2-20-4679/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. märts 2021

Tsiviilasja number

2-20-4679

Tsiviilasi

Universal

Industries

Osaühingu

hagi

Sakri

Logistics OÜ ja ERGO Versicherung AG vastu vara

arestist vabastamiseks ja Universal Industries

Osaühingule tagasikandmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. juuni 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Universal Industries Osaühingu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Universal Industries Osaühing

(registrikood 10104002), esindaja vandeadvokaat

Veikko Puolakainen

Vastustajad (kostjad):

1. Sakri Logistics OÜ (registrikood 12585098),

volitatud esindaja Renee Mahl

2. ERGO

Versicherung

AG

(registrikood

HRB35978), esindaja vandeadvokaat Marko Aavik

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Universal Industries Osaühingu

apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 30. juuni 2020 otsus

osas, milles maakohus jättis hageja alternatiivse

nõude menetlusse võtmata ja saata tsiviilasi hageja

alternatiivse nõude osas maakohtule menetlusse

võtmise otsustamiseks.

3. Jätta maakohtu otsus muutmata osas, milles

maakohus

jättis

hageja

nõude

vara

arestist

vabastamiseks rahuldamata.

Menetluskulude

jaotuse

otsustab

maakohus

lõpplahendis.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Universal Industries Osaühing (hageja) esitas 25. märtsil 2020 hagi Sakri Logistics OÜ

(kostja I) ja ERGO Versicherung AG (kostja II) vastu vara arestist vabastamiseks ja hagejale

tagastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt tegi hageja raamatupidaja 17. detsembril 2019 ülekande summas 13 188

eurot ekslikult kostja I Swedbank AS-i pangakontole. Ülekanne oli ettenähtud Sakri Transport

OÜ jaoks. Kostja I on läbi hageja soorituse rikastunud.

Kostja I arveldusarved on arestitud Tartu Maakohtu 13. augusti 2019. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-19-11346 kostja II kasuks. Hageja taotles kostja I vara arestist vabastamist summas 13 188

eurot ja selle summa tagasikandmist hagejale. Hageja võttis 10. juunil 2020. a esitatud

täiendavas seisukohas hagi kostja II suhtes tagasi.

2. Kostja I võttis 28. aprilli 2020. a vastuses hagiavaldusele hagi õigeks. Tartu Maakohus

keeldus 2. juuni 2020. a määrusega hagi õigeksvõtmise vastuvõtmisest.

3. Kostja II vaidles hagile vastu. Kui hageja on ekslikult maksnud kostjale I rahasumma, võib

hagejal tekkida summaliselt määratletud lepinguväline võlaõiguslik sooritusnõue kostja I vastu,

kuid kostjal I ei teki sellest soorituskohustust tasuda hagejale just see sama raha, mille ta

hagejalt ekslikult sai, või tasuda hagejale just sellelt kontolt, kuhu raha ekslikult üle kanti.

Nii hagejal kui kostjal II võivad olla rahalised nõuded kostja I vastu. Hagejal puudub õiguslik

alus sekkuda kostja II nõude tagamiseks kohaldatud hagi tagamisse ning saavutada oma nõude

täitmine kostja II nõude tagamiseks kohaldatud seadusliku tagatise vähendamise arvelt. Kostja

II ei ole alusetult rikastunud.

Vara arestist vabastamise nõude menetlemine ilma kostja osaluseta olukorras, kus pangakonto

on arestitud kostja II nõude tagamiseks, ei ole võimalik. Hagi selline muutmine, sh osaline

loobumine, on menetluslikult võimatu. Hageja saaks kostja II osas loobuda üksnes alusetust

rikastumisest tulenevast nõudest, kuid on ebaselge, kas hageja on sellist nõuet üldse esitanud

ning kui on, on sellelt tasumata riigilõiv.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 30. juuni 2020. a otsusega hagi ja hageja taotluse hagi muutmiseks või

osaliselt hagist loobumiseks kostja II osas rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Maakohus määras kostja II menetluskulude suuruseks 480 eurot ja mõistis nimetatud summa

hagejalt kostja II kasuks välja.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejal puudus kohustus kostjale I 13 188 euro ülekandmiseks.

Tartu Maakohtu menetluses on kostja II rahaline nõue kostja I vastu tsiviilasjas nr 2-19-11346.

Nimetatud tsiviilasjas on kostja II hagi 13. augusti 2019. a määrusega tagatud ning kostja I

pangakontod on kostja II kasuks arestitud 144 122 euro 75 sendi ulatuses.

Hageja nõue on suunatud konkreetse 17. detsembril 2019 toimunud rahalise ülekande 13 188

eurot arestist vabastamisele ning hagejale tagastamisele. Täitemenetluse seadustiku (TMS)

§ 222 lg-st 1 tulenevalt võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist

takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks

või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas

sundtäitmine toimub. TMS § 222 lg 3 kohaselt esitatakse hagi sissenõudja ja võlgniku vastu.

Maakohus nõustus kostja II seisukohaga, et hageja nõue ei saa olla suunatud kostja I käsutuses

olevatele rahalistele vahenditele muul moel konkretiseeritud kujul kui raha maksmisele

suunatud sooritusnõudega. Kostja I pangakontod, sh konto, kuhu hageja tegi 17. detsembril

2019 ülekande, on kehtivalt arestitud tsiviilasjas nr 2-19-11346 kostja II nõude tagamiseks.

Maakohus ei pidanud võimalikuks sekkuda tsiviilasjas nr 2-19-11346 kohaldatud hagi tagamise

abinõudesse ning vähendada selles menetluses kostja II nõude tagamiseks seaduslikult

kohaldatud tagatist.

Hageja ei ole esitanud sellist nõuet, mida saaks käsitada alustust rikastumisest tuleneva rahalise

nõudena kostja I vastu ning mis ei oleks suunatud konkreetselt pangaarvelt raha tagastamisele.

Sellest tulenevalt ei ole maakohus nõudnud hagejalt selliselt rahaliselt nõudelt tasutavat

riigilõivu.

Maakohus jättis hageja 10. juuni 2020. a taotluse hagi muutmiseks või hagist osaliselt

loobumiseks kostja II osas rahuldamata, kuna käesolevat vaidlust ei saa lahendada kostja II

osaluseta.

EDASINE MENETLUS MAA- JA RINGKONNAKOHTUS

5. Hageja esitas 23. juulil 2020 kohtule kinnitamiseks hageja ja kostja I vahel 17. juulil 2020

sõlmitud kompromissi. Tartu Maakohus jättis 14. augusti 2020. a määrusega hageja ja kostja I

17. juuli 2020. a kompromissi tsiviilasjas nr 2-20-4679 kinnitamata.

Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu

määruse ning kinnitada hageja ja kostja I kompromiss. Tartu Ringkonnakohus jättis 14. augusti

2020. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu määrus jõustus 17. detsembril 2020 Riigikohtu määrusega, millega Riigikohus

keeldus hageja määruskaebuse ringkonnakohtu 14. augusti 2020. a määruse peale menetlusse

võtmisest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, mõista kostjalt I hageja kasuks välja 13 188

eurot, vabastada arestist kostja I pangakontol olev raha summas 13 188 eurot ja kohustada

kostjat II andma tingimusteta nõusolek 13 188 euro tagasikandmiseks hageja pangakontole.

Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostja II kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata. Hageja oli

esitanud ka alusetu rikastumise nõude. Maakohus jättis selle nõude lahendamata. Alusetust

rikastumisest tuleneva nõude rahuldamine kostja I suhtes on võimalik ainuüksi õigeksvõtust

tulenevalt. Alusetu rikastumise nõude eeldused VÕS § 1028 järgi kostja I vastu on täidetud.

Hageja on esitanud kostja I vastu alusetu rikastumise nõude ja kostja I ja II vastu vara arestist

vabastamise nõude, mille raames tuleb kindlaks teha, kas kostja I on hagejalt midagi alusetult

saanud ning seejärel tuvastada, kas on arestitud hageja vara ning kas kostjad on selle tagajärjel

alusetult rikastunud.

Kostjal II ei ole nõudeõigust varale, mis ei kuulu kostjale I. Kostja II ei ole saanud võõrale

kontole kantud raha omanikuks. Hagi tagamine saaks puudutada vaid kostjale I kuuluvat vara,

mitte kolmandatele isikutele kuuluvat vara (TsMS § 378 lg 1 p 2). Tsiviilasjas nr 2-19-11346

rakendatud konto arest hagi tagamise abinõuna saaks hõlmata vaid selliseid summasid, mis

kuuluksid pangakonto omanikule, s.o kostjale I. Kostja II ei ole vaidlustanud maakohtu 2. juuni

2020. a määruses sisalduvat seisukohta, et kostja II ei ole saanud kostja I arestitud pangakontol

oleva raha omanikuks ja kostjal II ei ole tekkinud õigust nõuda arestitud raha arvelt tsiviilasjas

nr 2-19-11346 esitatud nõude täitmist. Maakohus leidis 2. juuni 2020. a määruses põhjendatult,

et kuigi kostja I pangakontod on arestitud kostja II nõude tagamiseks, ei tähenda see, et kostjal II

oleks tekkinud õigus nõuda arestitud raha arvelt tsiviilasjas nr 2-19-11346 esitatud nõude

täitmist.

7. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega taotluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks.

Tartu Ringkonnakohus ennistas 6. jaanuari 2021. a määrusega apellatsioonkaebuse esitamise

tähtaja ja võttis hageja apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu 30. juuni 2020. a otsuse peale

ringkonnakohtu menetlusse.

8. Kostja I nõustus hageja apellatsioonkaebuses esitatuga. Kostja I palus jätta asja alustamisega

seotud kulud hageja kanda, kuna tema hooletuse tõttu toimus ekslik ülekanne ja sellest johtuvalt

algas käesolev menetlus ning ülejäänud asja menetlemisega seotud kulud jätta kostja II kanda,

kelle vastuväidete tõttu kestab menetlus siiani.

9. Kostja II palus vastuses apellatsioonkaebusele lõpetada asja menetlus ja tagastada

apellatsioonkaebus, kuna apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on lastud mööda ilma mõjuva

põhjuseta. Apellatsioonkaebuse menetlemise korral palus kostja II jätta kaebus rahuldamata või

saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Kostja II palus jätta enda menetluskulud hageja kanda.

Kostja II vastuse kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ebaõigesti ennistatud.

Ringkonnakohus ei ole tähtaja ennistamise taotlust rahuldades põhjendanud, milles seisnes

antud juhul mõjuv põhjus, mis ei võimaldanud menetlusosalisel apellatsioonkaebuse tähtaega

järgida (TsMS § 67 lg 1). Maakohtu väidetavad segased juhised hagejale võinuks olla

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks üksnes siis, kui

tegemist oleks kohtuotsuse peale edasikaebamiseks antud juhistega. Juhis apellatsioonkaebuse

esitamise ja selle tähtaja osas 30. juuni 2020. a otsuses on üheselt selge.

Kui hageja on esitanud algse hagiavaldusega alusetu rikastumise nõude, siis ei ole hageja

alusetu rikastumise nõudelt tasunud riigilõivu. Kostja II on sellele maakohtu tähelepanu

juhtinud ning on taotlenud juhul, kui hageja peaks soovima menetleda alusetust rikastumisest

tulenevat nõuet, nõuda hagejalt riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses ning riigilõivu

maksmata jätmisel jätta hagi läbi vaatamata. Nimetatud puudutab ka apellatsioonkaebuselt

tasumisele kuuluvat riigilõivu.

Maakohus tuvastas ja menetles õigesti hageja nõuet kui pelgalt TMS § 222 alusel konkreetselt

pangaarvelt konkreetse ülekande tagasisaamise nõuet. TMS § 222 ei saa olla antud juhul

kohaldatav. Kui hageja on ekslikult maksnud kostjale I rahasumma, võib tal tekkida sellest

summaliselt määratletud lepinguväline võlaõiguslik sooritusnõue kostja I vastu, kuid kostjal I

ei teki sellest soorituskohustust tasuda hagejale just see sama raha, mille ta hagejalt ekslikult

sai, või tasuda hagejale just sealt kontolt, kuhu ekslikult raha üle kanti. Kostja I

soorituskohustus saab sellisel juhul olla üksnes summaliselt piiritletud ning kostja I võib selle

täita mistahes samast valuutast rahaliste vahenditega. Seega ei saa hagejal olla õigust just sellele

rahale, mis kostja I pangakontol on arestitud kostja II hagi tagamiseks tsiviilasjas nr 2-19-11346.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis hageja alternatiivse

nõude menetlusse võtmata. Ringkonnakohus saadab tsiviilasja TsMS § 657 lg 3 alusel hageja

alternatiivse nõude osas maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohtu otsus jääb

muutmata osas, milles maakohus jättis hageja nõude vara arestist vabastamiseks rahuldamata.

Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus lõpplahendis.

Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud

põhjendustel.

Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.

11. Hageja esitas maakohtule nõude kostjate vastu vara arestist vabastamiseks ning 13 188 euro

kui alusetult saadu tagastamiseks. Hageja tugines oma nõude põhjendustes kostja I alusetule

rikastumisele hageja soorituse tõttu. Hageja väitel oli tal oli võlg kolmanda isiku ees, mille

hageja raamatupidaja tasus ekslikult kostja I arveldusarvele. Kostja I pangakontod on arestitud

Tartu Maakohtu 13. augusti 2019 määrusega. Hageja on lisanud nõudele ka tõendid, mh

vaidlusealuse summa osas tehtud maksekorraldused ning saldokinnituse.

Kostja I võttis hagi õigeks ja nõustus hagi rahuldamisega. Kostja II väitel ei ole ta hageja

soorituse alusel rikastunud.

12. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasja menetlus maakohtus on olnud vastuoluline ja

õiguslikult põhjendamata.

Maakohus võttis hageja nõude 27. märtsi 2020. a määrusega menetlusse. Järgmine

maakohtupoolne menetlustoiming kostja vastuse hagejale edastamise järel on 2. juuni 2020 a

määrus, milles maakohus määras kohtuotsuse teatavaks tegemise aja ning andis pooltele soovi

korral tähtaja täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks. Sisuliselt ei toimunud asjas

eelmenetlust viisil, mis võimaldaks pooltel oma seisukohti avaldada ning saada aru, millistest

asjaoludest lähtub kohus otsuse tegemisel. Maakohus tegi praeguses menetluses asja

läbivaatamist puudutavatest otsustustest üksnes menetlusse võtmise määruse (tl 24) ning

määruse, milles määrast kohtuotsuse tegemise aja, keeldus kostja I poolsest hagi õigeksvõtust

ning andis pooltele tähtaja täiendavate seisukohtade esitamiseks.

2. juuni 2020 määruses leidis maakohus, et hageja ei ole esitanud kohtule alusetust

rikastumisest tulenevat nõuet. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, sest hageja on oma

nõudes selgelt märkinud, et kostja I on hageja soorituse tõttu alusetult rikastunud. Hageja on

nii 25. märtsi 2020. a hagiavalduses, kui ka vastusena maakohtu 2. juuni 2020. a määrusele

rõhutanud, et tal on alternatiivne alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja I vastu (vt

hagiavaldus, 10. juuni 2020. a menetlusdokumendi p-d 13–14, 17, 27 tl 47–51). Hageja oli

seisukohal, et tal on kostja I vastu nõue VÕS § 1028 alusel.

Hageja soovis vastuseks maakohtu 2. juuni 2020 määrusele võtta tagasi nõuet kostja II vastu

ning selgitas oma nõude täienduste punktis 17, et ta on selles menetluses alternatiivselt esitanud

ka kostja I vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Maakohus jättis selle nõude

lahendamata ning võttis hageja taotluste kohta seisukoha lõpplahendis. Ringkonnakohus leiab,

et kui hageja nõue ei ole selge või on tema nõudelt tasumata riigilõiv, ei saa maakohus teha

asjas lõpplahendit enne, kui ta on andnud võimaluse puuduste kõrvaldamiseks ning väljendanud

selgelt ja üheselt arusaadavalt neid asjaolusid, mis on asja lahendamisel kohtu jaoks olulised

ning millised puudused tuleb nõude esitajal kõrvaldada.

Maakohus jõudis 2. juuni 2020 määruse põhjendavas osas lisaks järeldusele, et kohtul ei ole

tekkinud veendumust selles, et hageja poolt üle kantud raha on vara, mida saab arestist

vabastada TMS § 222 lg 1 alusel. Maakohus leidis, et hageja nõue ei saa olla suunatud kostja I

rahale konkretiseeritud kujul, konkreetsele 17. detsembril 2019 tehtud ülekandega üle kantud

raha tagastamisele. Samas on maakohus asja läbivaatamisel jätnud täielikult tähelepanuta, et

maakohus on tsiviilasjas nr 2-19-11346 kohtusse just sellise nõude esitamise võimalusele

tähelepanu juhtinud (tl 52). Sellises olukorras lasub maakohtul kõrgendatud selgitamis- ja

põhjendamiskohustus, miks on kohus arvamusel, et hageja nõue ei ole õiguslikult põhjendatud.

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult hageja nõude vara aresti alt

vabastamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et sundtäitmist takistav õigus ei

hõlma üldjuhul TMS § 221 lg 1 järgset kolmanda isiku võlaõiguslikku rikastumisnõuet

võlgniku vastu, mille aluseks on võlgniku tavalisele pangakontole kolmanda isiku poolt kantud

raha. TMS § 221 lg 1 järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle

sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist

vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle

tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Nimetatud nõue eeldab, et ese ei kuulu võlgniku

omandisse, seega peaks eseme võõrandamine võlgniku või võlausaldaja poolt puudutama

kolmanda isiku õigusi ja kolmas isik peaks saama võõrandamist takistada. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga selles, et praegusel juhul ei ole hageja nõue vara aresti alt vabastamiseks

põhjendatud. Kui kostja I pangakonto suhtes puudub hagejal kui kolmandal isikul õigus ning

tegemist ei ole eraldi just selle raha valitsemiseks loodud kontoga, siis ei ole hagejal nõuet

võlgniku ja sissenõudja vastu vara arestist vabastamiseks TMS § 221 lg 1 alusel. Hageja raha

laekumisega kostja I kontole muutus raha nõudeõiguseks panga vastu, mis kuulus aga ainuüksi

kostjale I kui konto omanikule, mitte hagejale. Kostja I võis pärast väidetavalt hagejapoolse

eksliku soorituse saamist oma pangakonto varatuks muuta või raha kasutada omal

äranägemisel, hagejal puudus igasugune võimalus kostja I käitumist pärast raha saamist

mõjutada või nõuet panga vastu esitada. Seega puudub vajadus hageja õiguste kaitseks TMS §

222 lg 1 alusel, hagejal võib kostja I vastu olla üksnes võlaõiguslik sooritusnõue.

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole praeguses menetluses eelmenetluse ülesandeid

täitnud arvestades hageja alternatiivset, s.o alusetu rikastumise nõuet. Maakohtu otsus on ka

olulises osas põhjendamata.

Hageja on pärast maakohtu määruse saamist praeguses menetluses soovinud loobuda nõudest

kostja II vastu, samuti avaldanud, et soovib kostjalt I alusetult saadu tagastamist. Maakohtu

seisukoht hageja taotlustele selgus hagejale kohtulahendis. Asja uuel menetlemisel maakohtus

tuleb kohtul selgitada menetluses välja hageja nõud ja vajadusel anda tähtaeg puuduste

kõrvaldamiseks.

15. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu

otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke