2-17-16640/72 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Ulvi Loonurm ja Aleksandr Kondrašov

Otsuse kuupäev

19. märts 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-16640

Tsiviilasi

Osaühingu KAUR TRADE hagi Luminor Liising AS-i

vastu müügilepingust tuleneva kohustuse täitmise ja

viivise nõudes

Aktsiaseltsi Wermo hagi osaühingu KAUR TRADE

vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 7. septembri 2020 otsus

Kaebuset esitajad ja liik

osaühingu KAUR TRADE, Luminor Liising AS-i ja

aktsiaseltsi Wermo apellatsioonkaebused

Asja hind ringkonnakohtus

osaühingu KAUR TRADE kaebuselt 23 511,28 eurot

Luminor Liising AS-i kaebuselt 20 284,56 eurot

aktsiaseltsi Wermo kaebuselt 46 571,28 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

osaühing KAUR TRADE (registrikood 10213317, hageja

tema enda nõudes ja kostja aktsiaseltsi Wermo nõudes),

lepinguline esindaja advokaat Marko Paabumets

Luminor Liising AS (registrikood 10237140, kostja

osaühingu KAUR TRADE nõudes), lepingulised esindajad

Jaanus Silm ja Marjel Mõis

aktsiaselts Wermo (registrikood 10051010, hageja tema

enda nõudes ja iseseisva nõudeta kolmas isik osaühingu

KAUR TRADE nõudes), lepinguline esindaja Jaanus Silm

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil (menetluskonverents) 1. märtsil 2021, millel

osalesid osaühingu KAUR TRADE lepinguline esindaja

advokaat Marko Paabumets ning Luminor Liising AS-i ja

aktsiaseltsi Wermo ühine lepinguline esindaja Jaanus Silm

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Harju Maakohtu 7. septembri 2020 otsus tühistada osas, milles maakohus

I.1.1 mõistis Luminor Liising AS-lt välja osaühingu KAUR TRADE kasuks

välja suurema summa kui 10 142,28 eurot;

I.1.2 mõistis osaühingult KAUR TRADE välja aktsiaseltsi Wermo kasuks

9988,28 eurot;

I.1.3 jaotas menetluskulud.

2 (15)

I.2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta punktides I.1.1 ja I.1.2 nimetatud

nõuded rahuldamata ning maakohtu menetluskulud iga poole enda kanda.

I.3. Ülejäänud osas jätta punktis I.1 viidatud otsuse resolutsioon muutmata, aga

muuta ja täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendavas

osas märgitule.

I.4. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

I.5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta iga menetlusosalise enda kanda.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Rahuldada osaühingu KAUR TRADE hagi Luminor Liising AS-i vastu

osaliselt.

II.2. Mõista Luminor Liising AS-lt osaühingu KAUR TRADE kasuks välja

10 142,28 eurot.

II.3. Jätta rahuldamata aktsiaseltsi Wermo hagi osaühingu KAUR TRADE vastu.

II.4. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta iga menetlusosalise enda kanda.

II.5. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Osaühing KAUR TRADE (edaspidi: müüja) esitas 7. novembril 2017 Harju Maakohtule

hagi Luminor Liising AS-i (endise nimega AS Nordea Finance Estonia, edaspidi: liisinguandja)

ja aktsiaseltsi Wermo (edaspidi: liisinguvõtja) vastu. Täpsustatud hagiavalduses palus ta mõista

liisinguandjalt enda kasuks välja:

-

põhivõla 20 284,56 eurot;

-

viivise 0,1% päevas kuni lepingujärgse piirsummani 13 523,04 eurot ja sealt edasi

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1.1. Müüja tõi esile järgmised asjaolud:

-

müüja ja liisinguvõtja (ostjana) sõlmisid 9. juunil 2015 ostu-müügi lepingu

nr 143/2015 Itaalia tootja Biesse S.p (edaspidi: tootja) automaatse servapealistus-

seadme STREAM A 6.5 (edaspidi: seade) omandamiseks (edaspidi: leping I);

-

samad pooled koos liisinguandjaga sõlmisid 3. juulil 2015 ostu-müügilepingu

nr 2015112522, mille alusel seadme ostis siiski liisinguandja, kes ühtlasi kohustus

andma selle liisinguvõtja kasutusse (edaspidi: leping II);

3 (15)

-

seadme ostuhind oli mõlema lepingu järgi 112 692 eurot, millele lisandus 20%

käibemaks – kokku 135 230,40 eurot;

-

lepingu II p 3.1 nägi ette seadme eest tasumise kolme osamaksega:

o 10% hinnast on juba tasutud liisinguvõtja poolt müüjale;

o 75% hinnast pidi liisinguandja maksma müüjale enne seadme tarnet tootja

tehasest müüja vastavasisulise kirjaliku kinnituse saamisel;

o 15% hinnast (16 903,80 eurot, millele lisandub käibemaks – kokku

20 284,56 eurot; edaspidi: viimane osamakse) pidi liisinguandja tasuma müüjale

viie pangapäeva jooksul pärast seadme installeerimist ja vastuvõtuakti saamist,

mille kohaselt seadme valdus on müüjalt üle läinud liisinguvõtjale ja

liisinguvõtjal ei ole seadme suhtes pretensioone;

-

seade saabus liisinguvõtja tehasesse 26. oktoobril 2015, seejärel toimus installeerimine

ja töökorda seadmine ning hiljemalt 9. märtsi 2016 seisuga on seade lõplikult üle antud,

aga viimane osamakse on siiani tasumata;

-

19. jaanuaril 2016 andis liisinguvõtja müüjale täiendava tähtaja ja hoiatas lepingust

taganemise eest. Teate kohaselt ei olnud vaatamata korduvatele katsetele seadet

nõuetekohaselt tööle saadud;

-

29. veebruaril 2016 saatis liisinguvõtja müüjale kahju hüvitamise nõude, tasaarvestuse

avalduse ja kompromissi ettepaneku. Liisinguvõtja leidis, et müüja tõttu on tal tekkinud

kahju umbes 37 000 eurot, ja soovis tasaarvestada oma kahju hüvitamise nõude

müüjale viimase osamakse tasumise nõudega;

-

8. märtsil 2016 teatas liisinguandja müüjale, et kliendiga kokkuleppel vormistatakse

tehing 85% ulatuses ja viimane osamakse jääb tasumata; ühtlasi saatis liisinguandja

müüjale vara vastuvõtuakti nr 2015112527 (edaspidi: akt), mille oli vormistanud ja

allkirjastanud liisinguvõtja ning milles sisaldus järgmine tekstiosa (edaspidi: märkus):

Liisinguvõtja Vara suhtes (sh. Vara kvaliteedi, koguse, komplektsuse, laitmatu

funktsioneerimise, dokumentatsiooni suhtes) mingeid pretensioone ei oma,

väljaarvatud järgmised märkused: Koolitus on läbi viimata. Seadmel puudub

22 mm puitkrepi panemise võimekus. Seadmel esinenud mitmete ja korduvate

puuduste tõttu tekkis AS-l Wermo varaline kahju, millest lähtuvalt esitas

Aktsiaselts Wermo 29.02.2016.a kirjas OÜ Kaur Trade vastu kahjunõude ning

teostas sama kirja p-s 3 tasaarvestuse oma kahjunõude ja OÜ-le Kaur Trade

kuuluva nõudeõiguse vahel seadme viimase osamakse tasumiseks summas

20 284,56 eurot. Vastava tasaarvestuse tulemusena on Aktsiaselts Wermo

täielikult täitnud seadme eest viimase osamakse tasumise kohustuse ning see ei

kuulu Müüjale eraldiseisvalt tasumisele ei Liisinguandja ega Liisinguvõtja poolt;

-

9. märtsil 2016 avaldas müüja liisinguandjale, et ei nõustu viimase osamakse tasumata

jätmise ega liisinguvõtja etteheidetega; ühtlasi allkirjastas müüja akti ja saatis selle

liisinguandjale;

-

17. märtsil 2016 vastas liisinguandja, et ta ei nõustu müüja seisukoha ega nõudega ning

palus müüjal ja liisinguvõtjal lahendada seadme puudustega seotud vaidlus omavahel.

1.2. Müüja peamised väited on järgmised:

-

poolte õigused ja kohustused tulenevad lepingust II, sest leping I selle täitmata jätmise

ja uue kokkuleppe sõlmimise tõttu enam ei kehti;

-

kokkulepped seadme omaduste kohta sisalduvad liisinguvõtja poolt 28. aprilli 2015

koostatud dokumendis „Wermo esmased nõuded kandimasinale“ (edaspidi:

hinnapäring) ja müüja 18. mai 2015 pakkumises (edaspidi: hinnapakkumine);

-

müüja tarnis kokkulepitud omadustega seadme, see paigaldati ja hakkas tööle;

4 (15)

-

liisinguvõtjal ei olnud alust nõuda müüjalt kahju hüvitamist, sest müüja ei rikkunud

oma kohustusi, samuti polnud liisinguvõtjal alust teha tasaarvestust, sest müüjal puudus

rahaline nõue liisinguvõtja vastu;

-

pooled ei leppinud kokku, et seadmega saab paigaldada 22 mm läbimõõduga servaliistu

ehk kreppliistu (edaspidi: 22 mm võimekus); liisinguvõtja avaldas alles hiljem soovi

sellise võimekuse saavutamiseks ja müüja korraldas lisatööna vastavate muudatuste

tegemise, mille eest esitas 22. augustil 2016 arve summas 10 142,28 eurot ja liisingu-

võtja tasus selle 29. augustil 2016;

-

vajalikus mahus koolitus on tehtud, seda kajastavad 13. novembri 2015 ning

16. juuni 2016 remondi- ja hooldustööde protokollid (edaspidi: protokollid);

-

aktis sisalduv märkus pole niisiis õige ega põhjendatud, samuti ei saa seda käsitleda

pretensioonina lepingu II p 3.1 viimase lõigu tähenduses – järelikult jättis liisinguandja

alusetult täitmata viimase osamakse tasumise kohustuse;

-

põhivõla tasumisega viivitamise tõttu nõuab müüja liisinguandjalt viivist, mille määr

lepingu II p 3.2 järgi on 0,1% päevas. Kui selle määraga arvutatud viivis ulatub samas

punktis märgitud piirsummani (10% seadme hinnast ehk 13 523,04 eurot), siis edasi

tuleb maksta viivist seaduses sätestatud määras.

2. Liisinguandja ja liisinguvõtja vaidlesid hagile vastu.

2.1. Liisinguandja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

liisinguvõtja 29. augusti 2016 makse on osa viimasest osamaksest, st kõige enam saab

müüjal olla nõue 10 142,28 euro saamiseks;

-

viimane osamakse pole muutunud sissenõutavaks, sest lepingu II p 3.1 järgi tuli see

tasuda, kui seade on installeeritud ja üleandmise kohta on allkirjastatud akt, mille

kohaselt liisinguvõtjal ei ole pretensioone – see tingimus pole täidetud, sest aktis on

märkusena esitatud liisinguvõtja pretensioon;

-

seadmel pidi olema kohe 22 mm võimekus, see saavutati alles 2016. aasta augustis, st

varem ei saanud müüja nõue muutuda sissenõutavaks;

-

müüjal oli kohustus korraldada lepingus I kirjeldatud kahepäevane koolitus, mis on

seni tegemata, st müüja nõue pole endiselt sissenõutavaks muutunud;

-

samadel põhjustel ei saa müüja edukalt nõuda viivist, aga mingil juhul ei saa viivise

nõue ületada lepingu p-s 3.2 kokkulepitud viivise piirsummat, st 10% hinnast ehk

135 23,04 eurot;

-

müüja rikkus lepingut II, sest viivitas seadme üleandmisega. Lepingu II p 4.3 järgi tuli

valdus anda liisinguvõtjale üle hiljemalt 2015. aasta 43. nädalal, st 25. oktoobril 2015.

Akti allkirjastas müüja alles 9. märtsil 2016 ehk 4,5 kuud hiljem, seade saadi töökorda

2016. aasta kolmandas kvartalis ja koolitus on jätkuvalt tegemata. Lepingu II p-d 6.2.3

ja 6.2.4 kohustasid toimetama seadme kohale tähtaegselt, pakkumises kokkulepitud

komplektsuses ja tavapärase kvaliteediga. Lepingu II p 6.3 annab liisinguandjale

õiguse nõuda nende kohustuste rikkumise korral leppetrahvi (lepingus „viivis“)

määraga 0,1% seadme hinnalt, kuid mitte rohkem, kui sellest 10%. Müüja rikkumine

kestis vähemalt 135 päeva (25. oktoober 2015 – 9. märts 2016), st leppetrahv selle aja

eest ületab piirsumma 13 523,04 eurot. Liisinguandja esitas menetlusliku tasaarvestuse

nimetatud summas müüja nõuetega.

2.2. Liisinguvõtja märkis, et tema vastu ei ole täpsustatud hagiavalduses enam nõudeid.

Ühtlasi toetas ta liisinguandja vastuväiteid.

3. Liisinguvõtja esitas 5. juulil 2018 omakorda müüja vastu hagi (algselt menetluses

vastuhagi), mida muutis 28. juuni 2019 avaldusega. Kokkuvõttes soovis liisinguvõtja müüjalt

kahju 46 07,28 eurot hüvitamist ja alusetult saadud 10 142,28 euro tagastamist.

5 (15)

3.1. Liisinguvõtja nõue koosnes järgmistest osasummadest:

-

1210 eurot kohtueelne õigusabikulu, sest müüja rikkumise tõttu pidi liisinguvõtja

kasutama esindajat ja talle tasuma;

-

8778,28 eurot seadme paigaldamise ja installeerimisega seonduvad nõustamise kulud,

mis tekkisid spetsialisti kasutamise vajadusest, sest seade ei olnud töökorras ja sellega

ei saanud nõuetekohaselt toota; nimetatud summa tasus liisinguvõtja Enghold OÜ-le

(edaspidi: Enghold) 4. detsembri 2017 arve nr 5039 alusel;

-

36 428 eurot saamata jäänud tulu, mis on 25% liisinguvõtja kasumi langusest võrreldes

2015. aastaga – selles määras vähenes kasum just seadme käivitamise viibimise ja

pidevate tõrgete tõttu;

-

2158,87 eurot intressikulu, mille nõudmisest liisinguvõtja 28. juunil 2019 loobus;

-

10 142,28 euro võrra on müüja alusetult rikastunud, sest 22 mm võimekuse saavu-

tamine polnud lisatöö.

3.2. Liisinguvõtja tugines väitele, et müüja rikkus lepinguid I ja II. Rikkumine avaldus

seadme ja selle seadistuse vigades, 22 mm võimekuse puudumises ja koolituse läbi viimata

jätmises. Tulu jäi saamata põhjusel, et 2016. aasta kolme esimese kvartali jooksul esines

seadme töös puuduseid, mis tingisid nii käibe kui kasumi vähenemise. Pärast seadme töökorda

saamist on liisinguvõtja majandusnäitajad taastunud varasemal tasemel või isegi paremad. Kui

müüja nõuab praegu liisinguandjalt kogu viimase osamakse tasumist, siis on 29. augustil 2016

tehtud liisinguvõtja ülekanne alusetu ja see summa tuleb tagastada. Sisuliselt nõustus 22 mm

võimekuse kokkuleppega ka müüja ise, kui pooled pidasid 2016. aasta aprillis läbirääkimisi.

Selle käigus vormistati lepingu I lisa, mis dateeriti 8. aprilliga 2016 ja mille müüja allkirjastas

28. aprillil 2016. Liisinguvõtja ei andnud allkirja, sest ei nõustunud muude tingimustega, aga

pooled olid üksmeelsed, et poole viimasest osamaksest tasub liisinguvõtja pärast 22 mm

võimekuse saavutamist.

4. Müüja vaidles liisinguvõtja hagile vastu peamiselt väitega, et ta ei ole lepingut II rikkunud,

mistõttu puudub kahju hüvitamise esmane eeldus. Lisaks ei ole liisinguvõtjal ka sellist kahju

tekkinud ja see pole põhjuslikus seoses müüja käitumisega. Ülekande summas 10 142,28 eurot

tegi müüja seadmele tellitud lisatöö (22 mm võimekus) eest. Lisaks on alusetu rikastumise nõue

aegunud. Liisinguvõtja teadis ülekandest selle tegemise päeval (29. august 2016), aga taotles

raha tagastamise nõude menetlemist eraldi hagina alles 23. oktoobri 2019 menetlus-

dokumendis, st pärast kolme aasta möödumist.

5. Maakohus jättis 10. mai 2019 määrusega müüja hagi liisinguvõtja suhtes läbi vaatamata,

sest müüja täpsustatud hagiavaldus ei sisaldanud enam nõudeid liisinguvõtja vastu. Sama

määrusega kaasas maakohus liisinguvõtja menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna ja

otsustas vaadata tema hagi läbi ühises menetluses koos müüja hagiga. Maakohus eraldas

25. veebruari 2020 määrusega liisinguvõtja alusetu rikastumise nõude 10 142,28 euro

saamiseks eraldi menetlusse, aga liitis selle uuesti käesoleva asjaga 20. aprillil 2020.

MAAKOHTU OTSUS

6. Maakohus tegi 7. septembril 2020 otsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas nii müüja

kui ka liisinguvõtja hagid osaliselt ja jaotas menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 163 lg 1 alusel vastavalt nõuete rahuldamise ulatusele. Müüja hagi alusel mõistis

kohus liisinguandjalt välja 20 284,56 eurot. Selle hagiga seotud menetluskuludest jättis

maakohus 51% liisinguandja ja 49% müüja kanda. Liisinguvõtja hagi alusel mõistis kohus

müüjalt välja 9988,28 eurot. Selle hagiga seotud kuludest jäi 18% müüja ja 82% liisinguvõtja

kanda. Maakohus otsustas määrata kulud rahaliselt kindlaks edaspidi.

6.1. Müüja hagi lahendamisel kvalifitseeris maakohus müüja ja liisinguandja vahelise

õigussuhte müügilepinguks ning kohaldas VÕS §-de 76, 77, 82 ja 217 sätteid.

6 (15)

6.1.1. Esmalt leidis maakohus, et vaidlus tuleb lahendada lepingu II järgi. Lepingut I saab

käsitleda lepingueelsete läbirääkimiste käigus kokkulepitu ehk eellepinguna ja võtta seda

arvesse lepingu II tõlgendamisel.

6.1.2. Maakohus tuvastas akti koostamise asjaolud ja selles märkuse esitamise ning leidis, et

märkust tuleb käsitleda pretensioonina lepingu II p 3.1 tähenduses. Samas oleneb liisinguandja

õigus tasumisest keelduda mitte üksnes vastava pretensiooni esitamisest aktis, vaid seadmel kui

müügilepingu esemel peab ka tegelikult olema niisugune puudus. Selleks tuleb kontrollida, kas

seade vastas müügilepingu tingimustele. Märkus viitab kahele puudusele: esiteks puudus

seadmel 22 mm võimekus ja teiseks oli seadme kasutamise koolitus läbi viimata.

6.1.3. Seadme parameetrite, täpsemalt 22 mm võimekuse osas leidis maakohus, et selles ei

olnud seadme ostmisel kokku lepitud. Müüa hinnapakkumise põhjal tuvastas maakohus, et

seade pidi võimaldama paigaldada ribades servaliistu (kreppliistu) mõõtmetes 0,4–22 mm,

kusjuures neist viimase kohta on märgitud „sõltuvalt valitud seadmest“ või „opt 22 mm“.

Tunnistaja RV ütluste järgi lubas müüja esindaja UV lepingueelsetel läbirääkimistel võimekust

kuni 22 mm. Müüja vande all antud seletuse raames selgitas UV, et 22 mm võimekus eeldas

lisaseadme olemasolu, mida ei tellitud. Koostoimes lepinguga II tuvastas maakohus nende

tõendite põhjal, et kokku lepiti kuni 12 mm servapalistusmaterjali paigaldamise võimekuses.

Seda kinnitab ka liisinguvõtja hinnapäring, mille järgi nõuti 12 mm võimekust. Kokkuvõttes

liisinguandja ei tõendanud, et liisinguvõtjal oli tegelik vajadus 22 mm kreppliistu

paigaldamiseks, et ta oleks sellist soovi müüjale selgelt avaldanud ja et pooled oleksid kokku

leppinud sellise võimekusega seadme üleandmises.

6.1.4. Koolituse osas tuvastas maakohus lepingu I p 2.8 põhjal, et müüja pidi tegema koolituse

kestusega kuni kaks päeva. Koolituse tegeliku toimumise kohta hindas kohus liisinguvõtja

19. jaanuari ja 29. veebruari 2016 pöördumisi, 13. novembri 2015 ja 16. juuni 2016 protokolle

ning tunnistaja RV ütlusi ja UV seletust. Neist viimane ei olnud koolituse osas maakohtu

hinnangul piisavalt selge, seda mh põhjusel, et UV ei viibinud ise koolitustel. Liisinguandja

võttis omaks väite, et tootja spetsialist koolitas liisinguvõtja töötajaid seadmega töötama. Sama

nähtub viidatud kahest protokollist, mille kohaselt müüja osutas liisinguvõtjale teenust „install

ja koolitus“ ning „koolitus“ vastavalt 74,5 t ja 130 t. Kuigi protokollidest ei selgu, kuidas

jagunes aeg koolituste, installeerimise ja muude tegevuste vahel, siis on tundide koguarv

selline, et koolituse maht vastab kokkulepitud „kuni kahele päevale“. Seega on koolitus

lepingujärgses määras tehtud.

6.1.5. Kokkuvõttes ei anna kumbki väidetav puudus alust jätta viimane osamakse tasumata.

Vastav kohustus muutus lepingu II p 3.1 järgi sissenõutavaks viie pangapäeva möödumisel akti

allkirjastamisest ja esitamisest, st alates 17. märtsist 2016.

6.1.6. Viivist nõuab müüja lepingu II p 3.2 ja VÕS § 113 lg 1 alusel põhjendatult alates sellest

kuupäevast määraga 0,1%. Arvutatud viivis ületab lepingujärgse piirsumma (10% seadme

hinnast), seega saab müüjal olla viivise nõue üksnes 13 523,04 eurot. Sellest suuremas summas

ei saa viivist nõuda ka seadusjärgses määras.

6.1.7. Liisinguandja tasaarvestuse vastuväide on põhjendatud. Lepingu II p 4.3 järgi pidi

müüja andma seadme valduse liisinguvõtjale üle hiljemalt 2015. aasta 43. nädalal ehk

25. oktoobriks 2015. See kohustus jäi õigeaegselt täitmata, akti kohaselt anti seade üle alles

9. märtsil 2016 ehk 4,5 kuud (135 päeva) hiljem. Nii rikkus müüja lepingu II p-dest 6.2.3

ja 6.2.4 koostoimes p-ga 4.3 tulenevat kohustust. Müügilepingu p 6.3 alusel võib liisinguandja

nõuda sel juhul leppetrahvi 0,1% seadme hinnast päevas, kuid mitte rohkem, kui 10% hinnast.

Arvutatud leppetrahv on sellest piirsummast suurem, st liisinguandjal on leppetrahvi nõue

13 523,04 eurot. VÕS § 197 lg-te 1 ja 2 tulemusel lõppevad tasaarvestuse tõttu müüja viivise

nõue ja liisinguandja leppetrahvi nõue, sest nende summa on null. Seetõttu ei saa müüja hagi

alusel liisinguandjalt viivist välja mõista.

7 (15)

6.2. Liisinguvõtja hagi lahendamisel lähtus maakohus samuti sellest, et müüja rikkus

lepingut II, sest töökorras seade anti üle hilinemisega. Seetõttu saab liisinguvõtja VÕS § 115

lg 1 ja § 127 lg-te 1–4 alusel nõuda talle tekkinud kahju hüvitamist.

6.2.1. Täpsemalt tuvastas maakohus liisinguvõtja 19. jaanuari ja 29. veebruari 2016

pöördumiste, tunnistaja RV ütluste ja AP kirjaliku seletuse põhjal, et seade saadi veatult ja

kokkulepitud komplektsuses tööle 2016. aasta augusti lõpuks. Siinjuures ei lugenud maakohus

seadme puuduseks 22 mm võimekuse puudumist, vaid pidevaid probleeme ja takistusi

töötamisel.

6.2.2. Kohtueelse õigusabi kulu 1210 eurot on tõendatud ja VÕS § 128 lg 3 järgi hüvitatav.

Kulu oli vajalik, et sundida müüjat täitma lepingulisi kohustusi. Kui müüja oleks andnud

seadme üle lepingus kokkulepitud ajal ja töökorras, ei oleks sellist kahju tekkinud. Järelikult on

kahju ja rikkumise vahel põhjuslik seos. Kirjeldatud kahju on ettenähtav ja hõlmatud rikutud

kohustuse kaitse eesmärgiga.

6.2.3. Liisinguvõtja nõuab Engholdile tasutud 8778,28 euro hüvitamist, ka see kulu on VÕS

§ 128 lg 3 järgi hüvitatav. Kulu ja selle seotust seadme puudustega tõendavad Engholdi arve ja

juhatuse liikme AP kohtule adresseeritud kirjalik selgitus. Sellist selgitust saab hinnata

dokumentaalse tõendina. Seadme töökorda seadmise viibimine põhjustas kõnealuse lisakulu,

sest liisinguvõtja pidi nõustamise eest maksma 8778,28 eurot. Ka selles osas esineb põhjuslik

seos, kahju oli ettenähtav ja hõlmatud rikutud kohustuse kaitse eesmärgiga.

6.2.4. Saamata jäänud tulu nõue summas 36 429 eurot pole põhjendatud. Maakohus hindas

liisinguvõtja majandusaasta aruannet, kahju arvutust ja selle kohta esitatud audiitori arvamust

ning AP ja KM kirjalikke seletusi. Lisaks seadme seisakutele ja algsetele puudustele on

tõendatud liisinguvõtja käibe langus 170 717 euro võrra ja brutokasumi vähenemine

145 716 euro võrra. Neist ei järeldu siiski, et vastav muutus tekkis seadme ja selle seisakute

tõttu. Äriühingu majandusnäitajaid mõjutavad mitmed asjaolud, sh turul toimuv. Järelikult pole

tõendanud kahju tekkimine ega selle seos müüja viivitusega.

6.2.5. Väidetavalt õigusliku aluseta saadud 10 142,28 euro nõue pole samuti põhjendatud.

Maakohus lähtus müüja hagi lahendamise käigus tuvastatust, et 22 mm võimekus polnud

lepingutingimus, vaid lisatöö. Seega tasus liisinguvõtja 29. augustil 2016 täiendavalt tellitud

töö eest ning seda summat ei saa VÕS § 1027 ja § 1028 alusel tagasi nõuda.

POOLTE SEISUKOHAD

7. Müüja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada nii osas,

milles viivis 13 523 eurot jäi liisinguandjalt välja mõistmata, ja mõista see summa välja; kui ka

osas, milles liisinguvõtja hagi alusel mõisteti müüjalt välja 9988,28 eurot, ja jätta liisinguvõtja

hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub müüja jaotada nii, et tema nõudega

seonduvad kulud jäävad liisinguandja kanda, aga liisinguvõtja nõudega seonduvad kulud

liisinguvõtja kanda.

7.1. Esiteks on liisinguandja tasaarvestus alusetu ja hilinenud. Müüja täitis lepingu II kohaselt

ega hilinenud seadme tarnega. Maakohus ei eristanud vara valduse üleandmist ja lõplikku

üleandmist. Lepingu II p 4.3 esimeses lauses lepiti kokku valduse üleandmise aeg ja seda müüja

järgis. Akt tuli järgmiste lausete järgi vormistada lõplikul üleandmisel, selleks tähtaega ei

lepitud. Liisinguandja ei teatanud leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul ja on VÕS § 159

lg 2 tõttu oma nõudeõiguse kaotanud. Viidatud sätte jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata.

Seega oleks tulnud rahuldada müüja viivise nõue 13 523 euro saamiseks.

7.2. Teiseks on liisinguvõtja hagi valesti menetletud ja põhjendamatult osaliselt rahuldatud.

Maakohus kaasas liisinguvõtja menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna, kellel saab olla

üksnes huvi asja lahendamise vastu ühe poole kasuks, mitte aga iseseisvat nõuet. Kahju

hüvitamise eeldused pole täidetud. Ka selles osas tugineb müüja lepingu II kohasele täitmisele.

8 (15)

8. Liisinguandja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada temalt

20 284,56 euro väljamõistmise osas. Menetluskulud palub ta panna müüja kanda.

8.1. Esiteks jättis maakohus hindamata 8. aprilli 2016 lisa, mida allkirjastades müüja nõustus

viimase osamakse tasumisega liisinguvõtja poolt, st ühtlasi vabastas liisinguandja samast

kohustusest.

8.2. Teiseks tuvastas maakohus ekslikult 22 mm võimekuse kokkuleppe puudumise.

Maakohus rikkus menetlusõigust, kui jättis ühe tunnistaja selle asjaolu kohta üle kuulatama,

aga otsuses heitis ette sama asjaolu tõendamata jätmist. Sellest tulenevalt hindas kohus valesti

müüja nõude sissenõutavaks muutumist ja liisinguvõtja 29. augusti 2016 makse tähendust.

9. Liisinguvõtja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas,

milles tema hagi müüja vastu jäi rahuldamata, ja uue otsusega hagi 46 571,28 euro (= 36 429 +

10 142,28) saamiseks rahuldada. Menetluskulud palub ta panna müüja kanda.

9.1. Esiteks tuvastas maakohus ekslikult 22 mm võimekuse kokkuleppe puudumise, selles

osas järgib liisinguvõtja samu argumente, mis on esitatud liisinguandja kaebuses. Seetõttu jättis

maakohus ekslikult rahuldamata alusetul rikastumisel rajaneva nõude 10 142,28 euro tagasta-

miseks. Nimetatud summat ei pidanud liisinguvõtja maksma 22 mm võimekuse saavutamise

eest, sest vastava omadusega seadme tarnimine oli müüja lepingujärgne kohustus.

9.2. Teiseks jättis kohus ebaõigesti rahuldamata saamata jäänud tulu nõude. Kui liisinguvõtja

arvestus polnud piisav, siis saanuks kohus ise hinnata kahju suurust TsMS § 233 lg 1 alusel.

Müüja ei tõendanud, et liisinguvõtja majandusnäitajate languse põhjustas mõni muu tegur.

9.3. Ringkonnakohtu istungil nõustus liisinguvõtja, et tema 29. veebruari 2016 tasaarvestus

oli toimetu, sest vähemalt sel ajal puudus tal kohustus tasuda müüjale viimane osamakse.

10. Liisinguandja ja liisinguvõtja vaidlesid müüja kaebusele vastu. Nad leidsid, et müüja ei saa

alles apellatsioonimenetluses tugineda esimest korda vastuväitele nagu poleks leppetrahvi nõue

esitatud mõistliku aja jooksul. Müüja omakorda vaidles vastu teiste poolte kaebustele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p-de 2 ja 2¹ alusel osaliselt,

teeb tühistatud osas uue otsuse ja muudab maakohtu põhjendusi. Liisinguandjalt müüja kasuks

välja mõistetav summa väheneb poole võrra ja liisinguvõtja hagi jääb tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad iga poole enda kanda.

12. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuste lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest lepingute I ja II sõlmimise, poolte kirjavahetuse,

seadme tarnimise, akti koostamise ja allkirjastamise kohta. Nende asjaoludega seonduvate

dokumentaalsete tõendite osas pole pooltel ka olulisi etteheiteid.

12.1. Ringkonnakohus nõustub liisinguandja ja liisinguvõtjaga, et maakohus käitus vastu-

oluliselt, kui jättis nende taotluse tunnistaja Marko Sikk ülekuulamiseks rahuldamata, aga

samas heitis otsuses ette tunnistajataotlusega hõlmatud asjaolude tõendamata jätmist.

Ringkonnakohus kuulas tunnistaja üle ja arvestab tema ütlustega kaebuste lahendamisel.

12.2. Lisaks käitus maakohus vastuoluliselt AP ja KM kirjalike seletuste käsitlemisel.

Eelmenetluses 3. septembri 2019 istungil leidis kohus, et need dokumendid ei ole kohases

protsessivormis ja jättis tõendid sisuliselt vastu võtmata (dtl 507). Vaidlustatud otsuse p-des 42,

45 ja 46 põhjendas kohus aga, et samad tõendid on hinnatavad dokumentaalsete tõenditena.

TsMS § 436 lg 2 teine lause sätestab, et kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab ta otsuse

ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kui kohus istungil selgelt avaldas, et jätab

tõendid kõrvale, siis ei ole neid tõendeid istungil uuritud, st neile ei saa ka otsust rajada.

Maakohtu põhjendused kõnealuste seletuste osas tuleb seetõttu otsusest välja jätta.

9 (15)

13. Maakohus kvalifitseeris põhimõtteliselt õigesti poolte õigussuhted ja nõuded. Müüja nõuab

liisinguandjalt müügihinna viimase osamakse tasumist VÕS § 208 lg 1, § 108 lg 1 ja lepingu II

p 3.1 alusel ning viivist VÕS § 113 lg 1 ja sama lepingu p 3.2 alusel. Liisinguandja esitas

tasaarvestuse avalduse, millega soovis panna maksma leppetrahvi nõude VÕS § 158 lg 1, § 108

lg 1 ja lepingu II p 6.3 alusel. Liisinguvõtja nõuab müüjalt kahju hüvitamist eelkõige VÕS

§ 115 lg 1 ja § 365 lg 1 alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte õigused ja

kohustused tulenevad lepingust II, milles sisaldub müüja ja liisinguandja vaheline müügileping

ning liisinuandja ja liisinguvõtja vaheline liisinguleping. Leping I müüja ja liisinguvõtja

vahelise võlaõigusliku kokkuleppena on põhimõtteliselt kehtiv, aga nende edasisest käitumisest

nähtub, et tahe seadme ostu rahastamise osas muutus ja seda kajastab hilisem leping II.

Lepingute ese oli sama seade, mistõttu tervikuna järeldas maakohus õigesti, et lepingu I

täpsemaid tingimusi saab käsitleda müüja ja liisinguvõtja (eelneva) kokkuleppena seadme

omaduste ja tarnetingimuste kohta.

14. Poolte nõuete lahendamisel on keskse tähtsusega küsimus, kas seade vastas lepingu-

tingimustele, st kas ja mis ajast alates olid sellel kokkulepitud omadused (VÕS § 217 lg 2 p 1)

või vastava kokkuleppe puudumisel sobis see otstarbepäraselt kasutamiseks (VÕS § 217 lg 2

p 2).

14.1. Müüja väitel muutus viimase osamakse tasumise nõue sissenõutavaks akti allkirjastamise

ja esitamise järel, täpsemalt lepingu II p 3.1 viimases lõigus märgitud viie pangapäeva pikkuse

tähtaja möödumisel, st 17. märtsil 2016. Seetõttu tuleb müüja hagi lahendamisel eelkõige

hinnata, kas akti allkirjastamise ajaks olid seadmel kõik kokkulepitud omadused või sobis see

otstarbepäraselt kasutamiseks.

14.2. Liisinguandja nõuab omakorda kahju hüvitamist mh toimingute eest nii enne kui ka pärast

akti allkirjastamist. Liisinguvõtja tugineb tasaarvestuseks kasutatud leppetrahvi nõudes müüja

viivitusele. Järelikult tuleb välja selgitada ka see, kas seade vastas lepingutingimustele kohe,

kui see liisinguvõtja tehasesse toodi ja paigaldati, ning milline tähendus on lepingu II p-s 4.3

märgitud tähtajal.

14.3. Vaidlust ei ole, et seadme omadused leppisid kokku müüja ja liisinguvõtja. Nende

avaldusi ja kokkuleppeid kajastavad 28. aprilli 2015 hinnapäring (dtl 438), müüja 18. mai 2015

hinnapakkumine (dtl 74 jj), 9. juuni 2015 leping I (dtl 104 jj), 3. juuli 2015 leping II (dtl 622–

623), samuti 8. aprilliga 2016 dateeritud lisa (dtl 479 jj), tunnistajate RV ja MS ütlused

(vastavalt dtl 514 jj, 772 jj) ning müüja juhatuse liikme UV vande all antud seletus (dtl 520 jj).

14.4. Seadme 22 mm võimekuse kokkulepet hindab ringkonnakohus maakohtust erinevalt.

Liisinguvõtja ja müüja leppisid kokku, et seadmega peab saama paigaldada 22 mm kreppliistu.

Ringkonnakohus põhjendab seda ja muudab ühtlasi maakohtu põhjendusi järgmiselt.

14.4.1. Vaidlustamata asjaoludel tarnis müüja algselt seadme, millega ei olnud võimalik

paigaldada 22 mm kreppliistu, st 22 mm võimekus puudus. Seadme põhivarustust tuli muuta

nii, et suurendatakse freesi mootorite võimsust (dtl 471–472). Seda tehti ja 22 mm kreppliistu

paigaldamist testiti 16. juunil 2016 (dtl 440). Müüja koostas 8. aprilli 2016 lisas nimetatud

esimesele osasummale (eeldatavasti ka sisule vastava) arve 22. augustil 2016 (dtl 439) ja

liisinguvõtja tasus selle arvel märgitud tähtpäeval, 29. augustil 2016 (dtl 317). Vaidlust pole, et

müüja ja liisinguvõtja kooskõlastasid enne kõnealuse arve sõnastuse (dtl 473).

14.4.2. Müüja ja liisinguvõtja kokkuleppe sisu tuleb välja selgitada tõlgendamise teel. Lepingu

tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1 esimene

lause). Lepingu tõlgendamisel tuleb mh arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sh

lepingueelseid läbirääkimisi ning lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist

(VÕS § 29 lg 5 p-d 1 ja 3).

10 (15)

14.4.3. Algselt küsis liisinguvõtja hinnapäringuga pakkumise seadmele 12 mm võimekusega.

Müüja pakkus seadet, mille põhivõimekus oli 12 mm ja lisavarustusega võimalik saavutada ka

22 mm. Tunnistajate RV ja MS ütluste põhjal tuvastab ringkonnakohus, et samad pooled

leppisid hiljem kokku müüja kohustuse tarnida 22 mm võimekusega seade. MS tunnistas, et

pärast hinnapäringu ja hinnapakkumise koostamist arutasid müüja ja liisinguvõtja uuesti

seadme omadusi ning müüja lubas tarnida 22 mm võimekusega seadme. Selle lubaduse alusel

otsustas liisinguvõtja tellida seadme just müüjalt. Öeldu ühtib RV tunnistusega, et 22 mm

võimekus pidi olema – selline oli müüja ja liisinguvõtja kokkulepe, mis saavutati kohtumisel

pärast kirjaliku hinnapakkumise esitamist. Sama kinnitab müüja allkirjastatud 8. aprilli 2016

lisa, milles ta nõustus, et peab paigaldama 22 mm kreppimistöid võimaldavad vahendid enne

viimase osamakse tasumist. Tunnistaja RV ütluste järgi oli lisa sisu just selline, et müüja

saavutab kokkulepitud 22 mm võimekuse ja seejärel tasutakse esimene pool viimasest

osamaksest. Müüja nimel antud UV seletus ei lükka ümber viidatud tõenditest nende

koostoimes nähtuvat kokkulepet 22 mm võimekuse kohta. Põhimõtteliselt möönis ka tema, et

hiljemalt 2016. aasta esimestel kuudel saavutati kokkulepe 22 mm võimekuse osas ja müüja

vahetas freeside mootorid just selle võimekuse saavutamiseks.

14.4.4. Eelmises alapunktis viidatud tõenditest järeldub kokkuvõtvalt, et müüja ja liisinguvõtja

ühine tegelik tahe ning käitumine olid suunatud kokkuleppele 22 mm võimekusega seadme

tarnimiseks. Müüjale pidi olema arusaadav, et temalt tellitakse seade, mille üks otstarve on kuni

22 mm kreppliistu paigaldamine. Kui müüja tarnis algselt seadme, millel nimetatud võimekus

puudus, siis rikkus ta lepingut ja asus rikkumist liisinguvõtja nõudel heastama.

14.4.5. Liisinguandja ja liisinguvõtja väitel saavutati 22 mm võimekus 2016. aasta augustis.

Müüja väitel olid selleks vajalikud tööd (kuigi tema hinnangul lisatööd) tehtud

16. juuniks 2016. Viimati nimetatud kuupäevaga protokollist (dtl 440) nähtub, et sel päeval

vahetati freesi mootorid ja testiti 22 mm kreppliistu paigaldamist. Puuduvad tõendid, et 22 mm

võimekuse saavutamiseks oleks tehtud veel toiminguid pärast 16. juunit 2016. Nii tuvastab

ringkonnakohus, et 22 mm kreppliistu paigaldamise võimekus kui seadme lepingujärgne

omadus saavutati 16. juunil 2016.

14.5. Koolituse osas on maakohtu otsus vastuoluline ja ebapiisavalt põhjendatud. Nii rikub see

TsMS § 436 lg 1 ja § 438 lg 1 ning vajab samuti muutmist.

14.5.1. Vastuolu avaldub eelkõige selles, et maakohus leidis mh 16. juuni 2016 protokolli

põhjal, et kokkulepitud mahus koolitus oli läbi viidud juba akti allkirjastamise ajaks, st

9. märtsiks 2016 ehk enne protokolli koostamist. Viidatud protokollis märgitud kilomeetrite

arvu 130 luges maakohus valesti tundide arvuks, tegelikult kajastab protokoll tööaega 7 tundi.

Samuti eksis maakohus 13. novembri 2015 protokolli (dtl 437) hindamisel, sest jättis

tähelepanuta liisinguvõtja nimel esitatud märkuse „koolitus tegemata“.

14.5.2. Liisinguandja ja liisinguvõtja väitel jäi koolitus kokkulepitud mahus üldse tegemata.

Õige on maakohtu tuvastatu, et koolituse maht pidi lepingu I p 2.8 järgi olema kuni kaks päeva.

Kummagi protokolli põhjal ei saa tuvastada, et tehtud oleks kahepäevane koolitus:

13. novembri 2015 protokollis pole koolituse aega eristatud ja 16. juuni 2016 protokolli

kohaselt toimus koolitus kell 13–16, st kolm tundi. Samas nimetati kokkuleppes kaks päeva

koolituse maksimaalse kestusena.

14.5.3. VÕS § 76 lg 4 sätestab, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu

võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti

kohaselt. Erinevalt varasemast ei sisalda 16. juuni 2016 protokoll enam liisinguvõtja märkust,

et koolitus oli tegemata või puudulik. Seega tuleb VÕS § 76 lg 4 järgi eeldada sel päeval

lõpetatud koolituse tervikuna piisavust. Võttes lisaks arvesse põhjendusi eespool p-s 14.4.5,

leiab ringkonnakohus, et kõiki seadme kokkulepitud omadusi (sh 22 mm võimekust) hõlmav

koolitus lõpetati 16. juunil 2016.

11 (15)

14.6. Seadme muude omaduste ja müügilepingu tingimustele vastavuse osas nõustub

ringkonnakohus maakohtuga, et tõendatud ei ole kohane üleandmine enne akti allkirjastamist.

Maakohus luges selles osas üleandmise tõendatuks 9. märtsil 2016, mis on aktile müüja allkirja

lisamise kuupäev. Kui seadmel poleks sel ajal olnud enam puuduseid (22 mm võimekus,

koolitus), siis tulnuks pigem juhinduda liisinguvõtja allkirjastamise kuupäevast ehk

7. märtsist 2016 (dtl 125). Siiski ei oma see vaidluse lahendamisel enam tähtsust, sest käesoleva

otsuse p-de 14.4.5 ja 14.5.3 järgi tuleb lugeda lepingutingimustele vastava seadme üleandmise

ajaks 16. juuni 2016.

14.7. Pooled vaidlevad, mis ajaks pidi müüja andma üle töökorras seadme. See mõjutab

eelkõige hinnangut liisinguandja leppetrahvi nõudele ja seeläbi müüja nõude rahuldamise

ulatust, aga viivituse aeg ja kestus on olulised ka liisinguvõtja kahjunõude lahendamisel.

14.7.1. Lepingu II p 4.3 esimeses lauses lepiti kokku valduse üleandminse ajaks 2015. aasta

43. nädal. CMR saatelehe (dtl 436) kohaselt saabus seade liisinguvõtja tehasesse

26. oktoobril 2015. Liisinguandja ega liisinguvõtja ei väida, et seadme tegelik kohale-

toimetamine ja liisinguvõtja valdusesse andmine nimetatud kuupäeval tähendaks hilinemist

lepingu täitmisel.

14.7.2. Lepingu II p 4.3 teine ja kolmas lause nägid ette, et seadme lõplik üleandmine toimub

peale installeerimist, kusjuures nii seadme valduse üleandmisel kui ka lõplikul üleandmisel

vormistavad müüja ja liisinguvõtja vastuvõtuaktid. Ringkonnakohus leiab, et valduse

üleandmise aktina tuleb käsitleda eelmises alapunktis viidatud saatelehte, aga lõpliku

üleandmise aktina 9. märtsi 2016 akti koostoimes 16. juuni 2016 protokolliga.

14.7.3. Õige on müüja arusaam, et lepingus II puudub selge kokkulepe, millal pidi toimuma

lõplik üleandmine vastuvõtuakti p 4.3 teise ja kolmanda lause tähenduses. Siiski sisaldub vastav

kokkulepe lepingu I p-s 2.4. Kui võrrelda lepingu I p-te 2.3 ja 2.4, siis nähtub neist, et seadme

valduse ja lõpliku üleandmise vahe ei saanud ületada kahte nädalat: esimene neist pidi toimuma

43. nädalal ja teine 44. nädalal. Ringkonnakohus nõustus eespool p-s 13 maakohtuga, et

lepingu I täpsemaid tingimusi saab käsitleda müüja ja liisinguvõtja (eelneva) kokkuleppena mh

seadme tarnetingimuste kohta.

14.7.4. Kui seadme valdus anti üle 26. oktoobril 2015 ja sellest ajast lõplikku üleandmiseni ei

võinud kuluda üle kahe nädala, siis pidi lõplik üleandmine toimuma hiljemalt

9. novembril 2015. Alates 10. novembrist 2015 oli müüja viivituses oma lepingulise kohustuse

täitmisega.

15. Müüja nõudeid mõjutavad eelmises p-s 14 ja selle alapunktides tuvastatud asjaolud ja

tehtud järeldused järgmiselt.

15.1. Alates 16. juunist 2016 vastas seade lepingutingimustele. Juba enne seda oli koostatud ja

allkirjastatud akt. Järelikult muutus müüja nõue liisinguandja vastu viimase osamakse

20 284,56 eurot tasumiseks VÕS § 82 lg 7 ja müügilepingu II p 3.1 viimase lõigu järgi

sissenõutavaks viie pangapäeva (17., 20., 21., 22. ja 27. juuni) möödumisel 28. juunil 2016.

15.2. Liisinguvõtja tasus 29. augustil 2016 müüjale 10 142,28 eurot. Ringkonnakohus tuvastas

eespool p 14.4 alapunktides, et see ei olnud tasu lisatöö ega täiendava võimekuse eest.

Koostoimes 8. aprilli 2016 lisaga järeldub ka ülekande summast piisava selgusega, et tasuti

pool viimasest osamaksest.

15.3. VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse

olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik.

Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Müüja ei toonud esile

asjaolusid, mis viitaks liisinguandja isiklikule kohustusele. Samuti ei vaielnud liisinguandja sel

viisil täitmisele vastu. Niisiis on liisinguvõtja kohustus viimase osamakse tasumiseks poole ehk

10 142,28 euro ulatuses 29. augustil 2016 täidetud.

12 (15)

15.4. Vaidlustamata asjaoludel pole müüjale viimasest osamaksest rohkem makstud. Seega on

lepingu p 3.1 järgne kohustus 10 142,28 euro osas täitmata ja müüja saab nõuda liisinguandjalt

VÕS § 108 lg 1 alusel selle täitmist.

15.5. Müüja nõuab VÕS § 113 lg 1 ja lepingu II p 3.2 alusel lisaks viivist. Hagiavalduse

27. novembri 2017 täpsustuse p 2.3.5 järgi soovis ta viivist määraga 0,1% päevas kuni ajani,

mil täitub lepingu II p 3.2 järgne piirsumma 10% seadme hinnast ehk 13 523,40 eurot.

Ajavahemik nõude sissenõutavaks muutumisest (29. juuni 2016) kuni liisinguvõtja ülekandeni

(29. august 2016) kestis 62 päeva ja viivis selle aja eest on 1257,64 eurot (= 20 284,56 × 0,1%

× 62). Alates 30. augustist 2016 kuni käesoleva otsuse kuupäevani on möödunud lisaks

1662 päeva, mille eest arvutatud viivis on 16 856,47 eurot (= 10 142,28 × 0,1% × 1662).

Maakohus otsustas õigesti, et lepingu II p 3.2 piirab lõplikult liisinguandja rahalise kohustuse

võimaliku rikkumise korral nõutava viivise, st müüja ei saa nõuda viivist rohkem kui

13 523,04 eurot. Apellatsioonkaebuses palus müüja viivisena välja mõista 13 523 eurot, st

sellest suuremas ulatuses pole viivise nõude rahuldamata jätmine enam vaidlusalune. Eelneva

arvutuse põhjal on müüjal viivise nõue selles summas.

16. Liisinguandja leppetrahvi nõude osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et see on

põhjendatud ja seda saab edukalt kasutada tasaarvestuseks müüja viivise nõudega. Müüja

apellatsioonkaebus ei ole selles osas edukas.

16.1. Müüja tugines apellatsioonkaebuses mh väitele, et liisinguandja kaotas VÕS § 159 lg 2

tõttu õiguse leppetrahvi nõuda, sest ei teatanud oma nõudest mõistliku aja jooksul. Maakohtus

müüja sama väidet ei esitanud. Seetõttu tuleb kontrollida, kas müüja väide on TsMS § 652

lg-te 1–4 järgi lubatav.

16.2. Sisuliselt sätestab VÕS § 159 lg 2 õigust lõpetava tähtaja. Sellise tähtaja järgimist peab

kohus kontrollima omal algatusel (Riigikohtu 23. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-

12, p 11 kolmas lõik). Siiski on leppetrahvi teatamise tähtaegsuse puhul erisus, et kohtu ette

peavad olema toodud asjaolud, millest nähtub, et leppetrahvi nõudmisest ei ole mõistliku aja

jooksul teatatud (vt tagaseljaotsuse kontekstis Riigikohtu 5. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-53-13, p 15 teine lõik). Järelikult peab kohus omal algatusel kontrollima VÕS § 159 lg 2

kohaldamise eelduseid nende andmete põhjal, mis nähtuvad poolte esile toodud asjaoludest.

16.3. Käesoleval juhul ei nähtu poolte väidetest, et liisinguandja oleks teatanud leppetrahvi

nõudest enne hagile vastamist, st 11. jaanuari 2018. Nii pidi maakohus kontrollima, kas sel ajal

leppetrahvi nõudmine jääb VÕS § 159 lg 2 järgse tähtaja piiridesse. Müüja vastav

apellatsiooniväide on niisiis lubatav.

16.4. Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb

kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades. Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise

ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust,

arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes

tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 9. mai 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Samad põhi-

mõtted on asjakohased ka käesoleval juhul.

16.5. Liisinguandja märkis 17. märtsi 2016 kirjas müüjale, et tema arusaamist mööda peavad

viimase osamaksega seonduva omavahel selgitama müüja ja liisinguvõtja (dtl 72–73). Esile

pole toodud, et müüja oleks pärast seda ja enne hagi esitamist liisinguandjale teatanud oma

rahalisest nõudest. Kirjeldatud olukorras võis liisinguandja mõistlikult eeldada, et temalt enam

tasumist ei nõuta. Lisaks sai liisinguandja 8. aprilli 2016 lisa müüja poolt allkirjastamise põhjal

mõistlikult eeldada, et müüja on nõus viimase osamakse tasumisega nii, et selle maksab

liisinguvõtja hiljemalt novembris 2017. Ühtlasi nähtub liisinguandja 17. märtsi 2016 kirjast, et

ta oli teadlik kahju hüvitamise nõude esitamisest liisinguvõtjalt müüjale. Lepingus II kokku-

lepitud leppetrahvi eesmärk oli eelkõige katta liisinguvõtja kahju (vt pikemalt järgnevas p 19).

13 (15)

Lepingu II ülesehitusest järeldub, et müüja viivise nõue p 3.2 alusel ja liisinguandja leppetrahvi

nõue p 6.3 alusel järgisid sisuliselt eesmärki tagada võrdselt müügilepingu osapoolte kohustusi

viivituse korral. Neil asjaoludel ei pidanud liisinguandja n-ö igaks juhuks teavitama müüjat oma

võimalikust leppetrahvi nõudest.

16.6. Ringkonnakohus tuvastas, et müüja heastas rikkumise 16. juuniks 2016 ja leppetrahvi

nõue esitati 11. jaanuaril 2018. Eelmises p-s 16.5 märgitud asjaoludel ei ole umbes pooleteise

aasta pikkune aeg ebamõistlik. Järelikult ei ole liisinguandja leppetrahvi nõue VÕS § 159 lg 2

alusel lõppenud.

16.7. Maakohus lähtus sellest, et müüja viivitus kestis üle 100 päeva. Ringkonnakohus leidis,

et nii täitmise tähtaeg kui ka kohane täitmine on hilisemad – vastavalt 9. november 2015

ja 16. juuni 2016, aga see ei mõjuta leppetrahvi suurust. Liisinguandja saab leppetrahvi nõuda

lepingu II p-s 6.3 märgitud piirsummas 13 523,04 eurot, mis vastab 100 päeva pikkusele

viivitusele. Eespool märgitud kahe kuupäeva vahele jääb pikem kui 100-päevane ajavahemik.

Nii otsustas maakohus õigesti, et VÕS § 197 lg 2 esimene lause järgi lõppesid tasaarvestuse

tulemusena nii müüja viivise nõue kui ka liisinguandja leppetrahvi nõue.

17. Müüja nõuded lahenevad eelneva põhjal järgmiselt:

-

põhinõude saab rahuldada osasummas 10 142,28 eurot (eespool p 15.4); seda ületavas

osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja jätta müüja nõue rahuldamata;

-

viivise nõue on liisinguandja eduka tasaarvestuse tõttu lõppenud (p 16.7) ja maakohus

jättis selle kokkuvõttes õigesti rahuldamata.

18. Liisinguvõtja nõuete aluseks oleva asjaolu ja rahuldamise eeldusena tuvastas maakohus

põhimõtteliselt õigesti, et müüja hilines oma lepingulise kohustuse täitmisega (vt täpsustused

eespool p-des 14.6, 14.7.4 ja 16.7) ning see võis põhjustada liisinguvõtjale kahju.

18.1. Ainetu on müüja etteheide, et liisinguvõtja hagi ei saanud menetleda tulenevalt tema

menetluslikust rollist müüja hagi lahendamisel. Suuresti põhjustas müüja ise menetlusliku

segaduse sellega, et esitas algse hagi liisinguandja ja liisinguvõtja vastu, aga pärast täpsustamist

nõudis raha maksmist ainult liisinguandjalt. Samas on maakohus menetluslikult korrektselt

võimaldanud liisinguvõtjal osaleda müüja ja liisinguandja vaidluses iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna, sest tal oli huvi vaidluse lahendamiseks liisinguandja kasuks. See ei takista

sama tsiviilasja raames liisinguvõtja hagi lahendamist (TsMS § 374).

18.2. Kohtueelse õigusabikulu osas leidis maakohus õigesti, et see on kahjuna hüvitatav.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Poolte läbirääkimistel ja

kirjavahetuses lepingule I viitamine ei tähenda, et vastav õigusabikulu ei oleks tingitud seadme

puudustest, st lepingu II rikkumisest. Lisaks nõustus ringkonnakohus eespool p-s 13

maakohtuga ka selles, et lepingu I sisuga saab vaidluse lahendamisel osaliselt arvestada.

18.3. Nõustamise kulu osas ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. Engholdi arve (dtl 402)

kajastab küll liisinguvõtja kulu ja selle põhjal saab hinnata kahju suurust, aga sellest ei nähtu

seost seadme, selle paigaldamise ega selle kasutamise võimalike takistustega. Ringkonnakohus

põhjendas eespool p-s 12.2, et asja lahendamisel ei saanud maakohus arvestada AP ja KM

kirjalike seletustega. Kõnealuse arve ja sellel kajastatud kulu seotus seadme puudustega ei ole

ka eluliselt usutav. Arve koostati 4. detsembri 2017, aga liisinguvõtja väitel toimus nõustamine

2015. aasta lõpust kuni 2016. aasta augustini. Liisinguvõtja kirjeldas 29. veebruari 2016 kirjas

müüjale oma senist kahju ega nimetanud selle hulgas võimalikku nõustamise kulu. Samuti ei

nähtu viidet niisugusele kulule märkusest aktis. Tunnistajad RV ja MS ei andnud ütlusi selle

kohta, et liisinguvõtja oleks pidanud kasutama kolmandast isikust nõustajat. Pigem järeldub

ütlustest, et nõu küsiti müüjalt ja tootjalt. Neil kaalutlustel ei tuvasta ringkonnakohus, et

Engholdi arvel kajastatud kulu kui võimaliku kahju ja müüja rikkumise vahel oleks põhjuslik

seos (VÕS § 127 lg 4).

14 (15)

18.4. Saamata jäänud tulu osas jättis maakohus liisinguvõtja hagi kokkuvõttes õigesti

rahuldamata, sest majandusnäitajate langusest ei saa järeldada seost seadme ja selle puudustega.

Vastavalt eespool p-s 12.2 märgitule tuleb põhjendustest jätta välja viide KM arvamusele, aga

ülejäänud põhjendustega ringkonnakohus nõustub. Liisinguvõtja heidab müüjale alusetult ette

muude mõjutegurite tõendamata jätmist. Kahju hüvitamise nõude eeldused (sh põhjusliku seose

müüja rikkumise ja konkreetse kahju vahel) pidi esile tooma ja vaidluse korral tõendama

liisinguvõtja. Kohus saaks TsMS § 233 lg 1 alusel hinnata kahju suurust, aga ei saa sel viisil

tuvastada põhjuslikku seost.

18.5. Alusetu rikastumise nõue jäi tulemusena samuti õigesti rahuldamata, aga vastavaid

põhjendusi tuleb muuta. Ringkonnakohus tuvastas eespool p 14.4 alapunktides, et 22 mm

võimekus oli seadme lepingujärgne omadus ja sellele vastava kasutusotstarbega seadme

tarnimises oli pooltel kokkulepe. Seega on õige liisinguvõtja väide, et tal ei olnud kohustust

tasuda 22. augusti 2016 arvet 22 mm võimekuse saavutamise kui lisatöö eest. Samas otsustas

ringkonnakohus p-des 15.2 ja 15.3 täiendavalt, et liisinguvõtja täitis liisinguandja kohustuse.

VÕS § 78 lg 4 näeb ette tagasinõude esialgse võlgniku, st käesoleval juhul liisinguandja vastu,

aga liisinguvõtja ei saa nõuda oma sooritust tagasi müüjalt. Neil kaalutlustel pole vaja vastata

müüja ülejäänud vastuväidetele samale nõudele, sh aegumise vastuväitele.

19. Vahekokkuvõttena saab märkida, et liisinguvõtja nõue müüja vastu on põhjendatud üksnes

kohtueelse õigusabikulu hüvitamine summas 1210 eurot. Siiski tuleb nõue ka selles osas jätta

rahuldamata VÕS § 161 lg-s 2 sätestatud piirangu tõttu. Ringkonnakohus põhjendab seda

järgmiselt.

19.1. VÕS § 101 lg 1 p 3 nimetab ühe õiguskaitsevahendina kahju hüvitamise nõude. VÕS

§ 101 lg 2 järgi saab kahju hüvitamist nõuda koos kõigi teiste seadusest või lepingust tulenevate

õiguskaitsevahenditega. Lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda

leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata (VÕS § 161 lg 1). Kui kahjustatud lepingupool võib

nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida

leppetrahv ei katnud (VÕS § 161 lg 2). Nende normide mõtte kohaselt tähendab leppetrahvi

kokkulepe mh, et lepingut rikkunud pool vastutab kahju hüvitamise eest esmalt kokkulepitud

leppetrahvi piires ja seda ületava kahju korral ka suuremas summas. Siiski ei saa neist normidest

teha järeldust, et rikkumise tagajärjel tuleks maksta nii leppetrahv kui ka hüvitada kogu kahju.

19.2. Liisingulepingu puhul kehtivad kahju hüvitamise erisused. VÕS § 365 lg 1 sätestab, et

liisinguvõtja võib esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et

müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal

kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda

eseme omandi üleandmist. Käesolevas asjas esitatud liisinguvõtja nõue vastab neile

tingimustele, sest ta soovib kahju hüvitamist, mis tekkis lepingus II sisalduvad müüja ja

liisinguandja vahelise müügilepingu rikkumisest.

19.3. Kui liisinguandja ja müüja leppisid kokku leppetrahvi müüja täitmise hilinemise puhuks,

siis on selle esmane eesmärk katta liisinguvõtjale tekkida võiv kahju. Pooled ei toonud esile

asjaolusid ega esitanud väiteid, mis viitaks liisinguandja võimalikule kahjule seoses müüja

kohustuse täitmise hilinemisega. Järelikult tuleb kohaldada VÕS § 161 lg 2 ning selleks

võrrelda liisinguandja tasaarvestuseks kasutatud leppetrahvi nõuet summas 13 523,40 eurot ja

liisinguvõtja põhjendatud kahju hüvitamise nõuet summas 1210 eurot. Liisinguandja

leppetrahvi nõue on suurem, st liisinguvõtja saaks panna müüja vastu maksma kahju hüvitamise

nõude üksnes osas, mis ületab leppetrahvi. See tingimus ei ole täidetud, mistõttu tuleb

liisinguvõtja nõue jätta rahuldamata ja maakohtu otsus selle nõude rahuldamise osas tühistada.

Müüja apellatsioonkaebus on kõnealuses osas edukas.

15 (15)

20. Kokkuvõtvalt lahenevad poolte nõuded ja kaebused järgmiselt:

-

müüja hagi rahuldatakse summas 10 142,28 eurot, st liisingu kaebus on edukas

osaliselt, sest temalt välja mõistetud summa väheneb samuti 10 142,28 euro võrra;

-

liisinguvõtja hagi jääb tervikuna rahuldamata, st müüja kaebus on selles osas edukas ja

liisinguvõtja kaebuse taotlus tema hagi suuremas osas rahuldamiseks pole edukas.

21. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad iga poole enda kanda.

21.1. Müüja esitas algselt hagi, milles märkis kostjatena liisinguandja ja liisinguvõtja, aga ei

esitanud selles nõudeid liisinguvõtja vastu. Seetõttu jättis maakohus 10. mai 2019 määrusega

hagi liisinguvõtja suhtes läbi vaatamata ja menetluskulude jaotuse üldreeglite kohaselt peaks

liisinguvõtja kulud jääma TsMS § 168 lg 2 alusel müüja kanda. Liisinguandja vastu esitatud

põhinõue rahuldatakse osaliselt, selles osas on kohtul müüja ja liisinguandja vahel kulude

jaotamisel võimalik valida sobiv TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud alternatiivide seast.

21.2. Liisinguvõtja hagi müüja vastu jääb rahuldamata, mistõttu kulude üldreeglitest kohalduks

TsMS § 162 lg 1, mille järgi kulud peaks kandma liisinguvõtja. Samuti pole liisinguvõtja hagi

rahuldamist puudutavas osas edu tema kaebusel, st ka need kulud võiks jääda TsMS § 171 lg 1

alusel tema kanda.

21.3. Kohtuasja tulemus tervikuna on selline nagu pakkusid liisinguvõtja ja liisinguandja

ringkonnakohtu istungil kompromissina, millega müüja ei nõustunud, st põhimõtteliselt saaks

kohus kaaluda müüja kahjuks TsMS § 163 lg 2 kohaldamist.

21.4. Menetluskulude jaotus peab lähtuma eelkõige õigluse põhimõttest. Käesoleval juhul ei

ole võimalik panna kõiki menetluskulusid müüja kanda, sest liisinguvõtja hagi jääb tervikuna

rahuldamata ja TsMS § 163 lg 2 kohaldamise eeldus ei ole selles osas täidetud. Kirjeldatud

menetluslik olukord on kokkuvõttes piisavalt erandlik, et jaotada kulud TsMS § 162 lg 4 alusel

jättes need iga poole enda kanda. Selle tulemusena rahuldatakse ka liisinguvõtja kaebus

osaliselt, sest menetluskulude jaotuse osas saavutas ta apellatsiooniga senisest soodsama

tulemuse.

21.5. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

22. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse

resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi

seniste menetluskulude jaotuse.

(allkirjastatud digitaalselt)