väljamakseid 148.90 eurot, mis moodustab vaid

30% tunnustatud nõudest. Võlausaldaja arvutuskäigu kohaselt jättis võlgnik 2019. a eest

võlausaldajatele maksmata vähemalt 1110.21 eurot. Võlgnik rikub kohustusi kohustustest

vabastamise menetluses.

14. Võlausaldaja BB Finance OÜ (endine Raha24 OÜ) nõustus võlgniku kohustustest

vabastamisega.

15. Võlausaldajad Krediidimenetluse Keskus OÜ, Krediidikaitse Grupp OÜ, Minicredit AS

(pankrotis), IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ), Kiirlaenud OÜ (kustutatud) ja

Avanss OÜ (kustutatud) kohtule seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise osas ei esitanud.

16. Võlgnik esitas 12.08.2020 kohtu nõutud selgitused vaidlusaluste ülekannete osas. Võlgnik

on teinud kõik maksed, ülekanded, teenuste eest tasumised ainult enda isiklikult pangakontolt.

Laps kasutab oma kontot ja pangakaarti ise oma asjade eest tasumiseks. Võlgnik on lapsele

loomulikult ülekandeid teinud, kuid mitte sel eesmärgil, et ta lapse pangakaarti ise kasutaks.

Võlgniku hinnangul jäi Swedbank AS-ile vastupidine mulje, kuna võlgniku lapse nimi on HH

ning võlgniku ema nimi on RR. Võlgnik edastas oma lapse HH pangakonto väljavõtte alates

konto avamisest 25.02.2019 kuni 12.08.2020. Swedbank AS-i välja toodud ülekanded

10.04.2017, 16.05.2017 ja 13.06.2017 on tehtud võlgniku ema, RR, kontole tänutäheks

abistamise eest. Võlgniku väitel on ülekannetest nähtav "jalahooldus" ja "küüntehooldus"

emale kingituseks. Võlgniku ema elab temast 200 km kaugusel Lõuna-Eestis ning on olnud

olukordi, kus ta on pidanud paluma tal enda juurde sõita last hoidma või on ta võlgnikku ja

tema last maale viinud ja transportinud mööblit, siis on ta emale tasunud bensiini eest. Kuna

selline käitumine ei ole võlgniku emale sobinud, on ta nii kingituste kui bensiini raha võlgnikule

tagasi maksnud. Võlgnik lisas, et alguses, kui ta lapsele konto avas, juhtus mõningatel kordadel

nii, et enda teenuste eest tasudes tasus ta automaatselt lapse kontolt. Internetipank valib konto

automaatselt ja seda tuleb kogu aeg üle kontrollida. Sellisel juhul tegi võlgnik koheselt lapse

kontole tagasikande, mis nähtub ka lapse pangakontolt.

2-14-57021

Maakohtu määrus ja põhjendused

17. Harju Maakohus lõpetas 08.09.2020 määrusega võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse ja vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Menetluskulud jättis kohus võlgniku kanda.

18. Praeguseks ajaks on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud

5 aastat, mistõttu otsustab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamise vastavalt PankrS § 175 lõikele 1. Kohus kuulas 11.08.2020 ära võlgniku,

võlausaldajad ärakuulamisel osaleda ei soovinud. 11.08.2020 andis võlgnik kohtule PankrS

§ 175 lõike 4 alusel vande.

19. Kohus tugines PankrS § 175 lõikele 2 märkides, et kuigi enamused võlgniku võlausaldajad

paluvad lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja jätta võlgnik kohustustest

vabastamata, ei ole kohus võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid tuvastanud.

Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise otsustamisel hindab kohus lisaks

võlausaldajatele tasutud summadele võlgniku käitumist kohustustest vabastamise menetluse

jooksul ja tema suhtumist oma kohustuste täitmisesse. Antud juhul ei ole võlgnik oma

kohustuste täitmisest kõrvale hoidunud. Võlgnik on arvestataval määral vähendanud kõikide

võlausaldajate nõudeid. Võlgnik on terve kohustustest vabastamise menetluse kestel töötanud

mõistlikult tulutooval töökohal ja täitnud kohustustest vabastamise menetlusest tulenevaid

kohustusi.

20. Kohus nõustus Swedbank AS-i arvutuskäiguga, millest nähtub, et arvestades võlgniku

sissetulekut, on võlgnik tasunud võlausaldajatele vähem kui seadus ette näeb. Samas ei

tuvastanud kohus selles võlgniku süülist käitumist, mida PankrS § 175 lõike 2 punkt 2 eeldab.

Kohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lõigetele 2–5. Riigikohus on lahendis nr

3-2-1-19-16 selgitanud, et füüsilisest isikust võlgniku saab kohustustest vabastamise menetluse

võimalusest ilma jätta, kui tema käitumises on PankrS § 175 lõike 2 punktides 1 või 2 või lõikes

4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid. Seega on Riigikohus täpsustanud, et pelgalt

hooletust käitumisest ei piisa ja võlgniku kohustuste rikkumine peab olema toimunud vähemalt

raskelt hooletult. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik oma eelpool viidatud kohustuse rikkumisel

käitunud süüliselt. Kohus selgitas, et kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiks ei saa olla

võlgniku poolt kogu nõude tasumine, vaid nõude vähendamine vastavalt võimalustele. Kohus

leidis, et antud juhul on võlgnik oma nõudeid võimaluste piires ja arvestatavas ulatuses

vähendanud.

21. Kohus pidas põhjendatuks ja tõendatuks ka võlgniku selgitusi Swedbank AS-i välja toodud

ebaselgete ülekannete osas ja leidis, et vaidlusalused ülekanded võlgniku ema ja tütre

arvelduskontodele on põhjendatud ning neid ei saa võlgnikule ette heita. Kohtu hinnangul on

võlgnik andnud endast parima oma kohustuste täitmiseks ega ole PankrS §-s 173 nimetatud

kohustusi rikkunud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-60-13 asunud seisukohale, et kohustustest

vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske

ning võlgniku majanduslik seisukord seda kohtu hinnangul kahtlemata on.

22. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning, võimaldamaks võlgnikule uut

majanduslikku algust, tuleb ta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada.

23. Kohus selgitas, et kui võlgnik vabastatakse pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sh ka nende

2-14-57021

pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. Kohus viitas

ka PankrS § 177 lõikes 1 sätestatule.

24. Kohus jättis TsMS § 172 lõike 1 esimese lause alusel kohustustest vabastamise menetluse

kulud võlgniku kanda.

25. Tulenevalt PankrS § 175 lõikest 7 avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise

määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Määruskaebus

26. Võlausaldaja Swedbank AS esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada ja teha uue määruse, millega jätta rahuldamata võlgniku taotlus menetluse

lõpetamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus uurinud ega hinnanud kõiki

võlausaldajate väiteid, samuti ei nõustu kaebaja kohtuga võlgniku kohustuste rikkumise

süülisuse osas. Kohus on rikkunud lahendi põhjendamiskohustust.

27. Kaebaja ei nõustu, et võlgnik ei ole olnud raskelt hooletu. Tartu Ringkonnakohus on

tsiviilasjas nr 2-08-63521 selgitanud raske hooletuse olemust. Ringkonnakohus märkis, et VÕS

§ 104 lõike 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite järgi. Raske

hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks olema raskelt

hooletu käitumine mõistlikult vastuvõetamatu rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule.

Olukorras, kus võlgnikul on piisavalt vahendeid võlausaldajate nõuete tasumiseks suuremas

ulatuses, kui võlgnik seda tegelikult teeb, ei saa väita, et võlgnik on olnud pelgalt hooletu.

PankrS § 173 lõike 3 järgi tuleb loovutada usaldusisikule 75% oma töötasust, sama sätte lõike

4 järgi saab kohus seda protsenti vähendada, mida praegusel juhul tehtud ei ole. Kohustustest

vabastamise menetluse ajal on võlgniku kohustus olla keskmisest hoolsam ning tasuda

võlausaldajate nõudeid oma võimaluste piires. Praegusel juhul oleks võlgnik oma võimalusi

arvestades pidanud tasuma üle poole rohkem võlausaldajate nõuete katteks, kui võlgnik seda

teinud on. Seega on kaebaja seisukohal, et võlgnik on olnud oma loovutamiskohustuse

rikkumisel vähemalt raskelt hooletu VÕS § 104 lõike 4 mõistes.

28. Võlausaldaja Credit.ee OÜ juhtis 15.06.2020 seisukohas kohtu tähelepanu, et võlgnik on

tasunud pankrotimenetluses tunnustamata nõuet. Kohus ei ole vaidlustatud määruses võtnud

seisukohta, kas kohus peab sellist käitumist rikkumiseks või ei. Kaebaja hinnangul on tegemist

võlausaldajate huvide kahjustamisega. Asjas ei oma tähtsust, et võlgnik on nõude 2018. a

rahuldanud. Kohus peab kohustustest vabastamise menetluse lõppedes hindama võlgniku

käitumist terve menetluse kestel. Kohtulahendist peab olema jälgitav kohtu siseveendumuse

kujunemine. Maakohus ei ole selgitanud, miks vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest, kui võlgnik on teadlikult ja tahtlikult tasunud pankrotimenetluses

tunnustamata nõuet.

Menetlusosaliste seisukohad

29. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu.

30. Võlausaldajad AB Kreditex AS, Credit.ee OÜ, ERA Liisingu Inkassoteenused AS ja

Monefit Estonia OÜ toetavad määruskaebust ja paluvad selle rahuldada. Ülejäänud

võlausaldajad ei ole kaebuse suhtes seisukohta esitanud.

2-14-57021

Menetluse edasine käik

31. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

32. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 08.09.2020

määrus tuleb TsMS § 667 lõike 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus saab teha ise uue määruse, millega pikendab kohustustest vabastamise

menetluse tähtaega ja saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks kuni määratud tähtaja

möödumiseni. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuivõrd selles on taotletud

maakohtu määruse tühistamist ja uue määrusega võlgniku kohustustest vabastamise taotluse

rahuldamata jätmist, kuid ringkonnakohus tühistab määruse ja pikendab kohustustest

vabastamise menetlust.

33. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse

jooksul seadusest tulenevaid kohustusi täitnud nõuetekohaselt, mistõttu esineb alus teda

täitmata jäänud kohustustest vabastada. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et võlgnik on

antud juhul rikkunud TsMS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate

huve, millisel juhul esineb alus keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest (PankrS § 175

lõike 2 punkt 2). Samas peab kolleegium kujunenud olukorras põhjendatuks pikendada

kohustustest vabastamise menetlust ja määrata võlgnikule täiendav tähtaeg, pärast mille

möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi.

34. Tsiviilasja materjalidest nähtuvad järgmised asjaolud. Võlgniku usaldusisiku esitatud

aruannete kohaselt on võlgnik teinud kohustustest vabastamise menetluse vältel väljamakseid

võlausaldajatele järgmiselt: 1) 21.–23.08.2016 kokku 1097.26 eurot; 2) 25.09.2017 kokku

949.62 eurot; 3) 23.09.–03.10.2018 kokku 950.41 eurot; 4) 08.10.2019 kokku 901.26 eurot;

5) 17.–19.06.2020 kokku 690.19 eurot (sh sisaldavad kogusummad pangamaksete

teenustasusid vahemikus 0.16–0.38 eurot). Esimesest, s.o 2016. a aruandest nähtub, et võlgnik

on teinud kõigile võlausaldajatele võrdsetes summades maksed, millele on maakohus

usaldusisikule 01.09.2016 saadetud e-kirjas tähelepanu juhtinud, selgitades, et vastavalt PankrS

§ 172 lõikele 2 peab usaldusisik võlgnikult saadud maksed vastavalt jaotusettepanekus

ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma. Kohus märkis, et seega

tuleb võlausaldajatele teha tagasimakseid vastavalt Harju Maakohtu 14.04.2015 võlgniku

pankrotimenetluses jaotusettepanekut kinnitavas määruses märgitud jaotistele (tuues ka näited

konkreetsete võlausaldajate jaotistest) ning palus seda edaspidi arvestada. Järgmiste aastate

aruannetest nähtuvalt on maksed teostatud korrektselt jaotiste järgi.

35. Samas leiab ringkonnakohus, et võlgnik ei ole toiminud usaldusisikule oma tulu

loovutamisel kooskõlas PankrS § 173 lõikega 3 (koosmõjus lõigetega 4 ja 5), arvestades tema

sissetulekut. Samale seisukohale asus ka maakohus, jättes aga korrektselt tuvastamata, millises

ulatuses on võlgnik kohustust rikkunud, st palju tulnuks tal seaduse järgi võlausaldajatele

väljamaksete tegemiseks raha eraldada. Eeltoodut tuvastamata ei saa aga hinnata võlgniku poolt

PankrS § 173 lõigetes 3–5 sätestatu täitmist. Selle minetuse saab ringkonnakohus käesolevas

lahendis kõrvaldada.

36. Maakohtu menetluses tõid nii Swedbank AS kui Credit.ee OÜ esile, et usaldusisiku esitatud

aruannetest ilmneb, et võlgnik ei ole usaldusisikule loovutanud vähemalt 75% oma tulust.

2-14-57021

PankrS § 173 lõike 3 järgi loetakse mh võlgniku töösuhtest saadud tulu nõuded loovutatuks

usaldusisikule. Võlgnikul on õigus jätta PankrS § 173 lõike 5 alusel usaldusisikule üle andmata

tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. PankrS § 173 lõike 4 järgi peab

usaldusisik sama paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui

kohus ei ole määranud teisiti. Võlgniku sissetulekud, millele ei saa pöörata sissenõuet, on

loetletud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lõikes 1. TMS § 132 lõike 1 järgi ei saa

üldjuhul arestida ka sissetulekut või selle osa, mis ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga

alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest

tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa PKS § 132

lõike 2 alusel iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja

arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Eeltoodust tulenevalt võib võlgnik töötasust

jätta endale selle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lõiked 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata

sissenõuet (PankrS § 173 lõige 5) või osa, mis vastab PankrS § 173 lõikes 4 sätestatud määrale

(25%), kui see on suurem PankrS § 173 lõikes 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-124-16, punkt 13.2). Arvestades, et võlgniku konto väljavõtete järgi

on tema töötasu kohustustest vabastamise menetluse ajal olnud u 750–1030 eurot kuus, ei ole

25% sellest rohkem kui palga alammäär vastaval ajal. Seega antud juhul PankrS § 173 lõige 4

ei kohaldu ja võlgnikule jääva osa arvestamisel tuleb lähtuda PankrS § 173 lõikest 5.

37. Credit.ee OÜ märgib 15.06.2020 seisukohas, et PankrS §-s 173 sätestatut arvestades

kuuluks võlausaldajatele 2018. a väljamaksmisele kokku u 2655 eurot, kuid võlgnik tegi 2018.

a väljamakseid vaid 950 euro ulatuses. Võlausaldaja võttis arvesse, et võlgniku netotöötasu oli

u 909 eurot, millest mittearestitav summa on 500 eurot (s.o Vabariigi Valitsuse kehtestatud

alampalk), millele lisandub ühe ülalpeetava eest 1/3 palga alammäärast ehk 167 eurot, s.o kokku

614 eurot. Võlgniku töötasust jääb seega järele 295 eurot, millest on võlgnikul õigus saada

lisaks 25% ehk 73.75 eurot ja võlausaldajatele väljamakseteks jääks ülejäänu ehk 221.25 eurot

kuus, s.o kokku 2655 eurot aastas. Ka Swedbank AS märgib oma 19.06.2020 seisukohas, et nt

2019. a on talle laekunud 400 eurot, kuid PankrS §-s 173 sätestatut arvestades oleks pidanud

laekuma 969.58 eurot. Ringkonnakohus kontrollis võlgniku pangakontode väljavõtete ja

usaldusisiku väljamaksete aruannete põhjal eeltoodu paikapidavust

ning veendus

võlausaldajate esiletoodu õigsuses. Tuleb märkida, et Credit.ee OÜ arvestuse puhul on isegi

lisaks PankrS § 173 lõikes 5 sätestatud mittearestitavale osale täiendavalt võetud jäägist

vastavalt PankrS § 173 lõikele 4 maha 25%, mis eelviidatud Riigikohtu seisukoha järgi aga

põhjendatud ei ole, seega peaks 2018. a eest väljamaksmisele kuuluv summa olema nimetatud

osa võrra veel suurem, s.o 3540 eurot (295x12). Nt 2019. a puhul sai ringkonnakohus, võttes

aluseks võlgnikule perioodil 01.10.2018–01.10.2019 laekunud konkreetsed töötasud, millest

arvestas maha iga kuu kohta käiva mittearestitava summa (2018. a alampalk 500 eurot + 1/3

sellest ehk 166.67 eurot ülalpeetava kohta, s.o kokku 666.67 eurot; 2019. a alampalk 540 eurot

+ 1/3 sellest ehk 180 eurot ülalpeetava kohta, s.o kokku 720 eurot), eeltoodud arvutuse

tulemusena aastaseks summaks, mis tulnuks eraldada väljamakseteks võlausaldajatele, 3592.42

eurot. Võlgniku 2016.–2017. aastate kohta esitatud pangakonto väljavõtete kohaselt on tema

töötasu nendel aastatel olnud keskmiselt 750 eurot (mõnel kuul ka vähem/rohkem), seega

arvestades mittearestitavat summat (2016. a alampalk 430 eurot + 1/3 sellest ehk 143.33 eurot

ülalpeetava kohta, s.o kokku 573.33 eurot; 2017. a alampalk 470 eurot + 1/3 sellest ehk 156.67

eurot ülalpeetava kohta, s.o kokku 626.67 eurot), pidanuks võlausaldajatele väljamaksete

tegemiseks ettenähtud summa olema 2016. a eest u 2120.04 eurot ja 2017. a eest u 1479.96

eurot.

38. Eelnevalt tuvastas ringkonnakohus, et võlgnik on teinud võlausaldajatele väljamakseid ühe

aasta kohta 901.26–1097.26 eurot (2020. aastal tasutud 680.19 eurot kohus siinkohal ei arvesta,

kuivõrd nimetatud summa on makstud lühema perioodi eest). Samas võlgniku sissetulekut

2-14-57021

arvestades pidanuks võlgnik eraldama usaldusisikule väljamakseteks 2016. a ligikaudu kaks

korda suurema summa (makstud 1097.26 euro asemel u 2120.04 eurot), 2017. a u poolteist

korda rohkem (makstud 949.62 euro asemel u 1479.96 eurot) ja alates 2018. a vähemalt kolm

ja pool korda suurema summa (2018. a makstud 950.41 euro asemel u 3540 eurot; 2019. a

makstud 901.26 euro asemel 3592.42 eurot). Selliselt on võlgnik rikkunud oma põhikohustust

teha võlausaldajatele väljamakseid, millega on selgelt kahjustanud võlausaldajate huve PankrS

§ 175 lõike 2 punkti 2 mõistes, kuivõrd õigesti tasumise puhul oleksid võlausaldajad saanud

oma nõuded oluliselt suuremas ulatuses rahuldatud.

39. Nagu eelnevalt märgitud, nõustus ka maakohus võlausaldajatega, et võlgnik on rikkunud

PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi, tasudes võlausaldajatele vähem kui seadus ette näeb, kuid

asus seisukohale, et võlgniku rikkumine ei ole antud juhul süüline. Maakohus leidis, et

kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiks on nõude vähendamine vastavalt võimalustele

ning võlgnik on antud juhul oma nõudeid võimaluste piires ja arvestatavas ulatuses

vähendanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sellisele seisukohale asudes rikkunud

menetlusõiguse norme. Iseenesest on õige tõdemus, et kohustustest vabastamise menetluse

eesmärgiks ei saa olla (ei pea olema) võlgniku poolt kogu nõude tasumine, vaid nõude tasumine

vastavalt võimalustele. Samas tuleb arvestada, et seaduses on imperatiivselt ette nähtud,

millises ulatuses vastavalt võimalustele, st millises ulatuses võlgniku sissetuleku suurusest tuleb

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks väljamakseid teha. Maakohtu viidatud seisukohast jääb

mulje justkui seadusega oleks kooskõlas ka olukord, kus võlgnik on tasunud võlausaldajatele

küll oluliselt vähem kui seadus ette näeb, kuid kohtu hinnangul siiski arvestatavas ulatuses.

Kolleegium nõustub Swedbank AS-i 19.06.2020 seisukohas väljatooduga, et PankrS § 173

lõige 3 (koosmõjus lõigetega 4 ja 5) muutuks sisutühjaks, kui kohus aktsepteeriks olukorda, kus

võlgnik loovutab usaldusisikule juhusliku suurusega summasid. Seega ei ole lubatav ja

kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiga kooskõlas käitumine, kus võlgnik tasub

võlausaldaja nõuete katteks oluliselt vähem kui seadus kohustab, kuigi teenib peaaegu keskmist

töötasu ning elamiskulud tasuvad lähedased.

40. PankrS § 175 lõike 2 punkti 2 kohaselt annab aluse võlgniku kohustustest vabastamata

jätmiseks võlgniku süüline rikkumine PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste täitmisel ning

sellega võlausaldajate huvide kahjustamine. Maakohus märkis õigesti, et Riigikohtu praktika

kohaselt on PankrS § 175 lõike 2 punktis 2 peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist (vt

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-19-16, punkt 14). Ringkonnakohus leiab, et raske süülise käitumise

all tuleb mõista rasket hooletust (VÕS § 104 lõige 4) või tahtlust (VÕS § 104 lõige 5).

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et olukorras, kus võlgnikul on piisavalt vahendeid

võlausaldajate nõuete tasumiseks oluliselt suuremas ulatuses, kui võlgnik seda tegelikult teeb,

ei saa väita, et võlgnik on olnud pelgalt hooletu. VÕS § 104 lõike 4 kohaselt on raske hooletus

käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lõike 4 mõttes tuvastatakse

raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise

määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt hooletu käitumine olema rikkujaga

sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse

tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise

hoolsusega pidanuks täitma PankrS § 173 lõikes 3 sätestatud kohustust hoolas võlgnik (vt nt

Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-08-63521, punkt 14). Kohustustest

vabastamise menetluse ajal on võlgniku kohustus olla keskmisest hoolsam ning tasuda

võlausaldajate nõudeid oma võimaluste piires. Praegusel juhul oleks võlgnik oma võimalusi

arvestades pidanud tasuma aastate lõikes poolteist korda kuni üle kolme ja poole korra

suuremaid summasid (mis väljendub tuhandetes eurodes) võlausaldajate nõuete katteks, kui

võlgnik seda teinud on. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et võlgnik on

loovutamiskohustuse rikkumisel olnud raskelt hooletu VÕS § 104 lõike 4 mõistes.

2-14-57021

41. Siiski ei anna eeltoodu praegusel juhul kolleegiumi hinnangul PankrS § 175 lõike 2 punkti

2 järgi alust võlgnikku täitmata jäänud kohustustest vabastamata jätmiseks. Ringkonnakohus

on asja materjalide põhjal arvamusel, et võlgnikule võib olla jäänud ebaselgeks PankrS § 173

lõigetes 3–5 sätestatu sisu ning toimikust ei nähtu, et kohus oleks seda ka võlgnikule

arusaadavalt selgitanud. Pankrotimenetluse lõpetamise määruses on kohus kohustustest

vabastamise menetluse osas üksnes üldsõnaliselt viidanud PankrS §-s 173 nimetatud

kohustustele, nende sisu arusaadavalt lahti rääkimata. Mh ei ole selgitatud määruses nt, mida

kujutab endast tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Asja materjalidest

nähtuvalt ei ole kohus eeltoodud asjaolusid selgitanud ka üheski kohustustest vabastamise

menetluse vältel võlgnikule/usaldusisikule saadetud kirjas (03.08.2016, 01.09.2016,

15.10.2019, 08.06.2020) ega 01.02.2018 toimunud ärakuulamisel. Ka võlgniku usaldusisiku

esimesest, 23.08.2016 aruandest võib aru saada, et võlgnik justkui kogub võlausaldajatele

väljamaksete tegemiseks raha oma äranägemise järgi. Nimetatud aruande osas on kohus küll

01.09.2016 kirjas selgitanud väljamaksete jaotistega seonduvat, kuid ei ole tähelepanu juhtinud

asjaolule, et võlgnik ei ole ilmselt saanud aru usaldusisikule väljamaksete tegemiseks

loovutatava summa arvestamise põhimõtetest. Seda tulnuks maakohtul võlgnikule ja/või

usaldusisikule selgitada. Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium põhjendatuks anda võlgnikule

täiendav võimalus korrektselt võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kohustustest vabastamise

menetluse raames. Kolleegiumi hinnangul puudub alus eeldada, et kui võlgnik oleks saanud

oma väljamaksete teostamise kohustuse ulatusest õigesti aru, ei oleks ta seda kohaselt täitnud.

Seega on praeguses olukorras põhjendatud PankrS § 175 lõike 51 kohaldamine. Asja

materjalidest nähtuvalt on maakohtule esitanud alternatiivse taotluse kohustustest vabastamise

menetluse tähtaja pikendamiseks ka mitmed võlausaldajad (sh kaebuse esitanud Swedbank

AS), kes esmase taotlusena palusid jätta võlgniku kohustustest vabastamata.

42. PankrS § 175 lõike 51 teise lause järgi ei või menetlust pikendada kauemaks kui 7 aastat

menetluse algatamisest. Praegusel juhul algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus

Harju Maakohtu 25.06.2015 määrusega, seega on möödunud u 5 aastat ja 9 kuud menetluse

algatamisest ning ringkonnakohtul on võimalik menetlust pikendada maksimaalselt kuni

25.06.2022, s.o ühe aasta ja kolme kuu võrra. Kolleegium peab põhjendatuks anda võlgnikule

nimetatud täiendav aeg võlausaldajate nõuete rahuldamiseks seaduses ettenähtud ulatuses.

Peale nimetatud kuupäeva möödumist tuleb maakohtul otsustada võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamise (sh täitmata jäänud kohustustest vabastamise) osas.

43. Ringkonnakohus peab vajalikuks võlgnikule selgitada, kuidas arvestada korrektselt välja

igakuine usaldusisikule teostatava makse suurus, arvestades võlgniku praegust kuusissetulekut.

11.08.2020 ärakuulamise protokolli kohaselt on võlgniku töötasu alates 2020. a jaanuarist 1030

eurot (netos) kuus. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 „Töötasu alammäära

kehtestamine“ § 1 järgi on kuutasu alammäär alates 01.01.2020 584 eurot. Nimetatud summa

on vastavalt TMS § 132 lõikele 1 PankrS § 173 lõikes 5 nimetatud tuluks, millele seadusest

tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet ning mida võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma. Samuti

tuleb vastavalt TMS § 132 lõikele 2 võlgniku puhul usaldusisikule antavast tulust maha

arvestada täiendav 1/3 palga alammäärast kuus, st 584/3=194.67, kuivõrd võlgnikul on üks

alaealine ülalpeetav. Seega ei pea võlgnik oma 1030 euro suurusest töötasust andma

usaldusisikule PankrS § 173 lõike 5 alusel 584+194.67=778.67 eurot. Ülejäänu, s.o 251.33

eurot tuleb vastavalt PankrS § 173 lõikele 3 loovutada igakuiselt usaldusisikule. 2021. a peaks

seega aastas usaldusisikule loovutatav summa olema 3015.95 eurot (251.33x12), juhul kui

võlgniku töötasu on stabiilselt 1030 eurot kuus.

2-14-57021

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

44. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jaotab TsMS § 174 lõikest 6 tulenevalt

maakohus asja uuel läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)

/Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/