2-19-18552/73 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. märts 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-18552

Kohtuasi

XX hagi YY vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. veebruari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2628 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja CC

Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Ivo Jaama

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta YY apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 2. veebruari 2021. a otsuse peale

menetlusse.

2. Otsustada

asi

üksnes

apellatsioonkaebuse

põhjal

(tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 646).

3. Tühistada Harju Maakohtu 2. veebruari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-18552

osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1),

mõistis YY-lt XX kasuks välja 5628 eurot ja määras selle tasumise korra (maakohtu

otsuse resolutsiooni p-d 2–3) ning mõistis YY-lt XX kasuks välja elatise 292 eurot

kuus alates 1. märtsist 2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni (s.o 21. september

2025. a) ja määras selle tasumise korra (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4–5).

Samuti tühistada eelnimetatud maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas

(maakohtu otsuse resolutsiooni p 7).

4. Saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Harju Maakohtu 2. veebruari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-18552 on jõustunud

osas, millega maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata (s.o osas, millega maakohus

jättis XX nõuded rahuldamata väljamõistetud summasid ületavas osas) (maakohtu

otsuse resolutsiooni p 6).

6. Rahuldada YY apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse (v.a resolutsiooni punkti 1) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. CC (ema) esitas XX (hageja, laps) nimel 26. novembril 2019 Harju Maakohtule YY (kostja,

isa) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt alates hagi esitamisest hageja kasuks välja elatise

325 eurot kuus ning alates 1. detsembrist 2018 kuni 30. novembrini 2019 tagasiulatuva elatise

3220 eurot.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt jagavad ema ja isa ühist elamispinda, kuid suhe on

aastaid läbi ja üle kolme aasta on majandatud eraldi. Kostja ei osale lapse kasvatamises. Lapse

vajaduste rahuldamiseks kulub ühes kuus 650 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hagejal kostja vastu nõuet,

sest kostja elab koos lapsega ja osaleb tema kasvatamises. Hageja ema esitatud loetelu lapse

vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste kohta ei ole õige. Nii ema kui ka isa panustavad

lapse ülalpidamisse ja vajadusel ka arveldatakse omavahel.

Kostja maksab eluaseme- ja remondilaenu 315,66 eurot kuus, televisiooniteenuste arve 21,99

eurot kuus, elektri ja lapse telefoni eest tasu 38,54 eurot kuus. Samuti annab kostja lapsele

taskuraha umbes 50 eurot kuus. Mõlemad vanemad kannavad transpordi- ja toidukulud ning

lapse ema arvele laekub lapsetoetus. Lisaks, kui hageja emal ei olnud sissetulekut, siis tasus

kostja kulusid ja nüüd, kus kostja saab väiksemat sissetulekut, võiks hageja ema kanda

suuremas ulatuses kulusid. Tagasiulatuva elatise välja mõistmisel tuleb arvestada, et vanematel

oli ülalpidamiskohustuse kohta kokkulepe, mille järgi kostja tasus laenu tagasimakseid. Samuti

kandis kostja sel perioodil toidukulusid ja muid väiksemaid kulusid.

Menetluse käik

3. Harju Maakohus korraldas asjas 21. mail 2020 eel- ja põhiistungi, millel ema ja isa

allkirjastasid kohtu vormistatud kompromissilepingu (kompromissileping, leping). Maakohus

kinnitas selle samal päeval määrusega. Menetluskulud jättis maakohus vastavalt poolte

kokkuleppele nende endi kanda.

4. Kostja esitas 21. mai 2020. a määruse peale 5. juunil 2020 määruskaebuse, milles palus selle

ja kompromissilepingu tühistada ning lõpetada menetlus hagi aluse puudumise tõttu.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. augusti 2020. a määrusega maakohtu 21. mai 2020. a

määruse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks.

6. Harju Maakohus tegi 9. oktoobril 2020 määruse, millega kinnitas uuesti 21. mai 2020. a

kompromissi ja lõpetas menetluse. Menetluskulud jättis maakohus vastavalt poolte

kokkuleppele nende endi kanda.

7. Kostja esitas 9. oktoobri 2020. a määruse peale 23. oktoobril 2020 määruskaebuse, milles

palus selle ja kompromissilepingu tühistada ning lõpetada menetlus või alternatiivselt muuta

määrust.

8. Tallinna

Ringkonnakohus

tühistas

13. novembri 2020. a

määrusega

maakohtu

9. oktoobri 2020 määruse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Harju Maakohus rahuldas 2. veebruari 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt,

mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 5628 eurot ja elatise 292 eurot kuus alates 1. märtsist

2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kompromissileping jätkuvalt materiaalõiguslikult

kehtiv. Lepingu sõlmimisega tekkis olukord, kus hagi aluseks on lisaks ülalpidamiskohustust

reguleerivatele perekonnaseaduse (PKS) normidele ka leping. Lepingust ei tulene, et pooled

soovivad olla lepinguga seotud ainult juhul, kui leping kompromissina kinnitatakse ja selle

alusel menetlus lõpetatakse. Leping ei ole sõlmitud ka edasilükkava tingimusega. Leping ei ole

tühine, sest kostja väited lepingu heade kommetega vastuolu kohta on alusetud. Samuti ei ole

kostja esitanud põhjendusi, mis võiksid anda aluse lepingu tühistamiseks. Kostja ei ole ka

lepingut üles öelnud ega ole teada, et ülesütlemise alus võiks esineda.

Eelnevat arvestades mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja elatise lepingus

kokkulepitud suuruses. Kohus mõistis perioodi 1. detsembrist 2018 kuni 31. maini 2020 eest

kostjalt hageja kasuks välja elatise 3000 eurot vastavalt lepingule. Perioodi 1. juunist 2020 kuni

28. veebruarini 2021 eest mõistis kohus välja elatise 2628 eurot. Samuti mõistis kohus välja

elatise 292 eurot kuus alates 1. märtsist 2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Kohus märkis, et kuivõrd rahuldab hagi lepingu alusel, siis puudub vajadus käsitleda kostja

faktiväiteid ja tõendeid hageja ülalpidamises ja kasvatamises osalemise kohta. Siiski märkis

kohus, et kostja väited lapsega seotud kulude kandmise kohta on ebamäärased. Lapse ema

esitatud ülalpidamiskulude andmete õigsust kostja ei vaidlustanud. Lapsele antud taskuraha ei

ole käsitatav ülalpidamiskohustuse täitmisena ning väited kostja ja hageja ema omavahelise

võlasuhte kohta ühise laenukohustuse täitmisel ei oma asja õige lahendamise seisukohalt

tähtsust.

Apellatsioonkaebus

10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja esindaja kanda.

Kompromissileping ei kehti. Hageja esindaja on võtnud endale kohustuse üürida eluase, kuid

ei ole seda teinud. Maakohus on jätnud kostja esitatud tõendid tähelepanuta. Kohus on jätnud

tuvastamata, kuidas on võimalik olukorras, kus ema, laps ja isa elavad ühes majas, ostavad

mõlemad süüa, kasutavad sama külmkappi, uskuda ema väidet, et nad ei ela alaliselt koos.

Põhjendamata on, miks kohus arvestab lapse eluasemekuludeks olematu korteri üüri, kuid ei

arvesta maja laenumakseid. Kui eluasemekulusid mitte arvestada, siis on kulud lapsele 450

eurot kuus. Kostja ei nõustu ka kohtuga, et taskuraha andmine ei ole oluline. Samuti ei ole

usutav, et ema väidetud toidule tehtud kulutustest 295 eurot kuus kulub lapsele 200 eurot.

Äärmiselt ebaõiglane on kompromissi tagasiulatuv osa.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus

tuleb TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel ulatuslike oluliste menetlusõiguse normide rikkumiste tõttu

tühistada osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1),

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5628 eurot ja määras selle tasumise korra (maakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 2–3) ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 292 eurot kuus alates

1. märtsist 2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni ja määras selle tasumise korra (maakohtu

otsuse resolutsiooni p-d 4–5). Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse

osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7). Asi tuleb tühistatud osas saata uueks arutamiseks

esimese astme kohtule eelmenetluse staadiumis, sest rikkumist ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause ja § 657 lg 1 p 3). Maakohtu

otsus on TsMS § 456 lg 2 p 1 järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi osaliselt

rahuldamata (s.o osas, millega maakohus jättis XX nõuded rahuldamata väljamõistetud

summasid ületavas osas) (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6). Apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

12. Kolleegiumi hinnangul ei saanud maakohus tugineda otsust tehes hageja esindaja ja kostja

vahel sõlmitud kompromissilepingule, mis jäi kinnitamata.

12.1. Kohtumenetluses vaieldava kohustuse kohta sõlmitud kokkulepe on võlaõigusseaduse

(VÕS) § 578 mõttes käsitatav kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu

allub

ühtlasi

ka

tsiviilkohtumenetluse

regulatsioonile

ning

erineb

tavapärasest

kompromissilepingust

selle

poolest,

et

on

ühtlasi

täitedokument

(vt

Riigikohtu

13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14). Kompromissi protsessiõiguslikul

küljel on oluline tähtsus kohtuliku kompromissi kui terviku seisukohast. Nii muutub kohtule

kinnitamiseks esitatud kokkulepe pooltele siduvaks alates ajast, mil jõustub kompromissi

kinnitav kohtumäärus (vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14).

12.2. Käesolevas asjas avaldas kostja tahet olla kompromissiga seotud 21. mail 2020, aga on

alates 5. juuni 2020. a määruskaebusest järjekindlalt soovinud kompromissi kinnitamata

jätmist. Tallinna Ringkonnakohus leidis 13. novembri 2020. a määruses, et kostja kasutas

TsMS § 4

lg 2

järgset

õigust

käsutada

oma

menetlusõigusi

ja

on

loobunud

kompromissilepinguga asja menetluse lõpetamisest, mistõttu tühistas ringkonnakohus

maakohtu kompromissi kinnitamise määruse (tl 123–124). Eelnevat arvestades ei ole

kompromisslepingus sisalduv muutunud pooltele siduvaks, sest see on jäänud kohtu poolt

kinnitamata. Selline järeldus tuleneb mh TsMS § 430 lg-st 3, mille kohaselt on kohtul võimalik

jätta kompromiss ka kinnitamata. Kui kohus ei kinnita kompromissi, teeb ta selle kohta

põhjendatud määruse ja sel juhul asja menetlus jätkub (TsMS § 430 lg 4). Seega oleks

maakohtul tulnud lähtuda sellest justkui ei oleks kompromissi kunagi sõlmitud ja jätkata asja

sisulist lahendamist.

13. Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled

asjaolude kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4).

Seejuures on kohtul vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik

selgitamiskohustus ning kohus ei ole perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud

asjaolude ega seisukohtadega. TsMS § 230 lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas

ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta

või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. TsMS § 436 lg 1 järgi

peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab kohus TsMS § 438 lg 1

esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas

kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Menetlus maakohtus ja vaidlustatud otsus kirjeldatud nõuetele ei vasta. Maakohus on küll

pärast ringkonnakohtu poolt korduvalt maakohtu kompromissi kinnitamise määruse tühistamist

menetlust jätkanud, kuid keskendudes endiselt sellele, et hagejal on õigus nõuda elatist

kompromissilepingus

kokku

lepitud

tingimustel.

Kuivõrd

maakohus

pidas

kompromissilepingut ekslikult siduvaks ja mõistis seetõttu elatise välja tuginedes

kompromissilepingus kokku lepitule, siis viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, sh

jättis asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata ning rikkus oluliselt lahendi

põhjendamise kohustust. Seejuures on ka maakohus ise vaidlustatud otsuses nentinud, et

kuivõrd rahuldab hagi kompromissilepingu alusel, siis ei pea vajalikuks käsitleda kostja

faktiväiteid ega tõendeid hageja ülalpidamises osalemise ja kasvatamise kohta. Sellega on

maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat kohtulahendi põhjendamise

kohustust, mis on oluline rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses.

14. Maakohus on jätnud välja selgitamata elatise nõude lahendamiseks tähtsust omavad

asjaolud, sh on maakohus jätnud tuvastamata hageja vajaduste rahuldamiseks kummagi vanema

tehtavate kulutuste suuruse ja kummagi vanema osa hageja ülalpidamise kohustuse kandmisel.

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel pooltele õiguse kohaldamist ja tõendamiskoormise

jaotust selgitada ning tagada elatise välja mõistmise eelduste kindlakstegemiseks vajalike

tõendite esitamise võimalus, kogudes neid vajadusel ise. Riigikohus on selgitanud, et lapse

ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev

kohtumenetlus, kuivõrd selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud

seisukohtadega ning ta võib ka omal algatusel tõendeid koguda (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 11).

14.1. Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid

kulutusi ja nende suurust. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi

kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. PKS § 99 lg-

te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada,

kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste

rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-118-12, p 15). Maakohus on hageja esindajale selgitanud kohtupraktikas korduvalt

väljendatud seisukohta, et kui lapse vajadused on PKS § 101 lg 1 järgsest miinimumist

suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust tõendada (tl 23; vt

nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27).

Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste

suurust tuleb tõendada ka siis, kui hageja soovib kostjalt saada miinimumelatist, aga last peavad

vahetult ülal mõlemad vanemad. Kostja tugineb sellele, et ta elab koos lapsega ja osaleb tema

kasvatamises (tl 18). Miinimumelatist ei saa välja mõista sõltumata sellest, kas vanem teeb

lapse ülalpidamiseks vahetult kulutusi või mitte (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Sealjuures on maakohus 8. oktoobri 2020. a istungil

tõdenud, et kostja nõustus hageja ema esile toodud lapse kulude loetelu hulka kuuluva

eluasemekuluga summas 200 eurot eeldusel, et hageja ema üürib eraldi eluaseme (tl 102

pöördel), aga vaidlustatud otsuses on maakohus jätnud põhjendamata, miks ta leiab, et kostja

ei vaidlusta hageja ema esitatud andmeid selle kohta, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub

kokku 650 eurot kuus. Kostja on menetluse kestel vastu vaielnud ka hagiavalduses toodud

toidukuludele (nt tl 58 pöördel). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kindlaks teha, kas ja

milliste kulude osas on kostja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse

TsMS § 231 lg 2 mõttes omaks võtnud.

14.2. Samuti jättis maakohus tuvastamata, kui suured on kummagi vanema kulud lapse

vajaduste rahuldamiseks ning andis sellega seoses vastuolulisi selgitusi, kellel ja millised

asjaolud tuleb esile tuua ja tõendada (tl 23 ja 37). Kui vanem elab lapsega koos, kannab ta lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud eelduslikult vahetult (vt Riigikohtu

8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Lapsega koos elamine ei välista

iseenesest elatisenõude rahuldamist, aga tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud

lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema

ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka

elatist (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.2). Maakohus ei ole

nimetatud asjaolu arvestanud.

Kostja on tuginenud sellele, et tema kannab lapse eluasemeks oleva majaga seotud kulud ning

osaleb ka toidule tehtavate kulutuste kandmises ja tasub lapse telefoni eest (nt tl 18 pöördel).

Kostja on esitanud ka pangakonto väljavõtteid. Maakohus ei ole hinnanud kostja esitatud

tõendeid ega selgitanud välja, kas ning kui suures ulatuses täitis ja täidab kostja lapse

ülalpidamise kohustust vahetult ja piisavalt.

14.3. Eksliku käsitluse tõttu, et kostja väited laenukulude kandmise kohta ei oma asjas tähtsust,

on maakohus jätnud eluasemega seotud aspekti tähelepanuta. Kolleegium märgib, et lapse

põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi, kuna lapsel peab olema kodu, kus

turvaliselt areneda ja kasvada. Seetõttu tuleb ülalpidamise ulatust määrates arvestada mh lapse

vajadust kasutada eluaset ning seda sõltumata asjaolust, kas laps elab vanema üüritud, liisitud

või vanemale omandiõiguse alusel kuuluvas eluruumis, mille omandamiseks võib vanem olla

võtnud laenu. Kõigil neil juhtudel rahuldab vanem ka lapse eluasemevajadust, st täidab

ülalpidamiskohustust. Sealjuures eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse

eluasemevajaduse rahuldamisel (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

69-13, p-d 17–18).

Eespool viidatud lahendi p-s 16 on Riigikohus leidnud, et üks vanem ei pea lapsele elatist

makstes kinni maksma teise vanema poolt eluaseme soetamiseks tehtud kulutusi, mh

eluasemelaenu makseid ega laenukindlustusmakseid. Riigikohus on andnud juhised, et

eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab määrata kindlaks eluaseme kasutamisest

saadava varaliselt hinnatava eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu (vt samas, p 20). Kohus saab

määrata kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades, kohaliku keskmise

turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi. Samuti võib kohus kasutuseelise

väärtuse, kui selle väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, TsMS § 233 järgi

otsustada kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt.

Kolleegium juhib tähelepanu, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavateks põhjendatud

kuludeks saab üldjuhul pidada ka tasu korteriühistu osutatavate või vahendatavate

kommunaalteenuste eest, tasu tarbitud elektrienergia eest ning tasu telefoni, interneti ja

kaabeltelevisiooni eest mõistlikus ulatuses ja lapsele langevas osas (vt samas, p 19).

14.4. Lisaks ei ole maakohus andnud hinnangut kostja 8. oktoobri 2020. a maakohtu istungil

esitatud väite kohta, et vanemate varaline seisund on jäänud kohtul kindlaks tegemata (tl 103).

Kostja on taotlenud kõrvalekaldumist vanemate võrdsetes osades ülalpidamise andmise

kohustusest. Kolleegium selgitab, et eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes

osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla

erinev (PKS § 105 lg 3). Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki

vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile

(vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16; 3. juuni 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). Riigikohus on juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et

vanemate varaline seisund tuleb tuvastada võimalikult täpselt (vt nt Riigikohtu 25. aprilli

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215/85, p 22).

14.5. Maakohus on jätnud ka välja selgitamata, kas vanemad on taskuraha andmise osas

omavahel kokku leppinud ülalpidamise osutamises muul viisil. Kostja tugineb sellele, et ta

annab lapsele taskuraha (tl 18 pöördel). Hageja ema on kinnitanud taskuraha andmist (tl 29).

Kolleegium märgib, et ülalpidamiskohustust tuleb täita reeglina mitte alaealisele lapsele, vaid

teisele vanemale, kes lapse heaolu eest tegelikkuses vastutab. Vaid siis, kui lapse eest

igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks

alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks,

on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek

või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud (vt Riigikohtu 21. märtsi

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p 12). Toimiku materjalidest ei nähtu, et maakohus

oleks kostjale selgitanud, et hagejale makstavat taskuraha saab ülalpidamiskohustuse täitmisena

arvestada vaid siis, kui kostja tõendab, et tal oli taskuraha hagejale andmisel olemas lapse ema

nõusolek või heakskiit.

14.6. Kostja on palunud elatise välja mõistmisel arvestada ka seda, et lapsetoetus 60 eurot kuus

laekub hageja ema kontole (tl 58 pöördel, tl 109). Sellele väitele ei ole maakohus vastanud.

Kolleegium märgib, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust

elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi

võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt

vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on

miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17,

p 28.2). Maakohus jättis seisukoha võtmata küsimuses, kas praegusel juhul annab

väljamõistetava elatise suuruse vähendamiseks alust asjaolu, et elatist õigustatud saama hageja

emal on õigus saada lapsetoetust.

14.7. Maakohus on jätnud sisuliselt käsitlemata ka selle, kas kostjalt tuleb hageja kasuks

tagasiulatuvalt enne hagi esitamist elatis välja mõista või on kostja sel ajavahemikul oma

ülalpidamiskohustuse täitnud, mistõttu ei ole alust selles osas hagi rahuldada. Kolleegium

selgitab, et PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist

tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise

väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda

elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-

13, p 13).

Siinjuures ei ole maakohtus olnud arutluse all kostja väide, et ta täitis tagasiulatuva elatise

nõude vanemate kokkuleppe kohaselt laenu tagasimakseid tasudes (tl 102 pöördel, 109

pöördel). PKS § 100 lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad leppida kokku lapse ülalpidamise

kohustuse täitmise korras. Riigikohus on leidnud, et kui vanem on kuni kohtule lapse

elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks

elatist välja mõista (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p-d 13–

14). Praegusel juhul ei ole maakohus oma selgitamiskohustust täitnud ega teinud vanematele

ettepanekut tõendite esitamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada, kas

vanematel oli kokkulepe ülalpidamiskohustuse kohta, kas kostja täitis tagasiulatuva elatise

nõude ajavahemikul vanemate kokkulepet ning kas kokkuleppe järgi oli tagatud lapse

põhivajaduste rahuldamine.

Lisaks märgib kolleegium, et asja uuel läbivaatamisel tuleb mh tuvastada ka see, milliseid lapse

ülalpidamise kulusid kandis kostja lisaks vanemate kokkuleppes sisaldunud laenumaksetele.

Kostja väitel tegi ta vaidlusalusel ajavahemikul ka kulutusi toidule ja kandis teisi väiksemaid

kulusid (tl 109 pöördel). Kui kostja ei esitanud oma väidete tõendamiseks piisavalt tõendeid,

tuleb kohtul juhtida sellele asjaolule kostja tähelepanu ning anda kostjale võimalus esitada

asjakohased tõendid lapse ülalpidamise kulude kandmise kohta (vt ka Riigikohtu 26. juuni

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 16).

15. Kuivõrd maakohus on jätnud sisuliselt asja lahendamata, siis on tegemist sellise olulise

rikkumisega, mida ringkonnakohus kõrvaldada ei saa. Tsiviilasja lahendamisel tuleb arvestada,

et esmalt arutab tsiviilasja maakohus. Tsiviilasja ei vaata kõrgema astme kohus läbi enne, kui

selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus (TsMS § 9 lg 3). TsMS § 435

lg 1 järgi teeb kohus otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku

lahendi tegemiseks valmis.

Maakohus jättis välja selgitamata vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja vaidlustatud

otsus on olulises ulatuses põhjendamata, mistõttu on maakohus rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme ja rikkumised võisid mõjutada asja lahendamise tulemust. Sellised

rikkumised toovad üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt nt Riigikohtu

14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-84-15, p-d 12 ja 14).

Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse

jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17).

16. Kuivõrd asi saadetakse TsMS § 646 alusel maakohtule tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks üksnes kaebuse põhjal menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ei

ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida

apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt ka Riigikohtu 24. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-

56825/57, p 11). Kuna ringkonnakohus ei saa uut lahendit teha, kuulub apellatsioonkaebus

rahuldamisele osaliselt.

17. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et maakohus märkis vaidlustatud otsuses tsiviilasja

hinnaks 2430 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilasja hind maakohtus määratud

ebaõigesti ja seda tuleb muuta (TsMS § 136 lg 4, § 137 lg 1¹). TsMS § 129 lg 2 kohaselt on

seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks

nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu

eest saadav summa. Elatisenõuet tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest ja alates

hagi esitamisest edasiulatuvalt ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ja neid ei liideta

TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-165-13, p 19).

Kuna hageja palus hagiavalduses välja mõista elatise 325 eurot, siis on tsiviilasja hind maakohtu

menetluses 2925 eurot (= 9 * 325 eurot). TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse

esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise kindla summana ja

edasiulatuva elatise 292 eurot kuus. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse väljamõistetud

elatise osas. Seega on apellatsioonkaebuse hind 2628 eurot (= 9 * 292 eurot).

18. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jätab kohus menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

19. Ringkonnakohus selgitab kostjale, et kuna riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 järgi ei võeta

riigilõivu elatise nõudmise asjas, ei ole riigilõivu vaja tasuda ka elatise asjas

apellatsioonkaebuse esitamisel. Toimikust nähtuvalt on kostja apellatsioonkaebuse esitamisel

tasunud riigilõivu 50 eurot. Kostjal on TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda kohtult

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist.

TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes

selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti,

menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Sama paragrahvi

lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal

riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigilõivu

tagastamise taotluses tuleb märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu

tagastamist.

(allkirjastatud digitaalselt)