2-19-12322/61 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

23. märts 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-12322

Tsiviilasi

UAS

Tagatisagent

OÜ

avaldus

XX

pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 5. veebruari 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(võlausaldaja)

UAS

Tagatisagent

OÜ

(registrikood

12952579),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Carel Kivimaa

Puudutud

isik

(võlgnik)

XX

(isikukood

XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Villu Tragon

Ajutine pankrotihaldur Mari Männiko

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde UAS Tagatisagent OÜ 8. märtsi 2021. a määruskaebuse vastuse

lisades 9–11 ja lisades 14–15 esitatud dokumentaalsed tõendid. Jätta vastu võtmata

UAS Tagatisagent OÜ 8. märtsi 2021. a määruskaebuse vastuse lisades 1–8 ja

lisades 12–13 esitatud dokumentaalsed tõendid.

2. Rahuldada XX määruskaebetähtaja ennistamise taotlus ja ennistada XX

määruskaebuse esitamise tähtaeg Harju Maakohtu 5. veebruari 2021. a määruse

peale tsiviilasjas nr 2-19-12322.

3. Jätta Harju Maakohtu 5. veebruaril 2021 tsiviilasjas nr 2-19-12322 tehtud määruse

resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt määruse põhjendusi.

4. Jätta XX määruskaebus rahuldamata.

5. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud XX kanda.

6. Määrata UAS Tagatisagent OÜ ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks

931,50 eurot.

Edasikaebamise kord

Määruse peale saab menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas esitada määruskaebuse

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole

määrus vaidlustatav.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2 (9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. UAS Tagatisagent OÜ (võlausaldaja) esitas 16. augustil 2019 Harju Maakohtule avalduse

XX (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Avalduse ja selle täienduste kohaselt tuleneb võlausaldaja nõue võlgniku vastu 16. detsembril

2015 võlausaldaja, võlgniku ja YY (võlgniku abikaasa) vahel sõlmitud käenduslepingust

(käendusleping), millega võlgniku abikaasa käendas Aktsiaseltsi Uvic (pankrotis)

(põhivõlgnik) kohustusi. Võlgnik on andnud ka notariaalselt tõestatud nõusoleku

käenduslepingu sõlmimiseks. Harju Maakohtu 18. mai 2018. a jõustunud tagaseljaotsusega

(tagaseljaotsus) loeti käenduslepingust tulenev kohustus võlausaldaja ees kokku summas

1 571 157,86 eurot võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraks. Ühisvara jagati tagaseljaotsuse

kohaselt selliselt, et kohustus võlausaldaja ees loeti abikaasade solidaarseks kohustuseks, mida

võlgnik on kohustatud täitma enda lahusvara arvelt. Käenduslepingust tulenev nõue on

sissenõutav, sest põhivõlgnik on rikkunud käenduslepinguga tagatud kohustust. Põhivõlgnik

sai võlausaldaja 25. aprilli 2017. a rikkumise teate kätte hiljemalt 26. aprillil 2017 ja kohustus

kohustuse täitma hiljemalt 10. mail 2017, aga ei teinud seda. Seonduvalt sellega muutus

11. mail 2017 sissenõutavaks ka käenduslepingust tulenev võlgniku ja tema abikaasa solidaarne

kohustus. Võlausaldaja nõue, mis koosneb põhivõlast ning intressi- ja viivisenõudest, on kokku

2 051 258,36 eurot, aga käenduslepingust tulenevalt saab võlausaldaja nõuda võlgnikult

kohustuse täitmist 2 000 000 euro ulatuses.

Võlausaldaja esitas 19. juunil 2019 võlgnikule pankrotihoiatuse, mille vastu võtmisest võlgnik

keeldus. Võlgnik ei ole hoiatusele vaatamata kohustusi täitnud. Samuti on võlgnik muutnud end

varatuks, tehes lühikese aja jooksul seotud isikutega või tasuta tehinguid talle kuuluva

kinnisvaraga, mille tulemusel ei kuulu võlgnikule enam ühtegi kinnisasja. Võlausaldaja nõue

on selge ja sellele järeldusele on jõudnud ka ajutine pankrotihaldur. Võlgniku kohustused

ületavad selgelt võlgniku vara ka ilma võlausaldaja nõudeta. Pankroti väljakuulutamist ei

takista pankrotihoiatuses teisele nõude alusele tuginemine ega tuvastushagi esitamine. Võlgnik

ei ole varasemalt nõuet vaidlustanud ja kohus peab vaatamata tuvastushagi esitamisele hindama

võlgniku vastuväidete põhjendatust.

2. Harju Maakohus keeldus 13. novembri 2019. a määrusega võlgniku 19. septembril 2019

esitatud võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest. Määrus jõustus

29. oktoobril 2020.

3. Harju Maakohus

nimetas 3. detsembri

2020. a määrusega

võlgniku

ajutiseks

pankrotihalduriks Mari Männiko (ajutine haldur, ka pankrotihaldur). Ajutise halduri aruande

kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Võlgnikul on teadaolevaid kohustusi kokku summas

13 968 947,98 eurot. Võlgnikul puudub likviidne vara, aga on püsiv sissetulek pensioni 671,06

eurot ja töötasu 3317,07 eurot näol. Puuduvad andmed selle kohta, kas tegemist on püsiva

töösuhtega.

4. Võlgnik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Võlgniku väitel ei ole võlausaldaja nõue selge. Käenduslepingut ja tagaseljaotsust tõlgendades

tuleb neist ainult kohustus võlgniku vara osas, aga mitte võlgniku isiku suhtes. Võlgnik on

esitanud tuvastushagi võlausaldaja nõude tühisuse tuvastamiseks. Võlausaldaja tugines

pankrotihoiatust esitades tagaseljaotsusele, aga pankrotiavaldust esitades käenduslepingule

ning nõude suurus erineb nendes ligi poole miljoni euro võrra. Ajutine haldur on jätnud

analüüsimata tagaseljaotsuses toodud asjaolud. Samuti ei ole teised võlausaldajad võlgniku

suhtes pankrotiavaldust esitanud.

Esimese astme kohtu määrus

3 (9)

5. Harju Maakohus rahuldas 5. veebruari 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus)

võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks, kuulutas võlgniku pankroti välja

ja nimetas pankrotihalduriks Mari Männiko.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgniku maksejõuetus püsiva iseloomuga.

Võlgnikul on teadaolevaid ja dokumenteeritud kohustusi 13 968 947,98 euro ulatuses ning

pankrotivarasse arvatava varana saab käsitleda võlgniku pangakontol olevat raha 3840,33 eurot,

igakuist pensioni 671,06 eurot ja töötasu 3317,07 eurot. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt

puudub info selle kohta, kas tegemist on ajutise või tähtajatu töölepinguga. Võlgnik on alates

2017. aastast võõrandanud kogu talle kuulunud kinnisvara. Võlgnik on Camarone OÜ osanik,

Castellabate OÜ osa on võõrandatud 28. oktoobril 2020.

Võlausaldaja, võlgnik ja tema abikaasa sõlmisid käenduslepingu, millest tulenev kohustus

muutus sissenõutavaks 11. mail 2017, sest võlausaldaja esitas 25. aprillil 2017 nõude

ennetähtaegseks kohustuse täitmiseks. Võlgnik asus oma kinnisvara võõrandama kohe pärast

käenduskohustuse sissenõutavaks muutumist. Tsiviilasjas nr 2-17-18572 on tehtud jõustunud

tagaseljaotsus, mille kohaselt on võlgnik käenduskohustuse 1 571 157,86 euro osas

solidaarvõlgnik. Võlausaldaja nõue on selge, kuivõrd otsuses on märgitud ära rahalise

kohustuse suurus ja asjaolu, et võlgnik on selle kohustuse osas solidaarvõlgnik. Sealjuures on

tegemist jõustunud otsusega, mistõttu juba seaduse alusel on tegemist selge nõudega.

Käenduslepingust tulenevat kohustust saab täita igasuguse vara arvelt ja vastutus ei ole

piiritletud käenduslepingus nimetatud varaga. Käesolevas asjas ei ole oluline analüüsida

käenduslepingu sisu, sest seda on tagaseljaotsuse tegemisel tehtud. Kuigi võlausaldaja tugineb

pankrotihoiatuses tagaseljaotsusele ja pankrotiavalduses käenduslepingule, siis ei ole need

omavahel vastuolus, sest tagaseljaotsus puudutab käenduslepingut. Pankrotimenetlust ei takista

tuvastushagi esitamine, sest see ei muuda jõustunud kohtuotsust tühiseks ega välista kohustuse

täitmise nõudmist.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

6. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue

lahendi või saata asi uueks lahendamiseks ning jätta menetluskulud võlausaldaja kanda.

Määruskaebuse kohaselt on maakohtu järeldus, et tagaseljaotsuse tegemisel on hinnatud nõude

põhjendatust ja seaduslikkust, ekslik, arvestades tagaseljaotsuses põhjendava osa puudumist ja

resolutsioonis sisalduva teksti identset kattuvust hagiavalduses toodud tekstiga, sh kirjavigade

osas. Käenduslepingu järgi on isikliku tagatise andnud vaid võlgniku abikaasa ja

käenduslepingust tulenevat kohustust tagab vaid võlgniku vara (abikaasade ühis- ja lahusvara).

Võlausaldaja nõude osas on võlgnik esitanud tuvastushagi. Ajutise halduri aruanne tugineb

ebaõigele eeldusele, sest haldur on jätnud analüüsimata tagaseljaotsuses toodud asjaolud, ning

aruandes on tagaseljaotsusest tuleneva info põhjal 10 võimalikku võlausaldajat, aga ükski teine

võlausaldaja ei ole pankrotiavaldust esitanud.

Täidetud ei ole pankrotiavalduse esitamise kohustuslikud eeltingimused, sest pankrotihoiatuse

ja pankrotiavalduse vahel on ebakõla. Lisaks on maakohus ekslikult leidnud, et võlgnik asus

oma vara võõrandama kohe pärast käenduskohustuse sissenõutavaks muutumist, sest

võlausaldaja ei ole võlgnikule ennetähtaegse kohustuse täitmise nõuet esitanud ja

pankrotihoiatus on esimene võlausaldaja võlgnikule esitatud dokument nõude täitmise kohta.

Sealjuures ei ole varade võõrandamine pahatahtlik, sest käenduslepingust tulenevalt ei ole

võlgnikul kunagi kohustust olnud.

7. Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud võlgniku kanda.

Võlausaldaja kordas suures osas maakohtus väljatoodut. Võlausaldaja märkis, et võlgnik ei ole

vaielnud nõudele põhjendatult vastu. Kuna võlgniku ja tema abikaasa vaheline varasuhe

4 (9)

põhines varaühisusel, siis eeldas võlgniku abikaasa käenduse andmine võlgniku nõusolekut,

mille ta andis notariaalses vormis. Käenduslepinguga, mille järgi vastutab võlgniku abikaasa

oma lahusvaraga ja võlgnik koos abikaasaga abikaasade ühisvaraga, tagati kõiki põhivõlgniku

võlakirjatingimustest tulenevaid rahalisi kohustusi (sh intressi- ja viivisenõudeid) 2 000 000

euro ulatuses. Võlausaldaja saatis 11. mail 2017 võlgnikule ja tema abikaasale nõudekirja

käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, mis toimetati võlgnikule kätte 15. mail

2017. Võlgniku ja tema abikaasa varaühisus lõppes 18. mai 2018. a tagaseljaotsusega, millega

kohus jättis käenduslepingust tuleneva kohustuse võlgniku ja tema abikaasa solidaarseks

kohustuseks, mille peab võlgnik täitma oma lahusvara arvelt.

Võlausaldaja nõude alus on käendusleping, mitte tagaseljaotsus, sest tagaseljaotsuses ei

mõistnud kohus nõudeid võlgnikult välja, kuid ühisvara jagamise tulemusel on jõustunud

tagaseljaotsuse alusel võlausaldajal võimalik nõue esitada ka võlgniku kui solidaarvõlgniku

vastu, kes peab nõude täitma oma lahusvara arvelt. Võlgnik on kinnitanud käenduslepingust

tulenevate võlausaldaja nõuete olemasolu, kuid vastuolus jõustunud tagaseljaotsusega väidab,

et tema nende eest ei vastuta. Samuti on võlgniku esitatud tuvastushagi jäetud läbi vaatamata.

Võlausaldaja tuli võlgnikule vastu, kui nõudis võlausaldaja pankrotihoiatuses võlgnikult

summat, mille kohus oli fikseerinud tagaseljaotsuses, hoolimata asjaolust, et käenduslepingust

tulenevalt ületas tema tegelik nõue juba siis käendatud kohustuse maksimumsummat. Võlgnik

on teadlik, et käendus tagab võlausaldaja nõudeid 2 000 000 euro ulatuses ja võlausaldaja

selgitas oma nõuete koosseisu võlgnikule juba esimeses pankrotihoiatuses.

Võlausaldaja hinnangul on määruskaebus esitatud ka hilinenult.

8. Pankrotihaldur palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebus ei ole esitatud

tähtaegselt ja võlgniku kohustus põhineb jõustunud kohtuotsusel.

9. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

10. Võlgnik esitas 16. märtsil 2021 avalduse määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.

Avalduse kohaselt eksitas kohus võlgniku, sest kohtumääruses oli märgitud ebaõige

edasikaebamise kord ja tähtaeg ning e-toimikust nähtuvalt oli määruskaebuse esitamise

tähtpäev 23. veebruar 2021. a. Tähtaja möödalaskmine ei võimalda teha toimingut, mis on

vajalik pankrotimenetluse jätkumise ja pankroti vältimiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Esmalt lahendab ringkonnakohus võlgniku avalduse ennistada määruskaebuse esitamise

tähtaeg.

11.1. Pankrotiseaduse

(PankrS) § 32

kohaselt

võib

pankrotimääruse

peale

esitada

määruskaebuse

päeva

jooksul

pankrotiteate

avaldamisest.

Kuivõrd

pankroti

väljakuulutamise teade avaldati Ametlike Teadaannete kaudu 5. veebruaril 2021, siis oli

määruskaebuse esitamise tähtpäevaks 22. veebruar 2021. a. Võlgnik esitas kaebuse

23. veebruaril 2021, seega hilinenult. Võlgnik tugineb tähtaja ennistamise avalduses nii

vaidlustatud määruses märgitud eksitavale edasikaebamise korrale kui ka e-toimiku eksitavale

teavitusele edasikaebamise tähtpäeva kohta.

11.2. TsMS § 67 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei

saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam

menetlustoimingut teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. Kolleegium leiab, et

tähtaja ennistamine võlgniku esitatud asjaoludel on põhjendatud ja määruskaebus tuleb lugeda

tähtaegseks.

5 (9)

11.3. Kolleegium ei nõustu võlausaldaja seisukohaga, et määruskaebus on esitatud hilinenult

vaid võlgniku esindaja hooletuse tõttu. Võlgniku esindaja põhistas, et ta ei saanud tähtaega

järgida seoses kohtu eksimusega. Kolleegiumi hinnangul on e-toimiku eksitav teade

kaebetähtaja kestuse kohta piisav selleks, et võlgniku taotlus määruskaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks rahuldada. Riigikohtu praktika kohaselt võib kohtupoolne eksitamine

kaebetähtaja osas olla mõjuv põhjus TsMS § 67 lg 1 alusel kaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks (vt nt Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-16 , p 24).

11.4. Kolleegium leiab, et võlgnik järgis TsMS § 67 lg-s 2 nimetatud 14-päevast tähtaega

määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlemiseks. TsMS § 68 lg 2 ei välista õigust

esitada tähtaja ennistamise avaldus pärast menetlustoimingu tegemist (vt Riigikohtu 31. märtsi

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-15, p 13).

11.5. Kolleegium märgib, et TsMS § 142 lg 1 kohaselt tuleb menetlustähtaja ennistamise

avalduselt tasuda kautsjon. Ringkonnakohtu andmetel ei ole võlgnik kautsjoni tasunud.

Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab menetlustähtaja ennistamise taotluse ja sel juhul kuulub

kautsjon TsMS § 149 lg 5 alusel tagastamisele, siis menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt

ei nõua ringkonnakohus võlgnikult kautsjoni tasumist.

11.6. TsMS § 696 lg 1 kohaselt võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine

on seadusega lubatud. Seadus ei näe ette võimalust menetlustähtaja ennistamise määrust

vaidlustada.

12. Järgmisena lahendab ringkonnakohus menetluslikud küsimused.

12.1. Võlgnik taotleb asja läbivaatamist kohtuistungil. Ringkonnakohus istungi korraldamiseks

vajadust ei näe. TsMS § 667 lõike 3 esimesest lausest tulenevalt lahendatakse määruskaebus

üldjuhul kirjalikus menetluses. Kaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega põhjendusi, mis

tingiks kohtuistungi korraldamise vajaduse.

12.2. TsMS § 662 lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja

tõendeid. Uusi tõendeid saab esitada ka vastaspool. Võlausaldaja on koos 8. märtsi 2021. a

vastusega määruskaebusele esitanud dokumentaalseid tõendeid. Kuivõrd võlausaldaja vastuse

lisades 1–8 ja 12–13 esitatud dokumendid olid juba maakohtu menetluses esitatud, siis puudub

vajadus nende vastu võtmiseks. Arvestades asja sisu on ülejäänud võlausaldaja esitatud

dokumentaalsed tõendid asjakohased ja need tuleb võtta asja juurde (TsMS § 238 lg 1). Kuna

dokumendid, mida ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus

neid füüsiliselt tagastada.

13. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust jätta võlgniku pankrotti välja

kuulutamata, mistõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon

muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 tuleb osaliselt muuta

maakohtu määruse põhjendusi.

14. PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

Võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole

võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 2). PankrS § 31 lg 2

esimese lause kohaselt jätab kohus olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest

pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata

jätmise alus. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul aluseid ajutise halduri

nimetamata jätmiseks. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et võlgnik on püsivalt

maksejõuetu.

15. Võlgnik tugineb määruskaebuses eelkõige sellele, et võlausaldaja nõue ei ole selge.

PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb

nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool

6 (9)

pankrotimenetlust. Kuigi praeguses asjas on maakohus ekslikult pidanud võlausaldaja nõuet

selgeks kogu ulatuses, siis ei anna see siiski alust maakohtu määrust tühistada, sest sellest

hoolimata on maakohtu lõppjäreldus võlgniku pankroti väljakuulutamise osas õige. Küll aga

tuleb selles osas muuta maakohtu määruse p-s 9 esitatud põhjendusi.

15.1. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on põhjendatult leidnud, et pankrotimenetluse

läbiviimist ei välista asjaolu, et võlgnik on esitanud võlausaldaja nõude osas tuvastushagi.

Sellisel juhul tuleb kohtul kontrollida võlgniku pankrotiavaldusele esitatud vastuväidete

põhjendatust PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel (vt Riigikohtu 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-61-13, p 14).

15.2. Võlausaldaja on PankrS § 10 lg 1 ja PankrS § 15 lg 3 p 4 mõttes tõendanud, et tal on

Aktsiaseltsi Uvic (pankrotis) väljaantud võlakirjadest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise

tagamiseks sõlmitud käenduslepingust tulenev nõue. Kuigi võlausaldaja on esile toonud, et

tema nõue on üle 2 000 000 euro, siis nõuab võlausaldaja käenduslepingust tulenevat vastutuse

ülempiiri arvestades võlgnikult 2 000 000 eurot. Võlausaldaja nõue koosneb põhivõlgnevusest

1 431 000 eurot, intressinõudest perioodi 28. veebruar 2017 kuni 10. mai 2017 eest ja

viivisenõudest alates 11. maist 2017. Võlausaldaja on selgitanud intressnõude suuruse

kujunemist (määruskaebuse vastuse p 1.8 b)) ning esitanud viivisenõude arvestuse

pankrotiavalduse esitamise (pankrotiavalduse p 1.1 c)) ja pankroti välja kuulutamise seisuga

(määruskaebuse vastuse p 1.8 c)).

Võlgnik ei ole vaielnud vastu sellele, et võlausaldajal on käenduslepingu alusel nõue ja see on

muutunud sissenõutavaks. Samuti ei ole võlgnik esitanud vastuväited võlausaldaja esitatud

nõude arvestusele. Võlgnik ei ole nõus sellega, et temalt saab täitmist nõuda. Võlgniku arvates

on isikliku tagatise andnud vaid võlgniku abikaasa ja käenduslepingust tulenevat kohustust

tagab vaid võlgniku vara (abikaasade ühis- ja lahusvara).

15.3. Kuigi võlgnik on TsMS § 444 lg-t 3 arvestades põhjendamatult ette heitnud

tagaseljaotsuses põhjendava osa puudumist, siis nõustub kolleegium võlgniku seisukohaga, et

maakohus leidis ekslikult, et tagaseljaotsuse tegemisel on hinnatud käenduslepingu sisu.

Tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-17-18572 rahuldati võlgniku abikaasa pankrotihalduri hagi

võlgniku vastu võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamiseks (kd I, tl 64). Ühisvara jagamisel

tehakse kindlaks, kas vara, mille jagamiseks on võlgnik esitanud hagi, on abikaasade ühisvara

või lahusvara (Riigikohtu 16. juuni 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-03, p 15) ning

jagatakse vara, kuid võimalik on ka näiteks solidaarse vastutuse jätkumine pärast abikaasade

ühisvara jagamist (Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14).

Kuigi hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul kontrollida omal algatusel ka tagaseljaotsuse

tegemisel (TsMS § 407 lg 1), siis haginõuet arvestades saab eeldada, et ühisvara jagamise kohta

otsuse tegemisel ei hinnatud, kas võlgniku ja tema abikaasa vastu olevate nõuete eeldused on

täidetud, samuti ei mõistetud sellega võlgnikult rahalist kohustust välja. Seetõttu on ebaõige

maakohtu järeldus, et võlausaldaja nõue on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga ja selle saab

lugeda PankrS § 193 lg 5 järgi kuni 2021. aasta 31. jaanuarini kehtinud PankrS § 103 lg 4

(kehtiva redaktsiooni § 1003 lg 4 p 1) alusel kaitsmiseta tunnustatuks.

Samas on tagaseljaotsuse resolutsiooni p-s 2.8 loetud käenduslepingust tulenev kohustus

summas 1 571 157,86 eurot võlgniku ja tema abikaasa ühisvara hulka kuuluvaks ning

resolutsiooni p-s 3.9 otsustatud, et ühisvara jagamise tulemusena jääb see kohustus võlgniku ja

tema abikaasa solidaarseks kohustuseks, mis kuulub täitmisele võlgniku lahusvara arvelt ja

tema abikaasa osas vastavalt PankrS sätetele (kd I, tl 64 pöördel ja 65 pöördel). Ühisvara

jagamise kohta tehtud otsus kehtib kõigi isikute suhtes (TsMS § 457 lg 4). Seega on võlgnik

käenduslepingust tuleneva kohustuse osas võlausaldaja ees nimetatud summa ulatuses

kohustatud isikuks. PankrS § 96 esimese lause järgi võib võlausaldaja olukorras, kus võlgnik

vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, võlgniku vastu nõude esitada kas tervikuna

7 (9)

või osaliselt. Eelnevast tulenevalt on võlgnik käenduslepingust tuleneva 1 571 157,86 euro

suuruse kohustuse osas solidaarvõlgnikuks võlausaldaja ees.

15.4. Tagaseljaotsuses märgitud summat 1 571 157,86 eurot ületavas osas nõustub kolleegium

võlgnikuga, et see osa nõudest ei ole selge. Kolleegiumi hinnangul ei ole piisavalt selge,

millised on võlgniku käenduslepingust tulenevad kohustused ja selle kindlaks tegemiseks tuleb

käenduslepingut tõlgendada.

Kuigi võlgnik oli käenduslepingu pooleks, siis on lepingu järgi käendajaks võlgniku abikaasa

(kd I, tl 34). Käenduslepingu p 1.3 järgi on kokku lepitud käendaja maksimaalne vastutus ja

võlausaldaja nõude on lepingu p 1.7 järgi kohustatud täitma käendaja (kd I, tl 35 pöördel).

Samuti on võlgnik käenduslepingu sõlmimise päeval andnud kooskõlas perekonnaseaduse

(PKS) § 33 lg-ga 2 notariaalse nõusoleku oma abikaasale käenduslepingu sõlmimiseks

võlausaldajaga tingimusega, mille kohaselt käendajalt saab kohustuse täitmist nõuda ka kogu

ühisvara arvel (kd I, tl 68–69). Teisalt on käenduslepingu p-s 1.9 kokku lepitud, et tagatist saab

realiseerida nii käendaja ja käendaja abikaasa ühisvara kui ka käendaja ja käendaja abikaasa

lahusvara osas (kd I, tl 36). Samas on võlausaldaja ise märkinud, et lepingu p 1.9 järgi vastutab

käendatava kohustuse täitmise eest oma lahusvaraga vaid võlgniku abikaasa (määruskaebuse

vastuse p-d 1.5 ja 2.4).

Kolleegium leiab, et esitatud asjaolusid arvates on ekslik võlausaldaja käsitlus, et

käenduslepingu näol on tegemist ühisvara valitsemisega seotud tehinguga (PKS § 29 lg-d 1

ja 4, PKS § 33 lg 1 p 1). Võlausaldaja ei ole käenduslepingu tõlgendamiseks vajalikke

asjaolusid esile toonud ega tõendanud.

Pankroti väljakuulutamise korral kontrollib pankrotihaldur nõuete põhjendatust nõuete

kaitsmisel PankrS § 193 lg 5 järgi kuni 2021. aasta 31. jaanuarini kehtinud PankrS § 101 lg 1

(kehtiva redaktsiooni § 1001 lg 4) alusel. Samuti on võlgnikul võimalik pankrotimenetluses

esitatud nõuetele esitada vastuväiteid kuni 2021. aasta 31. jaanuarini kehtinud PankrS § 101

lg 2 (kehtiva redaktsiooni § 104) alusel.

16. Võlgnik tugineb määruskaebuses ka sellele, et täidetud ei ole pankrotiavalduse esitamise

eeldused. Võlausaldaja on võlgniku maksejõuetuse põhistamisel tuginenud PankrS § 10 lg 2 p-

le 1, mille kohaselt ei ole võlgnik täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse

sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada

pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva

jooksul.

Võlgnik heidab ette, et võlausaldaja on pankrotihoiatuse esitanud tagaseljaotsusele tuginedes ja

nõuab selles võlgnikult 1 571 157,86 euro tasumist, aga pankrotiavalduse esitanud

käenduslepingule tuginedes ja nõudes 2 000 000 euro tasumist. Kolleegium nõustub

maakohtuga, et selles puudub vastuolu, sest tagaseljaotsuses, millele tuginedes on esitatud

pankrotihoiatus (kd I, tl 121) leiti, et käenduslepingust tulenev kohustus summas 1 571 157,86

eurot jääb võlgniku ja tema abikaasa solidaarseks kohustuseks (tagaseljaotsuse p-d 2.8 ja 3.9).

Pankrotiavalduses on võlausaldaja esitanud kogu nõude käenduslepingu p-st 1.3 tulenevat

maksimumsummat

arvestades.

Seega

nõudis

kolleegiumi

hinnangul

võlausaldaja

pankrotihoiatuses sama kohustuse täitmist, mille alusel esitas pankrotiavalduse. Sealjuures on

võlausaldaja esile toonud ja tõendanud, et selgitas nõude koosseisu võlgnikule ja tema

abikaasale enne tagaseljaotsuse tegemist ja pankrotiavalduse esitamist 11. mail 2017 edastatud

nõudekirjas (kd III, tl 108).

17. Maakohus on piisavalt põhjendanud, toetudes ajutise halduri aruandele, miks maakohus

pidas võlgnikku PankrS § 1 lg 2 tähenduses maksejõuetuks. Maakohus lähtus küll võlausaldaja

esitatud nõudest tervikuna, arvestamata asjaolu, et võlgniku vastuväited nõudele olid osaliselt

põhjendatud, kuid isegi siis, kui hinnata võlgniku maksejõuetust ilma selle osata, s.o lähtuda

üksnes 1 571 157,86 euro suurusest nõudest, on ilmne, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.

8 (9)

Ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgnikul likviidset vara, s.o sellist vara, millel oleks

tegelik mõju võlgniku majanduslikule seisundile ja võimele tasuda võlgu. Võlgnik saab

igakuiselt pensioni 671,06 eurot ja töötasu 3317,07 eurot, aga töölepingu esitamata jätmise tõttu

ei ole selge seegi, kas tegemist on püsiva töösuhtega (kd II, tl 136 pöördel–137). Seega ei ole

võlgnikul ka sellist sissetulekut, mille arvel saaks ta oma kohustusi täita. Võlgnik ei ole ka

määruskaebuses esile toonud selliseid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et võlgnikul on

vara, mille arvel kohustusi täita, ega seda, et tema maksjõuetus on ajutine, st ta suudab

lähitulevikus ajutised makseraskused ületada.

17.1. Võlgniku hinnangul võivad ajutise halduri aruande järeldused võlgniku kohustuste osas

olla ebaõiged, sest ajutine haldur on jätnud analüüsimata, kas tagaseljaotsuses toodud

kohustused on olemas. Kolleegium märgib, et ajutisel halduril on küll kohustus selgitada välja

võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused (PankrS § 22 lg 2 p 1), kuid ajutisel halduril ei

ole kohustust kontrollida, kas nõuded võlgniku vastu on sisuliselt põhjendatud. Ühisvara

jagamise kohta tehtud otsusel on kujundusjõud, mistõttu on see ka kolmandatele isikutele siduv

(TsMS § 457 lg 4).

Nagu kolleegium käesoleva määruse p-s 15 selgitas, siis ei ole tagaseljaotsus praegusel juhul

kohtulahendiks, milles märgitud nõuded saab lugeda kaitsmiseta tunnustatuks, sest

tagaseljaotsuses ei mõistnud kohus seal märgitud nõudeid võlgnikult välja ega hinnanud

nõudeid sisuliselt, vaid otsustas, kellelt saab täitmist nõuda. Nõuete põhjendatust kontrollib

pankrotihaldur nõuete kaitsmisel PankrS § 193 lg 5 järgi kuni 2021. aasta 31. jaanuarini

kehtinud PankrS § 101 lg 1 (kehtiva redaktsiooni § 1001 lg 4) alusel. Samuti on võlgnikul

võimalik pankrotimenetluses esitatud nõuetele esitada vastuväiteid kuni 2021. aasta

31. jaanuarini kehtinud PankrS § 101 lg 2 (kehtiva redaktsiooni § 104) alusel.

Pankroti välja kuulutamata jätmiseks ei anna alust ka ainuüksi võlgniku väide, et ükski teine

võlausaldaja ei ole pankrotiavaldust esitanud.

17.2. Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatu võlgniku seisukoht, et maakohus on ekslikult

leidnud, et võlgnik asus 2017. aastal oma vara võõrandama kohe pärast käenduskohustuse

sissenõutavaks muutumist, sest esimene dokument nõude täitmise kohta esitati võlgniku väitel

talle 19. juunil 2019. Kolleegium märgib, et võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad

sissenõutavaks samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. Võlausaldaja tõi esile ja

tõendas, et 25. aprillil 2017 esitati nõue põhivõlgnikule, mille põhivõlgnik sai kätte 26. aprillil

2017 (kd I, tl 112 ja 132), seega põhivõlgniku kohustus muutus võlausaldaja esitatut arvestades

sissenõutavaks 11. mail 2017. Samuti on võlausaldaja esile toonud ja tõendanud, et saatis pärast

põhivõlgniku kohustuste täitmata jätmist 11. mail 2017 võlgnikule ja tema abikaasale nõude

käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (kd III, tl 108), mis toimetati võlgnikule

15. mail 2017 kätte (kd III, tl 110). Seega oli võlgnik teadlik võlausaldaja nõudest.

Kuivõrd võlgnik ei ole vastu vaielnud sellele, et käenduslepingust tuleneva nõude täitmiseks

on õigus realiseerida tema vara, siis on siinjuures põhjendamatu võlgniku väide, et

võõrandamine ei olnud pahatahtlik, sest võlgnikul ei ole käenduslepingust tulenevat kohustust.

18. Neil põhjendustel ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust tühistada ning see

tuleb jätta lõppjärelduses muutmata.

19. PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada

määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel. PankrS § 5 lg 2 võimaldab ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on PankrS-s ette nähtud.

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (PankrS § 32).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. Kuna ringkonnakohus jätab võlgniku määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuse

menetlemisel kantud kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda.

9 (9)

21. Kuivõrd maakohus jättis menetluskulude jaotuse vaidlustatud määruses märkimata, pooled

ei ole TsMS § 448 lg 1 p 3 alusel täiendava määruse tegemist taotlenud, kohus ei ole ka omal

algatusel määrust täiendanud ega ole pooled tuginenud menetluskulude jaotuse märkimata

jätmisele määruskaebemenetluses, ei ole võimalik ka hiljem nõuda maakohtu menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist (vt Riigikohtu 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-

10, p-d 12 ja 13). Seega saab jaotada ja kindlaks määrata vaid ringkonnakohtus

määruskaebemenetlusega kaasnenud menetluskulu.

22. Pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (sh lepingulise esindaja

kulu) on pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes ning need hüvitatakse

pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi (vt Riigikohtu

10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 12). Eeltoodut arvestades määrab

ringkonnakohus TsMS § 174 lg 1 ja TsMS § 175 lg 1 järgi menetluskulude jaotuse alusel

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses, kuid ei mõista neid

võlgnikult välja.

22.1. Võlausaldaja ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on

lepingulise esindaja ajakulu 11,5 tundi tunnihinnaga 135 eurot (käibemaksuta). Kolleegium

leiab, et võlausaldaja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.

22.2. Arvestades menetlusdokumentide mahtu ja asja keerukust ei ole võlausaldaja lepingulise

esindaja ajakulu (11,5 tundi) täies ulatuses põhjendatud. Kuivõrd vastuses määruskaebusele on

olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud väiteid, siis saab määruskaebusele

vastuse koostamisel ja sellega seotud toimingute tegemisel (sh määruse ja määruskaebuse

analüüs ning vastuse kohtule esitamine) pidada võlausaldaja lepingulise esindaja ajakulu

vajalikuks ja põhjendatuks 6,5 tunni ulatuses. Põhjendatud on ka menetluskulude avalduse ja

nimekirja koostamise kulu (vt Riigikohtu 27. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-7550/80,

p 15). Menetluskulude nimekirja koostamisele ja sellele eelnenud toimingutele kulunud aeg 0,4

tundi ei ole ülemäärane. Võlausaldaja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 135 eurot

(käibemaksuta) saab pidada mõistlikuks.

22.3. Eeltoodut

arvestades

on

võlausaldaja

põhjendatud

ja

vajalik

menetluskulu

ringkonnakohtus 931,50 eurot (= 6,9 tundi x 135 eurot). Kuivõrd võlausaldaja ei ole soovinud

menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga ega

ole kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada (TsMS § 174 lg 10), siis tuleb menetluskulud kindlaks määrata käibemaksuta.

23. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)