3-20-1122/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. märts 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1122

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 11.05.2020 otsuse nr 1

(toimikus

nr

545777)

tühistamiseks

ja

vastustaja

kohustamiseks tegema asjas uus otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Britta Oltjer

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle

Magnus

Asja läbivaatamine

13.01.2021 kohtuistungil üleminekuga kirjalikku menetlusse

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.04.2021 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (vastustaja) määras 11.05.2020 otsusega nr 1 (toimikus

nr 545777) Xle (kaebaja) lapse kasvatamise eest perioodiks 04.05.2020–12.07.2021

vanemahüvitise summas 832,75 eurot. Hüvitise arvutamise aluseks olnud isikustatud

sotsiaalmaks perioodil 01.04.2018–31.03.2019 oli 3297,69 eurot ja ühe kalendrikuu keskmine

tulu 832,75 eurot.

2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 11.05.2020 otsuse

tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks tegema asjas uus otsus. Põhjendused:

2.1. Kaebaja alustas füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE) tegutsemist 2017. a lõpus pärast

Eestisse elama asumist ja tegutses arvestusperioodil FIE-na. Ta tasus sotsiaalmaksuseaduse

3-20-1122

2(9)

(SMS) § 9 lg 3 alusel kalendriaastal (maksustamisperioodil) sotsiaalmaksu avansiliste

maksetena iga kolmanda kuu 15. kuupäevaks jooksva kvartali eest ja järgmise aasta 1. oktoobril

juurdemaksmisele kuuluva sotsiaalmaksu maksustamisperioodil teenitud tulu eest.

2.1.1. Kaebaja 2018. a tulu oli 114 996 eurot, seega 3 viimase kvartali eest 86 247 eurot.

Kaebaja igakuine tulu oli 2018. a kõigi kuude lõikes ühesugune, s.o 9583 eurot. Kaebaja

ettevõtluskulud olid 2018. a kokku 8164,64 eurot, st sotsiaalmaksuga maksustavaks tuluks oli

106 831,36 eurot ja 3 viimase kvartali tuluks 78 082,36 eurot. Kaebaja on 2018. a teenitud tulu

eest tasunud sotsiaalmaksu 19 800 eurot, millest 4 avansilise maksena kokku 1861,20 eurot (st

465,30 eurot kvartalis) ja 2019. a oktoobris 2018. a tuludeklaratsiooni alusel 17 938,80 eurot.

Seega tasus kaebaja 2018. a 3 viimase kvartali eest sotsiaalmaksu kokku 14 850 eurot,

keskmiselt 1650 eurot iga kuu eest. Kui arvestada, et 3 viimase kvartali tulu moodustas kogu

aasta tulust 73,09%, siis on 3 viimase kvartali sotsiaalmaksu summaks sama proportsiooni

kasutades 14 471,82 eurot. Juba üksnes selle summa alusel oleks kaebaja vanemahüvitis

pidanud vastama perehüvitiste seaduse (PHS) §-s 38 sätestatud ülempiirile, st 3548,10 eurot

kuus (14 471,82 ÷ 0,33 ÷ 12 = 3654,5).

2.1.2. Kaebaja 2019. a tulu oli 130 664,27 eurot, sellest esimeses kvartalis 39 965 eurot.

Kaebaja ettevõtluskulud 2019. a olid kokku 6625,05 eurot, st sotsiaalmaksuga maksustavaks

tuluks oli 124 039,22 eurot. Arvestades maha kogu ettevõtluskulu, on 2019. a esimese kvartali

tuluks 33 339,95 eurot. Kaebaja tasus 2019. a eest sotsiaalmaksu 21 384 eurot. Kui arvestada,

et esimese kvartali tulu moodustas kogu aasta tulust 26,88%, siis on esimese kvartali

sotsiaalmaksu summa sama proportsiooni kasutades 5748,02 eurot.

2.1.3. Seega teenis kaebaja arvestusperioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu kokku

111 422,31 eurot (78 082,36 + 33 339,95), mille eest tasus sotsiaalmaksu kokku 20 219,84 eurot

(14 471,82 + 5748,02). See sotsiaalmaksu summa vastaks arvestusperioodi keskmisele tulule

5106,02 eurot (20 219,84 ÷ 0,33 ÷ 12), mis õigustab kaebajale vanemahüvitise määramise PHS

§-s 38 sätestatud hüvitise ülempiiri ulatuses.

2.2. Vaidlusalune otsus on õigusvastane, sest vastustaja ei võtnud vanemahüvitise arvutamisel

arvesse kogu sotsiaalmaksu, mille kaebaja arvestusperioodi tulult tasus. Vastustaja arvestas vaid

arvestusperioodil tasutud 3 avansilise maksega summas 456,30 eurot ja 2017. a teenitud tulult

2018. a tasutud sotsiaalmaksu juurdemaksuga 1901,79 eurot. Selline arvestus on vale. Ühestki

õigusaktist ei tulene, et vanemahüvitise arvutamisel tuleks lähtuda üksnes arvestusperioodil

laekunud sotsiaalmaksust. Kuna FIE-de lõplik sotsiaalmaksu maksmise kohustus selgub alati

pärast ettevõtlusaasta kohta tuludeklaratsiooni esitamist, ei ole neil võimalik sotsiaalmaksu

kassapõhiselt tasuda. Selle tulemusel on kaebajale määratud vanemahüvitis üle 4 korra väiksem

kui PHS §-s 38 sätestatud vanemahüvitise ülempiir, milleks kaebaja arvestusperioodi

sotsiaalmaksustatud tulu suurust arvestades õigustatud on.

2.3. Vanemahüvitise eesmärgiks on kompenseerida isikule tulu, mida ta oleks saanud, kui ei

oleks väikelast kasvatanud. Seetõttu kohustabki PHS § 37 lg 1 vanemahüvitise suurust arvutama

isiku kalendrikuu keskmise tulu alusel, millelt on tasutud sotsiaalmaks. PHS § 37 lg-d 1-3 ei

täpsusta, millal peaks sotsiaalmaks olema teenitud tulult tasutud, et isiku sissetulek

kvalifitseeruks tuluna PHS-i mõttes. Seega ei ole sotsiaalmaksu tasumise ajahetk määrav.

Määravaks on, et isikustatud sotsiaalmaks oleks seotud referentsperioodil teenitud tuluga. Seda

tõlgendust toetab PHS § 46. Riigikohus leidis 30.10.2019 otsuses asjas nr 5-19-25, et

vanemahüvitise eesmärgiga on vastuolus PHS § 37 lg-s 3 sisaldunud keeld võtta

vanemahüvitise arvutamisel arvesse isikule referentsperioodil töötatud aja eest makstud

maksejõuetuse hüvitiselt tasutud sotsiaalmaksu juhul, kui see laekub pärast referentsperioodi.

Riigikohus lähtus oma otsuses sellest, et kui jätta referentsperioodiga seotud tulu ja/või

3-20-1122

3(9)

sotsiaalmaks vanemahüvitise arvutamisel arvestamata, tekib oht, et isiku vanemahüvitis

kujuneb väiksemaks isiku tegelikust sissetulekust ja vanemahüvitis ei teeni oma eesmärki,

milleks on hüvitada lapse kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu. Kaebaja puhul on see oht

realiseerunud.

2.4. Kaebaja selgitas kõiki neid asjaolusid vastustajale enne 11.05.2020 otsuse tegemist, kuid

vastustaja ei arvestanud nendega. Sotsiaalkaitse infosüsteemist (SKAIS) nähtuvad kõik kaebaja

sotsiaalmaksu tasumised ja millise ajaperioodiga need on seotud. Vajadusel võinuks vastustaja

koguda lisaandmeid Maksu- ja Tolliametilt (MTA) või kaebajalt, kes seda võimalust

vastustajale enne otsuse tegemist mitmel korral aktiivselt pakkus.

2.5. Kui PHS § 37 lg 3 või lg-d 1-3 kogumis keelavad kaebaja vanemahüvitise arvutamisel võtta

arvesse kogu sotsiaalmaksu, mille kaebaja tasub vanemahüvitise arvutamise aluseks oleva

arvestusperioodi tulult, tunnistada vastav säte Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12 lg-ga 1

vastuolus olevaks. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt lapsevanematega, kelle tulult laekub

sotsiaalmaks referentsperioodi jooksul (nt palgatöölised, iseenda ettevõtte töötajad). Kaebajal

ei ole efektiivset võimalust taolist ebavõrdsust ära hoida, sest SMS ega maksukorralduse seadus

ei võimalda FIE-del maksta avansilist sotsiaalmaksu rohkem kui seadus kohustab. Samuti ei

laeku kaebaja iga-aastane sotsiaalmaksu juurdemaks MTA-le enne maksuperioodi järgneva

kalendriaasta 1. oktoobrit. Tegemist on kaebajast sõltumatute põhjustega. Kaebaja ebavõrdseks

kohtlemiseks puudub mõjuv põhjus ja asjakohane põhjendus. Riigikohtu praktika kohaselt ei

saa

ebavõrdset

kohtlemist

õigustada

pelgalt

administratiivsete

raskustega.

Pärast

referentsperioodi tasutud tulu ja/või sotsiaalmaksu sidumine vanemahüvitise arvutamise

aluseks oleva referentsperioodiga ei ole haldusorgani jaoks võimatu ülesanne ega õigusta

seetõttu ka isiku ebavõrdset kohtlemist. Andmeid saab küsida teiselt haldusorganilt või isikult

endalt. Kaebaja puhul on SKAIS-ist näha, millise ajaperioodi eest sotsiaalmaksu tasuti. Seega

on vastustajal andmed olemas. Kaebaja õiguste riive on väga intensiivne, sest kaebaja

vanemahüvitis kujunes enam kui 4 korda väiksemaks, kui see olnuks siis, kui vastustaja oleks

kogu sotsiaalmaksu vanemahüvitise arvutamisel arvestanud.

2.6. Otsus on formaalselt õigusvastane, sest on põhjendamata. Vastustaja ei põhjendanud

otsuses, miks ta jõudis kaebajast erinevale järeldusele.

2.7. Vastustaja viide Tartu Ringkonnakohtu 26.06.2007 otsusele asjas nr 3-07-142 on

asjakohatu, sest see põhineb nüüdseks kehtetul vanemahüvitise seadusel (VHS) ja analoogia

korras Vabariigi Valitsuse 10.01.2002 määruse nr 7 „Pensionistaaži arvestamise kord“ (määrus

nr 7) kohaldamine ei ole lubatav, sest puudub seaduse lünk, mida analoogiaga ületada. Määrus

nr 7 reguleerib pensionistaaži, mitte riikliku hüvitise suurust. Tegemist on seadusest alamal

seisva aktiga. Samuti on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud korduvalt

vanemahüvitise regulatsioone, sh selle arvutamist puudutavaid sätteid. Pealegi ei ole PHS-iga

soovitud kohelda ühtegi vanemahüvitise saajate gruppi erinevalt, mida kinnitab ka perehüvitiste

seaduse eelnõu 217 SE seletuskiri1. Kuna vanemahüvitise regulatsiooni eesmärgiks on säilitada

referentsperioodil teenitud sissetulek, siis ei oma tähtsust sellele eelnenud tööstaaž või

sissetulek.

2.8. Asjakohatud on vastustaja väited ja näited, mis ei seondu kaebajaga. Oluline pole, kas

2018. a märtsi teenuste eest maksti tulu sama aasta aprillis või mais, sest tegemist on

arvestusperioodi keskele jäävad ajaperioodiga, mis ei mõjuta vanemahüvitise suurust. Samal

põhjusel pole oluline, et 2018. a neljanda kvartali eest tasuti sotsiaalmaksu ettemaks 2019. a

1 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5adae638-7018-4fe1-86be-b7027f2f94b4.

3-20-1122

4(9)

jaanuaris. Viide Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2017 otsusele asjas nr 3-16-492 ei ole

asjakohane, sest kaebaja osas ei ole sotsiaalmaksu registriandmeid tagantjärgi korrigeeritud.

3. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

3.1. Vastustaja on lähtunud kaebajale vanemahüvitise arvutamisel PHS-is sätestatust. PHS § 37

lg-test 1 ja 2 nähtuvalt võetakse vanemahüvitise arvutamisel aluseks kalendrikuu tulu, mille

aluseks on omakorda SKAIS-i kantud isiku sotsiaalmaksu andmed. Need andmed jõuavad sinna

maksukohustuslaste registrist (sotsiaalkaitseministri 05.03.2019 määruse nr 12 „Sotsiaalkaitse

infosüsteemi põhimäärus“ (määrus nr 12) § 17 lg 2) ja puudub alus kahelda, et need andmed ei

ole korrektsed või kooskõlas kehtiva regulatsiooniga. SKAIS-is olevad isiku maksualased

andmed on mh arvestatud või makstud sotsiaalmaksu summa ning sotsiaalmaksu tasumise kuu

ja aasta ning maksustamisperiood (määruse nr 12 § 12 p-d 1 ja 2). Isiku tulu saamise kohta

vastustajal andmed puuduvad ja tulu andmed ei jõua SKAIS-i. PHS § 37 lg-test 2 ja 3 nähtuvalt

arvutatakse vanemahüvitise suurus arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel.

Seega võetakse isiku isikustatud sotsiaalmaksu andmetena aluseks arvestusperioodi

sotsiaalmaks. PHS ei sätesta FIE-de osas eriregulatsiooni, mis annaks vastustajale õiguse asuda

ise sotsiaalmaksu perioodi ja igakuise sotsiaalmaksu suurust terve kalendriaasta eest tasutud

sotsiaalmaksu põhjal tuvastama. Vanemahüvitise suuruse määramisel lähtutakse kassapõhisest

arvestusest, mis teeb hüvitise maksmise süsteemi administreerimise lihtsamaks ja vähem

kulukaks ning mis oli VHS-i ettevalmistamisel üks eesmärkidest. Seda on möönnud ka

Riigikohus oma 30.06.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-86-15. Kassapõhise printsiibi kohaselt

käsitletakse sotsiaalmaksu selle aasta maksuna, millal see tasutakse. Antud juhul ei ole tegemist

PHS § 42 lg-s 2 reguleeritud juhtumiga. Kuna hüvitise arvutamisel võetakse aluseks tegelikult

laekunud sotsiaalmaksu, mille kohta on andmed riiklikes registrites olemas, ei pea vastustaja

lisaandmeid koguma ja kontrollima. Tekkepõhise arvestuse puhul peaks koguma andmeid selle

kohta, kas, millal ja millises suuruses on isik tulu saanud.

3.2. SKAIS-i andmetel on arvestusperioodil tasutud kaebaja eest sotsiaalmaksu juunis 2018. a

465,3 eurot (2018. a aprilli – juuni eest), septembris 2018. a 465,3 eurot (2018. a juuli –

septembri eest), jaanuaris 2019. a 465,3 eurot (2018. a oktoobri – detsembri eest) ja oktoobris

2018. a 1901,79 eurot (01.01.2017–31.12.2017 eest), kokku 3297,69 eurot. Sama summa võeti

vaidlusaluses otsuses arvesse kaebaja arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksuna. Oktoobris

2019. a ehk pärast arvestusperioodi on kaebaja tasunud sotsiaalmaksu 17 938,8 eurot terve

2018. a eest, samas ei kajastu maksuinfo kuude lõikes. Seega ei vasta tõele kaebaja arvamus,

nagu oleks SKAIS-is kogu info olemas. SKAIS-ist nähtuvalt on kaebaja tasunud 2020. a

oktoobris sotsiaalmaksu summas 21 384 eurot. Tabelist nähtuvalt jõudis vastav info SKAIS-i

19.10.2020 ja perioodina on välja toodud 01.01.2019–31.12.2019. Seega jõudis info 2019. a

tasutud sotsiaalmaksu kohta vastustajani 2020. a oktoobris ja puudub teave selle kohta, milline

on tasutud sotsiaalmaks kuude lõikes. Vanemahüvitise suuruse arvutamise arvestusperiood on

aprill 2018 – märts 2019. Vanemahüvitise määramise otsus tehti 11.05.2020 ja vanemahüvitis

määrati alates 04.05.2020 (esimene väljamakse juunis 2020). Otsuse tegemise hetkel SKAIS-is

2020. a oktoobris juurdemaksmisele kuuluva sotsiaalmaksu andmeid ei olnud.

3.3. PHS-ile eelnevalt reguleeris vanemahüvitise maksmist VHS. Tartu Ringkonnakohus

käsitles 26.06.2007 otsuses asjas nr 3-07-142 praegusega sarnast olukorda ja leidis, et VHS ei

sätesta, et FIE-le vanemahüvitise arvestamisel tuleb kontrollida, millisel perioodil teenitud

tulude eest on sotsiaalmaks makstud. Kohus lähtus sarnaselt määrusega nr 7 kassapõhisest

arvestusest. Kohus ei tuvastanud ebavõrdset kohtlemist. Perehüvitiste seaduse eelnõu

seletuskirjas on välja toodud, et vanemahüvitise suuruse arvutamise osas olulisi muudatusi

võrreldes kehtiva seadusega ei tehta ja selles osas ei ole vanemahüvitise suuruse arvutamine

muutunud.

3-20-1122

5(9)

3.4. Kaebaja alustas ettevõtlusega 2017. a novembris pärast Eestisse tagasi kolimist. 2018. a

oktoobris (ehk arvestusperioodil) tasus kaebaja sotsiaalmaksu 2017. a ettevõtlustulult ehk 2 kuu

eest. Juhul, kui kaebaja oleks FIE-na tegutsenud terve 2017. a, oleks tema 2018. a oktoobris

tasutud sotsiaalmaks olnud tunduvalt suurem ja võimalik, et praegust kaebust poleks olnud.

3.5. Sotsiaalmaks on riiklik maks ja selle maksuhalduriks on MTA. Maksuhalduri ülesandeks

on kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja

maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras. Samuti on

maksuhalduri ülesandeks arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv

maksusumma ja intress. Tegemist on MTA pädevusega. Vastustajal selline pädevus puudub.

Tallinna Ringkonnakohus on 15.06.2017 otsuses asjas nr 3-16-492 leidnud, et

Sotsiaalkindlustusametil ei ole õigust ega kohustust asuda ise kontrollima registriandmete või

nende muutmise õigsust ega keeldu lähtuda registrisse kantud andmetest. Kaebaja nägemuse

kohaselt peaks vastustaja asuma FIE-de sotsiaalmaksu suurust arvestama. See tooks kaasa selle,

et FIE-d peaksid hakkama vastustajale vajalikke andmeid, selgitusi ja dokumente esitama.

Isikuid tuleb kohelda võrdselt ja on mõeldamatu, et ühe FIE puhul lähtub vastustaja

registriandmetest ja teise puhul esitatud andmetest. Seadust tuleb kohaldada ühetaoliselt ja

kõigile FIE-dele peavad kehtima sarnased reeglid. FIE-de arvestusperioodi tulu, kulude ja

sotsiaalmaksu tuvastamine tähendaks üsna märgatavat halduskoormuse kasvu. Seda ei ole

võimalik teha ainult infosüsteemi andmetele tuginedes ja pärast täiendavate andmete kogumist

tuleks teha kaalutlusotsus. Sotsiaalmaksu tuvastamine eeldaks üsna spetsiifilisi maksualaseid

teadmisi. Nt võivad tekkida probleemid sellega, millisesse perioodi arvestada ettevõtluskulu.

Kõigi FIE-de puhul ei ole sarnaselt kaebajale võimalik arvestada kogu ettevõtluskulu

arvestusperioodi, sest see võib mõjutada nende arvestusperioodi tulu suurust ja arvutatava

vanemahüvitise suurust. Kaebaja ei saanud 2018. a aprillis tulu, kuid sai 2018. a mais

kahekordset tulu. Kui tegemist olnuks arvestusperioodi alguse või lõpuga, tulnuks hakata

tuvastama, millise kuu eest on tulu saadud. Kaebaja esitas arved tagasiulatuvalt eelmise kuu

eest ja laekumine võib toimuda alles järgmises kuus. Nt 04.05.2018 laekunud summa oli aprilli

arve tasumine ja teenust osutati märtsis. Sotsiaalmaksu maksmise aeg sõltub ka kaebajast. Nt

2018. a viimase kvartali eest tulnuks sotsiaalmaksu maksta detsembris 2018. a, kuid kaebaja

tasus 2019. a jaanuaris. Kaebaja on saanud 2019. a 3 esimesel kuul tulu erinevas suuruses. Seega

ei saa alati lähtuda eeldusest, et aasta tulu või sotsiaalmaks on jaotud kuude vahel võrdselt, vaid

alati on vaja tuvastada kõigi arvestusperioodi kuude tulu ja kulu. Tõenäoliselt ei pruugi FIE-del

olla ühes kuus vaid üks arve, mille alusel tulu saadakse. Kui vastustaja peaks ise asuma

arvestusperioodi tulu ja kulu kindlaks tegema, siis peavad FIE-d esitama selleks kogu vajaliku

dokumentatsiooni, sh tulu saamise ja päritolu ning kulu tekke kohta. Vastustaja ei tea, kas

MTA-l on selline info olemas. Kaebaja väitis, et tema 2018. a 3 viimase kvartali tulu oli

78 082,36 eurot ja ta tasus sotsiaalmaksu vähemalt 14 471,82 eurot. Summalt 78 082,36 eurot

tulnuks sotsiaalmaksu (33%) maksta 25 767,18 eurot ja sotsiaalmaksu summale 14 471,82 eurot

vastab tulu 43 854 eurot. Seega on FIE-de puhul veel mingid asjaolud, millest lähtuvalt

sotsiaalmaksu arvestatakse ja mis ei ole vastustajale hetkel teada. Vanemahüvitise suuruse

arvutamise aluseks on kehtiva seaduse kohaselt isiku isikustatud sotsiaalmaks, mis peab ka

olema tasutud. See tähendab seda, et vastustaja ei saaks FIE-de puhul lähtuda nende tulust, vaid

siiski sotsiaalmaksu summast. Asudes FIE-de tulusid ja kulusid tuvastama, peaks vastustaja

väga hästi FIE-dega seonduvates maksustamise põhimõtetes orienteeruma. Vanemahüvitise

suuruse arvutamisel peab vastustaja tuvastama täpsed alusandmed, olenemata sellest, kas

vanemahüvitise ülempiiri suurus nii või teisiti täitub. Ka selleks, et kindaks teha, kas

vanemahüvitis määrata ülempiiri suuruses või mitte, võib olla väga oluline sendi täpsusega välja

selgitada igakuise keskmise tulu suurus. Ja sel juhul peavad alusandmed olema sendi täpsusega.

Seni ei ole vanemahüvitise suurust määratud oletatava või umbkaudse isikustatud sotsiaalmaksu

või tulu alusel.

3-20-1122

6(9)

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Vaidlus toimub kaebajale määratud vanemahüvitise suuruse üle. Vanemahüvitise suuruse

arvutamist reguleerib PHS § 37.

§ 37. Vanemahüvitise suuruse arvutamine

(1) Ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus arvutatakse vanemahüvitise taotleja ühe

kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks.

(2) Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse

sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu

andmete alusel.

(3) Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamise periood

(edaspidi käesolevas peatükis arvestusperiood) on lapse sünnikuule eelnenud 21

kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnile eelnenud üheksa kalendrikuud. Ühe

kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on arvestusperioodi isikustatud

sotsiaalmaksu ja selle kalendrikuude arvu jagatis. /…/

5. Eeltoodust nähtuvalt lähtutakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel vanemahüvitise

taotleja keskmisest tulust. Keskmine tulu tehakse kindlaks SKAIS-i kantud sotsiaalmaksu

andmete alusel. Arvestusperioodiks on lapse sünnile eelnenud 9 kuule eelnev 1-aastane periood.

6. Asjaoludest nähtuvalt teenis kaebaja arvestusperioodil tulu FIE-na. FIE-de osas kehtib

SMS-ist tulenevalt igakuist palka saavate inimestega võrreldes erinev sotsiaalmaksu maksmise

ja deklareerimise kord. Erinevalt palgatöölistest, kelle puhul on sotsiaalmaksuga maksustamise

perioodiks kalendrikuu (SMS § 8 lg 1), on FIE-de ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga

maksustamise perioodiks kalendriaasta (SMS § 8 lg 2). Sellest tulenevalt ei maksa FIE-d

sotsiaalmaksu igakuiselt, vaid kvartaalselt sotsiaalmaksu kuumäära kolmekordses ulatuses

(SMS § 9 lg 3 p 1, § 9 lg 6 p 1) ja 1. oktoobriks MTA poolt FIE tuludeklaratsiooni ja

maksukohustuslaste registri andmetel arvutatud juurdemaksmisele kuuluva maksusumma.

Seega ei maksa FIE-d sotsiaalmaksu kohe tulu saamisel igakuiselt, vaid jooksval aastal

kvartaalsete ettemaksetena ja järgmisel aastal juurdemaksena.

7. PHS § 37 lg-st 2 nähtuvalt peab vastustaja vanemahüvitise suuruse arvutamisel tegema

vanemahüvitise taotleja keskmise tulu kindlaks SKAIS-i kantud sotsiaalmaksu andmete alusel.

Registriandmetel on selles osas õiguslik tähendus. Vastustajal ei ole isegi registriandmete

ebaõigsuse korral volitust arvutada vanemahüvitise suurust muude andmete põhjal (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2019 otsus asjas nr 3-18-1874, p 12; 26.09.2018 otsus asjas

nr 3-17-2685, p 12; 27.03.2018 otsus asjas nr 3-17-1525, p 14; 15.06.2017 otsus asjas

nr 3-16-492, p-d 11-12). Määruse nr 12 p-dest 1 ja 2 nähtuvalt kantakse SKAIS-i arvestatud või

makstud sotsiaalmaksu summa, samuti sotsiaalmaksu tasumise kuu ja aasta ning

maksustamisperiood. Vastustaja esitatud SKAIS-i väljavõttest nähtub, et just selliseid andmeid

SKAIS ka kajastab. Kaebaja poolt 1. oktoobriks tehtud juurdemakse maksustamisperioodiks on

märgitud terve aasta ja sotsiaalmaksu ei ole jagatud kuude kaupa. Määrusest nr 12 ei nähtu, et

SKAIS kajastaks andmeid ka isiku tulu kohta. Seega puudub vastustajal teave isikute tegeliku

tulu kohta ja FIE-de puhul sotsiaalmaksu jaotuse kohta kuude kaupa.

8. Vaidluse all on asjaolu, kas vanemahüvitise suuruse arvutamisel tuleb tasutud

sotsiaalmaksu summa võtta arvesse kassapõhiselt või tekkepõhiselt. Kassapõhise arvestuse

korral lähtutakse sotsiaalmaksu maksmise perioodist, tekkepõhise arvestuse korral tulu

saamise/tekkimise perioodist. Kaebaja leiab, et lähtuda tuleks tekkepõhisest arvestusest, sest

3-20-1122

7(9)

vanemahüvitise eesmärk on tagada alla 3-aastast last kasvatavale isikule asendussissetulek

(PHS § 32 lg 1).

9. Kohus ei nõustu kaebajaga. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et vanemahüvitise arvestus

lähtub kassapõhisest arvestusest (nt Riigikohtu 30.06.2016 otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 48;

Tartu Ringkonnakohtu 26.06.2007 otsus asjas nr 3-07-142; Tallinna Ringkonnakohtu

15.06.2017 otsus asjas nr 3-16-492, p 12). Kuna riik maksab vanemahüvitist heast tahtest

täiendava hüvena, mitte PS § 28 lg-s 2 märgitud riigipoolse abina puuduse korral (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 15.06.2017 otsuse asjas nr 3-16-492 p 12 ja selles viidatud kohtupraktika), siis

on seadusandjal vastava regulatsiooni (sh aluseks võetavate andmete) osas väga ulatuslik

kujundamisruum. Kassapõhine arvestus teeb hüvitise maksmise süsteemi administreerimise

lihtsamaks ja vähem kulukaks, mis on olnud seadusandja üks eesmärkidest (vt Riigikohtu

30.06.2016 otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 56). Kuna hüvitise arvutamisel võetakse aluseks

tegelikult laekunud sotsiaalmaks, mille kohta on andmed riiklikes registrites olemas, ei pea

süsteemi administreerija Sotsiaalkindlustusamet ise lisaandmeid koguma ja kontrollima.

Tekkepõhise arvestuse puhul, kus oleks oluline varalise õiguse tekkimise aeg, peaks süsteemi

administreerija koguma andmeid selle kohta, kas, millal ja millises suuruses on hüvitise taotlejal

tekkinud tulu. See muudaks süsteemi administreerimise märkimisväärselt keerulisemaks ja

kulukamaks. Süsteemi administreerimise lihtsust ja riigikulude kokkuhoidu on peetud

kohtupraktikas legitiimseteks eesmärkideks (vt nt Riigikohtu 27.12.2011 otsus asjas nr 3-4-1-

23-11, p 60; Riigikohtu 30.10.2019 otsus asjas nr 5-19-23, p 70).

10. Kuigi viidatud seisukohad kassapõhise arvestuse kohta on esitatud VHS-i alusel antud

haldusaktide õiguspärasust hinnates, on need kohaldatavad ka PHS-i puhul. Seadusandja ei ole

soovinud uue seaduse vastuvõtmisega varem kehtinud reegleid muuta ja see on näha

perehüvitiste seaduse eelnõu 217 SE2 seletuskirjast, kus on öeldud, et vanemahüvitise suuruse

arvutamise osas olulisi sisulisi muudatusi võrreldes kehtiva seadusega ei tehta (vt lk 28).

11. Kuna vanemahüvitise määramisel tuleb vastustajal lähtuda kassapõhisest arvestusest, siis

saab ja peab vastustaja lähtuma vaid SKAIS-i kantud sotsiaalmaksu andmetest, mh sellest,

millal on sotsiaalmaks makstud. Vastustajal ei ole õigust ega kohustust asuda ise kontrollima

sotsiaalmaksu maksmisega seotud asjaolusid ega tuvastama, millisel perioodil teenitud tulude

eest on sotsiaalmaks makstud. Maksude arvestamise ja tasumise õigsust on pädev kontrollima

maksuhaldur, sh sotsiaalmaksu osas MTA. Statistikaameti andmetel oli 2018. a 22 8743 FIE-t

ja 2019. a 21 7594 FIE-t. Ei ole mõeldav, et vastustaja peaks hakkama kõigi FIE-de osas eraldi

tuvastama nende arvestusperioodil tekkinud sissetulekuid ja kulusid ning arvestama välja tulu,

millel alusel vanemahüvitist määrata. See ei olnud seadusandja eesmärk ja sellise kohustuse

panemine oleks vastustajale ilmselgelt liiga koormav, tuues kaasa täiendava tööjõu vajaduse,

mis muudab süsteemi administeerimise palju keerukaks ja kulukamaks. Samuti dubleeriksid sel

juhul vastustaja ja MTA FIE-de osas sotsiaalmaksu kontrolli. Asjakohatu on kaebaja viide, et

tema igakuine sissetulek oli ühesugune ja seda oli pangakontoväljavõttelt lihtne tuvastada.

Kaebajat tuleb kohelda võrdselt teiste FIE-dega. Teistel FIE-del ei pruugi tulu tuvastamine

niisama lihtsalt toimuda. Neil võib olla palju erinevaid arveid, mille alusel tulu saadaks või

kulude hüvitamist nõutakse. Samuti võivad teenuse osutamine ja selle eest tasumine ning kulude

hüvitamine jääda erinevatesse kuudesse, mis muudab tulu tuvastamise kuude kaupa veelgi

keeruliseks ja nõuaks vastustajalt MTA-le omaseid teadmisi maksuõiguse valdkonnas. PHS ega

muud õigusaktid vastustajale sellist pädevust ei anna ja selliseid kohustusi ei sea. Lisaks

2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5adae638-7018-4fe1-86be-b7027f2f94b4.

3 https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__fie-

majandusnaitajad/EM81/table/tableViewLayout1.

4 https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__fie-

majandusnaitajad/EM81/table/tableViewLayout1.

3-20-1122

8(9)

vastustaja koormuse kasvule oleks tekkepõhise arvestuse kasutamine koormav ka FIE-de enda

jaoks, kes peaksid väikelaste kõrvalt hakkama aktiivselt vastustajale oma tulusid-kulusid

tõendama ning selleks vajalikke dokumente koguma ja esitama.

12. Vaidluse all ei ole, et vastustaja lähtus kaebajale vanemahüvitise määramisel SKAIS-i

kantud sotsiaalmaksu andmetest ja kassapõhisest arvestusest ehk arvestusperioodil 01.04.2018–

31.03.2019 tasutud sotsiaalmaksu summadest. Seega käitus vastustaja õiguspäraselt. Nagu ka

praeguses asjas selgus, ei ole FIE-de puhul neile kehtivat erinevat maksustamissüsteemi

arvestades võimalik sotsiaalmaksu andmete alusel nende tegelikku igakuist tulu tuvastada, sest

FIE-d makstavad kvartaalselt nende tulust mitte sõltuvat sotsiaalmaksu ja alles tulu tekkimise

aastale järgneva aasta 1. oktoobriks tegelikult tulult arvutatud sotsiaalmaksu. Kaebaja puhul oli

arvestusperioodiks 01.04.2018–31.03.2019. Ta maksis 2018. a tulult juurdemakse 01.10.2019

ja 2019. a tulult juurdemakse 01.10.2020. Vastustaja määras kaebajale vanemahüvitise

11.05.2020 otsusega. Selle otsuse tegemise ajaks ei olnud kaebaja veel 2019. a tulult

sotsiaalmaksu juurdemakset tasunud, seega puudus vastustajal teave, kas ja millises summas

kavatseb kaebaja 2019. a sotsiaalmaksu juurde maksta. PHS § 37 lg-st 1 nähtuvalt ei piisa

vanemahüvitise arvutamiseks vaid isiku tulust, vaid sellelt peab olema makstud ka

sotsiaalmaks. Vastustaja ei saa vanemahüvitise määramisel lähtuda eeldusest, et FIE tulevikus

õiges summas sotsiaalmaksu maksab. Kuna FIE sotsiaalmaks kajastab kogu aastast tulu, siis ei

ole võimalik selle pinnalt tuvastada, mis on FIE igakuine tulu. Põhjendamatu on eeldada, et tulu

tuleks jagada võrdselt iga kuu peale. Kohus nõustub vastustajaga, et erinevalt kaebajast ei

pruugi teised FIE-d sellega nõustuda, sest sellest võib sõltuda nende vanemahüvitise suurus.

Seega toob tekkepõhise arvestuse kasutamine kaasa palju rohkem probleeme kui kassapõhise

arvestuse kasutamine.

13. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et PHS § 37 lg-d 1-3 on põhiseadusevastased ja

kohtlevad kaebajat põhjendamatult ebavõrdselt. Riigikohtu praktikas on korduvalt välja toodud,

et PS § 12 lg 1 esimesest lausest tulenev õigusloome võrdsuse põhimõte nõuab üldjuhul, et

seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles

põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid

ebavõrdselt (vt nt Riigikohtu 20.03.2006 otsus asjas nr 3-4-1-33-05, p 26). Kaebaja võrdles

ennast palgatöölistega. Selline võrdlus ei ole asjakohane, sest palgatööliste ja FIE-de osas kehtib

erinev maksustamise süsteem. Järelikult on nad erinevas olukorras ja neid ei peagi võrdselt

kohtlema. Nagu kohus eespool selgitas, tooks palgatööliste ja FIE-de sarnane kohtlemine kaasa

selle, et vanemahüvitise süsteemi administreerimine muutuks oluliselt keerulisemaks, aja- ja

ressursikulukamaks ning vastustaja jaoks oluliselt koormavaks. See ei olnud seadusandja

eesmärgiks. Süsteemi administreerimise lihtsus ja väiksem kulukus on legitiimsed eesmärgid,

mis võivad õigustada süsteemist tulenevaid ebavõrdsusi (vt nt Riigikohtu 30.06.2016 otsus asjas

nr 3-3-1-86-15, p 56). Kaebajat tuleb kohelda võrdselt FIE-dega ja kaebaja ei ole väitnud, et

vastustaja ei ole seda teinud.

14. Kaebaja (ja ka teised FIE-d) on palgatöötajatega võrreldes erinevas olukorras

maksuseadustest tulenevalt, mitte PHS § 37 lg-te 1-3 regulatsioonist tulenevalt. PHS § 37

lg-te 1-3 regulatsiooni kohaldatakse nii FIE-dele kui ka palgatöölistele ühte moodi, seega

puudub alus seda regulatsiooni põhiseadusevastaseks tunnistada. Juhul, kui kohus kohustaks

vastustajat kaebaja puhul erandit tegema ja arvutama vanemahüvitise tema esitatud

tuluandmete, mitte SKAIS-ist nähtuvate sotsiaalmaksu andmete alusel, siis koheldaks hoopis

kaebajat ebavõrselt võrreldes teiste FIE-dega ja see oleks õigusvastane. Vastustaja ei ole

õigussuhte osaliseks kaebaja ja riigi vahelise sotsiaalmaksu maksmise küsimuses ning

praeguses asjas ei ole vaidluse esemeks kaebaja maksustamise küsimused, seega ei ole

asjakohane

hinnata

ka

SMS-i

regulatsiooni

põhiseaduspärasust.

Ilmselgelt

põhiseadusevastaseks seda pidada ei saa, arvestades asjaoluga, et aastane maksustamisperiood

3-20-1122

9(9)

on FIE-dele ette nähtud sotsiaalmaksu arvestamise lihtsustamiseks. Nagu kohus eespool viitas,

osutuks igakuise sotsiaalmaksu summa väljaarvutamine tulude-kulude tuvastamise keerulisuse

tõttu raskeks.

15. Lisaks tuleb tähele panna, et FIE-d ja palgatöötajad on erinevas olukorras ka selles osas,

kas neil on võimalik teenida vanemahüvitise maksmise ajal täiendavat tulu ilma, et see mõjutaks

vanemahüvitise suurust (PHS § 35 lg 1, § 42 lg 1). Tegemist on võimalusega, mis kompenseerib

mõningal määral FIE-dele vanemahüvitise süsteemist tulenevaid erisusi.

16. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja puhul kujunes vanemahüvitis oodatust väiksemaks

põhjusel, et kaebaja ei tegelenud FIE-na kogu 2017. a, mistõttu oli tema poolt 01.10.2018 tehtud

sotsiaalmaksu juurdemaks oluliselt väiksem. Kui kaebaja oleks tegutsenud FIE-na kogu 2017. a

ja teeninud sel aastal ka tulu, siis olnuks 01.10.2018 tehtav sotsiaalmaksu juurdemakse olnud

suuremas summas ja see mõjutanuks ka kaebajale määratava vanemahüvitise suurust. Seega ei

ole kaebajale väiksema vanemahüvitise määramise taga pelgalt tema erinev kohtlemine

võrreldes palgatöölistega, vaid eelnevatel perioodidel tulu teenimine, st kaebajast sõltuv

asjaolu. Samamoodi saavad teenitud palgaga võrreldes väiksemat vanemahüvitist need

palgatöötajad, kes ei ole töötanud kogu arvestusperioodi jooksul, sest nende keskmine

sissetulek kujuneb selle tõttu väiksemaks.

17. Kuigi vastustaja ei ole vaidlusaluses otsuses esitanud põhjendusi, miks ta ei nõustu kaebaja

poolt eelneva menetluse käigus esitatud põhjendustega, on vastustaja sellekohased põhjendused

ja seisukohad näha kaebajale eelnevas menetluses saadetud kirjades. Seega olid kaebajale

vastustaja seisukohad teada ja tegemist ei olnud üllatusliku otsuse või ärakuulamispõhimõtte

rikkumisega.

18. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalune otsus on õiguspärane ja selle

tühistamiseks puudub alus, seetõttu tuleb kaebaja tühistamisnõue jätta rahuldamata. Samal

põhjusel jääb rahuldamata ka kohustamisnõue.

19. Kumbki pool ei ole tähtaegselt kohtule menetluskulu dokumente esitanud, seetõttu jäävad

menetlusosaliste võimaliku menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/