2-16-8751/200 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. märts 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-8751

Tsiviilasi

Ivar Musta hagi Orkla Eesti AS (ühendatud aktsiaseltsiga

PÕLTSAMAA

FELIX)

vastu

autoritasu,

teose

õigusvastase kasutamise teel saadud tulu, kahjuhüvitise

ning viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Ivar Musta apellatsioonkaebuse hind 117 069 eurot 85 senti

Orkla Eesti AS apellatsioonkaebuse hind 0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ivar

Musta

apellatsioonkaebus

ja

Orkla

Eesti

AS

vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

1. detsember 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Ivar Must (isikukood: XXXXXXXXXXX),

esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Anneli Aab

Vastuapellant (kostja): Orkla Eesti AS (registrikood:

11267031), esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja

advokaat Mari Must

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata Ivar Musta hagi Orkla Eesti AS-i vastu rikkumise teel saadud tulu nõude

41 152,70 eurot, kahjunõude 5981,60 eurot, viivise nõude hagi rahuldatud osalt 47 134,30

eurot, ning osas, milles maakohus jättis menetluskulud Ivar Musta kanda ja mõistis Ivar

Mustalt Orkla Eesti AS-i kasuks välja menetluskulud 24 462,53 eurot.

2. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning

mõistab Orkla Eesti AS-lt Ivar Musta kasuks välja rikkumise teel saadud tulu 41 152,70

eurot ja kahjuhüvitise 5981,60 eurot, kokku 47 134,30 eurot, ning viivise summalt

47 134,30 eurot alates 3. juunist 2016 kuni 19. märtsini 2021 summas 18 074,73 eurot ja

alates 20. märtsist 2021 kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

ning jätab menetluskulud kõigis kohtuastmetes 20% ulatuses Ivar Musta ja 80% ulatuses

Orkla Eesti AS-i kanda.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Rahuldada Ivar Musta hagi Orkla Eesti AS-i vastu osaliselt ning mõista Orkla Eesti

AS-lt Ivar Musta kasuks välja rikkumise teel saadud tulu 41 152,70 eurot ja kahjuhüvitise

5981,60 eurot, kokku 47 134,30 eurot, ning viivis summalt 47 134,30 eurot alates 3. juunist

2016 kuni 19. märtsini 2021 summas 18 074,73 eurot ja alates 20. märtsist 2021 kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4.2. Jätta rahuldamata Ivar Musta hagi Orkla Eesti AS-i vastu autoritasu 38 908 euro,

rikkumise teel saadud tulu 8855,71 eurot ja kahjunõude 11 500 eurot (kokku 59 263,71

eurot) väljamõistmiseks.

4.3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes 20% ulatuses Ivar Musta ja 80% ulatuses

Orkla Eesti AS-i kanda.

5. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

6. Rahuldada Ivar Musta apellatsioonkaebus osaliselt ja jätta Orkla Eesti AS-i

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Võtta asja materjalide juurde Ivar Musta 15. jaanuari menetlusdokumendiga esitatud

pooltevahelise kirjavahetuse alates 2016. a jaanuarist kuni 9. märtsini 2016.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Ivar Must (hageja) esitas 3. juunil 2016 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista

aktsiaseltsilt PÕLTSAMAA FELIX (registrist kustutatud 2. aprillil 2018, ühendatud Orkla

Eesti AS-ga; kostja) välja autoritasu 50 000 eurot, teose õigusvastase kasutamise teel saadud

tulu 10 000 eurot alates 2013 aastast kuni hagi esitamiseni, kahjuhüvitise kohtuväliste

õigusabikulude eest 1981 eurot 60 senti ning jooksva viivise alates hagiavalduse esitamisest

kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Menetluse kestel hageja täiendas ja täpsustas oma nõudeid.

15. mail 2017 täpsustas hageja autoritasu nõuet, nõudes kostjalt 38 908 eurot, ning esitas

täiendava kahju hüvitamise nõude teosest arranžeeringute tegemise eest 17 500 eurot. Hageja

1. märtsil 2018 esitatud lõplikuks nõudeks oli 108 398 eurot 1 sent, mis sisaldas saamata jäänud

autoritasu 38 908 eurot, rikkumise teel saadud tulu 50 008 eurot 41 senti ja kahjuhüvitist

19 481 eurot

60 senti.

Samuti

nõudis

hageja

seaduses

sätestatud

määras

viivist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel alates hagi esitamisest kuni põhinõude

rahuldamiseni.

Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on hageja helilooja, kes lõi 1994. a-l muusika (teose)

kostja kasutatud reklaamile „Põltsamaa, ehtne ja hea”. Teose loomiseks pöördus hageja poole

A.A., kuid hagejale teadaolevalt tegi reklaami reklaamiagentuur Guvatrak. Hagejal tekkisid

teose loomisel autori varalised ja isiklikud õigused, mis endiselt kehtivad. Kostja on alates

1994. a-st kasutanud hageja teost ja selle töötlusi (arranžeeringuid) reklaamides, mida

tõendavad hagiavaldusele lisatud reklaamklipid. Kõikides kostja reklaamides on äratuntav

korduv helifraas „Põltsamaa ehtne ja hea“, sarnane on nii meloodia kui ka rütm. Hageja esitas

oma väidete kinnitamiseks muusikute B.B., C.C. ja D.D. arvamuse, kes leidsid, et hageja 15.

mai 2017 menetlusdokumendi lisades 2–24 on „Põltsamaa ehtne ja hea“ fraasi taustal kasutatud

meloodia üks ja sama teos, mida on interpreteeritud ja arranžeeritud vastavalt soovitud stiilile.

Hagejalt ei ole küsitud nõusolekut ei teose kasutamiseks nii pika aja jooksul, teosest

arranžeeringute tegemiseks ega teose esitamiseks ärilistel eesmärkidel. Kostja ei ole teose

kasutamiseks saanud hagejalt litsentsi ning hageja ei ole loovutanud kostjale teose varalisi

õigusi. Autoriõiguse seadusest (AutÕS) ei tulene eeldust, et teose loomisel lähevad

autoriõigused tellijale üle. Poolte kokkulepe teose kasutamise kohta sai piirduda teose

kasutamisega 1994. a-l konkreetses reklaamis, mille jaoks teos oli loodud. Kostja ei ole

hagejale alates teose loomisest tasunud autori- ega litsentsitasu. Kostja on rikkunud hageja

varalisi õigusi, mh AutÕS § 13 lg 1 p-s 5 (õigus teose töötlemisele) ja p-s 9 (õigus teose

edastamisele) nimetatud õigusi. Samuti on kostja rikkunud hageja isiklikke õigusi: õigust

autorsusele, kuna üheski kostja reklaamikampaanias ei ole hagejat seostatud reklaami

muusikaga (AutÕS § 12 lg 1 p 1); õigust teoste puutumatusele, kuna aastate jooksul on teosest

tehtud erinevaid töötlusi ja arranžeeringuid (AutÕS § 12 lg 1 p 3); õigust lubada lisada teosele

teiste autorite teoseid (AutÕS § 12 lg 1 p 4); õigust teost täiendada (AutÕS § 12 lg 1 p 7).

Hagejal on AutÕS § 13 lg 1 ja § 14 lg 1 alusel kostja vastu seadusest tulenev autoritasu nõue

teose kasutamise ja sellest töötluste (arranžeeringute) tegemise ning nii teose kui ka sellest

tehtud töötluste (arranžeeringute) kasutamise eest reklaamides. Kuivõrd pooled ei ole

autoritasus kokku leppinud, on võimalik see kindlaks määrata selle järgi, mitu arranžeeringut

teosest on tehtud ning kui palju kostja on hageja teost ja selle arranžeeringuid kasutanud. Hageja

arvates saab aluseks võtta põhimõtted ja tasumäärad, mille alusel maksab hagejale autoritasu

Eesti Autorite Ühing (EAÜ). Viimase kümne aasta jooksul on EAÜ maksnud hagejale

autoritasu keskmiselt 2 eurot 34 senti teose kasutamise korra eest. Oma 19. septembri 2016

menetlusdokumendis palus hageja juhul, kui tal kohtu arvates ei ole AutÕS § 14 lg 1 alusel

seadusest tulenevat nõuet, käsitada vastavat nõuet autori õiguste rikkumise teel saadu

väljaandmise nõudena ning alternatiivselt AutÕS § 817 lg 1 p 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 1043 järgse nõudena. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel piiras hageja 15. mai 2017

menetlusdokumendis autoritasu nõude ajavahemikuga 2013–2016. Hageja esitas AS Emor

uuringu tulemused, millest nähtuvalt on kostja kasutanud hageja teost või selle arranžeeringut

eelkõige jookide (mahlad, mahlajoogid jms), köögivilja konservide (marineeritud kurgid

(Põltsamaa perekurk, piknikukurk, võileivakurk) ja valmistoitude (purgisupid – borš,

hernesupp, seljanka) reklaamimisel. Kõnealusel ajal on kostja kasutanud hageja teost kokku

kolmekümnes reklaamklipis, mida on telekanalite eetris avaldatud kokku 16 631 korda, mis

teeb keskmiselt u 4157 korda aastas. Keskmiseks autoritasu suuruseks oleks aastas 9727 eurot

(4157 × 2,34). See teeb kostja tasumata autoritasu suuruseks 38 908 eurot, mille hageja palub

kostjalt välja mõista. Kui vähendada autoritasu nõuet nende reklaamklippide (1193 tk) võrra,

milles asjatundjate hinnangul ei ole hageja teost kasutatud (s.o hageja 15. mai 2017 seisukoha

lisades 25–31 esitatud reklaamid), on tasumata autoritasu vähemalt 36 124 eurot 92 senti.

Samuti on hagejal õigus nõuda kostjalt teose õigusvastase kasutamisega saadu väljaandmist

AutÕS § 817 lg 1 p 3 ning VÕS §-de 1037 ja 1039 alusel. Teose kasutamine ja sellest erinevate

arranžeeringute tegemine ning nende kasutamine kostja reklaamides oli õigusvastane. Kostja

oli hageja autoriõigusi rikkudes pahauskne, kuna ta teadis või pidi teadma, et tal ei ole õigust

teost reklaamis kasutada, sh sellest arranžeeringuid teha. Kostja jätkas hageja autoriõiguse

rikkumist ka pärast seda, kui hageja pöördus 2015. a-l tema poole oma õiguste rikkumise

lõpetamise nõudega. Kuna kostja reklaamide eesmärgiks on suurendada oma tuntust ja kauba

müüki, on kostja müügitulu otseses põhjuslikus seoses hageja autoriõiguse rikkumisega. Hageja

teatas, et menetlusökonoomilistel kaalutlustel esitab ta rikkumise teel saadud tulu väljaandmise

nõude viimase kolme aasta, s.o ajavahemiku 2013 kuni hagi esitamiseni, eest. VÕS § 1039 teise

lause kohaselt peab kostja hagejale teatama, millist tulu ta rikkumisest sai. 1. märtsi 2018

menetlusdokumendis täpsustas hageja rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõuet. Hageja

leidis, et kostja esitatud E.E. 24. jaanuari 2018 tabeli „AS Põltsamaa Felix 2013–2016 tulu

konkreetsete toodete lõikes“ alusel ei ole võimalik kostja saadud tulu kindlalt tuvastada ning

kostja on teinud tulust lubamatuid mahaarvamisi. Seetõttu tugines hageja nõude suuruse

määramisel kostja eeldatavalt saadud tulule. Kui jätta töötajate palgakulu ning turundus- ja

turustuskulud kostja tulust maha arvamata, on kostja saanud ajavahemikul 2013–2016 hageja

õiguste rikkumise tagajärjel tulu vähemalt 1 111 298 eurot. Menetlusökonoomilistel

kaalutlustel nõudis hageja praeguses menetluses kostjalt teose õigusvastase kasutamise teel

saadud tulu välja 50 008 eurot 41 senti, mis on 4,5% kogutulust. Hageja jättis endale õiguse

nõuda ülejäänud rikkumise teel saadud tulu eraldi menetluses.

Hagejal on AutÕS § 817 lg 1 p 1 ja VÕS § 1043 alusel koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5

õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist kohtuväliste õigusabikulude eest. Hageja pöördus alguses

ise oma õiguste kaitseks kostja poole, nõudes rikkumise lõpetamist, kuid see ei olnud

tulemuslik. Seejärel pöördus hageja advokaadi poole ning on kandnud kohtuväliseid

õigusabikulusid kokku 1981 eurot 60 senti. Jaanuarist märtsini 2016 toimusid poolte vahel

kohtuvälised läbirääkimised vaidluse lahendamiseks, kuid pooled ei jõudnud kokkuleppele ja

kostja ei lõpetanud teose arranžeeringute kasutamist oma reklaamides.

Hagejal on eraldiseisev kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel

tema teosest ilma nõusolekuta arranžeeringute tegemise eest. Sellega on rikutud hageja

isiklikke õigusi teose puutumatusele (AutÕS § 12 lg 1 p 3) ja täiendamisele (AutÕS § 12 lg 1

p 7) ning varalist õigust teha teosest töötlusi (AutÕS § 13 lg 1 p 5). Hagejal jäi saamata tasu,

mida ta oleks saanud siis, kui kostja oleks tema poole pöördunud nõusoleku saamiseks, et

kolmas isik teeb arranžeeringu, või palunud hagejal endal arranžeeringu teha. Hageja

tavapärane tasu arranžeeringu tegemise eest on u 3500 eurot. Võttes arvesse, et hageja teosest

tehti viis arranžeeringut, palus hageja mõista kostjalt välja 17 500 eurot. 29. septembri 2017

menetlusdokumendis ja edaspidi tugines hageja teosest nelja erineva arranžeeringu tegemisele.

Hageja nõuded ei ole ka osaliselt aegunud. Hageja ja kostja pidasid jaanuarist märtsini 2016

läbirääkimisi, mistõttu ei saa seda ajavahemikku aegumistähtaja hulka arvestada. Hageja esitas

viivise nõude VÕS § 113 lg 1 alusel ning palus viivise välja mõista alates hagi esitamisest kuni

nõude täieliku rahuldamiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Hageja ei ole tõendanud, et ta oli 1994. a reklaami muusika autor. Teos ei ole avaldatud hageja

nime all, mistõttu seadusest ei tulene hageja autorsuse eeldust. Kostja ei tunnusta hageja

autorsust. Hageja on registreerinud teose EAÜ juures alles 10. novembril 2015, s.o vaid üks

päev enne kostja poole pöördumist. Kostja ei tellinud 1994. a-l reklaami A.A.lt, vaid

reklaamiagentuurilt Guvatrak.

Kostjale läksid reklaamimuusika tellimisel üle selle reklaamis kasutamiseks vajalikud õigused.

Hageja enda väidete kohaselt telliti temalt teos reklaamis kasutamiseks ja ta lõi selle

spetsiaalselt kostjale. Eeldusel, et hageja oli teose autor, oli ta lepingu sõlmimisel ja tellimuse

täitmisel teadlik kostja tahtest kasutada teost oma toodete reklaamis. Seega võib eeldada, et

hageja oli teose sellisel viisil kasutamisega nõus. Uue muusikateose loomisel on tegemist

töövõtulepinguga, mille puhul pidid teose reklaamis kasutamiseks vajalikud õigused seadusest

tulenevalt kostjale üle minema.

Hageja ei ole tõendanud 1994. a teose kasutamist ja sellest arranžeeringute tegemist. Kostja

1994. a reklaami ja 2013–2016 reklaamide helitaust on erinev. Hageja ei ole tõendanud, et

15. mai 2017 menetlusdokumendi lisades 2–31 toodud reklaamide muusika on 1994. a

muusikateose arranžeering. Kostja 2013–2016 reklaamides kasutatud muusika on tellitud

erinevatelt muusikutelt (F.F.ilt ja G.G.lt). Reklaamibüroo DDB Eesti OÜ sõlmitud lepingute

kohaselt lepiti kokku uute ja seni avalikustamata muusikateoste loomises. Kui võtta piisavalt

lühike lõik mis tahes loost, on peaaegu alati võimalik leida sarnasusi. Seda kinnitab H.H.

arvamus, mille kohaselt juhusliku kokkulangemise saab kahtluse alla seada vaid olukorras, kus

mõistliku pikkusega teose osa või tervikteose vahel esineb ulatuslikke kokkulangevusi mitmete

komponentide (meloodia, kontrapunkt, rütm jne) osas. Kostja seadis kahtluse alla B.B., C.C. ja

D.D. arvamuse, mis tugineb vahetult enne arvamuse küsimist hageja enda koostatud

noodikirjale, mis erineb I.I., H.H. ja J.J. üksteisest sõltumatult originaalteose alusel koostatud

noodikirjadest. Kostja reklaamides 2016. a-l kasutatud meloodia on ka hageja enda esitatud

B.B., C.C. ja D.D. arvamuse kohaselt uus teos.

Hageja nn autoritasu nõue ei ole põhjendatud. Riigikohus on selgitanud, et autori hüvitisnõude

tema õiguste rikkumise tuvastamisel saab rahuldada kas rikastumise väljanõudmise või kahju

hüvitamise nõudena. Hageja nõue on 2013. a osas osaliselt aegunud. Hageja esitas hagi

3. juunil 2016, millest tulenevalt saab hageja nõuda kahju hüvitamist või alternatiivselt alusetu

rikastumisega saadu väljaandmist üksnes ajavahemiku 3. juuni 2013 kuni 3. juuni 2016 eest.

Tasu suuruse arvutamisel on hageja lähtunud valedest alustest. Nii VÕS § 127 lg 6 kui ka

VÕS § 1037 lg 1 kohaselt oleks hagejal muude eelduste täidetuse korral õigus saada

litsentsitasu, mida tavapäraselt sellise muusikateose kasutusviisi eest makstakse. EAÜ ei tegele

litsentsitasu kogumisega reklaamides kasutatud muusika eest, mistõttu hageja on

põhjendamatult lähtunud EAÜ litsentsitasu arvutamise põhimõtetest. Reklaamis kasutatud

muusikateoste litsentsitasude osas on Eestis aastakümnete jooksul välja kujunenud

tasuarvestuskord ja tariifid. Kuna arranžeeringu kasutamisel piirdub algse teose autori tegevus

üksnes nõusoleku andmisega, peaks saadav tasu olema väiksem uue teose loomise ja selle

kasutusõiguse andmise tasust.

Kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmine on hea usu vastane. Hageja teadis teose ja selle

väidetavate arranžeeringute kasutamisest juba alates 1994–1996, kuid esitas autoriõiguse

rikkumisest tuleneva nõude alles novembris 2015. Seega on hageja käitumine olnud

vastuoluline. Alternatiivselt tuleb kahjuhüvitist vähendada. Hageja enda sõnul telliti teos temalt

spetsiaalselt kostja toodete reklaamis kasutamiseks, kuid ta ei andnud sellele vaatamata üle

teose kasutamiseks vajalikke autoriõigusi ega litsentsi teose reklaamis kasutamiseks. Hagejalt

võis mõistlikult oodata, et ta annab kostjale vastavate õiguste puudumisest mõistliku aja jooksul

teada.

Hageja nõue rikkumisega saadud tulu väljaandmiseks ei ole põhjendatud. Hageja ei ole

tõendanud VÕS § 1039 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, sh hageja õiguste rikkumist,

kostja teadmist sellest ega põhjuslikku seost kostja „Põltsamaa“ kaubamärgiga toodete müügist

saadud tulu ja nende toodete reklaamis kasutatud muusika vahel. Turu-uuringute kohaselt

eelistavad tarbijad kaubamärgi „Põltsamaa“ tooteid tulenevalt kaubamärgi eestimaisusest ja

pikkadest traditsioonidest. Toiduainetööstuses sõltub toote läbimüük ja saadav tulu väga

paljudest asjaoludest, sh tarbija varasemast positiivsest kogemusest ja tootemüügi

edendamiseks tehtavatest erinevatest kampaaniatest (hinnapakkumised, tarbijamängud jne).

Reklaamis kasutatud muusika panus tarbija ostuotsuse tegemisse on kordades väiksem kui

4,5%. Hageja pole tõendanud, et kostja poleks saanud tulu või oleks saanud vähem tulu, kui ta

oleks reklaamis kasutanud teistsugust muusikat. Kostja ei teadnud ega saanudki teada oma

õigustuse puudumisest. 2013–2016 kostja reklaamides kasutatud muusikateosed on tellitud

erinevatelt muusikutelt ning kostjale teadaolevalt oli tegu tema jaoks loodud uute teostega.

Kostja on toidutööstus, kellel puuduvad eriteadmised muusikavaldkonnas, mistõttu ta ei saanud

ega pidanudki aru saama, et reklaamides kasutatud muusikateosed võiksid olla 1994. a teose

arranžeeringud. Seega ei ole kostja olnud raskelt hooletu VÕS § 15 lg 4 tähenduses. Kostja

tulust tuleb maha arvata konkreetsete toodete tootmise ja turustamise kulud ning turunduskulud.

Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Vaatamata advokaadi

õigusabi kasutamisele ei suutnud hageja kohtueelse suhtluse käigus üheselt välja tuua oma

nõude aluseks olevaid asjaolusid. Tehtud kulusid ei saa pidada vajalikuks ega põhjendatuks.

Need ei aidanud kaasa kohtuvälise kokkuleppe sõlmimisele, samuti ei tehtud nende eest

kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke toiminguid.

Kostja vaidles vastu hageja 15. mail 2017 esitatud täiendavale kahju hüvitamise nõudele ja

leidis, et hageja on samadele asjaoludele tuginedes juba esitanud kostja vastu nõude

38 908 euro saamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 11. juuni 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus märkis, et AutÕS § 4 lg 3 p 7 kohaselt on teoseks, millele tekib autoriõigus,

muusikateos tekstiga ja tekstita. Hageja on esitanud kohtule helifaili 1994. a reklaamist ning

faili tervest reklaamvideost, milles kõlava muusika autoriks loeb hageja ennast. Hageja nõue

puudutab vaid muusikalist osa. Kuigi tegemist on tekstiga muusikateosega, ei ole hageja

väitnud, et tema oleks teksti autor. AutÕS § 7 lg 1 alusel tekib autoriõigus teose loomisega ja

lg 3 järgi ei nõuta autoriõiguse tekkimiseks ning teostamiseks teose registreerimist,

deponeerimist või muude formaalsuste täitmist. AutÕS § 28 lg 2 kohaselt on teose autoriks

füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. Tunnistaja A.A. ütlustega on

tõendatud, et kostja 1994. a reklaami „Põltsamaa mahlad“ muusika autor on hageja. Tunnistaja

ütluste kohaselt oli tema selle reklaami kunstiline juht ja reklaam oli tellitud reklaamiettevõttelt

Guvatrak, kellega tunnistaja koostööd tegi. Lepingut hagejaga ei sõlmitud ja tasumisega tegeles

Guvatrak. Tunnistaja selgitas, et hageja kirjutas muusika konkreetse reklaami jaoks. Hageja

andis muusika üle fonogrammina ja tekstilise osa laulis sisse K.K.. Kostja ei ole hageja väidet

muusika autorsuse kohta ega tunnistaja A.A. ütlusi ümber lükanud. Kostja ei ole esitanud

tõendeid selle kohta, et reklaamis kasutatud muusika autor oleks keegi teine. Kostja taotletud

tunnistajate L.L. ja M.M. ütlused ei lükka tunnistaja A.A. ütlusi ümber. Oma väidete kohaselt

ei teadnud nad kumbki reklaami tegemise ajal, kes on muusika autor. Tunnistaja L.L. arvamus,

et muusika võis kirjutada K.K., on oletuslik.

Hageja esitatud 1994. a reklaami helifaili ning reklaamvideo pikkus on u 26 sekundit. Hageja

väitel on nimetatud muusikateosest kasutatud tema loata viimase tekstifraasi „Põltsamaa, ehtne

ja hea“ muusikat ja tegemist on kahe takti pikkuse osaga koguteosest. Hageja on esitanud

menetluses vaidlusaluse teose osa noodid, mille ta on reklaamis kasutatud muusika alusel üles

kirjutanud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et vaidluse all on vaid osa 1994. a teosest,

mitte kogu teos. Pooled esitasid kohtule mitme muusikaala spetsialisti arvamused selle kohta,

kas hilisemates reklaamides on kasutatud originaalmuusika osa: hageja esitas B.B., C.C. ja D.D.

23. septembri 2017 arvamuse ning kostja esitas I.I. 22. veebruari 2018 arvamuse. Need

spetsialistid on esitanud eri kujul ka teose üleskirjutuse kas astmetena või noodikirjas. Lisaks

on muusikaala spetsialistid H.H. ja J.J. esitanud algse teose osa noodikirja. Maakohus võrdles

algse teose üleskirjutusi ja märkis, et erinevate spetsialistide ja hageja enda üleskirjutused

erinevad osaliselt. Maakohtu hinnangul on ebaselge, milline oli hageja algne teos kirjapandud

kujul. Väidetavalt ei ole hagejal algset nooti alles. Kuna eeldatavalt on ka hageja ise kirjutanud

kohtule esitatud noodi üles kuulmise järgi ja see erineb teiste muusikute üles kirjutatust, ei saa

väita, et just hageja üles kirjutatud noodikiri on originaalteose originaalnoot. Eelnevast

tulenevalt puudub kindel võimalus hinnata, millist hageja teost on väidetavalt kasutatud ja

arranžeeritud.

Hageja õiguste rikkumise kohta leidis maakohus, et niivõrd lühikese teose osa puhul ei ole

võimalik üheselt hinnata, kas tegu on sama teosega või mitte. Pooled ei vaidle selle üle, et

reklaamid, milles hageja väitel on tema teost kasutatud, on suuremas osas helindatud teise

muusikaga. Vaidluse all on vaid kaks takti. Maakohus oli seisukohal, et muutusi tuleb vaadata

kontekstis ja nii lühikese helijupi puhul tuleb igasse muudetud noodikõrgusesse suhtuda

tõsisemalt. Kui kaheksast noodist on erinevus juba ühe noodi kõrguses, siis see on kogu teosest

12,5%, kahe noodi puhul juba 1/4. Selliste erinevuste puhul ei saa kindlalt väita, et tegemist on

sama teosega ja muudatused on tingitud vaid žanrilisest eripärast. I.I. märgib, et meloodiate

kujundamisel on loojad korrektselt arvestanud eesti keele väldetega ja sellest on tekkinud ka

meloodia rütm. Arvestades sõnalise fraasi lühidust (seitse silpi), mis kajastub ka muusikalises

fraasis, ning kasutatud sõnade välteid, rõhke jms, ei saa olla palju erinevaid rütme, mida võiks

kasutada. See asjaolu piirab võimalusi koostada samale sõnalisele fraasile täiesti erinev

muusikaline taust, seda eelkõige rütmi osas. Olles kuulanud üle hageja tõendina esitatud

reklaamklipid, järeldas maakohus, et ei saa üheselt asuda seisukohale, et tegemist on 1994. a

teose osa arranžeeringutega. Kohtuistungil uuriti vahetult hageja 15. mai 2017

menetlusdokumendi lisasid 2–24. Kuulatud tõendites on võimalik eristada grupiti reklaame,

kus vaidluse all olev teose osa on ühesugune. Hinnanud reklaamklippides kõlanud muusikalist

fraasi (teose osa) esitatud asjatundjate arvamustest ja kohtu tajumisvõimest lähtudes, asus

maakohus seisukohale, et nimetatud klippides kasutatud fraasid on küll algteosega sarnased,

kuid mitte sellisel määral, et neid saaks lugeda algteose töötluseks. Tegemist on juhusliku

sarnasusega, mille esinemisele aitavad muu hulgas kaasa vaidlusaluse muusikalise fraasi

lühidus ja eesti keele eripäradest tingitud rütmi parim kasutusvõimalus.

Maakohus märkis, et hageja ei ole esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, milline oli täpne

algteos ja et töötlused on selle koopiad. Seevastu on kostja esitanud tõendeid, et alates 2013. a

lõpust reklaamides kasutatud muusika on uus ja teiste autorite loodud. Kostja esitas

4. novembri 2013 lepingu CRUNCH INDUSTRY OÜ ja DDB Eesti Osaühingu vahel, milles

DDB Eesti Osaühing on oma kliendi aktsiaseltsi PÕLTSAMAA FELIX kasuks omandanud

litsentsi kliendi brändingu ja tootereklaami helilogo kasutamiseks. Lepingu p 2.2.1 kohaselt

pidi litsentsiandja mh uue fonogrammi tootmiseks tellima oma parimal äranägemisel valitud

autori(te)lt uue ja seni avalikustamata muusikateose loomise. Analoogne leping on samade

poolte vahel sõlmitud 1. märtsil 2016.

Kuna maakohus leidis, et kostja 2013–2016 reklaamides kasutatud muusika osa ei ole hageja

1994. a teose kasutus, töötlus ega arranžeering, jättis kohus hageja nõuded kostja vastu

rahuldamata. Kohus ei hinnanud poolte väiteid algset teost puudutavate õiguste ülemineku ega

hageja rahaliste nõuete kohta kostja vastu.

Maakohus jättis TsMS § 162 alusel kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus rahuldas

kostja menetluskulude väljamõistmise taotluse osaliselt, pidades põhjendatud õigusabikuludeks

23 970 eurot (ilma käibemaksuta), s.o 141 tundi tunnihinnaga 170 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Maakohtu

11. juuni 2018 otsus täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ning jätta

kõik menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palus hageja saata asi uueks läbivaatamiseks

tagasi maakohtule.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates järeldanud, et puudub

tõsikindel võimalus hinnata, millist hageja teost on kasutatud ja arranžeeritud. Maakohus ei ole

hinnanud tõendeid kogumis. Maakohtul oli võimalik hinnata lisaks teose üleskirjutusele teose

meloodiat, harmooniat, rütmi ning seda, kuidas muusikat tajutakse.

Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et algteose ja kostja reklaamides kõlava teose sarnasus on

juhuslik. Maakohtu järeldus, et vaidlusalune muusikaline fraas kostja reklaamides on iseseisev

autoriõigusega kaitstav teos, ei vasta AutÕS § 4 lg 2 kriteeriumitele. Kostja reklaamides

kasutatav muusikateose osa, mis kõlab läbivalt fraasi „Põltsamaa ehtne ja hea“ taustal, ei ole

originaalne ega kellegi individuaalse loomingu tulemus, vaid hageja teose töötlus.

Autoriõigusega kaitstakse nii tervikteost kui ka osa sellest. Asjatundjad kirjutasid välja

meloodia astmestiku ning võrdlesid, kas ja mil määral ühtib helifaili originaali meloodia

reklaamide videoklippides oleva muusikaga. Lõppjäreldusest nähtub, et reklaamides, mis on

esitatud hageja 15. mai 2017 menetlusdokumendi lisades 2–24, on „Põltsamaa ehtne ja hea“

fraasi taustal kasutatud meloodia üks ja sama teos, mida on interpreteeritud ja arranžeeritud

vastavalt soovitud stiilile. I.I. arvamusest nähtub, et võrreldavas osas, st konkreetse reklaami

fraasis, on muusika sarnane. I.I. on teadlikult asjakohased noodiread valesti üles kirjutanud. I.I.

arvamus on ebausaldusväärne ning oleks tulnud tähelepanuta jätta.

Maakohus seisukoht, et nii lühikese helijupi puhul tuleb igasse muudetud noodikõrgusse

suhtuda kriitilisemalt kui tervikteose puhul, ei ole kooskõlas AutÕS § 4 lg-ga 2. Kostja poolt

reklaamides muudetud noodikõrgused ja teistsugune helistik ei tee esialgsest teosest uut teost.

Olematu on võimalus, et kostja reklaamidesse „uue muusika“ loonud autorid ei olnud esialgset

hageja teost kunagi varasemalt kuulnud.

Maakohus on jätnud hindamata hageja esitatud tõendid ja käsitlemata hageja väited. Maakohtu

järeldus, et tõendid algteose osas puuduvad, on väär. Algteose helifailid on esitatud nii hagi

lisas 1 olevas helifailis kui ka lisas 2 olevas reklaamvideos. Hageja on esitanud kostja avaldatud

reklaamvideod (hageja 15. mai 2017 menetlusdokumendi lisad 2–31) ning asjatundjate

arvamuse selle kohta, et kostja reklaamides on „Põltsamaa ehtne ja hea“ fraasi taustal kasutatud

meloodia üks ja sama teos, mida on interpreteeritud ja arranžeeritud vastavalt soovitud stiilile.

Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja esitatud EAÜ juhatuse liikme N.N. selgituse, kas

muusikateose muutmisel ja muudetud muusikateose kasutamise lubatavusel omab tähendust

fakt, kui palju teost on muudetud. On arusaamatu, millele tuginedes on maakohus leidnud, et

tegemist pole hageja originaalteose arranžeeringuga.

Kohtu järeldus, et kostja reklaamides on tegemist uue muusikateosega, on põhjendamata ja

vastuolus teose originaalsuse kriteeriumitega. Kõik, sh kostja spetsialistid, on leidnud, et kostja

reklaamides kõlav vaidlusalune muusikaline fraas on sarnane esialgse hageja originaalteosest

pärineva muusikalise fraasiga. Mõlema DDB Eesti OÜ lepingu p-st 2.1 nähtub, et lepingu

sisuks on G.G. lauldud esituse salvestisega fonogrammi kasutamine kostja reklaamides

helitaustana. Leping ei reguleeri uue muusikateose loomist. Lepingute p-st 2.2.1 nähtub üheselt,

et litsentsilepingute objektiks on fonogramm, mis ei ole olemuselt autoriõiguse objektiks.

Fonogramm on autoriõigustega kaasnevaks objektiks (helisalvestis) ning selle sisuks on teose

esitamisest lähtuva heli või muu heli esmakordne õiguspärane salvestamine (AutÕS § 69).

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus selgitas, et kohus ei saa lugeda üldtuntuks asjaolu, et kostja 2013–2016 reklaamide

muusika on 1994. a muusika arranžeering, ning hageja peaks kaaluma muusikalise ekspertiisi

tegemist või muul moel tõendama, et kostja kasutatud muusika on 1994. a muusika

arranžeering. Maakohus on uurinud hageja esitatud B.B., C.C. ja D.D. arvamust ning oma

tajumisvõime piirides ka ise hinnanud 2013–2016 reklaame ja leidnud, et kuulates ei saa üheselt

asuda seisukohale, et tegemist on 1994. a teose osa arranžeeringutega. Maakohus on

põhjendatult viidanud hageja tõendite vastuolulisusele. Hageja etteheide, et maakohus ei

suutnud kindlaks teha, milline on algteose õige üleskirjutus noodikirjas, on põhjendamatu. See

oli hageja tõendamiskohustus.

Hageja asjatundjate arvamus tugineb hageja poolt sobivaks „kohendatud“ noodikirjal. B.B.,

C.C. ja D.D. analüüsi aluseks olnud originaalnoodi kohta on hageja selgitanud, et noodikiri ei

pärine 1994. a-st, vaid on hageja poolt enne asjatundjate poole pöördumist uuesti üles

kirjutatud. Ühtlasi erineb hageja poolt 2017. a-l üles kirjutatud 1994. a originaalteos

noodikirjana oluliselt kostja esitatud kolme muusika valdkonnas pädeva isiku üksteisest

sõltumatult 1994. a originaalteose helifaili alusel koostatud noodikirjadest (I.I. arvamus, H.H.

arvamus, J.J. arvamus). Hageja koostatud noodikiri erineb hageja enda asjatundjate poolt

1994. a helifaili alusel üleskirjutatust. Asjatundjad ei ole arvamuses selgitanud, kumma

versiooniga on nad kostja reklaame võrrelnud ning kuidas on nad saanud kostja konkreetse

reklaami kohta teha ühe järelduse.

B.B., C.C. ja D.D. on arvamuse viimases lõigus toodud kostja 2016. a reklaamide osas leidnud,

et nende puhul on „Põltsamaa ehtne ja hea“ meloodia uus teos. Ülejäänud reklaamide osas pole

muusikute tehtud järeldustest võimalik välja lugeda, et nendes reklaamides on kasutatud

1994. a teose arranžeeringut. B.B., C.C. ja D.D. pole võrrelnud 1994. a teost ja 2013–2016

reklaame tervikuna, vaid on võetud 1994. a teose 26 sekundist 4 konkreetset sekundit ja otsitud

neile sarnasust 2013–2016 reklaamidest. H.H. eksperdiarvamuse kohaselt ei ole vaid kahe takti

pikkuse meloodia vaatlemine piisav.

Hageja etteheited I.I. arvamusele on paljasõnalised ja põhjendamatud. 2013–2016 kostja

reklaamides kasutatud muusika on kostja jaoks tellitud uued teosed. Nii 4. novembril 2013

sõlmitud litsentsilepingu p 2.2.1 kui ka 2016. a alguses sõlmitud litsentsilepingu p 2.2.1

kohaselt kohustus litsentsiandja tellima kostja reklaamikampaania jaoks oma parimal

äranägemisel valitud autoritelt uue ja seni avalikustamata muusikateose loomise. Samuti on

hageja enda tõendiga (B.B., C.C. ja D.D. arvamus) ümber lükatud hageja väide, et kostja on

2016. a reklaamides kasutanud 1994. a teose arranžeeringut.

Hageja väide, et muusikateosed on kõrge originaalsuse tasemega, kuna nende komponeerimise

võimalused on suured, on paljasõnaline ning vastuolus H.H. selgitustega, mille kohaselt

tonaalse muusika seaduspärasused võimaldavad kahel või enamal muusikateosel või teose osal

olla sarnased, olemata sealjuures plagiaadid või üksteise arranžeeringud.

6. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Maakohtu

11. juuni 2018 otsus osas, millega maakohus jättis hagejalt välja mõistmata menetluskulud

11 214 eurot 37 senti kostja kasuks, ja teha uus otsus, millega mõista hagejalt täiendavalt välja

maakohtu menetluskulud 11 214 eurot 37 senti.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus põhjendamatult vähendanud ajakulu

õigusabile. Kostja ajakulu õigusabile on põhjendatud vähemalt hageja ajakulu ulatuses.

Olukorras, kus hagejal on kulunud õigusabile üle 160 tunni, on põhjendamatu kostja

õigusabikulude vähendamine 141 tunnile. Maakohus on rikkunud diskretsioonipiire.

7. Hageja vaidles kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja selle

lahendamisega seotud menetluskulud kostja kanda.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 31. oktoobri 2019 otsusega hageja apellatsioonkaebuse

osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning tegi tühistatud osas uue otsuse,

millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 981 eurot 60 senti,

viivise 4365 eurot 12 senti ajavahemiku 3. juuni 2016 – 31. oktoober 2019 eest ning alates

1. novembrist 2019 viivise 15 981 eurolt 60 sendilt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni

nõude täitmiseni. Ringkonnakohus muutis menetluskulude jaotust ning jättis menetluskulud

maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja

vastuapellatsioonkaebuse ning taotluse täpsustada eksperdiarvamust.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 28. septembri 2020 otsusega Tartu Ringkonnakohtu

31. oktoobri 2019 otsuse osas, millega ringkonnakohus:

- tühistas Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi

15 981 euro 60 sendi, viivise 4365 euro 12 sendi ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks, ja

tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

15 981 eurot 60 senti, viivise 4365 eurot 12 senti ajavahemiku 3. juuni 2016 kuni

31. oktoober 2019 eest ning viivise 15 981 eurolt 60 sendilt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

alates 1. novembrist 2019 kuni nõude täitmiseni;

- jättis Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsuse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hageja

hagi 50 008 euro 41 sendi väljamõistmiseks.

Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019 otsus tühistati ka menetluskulude jaotuse osas.

Muus osas jäeti ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019 otsus muutmata.

Asi saadeti tühistatud osas Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019 otsus on

jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi autoritasu 38 908 euro, kahjuhüvitise

3500 euro ning nendele summadele vastava viivise saamiseks.

Riigikohtu otsuse kohaselt ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustatud osas, millega

ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi

saamata jäänud autoritasu 38 908 eurot, kahjuhüvitise 3500 eurot (19 481,60 – 15 981,60) ning

põhinõudele 42 408 eurot (38 908 + 3500) vastava viivise nõudes. Selles osas on

ringkonnakohtu otsus jõustunud. Kohtute rahuldamata jäetud ja kassatsioonkaebuse esitamata

jätmise tõttu jõustunud autoritasu nõude aluseks oli hageja teosest arranžeeringute tegemine

ning

teose

ja

selle

väidetavate

arranžeeringute

õigusvastane

kasutamine

kostja

reklaamikampaaniates. Samad teod on ka kostja rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõude

aluseks, mille üle asjas jätkuvalt vaieldakse. Hageja eraldiseisva kahju hüvitamise nõude, mille

üle samuti jätkuvalt vaieldakse, aluseks on üksnes hageja teosest õigusvastaselt arranžeeringute

tegemine, mitte nende kasutamine reklaamides. Seega vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas

kostja on teinud hageja teosest arranžeeringuid ja kas hagejal on õigus nõuda sellega tekitatud

kahju hüvitamist, samuti kas hagejal on õigus nõuda kostjalt välja oma autoriõiguse

rikkumisega, sh nii teose kui ka selle arranžeeringute reklaamides kasutamisega saadud tulu.

Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja nõude kahjuhüvitise saamiseks ilma nõusolekuta

tehtud arranžeeringute eest AutÕS § 13 lg 1 p 5 ning VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050

lg 1 alusel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hageja nõuete rahuldamise

eeldusena selgelt tuvastada, milliseid hageja isiklikke ja varalisi õigusi kostja on rikkunud.

Samuti tuleb uuesti hinnata aegumise vastuväidet, kvalifitseerides esmalt pooltevahelise

õigussuhte, määrates selle põhjal kindlaks aegumise alguse ja kontrollides nõude aegumist.

Ringkonnakohus on eksinud kostja rikkumise teel saadud tulu väljaandmise nõude

kvalifitseerimisel, jättes nõude põhjendamatult hindamata AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1039

alusel. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja nõutud autoritasu, rikkumise teel saadud

tulu ja hüvitis ilma nõusolekuta tehtud arranžeeringute eest on oma olemuselt ühe ja sama kahju

hüvitamise nõude erinevad arvestusviisid. Seetõttu ei saa hageja esitada kõigi hüvitiste nõuet

korraga, vaid tal on võimalus valida nende kolme erineva kahju hüvitamise metoodika vahel.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas,

millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostja rikkumise teel saadud tulu 50 008 euro 41 sendi

väljaandmiseks. Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata hageja VÕS § 1039

alusel esitatud nõude eelduste täidetust. Selleks tuleb lisaks hageja autoriõiguse rikkumise

tuvastamisele hinnata, kas kostja on hageja õigusi rikkunud pahauskselt, kuna teadis või pidi

teadma oma õigustuse puudumisest.

Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus nõuetekohaselt põhjendanud oma järeldust, et

vaidlusalune kahe takti pikkune helilõik on autoriõigusega kaitstud, tuginedes seejuures

ekspertide O.O. ja P.P. ringkonnakohtus antud arvamustele. Ringkonnakohus on

nõuetekohaselt põhjendanud ka järeldust, et hageja on 1994. a teose autor.

Kolleegium nõustus kostjaga selles, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline selle osas, kuidas

jaotub tõendamiskoormus küsimuses, kas kostja reklaamides kasutati aastatel 2013–2016

hageja teose arranžeeringuid. Lõppastmes on ringkonnakohus siiski lugenud arranžeeringute

tegemise ja kasutamise tõendatuks. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus oma järeldust

hageja teosest arranžeeringute tegemise ja kasutamise kohta piisavalt põhjendanud.

Kolleegium nõustus järeldusega, et kostja kasutas hageja teost oma reklaamides ilma loata ja

seega õigusvastaselt. Põhjendatud ei ole kostja väited, et hageja käitus autoriõigusi teostades

vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegium nõustus ringkonnakohtuga selles, et põhimõttelise

nõusoleku andmine sel eesmärgil loodud teose reklaamis kasutamiseks ei tähenda, et hageja

oleks nõustunud teose kasutamisega väga pika aja jooksul mis tahes viisil, sh paljudes

meediakanalites ja arranžeeringutena, selle eest tasu saamata. Küll aga tuleb ringkonnakohtul

asja uuel läbivaatamisel põhjendada, miks tuleb kostjat lugeda hageja teose töötlejaks.

Ringkonnakohus jättis hageja kahju hüvitamise nõude lahendamisel nõuetekohaselt hindamata

kostja süü VÕS § 1050 lg 1 järgi. Tuvastamaks kostja süü kahju tekitamises, andis

ringkonnakohus põhjendamatult hinnangu kostja tegevusele 1994. a-l. Ringkonnakohus oleks

pidanud hindama kostja hoolsust aastatel 2013–2016 hageja teosest arranžeeringute tegemisel

ja nende kasutamisel oma toodete reklaamides. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus

hindama kostja süüd talle etteheidetava rikkumise toimepanemisel, hinnates kõiki kostja väiteid

ja esitatud tõendeid süü puudumise kohta.

Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta kostja vastuväidete kohta hageja kahju hüvitamise nõude

suurusele. Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et hageja kas küsib

tavapäraselt või saab küsida oma teosest arranžeeringu tegemise eest litsentsitasu u 3500 eurot.

Lisaks ei ole ringkonnakohus selgelt tuvastanud, kas hageja väidetav tavapärane 3500 euro

suurune tasu arranžeeringu tegemise eest sisaldab üksnes saamata jäänud litsentsitasu, s.o tasu

autori ainuõiguste (sh õigus teose töötlemisele) kasutamise eest, või ka töötluse tegemise (töö)

eest makstavat tasu. Autoriõiguse rikkumise korral tuleb saamata jäänud tuluna üldjuhul

hüvitada üksnes saamata jäänud litsentsitasu, kuivõrd selle kahju ja autori õiguste rikkumise

vahel on põhjuslik seos.

Riigikohus leidis, et põhjendatud ei ole kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei

ole hageja kohtueelsete õigusabikulude kostjalt väljamõistmist nõuetekohaselt põhjendanud,

võttes arvesse kostja vastuväiteid. Arvestades aga käesolevas otsuses viidatud ringkonnakohtu

rikkumisi, sh kostja süü hindamisel ja kostja aegumise vastuväite lahendamisel, tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada ka hageja kasuks välja mõistetud kohtueelsete õigusabikulude

osas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hageja vastav nõue uuesti lahendada.

Rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõude lahendamisel jaotas ringkonnakohus valesti

kostja saadud tulu tõendamise koormuse, jättes kohaldamata VÕS § 1039 teise lause. Kostjal

tuleb juhul, kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et VÕS § 1039 kohaldamise

eeldused (sh kostja pahausksus) on täidetud, VÕS § 1039 teisest lausest tulenevalt tõendada,

kui suurt tulu ta hageja õiguste rikkumisega sai. Ringkonnakohtul tuleb juhul, kui VÕS § 1039

kohaldamise eeldused on täidetud, lähtuda hageja nõude suuruse kindlaksmääramisel

VÕS § 1039

teises

lauses

sätestatust.

Ringkonnakohus

peab

selgitama

pooltele

tõendamiskoormuse jaotust rikkumisega saadud tulu väljaandmise nõude lahendamisel ning

andma võimaluse lisatõendite esitamiseks kostja rikkumisega saadud tulu suuruse kohta. Juhul,

kui selle tulu täpse suuruse, mille kostja sai hageja õigusi rikkuva reklaamimuusika kasutamise

tõttu, kindlaksmääramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike

raskustega, võib kohus TsMS § 233 lg-te 1 ja 2 järgi otsustada hageja põhjendatud nõude

suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

Riigikohus märkis, et põhjendatud ei ole kostja väited selle kohta, et ringkonnakohus oleks

pidanud kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 ja § 140 lg 1 alusel vähendama põhjusel, et hageja

viivitas nõude esitamisega, olles väidetavalt oma õiguste rikkumisest teadlik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

10. Käesolevas asjas on Riigikohtu 28. septembri 2020 otsusega jõustunud Tartu Maakohtu

11. juuni 2018 otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019 otsus osas, millega jäeti

rahuldamata hageja hagi autoritasu 38 908 euro, kahjuhüvitise 3500 euro (19 481,60 –

15 981,60) nõudes ning põhinõudele 42 408 eurot (38 908 + 3500) vastava viivise nõudes.

Nimetatud osas ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebust ei kontrolli.

11. Riigikohus tühistas 28. septembri 2020 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019

otsuse, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsuse osas, millega

jäeti rahuldamata hageja hagi 15 981,60 euro, viivise 4365,12 euro ja edasiulatuva viivise

väljamõistmiseks, ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 15 981,60 eurot, viivise 4365,12 eurot ajavahemiku 3. juuni 2016 kuni

31. oktoober 2019 eest ning viivise 15 981,60 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates

1. novembrist 2019 kuni nõude täitmiseni; jättis Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsuse

muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi 50 008,41 euro väljamõistmiseks ning

menetluskulude jaotuse osas.

Tühistatud osas saatis Riigikohus asja Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Seega kontrollibki ringkonnakohus hagi põhjendatust ja seaduslikust järgmiste nõuete osas:

-

autoriõiguste rikkumisest tulenev täiendav kahju hüvitamise nõue (st arranžeeringute

tegemise eest) AutÕS § 81 7 lg 1 p 1 ja VÕS § 1043 koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p 5

alusel summas 14 000 eurot;

-

rikkumise teel saadud tulu nõue AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1039 alusel summas

50 008,41 eurot;

-

varalise kahju hüvitis (kohtueelsed õigusabikulud) summas 1981,60 eurot;

-

viivisenõue alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel.

Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud

seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud. Samuti arvestab ringkonnakohus hageja ja kostja poolt ringkonnakohtule

15. jaanuaril 2021 ja 29. jaanuaril 2021 esitatud seisukohtadega.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles

maakohus jättis rahuldamata hageja rikkumise teel saadud tulu nõude 41 152,70 eurot,

kahjunõude 7981,60 eurot (6000+1981,60), viivise nõude rahuldatud nõudeosalt VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras ning milles maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 24 462,53 eurot.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab

kostjalt hageja kasuks välja rikkumise teel saadud tulu 41 152,70 eurot ja kahjuhüvitise 7981,60

eurot (kokku 49 134,30 eurot) ning viivise väljamõistetavalt summalt 49 134,30 eurot alates

03.06.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni ühekordse summana 18 841,68 eurot ja alates

20.03.2021 kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata

hageja autoritasu nõude 38 908 eurot, rikkumise teel saadud tulu nõude 8855,71 eurot ja

kahjunõude 11 500 eurot (kokku 59 263,71 eurot).

Ringkonnakohus jätab menetluskuludest kõigus kohtuastmetes 20% hageja ja 80% kostja

kanda.

Hageja apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele, kostja vastuapellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata.

13. AutÕS § 13 lg 1 p 5 kohaselt kuulub autorile ainuõigus lubada ja keelata teha teosest

kohandusi (adaptsioone), töötlusi (arranžeeringuid) ja teisi töötlusi (õigus teose töötlemisele).

Üldjuhul vastutab autori AutÕS § 13 lg 1 p-s 5 sätestatud varaliste õiguste rikkumise eest isik,

kes vahetult teost töötleb. Praeguses asjas tellis kostja (või tema eest reklaamiagentuur)

reklaamimuusika professionaalsetelt muusikutelt, kes hageja 1994. a teost arranžeerisid.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tellinud vaidlusalused 4 arranžeeringut (vt III kd, tl 102

p 3.5.2.2) esmalt oma agentuurilt DDB Eesti OÜ, kes siis omakorda tellis need

professionaalsetelt muusikutelt (F.F. ja G.G.). Nimetatud asjaolu on kinnitanud ka kostja ise (I

kd, tl 102-110; III kd, tl 111-118). Samuti on kostja kinnitanud, et ta kasutas DDB Eesti OÜ-d

oma reklaamide tegemisel ka varasemalt (I kd, tl 103).

Riigikohus juhtis 28. septembri 2020 käesolevas asjas tehtud otsuses muu hulgas tähelepanu

sellele, et ringkonnakohus ei ole käsitlenud kostja võimalikku vastutust VÕS § 1054 järgi.

VÕS § 1054 reguleerib olukordi, mille esinemise korral omistatakse ühe isiku poolt

toimepandud õigusvastane tegu teisele isikule.

VÕS § 1054 lg 1 kohaselt kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või

kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud

kahju eest, kui kahju tekitamine on seotud selle majandus- või kutsetegevusega.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja vastutab teose töötlemise eest VÕS § 1054 lg 1

järgi.

F.F. ringkonnakohtu istungil antud ütluste (V kd, tl 87 pöördel-89) kohaselt pöördus tema poole

OÜ Allfilm, talle saadeti ooperi osa, millele ta tegi eraldi arranžeeringu. I.I. arvamuse p-dest 3

ja 4 (IV kd, tl 52-53) nähtub, et kõikide võrreldavate klippide (nii F.F. kui G.G. tehtud)

meloodia rütm on sõnade „Põltsamaa, ehtne ja hea“ all sama. Sellest järeldub, et G.G. poolt

hiljem helindatud vaidlusaluse muusikalise fraasi meloodia on identne F.F. poolt helindatud

reklaami meloodiaga. Eeltoodu lükkab ümber kostja väite, et tegemist oli uute teostega ning

selle, et G.G. ei loonud helitausta sõltumatult I. Musta esialgsest teosest. Riigikohus on 28.

septembri 2020 otsuse p-s 22.5 märkinud, et kui teose osa on selgelt äratuntav ja konkreetse

teose või autoriga seostatav, võib see anda tunnistust sellest, et teose osa kannab kindla autori

„käekirja“. Muusikaline fraas „Põltsamaa, ehtne ja hea“ sisaldus juba 1994. a reklaamis ning

asja materjalidest nähtuvalt on tegemist kõige olulisema muusikalise motiivina, mis kõlab ka

vaidlusalustes arranžeeringutes.

Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja R.R. ütlused (V kd, tl 89), milles ta kinnitas, et kostja tellis

DDB Eesti OÜ-lt uue muusika ja DDB Eesti OÜ tellis Allfilm OÜ-lt ja G.G. samuti uue

muusika, ei ole usaldusväärsed. R.R. oli kostjaga lepingute sõlmimise ajal DDB Eesti OÜ

tegevjuht ja partner ning seetõttu huvitatud asja lahendamisest kostja kasuks. Eelnevat kinnitab

asjaolu, et 22. augusti 2017 kohtuistungil (III kd, tl 136) on kostja möönnud nõuete esitamist

oma lepingupartnerite vastu. R.R. ütluste hindamisel ei saa tähelepanuta jätta ka seda, et

tegelikkuses ei olnud F.F. ja G.G. poolt loodud arranžeeringute puhul tegemist uute teostega.

Puudub vaidlus, et arranžeeringute kasutajaks reklaamis oli kostja ning reklaammuusika

(arranžeeringud) olid tellitud kostja jaoks. Kuivõrd kostja suhtles F.F.ga ja G.G.ga erinevate

koostööpartnerite (sh DDB Eesti OÜ) vahendusel ning kasutas oma majandus- ja

kutsetegevuses DDB Eesti OÜ-d ka varasemalt, vastutab kostja oma lepingupartnerite

õigusvastase käitumise eest VÕS § 1054 lg 1 järgi.

14. Riigikohtu juhise (vt Riigikohtu 28. septembri 2020 otsuse p 20.4) kohaselt tuleb

ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata kostja aegumise vastuväidet, kvalifitseerides

esmalt pooltevahelise õigussuhte, määrates selle põhjal kindlaks aegumise alguse ning

kontrollides nõude aegumist.

Kostja on esitanud aegumise vastuväite hageja kahe nõude, s.o täiendava kahju hüvitamise

nõude arranžeeringute tegemise eest ja rikkumise teel saadud tulu nõude, osas.

14.1. Täiendav kahju hüvitamise nõue arranžeeringute tegemise eest summas 14 000 eurot.

Riigikohus märkis 28. septembri 2020 otsuse p-s 16, et hageja eraldiseisva kahju hüvitamise

nõude aluseks on üksnes hageja teosest õigusvastaselt arranžeeringute tegemine, mitte nende

kasutamine reklaamides. Selle nõude esitas hageja 15. mail 2017. Tegemist on kahju hüvitamise

nõudega ning nõude aegumist reguleerib TsÜS § 150.

Kostja esitas 15. jaanuari 2021 seisukohas (p-d 36-46) aegumise vastuväite, mille kohaselt on

vaidlusalused arranžeeringud (vt hageja 15.05.2017 menetlusdokumendi lisad 2-24, III kd, tl

104-105) tehtud ajavahemikus 2010.a kuni 17. jaanuarini 2013 ning seetõttu TsÜS § 150 lg 1

järgi aegunud. Seejuures tugines kostja tunnistajate F.F. ja R.R. ütlustele, G.G. kirjalikule

selgitusele, samuti hageja esitatud AS-i Emor vastusele, mille lisadest nähtub vastavat muusikat

sisaldava reklaami esimest korda eetris olemise aeg.

Hageja nimetatud kostja väidetele 29. jaanuari 2021 seisukohas vastu ei vaielnud. Samas leidis

hageja, et kostja nimetatud aegumise vastuväide tuleb jätta tähelepanuta, kuna kostja ei ole

sellele varasemas menetluses tuginenud.

Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt aegumise vastuväite esitamine 15. jaanuari 2021

menetlusdokumendis on põhjendatud ja sellega tuleb arvestada. Esmalt märgib

ringkonnakohus, et Riigikohtu 28. septembri 2020 otsuse p-st 20 tulenevalt on kohtud eelnevas

menetluses rikkunud kvalifitseerimiskohustust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust hageja

nõuete aegumise hindamisel. Seega on kostja poolt 15. jaanuari 2021 menetlusdokumendis

aegumisele

tuginemine

arranžeeringute

tegemise

osas

tingitud

osaliselt

kohtute

selgitamiskohustuse rikkumisest ning sel põhjusel tuleb sellega arvestada. Hageja tuginemine

Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-136-10 esitatud seisukohale aegumise vastuväite esitamise tähtaja

kohta ei ole asjakohane. Praeguses vaidluses kostja poolt aegumise vastuväite esitamise

lubatavust pärast kassatsioonimenetlust toetab ka õiguskirjandus (vt P. Varul jt.

Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. § 143 komm.3.3.2.3).

29. jaanuari 2021 seisukohas leidis hageja täiendavalt, et tema kahju hüvitamise nõue ei ole

kindlasti aegunud TsÜS § 150 lg 2 järgi.

Vastavalt TsÜS § 150 lg-le 2, kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul

seoses kahju tekitamisega rikastunud, on ta ka pärast sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud

aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi. Sama

paragrahvi lg 3 kohaselt on sellise nõude aegumistähtaeg kümme aastat alates kahju

põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.

Riigikohus on 2.juuni 2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-10 asunud seisukohale, et sellise

nõude eeldused on samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega ning lisaks tuleb tuvastada,

kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud.

Praegusel juhul on tegemist litsentsitasu (autoritasu) nõudega, mida hageja saab nõuda

alternatiivselt kas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamise sätete järgi või õiguse rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamise nõude

alusetu rikastumise sätete alusel (vt Riigikohtu 28. septembri 2020 otsuse p 21.5).

Hageja poolt esiletoodud asjaolude järgi on kostja hageja arvel rikastunud ning hageja kahju

hüvitamise nõue ei ole TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud.

14.2. Rikkumise teel saadud tulu nõue summas 50 008,41 eurot.

Hageja esitas hagiavalduse maakohtule 3. juunil 2016 ning nõudis rikkumise teel saadud tulu

perioodi 2013-2016 eest. Kostja vastuväite kohaselt on nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning

sellest tulenevalt on hageja nõue 2013. a esimese poolaasta osas aegunud.

Hageja leidis, et kostja jättis arvestamata poolte vahel toimunud läbirääkimised, mille

toimumise ajaks nõude aegumine peatub. Läbirääkimised toimusid alates 23. novembrist 2015,

mil hageja saatis kostjale nõudekirja, kuni 9. märtsini 2016, mil selgus, et kokkuleppe

saavutamine ei ole võimalik. Läbirääkimisi tõendavad hagiavaldusele lisatud pooltevaheline

kirjavahetus (vt hagiavalduse lisad nr 18-20, I kd, tl 12-19) ning hageja 15. jaanuari 2021

seisukohale lisatud pooltevaheline kirjavahetus alates 2016. a jaanuarist kuni 9. märtsini 2016.

Siinkohal leiab ringkonnakohus, et hageja poolt 15. jaanuaril 2021 seisukohale lisatud

pooltevaheline kirjavahetus tuleb võtta asja materjalide juurde, kuna Riigikohtu 28. septembri

2020 otsuse p 20 kohaselt on kohtud eelnevas menetluses rikkunud selgitamiskohustust hageja

nõuete aegumise hindamisel (TsMS § 652 lg 3 esimene alternatiiv). Kuigi hageja ei ole

15. jaanuari 2021 seisukohas korrektselt põhjendanud nimetatud tõendite maakohtu menetluses

esitamata jätmise põhjust, on pooltevahelise kirjavahetuse (periood 2016. a jaanuar kuni

9. märts 2016) asja juurde võtmine oluline, kuna: 1) aegumise küsimuse lahendamata jätmisele

on juhtinud tähelepanu Riigikohus 28. septembri 2020 otsuses ning 2) läbirääkimised on

reaalselt toimunud ning kirjavahetuses sisalduv teave on kostjale teada.

Ajavahemik 23. november 2015 kuni 9. märts 2016 moodustab 3 kuud ja 17 päeva ning TsÜS

§ 168 lg 1 alusel tuleb aegumistähtaega arvestada alates 16. veebruarist 2013 (03.06.2016

miinus 3 kuud ja 17 päeva). Hageja tuginemine TsÜS § 168 lg-s 2 sätestatud kahe kuulisele

tähtajale ei ole antud juhul põhjendatud, kuivõrd pärast 9. märtsi 2016 oli hagejal piisavalt aega

oma nõude maksmapanekuks.

15. Riigikohus nõustus 28. septembri 2020 otsuses ringkonnakohtuga, et hageja on 1994. a

teose (sh selle vaidlusaluse osa, s.o kahe takti pikkune helilõik) autor. Samuti nähtub Riigikohtu

28. septembri 2020 otsusest, et kostja on teinud hageja teosest arranžeeringuid (hagiavalduse

lisades 2-24 esitatud teosed) ja kasutanud neid pika aja jooksul reklaamides. Sellise tegevusega

rikkus kostja AutÕS § 13 lg 1 p-i 5 (autorile kuulub õigus teha teosest kohandusi (adaptsioone),

töötlusi (arranžeeringuid) ja teisi töötlusi); AutÕS § 13 lg 1 p-i 8-9 (autorile kuulub õigus teost

eksponeerida ja edastada teost raadio ja televisiooni kaudu); AutÕS § 13 lg 1 p-i 91 (autorile

kuulub õigus teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele) ja AutÕS § 12 lg 1 p-i 3 (rikutud on

autori õigust teose puutumatusele). Selline kostja tegevus on õigusvastane ning kostja tegevuse

õigusvastasus tuleneb ka Riigikohtu 28. septembri 2020 otsuse põhjendustest.

AutÕS § 817 lg 1 kohaselt võib autor teose õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda

saamata jäänud tulu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist sätete alusel ja autoriõigusega

kaasnevate õiguste rikkumise teel saadu väljaandmist.

16. Kahju tekitamine autoriõiguse rikkumise teel on VÕS § 1045 lg 1 p-st 2 tulenevalt

eelduslikult õigusvastane. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma

käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st eelduslikult on kahju

tekitaja tegevus või tegevusetus väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Kahju

tekitaja võib vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset

hoolsuskohustust ehk käibekohustust.

Riigikohus märkis 28. septembri 2020 otsuse p-s 26.3, et ringkonnakohus peab asja uuel

läbivaatamisel hindama kostja hoolsust arranžeeringute tegemisel ja nende kasutamisel oma

toodete reklaamides.

Riigikohus on 29. novembri 2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-56641 asunud seisukohale, et

üldine käibekohustus tähendab kohustust tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta

teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse

tagajärjel kahjustada. Kostjal lasus seega kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist

võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et ära hoida

enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste, rikkumine. Lisaks tuleb kostjalt oodatava

hoolsusstandardi sisustamisel võtta arvesse ka seda, kas ta tegutses autoriõigust rikkudes

majanduslikku kasu saamise eesmärgil või mitte.

Riigikohus tuvastas 28. septembri 2020 otsuses, et kostja on teinud hageja teosest

arranžeeringuid ja kasutanud neid pika aja jooksul oma reklaamides. Kuigi kostja tellis

arranžeeringud (muusika) kolmandatelt isikutelt, vastutab kostja nende tegevuse eest (vt

käesoleva otsuse p 13).

Asja materjalidest nähtuvalt tellis kostja muusika erinevate koostööpartnerite kaudu. Samas ei

ole kostja esitanud ühtegi tema ja koostööpartneri vahel sõlmitud lepingut, millest nähtuks,

millised on poolte konkreetsed kohustused. Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 13

märkis, ei ole tunnistaja R.R. ütlused, mille kohaselt tellis kostja temalt uue muusika,

usaldusväärsed.

Kostja seisukoha järgi tellis ta vaidlusaluse reklaamimuusika agentuurilt Guvatrak. Tunnistaja

A.A. ütluste kohaselt tegi ta agentuuriga Guvatrak koostööd, tema tellis muusika hagejalt ning

Guvatrak teadis, kes on teose autor. Tunnistajate L.L. (kostja tolleaegne turundusjuht) ja M.M.

(kostja tolleaegne tegevjuht) ütlustest ei nähtu, et vaidlusaluse reklaamimuusika autor võiks

olla keegi teine peale hageja. Seega loodi teos kostja jaoks ning vaidlust ei saa olla selles, et

kostja teadis, kes on vaidlusaluse reklaamimuusika autor.

Seega uute arranžeeringute tellimisel oma koostööpartnerite kaudu oleks kostja hoolsa

ettevõtjana pidanud selgitama välja, kellele kuulub 1994. a loodud teose autoriõigus ning seda

oma koostööpartneritele selgitama. Praegusel juhul on kostja jätnud selle tegemata. Selline

hoolsuskohustuse rikkumine tõi kaasa selle, et F.F. ütluste kohaselt saadeti talle 2010. a

vokaaliosa, mille autor ta ei ole ning mille osas paluti tal arranžeering teha. Seetõttu on

põhjendamatu kostja seisukoht, et tal kui toiduainetööstusettevõttel ei olnud võimalik

kontrollida, kas F.F. ja G.G. poolt juba tehtud arranžeeringute puhul on tegemist „uue

originaalmuusikaga.“

17. Hageja nõudis kostjalt täiendavalt rikkumise teel saadud tulu väljaandmist VÕS

§ 1039 alusel.

VÕS § 1037 lg 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või

valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamise või

muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu

hariliku väärtuse.

VÕS § 1039 kohaselt võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda rikkujalt, kes

teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, ka rikkumise teel saadud tulu

väljaandmist. Seega on VÕS § 1039 alusel esitatud nõude puhul tegemist pahauskse rikkuja

kõrgendatud vastutusega.

Riigikohus märkis 28. septembri 2020 otsuses, et VÕS § 1039 alusel esitatud nõude

lahendamisel tuleb lisaks hageja autoriõiguste rikkumise tuvastamisele hinnata, kas kostja on

hageja õigusi rikkunud pahauskselt, kuna teadis või pidi teadma oma õiguste puudumisest.

Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud tõendid kinnitavad seda, et kostja teadis või pidi

teadma hageja õiguste rikkumisest ning kostja vastuväited ei anna alust järeldada vastupidist.

Kostja teadis, et 1994. a loodud reklaamimuusika autor on hageja. Tunnistaja F.F. ütluste

kohaselt saadeti talle 2010. a vokaaliosa, mille autor ta ei olnud ning mille osas paluti tal teha

arranžeering. Kostja turundusdirektori 17. veebruari 2016 e-kirjas agentuurile (III kd, tl 123)

on kostja rõhutanud seoses hageja varasema teosega „Kas see noodirida on sul olemas?

Võrrelge kindlasti ja kas saame olla kindlad, et tegu ei ole plagiaadi ega arranžeeringuga?“

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et nimetatud e-kirjas on kostja sisuliselt möönnud, et

aastaid on kasutatud sama teost, seda vajadusel arranžeerides.

Eelmärgitud kostja turundusdirektori e-kiri ja tunnistaja F.F. ütlused, samuti kostja teadmine,

et hageja on 1994. a loodud reklaamimuusika autor, tõendavad, et kostja teadis enda õiguste

puudumisest vaidlusalusele teosele. Kuivõrd teost kasutati pikema aja jooksul kostja toodangu

reklaamides, siis on kostja olnud pahauskne ning ta vastutab VÕS § 1039 järgi.

Kostja esitatud 4. novembri 2013 ja 1. märtsi 2016 lepingute (I kd, tl 132-140) kohta märgib

ringkonnakohus, et nendes ei ole lepingupooleks kostja ning seetõttu ei saa kostja nendele

tuginedes väita, et tema tellis uue reklaamimuusika. Kostja on jätnud siinjuures tähelepanuta

enda turundusdirektori 17. veebruari 2016 e-kirja ja tunnistaja F.F. ütlused.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et asja materjalide kohaselt kasutab kostja reklaamiagentuure

oma majandus- ja kutsetegevuses igapäevaselt ning ka sellest asjaolust tulenevalt on kostjal

enda tegevuse iseloomust tulenevalt kõrgem hoolsuskohustus autoriõigusega seotud

küsimustes.

18. Kahju suurus arranžeeringute tegemise eest.

VÕS § 127 lg 6 teise lause kohaselt juhul, kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse,

autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see

on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida

rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks.

Riigikohus on 29. novembri 2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-56641 selgitanud, et kahjuhüvitise

VÕS § 127 lg 6 alusel nn hüpoteetilise litsentsitasu suurusena määramisel saab lähtuda esitatud

tõenditest selle kohta, millise suurusega tasu hageja tavapäraselt oma teose kasutamise eest

küsib ning palju kostja oleks pidanud hageja teose õiguspärasel kasutamisel eelduslikult

maksma. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja

selle kasutusõiguse väärtusest.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt (III kd, tl 102) on hageja tavapärases praktikas tasu suurus

ühe arranžeeringu tegemise eest 3500 eurot.

Riigikohtu 28. septembri 2020 otsuse p-st 27.2 tuleneb, et hageja ei ole tõendanud 3500 euro

tasu suurust ühe arranžeeringu tegemise eest ning tuleb arvestada kostja vastuväiteid tasu

suurusele. Lisaks märkis Riigikohus, et autoriõiguse rikkumise korral tuleb saamata jäänud

tuluna üldjuhul hüvitada üksnes saamata jäänud litsentsitasu, kuivõrd selle kahju ja autori

õiguste rikkumise vahel on põhjuslik seos.

Hageja esitatud LapTopPro OÜ 31. mai 2017 arvest ja 3. juuli 2017 arvest Kontuur LB OÜ-le

(III kd, tl 156-157) nähtub, et hageja on loonud muusika kampaaniale Suvemöll 2017, mille

hind koos kasutusõigusega on 1380 eurot (koos käibemaksuga) ja Rakvere Seakasvatuse

kampaaniale, mille hind koos kasutusõigusega on 1800 eurot (koos käibemaksuga). Kostja

esitatud reklaamiagentuuri Tank vastuse (I kd, tl 141) kohaselt on Eestis keskmised autoritasud

uue reklaammuusika tegemise eest 400 kuni 1500 eurot.

Hageja esitatud GRS OÜ arved (I kd, tl 175-176) ei tõenda tasu reklaamimuusika tegemise eest

ning seetõttu ka 3500 euro suurust tasu nõuet ühe arranžeeringu tegemise eest.

Ringkonnakohus leiab, et mõistlikuks tasu suuruseks ühe arranžeeringu tegemise eest on 1000

eurot. Selline tasu suurus on kooskõlas kostja esitatud tõendiga (vt reklaamiagentuur Tank

vastus) keskmiste reklaamimuusikas tegemise tasudega Eestis. 1000 euro suurune tasu ühe

arranžeeringu tegemise eest hõlmab endas ka hageja loodud reklaamimuusika (helibrändi)

tuntust ja selle kasutusõiguse väärtust. Hageja esitatud arvetelt LapTopPro OÜ-le ja Kontuur

LB OÜ-le ei nähtu tasu autori ainuõiguste kasutamise eest.

Kokku moodustab kahju suurus nelja arranžeeringu tegemise eest 4000 (4x1000) eurot.

19. Kohtueelsed õigusabikulud.

Kohtupraktika kohaselt on professionaalse õigusabi kasutamine kohtueelses vaidluse

staadiumis (seda ka autoriõiguse rikkumise kontekstis) üldjuhul mõistlik ning sellega seotud

kulud on hilisemal kahju hüvitamise hagemisel hüvitatavad.

Kohtueelsete õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 alusel kõigepealt

hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik ning seejärel hindama

õigusabikulude mõistlikku suurust.

Ringkonnakohus leiab, et kohtueelsed õigusabikulud on praegusel juhul põhjendatud, kuivõrd

advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppe

sõlmimisele, samuti aidata teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke toiminguid. Vaidlust ei

ole selles, et enne hagiga kohtusse pöördumist pöördus hageja otse kostja poole rikkumise

lõpetamise nõudega (I kd, tl 12-13, tl 18-19). Asja materjalidest nähtuvalt on täidetud kahju

hüvitamise üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, s.o kahju olemasolu ning põhjuslik seos

rikkumise ja kahju vahel.

Hageja kohtueelsed õigusabikulud summas 1981,60 eurot on mõistliku suurusega.

Õigusabikulude suurust tõendavad Advokaadibüroo Aivar Pilv arved (I kd, tl 85-87).

20. Rikkumisega saadud tulu nõude suurus.

VÕS § 1039 teise lause kohaselt peab pahauskne rikkuja õigustatud isikule teatama, millist tulu

ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel

rikkujal.

Riigikohus on 28. septembri 2020 otsuse p-s 29.2 märkinud, et hageja õiguste pahauskse korral

saab hagejalt eeldada selliste asjaolude väljatoomist, millest nähtuvalt kostja tõenäoliselt sai

tema õiguste rikkumisest tulu.

Praeguses asjas on hageja sellised asjaolud välja toonud. Hageja seisukohast nähtuvalt (vt III

kd, tl 100, p 3.4.5) on kostja hageja teost õigusvastaselt kasutanud eelkõige mahlade jms

jookide, valmistoitude (purgisupid) ning köögiviljakonservide reklaamimisel. Kostja esitas

maakohtule aktsiaseltsi PÕLTSAMAA FELIX juhtiva kontrolleri E.E. koostatud tabeli (IV kd,

tl 11-12). Hageja arvates on kostja sellest nähtuvalt saanud kõnealuste kaupade müügist 2013-

2016 tulu vähemalt 1 111 298 eurot (IV kd, tl 32), millest hageja nõuab praeguses menetluses

4,5% suurust osa, s.o kostjalt 50 008,41 euro väljamõistmist. Kostja arvates ei ole kostja nõue

selles ulatuses põhjendatud, kuna kostja tegelik tulu hageja õiguste väidetavast rikkumisest on

väiksem.

28. septembri 2020 otsuse p-s 29.4 on Riigikohus asunud seisukohale, et kuna VÕS § 1039

teisest lausest tulenevalt peab tulu suuruse teatama kostja, siis peab kostja väljamõistetava

summa vähendamiseks välja tooma, kui suurt tulu sai ta just hageja õiguste rikkumise tõttu.

Praeguses asjas saab hageja nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks võtta kostja saadud

müügitulu, kuid kostjal on võimalik tõendada, et tema tegelik tulu hageja õiguste rikkumise

tõttu on otseselt kaupade müümisega seotud kulutuste (nt kaupade eest tasutud hind ja

transpordikulud) tõttu väiksem. Ühtlasi märkis Riigikohus (vt 28. septembri 2020 otsuse

p 29.6), et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma pooltele võimaluse lisatõendite

esitamiseks kostja rikkumisega saadud tulu suuruse kohta. Ringkonnakohus selgitas nimetatud

asjaolu pooltele 1. detsembri 2020 toimunud kohtuistungil, kuid vaatamata sellele pooled uusi

tõendeid kostja rikkumisega saadud tulu suuruse kohta ei esitanud. Seetõttu saab

ringkonnakohus kostja rikkumisega saadud tulu suuruse kindlakstegemisel lähtuda senises

menetluses esitatud tõenditest.

Riigikohus on 7. detsembri 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-123-11 asunud VÕS §-s 1039

märgitud rikkumise teel saadud tulu kindlaksmääramisel seisukohale, et arvesse saab võtta

toodete müümisega seotud kulutusi, st hinda, mida kostja kauba eest tasus, samuti

transpordikulusid. Ringkonnakohus leiab, et seetõttu ei ole põhjendatud see kostja väide, et

müügitulust on põhjendatud maha arvata asjassepuutuvate toodete tootmisega tegelevate

töötajate palgatulu ja konkreetsete toodetega seotud turunduskulu.

28. septembri 2020 otsuse p-s 29.5 on Riigikohus rõhutanud, et rikkumise teel tulu suuruse

kindlakstegemiseks võib tugineda ka sellele, et kui koguteoses on hageja isikuõigusi rikutud

vaid üksikute lausetega, ei ole üldjuhul alust nõuda kogu teosega saadud tulu, välja arvatud

juhul, kui kannatanu tõendab, et teost on müüdud just nende lausete tõttu.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et toodete müügist saadud tulu ei ole tingitud üksnes toote

kohta tehtud reklaamist ega sellest tehtud muusikast, vaid tulu kujunemises märgivad rolli ka

muud asjaolud. Riigikohus rõhutas 28. septembri 2020 otsuses, et hagejal on võimalik siiski

tõendada, et kostja tooteid on ostetud just reklaamides kasutatud muusika tõttu. Tõendeid, mis

kinnitaksid, et kostja tooteid on ostetud just reklaamides kasutatud muusika tõttu, hageja

esitanud ei ole.

Kostja 16. märtsi 2018 menetlusdokumendi lisades 4-15 esitatud tõendid (IV kd, tl 59-85, 112-

119) kinnitavad kogumis kostja seisukohta, et reklaamis kasutatud muusikafragment (kaks takti

töötlemata kujul) mõjutab toote läbimüüki vaid mingis osas. Olulist osa mõjutab toode ise, selle

hind ja müügi edendamiseks tehtav turundamine, kusjuures turundamise üheks osaks on

muusikareklaam.

Kõike eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus hagejaga, et kostja rikkumisega saadud tulu

moodustab müügitulust 4,5%.

Hageja on kostja müügitulu arvestamisel lähtunud kostja esitatud tabelist, kus on esitatud

andmed perioodi 2013-2016 kohta. Ringkonnakohus leidis käesoleva otsuse p-s 14.2, et

rikkumise teel saadud tulu nõude osas algab aegumistähtaeg 16. veebruarist 2013 ning seega

saab tulu suuruse kindlakstegemisel lähtuda perioodist 16. veebruar 2013 kuni 3. juuni 2016,

s.o 3 aasta 3 kuu ja 17 päeva pikkusest perioodist.

Riigikohus märkis 28. septembri 2020 otsuse p-s 29.6, et kui tulu täpse suuruse, mille kostja sai

hageja õigusi rikkuva reklaamimuusika kasutamise tõttu, kindlaksmääramiseks vajalike

asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega, võib kohus TsMS § 233

lg-te 1 ja 2 järgi otsustada hageja põhjendatud nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt

kõiki asjaolusid arvestades. Hageja on 15. jaanuari 2021 menetlusdokumendis nõustunud, et

nõude täpse suuruse ja perioodi võib kindlaks määrata TsMS § 233 lg-te 1 ja 2 alusel.

Kostja müügitulu on perioodi 2013-2016 (48 kuud) eest 1 111 298 eurot. Lähtudes perioodist

16.02.2013 kuni 03.06.2016, s.o ca 39,5 kuu pikkusest perioodist, moodustab kostja müügitulu

914 504 eurot ning 4,5% sellest 41 152,70 eurot.

Seega on hageja VÕS § 1039 alusel esitatud nõue põhjendatud 41 152,70 euro ulatuses.

21. Kokku

tuleb

kostjalt

hageja

kasuks

välja

mõista

47 134,30

eurot

(4000+1981,60+41 152,70).

22. Kostjalt tuleb välja mõista viivis väljamõistetavalt summalt 47 134,30 eurot alates hagi

esitamisest 3. juunist 2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni 19. märts 2021 ühekordse summana

18 074,73 eurot (vt viivisekalkulaator.ee) ja alates 20. märtsist 2021 kuni täitmiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

23. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

See, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulud jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus.

Hageja nõudis kostjalt 108 398,01 euro väljamõistmist ning tema nõue rahuldatakse 47 134,30

euro ulatuses.

Riigikohus märkis 28. septembri 2020 otsuse p-s 31, et kuigi antud juhul oli tegemist rahaliste

nõuetega ning reeglina lähtutakse menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete

proportsioonist, ei takista see kohtul konkreetses asjas arvestada ka muid asjaolusid, sh seda,

kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses

kulud tekkinud.

Kuigi hageja rahaline nõue rahuldati ca 44% ulatuses (47 134,30 eurot 108 398,01 euro

suurusest nõudest), on praegusel juhul põhjendatud ja õiglane lähtuda TsMS § 163 lg-s 1

ettenähtud kolmandast alternatiivist ning menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel

arvestada ka keskset vaidlusküsimust, millest tingitult pooltel kulud tekkisid.

Asja materjalidest nähtuvalt oli praeguses asjas keskseks vaidlusaluseiks küsimuseks see, kas

kostja on rikkunud hageja isiklikke õigusi teose autorlusele. Ringkonnakohus tuvastas

käesoleva otsuse p-s 15, et kostja käitus õigusvastaselt ning rikkus hageja isiklikke õigusi

hageja teosest arranžeeringute tegemisel ja nende reklaamides kasutamisel. Kõik hageja nõuded

(sh kohtueelsed õigusabikulud) põhinesid kostja poolt hageja isikuõiguste rikkumisel ning

valdav osa menetlustoiminguid (sh eriteadmistega isikute arvamused) tehti nimetatud asjaolu

kindlakstegemiseks.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et poolte menetluskuludest kõigis kohtuastmetes tuleb jätta 80%

kostja ja 20% hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud

korras (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15).

24. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 3 p 3 alusel asja materjalide juurde hageja esitatud

pooltevahelise kirjavahetuse alates 2016. a jaanuarist kuni 9. märtsini 2016.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja