2-18-17703/119 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 18. märts 2021

Tsiviilasja number

2-18-17703

Tsiviilasi

Car Target Group d.o.o. (pankrotis) hagi Titanium

Systems OÜ vastu kahju hüvitamiseks ja lepingu

täitmiseks kohustamiseks

Titanium Systems OÜ hagi Car Target Group d.o.o.

(pankrotis) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. detsembri 2020 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Titanium Systems OÜ määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (kostja/vastuhagis hageja):

Titanium Systems OÜ (registrikood: 10955148), esindaja

vandeadvokaat Tambet Toomela

Vastustaja (hageja/vastuhagis kostja): Car Target

Group d.o.o. (pankrotis) (registrikood: 3972542000),

esindaja pankrotihaldur Robert Šuran (Sloveenia)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Titanium Systems OÜ määruskaebus

osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 3. detsembri 2020. a

määrus menetluskulude jaotuse osas osaliselt.

3. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta

vastuhagiga seotud menetluskulud poolte endi kanda.

4. Täiendada maakohtu määruse resolutsioon Car

Target Group d.o.o.-lt (pankrotis) Titanium Systems OÜ

kasuks tõlkekulu 415 eurot 50 senti väljamõistmise osas.

Mõista Car Target Group d.o.o.-lt (pankrotis) Titanium

Systems OÜ kasuks välja tõlkekulu 415 eurot 50 senti.

5. Lugeda määruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

5.1. Jätta läbi vaatamata Car Target Group d.o.o.

(pankrotis) hagi Titanium Systems OÜ vastu kahju

hüvitamise nõudes.

5.2. Jätta läbi vaatamata Titanium Systems OÜ

vastuhagi Car Target Group d.o.o. (pankrotis) vastu

lepingust tuleneva võlgnevuse nõudes.

5.3. Jätta menetluskulud põhihagi ja lepingu täitmise

nõude osas Car Target Group d.o.o. (pankrotis) kanda.

5.4. Välja mõista Car Target Group d.o.o.-lt (pankrotis)

Titanium

Systems

OÜ

kasuks

eurot

(käibemaksuta).

5.5. Mõista Car Target Group d.o.o.-lt (pankrotis)

Titanium Systems OÜ kasuks välja tõlkekulu 415 eurot

50 senti.

5.6. Välja mõista Car Target Group d.o.o.-lt (pankrotis)

Titanium Systems OÜ kasuks viivis väljamõistetud

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2

sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

5.7. Jätta menetluskulud vastuhagi osas poolte endi

kanda.

5.8. Välja mõista Car Target Group d.o.o.-lt (pankrotis)

riigituludesse menetluskulu 822 eurot 30 senti.

6. Rahuldada Titanium Systems OÜ taotlus riigilõivu

tagastamiseks.

Tagastada Titanium Systems OÜ vastuhagi esitamisel

tasutud

riigilõiv

summas

1800 eurot

OÜ

Advokaadibüroo

Eversheds

Sutherland

Ots&Co

pangakontole nr EE662200221014952965 selgitusega

„Riigilõivu tagastamine tsiviilasjas nr 2-18-17703“.

7. Jätta määruskaebemenetluse kulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel

on

õigus

esitada

määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

määruskaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Car Target Group d.o.o. (pankrotis) (hageja) esitas 22. novembril 2018 hagi Titanium

Systems OÜ (kostja) vastu kahju hüvitamiseks ja lepingu täitmise kohustamiseks. Kostja esitas

6. veebruaril 2019 hageja vastu vastuhagi võla nõudes.

Hageja loobus 19. augustil 2019 lepingu täitmise nõudest. Maakohus võttis 18. oktoobri 2019. a

määrusega nõudest osalise loobumise vastu ning jättis selles osas menetluskulud hageja kanda.

Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ning jättis

menetluskulud kostja kanda. Riigikohus tühistas 10. juuni 2020. a määrusega nii maakohtu kui

ringkonnakohtu määrused menetluskulude jaotuse osas, märkides, et menetluskulude jaotus

lepingu täitmise nõude tuleb määrata kõikide nõuete kohta lõpplahendi tegemisel.

2. Kostja esitas 10. märtsil 2020 maakohtule taotluse kohustada hagejat andma kostja

menetluskulude katteks kohtu deposiiti tagatis 26 500 eurot ning tagatise andmata jätmisel jätta

hagi läbi vaatamata. Kostja märkis, et tagatise andmise põhjuseks on Sloveenias 10. märtsil

2020 algatatud hageja pankrot. Sloveenia äriregistris on hageja seaduslikuks esindajaks

märgitud pankrotihaldur. Hageja lepinguline esindaja teatas 25. märtsil 2020, et hageja

pankrotihaldur ei andnud talle volitust esindusõiguseks. Hageja pankrotihaldur teatas, et hagejal

puuduvad likviidsed vahendid tagatise ning muude kulude tasumiseks.

Maakohus rahuldas 19. juuni 2020. a määrusega kostja taotluse ning kohustas hagejat tasuma

tagatist summas 26 500 eurot hiljemalt 14. augustiks 2020. Hageja tagatist ei tasunud.

3. Kostja esitas 21. augustil 2020 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tal menetlusega

seonduvalt kulusid kokku 49 848 eurot 49 senti (esindajakulud 45 767 eurot 99 senti, riigilõiv

1850 eurot ja tõlkekulud 2230 eurot 50 senti). Kostja esindaja ajakulu on 286 tundi 15 minutit

tasumääraga 160 eurot tunni kohta (ilma käibemaksuta).

Hageja keeldus kõikide menetluskulude tasumisest põhjusel, et on pankrotis. Hageja ei esitanud

kuludele sisulisi vastuväiteid.

MAAKOHTU SEISUKOHT

4. Tartu Maakohus jättis 3. detsembri 2020. a määrusega läbi vaatamata hageja hagi

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 197 alusel ja kostja vastuhagi pankrotiseaduse

(PankrS) § 43 lg 2 ja TsMS § 423 lg 3 alusel.

Maakohus jättis menetluskulud põhihagi ja lepingu täitmise nõude osas hageja kanda ning

vastuhagi osas kostja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud

20 480 eurot ning menetluskuludelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Maakohus mõistis hagejalt

riigituludesse menetluskulud 822 eurot 30 senti. Maakohus märkis, et määrab vastuhagi osas

menetluskulud rahaliselt kindlaks TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel eraldi määrusega.

TsMS § 168 lg 2 järgi kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui

menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lg-test 3–5 ei tulene teisiti. Põhihagi ja

vastuhagi osas ei esinenud eeltoodud asjaolusid ning kuna maakohus jättis nii põhihagi kui ja

vastuhagi läbi vaatamata, jättis maakohus menetluskulud põhihagi osas hageja kanda ning

vastuhagi osas kostja kanda. Maakohus jättis lepingu täitmise nõudega seotud menetluskulud

TsMS § 168 lg 4 järgi hageja kanda.

Kuna maakohus ei jõudnud vaheotsuse tegemiseni ega asja sisulise lahendamiseni ning ei

tuvastanud, kas kostja rikkus pooltevahelist lepingut või mitte ning seetõttu ei olnud võimalik

tuvastada, kas hageja pöördus oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult või mitte, ei saanud

maakohus järgida ka käesolevas asjas tehtud Riigikohtu 10. juuni 2020. a lahendi juhiseid

TsMS § 168 lg 4 ja 5 kohaldamise kohta.

Maakohus leidis, et kostjal on vastuhagilt makstud riigilõiv 1800 eurot võimalik tagasi saada

ning põhjendatud ei ole selle topelt väljamõistmine hagejalt. Määruskaebuselt tasutud riigilõivu

väljamõistmine hagejalt pole samuti põhjendatud, sest kostja määruskaebus jäi Tartu

Ringkonnakohtus rahuldamata ning Riigikohus ei võtnud kostja määruskaebust Tartu

Ringkonnakohtu määruse peale menetlusse. Seega polnud kostja määruskaebusel positiivseid

tagajärgi.

Maakohtu hinnangul olid kostja tõlkekulud põhjendatud ja vajalikud summas 415 eurot 50 senti

ning need tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. 30. septembri 2019. a tõlkekulud summas

360 eurot on seotud vastuhagiga ning maakohus jättis vastuhagiga seotud kulud kostja kanda.

Lisaks jäid maakohtule arusaamatuks 26. veebruari 2019. a, 28. veebruari 2019. a ja

31. oktoobri 2019. a tõlkekulud summas 1455 eurot, sest nimetatud kuupäevadel ega nende

läheduses ei esitanud kostja ühtegi tõlget vajanud dokumenti, mistõttu ei ole nimetatud

tõlkekulud mõistlikud ning maakohus neid hagejalt välja ei mõistnud. Kõik muud nimekirjas

märgitud tõlkekulud luges maakohus mõistlikuks.

Maakohtu hinnangul oli kostja lepingulise esindaja tasumäär 160 eurot tunni kohta (ilma

käibemaksuta) mõistlik ning põhjendatud.

Maakohus leidis, et kostja õigusabile kulunud aeg 286 tundi 15 minutit on põhjendatud

osaliselt. Maakohus jagas ajavahemikul 19. märts – 25. juuli 2019. a tehtud toimingud, mis on

seotud nii vastuhagiga kui ka täiendatud hagiavaldusega, võrdselt hagi ja vastuhagiga seotud

kuludeks ning arvestas põhihagiga seoses ajakulu pooles ulatuses, kuna toimingutele tehtud

ajakulust ei olnud võimalik eraldada konkreetselt vastuhagiga seonduvat.

Maakohtu hinnangul oli põhjendamatu 9. juuni 2020 toimingu ajakulu, kuna menetluskulude

nimekirjast

nähtuvalt

osutas

kostja

esindaja

õigusabi

kostjale

seoses

hageja

pankrotimenetlusega Sloveenias, ent need kulud polnud seotud käesoleva tsiviilasjaga ja neid

kohus kindlaks määrata ei saanud.

Maakohus hindas, et hagivastuse ja määruskaebuse toimingute ajakulu perioodil 23. november

2018. a – 15. jaanuar 2019. a, mis menetluskulude nimekirja järgi on kokku 94 tundi 15 minutit,

oli põhjendatud 50 tunni ulatuses. Maakohus leidis, et kuna kohtueelses menetluses ja

läbirääkimistel oli kostjal sama esindaja, oli kostja esindaja juba enne kohtumenetluse

algatamist vähemalt põhilises osas kursis asjaoludega ning vaidlusaluste teemadega ning

seetõttu polnud ajakulu märgitud määras põhjendatud. Samuti leidis maakohus, et märgitud

toimingud kordusid erinevatel järjestikustel päevadel, mistõttu ei olnud põhjendatud nende

eraldi väljatoomine ja tasustamine ning see jättis mulje kunstlikult tekitatud menetluskuludest.

Maakohus võttis arvesse, et tegemist oli siiski keskmisest keerukama vaidlusega ning kostja

esindajal tuli läbi töötada suures mahus tõendeid.

Maakohtu hinnangul oli ajakulu seoses hagi tagamise määruse täitmisega ja kaebusega

Riigikohtule perioodil 16. jaanuar 2019. a – 1. veebruar 2019. a ja 11. veebruar 2019. a –

13. veebruar 2019. a põhjendatud kostja taotletud 51 tunni asemel 25 tunni ulatuses. Maakohtu

põhjenduste kohaselt oli nimetatud perioodil toiminguid, mis kordusid ning nende eraldi

tasustamine polnud vajalik ega põhjendatud. Koostatud menetlusdokumendid ei olnud sisult

väga mahukad ning nende koostamiseks ei olnud vajalik eriliselt keerukate ja mahukate

materjalide läbitöötamine.

Maakohtu hinnangul oli ajakulu seoses hagi täiendusega seonduvate toimingutega

19. veebruaril 2019, 25.–26. veebruaril 2019 ja perioodil 19. märts 2019. a – 5. juuli 2019. a

põhjendatud 8 tunni ulatuses kostja taotletud 16 tunni 10 minuti asemel. Toimingute hulk oli

vähene ning vastus hagi täiendusele lühike. Tegemist ei olnud vastusega, mis vajanuks eriliselt

keeruka ja mahuka materjali läbitöötamist. Lisaks oli nimetatud perioodil ajakulu sisse

arvestatud vastuhagiga seonduvad toimingud.

Maakohus hindas ajakulu seoses vaheotsuse tegemise taotlusega, muude taotlustega, hagi

osalise loobumisega, osalise menetluse lõpetamisega ning määruskaebemenetlusega perioodil

22. august 2019. a – 2. märts 2020. a põhjendatuks 30 tunni ulatuses kostja taotletud 74 tunni

20 minuti asemel. Maakohus leidis, et suurem osa toimingutest olid seotud menetluslike

küsimuste lahendamisega, mis polnud oma olemuselt eriliselt keerukad ega mahukad ning

mitmed toimingud kattusid ja kordusid erinevatel päevadel.

Maakohus hindas ajakulu seoses tagatise taotlusega ning menetluskulude kindlaksmääramise

ja menetluskulude nimekirjaga perioodil 4. märts 2020. a – 21. august 2020. a põhjendatuks 15

tunni ulatuses kostja taotletud 35 tunni 30 minuti asemel. Maakohtu põhjenduste kohaselt

polnud tegemist põhjalikku õiguslikku analüüsi vajavate menetlusdokumentidega, mis ei olnud

mahukad ega keerukad.

Maakohtu hinnangul oli kostja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 128 tundi ning põhjendatud

menetluskulud seega kokku 20 480 eurot (ilma käibemaksuta).

Maakohus tegi kulutusi seoses dokumentide tõlkimisega, kokku tasuti tõlkekulusid riigi

vahenditest summas 514 eurot 80 senti ning pärast määruse tegemist eeldatavalt veel summas

307 eurot 50 senti. Juba kantud tõlkekulud ja ka määruse ja makseinfo koondfaili tõlkimise

kulud jättis maakohus hageja kanda, sest TsMS § 32 lg 1 kohaselt toimub kohtumenetlus ja

kohtu asjaajamine eesti keeles. Seoses Eestis esindaja volituste lõpetamisega on tekkinud

vajadus menetlusdokumentide tõlkimiseks. Seega olid nimetatud kulud otseselt tingitud

hagejast ning tuli jätta hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt riigituludesse tõlkekulud

summas 822 eurot 30 senti.

Vastuhagi osas määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks määrusega pärast maakohtu 3. detsembri 2020 määruse jõustumist.

Maakohus selgitas, et riigilõivu tagasisaamise õigus on üksnes kostjal tema poolt esitatud

vastuhagi osas, kuid mitte hagejal, sest põhihagi jättis maakohus läbi vaatamata seetõttu, et

hageja ei andnud maakohtu määratud tähtaja jooksul tagatist kostja eeldatavate menetluskulude

katteks.

MÄÄRUSKAEBUS

5. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määrus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha asjas uus määrus, millega

jätta vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud hageja kanda (määruskaebuse

põhjendustes ka alternatiivselt poolte endi kanda) ja mõista hagejalt kostja kasuks välja

tõlkekulud summas 2230 eurot 50 senti ning lepingulise esindaja kulud summas 45 767 eurot

99 senti. Samuti palub kostja märkida vastuhagilt tasutud ja tagastamisele kuuluv riigilõiv

summas 1800 eurot kohtumääruse resolutsiooni.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta TsMS § 162 lg 4, kui jättis

TsMS § 168 lg 2 alusel menetluskulud põhihagi osas hageja kanda ning vastuhagi osas kostja

kanda põhjendusel, et nii põhihagi kui ka vastuhagi jäeti läbi vaatamata. Vastuhagi rahuldamata

jätmise korral on võimalik TsMS § 162 lg 4 alusel jätta menetluskulud poolte endi kanda, kui

vastuhagi esitanud isik ei põhjustanud kohtumenetlust (Riigikohtu 31. mai 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-47-10, p-d 26–27). Olukorras, kus hagi on jäetud TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi

läbi vaatamata, sest pankrotiseaduse kohaselt ei saa võlgnik osaleda menetluses, milles

pankrotihaldur nõuab hagejana vara tagasi pankrotivara hulka, kostjana või muu

menetlusosalisena, on Riigikohus samuti leidnud, et kuigi hagi läbivaatamata jätmise tõttu

tuleks kostja menetluskulud TsMS § 168 lg 2 järgi jätta hageja kanda, tuleb kohaldada

TsMS § 162 lg-t 4 ja jätta kostja menetluskulud tema enda kanda (Riigikohtu 15. jaanuari

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 61). TsMS § 162 lg 4 võimaldab mitte mõista

kostjalt välja vastuhagiga seotud kulusid ja jätta kulud hageja kanda, kui vastuhagi esitamise

põhjustas hageja käitumine ja ebaõiglane on jätta kulud kostjate kanda, kui nad sisuliselt

vabanevad otsusega laenulepingust tulenevatest kohustustest (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 58). Eeltoodust nähtub, et kui vastuhagi jäetakse läbi vaatamata,

on TsMS § 162 lg 4 alusel võimalik jätta vastuhagiga seotud menetluskulud poolte endi kanda,

kui vastuhagi esitamise on põhjustanud hageja käitumine või kui vastuhagi jäetakse läbi

vaatamata kostja pankrotimenetlusest tulenevalt. Viimasena välja toodud Riigikohtu

seisukohast saab järeldada, et TsMS § 162 lg 4 alusel on võimalik mitte ainult hageja

vastuhagiga seotud menetluskulud, vaid ka kostja sama vastuhagiga seotud menetluskulud jätta

hageja kanda, kui vastuhagi esitamise põhjustas hageja käitumine ja menetluskulude

väljamõistmine kostjalt oleks ebaõiglane. Seetõttu tuleks vastuhagiga seotud menetluskulud

igal juhul jätta vähemalt poolte endi kanda, kuid eelduslikult siiski hageja kanda, sest

kohtumenetluse, sh vastuhagi esitamise, põhjustas hageja käitumine ja tulenevalt hageja

pankrotistumisest ei olnud kostjal võimalik kohtumenetluses enda õigusi kaitsta. Hageja algatas

keerulise, mahuka ja õiguslikult perspektiivitu kohtumenetluse, mille tõttu on kostja oma

õiguste kaitsmiseks pidanud tegema suuri kulutusi. Vastuhagi esitamine oli vajalik kostja

õiguste kaitsmiseks hageja põhjendamatute nõuete tõttu.

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohtadega tõlkekulude osas. Maakohtu hinnangul ei olnud

põhjendatud kostja 30. septembri 2019. a tõlkekulud, sest need kulud on seotud vastuhagiga.

Kostja on seisukohal, et vastuhagiga seotud menetluskulud, sh tõlkekulud tuleks jätta hageja

kanda ja seetõttu ei ole põhjendatud kostjale 30. septembri 2019. a tõlkekulude hüvitamata

jätmine.

Kostja ei nõustu ka maakohtu määrusega osas, et kostja 26. veebruari 2019. a, 28. veebruari

2019. a ja 31. oktoobri 2019. a tõlkekulud ei ole põhjendatud. Menetluskulud määratakse

kindlaks hagita menetluse sätete järgi ja hagita menetluses kehtib uurimisprintsiip.

Uurimisprintsiibist tulenevalt pidanuks maakohus arusaamatuks jäänud menetluskulude osas

välja selgitama nende kulude sisu, et otsustada nende põhjendatuse üle. Tõlkekulude kohtule

arusaamatuks jäämise tõttu kulude põhjendamatuks lugemine ei ole õiguspärane.

Maakohus on põhjendamatult vähendanud kostja lepingulise esindaja tööks kulunud toiminguid

ja nende mahtu. Perioodidel 4. – 6. veebruar 2019. a, 12. veebruar 2019. a, 14. veebruar 2019. a

ja 19. – 20. veebruar 2019. a tehtud menetlustoimingud ei kuulu maakohtu hinnangul

hüvitamisele, sest on seotud vastuhagiga ja seega tuleb need kostjal endal kanda. Arvestades

käesoleva asja erakorralisi asjaolusid, eelkõige seda, et kostja esitas hageja käitumisest

tingituna enda õiguste kaitsmiseks hageja käitumise tõttu vastuhagi, kuid kostjal ei olnud

võimalik tulenevalt hageja pankrotist enda õigusi realiseerida, tuleb ka vastuhagiga seotud

kostja menetluskulud jätta hageja kanda ja seega ei ole põhjendatud nimetatud kuupäevadel

tehtud menetlustoimingute kulude kostja kanda jätmine.

19. märts 2020. a – 25. juuli 2019. a hagi ja vastuhagiga seonduvalt tehtud menetlustoimingutele

kulunud aeg tuli maakohtu hinnangul jagada pooleks hagi- ja vastuhagi vahel. Selliselt toimides

on maakohus eiranud menetluskulude kindlaksmääramise põhimõtteid. Nii hagi kui ka

vastuhagiga seotud menetluskulud tuleks jätta täielikult hageja kanda. Kui siiski asuda

seisukohale, et kostja peab enda vastuhagiga seotud menetluskulud hüvitama ise, ei ole ikkagi

põhjendatud ega õiguspärane nimetatud kuupäevadel tehtud menetlustoimingute ajakulu hagi-

ja vastuhagi toimingute osas jagada pooleks. Selleks, et menetluskulude kindlaksmääramine

vastaks TsMS § 175 lg 1 nõuetele, tuleb menetluskulusid ka sisuliselt hinnata, sh hinnata hagi

ja vastuhagiga seotud menetlustoimingute erinevust mahu ja keerukuse osas ning määrata, kui

suur oli hagile ja vastuhagile kulunud menetlustoimingute ajakulu.

Maakohus on pidanud hagivastuse ja määruskaebuse toimingute ajakulu perioodil

23. november 2018. a – 15. jaanuar 2019 põhjendatuks 50 tunni ulatuses 94 tunni 15 minuti

asemel. Maakohus ei ole kostja õigusabikulude kindlaksmääramisel nõuetekohaselt hinnanud

menetlustoimingute ajakulu põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 ja Riigikohtu praktika

järgi. Nimetatud kuupäevadel tegi kostja eelkõige hageja hagiavalduse ja hagi tagamise

avaldusega seotud menetlustoiminguid. Hagiavaldus koos hagi tagamise avaldusega on 26

lehekülje pikkune, hagiavaldusele on lisatud 41 lisa. Lisaks suurele mahule on hagiavaldus ka

sisuliselt äärmiselt keerukas, käsitledes mitmeid infotehnoloogia, intellektuaalse omandi,

internetiteenuste ja finantsvaldkonnaga seotud teemasid. Maakohtu väide, et ajakulu kuulub

vähendamisele, sest pooltel olid enne kohtumenetluse algatamist läbirääkimistes samad

esindajad, on ebaõige ja põhjendamatu.

Hagi tagamise määruse täitmisega ja kaebusega Riigikohtule seotud menetlustoimingute

ajakulu pidas maakohus põhjendatuks 25 tunni ulatuses 51 tunni asemel. Maakohus on

ebaõigesti vähendanud põhjendatud ajakulu enam kui poole võrra. Maakohtu väite osas, et

koostatud menetlusdokumendid ei olnud sisult väga mahukad, möönab kostja, et iga

menetlusdokument üksi võetuna ei ole väga pikk (varieerub 3–10 lehekülje vahel). Ainuüksi

see asjaolu ei põhjenda menetluskulude hüvitise vähendamist. Suure hulga erinevate

dokumentide koostamisel on kokku tehtud menetlustoimingute ajakulu suur ja seda pidanuks

maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel arvesse võtma. Käesolev vaidlus oli keerukas

tulenevalt IT-valdkonna spetsiifilisest olemusest, paljudest tehnilistest nüanssidest ja lisaks

õigusalastele teadmistele ka valdkonnaspetsiifiliste teadmiste vajalikkusest. Arvestades

menetluse toimumist erinevates kohtuastmetes ja lisaks ka täitemenetlusega seotud vaidluse

tekkimist, leiab kostja, et menetlustoimingud ja materjalid võivad olla vastupidiselt maakohtu

seisukohale hoopis keerukamad, sest asjas oli tekkinud mitu erinevat vaidlust paralleelselt.

Ajakulu seoses hagi täiendusega seonduvate toimingutega perioodil 19. veebruar 2019. a,

25. – 26. veebruar 2019. a, 19. märts 2019. a – 25. juuli 2019. a pidas maakohus põhjendatuks

8 tunni ulatuses 16 tunni 10 minuti asemel. Kostja ei nõustu, et viidatud kuupäevadel tehtud

menetlustoimingud ei olnud mahukad ja keerukad. Kostja töötas menetluskulude nimekirja

järgi nendel kuupäevadel läbi mitmeid hageja esitatud menetlusdokumente ja koostas neile

seisukohti, samuti uuris ja hindas erinevaid tõendeid ja analüüsis finantsekspertiisi.

Ajakulu 74 tundi 20 minutit seoses vaheotsuse tegemise taotlusega, muude taotlustega, hagi

osalise loobumisega, osalise menetluse lõpetamisega ning määruskaebemenetlusega perioodil

22. august 2019. a – 2. märts 2020. a pidas maakohus põhjendatuks 30 tunni ulatuses. Maakohtu

seisukoht menetlustoimingute korduvuse kohta on ebaõige. Kostja ei nõustu, et viidatud

kuupäevadel tehtud menetlustoimingute ajakulu vähendamine on põhjendatud, sest suurem osa

toimingutest olid seotud menetluslike küsimuste lahendamisega, mis polnud oma olemuselt

keerukad ega mahukad. Kostja menetluskulude nimekirja andmetel kuulusid sel perioodil

tehtud toimingute hulka muuhulgas ka maakohtu 13. septembri 2019. a menetluslike

korraldustega seotud kirjas kohtu esitatud nõuete täitmine, sh hageja erinevatele seisukohtadele

vastamine ja tõendite esitamine. Kostja ei nõustu sellega, et peamiselt oli tegemist vaid

menetluslike küsimustega, arvestades, et hageja esitas nimetatud perioodil mitmeid uusi

tõendeid ja seisukohti, mille kohta kostja pidi kohtu korralduste kohaselt seisukohad võtma.

Kostja pidi läbi töötama hageja erinevad seisukohad asja sisu kohta, koos nende juurde

kuuluvate tõenditega, mis olid oma sisult keerukad arvestades vaidluseseme sisu. Mitmed

esitatud tõenditest olid pikad Exceli tabelid arvude ja koodidega, mille mõistmiseks on vaja

erialaseid teadmisi.

Toimingud seoses tagatise taotlusega ning menetluskulude kindlaksmääramise ja

menetluskulude nimekirjaga perioodil 4. märts 2020. a – 21. august 2020. a, mis oli kostja

menetluskulude nimekirja kohaselt kokku 35 tundi 30 minutit, hindas maakohus põhjendatuks

15 tunni ulatuses. Kostja kordab, et menetlustoimingute mahu osas tuleb lisaks iga

menetlusdokumendi mahule arvestada ka esitatud menetlusdokumentide hulka. Arvestades, et

kostja esitas nimetatud perioodil mitmeid menetlusdokumente nii hageja seisukohtadele,

maakohtu korraldustele ja ka Riigikohtule, saab järeldada, et tehtud menetlustoimingud olid

oma olemuselt mahukad. Tegemist on ka õiguslikult keerukate toimingutega, sest käsitlesid

mitmeid erinevaid menetluslikke küsimusi. Samuti tegi menetlustoiminguid veelgi

keerukamaks see, et menetluse kestel kuulutati Sloveenias välja hageja pankrotimenetlus, mis

lisas asjale rahvusvahelise dimensiooni.

Kostja taotleb kohtult ka vastuhagilt tasutud riigilõivu summas 1800 eurot tagastamist

TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel.

6. Hageja selgitas, et kuna hageja suhtes on käimas pankrotimenetlus, ei ole hageja nõus tasuma

kohtumääruses märgitud kulusid. Hageja ei esitanud määruskaebusele sisulisi vastuväiteid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu määrus

tuleb tühistada vastuhagiga seonduvate menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue määruse, millega jätab vastuhagiga seotud menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus täiendab maakohtu määruse

resolutsiooni ning mõistab hagejalt kostja kasuks maakohtu poolt põhjendatud ja vajalikuks

peetud tõlkekulu 415 eurot 50 senti. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätab

ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja §-st 659 esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures

kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

8. Esimesena peatub ringkonnakohus vastuhagi menetluskulude jaotusel.

Maakohus jättis menetluskulud seoses vastuhagiga TsMS § 168 lg 2 alusel kostja kanda.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel arvestanud piisavalt

praeguse juhtumi asjaoludega ning on rikkunud seadusest tulenevat kaalutlusõigust. Käesolevas

asjas jäi vastuhagi läbi vaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel vastaspoole pankroti väljakuulutamise

tõttu. Maakohtul polnud sellises olukorras võimalik muud otsustust teha ning kostjal polnud

võimalik hagi läbi vaatamata jätmist kuidagi mõjutada. TsMS § 168 lg 2 oleks õiglane

kohaldada olukorras, kus hagi on jäetud läbi vaatamata hagi esitanud poole (antud juhul kostja)

tegevuse tõttu, eelkõige TsMS § 423 sätestatud juhtudel (Riigikohtu 6. jaanuari 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 14). Kostja on kasutanud seadusest tulenevat õigust esitada

vastuhagi enda õiguste kaitseks, mis on jäänud läbi vaatamata kostjast mitteolenevatel

põhjustel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas põhjuseid jätta vastuhagiga seotud

menetluskulusid täielikult hageja kanda. Kostja on viidanud Riigikohtu 2. aprilli 2014. a

otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, kus Riigikohus asus seisukohale, et TsMS § 162 lg 4

võimaldab mitte mõista kostjatelt välja vastuhagiga seotud kulusid, kui vastuhagi peaks jääma

läbi vaatamata põhjusel, et vaidluse all olevat konstitutiivset võlatunnistust ei ole. Selline

olukord eeldaks väga konkreetse õigusliku fakti tuvastamist. Käesolevas asjas pole aga hagi

lahendatud sellises ulatuses, mis võimaldaks võtta seisukoha selle kohta, kas hageja hagis

esitatud nõuded olid alusetud ning menetlus perspektiivitu.

Eeltoodut arvesse võttes ja tulenevalt TsMS § 162 lg-st 4 tuleb vastuhagiga seotud poolte

menetluskulud jätta nende endi kanda.

9. Järgmisena käsitleb ringkonnakohus hageja põhihagi ning lepingu täitmise nõudega seoses

kostja kasuks väljamõistetud kulude põhjendatust ja vajalikkust.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus

sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 18. mai 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus

vaidlustatud määruses diskretsioonipiire ületanud.

Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule.

Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude kindlaksmääramisel ei pea kohus analüüsima

minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi, vaid

hindab asja tervikuna. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul piisavalt põhjalikult

analüüsinud kostja lepingulise esindaja toiminguid ning maakohtu seisukoht nende toimingute

põhjendatuse ja vajalikkuse osas on jälgitav ning põhjendatud. Maakohus võttis arvesse, et

tegemist oli keskmisest keerukama vaidlusega ning kostja esindajal tuli läbi töötada suures

mahus tõendeid.

Kostja lepinguline esindaja on osutanud kostjale tsiviilasjas teenuseid 286 tunni 15 minuti

ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et sellises ulatuses ei saa teenust

pidada mõistlikuks ja vajalikuks. Osa toiminguid on seotud üksnes vastuhagi menetlemisega

ning sellega seonduvad kulud jätab ringkonnakohus polte endi kanda. Maakohus on

põhjendatult vähendanud osa toimingute ajakulu ning puudub alus selles osas maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohus on ajakulu vähendamist määruses põhjendanud.

10. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Maakohtu hinnangul on kostja tõlkekulud põhjendatud ja vajalikud summas 415 eurot 50 senti.

Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust selles osas maakohtu määruse tühistamiseks.

Kuivõrd ringkonnakohus jättis vastuhagiga seotud menetluskulud poolte endi kanda, ei ole

põhjendatud ka 30. septembri 2019. a vastuhagiga seotud tõlkekulude hagejalt väljamõistmine.

26. veebruari 2019, 28. veebruari 2019 ja 31. oktoobri 2019 tõlkekulude osas heidab kostja

maakohtule ette, et maakohus pole rakendanud uurimisprintsiipi ning pole arusaamatuks jäänud

menetluskulude osas välja selgitanud kulude sisu, et otsustada nende põhjendatuse üle.

Ringkonnakohus märgib, et kostja pole ka määruskaebuses selgitanud nende kulude sisu.

Maakohus on määruses kirjeldanud oma tegevusi kulude sisu tuvastamiseks. Vaatamata sellele

polnud kulude sisu arusaadav ja võimalik tuvastada toimiku materjalide põhjal.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on uurimisprintsiipi piisaval määral rakendanud. Saades

aru, et kohtule pole kulude sisu arusaadav ning neid ei olnud kohtul võimalik omal käel

tuvastada, oleks kostja tulenevalt TsMS § 176 lg 6 saanud ja pidanud sellise puuduse

määruskaebuses kõrvaldama. Eeltoodud põhjusel jätab ringkonnakohus kostja etteheite

tähelepanuta.

Ringkonnakohus leiab aga, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb täiendada ning mõista

maakohtu poolt põhjendatud ja vajalikuks peetud tõlkekulu hagejalt kostja kasuks välja.

Maakohus leidis määruse p-s 4, et põhjendatud ja vajalik on tõlkekulu summas 415 eurot 50

senti ning see tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vaatamata sellele järeldusele ei ole

maakohus tõlkekulu määruse resolutsioonis hagejalt välja mõistnud (TsMS § 442 lg 5).

Ringkonnakohus saab sellise vea ise parandada ning täiendab maakohtu määruse resolutsiooni.

11. Maakohtu hinnangul on kostja õigusabikulud põhjendatud ja vajalikud 128 tunni (ja seega

20 480 euro) ulatuses. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust selles osas maakohtu

määruse tühistamiseks ega muutmiseks.

Kostjale vastuhagiga seoses tekkinud menetluskulud on maakohus jätnud kostja kanda ning

kuna ringkonnakohus jätab vastuhagiga seotud menetluskulud poolte endi kanda, ei muutu

maakohtu lõppjäreldus ebaõigeks. Vastuhagiga seotud menetluskulud ei kuulu hagejalt kostja

kasuks väljamõistmisele ka ringkonnakohtu poolt otsustatud menetluskulude jaotuse järgi.

Maakohus on perioodil 19. märts 2019. a – 25. juuli 2019. a tehtud toimingute ajakulu hinnanud

võrdselt hagiga ja vastuhagiga seonduvaks, kuna menetluskulude nimekirjas polnud võimalik

neid eristada. Kostja leiab, et selline pooleks jagamine pole õigustatud ja tulenevalt

TsMS § 175 lg 1 tuleks hinnata hagi ja vastuhagiga seotud menetlustoimingute erinevust mahu

ja keerukuse osas ning määrata, kui suur oli hagile ja vastuhagile kulunud menetlustoimingute

ajakulu. Ringkonnakohus kordab eelpool mainitud seisukohta, et menetluskulude

kindlaksmääramisel ei pea kohus analüüsima minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu

põhjendatust ja vajalikkust eraldi, vaid hindab asja tervikuna. Kostja soovitud lähenemine oleks

maakohtule äärmiselt koormav ning ebaproportsionaalne olukorras, kus kostja oleks saanud

koostada täpsema menetluskulude nimekirja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

põhjendustega, et esitatud nimekirja järgi ja toimiku materjalide põhjal ei ole võimalik eristada,

millises ulatuses on viidatud perioodil ajakulu seotud hagi, ja millises ulatuses vastuhagiga

seonduvate toimingutega.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kohatu on maakohtu väide, mille kohaselt samade

toimingute erinevatel päevadel väljatoomine jätab mulje kunstlikult tekitatud menetluskuludest

ning pole põhjendatud. Sellises kostja menetluskulude esitamise viisis pole midagi

etteheidetavat ning see ainuüksi ei anna alust menetluskulude vähendamiseks. Lepinguline

esindaja võib tegeleda ühe ja sama menetlustoiminguga (nt dokumendi koostamisega) mitmel

päeval. Küll aga võtab ringkonnakohus arvesse, et maakohus ei ole ringkonnakohtu hinnangul

menetluskulusid tervikuna hinnates väljunud diskretsiooni piiridest, mistõttu puudub alus

maakohtu määruse selles osas tühistamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kostja esindaja menetluskulude

vähendamise osas, sh et kostjat esindas kogu menetluse kestel sama esindaja, arvestatava osa

menetlusdokumentide puhul ei olnud tegemist põhjalikku õiguslikku analüüsi vajavate

menetlusdokumentidega, dokumendid ei olnud mahukad ega keerukad. Ka sellevõrra on

taotletud ajakulu vähendamine põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ajakulu 128 tundi on

asja keerukust, kestust ja mahukust arvestades põhjendatud ning mõistlik.

12. Kostja esitas määruskaebuses taotluse märkida Tartu Maakohtu 3. detsembri 2020. a

määrusega (põhjendava osa p 9) Titanium Systems OÜ-le vastuhagilt tasutud ja tagastamisele

kuuluv riigilõiv summas 1800 eurot kohtumääruse resolutsiooni.

Taotlus riigilõivu tagastamiseks kuulub rahuldamisele. TsMS § 150 lg 1 p 3 kohaselt

tagastatakse tasutud riigilõiv, kui avaldus jäetakse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui hagi

jäetakse läbi vaatamata seetõttu, et hageja võtab hagi tagasi, kumbki pool või hageja ei ilmu

kohtuistungile, hageja ei täida kohtu nõuet leida endale tõlk või eesti keelt oskav esindaja või

hageja ei anna kohtu määratud tähtaja jooksul tagatist kostja eeldatavate menetluskulude

katteks. Puudub alus jätta kostja vastuhagilt tasutud riigilõiv tagastamata.

TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle

menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv

tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule.

TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõppeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta

lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõistunud lahendiga lõppemist. Taotlus

tasutud riigilõivu tagastamiseks esitati seaduses kehtestatud tähtaja jooksul.

13. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke