2-18-15396/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.03.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-15396

Tsiviilasi

XX (pankrotis) pankrotihalduri Andres Hermeti hagi

Osaühingu S vastu käenduslepingu kehtetuks

tunnistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.novembri 2020.a otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

3500 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Osaühing S 11.jaanuari 2021.a apellatsioonkaebus

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (pankrotis,

isikukood XXXXXXXXXX), pankrotihaldur Andres Hermet,

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Madis Saar ja Marko

Kaevando (e-post:XXX)

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Osaühing S

(registrikood XXXXXXX, aadress XXX), lepinguline

esindaja Kerli Kaasik (e-post XXX)

Asja lahendamise viis

Istungimenetlus

Istungi toimumise aeg 04.03.2021

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 17.11.2020 otsus jätta muutmata.

2. Osaühingu S apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus Osaühingu S kanda.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2(11)

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Hagiavalduse asjaolud

1. Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt 19.01.2012 esitas CC Pärnu Maakohtule

hagiavalduse XX-ga abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. XX esitas kohtule vastuhagi

ühisvara jagamiseks. Kohtumenetluse käigus suurendas XX ühisomandis oleva W AS-i

aktsiakapitali 600 aktsia võrra, olles neid müünud kogu hinnaga 38 000 eurot S OÜ-le

(kostja). XX-le jäi selleks ajaks käsutuskeelu all olevad 400 aktsiat. S OÜ kuulub USA

äriühingule ja juhatajaks on QQ, kelle nimi on Internetis seotud mitme riiulifirmaga ja ka

mitme firma likvideerija staatusega. S OÜ omanik on Minx LLC, registreeritud USA

Delaware osariigis.

2. Pärnu Maakohtu 10.09.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-3048 lõpetati CC ja XX

ühisomand abikaasade ühisvarasse kuulunud varaesemetele ja õigustele, mh jäeti XX

ainuomandisse W AS-i 400 aktsiat väärtusega 1 317 326 eurot. Lisaks mõisteti XX-lt CC

kasuks enamsaadud ühisvara eest hüvitis 622 654 eurot. Hagi tagamise abinõuna kohaldatud

400 aktsia arestimine ja Eesti väärtpaberite keskregistrisse kantud aktsiate käsutuskeeld jäeti

kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 11.04.2016 määrusega XX apellatsioonkaebuses lõpetati sama

tsiviilasja menetlus kompromissiga, mille alusel kohustus XX maksma CC-le enamsaadud

ühisvara arvel hüvitist viie aasta jooksul summas kokku 250 000 eurot, millest esimene makse

pidi toimuma hiljemalt 01.10.2016, teine makse – 01.10.2017 jne. Pooled leppisid kokku ka

selles, et keeld 400 aktsia käsutamiseks jääb kompromissi täitmise tagamiseks kehtima.

4. Kuna 01.10.2016 ei olnud CC-le kokkulepitud summat laekunud, alustas CC 20.10.2016

täitemenetlust. 28.11.2016 esitas XX Harju Maakohtule avalduse enda pankroti

väljakuulutamiseks. Harju Maakohtu 16.01.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-18709

pankrotimenetlus algatati ja peatati täitemenetlus. 15.02.2017 esitas ajutine pankrotihaldur

Elin Vilippus kohtule aruande, mille kohaselt on tuvastatud, et võlgnik on vähendanud oma

sissetulekut eesmärgiga vältida kompromisslepingust tulenevate kohustuste täitmist. Võlgnik

tegeleb äriga edasi. Ajutine haldur on tuvastanud võimaliku kuriteo tunnustega tegevuse KarS

§ 384 lg 1 mõttes ning kavatses pankroti väljakuulutamisel võlgniku tegevuse seaduslikkuse

kontrollimiseks esitada uurimisasutusele kuriteoavalduse.

5. 03.04.2017 kohtuistungil esitas XX kohtule avalduse pankrotiavaldusest loobumise kohta

ja palus asjas menetlus lõpetada. Harju Maakohtu 07.04.2017 määrusega XX avaldusega

seoses menetlus loobumisega lõpetati. 25.04.2017 uuendas kohtutäitur täitemenetluse.

06.10.2017 esitas CC kohtutäiturile teise täitmisavalduse, kuna muutus sissenõutavaks

kompromissis kokkulepitud teine makse summas samuti 50 000 eurot. 24.10.2017 teates

kohtutäitur kinnitas, et täitemenetluse käigus ei õnnestunud kohtutäituril kohtumäärust

täielikult täita, sest võlgnikul puudub vallas- ning kinnisvara, millele sissenõue pöörata.

6. 14.12.2017 esitas CC Pärnu Maakohtule avalduse XX pankroti väljakuulutamiseks.

12.03.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-18735 kuulutati välja XX pankrot ja määrati

pankrotihalduriks Raivo Piirla. 20.03.2018 esitas CC pankrotihaldurile nõudeavalduse, mille

kohaselt on CC nõudeks 243 220,76 eurot (osaliselt nõue oli rahuldatud XX arestitud

vallasvara, st koduse sisustuse arvel). 10.05.2018 esitas pankrotihaldurile nõudeavalduse S

OÜ, mille kohaselt on S OÜ nõudeks vastavalt Harju Maakohtu 05.10.2016 otsusele 423 400

eurot. Rohkem võlausaldajaid ei ole.

3(11)

7. Harju Maakohtu 05.10. 2016 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-16-11894 rahuldati S OÜ

hagi XX vastu 420 000 euro nõudes, samuti mõisteti kostjalt välja menetluskulud 3400 eurot.

Tagaseljaotsus on tehtud ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Olles tutvunud tsiviilasja

materjalidega selgus järgmist: 1) 16.05.2016 sõlmis S OÜ ja OO (XX poeg) W AS-i 15 %

aktsiate müügilepingu müügihinnaga 280 000 eurot ja tasumise tähtajaga 30.06.2016. 2)

16.05.2016 sõlmis S OÜ ja XX käenduslepingu, mille kohaselt kohustus XX tagama OO-ga

sõlmitud müügilepingu täitmist vastutuse piiriga kuni 420 000 eurot. 3) 18.07.2016 saadeti

OO-le ja XX-le nõuded võlgnevuse (müügihinna) tasumiseks. 4) 05.08.2016 esitas S OÜ

Harju Maakohtule hagi üksnes XX vastu võla ja leppetrahvi summas kokku 420 000 euro

väljamõistmiseks. 5) XX sai kõik menetlusdokumendid kätte, hagile ei vastanud. 6)

05.10.2016 Harju Maakohtu otsusega S OÜ hagi rahuldati. 7) Harju Maakohtu otsus jõustus.

8. S OÜ nõue moodustab pankrotimenetluses ca 64% kõikidest nõuetest ja seega omab samas

ulatuses õiguse nõude rahuldamisele pankrotivarast.

9. Hageja on seisukohal, et XX ja kostja vahel 01.05.2016 sõlmitud käendusleping tuleb

tunnistada kehtetuks järgmistel eeldustel:

1) tehing tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.

Ajutine haldur oli määratud Pärnu Maakohtu 05.02.2018 määrusega. Vaidlusalune

käendusleping sõlmiti 16.05.2016, st ca 1,5 aastat enne ajutise halduri määramist.

2) võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.

-Tallinna Ringkonnakohtu 11.04.2016 määruse alusel kohustus XX maksma CC-le

enamsaadud ühisvara arvel hüvitist viie aasta jooksul summas kokku 250 000 eurot, millest

esimene makse pidi toimuma hiljemalt 01.10.2016, teine makse – 01.10.2017 jne.

Kompromissi sõlmimisel avaldas XX kohtule, et tal ei ole ühekordseks väljamakseks raha.

CC tuli talle vastu ja nõustus hüvitise maksmisega osade kaupa. Kohtumäärus jõustus

11.04.2016 ja esimene makse summas 50 000 eurot pidi CC-le laekuma hiljemalt 01.10.2016.

-S OÜ nõue moodustab ca 64% kõikidest nõuetest (420000/243200) ja seega omab samas

ulatuses õiguse nõude rahuldamisele pankrotivarast. Käenduslepingu kehtetuks tunnistamisel

saab pankrotihaldur keelduda kostja pankrotimenetluses esitatud/tunnustatud nõude täitmisest

ja CC nõue saab rahuldatud vara olemasolul 100% ulatuses. Seega käenduslepingu

sõlmimisega kahjustas XX võlausaldaja huve.

-Olles teadlik oma suurest võlast CC ees, mida ta vabatahtlikult täitmiseks võttis ja osade

kaupa maksma kohustus, sõlmis XX kostjaga kostja ja OO vahel 16.05.2016 sõlmitud W AS-i

150 aktsiate müügilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks käenduslepingu vastutuse

piirmääraga 420 000 eurot. XX oli teadlik, et ta käendas kohustust ulatuses, mis ei vasta

kaugetki müüdud aktsiate väärtusele ning müügihind oli määratud ainsal eesmärgil CC

nõudele konkureeriva nõudena täite- või pankrotimenetluses. Seda kinnitab ka S OÜ

nõudeavalduses märgitu, et pooled leppisid kohtuotsuse saamisel, et nõue ei ole veel

sissenõutavaks muutunud, mis sisuliselt tähendas, et S OÜ ei ole huvitatud kohtuotsuse

täitmisest. Kohtuotsus jõustus 05.10.2016, st oli valmis selleks ajaks, kui XX oli jätnud CC-le

esimese makse tegemata ja võis alata täitemenetlus. XX enda poolt alustatud

pankrotimenetluses ei ole S OÜ nõudest haldurit teavitatud.

-Samuti oli XX teadlik, et OO kohustus aktsiate eest tasuda jääb täitmata sellise suure summa

puudumise ja ebaproportsionaalselt lühikese (2 kuud) maksmise tähtaja tõttu. XX ja OO

elavad ühes korteris; 2016 aastal ei omanud OO sissetulekuid (õppis Tartu Ülikoolis, lõpetas

bakalauruseõppe 15.06.2016) ja elas ning õppis XX poolt antud rahalisel abil.

4(11)

-Et XX oli teadlik, et ta käenduslepingu sõlmimisega kahjustab CC kui usaldusvõlausaldaja

huve, kinnitab käenduslepingu p 1.3, mille kohaselt vastutab käendaja kogu oma olemasoleva

ja tulevikus soetava varaga. XX nimel ei olnud arvestatavat vara, mille arvel kohustus täita.

XX oli teadlik ka selles, et ise ta ka ei suuda käenduslepingut täita, kuna ta asus

miinimumtöötasuga töölepinguga tööle enda asutatud M OÜ-sse, mida ta on 01.06.2016

võõrandanud poeg OO ja proviisor PP-ile, ja tal oli juba olemas kohustus CC ees.

-Vastavalt käenduslepingu p 2.1 pidi XX arvestama sellega, et aktsiate müügilepingust

tulenevate kohustuste tähtaja saabumisel võib müüja nõuda kohustuse täitmist üksnes

käendajalt. Ka see asjaolu näitab, et XX sellist tagajärge soovis. Seega võlausaldaja CC

huvide kahjustamine oli teadlik.

3) tehingu teine poolt teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.

-S OÜ on asutatud osakapitali sissemakse tegemata. Kostja omandas 60% W AS-i aktsiat ajal,

millal toimus CC ja XX kohtumenetlus ühisvara jagamiseks. Kostja poolt omandatud 600

aktsia eest maksis XX 38 400 eurot olukorras, kus 400 aktsia turuväärtus oli tegelikult

622 654 eurot. QQ oli teadlik XX ja CC kohtumenetlusest ühisvara jagamise nõudes, kuna on

kohtu nõudel esitanud kohtule kinnituse, et tema on ka S OÜ omanik. Kostja ainus juhatuse

liige QQ oli ka sel ajal aktsionäri seaduslik esindaja, seega aktsionärina oli teadlik või pidi

teadma, et osale aktsiatest, st XX 400 aktsiatele on seatud kohtulik käsutuskeeld CC kasuks ja

võib toimuda sundtäitmine või pankrotimenetlus. Kostjal oli võimalik saada piisav ülevaade

XX majandusseisundist, isegi kui ta selle vastu huvi ei tundnud.

-Kuigi põhivõlgnikuks müügilepingu järgi OO, tema kohustuse täitmist nõuti üksnes

käendajalt, millest saab järeldada, et lepingute sõlmimise eesmärgiks ei olnud tegelikult

aktsiate eest müügihinna saamine, vaid ühine soov kahjustada XX võlausaldaja huve.

10.Hageja palub tunnistada kehtetuks S OÜ ja XX (X) vahel 16.05.2016 sõlmitud

käendusleping, välja mõista S OÜ-lt XX kasuks menetluskulud ja välja mõista S OÜ-lt XX

kasuks viivist menetluskuludelt vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses

alates kohtulahendi jõustumist kuni menetluskulude tasumiseni.

Kostja vastuväited

11.Kostja vaidleb hagile vastu.

12.Kostja leiab, et pankrotihaldur on põhjendamatult asunud seisukohale, et käenduslepingu

sõlmimise tagajärjel on kahjustada saanud pankrotivõlgniku teise võlausaldaja CC huvid.

Hageja on esitanud väite, et käenduslepingu kehtetuks tunnistamisel saaks pankrotihaldur

keelduda kostja pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmisest pankrotivara arvelt ja selle

asemel saaks rahuldatud CC nõue vara olemasolul 100% ulatuses. Esiteks ei ole hageja

selgitanud, millisel alusel pankrotihalduril selline õigus tekiks, kostjale teadaolevalt

pankrotiseadus sellist alust ette ei näe. Teiseks ei ole võimalik S OÜ nõude rahuldamata

jätmine pankrotimenetluses ka siis, kui käesolevas vaidluses peaks kohus käenduslepingu

kehtetuks tunnistama, kuivõrd kostja nõue tuleneb jõustunud kohtuotsusest, mitte otseselt

käenduslepingust. Järelikult on kohus asja sisuliselt juba arutanud ning selline kohtuotsusest

tulenev nõue tuleb PankrS § 103 lg 4 kohaselt lugeda kaitsmiseta tunnustatuks. Seega ei

mõjuta käesoleva hagiavalduse rahuldamine kuidagi S OÜ nõude rahuldamist XX (pankrotis)

pankrotimenetluses.

Ainus

võimalus

nõude

rahuldamata

jätmiseks,

oleks

esitada

teistmisavaldus, kuid hageja on seda juba teinud ja Riigikohus on jätnud avalduse läbi

vaatamata. Kolmandaks ei ole hageja üldse välja toonud, milline on pankrotivara ja kui suuri

väljamakseid oleks võimalik võlausaldajatele teostada, mis tähendab, et ei ole tõendatud, et

käenduslepingu sõlmimata jätmisel saaks CC nõue rahuldatud suuremas ulatuses. Väita

5(11)

üksnes hüpoteetiliselt, et vara olemasolul saaks CC nõude täita 100 % ulatuses on alusetu ja

täiesti oletuslik.

13.Tagasivõitmise eesmärgiks ei ole võimaldada tagasi võita kõiki tehinguid, mida võlgnik on

kolme aasta jooksul enne pankroti väljakuulutamist teinud. Samas hageja tõlgenduse kohaselt

rikub iga kolme aasta jooksul sõlmitud tehing kuidagi teiste võlausaldajate huve ja nii oleks

võimalik kõik tehtud tehingud tagasi võita. See aga ei ole kindlasti olnud seadusandja tahteks

ega sätte eesmärgiks. Järelikult ei saa võlausaldajate varaliste huvide kahjustamise

tõendamisel tugineda üksnes asjaolule, et tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne pankroti

väljakuulutamist. Seega ei ole hageja piisavalt tõendanud, et käenduslepingu sõlmimisega on

XX võlausaldajate tegelikke varalisi huve kahjustanud. Täitmata on tagasivõitmise oluline

eeldus – huvide kahjustamine.

14.Täiendavalt tuleb hagejal tõendada, et võlausaldajate huvide kahjustamine toimus

teadlikult. Hageja põhiliseks argumendiks on see, et kuna XX oli teadlik oma võlgnevusest

CC ees, siis on käendusleping sõlmitud eesmärgiga takistada kohustuse täitmist CC ees.

Selline esitatud väide on spekulatiivne ega põhine tõenditel. Hageja ei ole tõendanud, et XX

on soovinud sõlmida käenduslepingu eesmärgiga võlausaldajate huvisid kahjustada või et

võlgnik

oleks käenduslepingut

sõlmides pidanud seda mõistlikult

ette nägema.

Käenduslepingu sõlmimise näol on tegemist täiesti tavapärase tehinguga, millega on XX

käendanud oma poja kohustust S OÜ ees. Pooled sõlmisid lepingu majanduslikest huvidest

lähtudes, kuivõrd kostja vajas OO aktsiate müügilepingust tulenevate kohustuse täitmise

tagamiseks täiendavat tagatist ja XX nõustus oma poja kohustust käendama. Samuti on

käenduslepingu näol tegemist kohustuse võtmisega, mille tekkimine ei ole kindel, sest sõltub

käenduslepinguga soodustatud isikust, seega käenduslepingut sõlmides ei olnud kohustuse

tekkimine kostja ees kindel. Lepingu sõlmimise hetkel ei olnud teada, kas XX’il üldse tekib

käenduslepingust tulenev kohustus, seega ei saanudki XX lepingut sõlmides oma eesmärgiks

seada teiste võlausaldajate huvide kahjustamist. Eelnevast tulenevalt ei ole kuidagi võimalik

järeldada, et võlgnik on teadlikult võlausaldaja CC huvisid kahjustanud. Samuti nagu on

tasumata pankrotivõlgniku kohustus võlausaldaja CC ees, ei ole XX ka käenduslepingu alusel

kostjale ühtegi makset teinud. Seega ei saa ka väita, et võlgnik oleks asunud ühe võlausaldaja

huvisid teistele eelistama.

15.Hageja seisukoht, et käendatud kohustuse ulatus ei vasta müüdud aktsiate tegelikule

väärtusele, ei vasta tegelikkusele. Tsiviilasjas nr 2-12-3048 CC ja XX vahel asuti seisukohale,

et 400 aktsiat on väärtusega 1 317 326 eurot. Kuivõrd aktsiate müügilepingu alusel müüdi 150

aktsiat, siis on hageja enda poolt esitatud tõendiga tõendatud, et müügihind ja käenduse

summa 420 000 eurot vastab aktsiate tegelikule väärtusele. Käenduse suurus on tegelikkuses

veel väiksem, kui kohtuvaidluses tuvastatud aktsiate väärtus, kuivõrd käendaja käendas ka

kõrvalnõuete täitmist. Eelnevalt nimetatud tsiviilasjas on nii CC kui ka XX aktsiate väärtust

kinnitanud, seega ei saa olla käenduse suuruse kohasuse üle mingisugust vaidlust. Hageja on

kohut teadlikult eksitades esitanud väite, et käenduslepingus on punkt 2.1., mille kohaselt

võib kohustuse täitmata jätmisel võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist üksnes käendajalt.

Tegelikkuses käenduslepingus sellist punkti ei ole, vastupidiselt on käenduslepingu punkt 2.1.

kohaselt kohustuse tähtaja saabumisel võlausaldajal õigus nõuda kohustuste täitmist kas

käendajalt või võlgnikult või mõlemalt solidaarselt. Seega tuleb jätta tähelepanuta hageja

väited selle kohta, et käenduslepingust tulenevalt soovis XX teadlikult oma võlausaldajate

huvisid kahjustada või et sellise lepingu sõlmimise eesmärgiks oligi ainult soov

võlausaldajaid kahjustada.

16.Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit põhjendamaks kostja teadlikkust CC huvide

teadlikust kahjustamisest. Hageja väide, et müügilepingu ja käenduslepingu sõlmimise

eesmärgiks ei olnud mitte aktsiate müügihinna saamine, vaid ühine soov kahjustada XX’i

6(11)

võlausaldajate huve, on pahatahtlik ja ei vasta tegelikkusele. Müügilepingu ja käenduslepingu

sõlmimise eesmärk oli kostja reaalne majanduslik huvi. Kostja nõustus müüma OO’ile OÜ W

150 aktsiat, kuid selleks, et ostja poolne kohustuste täitmine oleks kindel, sõlmiti täiendav

käendusleping ning kohustust nõustus käendama XX. Kostjale teadaolevalt oli XX’il piisavalt

vara kohustuse täitmiseks ning kostjal ei olnud muud põhjust eeldada, et käendaja oli

maksejõuetu. Kostja juhatuse liige on küll XX’i ja CC’i vahelises ühisvara jagamise

kohtumenetluses esitanud maakohtu menetluse etapis esitanud kinnituse, et ta on ka S OÜ

omanik, kuid see ei tähenda, et kostja esindaja oleks olnud teadlik ka asja sisulisest käigust ja

lahendusest. Pealgi jätkus vaidlus veel ringkonnakohtus, seega ei saanudki S OÜ juhatuse

liige ja osanik olla teadlik XX ja CC abieluvara jagamise kohtuvaidluse tulemusest. Asjaolu,

et XX 400 aktsiale seati käsutuskeeld, ei tähenda, et kostja oleks olnud teadlik XX kohustuse

suurusest ja iseloomust CC ees.

17.Taaskord on hageja esitanud kohut eksitava ja vale väite selle kohta, et kostja on nõudnud

kohustuse täitmist üksnes käendajalt. Tegelikkuses see nii ei olnud, kostja on nõudnud

kohustuse täitmist eelkõige võlgnikult OO ning seejärel alles käendajalt XX. Nagu juba

mainitud oli kostjal käenduslepingu punk 2.1. kohaselt õigus nõuda kohustuse täitmist nii

võlgnikult kui käendajalt kui mõlemalt solidaarselt. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja kuidagi

põhistanud ega tõendanud kostja teadmist XX võlausaldajate huvide kahjustamisest

käenduslepingu sõlmimisega. Isegi kui kohus peaks leidma, et võlausaldaja huvisid on

teadlikult kahjustatud, mida kostja mingilgi juhul ei mööna, on kostja põhistanud, et ei olnud

teadlik CC huvide teadlikust kahjustamisest ning ei saanudki asjaolude kohaselt sellest teadlik

olla.

Esimese astme kohtu lahend

18.Maakohus rahuldas hagi, menetluskulud jättis kostja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt

tuvastas kohus, et käendusleping, mille kohaselt kohustus XX tagama OO-ga sõlmitud

müügilepingu täitmist vastutuse piiriga kuni 420 000 eurot sõlmiti 16.05.2016 ning ajutine

haldur määrati XX-le 05.02.2018. Seega sõlmiti käendusleping kolme aasta jooksul enne

ajutise halduri nimetamist ja on täidetud PankrS § 110 lg 1 p 3 kehtestatud esimene eeldus.

19.Kohus asub seisukohale, et kohtule esitatud tõenditega on leidnud tõendamist, et XX,

sõlmides 16.05.2016 kostjaga käenduslepingu, kahjustas sellega teadlikult võlausaldajate

huve. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

20.Kostja väitel käenduslepingu sõlmimise näol on tegemist täiesti tavapärase tehinguga,

millega XX on käendanud oma kohustusi S OÜ ees. Kostja väitel sõlmisid pooled lepingu

majanduslikes huvidest lähtudes, kuivõrd kostja vajas OO aktsiate müügilepingust tulevate

kohustuste täitmise tagamiseks täiendavat tagatist ja XX nõustus oma poja kohustust

käendama. Lepingu sõlmimise hetkel ei olnud üldse teada, kas XX-l tekib käenduslepingust

tulenev kohustus. Kohus leiab, et tegemist ei olnud tavapärase tehinguga.

21.Kuna 11.04.2016 määrusega tsiviilasjas nr. 2-12-3048 kohustus XX maksma CC-le

enamsaadud ühisvara arvel hüvitist viie aasta jooksul summas kokku 250 000 eurot, millest

esimene makse pidi toimuma hiljemalt 01.10.2016, teine makse – 01.10.2017 jne, siis oli XX-

l 1 kuu enne lepingu sõlmimist võetud kohustus tasuda CC’le hiljemalt 01.10.2016 250 000

eurot. Vastavalt 16.05.2016 S OÜ ja OO vahel sõlmitud W AS-i 15 % aktsiate

müügilepingule kohustus OO tasuma müügihinna 280 000 eurot 30.06.2016. Kohus leiab, et

käenduslepingu sõlmimisel XX oli väga hästi teadlik, et OO kohustus aktsiate eest jääb

täitmata sellise suure summas puudumise ja ebaproportsionaalselt lühikese (2 kuud)

maksmise tähtaja tõttu.

7(11)

22.Vaidlust pole selle üle, et 2016 aastal OO õppis Tartu Ülikoolis, lõpetas selle bakalaureuse

õppe 15.06.2016 ja elas sellel ajal koos emaga. XX konto väljavõttest nähtuvalt toetas XX

oma poega OO sellel ajal pidevalt erinevate summadega. XX on teinud OO kontole

alljärgnevad ülekanded: 02.06.2016 30 eurot, 13.07.2020 75 eurot, 27.06.2020 70 eurot,

29.06.2106 80 eurot, 09.07.2020 30 eurot (I kd tl 70-71). Seega ei olnud OO-l selliseid

sissetulekuid, et tasuda S OÜ-le aktsiate eest 280 000 eurot hiljemalt 30.06.2016. Juhul kui

OO-l oleks olnud 280 000 eurot, et tasuda aktsiate eest, siis ei oleks XX-l olnud mingisugust

vajadust oma ülikoolis käivat poega toetada. Seega oli XX hästi teadlik, et S OÜ-le aktsiate

eest tasumise kohustus jääb tema poja OO poolt tähtaegselt täitmata. Märkimisväärne on, et S

OÜ esitas 05.08.2016 kohtusse hagi üksnes XX vastu võla ja leppetrahvi nõudes. XX on asja

materjalid kätte saanud, hagile ei vastanud ja 05.10.2016 Harju Maakohtu tagaseljaotsusega ts

asjas nr 2-16-11894 on XX-lt S OÜ kasuks välja mõistetud 420 000 eurot. Eeltoodu kinnitab,

et 15.06.2016 sõlmitud käenduslepingu eesmärk oli tegelikult tekitada XX-le kohustus S OÜ

ees. Seega oli XX poolt võlausaldajate huvide kahjustamine teadlik.

23.Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et S OÜ teadis või pidi olema teadlik XX poolt

käenduslepingu sõlmimisega võlausaldajate huvide kahjustamisest.

24.Kostja omandas 60% W AS-i (Praeguse nimega AS W) aktsiatest ajal, mil toimis XX ja

CC kohtumenetlus ühisvara jagamiseks. QQ, kes on S OÜ juhatuse liige, oli teadlik, et XX ja

CC vahel toimub kohtus ühisvara jagamise menetlus, sest ta on kohtu nõudel esitanud

kinnituse, et tema on S OÜ omanik. Seega kostja juhatuse liige QQ oli teadlik või pidi olema

teadlik, et osale XX 400 aktsiale on seatud käsutuskeeld CC kasuks ja võib toimuda

sundtäimine või pankrotimenetlus.

25.Tõendamist on leidnud, et W AS-i (praegune W AS) aktsiate müügilepingus kokkulepitud

aktsiate müügihind ei vastanud aktsiate tegelikule väärtusele.

26.Kohtule esitatud AS W aktsionäride 01.11.2012 üldkoosoleku protokollist, Pärnu

Maakohtule esitatud avaldusest ja tõendist sissemakse tasumisega kohta nähtub, et 01.11.2012

aktsionäride üldkoosolekul suurendati AS W aktsiakapitali ning emiteeriti kostjale 429 uut

aktsiat nimiväärtusega 64 eurot aktsia kohta. Kostja tasus aktsiate eest kokku 27 456 eurot.

Emiteeritud uued aktsiad moodustasid AS-i W suurendatud aktsiakapitalist 42,9% (II kd tl

102-108). Vähem kui 4 aastat pärast aktsiakapitali suurendamist müüs kostja 15% AS-i W

aktsiakapitalist OO-le hinnaga 280 000 eurot, so 1 866,67 eurot ühe aktsiate kohta. Seega,

vähem kui 4 aasta jooksul kasvas ühe aktsia väärtus 29 korda.

27.Kostja üritab väita, et müügilepingus kokku lepitud aktsiate müügihinna vastavust aktsiate

tegelikule väärtusele kinnitab tsiviilasjas nr 2-12-3048 tehtud kohtuotsus. Kohus sellega ei

nõustu. Tsiviilasjas nr 2-12-3048 jagati CC ja XX ühisvara 19.01.2012 seisuga, müügileping

sõlmiti 16.05.2016 seisuga, seega enam kui 4 aastat hiljem. Lisaks ei olnud kostja

eelnimetatud kohtuasjas menetlusosaliseks. Tsiviilasjas nr 2-12-3048 tehtud otsuse kohaselt

on AS W 400 aktsia väärtuse näol tegemist XX ja CC vahelise kokkuleppega. XX on

menetluses võtnud omaks CC väite, et 400 aktsia väärus on 1 317 326 eurot, seega ei ole

kohus aktsiate väärtus pidanud tuvastama. Tsiviilasjas nr 2-12-3048 kohtuotsusele tuginemise

välistab ka kohtule esitatud AS-i W raamatupidamisandmed. Aktsiaseltsi aktsiate õiglane

väärtus on võimalik tuletada ka ettevõtte bilansilisest väärtusest, mis võrdub omakapitali

suurusega. AS-i W 2016 majandusaasta aruandest nähtuvalt omakapital 31.12.2106 seisuga

oli 744 799 eurot (II kd tl 3-8) ja AS W bilansist nähtuvalt oli omakapital 31.12.2017 seisuga

848 750,36 eurot (II kd tl 15). Seega ei saanud müügilepingu esemeks olnud aktsiate tegelik

väärtus 31.12.2016 seisuga olla kuidagi suurem kui 111 719,85 eurot /(15% 744 799 eurost).

28.Kostja on väitnud kohtumenetluses, et kostjale teadaolevalt oli nii OO-l kui XX-l piisavalt

vara kohustuse täitmiseks ja kostjal ei olnud põhjust eeldada, et XX on maksejõuetu. Kostja ei

8(11)

ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mille põhjal tekkis kostjal veendumus, et OO ja XX on

võimelised oma kohustusi täitma. Seega on tegemist kostja paljasõnaliste väidetega. Seega on

kostja sõlminud 16.05.2016 OO-ga W AS-i 15% aktsiate müügilepingu välja selgitamata, kas

ostjal OO-l on üldse varalisi vahendeid müügihinna tasumiseks. S OÜ ja OO vahel

16.05.2016 sõlmitud aktsiate müügilepingu punkti 3.1. kohaselt müüja müüb lepingu objekti

ostjale hinnaga 280 000 eurot, millise summa kohustus ostja tasuma müüjale hiljemalt

30.06.2016 ja lepingu punkti 4.1. kohaselt müüja ja ostja kohustuvad aktsiate ostuks andma

pangas vastavad korraldused enne punktis 3.1. nimetatud tähtaega. Lepingu objekti

omandiõigus läheb müüjalt ostjale üle aktsiate üleandmise kuupäeval pangas (I kd tl 32-33).

Seega vastavalt poolte kokkuleppele läks aktsiate omandiõigus üle OO-le enne aktsiate eest

tasumist. Vaidlust pole selle üle, et kuigi aktsiate omandiõigus on juba 2016 OO-le üle läinud

ei ole OO kostjale aktsiate müügihinda tänaseni tasunud ja asja materjalidest ei nähtu, et

kostja oleks kunagi soovinud aktsiate müügihinna tasumist. Seega ei olnud kostjal aktsiate

müügilepingu sõlmimisel majanduslikku eesmärki ning aktsiate müügilepingu ja

käenduslepingu sõlmimise eesmärk ei olnud tegelikult aktsiate müügihinna saame, vaid ühine

soov kahjustada XX võlausaldajate huve.

29.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja oli käenduslepingut sõlmides teadlik

XX võlausaldajate huvide kahjustamisest.

30.Kostja väidab, et käendusleping ei kahjusta võlausaldajate huve, kuna XX’l puudub

pankrotivara. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Käendusleping kahjustab XX võlausaldajate

huve sõltumata sellest, kas XX’il on pankrotivara või mitte. Käenduslepingu kehtetuks

tunnistamise korral langeb kostja XX võlausaldajate hulgast välja ja juhul kui pankrotihalduril

õnnestub pankrotivara suurendada, siis on XX teiste võlausaldajate nõudeid võimalik

rahuldada suuremas ulatuses. Kohus nõustub hagejaga, et võlausaldajate huvide

kahjustamiseks tehtud tehingud ei saa kehtima jääda ainuüksi seetõttu, et pankrotivõlgnikul

õnnestus ennast kolmandate isikute kaasabil enne pankroti väljakuulutamist varatuks muuta.

31.Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele ja tagasivõitmise korras tuleb tunnistada

kehtetuks S OÜ ja XX (X) vahel 16.05.2016 sõlmitud käendusleping.

Kostja apellatsioonkaebus

32.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste

kohaselt kostja tugineb apellatsioonkaebuses järgnevatele kohtu eksimustele, millest

tulenevalt on kohus jõudnud väärale järeldusele ning teinud ebaõige otsuse. Kohus ei ole

hinnanud tagasivõitmise hagi majanduslikku otstarbekust (i), Võlausaldajate huvide

kahjustamine (üldalus PankrS § 109 lg 1) ei ole kindlaks tehtud ja võlausaldajate tegelikke

huvisid ei ole kahjustatud (ii), Kohus on ebaõigesti leidnud, et tehingu väärtus ei vasta

tegelikkusele ja hinnanud tõendid valikuliselt (iii), Kohus on jätnud kostja väite

regressiõiguse osas täielikult analüüsita ja põhjendamata (iv), Kohus ei ole oma otsuses

põhistanud PankrS § 110 lg 1 p 3 viimast alust (v).

Vastus apellatsioonkaebusele

33.Vastustaja vaidles esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning

menetluskulud jätta teise poole kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

34.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele toob ringkonnakohus esile järgmist.

9(11)

35. Asja materjalidest nähtub, et:

-Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt 19.01.2012 esitas CC Pärnu Maakohtule

hagiavalduse XX-ga abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Hagi tagamiseks seati mh

XX-le kuuluvatele W AS-i aktsiatele käsutuskeeld. XX esitas kohtule vastuhagi ühisvara

jagamiseks.

- Tallinna Ringkonnakohtu 11.04.2016 määrusega XX apellatsioonkaebuses lõpetati sama

tsiviilasja menetlus kompromissiga, mille alusel kohustus XX maksma CC-le enamsaadud

ühisvara arvel hüvitist viie aasta jooksul summas kokku 250 000 eurot, millest esimene makse

pidi toimuma hiljemalt 01.10.2016, teine makse – 01.10.2017 jne. Pooled leppisid kokku ka

selles, et keeld 400 aktsia käsutamiseks jääb kompromissi täitmise tagamiseks kehtima.

-Kohtumenetluse käigus suurendas XX ühisomandis oleva W AS-i aktsiakapitali 600 aktsia

võrra, olles neid müünud kogu hinnaga 38 000 eurot S OÜ-le (kostja). XX-le jäi selleks ajaks

käsutuskeelu all olevad 400 aktsiat. S OÜ kuulub USA äriühingule ja juhatajaks on QQ.

-16.05.2016 sõlmis S OÜ ja OO (XX poeg) W AS-i 15 % aktsiate müügilepingu

müügihinnaga 280 000 eurot ja tasumise tähtajaga 30.06.2016.

-16.05.2016 sõlmis S OÜ ja XX käenduslepingu, mille kohaselt kohustus XX tagama OO-ga

sõlmitud müügilepingu täitmist vastutuse piiriga kuni 420 000 eurot.

-18.07.2016 saadeti OO-le ja XX-le nõuded võlgnevuse (müügihinna) tasumiseks.

-05.08.2016 esitas S OÜ Harju Maakohtule hagi üksnes XX vastu võla ja leppetrahvi summas

kokku 420 000 euro väljamõistmiseks.

-XX sai kõik menetlusdokumendid kätte, hagile ei vastanud.

-05.10.2016 Harju Maakohtu tagaseljaotsusega S OÜ hagi rahuldati. nimetatud Harju

Maakohtu otsus jõustus.

-Kuna 01.10.2016 ei olnud CC-le kokkulepitud summat laekunud, alustas CC 20.10.2016

täitemenetlust. 28.11.2016 esitas XX Harju Maakohtule avalduse enda pankroti

väljakuulutamiseks. Harju Maakohtu 16.01.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-18709

pankrotimenetlus algatati ja peatati täitemenetlus. 15.02.2017 esitas ajutine pankrotihaldur

Elin Vilippus kohtule aruande, mille kohaselt on tuvastatud, et võlgnik on vähendanud oma

sissetulekut eesmärgiga vältida kompromisslepingust tulenevate kohustuste täitmist.

-03.04.2017 kohtuistungil esitas XX kohtule avalduse pankrotiavaldusest loobumise kohta ja

palus asjas menetlus lõpetada. Harju Maakohtu 07.04.2017 määrusega XX avaldusega seoses

menetlus loobumisega lõpetati. 25.04.2017 uuendas kohtutäitur täitemenetluse. 06.10.2017

esitas CC kohtutäiturile teise täitmisavalduse, kuna muutus sissenõutavaks kompromissis

kokkulepitud teine makse summas samuti 50 000 eurot. 24.10.2017 teates kohtutäitur

kinnitas, et täitemenetluse käigus ei õnnestunud kohtutäituril kohtumäärust täielikult täita, sest

võlgnikul puudub vallas- ning kinnisvara, millele sissenõue pöörata.

-14.12.2017 esitas CC Pärnu Maakohtule avalduse XX pankroti väljakuulutamiseks.

12.03.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-18735 kuulutati välja XX pankrot ja määrati

pankrotihalduriks Raivo Piirla. 20.03.2018 esitas CC pankrotihaldurile nõudeavalduse, mille

kohaselt on CC nõudeks 243 220,76 eurot (osaliselt nõue oli rahuldatud XX arestitud

vallasvara, st koduse sisustuse arvel). 10.05.2018 esitas pankrotihaldurile nõudeavalduse S

OÜ, mille kohaselt on S OÜ nõudeks vastavalt Harju Maakohtu 05.10.2016 otsusele 423 400

eurot. Rohkem võlausaldajaid ei ole.

10(11)

36. Tagatise andmise tagasivõitmise alused on sätestatud PankrS §-s 114. See säte kohaldub

ka käenduslepingu tagasivõitmisele. Samas on Riigikohus varasemas praktikas leidnud, et

pandilepingu tagasivõitmise alused ei piirdu PankrS §-s 114 sätestatuga, vaid selle saab

võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu tunnistada kehtetuks ka PankrS § 110 lg 1 alusel

(vt nt Riigikohtu 23. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-08, p 12). Käesolevas asjas

ei ole käenduslepingu tagasivõitmise nõude esitamisel tuginetud PankrS §-s 114 sätestatule

vaid 110 lg-s 1 sätestatule, mis tulenevalt Riigikohtu seisukohast on lubatav.

37.Selleks, et tunnistada käendusleping kehtetuks PankrS § 110 alusel, peavad olema täidetud

selles sättes nimetatud eeldused. PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel tehingu kehtetuks

tunnistamiseks peavad olema täidetud kõik järgmised eeldused:

-tehing oli tehtud kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist;

-võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve;

-võlgnik kahjustas võlausaldajaid teadlikult;

-tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.

38. Tuvastatud on, et käendusleping sõlmiti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri

nimetamist ning selle üle vaidlus puudub. Apellatsioonkaebuses tõi apellant esile, et

võlausaldajate huvide kahjustamine (üldalus PankrS § 109 lg 1) ei ole maakohtu poolt

kindlaks tehtud ja võlausaldajate tegelikke huvisid ei ole kahjustatud. Ringkonnakohus

apellandiga ei nõustu. Maakohus on otsuses võlausaldajate huvide kahjustamist piisavalt

motiveerinud ja viidanud seejuures nii Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-

1-39-08, kui ka Riigikohtu 21. mai 2012. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10.

Nimetatud lahenditest tulenevad seisukohad, et tagasivõitmise eelduseks olev võlausaldajate

huvide kahjustamine on täidetud ka siis, kui kahjustatud on kas või ühe võlausaldaja huvid

ning, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis,

otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide

kahjustamist (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12) ja, et

võlausaldajate huvid võivad olla kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega

saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve, ning üldjuhul võib igasugune

võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu

kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele (vt Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-62-12, p 10). Maakohus viitas ka Riigikohtu seisukohale, et hilisem pankrotivõlgnik

tagab kolmanda isiku kohustusi, saab seda pidada PankrS § 110 lg 1 p 3 tähenduses

eelduslikult tema võlausaldajate huve kahjustavaks, sest kolmas isik ei ole põhimõtteliselt

kohustatud oma vara teise isiku võla katteks pantima – selle aluseks saab olla eelkõige

kokkulepe tagatava nõude võlgnikuga, nt käsundusleping, kuid see ei ole aga piisav

tagasivõitmise välistamiseks. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt kontrollis maakohus

korraga, kas on tõendatud, et võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajaid ning kas seda on

tehtud teadlikult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga ning ei korda pikemalt

maakohtu otsuse põhjendusi.

39. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus ei hinnanud tagasivõitmise hagi

majanduslikku otstarbekust. Sellega ringkonnakohus nõustuda ei saa. Maakohus on otsuses

esile toonud, et käenduslepingu kehtetuks tunnistamise korral langeb kostja võlgniku

11(11)

võlausaldajate hulgast välja ja pankrotivara suurendamisel on olemasolevate võlausaldajate

nõudeid võimalik rahuldada suuremas ulatuses.

40.Apellatsioonkaebuses toob apellant esile ka selle, et kohus ei ole oma otsuses põhistanud

PankrS § 110 lg 1 p 3 viimast alust. Selle väitega nõustuda ei saa. Maakohus leidis, et kostja

teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas vaidlustatud tehingu tegemisega võlausaldajate

huve. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Asjast nähtuvalt oli Pärnu Maakohtu

23.01.2012 ja 17.10.2012 määrustega tsiviilasjas nr 2-12-3048 CC hagis XX vastu abielu

lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks kohaldatud hagi tagamise abinõusid ning XX nimele

registreeritud W AS-i 400 aktsiat oli arestitud ja Eesti Väärtpaberite keskregistrisse kanti

aktsiate käsutuskeeld CC kasuks ning XX kui W AS juhatuse liikmel oli W AS-ile kuuluva

OÜ-u V osa käsutamine keelatud (tlk 11 pöördel). Kuna asja materjalidest nähtuvalt omandas

kostja W AS (käesoleva ärinimega AS W) aktsiad 01.10.2012 ning alates 20.11.2012 aktsiate

arv suurenes (tlk 10), siis oli või pidi olema kostjal vaidlustatud tehingu ajal teada, et

hagejale kuuluvad aktsiad on kohtus toimuva vaidluse tõttu hagi tagamiseks võimaliku

võlausaldaja nõude tagamiseks arestitud. Juba selle asjaolu tõttu on maakohus nõuetekohaselt

tuvastanud, et kostja, kui käenduslepingu teine pool teadis või pidi teadma, et XX kahjustab

lepingu sõlmimisega oma võlausaldajate huve. Maakohus tuvastas ka selle, et kostja poolt

aktsiate müügihind ületas tunduvalt nende väärtust. Vastupidised kostja väited on tõendamata.

Arvestades, et võlgnik tagas käenduslepinguga müügisumma tasumist, kusjuures asjast ei

nähtu, et käendaja oleks peale kohustuse tekkimist sellest lepingust mingit hüve saanud, siis

pidi kostja aru saama, et võlgniku võlausaldajate huvid võivad olla kahjustatud, sest võlgnik

tegi majanduslikult sedavõrd ebaotstarbeka tehingu, mis selgelt mõjutab eelduslikult

negatiivselt tema võimalike võlausaldajate huve. Kostja on esile toonud, et temale ei olnud

teada võlgniku või aktsiaid ostnud OO halb majanduslik seisund. Ringkonnakohus leiab, et

kui kostja arvates võimaldas OO varanduslik seis aktsiate müügisumma tasuda, siis tekib

küsimus, miks sõlmiti müügisumma tasumise tagamiseks võlgnikuga käendusleping.

Käenduslepingu sõlmimine viitab sellele, et kostjal oli teada või vähemalt põhjendatud

kahtlus, et ostja müügisummat tasuda ei suuda.

41.Apellatsioonkaebuses väidab apellant, et kohus on jätnud kostja väite regressiõiguse osas

täielikult analüüsita ja põhjendamata. Kuivõrd maakohus tuvastas kõik PankrS § 110 lg 1 p 3

alusel tehingu kehtetuks tunnistamiseks vajalikud eeldused, puudus selliseks käsitluseks

ringkonnakohtu arvates vajadus. Siiski on maakohus tuvastanud, et OO-l ei olnud

müügisumma tasumiseks varalisi vahendeid, mis nähtub mh sellest, et võlgnik toetas

erinevate väikeste rahasummadega OO kui oma ülikoolis õppivat poega. Selline toetamine ei

oleks olnud vajalik, kui OO majanduslik olukord seda poleks vajanud. Seega ei saa reaalselt

olla edukas ka võimalik võlgniku regressiõigus oma poja suhtes.

Menetluskulude jaotus

42.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad poolte ringkonnakohtus

kantud menetluskulud kostja kanda TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt. Menetluskulud määrab

rahaliselt kindlaks maakohus tulenevalt tsMS § 177 lg 1 p-le 2.

/allkirjastatud digitaalselt/