2-21-1049/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 12.03.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-1049

Kohtuasi

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku

taotlus XX (X) suhtes tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.01.2021 määrus esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks ja pikendamiseks

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood

90006399)

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXX),

eestkostja YY, riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Imbi Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22.01.2021 määrus osas, millega kohus pikendas XX

suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist 40 päevani (s.o määruse resolutsiooni punkt

2).

2. Jätta maakohtu määrus muutmata osas, millega rakendati XX suhtes esialgset

õiguskaitset alates 21.01.2021 kuni 24.01.2021, paigutades ta nimetatud

ajavahemikuks psühhiaatriahaiglasse ning kohaldades talle selle ajavahemiku

vältel psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajaduse korral tahtevastast ravimite

manustamist.

3. XX määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

2-21-1049

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Avaldaja esitas 22.01.2021 Harju Maakohtule taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Taotluse kohaselt viibib

puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 21.01.2021. Samal päeval kell 12.18

rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik

ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei

ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades isiku tervislikku seisundit ei ole tema

psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut taotles

avaldaja rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40

päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva,

arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

2. Koos avaldusega esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isik sündinud raske

närvisüsteemi kahjustusega, olnud aeglane, saamatu, vaimse arengu peetusega. Lapsest peale

ravil neuroloogi ja psühhiaatri juures. Diagnoositud on orgaanilist tüüpi isiksushäire, vaimse

arengu peetus. Viimastel aastatelon lisandunud paranoidne sümptomaatika, talle ordineeritud

ravi kasutama ei ole hakanud. Seisundi psühhootiline dekompensatsioon ilmnes ca poole aasta

jooksul, mil patsiendi suhtes võtsid mitmel korral ühendust tema ema ja perearst. Patsient ise

jättis broneeritud aegadel vastuvõtule tulemata, oli paranoidselt luululine ja ähvardav naabrite

suhtes (peab neid nõidadeks, kahtlustab korteris käimisi, filmimisi, "passimisi", raamatute

vargusi, "lutikate" paigaldamist). Avaldas kuulmismeelepetet, et kommenteeritakse,

halvustatakse, nõutakse seksi, tahetakse temast näitemäng teha, ähvardatakse vägistada või

tappa. Laulis, ähvardas ja ropendas öösel vastuseks, kolkis seinale, ärritus agressiivsuseni,

segas naabrite rahu. Sageli on ööbinud ka metsas. Naabrid on seni tulutult kutsunud kiirabi.

Möödunud suvel tehti talle ebaadekvaatse käitumise tõttu kiirabi väljakutse pangakontorisse,

taheti hospitaliseerida, kuid ta keeldus haiglasse sisenemast.

3. Raviarst väljastas tahtest olenematu ravile suunamise saatekirja, mille alusel isik koos

sotsiaaltöötajaga kiirabiga ja politsei kaasabil psühhiaatriakliinikusse toodi raamile ohjeldatult,

käeraudades. Vastuvõtul oli patsient psühhomotoorselt äärmiselt rahutu, karjus kriiskavalt,

spontaanselt, nõudis enda kui kehaliselt haige inimese vabastamist, süüdistas teisi tema tagant

varastamises ja kurjades plaanides. Laviinina tuleva kisava jutu vahele ei olnud võimalik

midagi öelda ega selgitada, mh rabeles patsient täie jõuga, püüdes end ohjeldusest vabastada.

Haige võeti psühhiaatriahaiglasse vastu tema tahtest olenematult algusega 21.01.2021 kell

12.18 ja paigutati koheselt eralduspalatisse, rakendades medikamentoosseid ja mehhaanilisi

ohjeldusmeetmeid. Ravi foonil rahunes ja vabastati ohjeldusest kell 16.20. Suunatuna

üldpalatisse ta haigla sisekorrale ei tahtnud alluda, keeldus isiklikke asju ära andmast, avaldas

paranoilist luulut ka personali osas, üritas medõde füüsiliselt rünnata, kakelda.

2-21-1049

4. Avalduse esitamise ajaks on patsient saanud korduvalt rahustavaid süste, on rahulikum, aga

jätkuvalt ei orienteeru olukorras adekvaatselt, on akuutselt psühhootiline. Sellest lähtuvalt

käitub ettearvamatult ja püsib kõrge ohtlikkus ümbritsevatele. Isikul on diagnoositud raske

psüühikahäire, täpsustamata psühhootiline episood (F29). Tema seisundist lähtuvalt ei ole ta

võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Patsiendi varasemast

ravikogemusest ja haiguse olemusest lähtuvalt ei parane ta nelja päevaga. Seega taotles avaldaja

kohtult puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani

ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi (psühhoosivastast ja

üldrahustavat ravi) 40 päeva, arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rakendas 22.01.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja lubas kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva

isiku psühhiaatriakliinikusse paigutamisest, s.o alates 21.01.2021 kella 12.18-st kuni

24.01.2021. Sama määrusega pikendas kohus õiguskaitse rakendamise tähtaega kuni

ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päeva. Kohus andis loa isikule

tahtevastaselt psühhoosivastase ja üldrahustava ravi manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu. Kohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 01.03.2021 või mõnel eelneval päeval, kui

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemisega.

6. Kohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõikele 1, § 13 lõigetele 1 ja 2 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lõigetele 1 ja 5.

7. Taotlusest nähtub, et tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi on puudutatud isikule kohaldatud

valvearsti 21.01.2021 kell 12.18 otsusega. Praeguseks ajaks ei ole isiku seisund olulisel määral

paranenud ja ta ei suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.

8. Dr IV selgitas, et patsient on haiglas olnud äärmiselt rahutu. Praegu on vähem rahutu, kuid

jätkuvalt kurja moega.

9. Puudutatud isik leidis, et ta ei vaja haiglaravi, kuna ei ole ohtlik ega märatsev. Hakkas enne

haiglasse sattumist emale kaebama, et ei tea, kas hakkab hulluks minema. Keegi pakkus, et äkki

need on sisestused, äkki II korrusel elavad nõiad, kes tegelevad sisestustega. Nõidade möla

segab tal magamist – kella 3 ajal öösel aetakse mõtete abil üles, öeldakse „ärka üles!“ Ütlevad

näiteks, et ema suri ära. Haiglasse jääda ei taha.

10. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust.

11. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku

psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt

kaasa asja lahendamisele.

12. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil

võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lõike 5

alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul on raske

psüühikahäire (täpsustamata psühhootiline episood F29). Varasemast on teada, et on sündinud

raske närvisüsteemi kahjustusega, olnud aeglane, saamatu, vaimse arengu peetusega. Lapsest

2-21-1049

peale ravil neuroloogi ja psühhiaatri juures. Diagnoositud orgaanilist tüüpi isiksushäiret, vaimse

arengu peetust. Viimastel aastatel lisandunud paranoidne sümptomaatika, talle ordineeritud ravi

kasutama ei ole hakanud. Avaldas kuulmismeelepetteid, et kommenteeritakse, halvustatakse,

nõutakse seksi, tahetakse temast näitemäng teha, ähvardatakse vägistada või tappa. Laulis,

ähvardas ja ropendas öösel vastuseks, kolkis seinale, ärritus agressiivsuseni, segas naabrite

rahu. Sageli ööbinud ka metsas. Haiglasse sattus sel korral raviarsti saatekirja alusel, toodi

sotsiaaltöötajatega kiirabi korras ja politsei kaasabil. Transporditi haiglasse raamile ohjeldatult

käeraudades. Vastuvõtul oli psühhomotoorselt äärmiselt rahutu, karjus kriiskavalt spontaanselt,

nõudis enda vabastamist ning süüdistas teisi tema tagant varastamises ja kurjades plaanides.

Laviinina tuleva kisava jutu vahele ei olnud võimalik midagi öelda, patsient rabeles täiest jõust,

et end ohjeldusest vabastada.

13. Haiglas paigutati koheselt eralduspalatisse, rakendades nii medikamentoosseid kui

mehhaanilisi ohjeldusmeetmeid. Ravi foonil rahunes ja vabastati ohjeldusest kell 16.20.

Suunatuna üldpalatisse ta haigla sisekorrale ei tahtnud alluda, keeldus isiklikke asju ära

andmast, avaldas paranoilist luulu ka personali osas, üritas medõde füüsiliselt rünnata, kakelda.

Praeguseks on patsient saanud korduvalt rahustava ravimi süste, on rahulikum, aga jätkuvalt ei

orienteeru olukorras adekvaatselt, on akuutselt psühhootiline. Sellest lähtuvalt käitub

ettearvamatult ja püsib kõrge ohtlikkus ümbritsevatele.

14. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on haiglaravi vajalik, kuna oma seisundist tulenevalt ei ole

ta võimeline mõistma ravivajadust. Tema käitumine on ettearvamatu ja püsib kõrge ohtlikkus

ümbritsevatele. Kohtu hinnangul satuks tahtest olenematu ravi kohaldamata jätmisel ohtu

puudutatud isiku enda elu ja tervis, samuti kujutaks ta psühhootiliste elamuste tõttu reaalset

ohtu ümbritsevatele.

15. Kohtu hinnangul ei ole isiku praegust seisundit arvestades mingil juhul võimalik

prognoosida seisundi olulist paranemist nelja ööpäeva vältel, tuginedes tema praegusele

seisundile ning varasemale ravikogemusele. Seega ei ole ravi osutamine võimalik vaid 4 päeva

kestel esialgse õiguskaitse korras. Isiku seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist

hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Eeltoodu põhjal tuleb lubada isiku

suhtes kohaldada esialgset õiguskaitset ja tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi 4

päeva ning pikendada seda kuni ravi vajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 40 päeva

alates 21.01.2021. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja

viivitusega võib kaasneda oht eeskätt patsiendile endale.

16. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda

luba isikule tahtevastaselt psühhoosivastase ja üldrahustava ravi manustamiseks ning vajalike

ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu.

17. Kohus selgitas TsMS § 539 lõikes 3 sätestatut.

Määruskaebus

18. Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub

maakohtu määruse tühistada. Puudutatud isik selgitab, et tal ei ole pikemalt võimalik aga vajalik

haiglas olla. Temaga suhtlemisel sisulist vestlust on võimatu pidada. Tal oli see vajalik astma

tõttu, kuid nüüd seda enam ei ole ja see ei olnud vist õige astma. Saab vererõhu ja veresuhkru

ravimeid, liigesed ka haiged. Tal on vajalik minna günekoloogilisele operatsioonile. Ka

sotsiaalosakonda, et lõpetada tema üle eestkoste või et ema, kes on eestkostja, annaks talle

2-21-1049

igakuiselt 30 eurot rohkem. Ta saab vahel kurjaks, aga siis on ema ära visanud temale olulisi

raamatuid. Ta ei saa telefoni kasutada, sest II korruse halvad inimesed segavad seda ja

kasutavad tema telefoni. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus ei ole täna

enam tõendatud. Ohtlikud on hoopis ebaseaduslikud politseinikud. Kaebaja puhul ei ole

täidetud PsAS § 11 lõikes 1 sätestatu, seega on esialgse õiguskaitse rakendamine ja

pikendamine koos tahtevastase ravi kohaldamisega põhjendamatu.

Menetlusosaliste seisukohad

19. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

Menetluse edasine käik

20. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

21. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et vaidlustatud määrus tuleb

menetlusnormi olulise rikkumise tõttu TsMS § 659 ja § 657 lõike 1 punkti 4 alusel tühistada

osas, milles pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtevastase ravi

kohaldamist 4 päevalt 40 päevani. Maakohtu määrus jääb muutmata osas, milles rakendati

puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 21.01.2021 kell 12.18 kuni 24.01.2021.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

22. TsMS § 534 lõike 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise

korras paigutada isiku tema nõusolekuta kinnisesse asutusse, kui 1) kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või

kolmandatele isikutele ja 2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

TsMS § 534 lõike 5 esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli

päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib

esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt

vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lõike 5 teine lause).

23. Praeguses asjas tegi maakohus 22.01.2021 määruse, milles rakendas nii esialgset

õiguskaitset 4 päevaks kui kohe pikendas seda 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus selliselt toimides eksinud TsMS § 534 lõike 5 teise lause kohaldamisel. Riigikohus

on korduvalt selgitanud, et nimetatud sätte mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset

õiguskaitset 4 päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab

hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (vt nt lahendid nr 2-20-6703, punkt 13.1;

2-18-17167, punkt 21). Seega ei saa esialgse õiguskaitse pikendamist otsustada samas määruses

selle rakendamisega. Vajalik on psühhiaatri või arsti uus arvamus. Veel on Riigikohus lahendis

nr 2-20-6703 (punkt 13.1) leidnud, et TsMS § 534 lõike 5 teises lauses sätestatud nõude

täitmisest ei vabasta ainuüksi kohtule esitatud avalduses sisalduv prognoos, et isiku seisundi

paranemine ei ole 4-päevase ravi järel tõenäoline (nagu ka praegusel juhul on avalduses

märgitud). Riigikohtu seisukoha järgi ei pea avaldaja esitama kohtule enne pikendamise

otsustamist uut taotlust, kuid TsMS § 534 lõike 5 teises lauses sätestatud nõude täitmiseks tuleb

esitada psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse

kohta (vt lahend nr 2-18-17167, punkt 21). Vastav hinnang on enne esialgse õiguskaitse

2-21-1049

pikendamist vajalik, et kontrollida esialgsete hinnangute paikapidavust ja tagada puudutatud

isiku vabaduspõhiõiguse kaitse (vt lahend nr 2-20-6730, punkt 13.1).

24. Eeltoodust tulenevalt ei ole esialgse õiguskaitse pikendamine 40 päevani TsMS § 534

lõike 5 teise lause alusel seaduslik, kuivõrd puudub psühhiaatri või muu pädeva arsti uus

arvamus. Sellisele seisukohale asus ka Riigikohus sarnases olukorras lahendis nr 2-20-6730

(punkt 13.2). Seega kuulub maakohtu määrus vastavas osas tühistamisele.

25. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu asja materjalidest ning ei ole ka kaebuses esiletoodud

selliseid menetluslikke minetusi, mis tingiksid maakohtu määruse tühistamise osas, milles

kohaldati puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamist

kuni 4 päevaks (s.o kuni 24.01.2021). Ringkonnakohus jagab maakohtu arvamust, et PsAS

§ 11 lõikes 1 sätestatud tingimused olid esialgse õiguskaitse kohaldamisel täidetud. TsMS

§ 659 ja § 654 lõike 6 alusel ringkonnakohus vastavaid maakohtu põhjendusi ei korda.

26. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et ei nõustu puudutatud isiku

seisukohaga, mille kohaselt tema puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud eeldused.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud tal raske psüühikahäire –

täpsustamata psühhootiline episood (F29). Isik on sündinud raske närvisüsteemi kahjustusega,

on lapsest peale olnud ravil neuroloogi ja psühhiaatri juures. Tal on diagnoositud orgaanilist

tüüpi isiksusehäiret, vaimse arengu peetus, viimastel aastatel on lisandunud paranoidne

sümptomaatika. Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja ning enda hinnangul

ei ole ohtlik endale ega teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervisliku seisundi

kohta ega saa olla määravaks PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Maakohus leidis ka õigesti,

et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Asja

materjalidest nähtuvalt saabus puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse kiirabiga politsei kaasabil

raamile ohjeldatult käeraudades. Haiglasse vastuvõtul oli äärmiselt rahutu, karjus ja kriiskas,

rabeles täie jõuga, püüdes end ohjeldusest vabastada. Psühhiaatrite arvamusest selgub, et isiku

psüühilise seisundi halvenemine on ilmnenud viimase poole aasta jooksul, mil isiku suhtes

võtsid korduvalt ühendust tema ema ja perearst. Isik jättis broneeritud aegadel arsti vastuvõtule

tulemata, oli paranoidselt luululine ja ähvardav naabrite suhtes – kolkis seinale, ärritus

agressiivsuseni, segas naabrite rahu. Oma seisundist tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline

mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Haiglasse saabudes vajas puudutatud isik

koheselt mehhaanilist ohjeldamist eralduspalatis. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti,

et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravisoostumus, tema käitumine on ebaadekvaatne

ja agressiivne, mistõttu suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale kui

teistele. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

27. TsMS § 172 lõike 3 alusel jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

/Ele Liiv, Peeter Pällin, Imbi Sidok-Toomsalu/