4-21-849/7 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-21-849

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. märts 2021, Tallinn

Väärteoasja number

4-21-849 (2316,21,000054)

Kohtunik

Märt Toming

Väärteoasi

V K kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindus-grupi

juhtivspetsialisti Aivar Hirs 26.01.2021 otsusele nr

2316,21,000054 V K karistamises LS § 242 lg 1

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10

trahviühiku ulatuses, s.o 40 eurot.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindus-

grupp.

Menetlusalune isik: V K; ik: xxx; elukoht: xxx.

Kaitsja: Tanel Mällas, AB Luberg ja Päts, Pärnu mnt 20,

Tallinn, Harju maakond

Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 korras

RESOLUTSIOON

1. Jätta V K kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 26.01.2021 otsusele nr 2316,21,000054 V

K karistamises LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10

trahviühiku ulatuses, s.o 40 eurot rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi

juhtivspetsialisti Aivar Hirs 26.01.2021 otsus nr 2316,21,000054 V K karistamises LS §

242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, s.o

40 eurot muutmata ja tühistamata.

3. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv summas 40 (nelikümmend) eurot

tuleb kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja, s.o 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast täies ulatuses tasuda vaidlustatud otsuses märgitud

Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri

10220215007053.

4. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses

kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab vastavalt VTMS §-le 202

lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia,

millele on tehtud märge jõustumise kohta.

5. Jätta V K kaitsja taotlus LS § 106 lg 3 sätte põhiseadusega vastuolus olevaks

tunnistamiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju

Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 25.03.2021. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on

26.04.2021. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus

27.04.2021.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi

juhtivspetsialisti Aivar Hirs 26.01.2021 otsusega nr 2316,21,000054 karistati V Kt LS § 242 lg

1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, s.o 40 eurot

selles, et menetlusalune isik 04.01.2021 kell 21:35 Pärnu mnt-l (Valli tn ja Väike-Karja tänava

vahel) Kesklinna linnaosas, Tallinnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit, esmase juhiloa

omajana puudusid autol ees ja taga nähtuval kohal algaja juhi tunnusmärgid. Nimetatud

käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 106 lg 3 kohustust ning pani toime LS § 242 lg 1

ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

Kaebus lühimenetluse otsusele väärteoasjas nr 2316,21,000054

1. Väärteomenetluse senine käik

Antud väärteoasjas on M N koostanud 04.01.2021 väärteoprotokolli, mille kohaselt 04.01.2021

kell 21:35 Pärnu mnt (Valli tn ja Väike-Karja tn vahel), Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju

maakond juhtis mootorsõidukit, esmase juhiloa omajana puudusid autol ees ja taga nähtaval

kohal algaja juhi tunnusmärgid. Kaebaja rikkus sellega liiklusseaduse § 106 lg 3 sätteid ning

tema tegu kvalifitseeriti liiklusseaduse § 242 lg 1 järgi ning kaebajat karistati rahatrahviga 10

trahviühiku ulatuses, s.o. 40.00 EUR. Kaitsja vaidlustab V K suhtes tehtud otsuse täies ulatuses.

2. Kaebuse sisu

LKS § 106 lg 3 sätestab, et autol, mida juhib esmase juhiloa omaja või käesoleva paragrahvi

lõikes 2 nimetatud juht, peab olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk. Euroopa

Liidu Põhiõiguste Harta (ELPH) artikkel 21 sätestab diskrimineerimiskeelu – keelatud on

igasugune diskrimineerimine. See tähendab, et mistahes õiguste piirang ei tohi minna vastuollu

diskrimineerimise keeluga (PS § 12 lg 1) ja peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik (PS

§ 11). Kaebaja hinnangul on nimetatud sätte eesmärk ebaselge. Tegemist on sisuliselt isikute

märgistamisega, mis ei ole demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritav. Kaebaja hinnangul ei aita

ka nimetatud säte ennetada ohtu inimese elule ja tervisele ning samuti ei aita ära hoida

varakahjusid. Sarnaselt ei ole märgistatud aga isikud, kes on kiiruseületajad või juhtinud

sõidukit joobeseisundis, kuigi just selliste rikkumiste puhul võib rääkida ohu ennetamisest

isikute elule ja tervisele ning suurem oht on ka varakahjude tekkimisele. Kuna üldist

vabaduspõhiõigust võib piirata põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus, siis on tegemist

üldise vabaduspõhiõiguse piiramiseks lubatava eesmärgiga. Ehkki seadusandja on kehtestanud

piirangu legitiimset eesmärki silmas pidades, saab põhiõiguste riivet pidada õigustatuks vaid

siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Riive proportsionaalsus tähendab seda, et

riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis

soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada

mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui

esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse

sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust. Kaebaja hinnangul ei saa

a priori asuda seisukohale, et algaja juht on ohtlik ning ta võib olla ilma eriliselt märgistamata

ohtlik teistele liiklejatele. Kaebaja hinnangul algaja juhi märgistamise piirang ei ole eesmärgi

saavutamiseks vajalik. Kaebaja hinnangul algaja juhi auto märgistamisele on kindlasti

alternatiive, mis ei ole stigmatiseerisavad, mis tagavad, et algajad juhid ei ohusta liikluses teiste

elu, tervist ja vara. Asjassepuutuva sättega (LKS § 106 lg 3) piirang on kahtlemata intensiivne

ning algaja juhi auto märgistamine diskrimineerib neid võrreldes teiste autojuhtidega. Eeltoodut

arvestades on kaebaja seisukohal, et algaja juhi auto märgistamine ei ole mõõdukas abinõu

teiste isikute elu, tervise ja vara kaitsmiseks, kuna see ei võimalda ka arvestada algaja juhi

oskusi ja võimeid.

Eeltoodust lähtudes kaebaja palub:

1. Tunnistada LKS § 106 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks.

2. Tühistada 26.01.2021 otsus väärteoasjas nr 2316,21,000054.

Täiendavas kohtule esitatud avalduses palus kaebaja väärteoasi läbi vaadata kirjalikus

menetluses.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. 04.01.2021.a.

koostas Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinik M N väärteoprotokolli

selle kohta, et V K juhtis 04.01.2021.a. kella 21:35 ajal Tallinnas Pärnu mnt suunaga Väike-

Karja tn poole algaja juhina mootorsõidukit Xxx Xxx registreerimisnumbrimärgiga xxx, millel

puudusid ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärgid. Harju Maakohtule esitatud

kaebuses palub V K kaitsja Tanel Mällas tühistada V K’le Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs’i poolt koostatud otsus

(rahatrahv summas 40 eurot) väärteoasjas nr 2316,21,000054 ning tunnistada Liiklusseaduse §

106 lg 3 Põhiseadusega vastuolus olevaks. Liiklusseaduse § 106 lg 3 sätete kohaselt peab autol,

mida juhib esmase juhiloa omaja, olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk.

Eelnimetatud nõude eiramise eest on Liiklusseaduse § 242 lg 1 järgi karistusena ette nähtud

rahatrahv kuni 20 trahviühikut. Transpordiameti liiklusregistri andmete kohaselt on V K’le

14.10.2020 välja antud esmane juhiluba nr XXX kehtivusega kuni 13.10.2022. Kohtuväline

menetleja, tutvunud esitatud kaebuse ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alus V

K’le koostatud otsuse tühistamiseks puudub, kuna nii väärteoprotokolli koostaja kui otsuse

tegija on oma tegevuses lähtunud kehtivast seadusandlusest. Menetleja on seisukohal, et

hinnangu andmine liiklusseaduses sätestatud nõuete seaduslikkusele ning võimaliku vastuolu

hindamine Põhiseadusega, ei ole kohtuvälise menetleja pädevuses. Kohtuväline menetleja

palub jätta kaebus rahuldamata ja otsus väärteoasjas nr 2316,21,000054 muutmata.

Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse osas

Menetlusaluse isiku kaitsja on oma täiendavas taotluses taotlenud asja läbivaatamist kirjalikus

menetluses. Taolisest seisukohast saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa

võtta. Samuti nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud

kirjalikus seisukohas. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud

kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus

tähelepanu ka asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja

väärteotoimikus olevatele tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja

kohtuvälise menetleja esindaja kirjaliku seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks välja selgitama, kas ei esine

väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset

tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune

isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo

eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel

kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele

isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas

väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas

lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Lisaks sellele tuleneb kohtupraktikast, et asja arutavale kohtule esitatud nõuet tunnistada

õigustloov akt põhiseadusvastaseks tuleb käsitada kohtumenetluse poole menetlusliku

taotlusena. Kohus peab asja lahendamisel tehtavas otsuses või määruses võtma seisukoha ka

kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes. Selleks peab kohus esmalt

kontrollima, kas taotluses vaidlustatud õigusnorm on konkreetse kohtuasja lahendamisel

osaliselt või täielikult asjassepuutuv. Esimese või teise astme kohus peab lisaks normi

põhiseaduse vastaseks tunnistamisele ja kohaldamata jätmisele lahendama ka asjakohase

õigusküsimuse, mis on vajalik instantsikohtus oleva vaidluse lahendamiseks. Kohus ei saa teha

määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. Seejuures puudub

kohtutel abstraktse normikontrolli algatamise pädevus ning neil on õigus algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus vaid üksiku kohtuasja raames kohaldatava normi

põhiseaduspärasuse hindamiseks. Samas hõlmab kohtuasja lahendamine nii kohtuasja sisulise

kui ka asjaga seotud menetluslike küsimuste lahendamise. Sellest tulenevalt peab kohus

käesolevas asjas lahendama nii VTMS § 133 loetletud küsimused kui ka kaebuses esitatud

taotluse.

Seega esmalt lahendab VTMS § 133 kohaselt lahendatavad küsimused ning seejärel kaebuses

esitatud taotluse normi põhiseaduspärasuse kontrolli kohta.

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse

kohaselt LS § 106 lg 3 sätestatud kohustuse eiramist, millega menetlusalune isik pani toime LS

§ 242 lg 1 ettenähtud väärteo. LS § 106 lg 3 kohaselt peab autol, mida juhib esmase juhiloa

omaja või sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud juht, olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi

tunnusmärk. Kuivõrd eelmärgitud kohustuse eiramine ei sisalda endas LS § 201-203, 205-207,

209, 211, 212, 214-219, 221-224 ja 226-241 sätestatud väärteokoosseisusid, on sellise nõude

rikkumine karistatav LS § 242 lg 1 järgi ning karistusena on ette nähtud rahatrahv kuni 20

trahviühikut.

Nii väärteoprotokollis kui –otsuses on kohtuväline menetleja leidnud, et menetlusaluse isiku

tegevus tuleb kvalifitseerida LS § 106 lg 3 sätestatud kohustuse rikkumisena.

Kohtuvälises menetluses üle kuulatud tunnistaja Erik Lepiku ütlustest tulenevalt oli tunnistaja

04.01.2021 kell 21.35 graafikujärgses patrullis koos patrullpolitseinikuga M N ja kontrollisid

liiklusjärelevalve käigus sõidukit Xxx registreerimismärgiga xxx. Sõidukit juhtis V K

isikukoodiga xxx, kelle juhiloa kehtivus algas 14.10.2020. Sõidukil puudusid nii ees kui taga

algaja juhi tunnusmärgid.

Menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokolli kohaselt peeti teda politsei poolt kinni, põhjuseks

toodi loetamatu numbrimärk ning lisaks ka vahtralehe puudumine, millega ta nõus ei olnud

kuna temale teadaolevalt on see nõudmine vastuolus Riigikohtu lahendiga, mis toetub EL

määrusele.

Transpordiameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt on V Kle 14.10.2020 omistatud AM, B ja

B1 kategooria juhtimisõigus ning V Kle on esmane juhiluba nr XXX1 kätte antud 16.10.2020

ja see juhiluba kehtib kuni 13.10.2022.

Eeltooduga on seega tõendamist leidnud ning seda ei ole ka menetlusalune isik vaidlustanud,

et

menetlusalune

isik

juhtis

04.01.2021

kell

21:35

mootorsõidukit

Xxx

Xxx

registreerimismärgiga xxx Tallinnas Pärnu mnt-l Valli ja Väike-Karja tänavate vahel suunaga

Väike-Karja tänava poole. Samamoodi ei ole vaidlust selles, et menetlusalusele isikule on

väljastatud juhiluba 14.10.2020 ning menetlusalune isik oli ja on ka käesoleval ajal LS § 106

lg 1 märgitud isikuks, kellele laieneb ka LS § 106 lg 3 sätestatud kohustus. Lisaks sellele ei ole

vaidlust ka selles, et menetlusaluse isiku juhitud sõidukil puudusid ees ja taga algaja juhi

tunnusmärgid.

Seega arvestades eeltoodut leiab kohus, et on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik on

eiranud LS § 106 lg 3 sätestatud kohustust ning on sellega toime pannud LS § 242 lg-s 1

sätestatud väärteo objektiivse koosseisu.

Arvestades seda, et menetlusalusele isikule oli juhtimisõigus väljastatud 14.10.2020, pidi

menetlusalune isik esmase juhiloa saamiseks täitma ka kõik mootorsõiduki juhtimisõiguse

andmise üldnõuded, s.h tegema liiklusteooria eksami, mis tähendab seda, et ta oli üheselt teadlik

temale laienevast LS § 106 lg 3 sätestatud kohustusest. Seega on tegu toime pandud teadlikult

ja eesmärgiga teostada süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamine teadmises, et see ka

saabub, s.o kavatsetult ning menetlusalune isik rikkus LS § 106 lg 3 sätestatud kohustust.

Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 106 lg 3 sätestatud

kohustust ning pani sellega toime LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo.

Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu

menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti

kvalifitseeritud LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on

tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle

on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Samuti on tuvastatud, et menetlusalune isik

juhtis sõidukit isikuna, kellele oli väljastatud esmane juhiluba LS § 106 lg 1 mõttes ning ta

rikkus temale LS § 106 lg 3 alusel laienevat kohustust. Seega on menetlusaluse isiku käitumine

õigesti kvalifitseeritud LS § 242 lg 1 järgi (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras

menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega

asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja

pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises

menetluses

väärteoasja

menetledes

või

otsust

koostades

jätnud

järgimata

väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati

menetlusalust isikut LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10

trahviühiku ulatuses, s.o 40 eurot. LS § 242 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi

kuni 20 trahviühikut, s.o kuni 80 eurot. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud

põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Seega kohus leiab, et

karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü

suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p

8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks

ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd

menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis

puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Karistuse määramine

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse

konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja

üldpreventiivseid eesmärke.

LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 20

trahviühikut.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse määramisel/mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr ning sellises määras on kohtuväline

menetleja menetlusalusele isikule karistuse ka määranud. Seejuures ei ole tegemist väärteoga,

milles sisalduva süü suurust saaks mõõta, s.t ei ole tegemist ei lubatud suurima sõidukiiruse

ületamise ega ka lubatud alkoholipiirmäära ületamisega, milliste mõõtetulemusest lähtudes

saaks hinnata süü suurust. Seega saab asuda seisukohale, et tegemist on keskmise süüga.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuvälises menetluses

ei tuvastatud ning neid ei tuvastanud kaebemenetluses ka kohus. Seega ei ole tuvastatud

asjaolusid, mis võiks mõjutada keskmises määras määratud karistust kergendamise või

raskendamise suunas.

Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole

eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle

puudumist. Seetõttu tuleb arvesse võtta ka süüteole eelnenud perioodil määratud karistusi ja

tema käitumist liikluses üldises plaanis. Arvestades seda, et menetlusalust isikut ei ole

karistusregistrisse kantud, siis saab karistuse määrata ettenähtud sanktsioonimäära keskmises

määras, kuivõrd eripreventiivne eesmärk ei nõua karistuse kohaldamist keskmist määra

ületavas määras, kinnistamaks varem karistatud süüdlases arusaama keelunormi kehtivusest.

Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

siia alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele

mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Käesoleval juhul on tegemist

olukorraga, kus menetlusalusele isikule on esmane juhiluba väljastatud vähem kui kolm kuud

enne väärteo toimepanemist ja menetlusalune isik peaks olema üheselt teadlik ka

liiklusnõuetest, s.h teda ennast puudutavatest liiklusnõuetest ja piirangutest. Teadlik

liiklusnõude eiramine viitab aga sellele, et menetlusalune isik on juba mõne kuu möödudes

juhtimisõiguse saamisest näidanud end juhina, kes ignoreerib oma kohustusi. Kohtu arvates

näitab selline suhtumine liiklusnõuetesse menetlusaluse isiku üleolevat suhtumist õiguskorda.

Kaebuse esitaja on õigustanud end sellega, et temale inkrimineeritava nõude rikkumine on

vastuolus riigikohtu lahendiga, kuid ei oska seda lahendit ise nimetada ega ka saa aru sellest, et

juhul, kui oleks olemas selline lahend, siis oleks ka see põhiseadusega väidetavalt vastuolus

olev normatiivakt muudetud ja vaidlusalune säte tühistatud. Ometigi oli LS § 106 lg 3 sätestatud

kohustus kehtiv nii sel ajal kui kaebuse esitaja alles liiklusteooriat õppis kui on kehtiv ka

käesoleval ajal kehtiva liiklusseaduse redaktsiooni järgi. Selles tulenevalt leiab kohus, et seni,

kuni liikluses peetakse kinni ja karistatakse isikuid, kes teadvalt ignoreerivad juhi kohustusi,

tagatakse ka teiste liiklejate turvatunnet, millega tagatakse ka liikluskord.

Eeltoodust tulenevalt ei näe kohus alust menetlusalusele isikule määratud karistuse

kergendamiseks, veel vähem kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning kohtu arvates on

määratud karistus proportsionaalne nii menetlusaluse isiku süü suuruse, eri- ja üldpreventiivsete

eesmärkide kui ka menetlusaluse isiku isikuga. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et

kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist.

Seejuures ei ole kaebuse argumentides osundatud ühelegi kohtuvälises menetluses aset leidnud

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seetõttu ei ole kohtul ka ühtegi alust kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks või

tühistamiseks ning kaebuses esitatud taotlus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks jääb

tagajärjetuks.

Puutuvalt kaebuses esitatud taotlusse, mida kohus peab hindama kui menetluslikku taotlust, siis

on kaebuses leitud, et LS § 106 lg 3 sisaldab endas diskrimineerimiskeelu rikkumist ja mistahes

õiguste piirang peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Kaebuses leitakse, et tegemist

on inimeste märgistamisega ning see säte ei enneta ohtu ega hoia ära varakahju. Kaebuses

leitakse, et viidatud sättes sisalduv riive ei ole proportsionaalne ning LS § 106 lg 3 sätestatud

piirang on intensiivne ning algaja juhi auto märgistamine diskrimineerib neid võrreldes teiste

autojuhtidega. Seega on viidatud LS § 106 lg 3 sätte põhiseaduse vastasusele ning on taotletud

selle sätte põhiseadusevastaseks tunnistamist, viidates vastuolule PS § 12 lg 1 sätestatuga.

Normi põhiseaduslikkuse kontrolli käigus peab kohus tuvastama viidatud normi

asjassepuutuvuse ning kohtupraktika kohaselt on norm asjassepuutuv kui seda normi tuleb

kohtuasja lahendamisel kohaldada ja millise normi põhiseadusvastasuse korral peaks kohus

otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral. Sellest tulenevalt peaks seda normi asja

lahendamisel kindlasti kohaldama ja see norm on asja otsustamisel otsustava tähtsusega.

Käesoleval juhul on tegemist normiga, milles on sätestatud algaja juhi kohustus. Seega normi

põhiseaduspärasuse

korral

oleks

algaja

juhi

poolt

normi

rikkumine

karistatav,

põhiseadusvastasuse korral aga mitte. Seega on norm otsustava tähtsusega isiku süüküsimuse

ja karistamise otsustamisel. Normi põhiseadusvastasuse korral ei oleks isiku teos väärteo

tunnuseid ja tegu ei oleks karistatav ning vaidlustatud otsus tuleks tühistada ja menetlus

lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Seega saab asuda seisukohale, et käsitatav norm on osaliselt

asjassepuutuv, s.t norm ei puuduta kõiki juhtimisõiguse saanud mootorsõiduki juhte, vaid ainult

algajaid mootorsõiduki juhte, kellele on väljastatud esmane juhtimisõigus, ehk esmase juhiloa

omajaid.

PS § 12 sätestab võrdsusõiguse ja diskrimineerimise keelu ning sama sätte lõike 1 esimesest

lausest tulenevalt on kõik seaduse ees võrdsed, s.t on kehtestatud üldine võrdsuspõhiõigus,

millest tuleneb ka kohustus järgida võrdse kohtlemise põhimõtet seadusi luues ja neid

kehtestades. See aga omakorda peaks tähendama seda, et seadused peavad kõiki sarnases

olukorras olevaid isikuid kohtlema ühtemoodi. Õiguskirjandusest tulenevalt tuleb ebavõrdse

kohtlemise hindamiseks tuvastada võrreldavad grupid ning kui kahe võrreldava grupi

ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne, on keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt, rikutud. Lisaks

sellele tuleb hinnata, kas erinevaks kohtlemiseks on olemas ka mõistlik põhjus ning

meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda vaid siis, kui selleks ei leidu mõjuvat põhjust.

Käesoleval juhul asub kohus seisukohale, et võrreldavateks gruppideks võivad olla

mootorsõiduki juhtimisõigusega isikud ja algajast juhist mootorsõiduki juhtimisõigusega

isikud, ehk isikud, kellele on väljastatud juhiluba ja isikud, kellele on väljastatud esmane

juhiluba. Neist esimeses grupis märgitud juhtidele LS § 106 lg 3 sätestatud kohustus ei laiene,

teises grupis olevatele juhtidele aga laieneb. Samas aga laieneb see kohustus ka isikutele, kes

ei kuulu ei esimesse ega teise gruppi, kuivõrd LS § 95 lg 4 kohaselt peab ka autol, mida juhib

piiratud juhtimisõigusega juht, olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk.

Kohus leiab, et selle küsimuse lahendamiseks ei piisa ainult LS § 106 lg 3 sätte analüüsist ja

selle sätte sõnastusest tulenevast väidetavast ebavõrdsusest kaebuses, vaid seda sätet tuleb

vaadata koosmõjus kõigi teiste liiklusseaduse sätetega, mis puudutavad algajat juhti, teda

puudutavaid piiranguid ja ka juhtimisõiguse andmise kitsendusi.

Liiklusseadusest tulenevalt kehtivad esmase juhiloa ja juhiloa väljaaandmise, vahetamise ja

kehtetuks tunnistamise osas valdavalt ühesugused reeglid, v.a arvatud väikesed erinevused,

kuid need erinevused ei puuduta kaebuses tõstatatud küsimust (LS § 98). Samamoodi kehtivad

eelmärgitud gruppide osas ka mootorsõiduki juhtimisõiguse andmise üldnõuded (LS § 100) ja

mootorsõidukijuhi ja juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli nõuded sisuliselt ühtemoodi (LS §

101, § 102). Tervisenõuete osas on olukord erinev vaid seetõttu, et juhiloa taotleja peab

tervisekontrolli läbima enne juhi koolituse algust, juhtimisõigusega isik aga teatud

ajaperioodide järel sõltuvalt vanusest ja juhitava sõiduki kategooriast. Küll on seatud eraldi

tingimused esmase juhiloa omanikule selleks, et talle väljastataks juhiluba. Seejuures peab

esmase juhiloa saaja vastama kas LS § 106 lg 4 või lg 5 tingimustele ning juhul, kui esmase

juhiloa omajalt on juhtimisõigus karistusena ära võetud, tunnistatakse talle väljastatud esmane

juhiluba kehtetuks.

Seega selleks, et esmase juhiloa omanikul tekiks õigus saada juhiluba, peab ta omandama

vajaliku vilumuse ja läbima lõppastme koolituse ning ta peab ka hoiduma liiklusnõuete

rikkumisest vähemalt aasta jooksul enne juhiloa väljastamise tähtaja saabumist. Kehtiva

karistuse olmasolul peab ta aga vastama nii eelmärgitud tingimustele kui ka sooritama edukalt

liiklusteooriaeksami. Sellest saab järeldada, et selleks, et saada ülalmärgitud esimesse gruppi,

peab teise gruppi kuuluv juht ennast igakülgselt tõestama, et näidata oma sobivust esimesse

gruppi kuulumisel. Samas aga, kui temalt võetakse juhtimisõigus ära karistusena liiklussüüteo

eest, peab ta alustama otsast ning juhtimisõist ei saa ta enne kui viimane karistus on kustunud.

Seega selline säte näitab ka seda, et esmase juhiloa omaja peab lisaks teadmistele ja omandatud

vilumustele olema ka vähemalt liikluses õiguskuulekas.

Seejuures sätestab liiklusseadus esmase juhiloa omajale, võrreldes juhiloa omajatega olulised

piirangud. Esmalt puudutab see juhiloa kehtivusaega. Nimelt väljastatakse LS § 97 lg 2 kohaselt

esmane juhiluba kehtivusega vaid kaks aastat, kuid teised, pärast esmase juhiloa kehtivustähtaja

lõppu väljastatud juhiload sõltuvalt kategooriast kas viieks või kümneks aastaks (LS § 97 lg 7,

8, 9).

Peale juhiloa kehtivusaja on esmase juhiloa omajale piiratud ka suurimat lubatud sõidukiirust.

LS § 50 lg 2 kohaselt ei tohi esmase juhiloa omaja sõita kiiremini kui 90 km/h ka siis kui

Transpordiamet on LS § 15 lg 2 sätetest tulenevalt suurendanud lubatud sõidukiirust 120

kilomeetrini tunnis.

Peale eelmärgitu on esmase juhiloa omajale kehtestatud ka muud piirangud ja need tulenevad

üheselt esmase juhiloa omaja vähesest vilumusest liikluses juhina. Näiteks võetakse

alarmsõiduki koolitusele vastu küll ka esmase juhiloa omaja, kuid selline luba peab tal olema

vähemalt kaks aastat (LS § 84 lg 6), mis viitab sellele, et esmase juhiloa kehtivuse lõpptähtaja

saabudes eeldatakse selliselt juhilt juba piisavat liiklusvilumust. Samamoodi on piiratud ka

piiratud juhtimisõigusega isiku juhendamist, kus juhendajal peab olema B- või T-kategooria

kehtiv juhiluba vähemalt kaks aastat (LS § 95 lg 2, 3) ja juhiloa omamise aja hulka ei arvestata

esmase juhiloa omamise aega. Lisaks eemärgitule peab LS § 109 lg 2 p 1 kohaselt õppesõidu

ja õppepraktika juhendajal olema vastava kategooria juhiluba vähemalt viis aastat, millise aja

hulka arvestatakse ka esmase juhiloa omamise aeg, kuid juhendaja tunnistust esmase juhiloa

omajale ei anta (lõige 5). Analoogselt on sätestatud esmase juhiloa omajale piirangud ka

mootorsõidukijuhi õpetajana, kellel peab olema juhtimisõigus vähemalt kolm aastat (LS § 118

lg 1 p 3) ja mootorsõidukijuhi õpetaja tunnistust ei anta esmase juhiloa omajale (lg 2). Samuti

on kehtestatud esmase juhiloa omajale piirang mootorsõidukijuhi eksamineerimisel ja

eksamineerijalt eeldatakse vähemalt viieaastast juhtimisõiguse olemasolu.

Ülalmärgitud esmase juhiloa omajale seatud piirangud tulenevad üheselt sellest, et esmase

juhiloa omajalt eeldatakse piisavat juhtimiskogemust ja vilumust liikluses juhina, mis annab

eelduse selleks, et väiksema kogemusega juht eksib piisava kogemuse puudumise tõttu

liiklusnõuete vastu pigem teadmatusest kui lohakusest ja esmase juhiloa omaja kujutab endast

suuremat ohtu kui kogemustega juht, kellel on erinevates liiklussituatsioonides käitumiseks

küllaldaseks loetav kogemus, mille eeldatavasti saavutab esmase juhiloa omaja kaheaastase

juhiloa kehtivuse tähtaja jooksul. Seejuures tuleneb liiklusseadusest üheselt see, et esimesse

võrreldavasse gruppi saab juht vaid juhul, kui ta on olnud kaks aastat teises võrreldavas grupis,

s.t teises võrreldavas grupis olemine ja sisuliselt kaheaastase katseaja läbimine ühes sellega

kaasnevate piirangute talumisega on eelduseks esimesse võrreldavasse gruppi pääsemiseks.

Seetõttu leiab kohus, et esmase juhiloa omaja suhtes kehtestatud piirangud ja kitsendused ei loo

soodamat olukorda n.n tavalise juhiloa omajale, ehk esimeses võrreldavas grupis olijale,

kuivõrd esimesse võrreldavasse gruppi saamiseks peab ta eelnevalt olema teises grupis, s.t iga

esimese grupi liige on alati eelnevalt teise grupi liige ning selline esmase juhiloa omaja

kohtlemine on kantud liiklusohutuse tagamise eesmärgist. Kuigi kaebuses leitakse, et LS § 106

lg 3 sätte kohaldamisega märgistatakse esmase juhiloa omanikku, käesoleval juhul

menetlusalust isikut, leiab kohus, et sellel sättel on üheselt liiklusohutuse tagamise eesmärk.

Kuivõrd liikluses on esmase juhiloa omanikule seatud teatud piirangud, mis ei laiene teistele

juhtidele, annab LS § 106 lg 3 võimaluse muuta liiklust ohutumaks ja sujuvamaks. Kui

Transpordiamet suurendab asulavälistel teedel lubatud suurimat sõidukiirust 120 kilomeetrini

tunnis, siis esmase juhiloa omanik sellise kiirusega sõita ei tohi ja tema maksimaalseks lubatud

sõidukiiruseks on vaatamata suurendatud sõidukiirusele endiselt 90 km/h. Kui esmase juhiloa

omaja täidab nii LS § 106 lg 3 kohustust ega riku LS § 50 lg 2 keeldu, on teistele liiklejatele

üheselt arusaadav mõne sõiduki liikumine kiirusega kuni 90 km/h teelõigul, kus lubatud suurim

sõidukiirus on tõstetud 120 km/hni. Samamoodi tavaliikluses liigeldas ja LS § 106 lg 3

kohustust täites saavad teised juhid hoida suuremat pikivahet ja hoiduda liikluse takistamisest,

võimaldades sellega ka esmase juhiloa omajal käituda liikluses ohutumalt. See on võimalik vaid

juhul, kui esmase juhiloa omaja täidab temale kehtestatud ja tema õigusi proportsionaalselt

piiravaid liiklusnõudeid, seejuures ka LS § 106 lg 3 sätestatud kohustust. Seejuures tagab LS §

106 lg 3 sätestatud kohustuse täitmine just eelkõige algaja juhi ohutuse, tehes algaja juhi teistele

juhtidele nähtavaks. Seega ei piira LS § 106 lg 3 sätestatud algaja juhi kohustus algaja juhi

õigusi ega kohtle algajat juhti ebavõrdselt, rääkimata siis algaja juhi n.n sildistamisest või

märgistamisest, veel vähem diskrimineerimisest.

Kohus peab vajalikuks märkida sedagi, et väärteoasja materjalidest nähtuvalt on

menetlusalusele isikule väljastatud esmane juhiluba 14.10.2020, mis eeldab seda, et

menetlusalune isik on läbinud sõidukijuhi koolituse ja edukalt sooritanud liiklusteooria- ja

sõidueksami. Seega esmase juhiloa väljastamist taotledes oli ta teadlik kõigist esmase juhiloa

omajale kehtestatud piirangutest ja kohustustest, s.h kohustusest paigaldada sõidukile algaja

juhi tunnusmärk. Selline teadmine ei takistanud menetlusalust isikut esmast juhiluba vastu

võtmast ja sõidukit algaja juhina juhtimast. Küsimus teatud sätte põhiseadusvastasusest

tõusetus menetlusalusel isikul alles pärast seda, kui teda oli liiklusalase väärteo

toimepanemiselt kinni peetud, s.t senini ei olnud see säte menetlusaluse isiku jaoks ei

diskrimineeriv ega põhiseadusevastane.

Kokkuvõtvalt peab kohus vajalikuks märkida, et esmase juhiloa omajat ei kohelda

liiklusseaduses võrdselt teiste juhtidega, kuid kohtu arvates on need piirangud, s.h LS § 106 lg

3 sätestatud kohustus eesmärgipärased ja vajalikud ning kantud eelkõide eesmärgist tagada

liiklusohutus, eelkõige esmase juhiloa omaniku enese ohutus liikluses. Kohtu arvates ei ole

võimalik kohaldada ka mingeid alternatiive, kuivõrd LS § 106 lg 3 sätte puhul on tegemist

visuaalse ja üheselt äratuntava ning aastate jooksul omaksvõetud tunnusmärgi eristamisega

liikluses. Seejuures on kogu liiklus rajatud ainult visuaalsele äratundmisele, v.a vaegnägijate

jaoks kohandatud liikluskorraldusvahendid, s.t liiklust korraldataksegi ainult visuaalse pildi

kaudu, s.o liikluskorraldusvahendite, teemärgiste, infotehnoloogiliste vahendite ja fooride

kaudu, mis vastavad standarditele ja on arusaadavad rahvusvaheliselt. Seetõttu leiab kohus, et

LS § 106 lg 3 sätestatud kohustus on põhiseadusega kooskõlas ning see säte ei diskrimineeri ei

menetlusalust isikut ega ka teisi esmase juhiloa omajaid. Sellest tulenevalt jätab kohus kaebuses

esitatud taotluse LS § 106 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamises rahuldamata.

Märt Toming

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/