3-19-1152/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

11.03.2021, Tartu

Haldusasja number

3-19-1152

Haldusasi

X kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise

nõudes summas 15 914 eurot seonduvalt pikaajaliste

kokkusaamiste võimaldamata jätmisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.02.2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja/apellant – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.02.2020. a

otsus muutmata.

2. Asendada avaldatavas kohtuotsuses X nimi tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 11.03.2021, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav X esitas ajavahemikul 25.07.2017-01.08.2018 Viru Vanglale

järgmised taotlused pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks abikaasaga, kes viibis

kinnipeetavana Tallinna Vanglas:

1) 25.07.2017 ja 01.08.2017 taotlused (kokkusaamise võimaldamiseks 13.09.2017), mille

Viru Vangla jättis 21.08.2017. a otsusega nr 6-10/27266-2 (tl 13–13p) rahuldamata;

2) 05.09.2017 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks 16.10.2017), mille Viru Vangla

jättis 10.10.2017. a otsusega nr 6-7/32970-2 (tl 12–12p) rahuldamata;

3) 01.11.2017 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks 14.12.2017), mille Viru Vangla

jättis 05.12.2017. a otsusega nr 6-7/37591-2 (tl 15) rahuldamata;

4) 21.12.2017 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks igal vangla poolt määratud

kuupäeval vastavalt koostatud graafikule), mille Viru Vangla jättis 19.01.2018. a

otsusega nr 6-10/43833-3 rahuldamata;

5) 01.08.2018 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks septembris), mille Viru Vangla jättis

03.09.2018. a otsusega nr 6-7/34156-2 (tl 14–14p) rahuldamata.

2. Vangla põhjendas Xle pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist sellega, et

vangistusseaduse (VangS) § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk

soodustada kinnipeetava kontakte perekonna jt lähedastega. Pikaajaline kokkusaamine ei ole

eraldiseisvalt subjektiivne õigus, vaid on otseselt seotud vanglavälise suhtluse eesmärgiga.

Olukorras, kus X soovib saada kokku oma abikaasaga, kes on kriminaalkorras süüdi mõistetud

ja kannab karistust Tallinna Vanglas, ei saa rääkida vanglavälisest suhtlusest ning

kokkusaamine ei kannaks vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki. Kinnipeetavate

omavaheline suhtlemine toimub üldiste kinnipidamistingimuste raames ning VangS §-s 66

sätestatut arvestades. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil,

mis tagab VangS ja justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSkE) täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Nais- ja meessoost kinnipeetavale pikaajalise

kokkusaamise võimaldamine läheks vastuollu eraldihoidmise printsiibiga ega oleks kooskõlas

vangistuse täideviimise eesmärkidega. Olukorras, kus mõlemad abikaasad on kinnipeetavad, ei

saa kokkusaamise eesmärgiks olla väliskontaktide säilitamine. Seega ei saanud Xl tekkida

eeldust, et sellises olukorras kuulub peresidemete säilitamine VangS § 23 kaitsealasse ja

omavahelisteks kokkusaamisteks piiranguid ei kaasne.

3. X esitas 11.04.2019 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 6-16/30-1 (tl 21–27),

milles palus hüvitada talle kahju, mis tekkis sellega, et vangla ei võimaldanud talle perioodil

21.08.2017–03.09.2018 (kokku 13 kuul) pikaajalisi kokkusaamisi Tallinna Vanglas viibiva

abikaasaga. Taotluses viitas X sellele, et Tartu Ringkonnakohus tunnistas 15.01.2019. a

otsusega nr 3-17-2501 Viru Vangla 10.10.2017. a otsuse nr 6-7/32970-2 õigusvastaseks.

Taotluse kohaselt sai pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega kannatada X pereelu

(eraelu puutumatus) ning tal tekkisid hingepiinad, et perekond võib puruneda ja ta jääb pärast

vabanemist üksi.

4. Viru Vangla jättis 04.07.2019. a otsusega nr 6-16/30-2 (tl 28–29) X kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata, märkides, et pikaajalised kokkusaamised X ja tema abikaasa vahel ei

oleks saanud toimuda ka juhul, ringkonnakohus poleks 15.01.2019. a otsusega vangla

10.10.2017. a otsust nr 6-7/32970-2 õigusvastaseks tunnistanud ehk põhjuslik seos

kokkusaamise ärajäämise kui perekonnaelu riive ning vangla otsuse vahel puudub. Pikaajaline

kokkusaamine eeldab kahe isiku mõlemapoolset ja samaaegset tahet. Olukorras, kus X abikaasa

ei olnud pikaajalise kokkusaamise taotlust esitanud, ei saanud kokkusaamist toimuda ka juhul,

kui vangla oleks hüpoteetiliselt teinud X suhtes positiivse otsuse. X pidi mõistma, et pikaajalise

kokkusaamise toimumiseks ei olnud piisav see, et kokkusaamise taotluse esitas ainult tema.

Vangla otsus kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise lubamise (või keelamise) kohta on

kaalutlusotsus. Ringkonnakohtu otsuses viidatud vangla eksimused (põhjendused ei olnud

piisavad või asjakohased ning kohus ei saanud olla kindel kaalutlusõiguse õigesti teostamises)

olid sellised, mis tingisid vangla otsuse õigusvastasuse tuvastamise juba iseenesest.

Ringkonnakohus ei andnud hinnangut, kas vangla lõppjäreldus oli õige või mitte. Välistatud ei

ole võimalus, et kui vangla oleks kasutanud õigeid kaalumisargumente, oleks vangla

lõppjäreldus olnud sama. See, et Xt võis häirida vangla õigusvastane keelduv otsus, ei ole

sedavõrd koormav, et tingiks rahalise kahjuhüvitise määramise. Juba tema suhtes tehtud

positiivset kohtuotsust saab lugeda tema õiguste taastamiseks.

5. X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus hüvitada talle perioodil 21.08.2017–

03.09.2018

abikaasaga

pikaajaliste

kokkusaamiste

mittevõimaldamisega

tekitatud

mittevaraline kahju 15 914 euro ulatuses. Kaebuse põhjenduste kohaselt tunnistas Tartu

Ringkonnakohus 15.01.2019. a otsusega nr 3-17-2501 õigusvastaseks Viru Vangla

10.10.2017. a otsuse nr 6-7/32970-2. Kuigi ringkonnakohus tunnistas õigusvastaseks üksnes

ühe keelduva otsuse, kestis vangla õigusvastane tegevus kaebajale tema abikaasaga pikaajaliste

kokkusaamiste keelamisel palju kauem. Kaalutlused erinevate taotluste rahuldamata jätmisel

olid samad. Vangla on süüliselt sekkunud kaebaja ja tema perekonnaliikme õigusesse era- ja

pereelu puutumatusele. Kaebaja õigust perekonnaelu säilitamisele on piiratud intensiivsemalt

kui kinnipeetava puhul, kelle abikaasa viibib vabaduses. Tulenevalt sellest, et vangla poolt

kehtestatud õigusvastase keelu kehtivuse ajal oli seatud ohtu kaebaja perekonna heaolu ja

tulevik, tundis ta pidevalt kõrgendatud vaimset valu, eriti tugevaid muretundeid ja hingelisi

piinu. Selle tulemusel oli kaebajal liigne rahutus, uneprobleemid, liigne närvilisus ning

tähelepanu- ja keskendumisraskused. Abikaasaga füüsilise suhtluse ja intiimsuhete puudumise

tõttu kartis kaebaja, et tema perekond laguneb ja nad lahutavad. Vaatamata sellele, et kaebajal

oli vaimselt raske, ei pöördunud ta arsti poole, sest ta teadis valude ja ebameeldivuste põhjust

ning seda, et psühhotroopse ravimi pikaajalisele tarvitamisele järgneb sõltuvus. Kohtupraktikas

on välja mõistetud 150-eurone hüvitis olukorras, kus vangla katkestas kinnipeetava pikaajalise

kokkusaamise, kuid 2/3 ajast kokkusaamine siiski toimus. Eeltoodut ning kaebaja suhtes

kehtinud õigusvastaseid keelde arvestades on kaebaja hinnangul õiglaseks rahaliseks hüvitiseks

esimesel kuul, s.o 2017. a augustis vähemalt 900 eurot. Kuna pika vanglakaristuse kandmisel

põhiõiguse riive ajas kasvab, on iga järgmise kuu eest väljamõistetavaks õiglaseks rahaliseks

hüvitiseks eelmise kuu eest väljamõistetud kahjuhüvitisest 5% suurem hüvitis. Seega on

õiglaseks rahaliseks hüvitiseks kaebaja hinnangul kokku 15 914 eurot.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 27.02.2020. a otsusega X kaebuse osaliselt ja mõistis Viru

Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 350 eurot ning

menetluskulude katteks 10 eurot. Ülejäänud osas jäi esitatud hüvitamiskaebus rahuldamata.

Halduskohtu otsuse põhjendused olid järgnevad.

6.1. Kaebaja palus hüvitada mittevaralise kahju, mis on väidetavalt tekkinud ajavahemikul

21.08.2017–03.09.2018 seoses sellega, et Viru Vangla ei võimaldanud talle pikaajalisi

kokkusaamisi abikaasaga. Kaebaja leiab, et vangla rikkus süüliselt talle põhiseaduse (PS)

§-st 26 tulenevat põhiõigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4

ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib

füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju

hüvitamise täiendavateks eeldusteks avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud

mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega.

6.2. Kaebaja pidas õigusvastaseks Viru Vangla tegevust ajavahemikus 21.08.2017- 03.09.2018,

mil Viru Vangla jättis 21.08.2017. a otsusega nr 6-10/27266-2, 10.10.2017. a otsusega

nr 6-7/32970-2, 05.12.2017. a otsusega nr 6-7/37591-2 ning 03.09.2018. a otsusega

nr 6-7/34156-2 rahuldamata kaebaja taotlused abikaasaga pikaajalise kokkusaamise

toimumiseks vastavalt 13.09.2017, 16.10.2017, 14.12.2017 ning 2018. a septembris. Tartu

Ringkonnakohus tunnistas 15.01.2019. a otsusega haldusasjas nr 3-17-2501 Viru Vangla

10.10.2017. a otsuse nr 6-7/32970-2 õigusvastaseks. Lisaks nähtub vangla poolt viidatud

haldusasjast nr 3-18-424, et kaebaja on ka 21.12.2017 esitanud taotluse abikaasaga pikaajalise

kokkusaamise toimumiseks igal vangla poolt määratud kuupäeval vastavalt koostatud

graafikule. Vangla jättis nimetatud taotluse rahuldamata 19.01.2018. a otsusega, mille Tartu

Halduskohus tühistas 28.02.2019. a otsusega haldusasjas nr 3-18-424 (jõustunud).

6.3. Viru Vangla on eespool nimetatud otsustes viidanud kõigile VangS § 25 lg-s 11 toodud

pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alustele ning kui vangla 21.08.2017,

10.10.2017, 19.01.2018 ja 03.09.2018. a otsustes toodud põhjendused on sisult samad, siis

05.12.2017. a otsuses on vangla pelgalt viidanud varasemates otsustes esitatud põhjendustele.

Kaebaja ja tema abikaasa pikaajalise kokkusaamise toimumist peeti võimatuks ennekõike

põhjustel, et kaebaja ja tema abikaasa kokkusaamine ei kannaks abikaasa kriminaalkorras

süüdimõistmise ja vanglakaristuse kandmise tõttu vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki

ning mees- ja naissoost kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise võimaldamine ei ole

kooskõlas eraldihoidmise printsiibiga ega vangistuse täideviimise eesmärkidega. Tartu

Ringkonnakohus leidis 15.01.2019. a otsuses haldusasjas nr 3-17-2501, et Viru Vangla

10.10.2017. a otsuses ei ole välja toodud ühtegi selget faktilist alust, mis vastaks VangS § 25

lg-s 11 sätestatud koosseisule. Ringkonnakohus selgitas, et VangS-st ei tulene piirangut

pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks pereliikmega, kes viibib samuti kinnipidamiskohas;

sellist kokkusaamise keeldu ei saa järeldada ka vanglas meeste ja naiste eraldihoidmise

printsiibist ning fakt, et kaebaja abikaasa kannab vanglakaristust, ei tähenda automaatselt seda,

et tema maines on alust kahelda ja esineks alus kokkusaamisest keeldumiseks VangS § 25 lg 11

p 3 alusel. Kohus ei olnud veendunud ka selles, et kui kokku saavad abikaasad, kes olid kuriteo

kaasosalised, võiks nende kokkusaamise läbi saada veelkord kahjustada õiguskord. Sarnastele

seisukohtadele jäid Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus ka haldusasjas nr 3-18-424.

Arvestades eeltoodut ning seda, et kõik vaidlusalusel ajavahemikul tehtud vangla keelduvad

otsused sisaldasid samu põhjendusi ning nendes ei olnud toodud täiendavaid kokkusaamise

võimaldamisest keeldumiseks alust andvaid faktilisi asjaolusid, tuleb Viru Vangla tegevuse

õigusvastasust jaatada.

6.4. VangS §-s 25 sätestatud kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist

kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Igaühe õigus perekonna-

ja eraelu puutumatusele on sätestatud PS §-s 26. Selle sätte põhieesmärk on kaitsta isikut

riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu ning riigivõimul on kohustus

tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. PS §-s 26 sätestatu annab igaühele õiguse eeldada, et

riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku perekonna- ja eraellu

muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks (vt Riigikohtu 16.05.2012. a

otsus asjas nr 3-3-1-11-12, p 14). Keelates õigusvastaselt kaebajale pikaajalist kokkusaamist,

on vangla ülemäära sekkunud kaebaja õigusesse perekonnaelu puutumatusele. RVastS § 9 lg 1

tähenduses hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt Riigikohtu 16.05.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-

11-12, p 16 ja 30.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Seega võib perekonnaelu

puutumatuse rikkumine anda alust vanglal käesoleva vaidluse asjaoludel RVastS § 9 lg 1

kohase vastutuse tekkimiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab

mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Valu ja

kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada

asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise

kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 30.01.2012. a

otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Halduskohus leiab, et praeguse vaidluse asjaolude alusel saab

kaebajale tema abikaasaga pikaajaliste kokkusaamiste ära jäämisest tulenevate mõningate

hingeliste üleelamiste ja muretunde tekkimist eeldada.

6.5. Vastustaja oli kahju hüvitamise taotluse rahuldamise otsuses ning kaebusele esitatud

vastuses seisukohal, et vangla õigusvastase tegevuse ja kaebajale kahju tekkimise vahel puudub

põhjuslik seos. Kohus vastustajaga ei nõustu. Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7

lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg-st 4, mille kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui

asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju

on selle asjaolu tagajärg. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste

ahelaga (vt Riigikohtu 07.10.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-11-15, p 12 ja 10.12.2003. a otsus

asjas nr 3-2-1-125-03, p 27). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on

võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele. Eeskätt peab

haldusorgan tõendama, et kaalutlusvea puudumise korral oleksid isiku jaoks kaasnenud sama

koormavad tagajärjed (vt Riigikohtu 30.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 12 ja

10.03.2005. a otsus asjas nr 3-3-1-77-04, p 16). Kui soodustava haldusakti andmine on seotud

kaalutlusõiguse teostamisega, on kohtu võimalused põhjusliku seose tuvastamisel piiratud.

Kohus saab tuvastada põhjusliku seose kaebaja kasu saamise võimaluse kaotuse ja vastustaja

õigusvastase tegevuse vahel üksnes siis, kui haldusorgani kaalutlusõigus oli vähenenud sellisel

määral, et haldusorganil ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspärast haldusakti

(vt Riigikohtu 22.10.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-66-09, p 13). Arvestades käesolevas asjas

toodud vastustaja selgitusi, leiab kohus, et vangla kaalutlusõigus vaidlusalusel perioodil

kaebaja pikaajaliste kokkusaamiste taotluste lahendamisel oli vähenenud määrani, et vanglal ei

olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspäraseid haldusakte. Tartu Ringkonnakohus

selgitas 15.01.2019. a otsuse nr 3-17-2501 p-des 13 ja 14, et vangistuses viibivate abikaasade

vahelisest kokkusaamisest keeldumise põhjuseks võib olla olukord, kus vanglale on teada info

teises vanglas viibiva abikaasa käitumise, kuritegelike sidemete vms kohta, mis annavad aluse

arvata, et kokkusaamine oleks näiteks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega või

kahelda tema maines. Üldjuhul eeldab mõni VangS § 25 lg 11 punktides 1–3 tehtav järeldus

(kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, kokkusaamine võib

ohustada vangla julgeolekut või korda, või kui kokkusaaja maines on alust kahelda), et kaebaja

või tema abikaasa on vangistuses viibimise ajal käitunud viisil, mis annab alust arvata, et

kokkusaamine oleks vastuolus karistuse täideviimise eesmärgiga, abikaasaga kohtumine

avaldaks isikule negatiivset mõju või ohustaks õiguskorda (vt Tartu Ringkonnakohtu

28.08.2019. a otsus asjas nr 3-18-424, p 19). Vangla ei ole käesolevas menetluses ühelegi

sellisele asjaolule viidanud.

6.6. Vastustaja esitas kohtule tõendid selle kohta, et enne Viru Vangla 03.09.2018. a otsuse

nr 6-7/34156-2 tegemist oli Viru Vangla 09.05.2018. a käskkirjaga nr 6-4/149-1 kaebajale

kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid (tl 56–59). Kohus ei leia, et see asjaolu sai

tingimata anda VangS § 25 lg 11 kohaselt aluse kaebajale pikaajalise kokkusaamise

võimaldamisest keeldumiseks. Vangla väidetest ei tulene, et kaebaja oleks olnud paigutatud

distsiplinaarkaristuse

kandmiseks

kartserisse,

mis

oleks

pikaajalise

kokkusaamise

võimaldamise välistanud (VangS § 25 lg 3). Seda, kas kinnipeetava käitumine on olnud

karistuse kandmise ajal hea, saab vangla võtta arvesse selle otsustamisel, kas pikaajalist

kokkusaamist on põhjendatud pikendada kuni kolme ööpäevani või mitte (VangS § 25 lg 2).

Seega ei ole vangla esitanud käesolevas asjas uusi kaalukaid asjaolusid, mis oleksid õigustanud

kokkusaamise võimaldamisest keeldumisi.

6.7. Reeglina peab haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel põhjusliku

seose esinemist tõendama kaebaja. Kui aga vastustaja esitab vastuväite, et kahju oleks tekkinud

ka alternatiivse õiguspärase teo korral, siis lasub nende väidete osas tõendamiskoormis

vastustajal (E. Andresen. Riigivastutus. Riigikohus, Tartu, 2009, lk 49). Kui haldusorgan ei ole

tõendanud, et kahju oleks tekkinud ka tema õiguspärase tegevuse korral, või ei ole seda

tagantjärgi võimalik kindlaks teha, ei anna pelgalt oletus kahju tekkimise võimalikkuse kohta

alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks (vt Riigikohtu 10.03.2005. a otsus asjas

nr 3-3-1-77-04, p 18). Vangla väidab, et pikaajaline kokkusaamine kaebaja abikaasaga ei oleks

saanud toimuda ka juhul, kui vangla oleks kaebaja taotlused rahuldanud, sest kaebaja abikaasa

ei olnud esitanud samaaegselt pikaajalise kokkusaamise taotlust. Kohus nõustub kaebajaga, et

kaebaja abikaasa poolt pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamine või esitamata jätmine ei

saanud mõjutada Viru Vangla otsustust kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks.

Kaebajale kui Viru Vangla kinnipeetavale oli pädev andma luba pikaajalise kokkusaamise

toimumiseks just Viru Vangla. Viru Vangla pidi kaebaja taotluste lahendamisel otsustama

üksnes selle, kas lubada pikaajalist kokkusaamist kaebajale ja kas kokkusaamine on kooskõlas

kaebajale määratud karistuse täideviimise eesmärkidega. See, kuidas ja millisel VangS-s

sätestatud alusel oleks taotlenud pikaajalise kokkusaamise ajaks enda Viru Vanglasse toomist

Tallinna Vanglas viibinud kaebaja abikaasa, oli üksnes tema enda otsustada ning tema taotluse

lahendamise pädevus oli Tallinna Vanglal (vt Tartu Ringkonnakohtu 26.10.2011. a otsus asjas

nr 3-10-2893, p 9). Üldjuhul toimub sellistel puhkudel pikaajaline kokkusaamine selliselt, et

ühele abikaasale võimaldatakse lühiajaline väljasõit (VangS § 32) ning teisele pikaajaline

kokkusaamine (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud

väljaanne. Juura, 2014, lk 85). VangS-st ega teistest õigusaktidest ei tulene nõuet, et vangistuses

viibivatele abikaasadele pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks peaksid abikaasad esitama

taotlused pikaajalise kokkusaamise ja lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks samal ajal.

Kokkusaamise toimumine on võimalik ka siis, kui vangla, kelle territooriumil pikaajalise

kokkusaamise toimumist soovitakse, rahuldab esmalt selles vanglas paikneva kinnipeetava

taotluse ning teises vanglas viibiv abikaasa taotleb seejärel talle abikaasaga kohtumise tarbeks

lühiajalise väljasõidu võimaldamist. Vastustaja ei ole millegagi tõendanud, et ka tema

õiguspärase tegevuse korral ei oleks saanud pikaajaline kokkusaamine kaebaja ja tema abikaasa

vahel toimuda. Kohtule ei ole teada näiteks seda, et kaebaja abikaasale lühiajalise väljasõidu

loa andmine oleks mõne seadusesätte kohaselt välistatud (nt VangS § 32 lg-d 1 ja 2). Seda, et

Tallinna Vangla oleks tingimata jätnud kaebaja abikaasa taotluse lühiajalise väljasõidu

võimaldamiseks rahuldamata, ei saa järeldada ainuüksi sellest, et Tallinna Vangla on keeldunud

kaebaja abikaasale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest. Kinnipeetava lühiajalisele

väljasõidule lubamine on sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamisega kaalutlusotsus,

mille tegemisel tuleb vanglal lisaks VangS § 32 lg-s 4 sätestatule arvestada kõiki

asjassepuutuvaid olulisi asjaolusid ning kaaluda põhjendatud huve. Ei ole võimalik välistada,

et pärast seda, kui Viru Vangla oleks kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldanud,

oleks ka Tallinna Vangla andnud kaebaja abikaasale loa lühiajalise väljasõidu toimumiseks.

6.8. Vastustaja leidis veel, et kaebajal oli enda õiguste kaitseks tõhus õiguskaitsevahend

tühistamiskaebuse ja esialgse õiguskaitse menetluse näol. Kohtu hinnangul ei välista see antud

juhul Viru Vangla vastutust RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel. Riigikohus selgitas, et esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui

nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust

vähendanud (vt Riigikohtu 15.06.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). Vastustaja viidatud

haldusasjast nr 3-18-424 nähtub, et kaebajal ei olnud võimalik saavutada pikaajalise

kokkusaamise toimumist ei vaidemenetluse ega kohtus algatatud esialgse õiguskaitse menetluse

tulemusel (Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2018. a määrus nr 3-18-424). Ka vaidemenetluse

kestel esitatud kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust ei pidanud Tartu Halduskohus võimalikuks

rahuldada, kuna enne vaidemenetluse lõppemist põhivaidluse otsustamiseks puudusid

erandlikud asjaolud ja ülekaalukas vajadus (Tartu Halduskohtu 30.01.2018, a määrus asjas

nr 3-18-202). Seega ei saa kaebajale praegusel juhul ette heita esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamata jätmist, sest pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist kaebaja soovitud

aegadel polnud võimalik esmaste õiguskaitsevahenditega kõrvaldada.

6.9. Kohtu hinnangul on vangla kõnealuses tegevuses tuvastatav süü vähemalt hooletuse vormis

(VÕS § 104 lg 2). Vangla leidis kõikides vaidlusalustes otsustes, et vangistusalased õigusaktid

ei näe ette kinnipeetavate omavahelist kokkusaamist VangS § 23 tähenduses. Samas oli selleks

ajaks nii kohtupraktikas (nt Tartu Ringkonnakohtu 26.10.2011. a otsus asjas nr 3-10-2893) kui

ka õigusalases kirjanduses (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus.

Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 85) rõhutatud, et seadus ei keela kokku saada

abikaasadel, kes mõlemad kannavad vangistust ning sellise kokkusaamise korraldamiseks tuleb

vanglatel teha piisavat koostööd.

6.10. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui eraelu puutumatuse rikkumise raskus,

eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu 30.01.2012. a otsus asjas

nr 3-3-1-78-11, p 15). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis

tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud

kriteeriume (vt Riigikohtu 05.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1 ja 10.10.2013. a

otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel

tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset

mõju. Hüvitise suuruse määramisel on üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid

kohtlemise kestus, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus

(vt Riigikohtu 10.10.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Kaebaja palus arvestada talle

kahjuhüvitise väljamõistmisel seda, et tal ei olnud Viru Vangla tegevuse tõttu võimalik oma

abikaasaga pikaajalistel kokkusaamistel kohtuda kokku 13 kuu jooksul ning mõista iga

järgneva kuu eest kaebajale välja 5% suurem hüvitis kui esimese kuu eest taotletav 900 eurot.

Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja välja pakutud hüvitise arvestuse viisist lähtuda. Kaebaja ja

tema abikaasa suhtlemise võimalus muul viisil kui kirjavahetuse või telefoni teel oli kõnealuste

kuude vältel piiratud peaasjalikult tulenevalt sellest, et mõlemad abikaasad kandsid

kinnipidamisasutuses neile määratud vangistust. Kaebajal puudus alus eeldada, et vangla

võimaldab talle pikaajalisi kokkusaamisi tema abikaasaga igal vangistuse täideviimise kuul.

Vastavalt VSkE §-le 45 võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine

üks kord poole aasta jooksul. Seega, hoolimata sellest, et Viru Vangla jättis vaidlusalusel ca 13

kuu pikkusel perioodil rahuldamata vähemalt viis kaebaja taotlust abikaasaga pikaajalise

kokkusaamise võimaldamiseks, puudub kohtul alus eeldada, et kõnealuse 13 kuu jooksul

pidanuks vangla võimaldama kaebajale tingimata rohkem kui kaks või kolm pikaajalist

kokkusaamist. Kohtule esitatud kaebusest ega vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ei

nähtu, et kaebaja ja tema abikaasa kohtumiste ära jäämisega oleks kaasnenud mingeid

erakorralisi asjaolusid, mis annaksid alust pidada kaebajale tekkinud hingevalu ja kannatusi

tavapärasest intensiivsemaks. Samuti ei saa jätta arvestamata asjaoluga, et nii kaebaja kui ka

tema abikaasa viibisid vangistuses, mis tegi pikaajalise kokkusaamise toimumise paratamatult

keerukamaks kui vabaduses viibiva isikuga toimuva kokkusaamise. Kohus peab põhjendatuks

arvestada seda, et kaebaja vastav hingevalu ja sellega seonduvad kannatused võisid muutuda

aja möödudes intensiivsemaks. Eeltoodut ning kaebaja suhtes kehtinud õigusvastaste keeldude

mõju ja kestust arvestades peab halduskohus õiglaseks kahjuhüvitiseks käesolevas asjas

350 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 27.02.2020. a otsuse peale osas,

millega kaebus rahuldati ja palub selle tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta X kahjunõue

tervikuna rahuldamata.

Viru Vangla on seisukohal, et halduskohus leidis ebaõigesti, et kahju tekkimine on tõendatud.

Vastustaja leiab, et kuigi eelnevates kohtuasjades tuvastati kokkusaamistest keeldumiste otsuste

õigusvastasus, siis ei tähenda see seda, et ainuüksi vangla õigusvastane otsus tõi kaasa

mittevaralise kahju tekkimise.

Halduskohus leidis, et see, kas kaebaja abikaasa esitas pikaajalise kokkusaamise või lühiajalise

väljaviimise taotlusi ja kas need tema viibimisvangla poolt ka rahuldati, ei ole käesoleva

vaidluse kontekstis oluline. Vastustaja leiab, et Eestis on erinevates vanglastes viibivate

abikaasade kokkusaamiste praktika napp. Seetõttu ei saa lugeda kandvaks halduskohtu otsuse

p-s 21 kirjutatut, et üldjuhul toimub sellistel puhkudel pikaajaline kokkusaamine selliselt, et

ühele abikaasale võimaldatakse lühiajaline väljasõit. Tegemist on ühe teoreetilise võimalusega,

kuid igal juhul on kokkusaamise toimumiseks vajalik, et teises vanglas viibival abikaasal oleks

samuti võimalik seaduslikul viisil liikuda vanglasse, kus pikaajaline kokkusaamine peaks

toimuma. Käesolevas asjas puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja abikaasal oleks Tallinna

Vanglast võimaldatud lahkuda (või antud selleks põhimõtteline nõusolek) Viru Vanglasse

pikaajalisele kokkusaamisele tulemiseks. Selliste tõendite, mis oleks tõendanud kaebaja

abikaasale antud õigust, esitamise kohustus oli kaebajal. Kaebaja ei ole selliseid tõendeid

esitanud.

Samuti on pikaajaliste kokkusaamiste võimalus kinnipeetavatele piiratud ressurss, sõltudes

vanglas selleks kohandatud ruumidest. Seega ei anta luba nö igaks juhuks. Kuna Viru Vanglal

puudusid andmed selle kohta, et Tallinna Vanglas viibivale kaebaja abikaasale võimaldataks

pikaajalisele kokkusaamisele tulek, ei oleks kaebajale loa andmine olnud põhjendatud, kuna

seetõttu oleks võinud jääda kokkusaamisest ilma mõni teine kinnipeetav. Vastustaja on

erinevalt halduskohtust seisukohal, et pigem oleks pidanud esmalt kaebaja abikaasa saama

(tingimusliku) otsuse oma vanglalt, et tal võimaldatakse sealt lahkuda Viru Vanglasse

pikaajalisele kokkusaamisele ning seejärel oleks Viru Vangla saanud lahendada kaebaja

pikaajalise kokkusaamise taotluse. Alles siis, kui kaebaja abikaasale oleks selline nõusolek

väljastatud, oleks võimalik rääkida kahju tekkimisest seetõttu, et Viru Vangla keeldus kaebajale

pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest. Sellise nõusoleku puudumine tähendab, et sõltumata

Viru Vangla otsusest ei saanud pikaajaline kokkusaamine toimuda ning otsus iseenesest ei

saanud tuua kaebajale kaasa mittevaralist kahju.

8. Kaebaja märgib vastuses Viru Vangla apellatsioonkaebusele, et ta vaidleb sellele vastu ja

palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja leiab, et halduskohtu vaidlustatud

otsuses toodud argumendid on õiged ja ta on nendega nõus ega pea vajalikuks neid korrata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole

alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 27.02.2020. a otsuse põhjendustega ning

tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks

apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et mittevaralise kahju tekkimine kaebajal ei ole

tõendatud olenemata sellest, et eelnevates kohtuasjades tuvastati kaebaja suhtes tehtud

pikaajaliste kokkusaamiste keelamise otsuste õigusvastasus. Asja materjalidest nähtuvalt asus

kaebaja Viru Vanglas karistust kandma 23.02.2017 ja vabanes vanglast ennetähtaegselt

21.11.2019. Vaidlust ei ole selles, et X esitas ajavahemikul 25.07.2017-01.08.2018 Viru

Vanglale taotlused pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks abikaasaga, kes viibis

kinnipeetavana Tallinna Vanglas ning vastustaja jättis need taotlused viie otsusega

rahuldamata, millest 10.10.2017. a otsuse nr 6-7/32970-2 ja 19.01.2018. a otsuse

nr 6-10/43833-3 kaebaja vaidlustas ning mis kohtu poolt ka õigusvastaseks tunnistati või

tühistati (haldusasjad nr 3-17-2501 ja 3-18-424). Kuna kõik vaidlusalusel ajavahemikul tehtud

Viru Vangla keelduvad otsused sisaldasid samu põhjendusi ja neis ei toodud välja ühtegi

täiendavat keeldumiseks alust andvat faktilist asjaolu, ei saa olla vaidlust ka selles, et vastustaja

tegevus vaidlusalusel perioodil oli õigusvastane. Kaebaja soovis halduskohtule esitatud

kaebuses mittevaralise kahju hüvitamist põhjusel, et vastustaja sekkus oma õigusvastase

tegevusega süüliselt kaebaja õigusesse era- ja pereelu puutumatusele ning tekitas talle sellega

seoses muret, valu ja hingelisi piinu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et keelates pika

perioodi jooksul õigusvastaselt kaebajale pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga, kes viibis

Tallinna Vanglas, on Viru Vangla ülemäära sekkunud kaebaja õigusesse perekonnaelu

puutumatusele ning selline rikkumine annab aluse vanglal käesoleva vaidluse asjaoludel

RVastS § 9 lg 1 kohase vastutuse tekkimiseks. Samuti viitas halduskohus põhjendatult

Riigikohtu 16.05.2012. a määrusele haldusasjas nr 3-3-1-11-12, kus vaidluse all oli

kinnipeetava kahju hüvitamise nõue vangla vastu, kuid seda põhjusel, et Tartu Vangla katkestas

ootamatult kokkusaamise, mille tulemusena lühenes kokkusaamise aeg umbes ühe kolmandiku

võrra võrreldes lubatud kokkusaamise ajaga. Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et

kinnipeetava koosolemine oma lähedastega on tema jaoks väga oluline õigus ja isegi pikaajalise

kokkusaamise õigusvastasel katkestamisel vangla poolt on tegemist PS-st tuleneva

perekonnaelu puutumatuse intensiivse riivega. Eeltoodust tulenevalt ei saa olla kahtlust selles,

et ka käesoleval juhul oli tegemist kaebaja perekonnaelu puutumatuse intensiivse riivega, sest

kokkuvõttes ei võimaldanudki Viru Vangla kaebajale õigusvastaselt pikaajalist kokkusaamist

oma teises vanglas viibinud abikaasaga. Kuna kaebaja perekonnaelu puutumatuse riive

õigustamiseks puudusid vastustajal õiguspärased põhjused, oli tegemist õigusvastase

olukorraga.

10.1. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. VÕS § 128 lg 5

kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning

kannatusi. Kuna kaebaja perekonnaelu puutumatuse riive ei põhinenud õiguslikul alusel, oli

vangla vaidlusalune tegevus õigusvastane ja tegemist on RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud

õigusrikkumisega. Eelduslikult tekitas see kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Arvestades

kaebajal Viru Vanglas tekkinud olukorda, kus talle ei lubatud õigusvastaselt pikaajalisi

kokkusaamisi abikaasaga sisuliselt kogu kaebaja vanglas viibimise aja jooksul, nõustub

ringkonnakohus halduskohtuga, et hingeliste kannatuste tekkimine ja olemasolu kaebajal ehk

talle mittevaralise kahju tekkimine, on sellises olukorras usutav. Valu ja kannatusi ei ole

üldjuhul võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada ning seetõttu ei saa mittevaralise kahju

suurust ka tõendada ning piisav on tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju

hüvitamise nõude tekkimise. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaebaja on selliste asjaolude

esinemist selgitanud ja tõendanud. Samuti on olemas põhjuslik seos vastustaja õigusvastase

tegevuse ning kaebaja viidatud hingelise valu ja kannatuste vahel. Juba haldusasjades

nr 3-17-2501 ja nr 3-18-424 tuvastatu alusel leidis tõendamist ka Viru Vangla süü õigusvastaste

keeldumiste puhul vähemalt hooletuse vormis ja ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

senini tuvastamist leidnud asjaolude alusel oli tegemist piisavalt raske rikkumisega selleks, et

oleks õigustatud rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas.

11. Halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmise või tühistamise aluseks ei ole ka need

vastustaja väited, mille kohaselt oleks pidanud esmalt kaebaja abikaasa saama mingi otsuse

Tallinna Vanglalt, et tal üldse võimaldatakse sealt lahkuda Viru Vanglasse pikaajalisele

kokkusaamisele, ning alles seejärel oleks Viru Vangla saanud lahendada kaebaja pikaajalise

kokkusaamise taotluse taotleja suhtes positiivselt ja vaid siis, kui kaebaja abikaasale oleks

selline nõusolek väljastatud, kuid Viru Vangla oleks ikka jätnud kaebaja taotlused

rahuldamata, oleks võimalik rääkida kahju tekkimisest kaebajale. Veel väitis vastustaja, et

selliste tõendite esitamise kohustus, mis oleks tõendanud kaebaja abikaasale antud õigust tulla

Tallinna Vanglast Viru Vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele, oli kaebajal.

11.1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja abikaasa poolt pikaajalise

kokkusaamise taotluse esitamine või esitamata jätmine Tallinna Vanglas ei saanud mõjutada

Viru Vangla otsustusi kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Viru Vangla pidi

kaebaja taotluste lahendamisel otsustama üksnes selle üle, kas lubada pikaajalist kokkusaamist

kaebajale. See, kuidas ja millisel VangS-s sätestatud alusel oleks taotlenud pikaajalise

kokkusaamise ajaks enda Viru Vanglasse toomist Tallinna Vanglas viibinud kaebaja abikaasa,

oli viimase enda otsustada ning tema taotluse lahendamise pädevus oli Tallinna Vanglal.

11.2. Eeltooduga seoses peab ringkonnakohus veel vajalikuks märkida, et kui käesolevas asjas

keeldus Viru Vangla kaebajale õigusvastaselt pikaajalisi kokkusaamisi lubamast perioodil

21.08.2017 kuni 03.09.2018 tehtud otsustega, siis juba 26.10.2011 on olemas Tartu

Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-10-2893 (jõustus 01.12.2011), milles oli samuti vaidluse all

vangla keeldumine pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest kinnipeetavale abikaasaga, kes

viibis teises vanglas. Nimetatud asjas märkis Tartu Vangla vastuses kinnipeetava

apellatsioonkaebusele samuti, et kuna kaebaja abikaasa kannab karistust Harku Vanglas ning

vanglas viibival isikul puudub õigus otsustada ise oma vanglast lahkumise üle, peab ta

eelnevalt olema saanud loa kas lühiajaliseks väljasõiduks või lühiajaliseks väljaviimiseks ning

olenemata asjaolust, kas Tartu Vangla toiming oli selle sooritamise hetkel õiguspärane või

mitte, ei ole pikaajalise kokkusaamise toimumine kaebaja ja tema abikaasa vahel nagunii

võimalik ning seega on esitatud kaebus ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohus leidis siiski

juba 2011. a otsuses, et VangS-st ei tulene piirangut, et pikaajalist kokkusaamist ei lubata

kinnipeetavale ja tema pereliikmele VangS § 25 lg 1 järgi juhul, kui ka kinnipeetava pereliige

viibib kinnipidamiskohas ning Tartu Vangla poolne tõlgendus tooks kaasa selle, et juhul, kui

mõlemad abikaasad on kinnipeetavad, ei oleks neile üldse võimalik pikaajalisi kokkusaamisi

lubada, mis aga ei lähe kokku VangS § 25 eesmärgi ja mõttega ja võib tähendada ka olulist

riivet PS §-st 26 tulenevale igaühe õigusele – õigusele perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Samas lahendis leidis ringkonnakohus ka seda, et kuna taotluse pikaajalise kokkusaamise

lubamiseks esitas Tartu Vangla kinnipeetav, oli Tartu Vangla pädev talle sellist luba andma

ning asjaolu, et kokkusaaja asus teises vanglas, ei saa iseenesest olla taotluse rahuldamata

jätmise aluseks ning selle, kuidas ja millisel VangS-s sätestatud alusel (lühiajaline väljasõit

vms) taotleb pikaajalise kokkusaamise ajaks enda Tartu Vanglasse toomist Harku Vanglas

viibiv pikaajaliseks kokkusaamiseks loa taotlenu abikaasa, on Harku Vanglas viibiva isiku

otsustada ning tema taotluse osas on otsustuspädevus Harku Vanglal. Ringkonnakohus rõhutas,

et juhul, kui kokkusaajaks on samuti vanglas viibiv taotleja perekonnaliige, tuleb vanglatel

pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks ja reaalseks läbiviimiseks teha koostööd, mitte aga

jätta kokkusaamiseks luba andmata, toetudes mittepiisavale informatsioonile või kahtlustele

selle kohta, kas teise vangla poolt võimaldatakse kinnipidamisasutuses olevale kokkusaajale

lühiajaline väljasõit kokkusaamisele tulemiseks jne. Kokkusaamise toimumine on seega

võimalik ka siis, kui vangla, kelle territooriumil pikaajalise kokkusaamise toimumist soovitakse

ja taotletakse, rahuldab esmalt selles vanglas paikneva kinnipeetava taotluse ning teises vanglas

kinnipeetavana viibiv taotleja abikaasa taotleb seejärel talle abikaasaga kohtumise tarbeks

lühiajalise väljasõidu võimaldamist vanglalt, kus tema viibib.

11.3. Mis puudutab veel halduskohtu otsuse p-s 21 toodud väidet, et üldjuhul toimub sellistel

puhkudel pikaajaline kokkusaamine selliselt, et ühele kinnipidamiskohas viibivale abikaasale

võimaldatakse lühiajaline väljasõit (VangS § 32) ning teisele pikaajaline kokkusaamine, siis

vastupidiselt vastustaja väitele ei ole tegemist üksnes teoreetilise võimalusega, kuna

halduskohtu väide tugineb vangistusseaduse kommenteeritud väljaandele (L. Madise jt.

Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2009, lk 72, p 4), milles tegelikult

juba 2009. a märgiti, et praktikas võimaldatakse sel juhul ühele abikaasale lühiajaline väljasõit

ning teisele pikaajaline kokkusaamine. Seega ei ole põhjendatud Viru Vangla väide, et nende

õigusvastane keeldumine kaebajale Tallinna Vanglas viibinud abikaasaga pikaajalise

kokkusaamise võimaldamisest oleks saanud Viru Vanglale vastavad taotlused esitanud

kaebajale mittevaralise kahju kaasa tuua ainult siis, kui oleks olnud selge, et Tallinna Vangla

oleks võimaldanud X abikaasal sealt lahkuda Viru Vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele.

Samuti ei ole vastustaja ise kuidagi tõendanud oma väidet, et vanglate, s.h Viru Vangla

praktika analoogsetes olukordades on just selline, et esimesena pikaajalist kokkusaamist teises

vanglas viibiva abikaasaga taotlenud kinnipeetavale kokkusaamiseks loa andmise eelduseks on

ka see, et teises vanglas viibival abikaasal lubatakse tulla vanglasse, kus pikaajaline

kokkusaamine peaks toimuma. Seda, et asjaolu, mille kohaselt puudusid Viru Vanglal andmed

selle kohta, et Tallinna Vanglas viibivale kaebaja abikaasale võimaldatakse pikaajalisele

kokkusaamisele tulek Viru Vanglasse, oleks olnud üheks kaebajale loa andmisest keeldumise

põhjuseks, ei tulene ühestki kaebaja suhtes perioodil 21.08.2017-03.09.2018 tehtud otsusest. Ja

nagu kehtivast kohtupraktikast tuleneb, on vangla ülemäära sekkunud kinnipeetava õigusesse

perekonnaelu puutumatusele juhul, kui mõlemad abikaasad on kinnipeetavad ja neile

keeldutakse VangS § 25 alusel siiski õigusvastaselt pikaajalisi kokkusaamisi lubamast. Samuti

tuleneb kehtivast kohtupraktikast, et juhul, kui kokkusaajateks on perekonnaliikmed, kes

mõlemad viibivad vanglas, tuleb vanglatel neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks ja

selle reaalseks läbiviimiseks teha koostööd, mitte aga proovida jätta neile ükskõik millise

põhjendusega kokkusaamiseks luba igal juhul andmata.

11.4. Tõendite esitamise kohustuse osas leiab ringkonnakohus, et halduskohus märkis

vaidlustatud otsuses igati põhjendatult, et kui vastustaja esitab vastuväite, mille kohaselt oleks

kahju tekkinud ka alternatiivse õiguspärase teo korral, siis lasub nende väidete osas

tõendamiskoormis vastustajal, ja kui haldusorgan ei ole tõendanud, et kahju oleks tekkinud ka

tema õiguspärase tegevuse korral, või ei ole seda tagantjärgi võimalik kindlaks teha, siis ei anna

pelgalt oletus kahju tekkimise võimalikkuse kohta alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata

jätmiseks. Nagu juba märgitud, ei ole vastustaja millegagi tõendanud, et ka tema õiguspärase

tegevuse korral ei oleks saanud pikaajaline kokkusaamine kaebaja ja tema abikaasa vahel

toimuda ning väitel, et tõendid kaebaja abikaasal eelneva loa olemasolu kohta lahkuda Tallinna

Vanglast Viru Vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele kaebajaga oleks pidanud halduskohtule

esitama kaebaja, ei ole alust.

12. Ringkonnakohus jätab seega Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

halduskohtu vaidlusaluse otsuse muutmata.

13. Kuna vastustajal ei tulnud HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasuda ning menetlusosalistel

pole apellatsioonimenetluses olnud ka muid menetluskulusid, siis puudub vajadus lahendada

käesoleva otsusega apellatsioonimenetluse kulude jaotamise küsimust.

14. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga

X, nagu on seda teinud ka halduskohus vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p-s 5.

(allkirjastatud digitaalselt)