2-20-5841/70 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. märts 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-5841

Kohtuasi

XX

hagi

Y

OÜ

vastu

töölepingu

sõlmimise

tuvastamiseks, töölepingu lõpetamise tuvastamiseks,

töötasu ja hüvitiste väljamõistmiseks ning töötamise

registrisse kande tegemise kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 24. novembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ 9. detsembri 2020. a apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

12 659,34 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kunnar Korsten

Kostja (apellant) Y OÜ (registrikood XXXXXXX),

seaduslik esindaja QQ

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 24. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-5841

osas, millega maakohus kohustas Y OÜ-d tegema XX töölepingulise suhte kohta

kanded Maksu- ja Tolliameti töötamise registris (maakohtu otsuse resolutsiooni

p 6). Teha tühistatud osas uus otsus, millega lõpetada töölepingulise suhte kohta

Maksu- ja Tolliameti töötamise registris kannete tegemise kohustamise nõudes

menetlus.

2. Jätta ülejäänud osas Pärnu Maakohtu 24. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-

20-5841 muutmata.

3. Jätta Y OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Lõpetada menetlus XX nõudes kohustada Y OÜ-d tegema XX töölepingulise

suhte kohta kanded Maksu- ja Tolliameti töötamise registris.

4.2. Rahuldada hagi.

4.3. Tuvastada, et Y OÜ ja XX vahel oli töösuhe ajavahemikus 27. novembrist 2019

kuni 14. veebruarini 2020.

4.4. Tuvastada, et Y OÜ ja XX vahel 27. novembril 2019 sõlmitud tööleping lõppes

14. veebruaril 2020 XX erakorralise ülesütlemisega töölepingu seaduse § 91 lg 2

p 2 alusel.

4.5. Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks töötasu 2019. a detsembri eest 718 eurot (neto),

2020. a jaanuari eest 1408 eurot (neto) ja 2020. a veebruari eest 640 eurot (neto).

4.6. Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks puhkusehüvitis 337,34 eurot (neto).

4.7. Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks töölepingu seaduse § 100 lg-s 4 sätestatud

hüvitis 2556 eurot (neto).

4.8. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y OÜ kanda.

4.9. Rahuldada XX maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt

ja määrata menetluskulude suuruseks 845 eurot.

4.10. Välja mõista Y OÜ-lt XX kasuks maakohtus kantud menetluskulud 845 eurot.

Ringkonnakohtus kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab Y OÜ tasuma viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse

jõusutmisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 21. aprillil 2020 (täpsustatud 16. juunil 2020) Pärnu Maakohtule Y OÜ

(kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada töölepinguline suhe kostja ja hageja vahel

ajavahemikus 27. novembrist 2019 kuni 14. veebruarini 2020 ning selle, et kostja ja hageja

vahel 27. novembril 2019 sõlmitud tööleping lõppes töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p 2

alusel 14. veebruaril 2020; mõista kostjalt hageja kasuks välja vähem tasutud töötasu 2019. a

detsembri eest 718 eurot (neto), 2020. a jaanuari eest 1408 eurot (neto), 2020. a veebruari eest

640 eurot (neto) ning puhkusehüvitis perioodi 27. november 2019. a kuni 14. veebruar 2020. a

eest 6,14 kalendripäeva ulatuses summas 337,34 eurot (neto) ning hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel

kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 2556 eurot (neto); kohustada kostjat tegema

kanded töötamise registris töötamise alguse ja liigi ning lõpetamise ja aluse kohta.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja täpsustas 20. jaanuaril 2021, et ta ei soovi, et kohus menetleks nõuet kohustada kostjat

tegema kanded töötamise registris töötamise kohta. Samas selgitas hageja, et tal on õiguslik

huvi, et kohus tuvastaks otsuse resolutsioonis töölepingu algus- ja lõpukuupäeva ning töösuhte

lõppemise aluse, kuivõrd hageja soovib teha kohtuotsuse alusel kanded Maksu- ja Tolliameti

töötamise registrisse.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt asus hageja kostja juures ehitustöölisena tööle

27. novembril 2019. Hageja kutsus tööle kostja omanik ja juhatuse liige GG. Tööülesandeid

jagas ja kontrollis juhatuse liige SS. Tööobjektid asusid Tapri 11, Tallinn ning Ääsmäe

lasteaias. Pooled leppisid kokku, et töötasu on 8 eurot tunnis (neto). Kostja lubas korduvalt

sõlmida töölepingu, aga töölepingut ei edastatud ega allkirjastatud. Töösuhte olemasolu nähtub

poolte saadetud e-kirjadest ja mobiilisõnumitest. 2019. a detsembri töötasu pidi olema 1168

eurot (neto), millest töötaja on kätte saanud 450 eurot. Tasumata on 2020. a jaanuari töötasu

1408 eurot ja veebruari töötasu 640 eurot. Samuti ei ole kostja deklareerinud väljamakseid ega

esitanud maksudeklaratsiooni TSD. Kuivõrd kostja ei täitnud nõuetekohaselt töötasu maksmise

kohustust, siis esitas hageja 14. veebruaril 2020 kostjale avalduse töölepingulise suhte

erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel koos kolme kuu töötasu suuruses

summas hüvitise nõudega. 13. märtsi 2020. a ja 30. märtsi 2020. a e-kirjavahetusest kostjaga

nähtub üheselt, et kostja tunnistab töötasu võlgnevust hageja ees. Kuivõrd kostja ei vaidlustanud

hageja ülesütlemisavaldust, siis lõppes tööleping 14. veebruaril 2020 ja hagejal on TLS § 100

lg 4 järgi õigus hüvitisele kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 2556 eurot (neto).

Kostja

ei

maksnud

töölepingu

lõppemisel

hagejale

puhkusehüvitist

ajavahemiku

27. novembrist 2019 kuni 14. veebruarini 2020 eest summas 337,34 eurot (neto).

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei sisalda hageja esitatud tõendid kinnitusi tööle asumise kohta

kostja juures 27. novembril 2019 ega ka kokkulepet töötasu 8 eurot tunnis kohta. Hageja ei ole

tõendanud, et tööülesandeid andis talle SS. Samuti ei ole hageja esitanud töölepingu

ülesütlemisavaldust ega tõendanud selle kätte toimetamist kostjale 13. veebruaril 2020. Hagejal

on võimalikud lepingud või muud kokkulepped SS-ga või muude kolmandate isikutega. Kostja

ei ole hagejale töötasu summas 450 eurot tasunud. Seetõttu ei ole sellelt tasutud ka

tööjõumakseid. Kuna hageja ei ole kostja juures töötanud, siis ei ole ta ka märgitud kostja

töötajaks töötamise registris. Hageja on enda pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-19-13619), mis

lõppes 2020. a aprillis raugemisega, avaldanud pankrotihaldurile, et ta on töötu. Isegi kui

lähtuda sellest, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping ja hageja esitas ülesütlemisavalduse, siis

oleks hagejal olnud katseaeg ja katseajal töölepingu ülesütlemist reguleerib TLS § 86, mistõttu

on alusetu hageja hüvitise nõue TLS § 100 alusel.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 24. novembri 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi.

Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel oli töösuhe ajavahemikus 27. novembrist 2019

kuni 14. veebruarini 2020, mis lõppes TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja saamata jäänud töötasu 2019. a detsembri eest 718 eurot (neto), 2020. a jaanuari

eest 1408 eurot (neto), 2020. a veebruari eest 640 eurot (neto) ning puhkusehüvitise 337,34

eurot (neto) ning hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel 2556 eurot (neto). Samuti kohustas maakohus

kostjat tegema kanded Maksu- ja Tolliameti töötamise registris töölepingulise suhte

alguskuupäeva (27. november 2019. a) ja liigi kohta ning töölepingulise suhtes lõppemise

kuupäeva (14. veebruar 2020. a) ja aluse (TLS § 91 lg 2 p 2) kohta. Menetluskulud jättis kohus

kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 845 eurot.

Maakohus luges hageja vande all antud seletusega tuvastatuks, et kostja juhatuse liige GG

pakkus hagejale tööd pikemaks ajaks. Hageja täitis kostja juhatuse liikmete korraldusi, kes

kontrollisid ka hageja tööde täitmist. Töö eest lubati iga kuu maksta töötasu. Tehtud töötunde

arvestati kuupõhiselt. Poolte vahel oli kokku lepitud, et tunnitasu on 8 eurot (neto). Eeltoodu

põhjal leidis kohus, et poolte vahel sõlmiti 27. novembril 2019 suuline tööleping, kuivõrd

tuvastamist on leidnud asjaolud, mis vastavad töölepingu põhitunnustele. Kohus pidas hageja

vande all antud seletusi usaldusväärseks, sest neid kinnitas ka hageja kirjavahetus kostja

juhatuse liikmetega. Kostja vastuväited töölepingu mitte sõlmimise kohta on paljasõnalised ja

otsitud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et tegemist on muu võlaõigusliku lepinguga kui

töölepinguga.

Hageja on vande all kinnitanud, et ta ütles 14. veebruaril 2020 kostjale kirjalikult esitatud

töölepingu erakorralise ülesütlemisavaldusega lepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel üles, sest kostja

viivitas oluliselt töötasu maksmisega. Seda kinnitab ka hageja 5. mai 2020. a e-kiri GG-le.

Ülesütlemisavaldus vastab ka vorminõuetele, sest hageja kinnitas kohtule vande all, et kostja

sai kirjaliku ülesütlemisavalduse kätte kostja kontoris 14. veebruaril 2020 ja hageja ütles

sealsamas ka ülesütlemise põhjuse. Mitme kuu eest töötasu maksmata jätmisega on kostja

oluliselt viivitanud töötasu maksmisega, mistõttu on hageja mõjuval põhjusel töölepingu üles

öelnud. Samuti on hageja töölepingu üles öelnud mõistliku aja jooksul, sest 14. veebruaril 2020

keeldus tööandja kahe eelmise kuu töötasu maksmisest. Hageja ei pidanud töösuhte

erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, sest hagejalt ei saa mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist tasu saamata seaduses ette nähtud etteteatamistähtaja möödumiseni. Kohus ei

tuvastanud, et kostja oleks töölepingu erakorralise ülesütlemise töövaidlusorganis vaidlustanud.

Seega lõppes tööleping TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 14. veebruaril 2020.

Katseajal saab töötaja töölepingu üles öelda korraliselt. Kuivõrd praeguses asjas on hageja

töölepingu üles öelnud erakorraliselt TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, siis on hagejal õigus nõuda

TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist. Kuivõrd töösuhte lõppemise aluseks on kostja kohustuste raske

rikkumine, siis on põhjendatud kostjalt välja mõista TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses. Kostja ei esitanud tööajaarvestust, mis lükkaks ümber hageja

esitatud tööajaarvestuse, mistõttu võttis kohus keskmise töötasu arvestamisel aluseks hageja

esitatud tööajaarvestuse. Samuti tuleb kostjalt välja mõista puhkusehüvitis hagis märgitud

ulatuses. Põhjendatud on ka hageja taotlus kostja töötamise registrisse kannete tegemise

kohustamiseks.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohus on otsuse rajanud suurel määral hageja vande all antud seletusele. Hageja ei ole

esitanud töölepingu sõlmimist, saamata jäänud töötasu ja töölepingu ülesütlemist puudutavate

väidete tõendamiseks ühtegi tõendit. Hageja ei olnud pankrotihaldurit teavitanud väidetavast

tööle asumisest, mis kinnitab, et hageja ei ole tööle asunud ega töölepingut sõlminud. Seda

tõendab ka vastava märke puudumine töötamise registris ja tööjõumaksude deklareerimata

jätmine kostja poolt.

Hageja otsis tööd ja pöördus selles osas GG, kes on mitmete äriühingute seaduslik esindaja,

poole, aga hageja selgitas, et ta ei saa töölepingut sõlmida, sest eraisiku pankrotimenetluse tõttu

võtab suurema osa töötasust pankrotihaldur. Kuivõrd hageja ei soovinud või ei saanud kostjaga

töölepingut sõlmida, siis tegi hageja kostjale ettepaneku, et ta võtab W OÜ-lt laenu ja maksab

selle töötasudest tagasi. Kuna hageja on vande all antud seletuses kinnitanud, et ta ei ole töötasu

saanud, siis on tõendatud, et töösuhet tal kostjaga ei olnud, sest töölepingu tunnuseks on tasu

saamine. W OÜ juhatuse liige GG tasus laenu hageja pangakontole kuue erineva maksega.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 4 alusel tühistada osas, millega

kohustati kostjat tegema hageja töölepingulise suhte kohta kanded Maksu- ja Tolliameti

töötamise registris (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6). Hageja loobus apellatsiooniastmes

nimetatud haginõudest (kd II, tl 30 ja pöördel). TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist

loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab

hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kolleegiumi

hinnangul puuduvad TsMS § 429 lg-s 4 sätestatud alused hagist loobumise vastuvõtmata

jätmiseks. Seega tuleb osaline hagist loobumine vastu võtta, tühistada selles osas TsMS § 645

lg 1 järgi maakohtu otsus ja menetlus lõpetada. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Kolleegium lahendab menetluslikud küsimused.

7.1. Pooli teavitati kohtukoosseisu liikmetest 12. märtsi 2021. a kirjaga. Kohtukoosseisu

vahetumise tingis asjaolu, et 19. veebruari 2021 istungiks oli asja arutamise koosseisu Tallinna

Ringkonnakohtu esimehe 17. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 11-1/7 määratud maakohtu

kohtunik Reena Nieländer, kuid kuna istung lükati kostja taotlusel edasi, siis taastus

tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaaniga kinnitatud kohtukoosseis. Tulenevalt TsMS § 20 lg 1

teisest lausest, kui eelmine kohtukoosseis on kogunud ja uurinud tõendeid, ei pea uus koosseis

seda kordama, kui pooled seda ei taotle. Kostja ei ole taotlenud apellatsioonkaebuses esitatud

taotluse (hageja vande all ülekuulamine) uuesti lahendamist.

7.2. Kostja esitas 19. märtsil 2021 menetlusdokumendiga dokumentaalseid tõendeid. Kostja ei

ole vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 uute tõendite esitamise lubatavust põhjendanud. Lisaks uutele

tõenditele esitas kostja tõendid, mis on juba ringkonnakohtu 4. jaanuaril 2021 tehtud määrusega

vastu võetud (pankrotihaldur Maie Klemmeri 30. novembri 2020. a e-kiri ning üheksa

maksekorraldust). Hageja ei ole nõus uute tõendite vastuvõtmisega. Kolleegium jätab uued

tõendid TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta (19. märtsi 2021 menetlusdokumendi lisad 1–3).

8. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas nende vahel on sõlmitud tööleping ja kas sellest

tulenevalt on hagejal kostja vastu nõudeid.

Kolleegium leiab, et maakohus jättis täitmata selgitamiskohustuse, sest ei selgitanud pooltele

asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ega asjaolude tõendamiskoormist. Olukorras, kus

maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, ja selle tõttu on vaja esitada uusi asjaolusid ning

tõendeid, peab ringkonnakohus võimaldama pooltele maakohtu selgituskohustuse rikkumise

kõrvaldamiseks neid esitada sõltumata sellest, kas neile on tuginetud apellatsioonkaebuses

(vt Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 12). Nimetatud rikkumise

saab ringkonnakohus kõrvaldada. Pooltele anti 4. jaanuari 2021. a määrusega tähtaeg

seisukohtade ja tõendite esitamiseks (kd II, tl 27–28).

8.1. Kolleegiumi hinnangul ei muuda apellatsioonkaebusega esitatud väited ja tõendid

maakohtu lõppjäreldust ebaõigeks. Kolleegium leiab, et kostja ei ole TsMS § 230 lg 1 järgi

tõendanud, et pooled ei olnud töösuhtes või nende vahel oli muu tsiviilõigusega reguleeritav

suhe. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes

tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga. Üksnes siis, kui on ilmne,

et pooled ei olnud töösuhtes, tuleb sõltumata poolte väidetest lugeda tuvastatuks, et pooled ei

sõlminud töölepingut.

8.2. Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus rajas otsuse suurel määral hageja

vande all antud seletusele. Kolleegium leiab, et maakohus on kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1

järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud ning otsustanud seejärel oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Eri liiki

tõenditel ei ole erinevat tõendiväärtust ega kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu

(TsMS § 232 lg 2).

Maakohus ei rajanud otsust üksnes hageja vande all antud seletusele, vaid ka dokumentaalsetele

tõenditele (väljatrükid e-kirja- ja sõnumivahetusest). Olukorras, kus hageja vande all antud

seletus haakub teiste asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega, saab kohus otsust tehes

menetlusosalise vande all antud seletusele tugineda (vt Riigikohtu 8. juuni 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 15).

8.3. TLS § 4 lg 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. Samas on töölepingu kirjalik

vormistamine eelkõige tööandja kohustus, kuid vorminõude järgimata jätmine ei too sama

paragrahvi lõike 4 järgi kaasa töölepingu tühisust. Kui töölepingut ei ole sõlmitud kirjalikult,

võib selle sõlmida ka kaudse tahteavaldusega, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet

tuua kaasa õiguslik tagajärg (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 3). Kolleegium võtab

TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud, millest tulenevalt

asus hageja kostja pakutud tingimustel tööle ja kostja ei vaielnud tema tööle asumisele vastu.

8.4. Maakohus tuvastas, et hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise formaalsed ja

materiaalsed eeldused olid täidetud. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel

rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel

õigesti kohaldanud materiaalõigust. Tööleping lõppes hageja erakorralise ülesütlemisega

TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 14. veebruaril 2020. Kolleegium järgib selles osas maakohtu otsuse

põhjendusi ja neid ei korda.

Asjaolu, et töötaja esitas kooskõlas TLS § 95 lg-ga 1 tööandjale töölepingu lõpetamise kirjaliku

avalduse, saab tõendada kõigi tsiviilkohtumenetluse seadustikus lubatud tõenditega. Seadusest

ei tulene, et seda asjaolu tuleb tõendada teatud liiki või teatud vormis tõenditega. Töötaja peab

TLS § 95 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi põhjendama erakorralist ülesütlemist ja seda peab

tegema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samas ei mõjuta viidatud lõikes nimetatud

kohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust.

8.5. Kostja väidab, et hageja ei olnud pankrotihaldurit teavitanud väidetavast tööle asumisest.

Kolleegiumi hinnangul ei lükka see asjaolu hageja väiteid ega tõendeid ümber. Hageja võis

sellega rikkuda küll oma pankrotimenetlusest tulenevaid kohustusi, kuid see ei tähenda seda, et

tema ja kostja vahel ei saanud olla töölepingulist suhet.

8.6. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et töösuhte puudumist tõendab vastavate kannete

puudumine töötamise registris ja tööjõumaksude deklareerimata jätmine kostja poolt. Tegemist

on tööandja kohustustega ning need asjaolud ei tõenda töösuhte puudumist.

8.7. Kostja tugineb ka sellele, et hageja ei soovinud kostjaga töölepingut sõlmida ning hageja

sai W OÜ-lt laenu. W OÜ juhatuse liige GG tasus laenu hageja pangakontole kuue erineva

maksega (kd II, tl 6–14). Kolleegium leiab, et nimetatud tõenditest ei saa teha kostja soovitud

järeldust, et hageja ja kostja vahel töösuhe puudub. Nimetatud tõendid üksnes tõendavad, et W

OÜ kandis hageja pangakontole teatud rahasummasid ning W OÜ ja hageja vahel võis olla

võlasuhe.

8.8. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud töötasu suuruse ja mõistnud

kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2766 eurot, puhkusehüvitise 337,34 eurot ja TLS § 100 lg-

s 4 sätestatud hüvitise 2556 eurot. Töötasu suuruse kokkulepet on võimalik tuvastada hageja

vande all antud seletuse ning sellega haakuva e-kirjavahetuse ja sõnumite põhjal (kd I, tl 170–

171, 174–175 pöördel). Maakohtu tuvastatu kohaselt leppisid pooled töötasus kokku

netosummana. Seega on kostja kohustatud väljamaksetelt kandma tulumaksu üle Maksu- ja

Tolliameti pangakontole, sest esitatud asjaoludest ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku

leppinud „ümbrikupalga“ maksmises.

Maakohus on töötasu suuruse kokkuleppe tuvastamisel põhjendatult tuginenud hageja tööaja

arvestuse tabelitele, sest suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid

töötasu kokkuleppe kohta. Kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik

vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, siis peab kirjaliku töölepingu vormistamata

jätmise tagajärgede riski kandma tööandja.

Kostjale oli selgitatud ning talle anti võimalus esitada apellatsiooniastmes vastuväited ja neid

väiteid tõendavad tõendid tingimuslikult ka juhuks, st töösuhet küll tunnistamata, kui kohus

siiski tuvastab töösuhte ning asub hindama sellest tulenevaid hageja nõudeid töötasu,

puhkusehüvitise ja ülesütlemishüvitise saamiseks. Kostja sisulisi vastuväiteid hageja

arvestusele ei esitanud.

9. Kuigi kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse tervikuna, ei ole ta menetluskulude

vaidlustamiseks argumente esitanud. Apellatsiooniastmes loobus hageja ühest haginõudest.

Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta nõudest loobumine menetluskulude jaotust ning muus osas

maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust maakohtus kantud menetluskulude

jaotust ega kindlaksmääramist muuta.

Menetluskulude jaotus

10. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 kohaselt

kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja apellatsiooniastmes ei esitanud. Seega

rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)