2-15-15541/148 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.03.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-15541

Kohtuasi

Kreditex Liising OÜ hagi OÜ Hamann Grupp ja XX

vastu solidaarselt sõiduki väärtuse vähenemise eest

hüvitise 2000 eurot ja kahjuhüvitise 372,80 eurot

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.09.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Kreditex Liising OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2372,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Kreditex Liising OÜ (registrikood 12291095),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko

Kostja I OÜ Hamann Grupp (registrikood 12724855)

Kostja II XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate lepingulised esindajad Madis Truber ja Riho Viik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Harju Maakohtu 25.09.2020 otsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni

muutmata.

2. Kreditex Liising OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Kreditex Liising OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-15-15541

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja esialgne nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Kreditex Liising OÜ (hageja) esitas 17.10.2015 Harju Maakohtule hagi Hamann Grupp OÜ

(kostja I) ja XX (kostja II) vastu, milles palus välja nõuda kostjate ebaseaduslikust valdusest

enda valdusesse sõiduk Renault Megane Scenic registreerimisnumbriga XXXXXX (sõiduk).

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja liisinguandjana ja QQ liisinguvõtjana 21.05.2015

liisingulepingu, mille alusel andis hageja sõiduki QQ-le rendile. Hageja ütles liisingulepingu

üles 23.09.2015 ja palus QQ-l tagastada sõiduk. QQ avaldas, et sõidukit tema valduses ei olnud,

et see oli kostjate valduses. Kuna hageja ütles liisingulepingu üles, oli tal õigus nõuda kostjatelt

sõiduki oma valdusesse tagastamist.

3. 02.02.2016 esitas hageja alternatiivse nõude välja mõista kostjatelt solidaarselt hüvitis

sõiduki eest 2500 eurot. Hüvitis vastas sõiduki väärtusele. Kostjad avaldasid, et sõidukit nende

valduses ei ole. Seega läks sõiduk kaduma, olles kostjate pahauskses valduses. Seetõttu on

hagejal õigus nõuda kostjatelt hüvitist, mis vastab sõiduki väärtusele.

4. Hageja järjestas oma nõudeid selliselt, et põhinõudena palus ta välja mõista kostjatelt hüvitise

sõiduki eest 2500 eurot ja alternatiivselt välja nõuda sõiduk kostjate valdusest.

Menetluse käik

5. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata.

6. Harju Maakohus rahuldas 31.01.2018 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja kahjuhüvitise 2200 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli sõiduk

kostjate ebaseaduslikus valduses kuni 02.10.2015. Maakohus luges tõendatuks, et sõiduk oli

kostjate valduses ja seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjatelt tekitatud kahju hüvitamist.

Väljamõistetud kahjuhüvitis 2200 eurot vastas sõiduki väärtusele seisuga september 2015.

7. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 31.01.2018 otsusele.

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16.03.2018 otsusega Harju Maakohtu 31.01.2018 otsuse

ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohtu

otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus välja selgitamata, kas hageja esitas hagi kostja II

kui füüsilise isiku või kui kostja I juhtorgani liikme vastu. Lisaks jättis maakohus välja

selgitamata, kelle valduses oli sõiduk. Sellele küsimusele vastuse saamine oli oluline nii hageja

põhinõude kui alternatiivse nõude lahendamiseks.

Hageja täpsustatud nõue

9. Asja uuel arutamisel maakohtus loobus hageja nõudest välja nõuda sõiduk kostjate valdusest,

muutis hagi alust nõudes välja mõista kostjatelt hüvitise sõiduki eest ja esitas uue kahju

hüvitamise nõude. Hageja palus 09.07.2018 hagis (täpsustatud 06.09.2018, 31.07.2019 ja

2-15-15541

07.02.2020) välja mõista kostjatelt solidaarselt hüvitis sõiduki väärtuse vähenemise eest 2000

eurot (nõue nr 1) ja kahjuhüvitis 372,80 eurot (nõue nr 2). Hageja täpsustas, et ta ei esita nõuet

kostja II kui kostja I juhatuse liikme vastu, vaid kui füüsilise isiku vastu.

10. Täpsustatud hagi kohaselt sõlmisid hageja ja QQ 21.05.2015 liisingulepingu, mille alusel

andis hageja sõiduki QQ valdusse ja kasutusse. Hageja ütles liisingulepingu üles 23.09.2015.

QQ-ga ühendust võttes selgus, et viimane viis sõiduki remonti kostjate juurde ning kostjad

keeldusid talle sõidukit tagastamast, sest QQ ei ole väidetavalt remondi eest tasunud.

Liisingulepingu ülesütlemise järgselt muutus kostjate valdus sõiduki üle ebaseaduslikuks.

11. Asjaolu, et QQ ei ole tasunud kostjale I sõiduki remondi eest, ei andnud kostjatele õigust

hoida sõidukit oma valduses. Hageja pöördus kostjate poole sõiduki tagasisaamiseks juba

23.09.2015. Alates sellest ajast said kostjad teada, et neil puudub õigus hoida sõidukit oma

valduses. Hageja üritas sõidukit kostja I territooriumilt ära viia, kuid kostjad takistasid seda.

25.09.2019 selgus, et kostjad on viinud sõiduki ära kostja I territooriumilt hagejale teadmata

kohta. Hageja leidis, et sõiduk oli kostja I valduses nii remondi ajal kui ka pärast seda. Asjaolu,

et sõiduk oli kostjate valduses kinnitab see, et kostja II sõlmis sõiduki kindlustuslepingu, mis

kehtis kuni 08.12.2016. Selle ajani oli sõiduk kostja II valduses. Puudub mõistlik seletus

sõlmida kindlustusleping olukorras, kus kostjad tagastasid sõiduki QQ-le 09.10.2015.

12. Sõiduk läks kaduma ajal, millal see oli kostjate ebaseaduslikus valduses. 24.09.2017 laekus

politseile teave hüljatud hageja sõiduki kohta. Sõiduk teisaldati politsei parklasse. Sõiduk

tagastati hagejale 22.11.2018. Hageja maksis tasu sõiduki politsei parklas hoidmise eest 34,80

eurot, teisaldamise eest 30 eurot ja kandis parandamiskulud 308 eurot, kokku 372,80 eurot.

Hageja palus välja mõista kostjatelt solidaarselt kahjuhüvitise 372,80 eurot.

13. Pärast sõiduki tagastamist müüs hageja 25.07.2019 sõiduki 500 euro eest. Kui kostjad

oleksid tagastanud sõiduki hagejale sügisel 2015, siis oleks hageja saanud sõiduki müüa 2500

euro eest. Hageja palus välja mõista kostjatelt solidaarselt hüvitis sõiduki väärtuse vähenemise

eest 2000 eurot.

14. Kostjad on omavahel seotud ja kuna ei ole võimalik välja selgitada kumma kostja valduses

sõiduk oli, on hagejal õigus esitada nõuded kostjate vastu solidaarselt.

Kostjate vastuväited

15. Kostjad vaidlesid hagile vastu.

16. Tõendamata on, et sõiduk oli kostjate ebaseaduslikus valduses. Sõiduk oli kostja I ajutises

valduses sellepärast, et QQ tõi auto kostja I juurde remonti. Kostja I ei teadnud ega pidanud

teadma, et tal puudub alus sõidukit vallata. Inimesed, kes pöördusid 23.09.2015 kostjate poole

sõiduki tagastamiseks, ei esitanud ühtegi tõendit ega dokumenti, et nad on hageja esindajad.

Kostjale I ei esitatud ühtegi dokumenti, et hageja ja QQ liisinguleping on lõppenud. Kui sõiduki

vastu tundsid huvi isikud, kelle seos hagejaga oli tõendamata, asus kostja I sõiduki valdust

kaitsma, et tagastada sõiduk QQ-le. QQ ei tasunud remondi eest ja seetõttu oli kostjal I õigus

pidada sõiduk kinni kuni tasu maksmiseni. Kostja I tagastas sõiduki QQ-le 05.10.2015 pärast

seda, kui viimane tasus remondiarve.

17. Kostja II märkis, et sõiduk ei ole kunagi tema valduses olnud. Asjaolu, et kostja II sõlmis

sõiduki kindlustuslepingu, ei tõenda, et sõiduk oli tema valduses.

2-15-15541

18. Ebaõige on hageja väide, et sõiduk läks kaduma, olles kostjate valduses. Kostja I valdus

lõppes 05.10.2015, millal kostja I tagastas sõiduki QQ-le. Hageja ei tõendanud, et sõiduki

väärtuse vähenemine on seotud kostjate tegevusega. Sõiduk kaotas väärtust tavapärasest

amortisatsioonist tingituna. Lisaks vähendas sõiduki väärtust see, et see seisis 24.09.2017–

22.11.2018 politsei parklas, kus ta sai kahjustatud.

19. Kostjad ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest, mis on seotud sõiduki politseiparklas

hoidmise, teisaldamise ja parandamise kuludega. Sõiduki parandamiskulud on tingitud sõiduki

seismisest politsei parklas. Puudub põhjuslik seos kostjate tegevuse ja sõiduki politsei parklasse

teisaldamise ning parklas sõidukil tekkinud kahjustuste vahel.

Maakohtu otsus ja põhjendused

20. Harju Maakohus jättis 25.09.2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

21. Maakohus leidis, et hageja nõude nr 1 õiguslikuks aluseks saab olla asjaõigusseaduse (AÕS)

§ 84 lg 1 koosmõjus võlaõigusseaduse (VÕS) §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-ga 5.

22. Maakohus tuvastas, et QQ viis sõiduki kostjale I remonti liisingulepingu kehtivuse ajal ja

sõiduk oli kostja I valduses. Kuivõrd QQ-l oli liisingulepingu p 4.1 järgi õigus asja vallata ja ta

viis sõiduki kostjale I remonti, ei saanud kostja I sõiduki valdust omavoliga. Kostjal I oli õigus

keelduda AÕS § 83 lg 2 esimese lause alusel sõiduki tagastamisest hagejale seni, kuni kehtis

liisinguleping.

23. Pärast liisingulepingu ülesütlemist 23.09.2015 kaotas kostja I seadusliku aluse sõidukit

vallata ja tema valdus muutus ebaseaduslikuks. Ühtlasi minetas kostja I õiguse keelduda asja

väljaandmisest AÕS § 83 lg 1 esimese lause alusel. Kui valdaja teab või peab teadma, et tema

valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata, loetakse valdus

pahauskseks AÕS § 35 lg 2 alusel. Kui kostja I poole pöördusid isikud, kes pidasid ennast

hageja esindajateks ja nõudsid asja tagastamist, pidi kostja I teadma, et tema valdusel puudub

õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Kohtu hinnangul ei ole hageja

sõiduki tagastamise nõude esitamise seisukohalt oluline see, et QQ jättis tasumata kostjale I

remondi eest. QQ-l oli võlgnevus tema ja kostja I vahel tekkinud võlasuhtes. QQ võlgnevus

kostja I ees ei andnud viimasele õigust keelduda sõiduki tagastamisest hagejale. Maakohus

luges Politsei- ja Piirivalveameti 05.10.2015 teatisega, kostja II 28.01.2018 istungil antud

selgitusega ja kostjate 04.03.2020 menetlusdokumendis esitatud seisukohaga tõendatuks, et

kostja I valdus sõiduki üle muutus alates 23.09.2015 pahauskseks AÕS § 35 lg 2 mõttes.

24. Hinnates 12.08.2020 istungil tunnistaja GG antud ütlusi koosmõjus QQ 09.10.2015

kinnitusega, luges maakohus tõendatuks, et kostja I tagastas sõiduki QQ-le 09.10.2015.

Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et QQ 09.10.2015 kinnitus on ebausaldusväärne tõend

põhjusel, et kostjad esitasid selle kinnituse 4,5 aasta möödumisel pärast vaidluse algust.

Kinnituses sisalduvat teavet sõiduki tagastamise kohta kinnitab tunnistaja GG. Kohus möönis,

et QQ on andnud vastuolulist teavet sõiduki tagastamise kohta, kuid leidis, et QQ 26.01.2016

avalduses sisalduv teave sõiduki mittetagastamise kohta on ümber lükatud tema 09.10.2015

kinnitusega sõiduki tagastamise kohta ja GG ütlustega, et kostja I tagastas sõiduki QQ-le.

25. Maakohus leidis, et hageja ei tõendanud, et sõiduki väärtuse vähenemine toimus ajal, millal

sõiduk oli kostja I ebaseaduslikus ja pahauskses valduses, s.t perioodil 23.09.2015–09.10.2015.

Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt I hüvitist sõiduki väärtuse vähenemise eest. Asja

2-15-15541

väärtuse vähenemiseks AÕS § 84 mõttes saab lugeda asja kahjustamist. Hageja ei ole

tõendanud, et tema poolt nõutavat hüvitist sõiduki väärtuse vähenemise eest saab lugeda

põhjustatuks sõiduki kahjustamisest. Üldteadaolevaks saab pidada asjaolu, et sõiduki väärtus

ajas väheneb. Kui hageja sõiduki väärtus 2015. aasta sügisel võis olla 2500 eurot ning hageja

müüs sõiduki 25.07.2019 500 euro eest, ei saa sõiduki väärtuse vähenemist 2000 euro võrra

lugeda põhjustatuks autole tekitatud kahjustustest. Asja tavapärasest kulumisest põhjustatud

väärtuse vähenemine ei kuulu AÕS § 84 kohaldamisalasse.

26. Hageja ei tõendanud, et sõiduk oli kostja II valduses. Kohtu hinnangul ei tõenda

liikluskindlustuse lepingu sõlmimine seda, et sõiduk oli kostja II valduses. Liikluskindlustuse

seaduse (LKindlS) § 13 lg 1 järgi võib lepingu kindlustusvõtjana sõlmida iga isik, kellel on

kindlustushuvi. Seega võib liikluskindlustuse lepingu sõlmida ka isik, kes ei kasuta sõidukit

regulaarselt ja kelle valduses sõidukit ei ole, vaid kellel on kindlustushuvi. Kostja II selgitas, et

ta sõlmis sõiduki kindlustuslepingu QQ palvel. Kuna sõiduk ei olnud kostja II valduses, puudus

vajadus hinnata, kas kostja II valdus oli ebaseaduslik ja pahauskne, ning sel põhjusel ei saa

kostja II vastutada hageja ees sõiduki väärtuse vähenemise eest AÕS § 84 lg 1 ja VÕS § 1043

ja § 1045 lg 1 p 5 alusel.

27. Hageja nõude nr 2 aluseks saab olla VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5. Kohtu hinnangul ei ole

hageja tõendanud, et kostjad põhjustasid hageja omandi rikkumisega kahju 372,80 eurot.

Kuivõrd maakohus tuvastas, et kostja II valduses sõidukit ei olnud, ja hageja kandis kulusid

kokku 372,80 eurot ajal, millal sõiduk ei olnud kostja I valduses, jättis maakohus rahuldamata

hageja nõude välja mõista kostjatelt solidaarselt kahjuhüvitis 372,80 eurot.

Apellatsioonkaebus

28. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada ja kulud jätta kostjate kanda.

29. Maakohus asus õigele seisukohale, et pärast liisingulepingu ülesütlemist 23.09.2015 kaotas

kostja I seadusliku aluse sõidukit vallata ja tema valdus muutus ebaseaduslikuks AÕS § 35 lg

2 mõttes. Tuginedes tunnistaja GG ütlustele ja QQ 09.10.2015 väidetavale kinnitusele, luges

maakohus ebaõigesti tõendatuks, et kostja I tagastas sõiduki QQ-le 09.10.2015. Tunnistaja GG

vastuolulisi ja pealiskaudseid ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks. Tunnistaja ei suutnud

selgitada, kes remonti tegi, kuid mäletab, kes konkreetselt ja kuidas tagastas sõiduki QQ-le.

30. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et 25.09.2015 ei olnud sõidukit aadressil KKK,

Tallinn, kus see oli 24.09.2015. Kostjad viisid sõiduki ära kostja I territooriumilt. Seega sõiduki

tagastamine 09.10.2015 kostja I territooriumil tundub kahtlane.

31. Samuti jättis maakohus tähelepanuta ja analüüsimata asjaolu, et 30.03.2017 toimunud

istungil esitatud tunnistaja ülekuulamise taotluses väitis kostja I, et kostja I töötaja DD andis

auto üle QQ-le. Kahe aasta pärast esitatud taotluses väidavad kostjad, et kostja I esindaja

tagastas QQ-le sõiduki oktoobris 2015 ning töötaja GG tunnistajana saab seda kinnitada.

12.08.2020 istungil väitis tunnistaja, et D andis talle võtmed. Kahtlane on asjaolu, et tunnistaja

taotlus esitati 2 aastat hiljem ja see isik suudab väga täpselt mäletada asjaolusid, mis ei ole

temaga seotud ja toimusid peaaegu 5 aastat tagasi. Eeltoodu tõttu ei saa tunnistaja GG ütlusi

pidada usaldusväärseteks.

32. Maakohus ei põhjendanud jälgitavalt, miks kohus arvestas QQ 09.10.2015 väidetavat

kinnitust, kuid ei arvestanud sama isiku 26.01.2016 esitatud ja digitaalselt allkirjastatud

2-15-15541

kirjalikku selgitust. Ei ole eluliselt usutav, et 4,5 aasta möödudes ilmub arhiividokument,

millest ei ole kordagi juttu kogu menetluse jooksul. Ilmselt on kinnitus koostatud tagantjärgi.

Ka dokumendi originaali puudumine viitab, et tegemist on võltsitud kinnitusega. Kinnitusel

puudub digiallkiri.

33. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et sõiduk oli kostja I ebaseaduslikus valduses üksnes kuni

09.10.2015. Maakohus leidis, et sõiduk ei ole kostja II valduses olnud. Isegi kui nõustuda, et

liikluskindlustuse lepingu võib sõlmida ka isik, kes ei kasuta sõidukit regulaarselt ja kelle

valduses sõidukit ei ole, vaid kellel on kindlustushuvi, siis konkreetsel juhul selline

kindlustushuvi sai olla kuni 08.12.2015 (esialgne kindlustusleping). Kindlustuslepingu

pikendamist veel aastaks ja seda kohtumenetluse käigus, ei ole millegagi põhjendatud. Kohus

ei põhjendanud, miks on otstarbekas pikendada kindlustuslepingut omal kulul olukorras, kus

sõiduk ei ole juba väidetavalt rohkem kui aasta kostjate valduses.

34. Kostjad on korduvalt väitnud, et QQ on autoremondi tööde eest võlgu. Seega ei ole eluliselt

usutav olukord, kus kostjad hoidsid sõidukit enda valduses, kuna QQ oli võlgu, kuid vaatamata

sellele, et võlga ei tasutud, andsid sõiduki QQ-le üle ja kostja II kindlustas korduvalt sõiduki.

35. Kuna maakohus tegi väärad järeldused sõiduki valduse osas, siis leidis ka ebaõigesti, et

hageja ei tõendanud, et kostjad on põhjustanud hageja omandi rikkumisega kahju 372,80 eurot.

Puudub vaidlus, et kostjad on viimased, kelle valduses sõiduk oli, ning 23.09–24.09.2015

takistasid kostjad sõiduki hagejale tagastamist ning 25.09.2015 oli sõiduk kostjate poolt kostja I

territooriumilt hageja nõusolekuta ja teadmiseta ära viidud. Tekkinud kahju on otseselt

põhjustatud kostjate tahtliku tegevusega.

Vastustajate seisukoht

36. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

37. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise kohta tühistada, kuid TsMS § 657 lg 21 alusel tuleb

muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

38. Maakohus on hageja esimese nõude sõiduki väärtuse vähenemisega tekkinud kahju hüvitise

2000 euro väljamõistmiseks lahendanud õigesti, kohaldades AÕS § 84 lg 1 koosmõjus VÕS §-

ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-ga 5. AÕS § 84 lg 1 järgi pahauskne valdaja on kohustatud hüvitama

omanikule asja või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju

vastavalt võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätetele. Vaidluse lahendamisel on

esmalt oluline tuvastada, kas sõiduk oli kostjate pahauskses valduses. AÕS § 35 lg 2 järgi on

valdus pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või

et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Seda, et kostjad olid pahausksed peab tõendama

hageja, kuna AÕS § 35 lg 3 järgi heausksust eeldatakse.

39. Ringkonnakohus analüüsib esmalt maakohtu järeldust, et kostja I oli pahauskne valdaja

alates 23.09.2015.

40. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud asjaolu, et kostja I sai sõiduki valduse QQ-

lt, kellel oli kuni tema ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingu lõpetamiseni õigus sõidukit

2-15-15541

vallata. Seega on õige maakohtu järeldus, et kostja I ei ole saanud sõiduki valdust omavoliga.

Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et hageja ütles QQ-ga sõlmitud liisingulepingu 23.09.2015

üles. Maakohus on õigesti tuvastanud, et sellest hetkest muutus kostja I valdus ebaseaduslikuks.

Samas ei ole oluline vaidluse lahendamisel see, millal liisinguleping lõppes ja kostja I valdus

muutus ebaseaduslikuks, vaid see, millal kostja I liisingulepingu lõpetamisest ja hageja õigusest

nõuda auto enda valdusse teada sai või pidi teada saama, kuna sellest hetkest muutuks ta

pahauskseks valdajaks. Kuni selle ajani sai kostja I AÕS § 90 lg 1 järgi eeldada, et QQ on auto

omanik ja teistel isikutel, kaasa arvatud hageja, ei ole õigust autot kostjalt I välja nõuda.

41. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja I valdus sõiduki üle muutus

pahauskseks

alates

23.09.2015.

Eelviidatud

järelduse

on

vastustajad

vastuses

apellatsioonkaebusele

vaidlustanud.

Kuna

vastustajad

nõustusid

maakohtu

otsuse

resolutsiooniga, siis kohtuotsuse põhjenduste kohta said nad esitada vastuväited vastuses

apellatsioonkaebusele, kus nad toovad esile, et ei olnud teadlikud sellest, et QQ-ga oli

liisinguleping lõpetatud. Auto valdust välja nõudma tulnud mehed ei tutvustanud ennast

kostjale I ega esitanud ühtegi dokumenti, mis oleks kinnitanud nende õigust auto oma valdusse

võtta. Sama vastuväite hagile on kostjad esitanud ka maakohtu menetluses.

42. Maakohus pidas pahausksuse tekkimiseks piisavaks seda, kui kostja I tegutsemiskohta

tulnud isikud väitsid kostja I töötajatele, et nad on auto omanikud ja neil on õigus auto oma

valdusse võtta. Maakohtu otsuse kohaselt tõendab seda, et kostja I sai teada 23.09.2015, et auto

omanik on hageja, Politsei- ja Piirivalveameti 05.10.2015 teatis (I kd, tl 17-19). Teatise kohaselt

on hageja 25.09.2015 teatanud politseile, et ajavahemikus 24.09.2015 kuni 25.09.2015 on

Tallinnas KKK hoovist varastatud hagejale kuuluv Renault numbriga XXXXXX. Teatises on

esile toodud, et hageja on avaldanud politseile, et 23.09.2015 püüdsid hageja töötajad autot

enda valdusse võtta, kuid see oli blokeeritud teiste sõidukitega ja territooriumi valdaja keeldus

hagejale auto valdust üle andmast. Kostja II on maakohtu 26.01.2018 istungil selgitanud, et

tulid mingid mehed ja ütlesid, et nad on hageja turvatöötajad ja tahtsid autot ära viia ja siis tulid

veel mingid mehed, kes tahtsid autot kraanaga ära viia. Kuna kostjale I oldi võlgu, siis keelduti

autot üle andmast (II kd, tl 111-112).

43. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale I oleks hageja poolt auto

väljanõudmisel esitatud dokumendid, mis oleksid tõendanud isikute, kes autot ära viia soovisid,

õigust seda teha, s.t seda, et nad on hageja töötajad või et nad tegutsevad hageja käsundi

täitmiseks. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostjale I esitati dokumendid, mille järgi hageja

on õigustatud valdust välja nõudma, s.t selle kohta, et liisinguleping on üles öeldud ja hageja

on auto omanik. Ainuüksi sellest, kui keegi väidab, et tal on suurem õigus autot vallata, ei saa

järeldada, et isikul, kes on seaduslikult valdajalt saanud valduse, peaks tekkima kahtlus, et tema

valdusel puudub seaduslik alus. Seega ei ole õige maakohtu järeldus, et kostja I pidi teadma, et

tema valdus ei ole seaduslik. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta.

44. Kolleegium märgib, et juhul, kui kostja I oleks olnud pahauskne valdaja, siis oleks ta

vastutanud tekkinud kahju eest AÕS § 84 lg-st 2 tulenevalt ka siis, kui ta auto QQ-le kui

õigustamata isikule üle andis. Maakohtu vastupidine järeldus ei ole õige.

45. Hageja vaidlustas maakohtu poolt tõendite hindamise osas, mis puudutas 09.10.2015 auto

üleandmist QQ-le. Kolleegium apellandi väidetega ei nõustu. Maakohus on tunnistaja GG ütlusi

hinnanud koosmõjus teiste tõenditega. See, et 25.09.2015 ei olnud autot KKK territooriumil, ei

tähenda, et autot poleks saanud 09.02.2015 kostja I QQ-le üle anda. Apellant tõi esile, et

30.03.2017 kohtuistungil taotlesid kostjad DD, kes andis väidetavalt auto QQ-le üle,

tunnistajana ülekuulamist (I kd, tl 196), kuid kaks aastat hiljem taotlesid kostjad GG

2-15-15541

ülekuulamist samade asjaolude kohta. Ringkonnakohus märgib, et maakohus rahuldas taotluse

DD ülekuulamiseks, kuid kuna DD viibis kohtusaalis asja arutamise ajal, siis ei saanud kohus

teda tunnistajana üle kuulata. GG ütlustest tuleneb, et pärast raha saamist andis D QQ-le auto

võtmed ja viimane sõitis minema (III kd, tl 185-186). Seega on GG ütlustes avaldatud asjaolud

samad, mille kohta algselt kostjad palusid üle kuulata DD. Õige on see, et hagejale antud QQ

26.01.2016 kinnitus, et auto asub senini kostja I valduses (I kd, tl 42), ja kostjate esitatud sama

isiku 09.10.2015 kinnitus, mille kohaselt on ta saanud auto 09.10.2015 kätte (III kd, tl 143), on

omavahel vastuolus. Maakohus on eelviidatud tõendeid hinnanud koosmõjus teiste tõenditega

ja jõudnud järeldusele, et 09.10.2015 kinnituses avaldatut kinnitavad ka tunnistaja GG ütlused,

mistõttu sai järeldada, et 26.01.2016 kinnituses ei avaldanud GG hagejale õigeid asjaolusid.

46. Kostja II osas ei ole hageja tõendanud, et auto oleks olnud kostja II valduses. Maakohtu

sellekohane tuvastus on õige. Apellant on järeldanud kostja II valdust asjaolust, et kostja II on

teinud autole liikluskindlustuse. Õige on see, et kindlustuslepingu sõlmimine ei eelda valdust,

vaid sõlmijal peab olema kindlustushuvi. 12.08.2020 kohtuistungil on kostja II selgitanud, et

kindlustuslepingu sõlmis ta QQ palvel, kuna viimasel olid rahalised raskused (II kd, tl 186).

30.03.2017 kohtuistungil selgitas kostja II, et QQ tahtis kostja I juures töötada taksojuhina,

mistõttu vormistas kostja II kindlustuse (I kd, tl 195). Eeltoodu põhjendab kostja II poolt

kindlustuslepingu sõlmimist.

47. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et auto tagastamise teeb ebausutavaks see, et

väidetavalt tagastati auto vaatamata sellele, et QQ jättis tööde eest tasumata. Kostjad on väitnud,

et auto tagastati pärast tööde eest tasumist ja see tuleneb ka tunnistaja GG ütlustest.

48. Kuna tuvastamist ei leidnud, et auto oli kostjate pahauskses valduses, siis on maakohus

lisaks väärtuse vähenemise hüvitamise nõudele jätnud õigesti rahuldamata ka kahju 372,80

euro, mis oli tekkinud seoses auto hoidmisega politseiparklas ja selle teisaldamise ning

remondiga, hüvitamise nõude.

49. Maakohus on seoses hagi rahuldamata jätmisega õigesti jätnud menetluskulud TsMS § 162

lg 1 järgi hageja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus

kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse

määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast

menetlust lõpetava lahendi jõustumist. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)