2-20-12001/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

26. märts 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-12001

Tsiviilasi

RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTSI avaldus

Neticom OÜ pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 27. oktoobri 2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTSI

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlausaldaja (määruskaebuse esitaja): RÄVALA

BÜROOHOONE AKTSIASELTS (registrikood

10179460), seaduslik esindaja juhatuse liige PK ja

lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel

Võlgnik (vastustaja määruskaebemenetluses):

Neticom OÜ (registrikood 10650512), lepinguline

esindaja Heidi Rajamäe-Parik

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTSI (võlausaldaja)

13. novembri ja 11. detsembri 2020 ning 26. jaanuari ja 3. veebruari 2021 taotlused

täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.

2. Harju Maakohtu 27. oktoobri 2020 määrus jätta muutmata.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta võlausaldaja kanda.

5. Rahuldada osaliselt võlgniku taotlus määruskaebemenetluse kulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Määrata võlgniku vajaliku ja põhjendatud menetluskulu

summaks määruskaebemenetluses 600 eurot ja mõista see summa võlausaldajalt

RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTSILT võlgniku Neticom OÜ kasuks

välja. Määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni kohustada võlausaldajat tasuma

välja mõistetud menetluskulu summalt võlgnikule viivist võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas on menetlusosalisel õigus esitada

määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi

vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

2 (4)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Ülejäänud osas ei ole käesolev määrus vaidlustatav.

MENETLUSE KÄIK

1. RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTS (võlausaldaja) esitas 19. augustil 2020 Harju

Maakohtule avalduse Neticom OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Võlausaldaja väitel sõlmis ta võlgnikuga aprillis 2018 laenulepingu, millega laenas võlgnikule

kokku 4000 eurot. Kirjalikku lepingut ei vormistatud, millest tulenevalt ei ole kajastatud

kokkulepet laenu tähtaja osas. Järelikult sõlmisid pooled tähtajatu laenulepingu. Võlaõigus-

seaduse (VÕS) § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta

intressi, sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt tuleb intress tasuda iga kalendriaasta lõpul.

Võlgnik ei teinud seda ei 2018. ega 2019. aasta lõpus. Lisaks selgusid asjaolud, mis viitasid

võlgniku maksejõuetusele ning 12. juunil 2020 ütles võlausaldaja võlgnikuga laenulepingu

erakorraliselt üles VÕS § 196 lg 1 ja § 399 lg 1 p 2 alusel. Vastav summa paluti tasuda hiljemalt

15. juunil 2020. Ülesütlemisavaldusele võlgnik ei reageerinud, mistõttu esitas võlausaldaja

5. augustil 2020 võlgnikule pankrotihoiatuse.

2. Võlgnik vaidles võlausaldaja nõudele vastu. Laenu andmisel lepiti kokku tagastamise

tähtpäev 31. detsember 2023, intressimäär 2% aastas ja tuli tasuda koos põhisummaga. Seega

ei ole võlausaldaja nõue sissenõutavaks muutunud.

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Maakohus jättis 27. oktoobri 2020 määrusega (vaidlustatud määrus) võlausaldaja avalduse

rahuldamata pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p-de 1 ja 4 alusel ning lõpetas asja menetluse.

Menetluskulud jättis kohus võlausaldaja kanda ja määras kindlaks võlgnikule hüvitatava

summa.

3.1. Maakohtu hinnangul vaidleb võlgnik nõudele põhjendatult vastu, mistõttu vaidlus tuleb

lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on

selge. Pankrotimenetluses ei ole võimalik sarnaselt hagimenetlusega nõude aluseks olevate

asjaolude väljaselgitamine. Käesoleval juhul peaks kohus andma hinnangu laenulepingule ja

tuvastama poolte tegeliku tahte, mis ei ole kooskõlas pankrotimenetluse põhimõtetega.

3.2. Menetluskulud jättis maakohus PankrS § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda. Võlgniku

lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik 11,75 t ulatuses tunnitasu määraga

120 eurot, st kokku 1410 eurot (= 11,75 × 120). Sellelt summalt mõistis maakohus välja ka

viivise ja määras tagatise tagastamise võlausaldajale.

MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSE KÄIK MAAKOHTUS

4. Võlausaldaja esitas 5. novembril 2020 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada ja uue määrusega nimetada võlgnikule ajutine haldur. Menetluskulud palub

võlausaldaja panna võlgniku kanda.

3 (4)

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

-

võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks on suulisest laenulepingust tulenev võlanõue,

mis on laenulepingu ülesütlemise tõttu muutunud sissenõutavaks. Pangaülekanded

tõendavad, et võlausaldaja andis võlgnikule laenu 4000 eurot;

-

võlgniku väited laenulepingu tähtajalisuse ja intressi kohta on paljasõnalised;

-

eeltoodust tulenevalt leidis maakohus ebaõigesti, et võlgnik vaidleb võlausaldaja

nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus tuleb lahendata väljaspool pankrotimenetlust.

Lisaks esitas võlausaldaja pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist korduvalt

seisukohti ja taotlusi, milles tugines peamiselt võlgniku tegelikule maksejõuetusele ja PankrS

muudatustele, mis jõustusid 1. veebruaril 2021.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja vastamiseks.

Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 17. detsembril 2020.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Võlausaldaja kannab

määruskaebuse menetlemise kulud.

7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega. Pankrotiavaldus jäi õigesti

rahuldamata, sest võlausaldaja nõue ei ole selge. Vastuseks määruskaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

7.1. Pooled vaidlevad kohustuse sissenõutavuse üle. Võlausaldaja tõi esile, et ta sõlmis

võlgnikuga suulise tähtajatu laenulepingu. Võlgniku väitel saabub laenu tagastamise tähtpäev

31. detsembril 2023. Võlausaldaja heidab võlgnikule ette oma väite tõendamata jätmist. Samas

ei tõenda võlausaldaja esitatud pangaülekanded ega 12. juuni 2020 ülesütlemisavaldus poolte

kokkulepet laenu tähtaja kohta ega seega ka nõude sissenõutavust. PankrS § 10 lg 1 kohustab

võlausaldajat oma nõuet tõendama ning sama paragrahvi teise lõike p 1 nimetab võlgniku

maksejõuetuse põhistamisel ühe eeldusena nõude sissenõutavaks muutumise. Laenulepingu

tingimuste tõendamatuse tõttu ei saanud maakohus hinnata, kas ülesütlemise avalduse

õiguslikud tagajärjed olid saabunud. Maakohtul ei olnud ka võimalik hinnata, kas võlgnik

rikkus intressi tasumise kohustust olukorras, kus puudub laenulepingu dokument, milles oleks

näidatud, kuidas pidi võlgnik intressi maksma.

7.2. Seadusest ei tulene üheseid ega ammendavaid kriteeriume, mille alusel saab kohus

otsustada nõude selguse üle. Nimetatud küsimuses otsuse langetamine on hinnanguline ja

seotud kohtu kaalutlusõigusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus

diskretsioonipiire, kui leidis, et võlausaldaja nõue on ebaselge ja esineb PankrS § 15 lg 3 p-s 1

nimetatud alus jätta ajutine haldur nimetamata.

7.3. Ringkonnakohus nõustub niisiis maakohtuga, et võlgnik vaidles nõudele põhjendatult

vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõude olemasolu

kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis

väljub pankrotimenetluse raamest (vrd Riigikohtu 6. märtsi 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-

02, p 10). PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama enda nõude

olemasolu. Selleks peavad ka esitatud asjaolud olema selged, vastuoludeta ja vaidlustamata.

Võlausaldaja peab tooma esile selged, vastuoludeta ja vaidlustamata asjaolud ja tõendid, mille

alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude. Käesoleval juhul on võlgniku vastuväited nõude

selgusele piisavalt kaalukad selleks, et jätta ajutine haldur määramata ning lasta pooltel

pankrotiavalduse aluseks olev nõue hagimenetluses selgeks vaielda.

4 (4)

7.4. Maakohtu põhjendustes ja eelnevates vastustes kaebuse väidetele ei muuda midagi

PankrS muudatused, mis jõustusid 1. veebruaril 2021. Avalduse rahuldamata jätmise aluseks

olnud normid ei muutunud. PankrS § 1 lg-d 2 ja 3 ei tähendanud endises ega muudetud

sõnastuses, et kohus peaks nimetama ajutise halduri olukorras, kus pankrotiavalduse esitanud

võlausaldaja nõue pole selge. Pankrotimenetluses kohalduv uurimispõhimõte ei pane kohtule

ülesannet (ei enne ega alates 1. veebruarist 2021) selgitada välja võlausaldaja nõude aluseks

olevad asjaolud.

7.5. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus põhjendatult ajutise halduri PankrS § 15 lg 3 p 1

alusel nimetamata. Juhul, kui kohus tuvastab ühe PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud aluse, puudub

vajadus hinnata ülejäänud ajutise halduri nimetamise eelduste täidetust, mh kas võlgniku

maksejõuetus on põhistatud.

8. Võlausaldaja esitas 13. novembril 2020 määruskaebuse täienduse ja sellega koos taotluse

täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. Lisaks esitas ta 11. detsembril 2020 määruskaebuse

täienduse ja selle lisad, 26. jaanuaril 2021 täiendava seisukoha ja selle lisad, 3. veebruaril 2021

täiendava tõendi ja 23. veebruaril 2021 täiendava seisukoha. Uute dokumentaalsete tõenditega

soovib võlausaldaja tõendada võlgniku maksejõuetust. Ringkonnakohus leidis eespool, et

avalduse ega määruskaebuse lahendamisel ei tulnud võlgniku maksevõimet uurida. Seetõttu

jäävad võlausaldaja taotlused TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel rahuldamata. Dokumente

ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada, kuid kohus ei võta neid ka toimikusse.

9. Määruskaebuse menetlemise kulud kannab TsMS § 171 lg 1alusel võlausaldaja, sest tema

kaebus jääb rahuldamata.

9.1. Võlgniku menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulus esindajal kaebusega tutvumisele ja

vastuse koostamisele 8,65 t ning ta palub hüvitada 1038 eurot. Ringkonnakohus leiab, et asja

sisu ning kaebuse ja vastuse mahtu arvesse võttes on lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik

ajakulu määruskaebuse läbivaatamisel 5 t. Võlgniku vandeadvokaadist esindaja tunnitasu määr

on 120 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja sisu arvestades on

see kohane tasumäär, millest lähtuvalt peab vaidluse vastaspool kulud hüvitama. Käibemaksu

hüvitamist võlgnik ei taotle.

9.2. Eelneva põhjal tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista TsMS § 174 lg 1 ja

§ 175 lg 1 alusel õigusabikulu hüvitamiseks 600 eurot (= 5 × 120). Võlgniku taotluse ja TsMS

§ 177 lg 4 alusel märgib kohus, et võlausaldaja peab maksma menetluskulude tasumisega

viivitamise korral võlgnikule viivist. Rahuldamata jääb võlgniku taotlus 438 euro (= 1038 –

600) hüvitamiseks.

10. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes

siis, kui see on samas seaduses ette nähtud. Maakohus jättis PankrS § 15 lg 1 alusel rahuldamata

võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ja lõpetas pankrotiavalduse

menetluse. ParkrS ei võimalda selles osas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust

esitada, sest PankrS § 15 lg 5 sätestab sellise määruse korral ainult ühekordse kaebeõiguse.

Menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist saab vaidlustada TsMS § 178 lg 1 alusel.

Kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata TsMS § 178 lg 2 alusel siiski vaid juhul, kui

vaidlustatav summa ületab 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)