2-20-427/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-20-427

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. märts 2021, Tallinn

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav

Kohtuasi

CC, BB ja AA hagi XX vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.10.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad

(vastustajad):

CC

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

BB

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

AA

(isikukood

XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja WW

Kostja

(apellant):

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat

Helen Hääl

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagejate 22.12.2020 ja 03.03.2021 taotlused täiendavate dokumentaalsete

tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata ning taotlustes märgitud tõendid vastu

võtmata.

2. Jätta Harju Maakohtu 19.10.2020 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta XX kanda.

5. Vastustajatel puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.

2-20-427

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AA, BB ja CC esitasid 10.01.2020 Harju Maakohtule hagi XX vastu elatise saamiseks.

Hagejad paluvad kostjalt välja mõista alates hagiavalduse esitamisest elatise seadusjärgses

määras ning tagasiulatuvalt kahe kuu eest elatise võlgnevus iga hageja kasuks 166,67 eurot.

2. Hagejad elavad koos emaga. Hagejate vanemate vahel oli 20.01.2016 sõlmitud notariaalne

kokkulepe elatise tasumiseks seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja ütles 22.11.2019

kokkuleppe üles põhjendusega, et riik on võtnud lastevanemate kohustused enda kanda.

Hagejate ema teatas kostjale, et ülesütlemine ei ole kehtiv. Kostja ei saanud peretoetuste

maksmise tõttu omaalgatuslikult elatise summat vähendada. Kostja tasus novembris ja

detsembris kummaski kuus hagejate ülalpidamiseks kokku 560 eurot. Igale hagejale tasumata

osa on kahe kuu eest kokku 166,67 eurot. Kostja poolt hagejatele makstav elatis on ebapiisav,

kuna hagejate kulud on suuremad kui elatise miinimummäär.

3. Hagejate ema pakkus kostjale uue kokkuleppe tegemist selliselt, et kostja tasub hagejatele

kokku 700 eurot kuus, kuid kostja ei olnud sellega nõus, mistõttu hagejad pidid pöörduma

kohtusse.

Kostja vastuväited

4. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

5. Kostja ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud. Kostja tasub laste ülalpidamiseks elatist

regulaarselt ja piisavas suuruses. Kostja osaleb laste ülalpidamises ka vahetult ajal, kui lapsed

viibivad koos temaga. Lapsed veedavad kostjaga märkimisväärse aja. Hagejate seadusliku

esindaja nimetatud kulud hagejate ülalpidamiseks on tõendamata ja liialdatud. Hagejate

ülalpidamiskulud on osaliselt kaetud riiklike toetuste abil, kostja palub kohtul seda arvestada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi

kanda.

7. Kostja osalemine vahetult hagejate ülalpidamises on nii vähene, et seda ei ole mõistlik

arvestada vahetu ülalpidamisena. Kohus arvestas aga riiklike peretoetuste maksmist ja asjaolu,

2-20-427

et kuna kostja tasub elatist kolme lapse ülalpidamiseks, tekib hagejate ülalpidamisel

mastaabisääst. Kostja tasub iga hageja kohta elatist 208,6 eurot kuus. Seega ei ole kostja

rikkunud hagejate ülalpidamiskohustust.

8. Kostjal oli õigus ülalpidamiskokkulepe üles öelda. Kostja sai võtta riiklikke peretoetusi

arvesse ka omaalgatuslikult ja vähendada elatise suurust. Kohtu hinnangul ei saa olla eelduseks,

et ainult kohus otsustab, kas riiklikud peretoetused on arvestatavad laste kulude katmisel või

mitte.

Apellatsioonkaebus

9. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja saata asi tagasi

maakohtule menetluskulude jaotuse otsustamiseks.

10. Kohtuotsus ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõikes 1 sätestatud

nõuetele, kuna see ei ole menetluskulude jaotuse osas põhjendatud ega seaduslik. Kohus on

rikkunud menetlusõiguse norme (kohaldanud ebaõigesti TsMS § 162 lg 1 ja § 163 lg 1, § 164

lg 1), mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Lisaks on kohtuotsus menetluskulude

jaotuse osas täielikult motiveerimata ning kohus on rikkunud seeläbi ka TsMS § 442 lõiget 8.

11. TsMS § 164 lg 1 reguleerib menetluskulusid hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas.

Käesolev asi ei ole ei abielu ega põlvnemisasi. Hagi jäi rahuldamata ja puuduvad erandlikud

asjaolud (TsMS § 162 lg 4 ja § 164 lg 3), mis annaks võimaluse kalduda kõrvale menetluskulude

jaotuse üldreeglist (TsMS § 162 lg 1), mistõttu tuleks jätta menetluskulud hagejate kanda.

12. Menetluskulude hagejate kanda jätmine on põhjendatud ja õiglane, kuna hagejad on

tekitanud selgelt põhjendamatu hagi esitamise ja kostja vastuväidete vaidlustamisega kostjale

märkimisväärses summas menetluskulusid. Seejuures ei ole kostja andnud mingit põhjust

elatise nõudega kohtusse pöördumiseks ning juhtis ka enne hagi esitamist korduvalt hagejate

seadusliku esindaja tähelepanu elatise nõude põhjendamatusele, sh maksab kostja elatist

regulaarselt ning piisavas määras ning on seda kogu aeg teinud.

Vastustajate seisukoht

13. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata.

15. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hagejate poolt esitatud täiendavate tõendite

osas. Hagejad esitasid 22.12.2020 vastuse apellatsioonkaebusele, millele lisasid hagejate ema

pangakonto väljavõtte ja hagejate vanemate kirjavahetuse. Samuti lisasid hagejad oma lõplikule

03.03.2021 esitatud seisukohale täiendava tõendi – hagejate ema pangakonto väljavõtte. TsMS

§ 652 lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata

asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti,

ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei

2-20-427

saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul

mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või

kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4 kohaselt peab

pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu

nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei

põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja

õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Hagejad ei ole

põhistanud täiendavate tõendite esitamise lubatavust, mistõttu jätab ringkonnakohus hagejate

taotluse rahuldamata ja täiendavad tõendid vastu võtmata. Tõendite elektroonilise esitamise

tõttu puudub vajadus neid hagejatele füüsiliselt tagastada.

16. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Selles osas

on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.

17. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kui

tugines menetluskulude jaotamisel TsMS § 164 lõikele 1. Nimetatud säte kohaldub hagilises

abieluasjas ja põlvnemisasjas. Käesolev asi on ülalpidamisasi, mistõttu ei kuulu TsMS § 164 lg

1 kohaldamisele. Samuti nõustub ringkonnakohus kostjaga, et maakohus on rikkunud

kohtuotsuse põhjendamiskohustust (TsMS § 442 lg 8). Menetluskulude jaotuse määramine on

kohtu kaalutlusotsustus (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18).

Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui

eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust

omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

vastava kaalutlusotsustuse tegemisel ületanud diskretsioonipiire, sest otsustus menetluskulude

jaotuse kohta on sisuliselt motiveerimata. Samas ei ole eeltoodud maakohtu poolsed rikkumised

toonud kaasa ebaõiget lahendit ning maakohtu lõppjäreldus selle kohta, et menetluskulud tuleb

jätta poolte endi kanda, on õige. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada,

kohaldada õiget normi ja esitada puuduolevad põhjendused.

18. Hagimenetluse kulud kannab üldreegli (TsMS § 162 lg 1) järgi pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Samas võib kohus jätta TsMS § 162 lg 4 järgi erandina menetluskulud täielikult või

osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus

tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine

eeldab erandlike asjaolude olemasolu (vt Riigikohtu 27.11.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-17-

18531, p 20). Ringkonnakohtu hinnangul esinevad käesolevas asjas erandlikud asjaolud, mis

tingivad TsMS § 162 lg 4 kohaldamise. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et hagejate

vanemate vahel oli 20.01.2016 sõlmitud notariaalne kokkulepe, mille punktide 3.1.1. ja 3.2.1.

kohaselt kohustus kostja tasuma igale lapsele elatist mitte vähem kui 50% Vabariigi Valitsuse

kehtestatud palga alammäärast ning kostja täitis seda kokkulepet kuni 2019. a novembrikuuni.

Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja ütles kokkuleppe 22.11.2019 punktid 3.1.1. ja 3.2.1

eelnevalt ette teatamata ühepoolselt üles. Seejuures põhjendas kostja elatise tasumise

kokkuleppe ülesütlemist sellega, et hagejad saavad peretoetust ja sellega on riik võtnud

lapsevanemate kohustuse osaliselt enda kanda. Kostja tõi põhjendusena lisaks esile selle, et

kokkuleppe punktid elatise tasumise kohta on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühised.

Vastuolu heade kommetega tulenes kostja hinnangul sellest, et elatise maksmise kokkulepe on

hagejatele peretoetuste maksmise tõttu kostja jaoks sõlmitud ebasoodsatel tingimustel ja on teda

ülemääraselt kahjustav. Ringkonnakohtu hinnangul esines antud juhul hagejatel põhjendatud

vajadus kohtusse pöördumiseks. Riigikohus on leidnud, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt

iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, märkides, et elatise

2-20-427

vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on

tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 09.06.2017

otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Asjaolusid, et kostja varaline seisund ei võimalda

elatise maksmist kokkuleppes sätestatud määras või oleksid hagejate vajadused sellest

väiksemad, ei ole kostja 22.11.2019 ülesütlemise avalduses esile toonud (tl 13-15). Riigikohus

on selgitanud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida

ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks

(vt nt Riigikohtu 21.11.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23; 13.02.2008 otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt

ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete

vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu

eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise

eesmärgil (vt Riigikohtu 23.09.2005 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Elatise maksmise

kokkulepe ei saa olla heade kommete vastane seetõttu, et ühe vanema osa elatise maksmisel on

suurem kui teisel. Lisaks ei tingi elatise maksmise kokkuleppe vastuolu heade kommetega

asjaolu, et lapsed saavad lisaks seaduses sätestatud elatisele ka peretoetust. Seega võisid

ringkonnakohtu hinnangul hagejad notariaalse kokkuleppe ülesütlemise kehtivuses

põhjendatult kahelda ja selle õigsuse kontrollimiseks kohtusse pöörduda. Samuti ei saanud

hagejatel olla kindlust kostja poolse ootamatu kokkuleppe ülesütlemise tõttu edasiselt elatise

saamiseks seaduses ettenähtud ulatuses. Seejuures tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada

sellega, et hagejad pöördusid kostja poole enne kohtusse pöördumist ettepanekuga teha uus

kokkulepe väiksemas ulatuses kui seaduses sätestatud miinimummäär (kolme lapse peale

kokku 700 eurot), kuid kostja keeldus, vastates hoopis, et juhul kui suhtluskorra küsimused

õnnestub laste emaga läbi rääkida, ei nõua ta üleliigselt tasutud elatist tagasi (tl 16-17).

Eeltoodust tulenevalt oli kostja käitumine see, mis põhjustas kohtumenetluse ja ringkonnakohtu

hinnangul ei väära seda seisukohta ka asjaolu, et hagi jäi lõpuks rahuldamata. Ringkonnakohus

leiab, et olukorras, kus kostja põhjustas kohtumenetluse, on lõpptulemusele vaatamata äärmiselt

ebaõiglane jätta kõik menetluskulud hagejate kanda, vaid need on õiglane jätta poolte endi

kanda.

19. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

20. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Vastustajatel hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav