1-10-6489/56 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

11. märts 2021, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-10-6489

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm, Aarne Sarjas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 11. veebruari 2021

määrus

Livio

Kummi

tingimisi

ennetähtaegselt

vangistusest vabastamata jätmise kohta

Kaebuste esitajad ja kaebuste liik

süüdimõistetu Livio Kumm (isikukood 38101210013)

ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas,

määruskaebused

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 11. veebruari 2021 määrus muutmata ja määruskaebused

rahuldamata.

2. Välja

maksta

riigieelarvest

Advokatuurile

eraldatud

vahendite

arvelt

Advokaadibüroo Objartel & Partnerid kaudu 162 (ükssada kuuskümmend kaks)

eurot, sealhulgas käibemaks 27 (kakskümmend seitse) eurot, vandeadvokaadi abi

Heiki Kuningale süüdimõistetu Livio Kummile määratud korras kaitse teostamise

eest.

3. Menetluskulud jäävad süüdimõistetu Livio Kummi kanda.

Livio Kummil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB a/a

EE891010220034796011, Luminor Pank a/a EE701700017001577198 või Swedbank a/a

EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus:

„Livio Kumm, 1-10-6489 menetluskulud“.

Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui

rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse

läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Pärnu Maakohtu 09.08.2010 otsusega karistati Livio Kummi KarS § 121 järgi rahalise

karistusega 150 miinimumpäevamäära, s.o 7500 krooni riigituludesse, mida KrMS § 238 lg 1

alusel vähendati 1/3 võrra ning mõisteti karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 5000

krooni riigituludesse.

KarS § 66 sätete alusel määrati mõistetud rahaline karistus L. Kummi poolt tasumisele ositi

täitmise tähtajaga 10 kuud, s.o 500 krooni kuus, milline makse tuli tasuda iga kuu 30-ks

kuupäevaks.

1.1. Tartu Maakohtu 06.12.2016 määrusega asendati Pärnu Maakohtu 09.08.2010 otsusega

L. Kummile mõistetud rahalise karistuse tasumata osa 87,61 päevamäära, s.o 280,37 eurot 29

päeva vangistusega.

KarS § 65 lg 1 alusel suurendati mõistetud asenduskaristust L. Kummile Tartu Maakohtu

16.10.2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-9241 mõistetud 10 aasta 8 kuu 23 päeva vangistuse

võrra ja mõisteti L. Kummile liitkaristuseks 10 aastat 9 kuud 22 päeva vangistust, mille

kandmist arvestati alates kohtuotsuse kuulutamisest kriminaalasjas nr 1-13-9241, s.o alates

16.10.2013.

1.2. Karistuse kandmise aja lõpp 07.08.2024.

2. Tartu Maakohtu 11.02.2021 määrusega jäeti L. Kumm vangistusest tingimisi enne tähtaega

vabastamata.

2.1. L. Kumm kannab liitkaristust esimese ja teise astme kuritegude toimepanemise eest, millest

on ta ära kandnud pisut üle 7 aasta 3 kuu, s.o üle 2/3 mõistetud karistusajast, ja see ületab 4

kuud. Seega on KarS §-s 76 nimetatud formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabastamiseks täidetud.

2.2. Süüdimõistetul on elukoht XXX, mille garanteerib MTÜ Rehabilitatsioonikeskus Valge

Eesti.

2.3. Vaatamata noorele eale on kinnipeetavat kriminaalkorras karistatud 9 korda (4 karistust on

kustunud), käsil on teine reaalne vangistus. Käesolevat vanglakaristust kannab omavolilise

sissetungi, seadusliku aluseta vabaduse võtmise ja vägistamise eest, lisaks vangistuses olles

toimepandud kuriteo – kaaskinnipeetava piinamise eest. Kuriteod on valdavalt rasked,

isikuvastased. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud alkoholi tarvitamine ja isiku

vaimne tervis. Samuti tegevuse tagajärgedega mittearvestamine ja puudulik probleemi

lahendamise oskus. Ajendiks on olnud ka seksuaalne motiiv. Võib öelda, et pole põhjendatud

loota, et vangistus kui spetsiifiline karistusliik suudaks kinnipeetavat hoida õiguskuulekal teel,

mida kinnitab ka senine elukäik. L. Kummi puhul on retsidiivsusoht siiski jätkuvalt kõrge ning

vabastamist toetavad asjaolud ei kaalu üles vabastamist mittetoetavaid asjaolusid.

2.4. L. Kummi saab vabastada üksnes juhul, kui temast lähtuv retsidiivsusoht on väga väike.

Süüdimõistetu käitumine vangistus ei ole olnud õiguspärane. 05.10.2020 on kinnipeetavale

määratud noomitus keelatud eseme üleandmise eest ning vangistust tervikuna on saatnud

rohked rikkumised, milliste eest määratud distsiplinaarkaristused on tänaseks kustunud. Mööda

ei saa vaadata ka sellest, et L. Kumm on vanglas karistust kandes toime pannud

kaaskinnipeetava kallal vägivallatsemise. Seega ei näita tema käitumine vangistusasutuseski

suutlikkust kehtestatud korrast kinni pidada.

2.5. Süüdlast on jäänud lähedastest toetama keskmine õde ja ema, kes vangistuse jooksul on

L. Kummi ka rahaliselt toetanud. Samas ei oota nad teda tagasi Saaremaale, kus kogukond on

kinnipeetava suhtes tugevalt negatiivselt häälestatud. Kuigi on positiivne, et L. Kummi on

hoolimata temapoolse üliraske kuriteo sooritamisest jäänud mõned lähedased toetama, siis

ennetähtaegset vabastamist üksnes sellele rajada ei saa. Lähedased olid tal olemas ka siis, kui

ta pani toime süüdimõistmise aluseks olevad kuriteod. Järelikult lähedaste toetus pole selline

faktor, mis hoiab L. Kummi õigusrikkumiste toimepanemisest eemale.

2.6. Süüdimõistetul puudub vabaduses garanteeritud töökoht, kuigi esmased vajadused on

tagatud rehabilitatsioonikeskuse poolt ning omandatud puidupingitöölise kutse võimaldab

kergemini tööd leida. Tasumata nõudeid on tal üle 10 000 euro, pooleli on pankrotimenetlus.

Enne vangistust oli stabiilseks sissetulekuks töövõimetuspension, kuid toimetulekut raskendas

alkoholi kuritarvitamine. Varasemas elus on ta toime pannud varavastaseid kuritegusid

materiaalse kasu saamise eesmärgil ja seda ka vägivallaga. Seega stabiilse ja legaalse töö

puudumine ja rahaliste vahendite nappus võib viia kiiresti uute õigusrikkumiste

toimepanemiseni. Samas viimased kuriteod pole seotud majanduslike raskustega

toimetulekuga, vaid tingitud vägivaldsusest ja seksuaalarusaamade häiritusest, mis tähendab, et

töö olemasolule või selle puudumisele ei saa omistada määravat kaalu ennetähtaegse

vabastamise otsustamisel.

2.7. L. Kummi puhul on probleemiks ka sõltuvus alkoholist. Vangla iseloomustuse kohaselt on

kõik kuriteod peale viimase pandud toime alkoholijoobes, kuid viimane kuritegu on sooritatud

vanglas, kus alkohol polegi kättesaadav. Kinnipeetava enda hinnangul andis alkohol julgust, et

panna toime varavastaseid kuritegusid. Vaja oli tasuda hagisid, kus kohtutäitur võttis maha

maksud ja ülejäänud raha suutis L. Kumm kulutada paari päevaga alkoholile. Alkoholi tarvitas

alates 14. eluaastast, enda sõnul igal võimalusel ja suutis vabalt taluda 0,5 liitrit kangemat

alkoholi koos lahjemaga. Ei kontrollinud enda sõnul alkoholitungi juba pärast pooleliitrise õlle

joomist. Vangla iseloomustuse kohaselt kinnipeetav väidab, et alkoholijoobes ei muutu

vägivaldseks, kuid on toime pannud väga raske kuriteo alkoholijoobes, mis päädis (väga eaka)

inimese surmaga. Traumaatilise ajukahjustuse sai samuti alkoholijoobes olles, pärast seda on

alkoholi tarvitamise tagajärjel esinenud krambihooge ja mälukaotusi. L. Kumm soovib loobuda

alkoholi tarvitamisest oma tervise pärast. Kontrollitud keskkonnas see toimib, kuid vabaduses,

kus kõik olemas ja saadaval ei oska öelda, kas suudab olla ilma. Osales vangistuse ajal

programmis Usk ja teadmine. Läbis nimetatud programmi, oli aktiivne ja näitas üles isiklikku

huvitatust ning ise on positiivselt meelestatud tulevikus alkoholiprobleemiga toimetulekuks. Ka

käesoleva menetluse raames toimunud kohtuistungil avaldas, et tunneb, et on alkoholist üle

saanud ja ei soovi ka seda enam tarvitada. Teab, mis juhtub, kui hakkab uuesti jooma.

Maakohus leidis, et tegemist on siiski sõltlasega, kes vajab nõustamist ja tuge ning tagasilangus

võib kiiresti viia uute kuritegude toimepanemiseni. Senine elukäik on seda näidanud, kuna

kinnipeetav pole varasematest karistustest ja talle antud võimalustest järeldusi teinud. On

positiivne, et L. Kumm on mõistnud seost alkoholi tarvitamise ja süütegude toimepanemise

vahel ning soovib alkoholiga lõpparvet teha, kuid ilmselgelt jääb sellest väheks. Varasem

elukäik on seda ilmekalt näidanud. Maakohtu seisukohta toetab ülal viidatud vanglateenistuse

poolt avaldatud seisukoht, et ei saa olla kindel, et vabanedes suudab L. Kumm alkoholi

tarvitamist jätkuvalt ohjata. Vangla iseloomustusest ning süüdlase poolt kohtuistungil

avaldatust ei nähtu, et kinnipeetaval oleks konkreetne plaan läbida sõltuvust käsitlevad

nõustamised professionaalide juures.

2.8. L. Kummil puudub plaan, kuidas vaos hoida seksuaalsuunitlushäiret, milline on tal

diagnoositud. Tema poolt toime pandud teo asjaolud räägivad probleemi tõsidusest ja

ohtlikkusest. Maakohus kirjeldas L. Kummi poolt toimepandud vägistamise teo asjaolusid

(täpsemad kuriteo asjaolud maakohtu määruses). Kuigi kinnipeetav on vangistuses läbinud

kahel korral programmi Uus suund, milline on mõeldud seksuaalkurjategijatele, siis ei pidanud

süüdimõistetut kohtuistungil vajalikuks jätkata häire kontrollimiseks ravi meditsiiniasutuses

professionaalide juures. Nentis vaid, et loodab leida naise, kellega pere luua ja see ravivatki

tema hälvet. L. Kummi hälve on sügav ja tõsine ning seda ei suuda ilmselgelt kontrollida lootus

millalgi leida elukaaslane. Pole üldse kindel, et pere loomine sellise hälbe korral olukorda

mõjutaks, sest 2000. aastal on kinnipeetaval sündinud tütar. Igal juhul oma tahtmiste ja

vajaduste rahuldamise saavutamist (ja selle jaoks ei kohku kinnipeetav ka vägivalla

tarvitamisest tagasi) ilmestab ka fakt, et L. Kumm tegi haiget vangistuses kambrikaaslasele.

2.9. Maakohtu hinnangul L. Kumm on pikalt viljelenud kuritegelikku eluviisi, teades, et tema

käitumine on ebaseaduslik ja jõhker. Maakohus ei tuvastanud L. Kummil ühtki sisulist ja uut

motivatsiooniallikat, mille nimel pingutada, et õigusrikkumisteta hakkama saada.

Määruskaebused

3. Tartu Maakohtu 11.02.2021 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu L. Kummi

kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ning uue

määruse tegemist, millega vabastatakse L. Kumm ennetähtaegselt vangistusest.

3.1. Kaitsja hinnangul on vangla iseloomustuses ja maakohtu määruses ebaõigesti dateeritud

karistusaja algus ja ebaõigesti märgitud kantud karistuse aeg. Kohtuotsusega asjas 1-12-3909

karistati L. Kummi 11 aasta 10 kuu vangistusega ja karistusaja alguseks loeti 09.12.2011.

16.10.2013 otsusega mõisteti uus liitkaristus 10 aastat 8 kuud 23 päeva vangistust. See aga ei

tähenda nagu tuleks vangistuse algust lugeda uue kohtuotsuse järgi. Vangistuse alguseks

loetakse aeg, millal L. Kumm vahi alla võeti ja see toimus 09.12.2011. Sellega on L. Kumm

vangistuses viibinud 9 aastat ja üle 2 kuu. Maakohus on lähtunud ebaõigesti kantud karistuse

ajast ja see on üks asjaolu, miks määrus ei ole seaduslik.

3.2. Kaitsja ei ole rahul vangla iseloomustusega, tuues välja, et ei ole aru saada, millise

tähendusega on läbitu ning millised eesmärgid süüdimõistetu endale tänu programmile Uus

Suund püstitas. Siinkohal korratakse üle vangla iseloomustuses olev kinnipeetava individuaalse

täitmiskava täitmine. Seejärel toob kaitsja välja, et iseloomustuses öeldu kohaselt hindab

L. Kumm oma tegusid valeks, kuid ei teadvusta nende toimepanemise põhjusi ega teadvusta

tegevuse tagajärgede tõsidust. Öeldakse, et teadvustab mõningal määral kuritegeliku

käitumisega seotud riske. Lähtuvalt eelnevast ning individuaalse täitmiskava täitmise all

väljatoodust leiab kaitsja, et vangla iseloomustus on vastuoluline ja selles olevad seisukohad

arusaamatud.

Vangla sedastab, et L. Kumm mõistis seoseid enda elu ja kuriteo sooritamise vahel. Oskas näha

asjaolusid, millised olid soodusteguriteks, teadvustab mõningal määral kuritegeliku

käitumisega seotud riske, hindab oma tegusid valeks. Selle võtab vangla kokku ja väidab, et

L. Kumm on ohtlik, elab riskivat ja hoolimatut elu, on kalk, hoolimatu, puuduliku

empaatiavõimega. Selline järeldus pole mõistetav ja viitab sellele, et iseloomustuse koostaja

pole analüüsinud fakte ja kogu tekst on mehhaaniliselt kantud paberile. Iseloomustuses öeldu

on seosetu, arusaamatu ja koostatud asjatundmatult.

Vangla sedastab, et L. Kumm on seadnud endale reaalsed eesmärgid, on plaanipärane, püüdleb

eesmärkide poole, oskab end selleks motiveerida. Lugedes aga vangla iseloomustust tuleb välja,

et L. Kumm on alkoholilembene, pole suuteline sellest loobuma ja on seetõttu ohtlik, ta ei ole

võimeline elama hoolivalt, riskivabalt, ei teadvusta oma tegevuse tagajärgi.

Jääb arusaamatuks, mis oli läbitud programmide eesmärk, kas eesmärgid on saavutatud. Kui

nimetatud kolmele programmile vaatamata on L. Kumm jätkuvalt ohtlik ja parandamatu, siis

miks ei ole ette nähtud täiendavaid programme. Vangla nendib, et L. Kumm on aktiivselt kaasa

töötanud, tegi hoolikalt kodutöid. Sellest tuleb aru saada, et inimene on omandanud programmi

õppekava. Vastupidist ei ole vangla väitnud. Kui L. Kumm on seadnud eesmärgid ja liigub

nende realiseerimise suunas, siis järelikult oskab ta programmides omandatut realiseerida.

Kaitsja hinnangul on äärmiselt kummaline lugeda vangla järeldust selle kohta, et L. Kumm on

ohtlik, pole võimeline seaduskuulekalt käituma. Sellega vangla esiteks tunnistab suutmatust või

oskamatust programmide sisu kinnipeetavateni viia ja teiseks tunnistab, et pole võimeline

kinnipeetavat õiguskuulekaks eluks motiveerima.

3.3. L. Kumm on täitnud individuaalse täitmiskava (ITK). ITK koostatakse lähtudes

kinnipeetava vajadustest, selles on ette nähtud abinõud vangistuse eesmärgi täitmiseks. Kui ITK

on läbitud, võib eeldada, et eesmärk on saavutatud. Käesoleval juhul on vangla seisukohal, et

vangistuse eesmärk on saavutamata, peale üheksat aastat vangistust on kinnipeetav jätkuvalt

ohtlik, riskid maandamata. Samas aga ei ole ette nähtud ühtegi abinõud rehabiliteerivaks

tegevuseks. On lihtsameelne loota, et kinnipeetav teab, milline abinõu talle sobib, millist ravi

ta vajab. Selleks on vanglas personal, kes on pädev vastavaid abinõusid pakkuma ja kes peavad

koostama kinnipeetava vajadustele vastava ITK. Kui neid ei pakuta, siis järelikult pole neid

vaja.

3.4. Tartu Maakohus on aluseks võtnud vangla iseloomustuse, mis juba iseenesest tähendab

seda, et määrus on põhjendamata ja vastuoluline.

Riigikohus on lahendites märkinud, et kohus võib jätta kinnipeetava vabastamata, kui selleks

annavad aluse kuriteo asjaolud või varasem elukäik, kuid sel juhul tuleb esile tuua selged

põhjendused, miks kinnipeetav on käesoleval ajal jätkuvalt sama ohtlik. Sellekohased

põhjendused määruses puuduvad. Maakohus on viidanud kuriteo raskusele, kuid see on aluseks

karistuse määramisele, mitte ennetähtaegsele vabastamisele. Käsitletud on kuriteo

toimepanemise asjaolusid, st asjaolusid üheksa aasta taguselt. Puudub põhjendus selle kohta,

miks samad asjaolud käesoleval ajal jätkuvalt aktuaalsed on.

3.5. Maakohtu hinnangul on L. Kumm alkoholisõltlane, tema puhul on retsidiivsusoht jätkuvalt

kõrge ning vabastamist toetavad asjaolud ei kaalu üles vabastamist mittetoetavaid asjaolusid.

Sellise järelduse teeb maakohus iseloomustuses öeldu alusel, et L. Kumm on seadnud reaalsed

eesmärgid,

püüdleb

nende

realiseerimise

poole,

on

positiivselt

meelestatud

alkoholiprobleemiga toime tulekuks. L. Kumm saab regulaarset nõustamist psühholoogilt,

psühhiaatrilt. Määrusest jääb arusaamatuks, miks pikaajaline vangistus pole kinnipeetava

hoiakuid ja suhtumist muutnud. Käsitletakse L. Kummi käitumist, hoiakuid kuriteo toime

panemise ajal 9 aastat tagasi ja need kantakse samal kujul käesolevasse aega. Lugedes vangla

ja maakohtu järeldusi, tuginevad need peamiselt ajale kui kuritegu toime pandi.

Ei ole eluliselt usutav, et peale 9 aastat inimese käitumises ning hoiakutes midagi ei muutu. On

arusaamatu, kuidas saab inimene olla 9 aastat alkoholi mittetarvitanuna alkoholisõltlane.

Maakohtu määrusest ei nähtu, millised asjaolud seda järeldust toetavad. Selliseks järelduseks

annaks aluse vaid asjatundja arvamus. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest põhjendused, miks

ei ole sotsiaalprogramm Usk ja teadmine oma eesmärki täitnud.

3.6. Ainult asjatundja saab öelda kas ja millist ravi kinnipeetav vajab. Ilma selle teadmiseta pole

kinnipeetaval võimalik arsti poole pöörduda. Vangla iseloomustusest nähtuvalt on L. Kumm

saanud erinevat nõustamist, sh psühhiaatrilist abi nõustamise teel.

Määruses on täheldatud, et paraku puudub L. Kummil ka plaan, kuidas vaos hoida

seksuaalsuunitlushäiret, milline on tal diagnoositud. L. Kumm pole asjatundja ehk meedik, kes

teaks, millist ravi ta peaks saama. Selleks tuleks ta suunata erialaarsti vastuvõtule, kes vastava

ravi määraks. Vangla pole pidanud vajalikuks erialaarsti vastuvõtule suunamist. Teadupoolest

suunab eriala arsti vastuvõtule perearst, kelleks antud juhul on vangla arst. Kui vangla ei osuta

kinnipeetavale vajalikku ravi, siis on etteheide kinnipeetava aadressil asjakohatu. Määrus ei

tugine asjakohastele tõenditele ja on seetõttu põhjendamata.

3.7. Maakohus tugineb määruses 05.10.2020 kinnipeetavale määratud noomitusele keelatud

eseme üleandmise eest. Lisaks heidetakse ette kustunud karistusi. Kustunud karistustele

viitamine pole põhjendatud. Põhjendatud pole tuginemine ühele kehtivale karistusele, mis on

määratud väheohtliku rikkumise eest. Distsiplinaarüleastumised on erineva raskusega ja neil

tuleb vahet teha.

3.8. Kaitsja ei ole rahul, et ka töötamise puhul tuginetakse taas 9 aasta tagustele asjaoludele ja

pole põhjendusi selle kohta, miks need asjaolud käesoleval ajal ikka aktuaalsed on.

3.9. Maakohus ei ole analüüsinud, miks ei ole kriminaalhooldus L. Kummi suhtes kohane

abinõu. See asjaolu on jäetud hindamata. Kriminaalhooldusega koos määratakse

kontrollkohustused, sh sotsiaalprogrammide läbimine, ravivajaduse hindamine ja vajadusel ravi

läbimine. Kriminaalhoolduse käigus saab inimest suunata erialaarsti vastuvõtule ravivajaduse

hindamiseks ja ravi määramiseks. Need oleks konkreetsed meetmed võimalike riskide

maandamiseks. Vähemalt käesoleva ajani pole ravivajadust hinnatud.

Mida kauem on inimene vangistuses, seda keerulisem on tema resotsialiseerumine. L. Kumm

on omandanud vanglas eriala ja tema eesmärgiks on end erialal täiendada. Eriala olemasolu on

eelduseks töökoha leidmisele. Esmased vajadused on tagatud rehabilitatsioonikeskuses.

4. Tartu Maakohtu 11.02.2021 määruse peale esitas määruskaebuse ka süüdimõistetu L. Kumm,

kes ei ole rahul maakohtu määrusega ja soovib ennetähtaegselt vabaneda. Maakohtu määrus

tugineb minevikule ning palju sellest ei vasta tõele. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult

järgmist. L. Kumm toob välja, et tema eesnimi ei ole mitte Liivio, vaid Livio.

L. Kumm on vanglas viibinud 9 aastat 2 kuud 4 päeva, mitte nii nagu maakohus on välja toonud.

Ta vahistati alates 09.12.2011. Süüdimõistetu annab omapoolse ülevaate sellest, kuidas ta

hooldekodust inimese ära viis. Elukaaslase leidmise osas märgib süüdimõistetu, et 1999. aastal

ta leidis peale kuritegu elukaaslase ning kõik oli seni hästi, kuni tekkis alkoholiga probleem.

Alkoholisõltuvusest peale 9 aastat 2 kuud 4 päeva vangistuses ei saa rääkida, ta ei ole kordagi

mõelnud, et tahaks alkoholi ja ka suitsetamise jättis ka maha. Süüdimõistetu on nõus vabaduses

AA koosolekutel käima. Süüdimõistetu leiab, et isegi vabaduses olevatel inimestel ei ole tööd,

vangistuses olevatest rääkimata. Inimesi koondatakse pidevalt ja süüdimõistetule jääb

arusaamatuks, kuidas ta peaks endale leidma isoleerituna töö. Lisaks sellise taustaga nagu

temal, on väga raske leida tööd. Senine elukäik kirjeldab 9 aasta tagust aega ning L. Kumm

väidab, et ta on muutnud paremaks inimeseks, täiskasvanulikumaks ning teab, mida elult tahab.

L. Kumm toob välja oma tulevikuplaanid: tal on pooleli pankrotimenetlus, soovib tasuda

võlgnevusi, soovib pöörduda töötukassasse, täiendada oskusi puidutööstuses, leida puiduga

seotud töö, leida elamispind, luua perekond, mitte tarbida enam alkoholi, tahab tulevasele

lapsele pakkuda head tulevikku, luua mööbliga tegelev puidufirma, tahab elada Tartus ja leida

uue tutvusringkonna. Lubab edaspidi olla õiguskuulekas.

5. Tartu Ringkonnakohtu 02.03.2021 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega

esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 09.03.2021.

Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esitatud määruskaebused alust maakohtu lõppjäreldusega

mittenõustumiseks. Samuti ei veena määruskaebused ringkonnakohut selles, et maakohus oleks

teinud kaalutlusvea. See, et määruskaebustes ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei tähenda, et

maakohtu määrus oleks põhistamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohtu määrus pole

seaduslik.

L. Kumm toob määruskaebuses välja, et tema nimi ei ole Liivio, vaid Livio. Kohus lähtub nime

õigsuse puhul rahvastikuregistri andmetest ning rahvastikuregistri kohaselt on isiku eesnimi

Livio, mida kohus võtab arvesse, kuid millel puudub mõju maakohtu määruse sisule.

7. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks vastata määruskaebustes tõstatatule, et tegelikkuses

on süüdimõistetu ära kandnud karistusest 9 aastat 2 kuud 4 päeva vangistust ning vangistuse

alguseks on 09.12.2011. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebustes toodud arutluskäik

vale.

Süüdimõistetu ei kanna karistust kriminaalasja nr 1-12-3909 järgi, vaid kriminaalasja nr 1-10-

6489 järgi. Nii nähtub ka käesolevas kriminaalasjas Tartu Maakohtu 06.12.2016 määrusest, et

kuna süüdimõistetu ei tasunud nõuetekohaselt talle määratud rahalist karistust, siis asendati

Pärnu Maakohtu 09.08.2010 otsusega L. Kummile mõistetud rahalise karistuse tasumata osa

280,37 eurot 29 päeva vangistusega. Seejuures oli süüdimõistetut vahepealselt ajal veel

karistatud ja seda kriminaalasjas nr 1-13-9241, mistõttu tuli talle mõista KarS § 65 lg 1 alusel

uus liitkaristus. Maakohtu määrusega suurendati mõistetud asenduskaristust L. Kummile Tartu

Maakohtu 16.10.2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-9241 mõistetud 10 aasta 8 kuu 23 päeva

vangistuse võrra ja mõisteti L. Kummile liitkaristuseks 10 aastat 9 kuud 22 päeva vangistust,

mille kandmist arvestati alates kohtuotsuse kuulutamisest kriminaalasjas nr 1-13-9241, s.o

alates 16.10.2013.

Siinkohal on vajalik arvestada, et KarS § 65 lg 1 kohaselt, kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse

kuulutamist tuvastatakse, et süüdlane on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise

kuriteo, mõistetakse liitkaristus KarS §-s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi

täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Süüdimõistetu on

vahepealsel ajal karistatud mitmete liitkaristustega.

Süüdimõistetu väidab, et ta vahistati 09.12.2011. Kriminaalasja otsusest asjas nr 1-13-9241 ei

nähtu, et süüdimõistetu oleks olnud vahistatud, vaid ta kandis sellest ajast karistust Tartu

Vanglas.

Teiseks on siinkohal vaja arvestada kriminaalasjas nr 1-13-9241 mõistetud karistust. Selle

otsusega karistati L. Kummi KarS § 122 järgi 9 kuu vangistusega. KarS § 65 lg 2 järgi mõisteti

ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 10 aastat 8 kuud 23 päeva vangistust, suurendades

kriminaalasjas 1-13-9241 mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 02.10.2012 kohtuotsusega

kriminaalasjas nr 1-12-3909 mõistetud ärakandmata vangistuse osa, s.o 9 aastat 11 kuud 23

päeva vangistust, võrra (09.12.2011 – 15.10.2013 on ära kantud 1 aasta 10 kuud 7 päeva

vangistust). Karistuse kandmise algust arvestati alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o

16.10.2013. Siinkohal nähtub, et liitkaristuste mõistmisel on arvestatud juba ära kantud

karistuse osi.

Karistuse kandmise aja alguseks on kohtuotsuse kohaselt, mida ei ole vaidlustatud, 16.10.2013

ning Tartu Maakohtu 06.12.2016 määrusega moodustatud uue liitkaristuse kandmise alguseks

on samuti 16.10.2013. Seega on karistusest kantud aeg arvestatud õigesti. Maakohus ning

vangla on õigesti märkinud, et karistuse kandmise aja algus on 16.10.2013 ning on õigesti

tuvastatud formaalsete eelduste täidetus. Siit tulenevalt puudub alus seada kahtluse alla

maakohtu määruse seaduslikkus, kuna kaitsja jätab arvestamata, et enne käesolevas asjas

06.12.2016 tehtud määrust karistati L. Kummi mitte kriminaalasja nr 1-12-3909 järgi, vaid

kriminaalasjas nr 1-13-9241.

8. Kaitsja on lehekülgede viisi asunud ründama vangla iseloomustust, tuues välja

süüdimõistetut negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning leidnud, et need on väärad ning

positiivsetes asjaoludes ei ole näinud vajadust kahelda, sest need sobituvad igati

kaitsetaktikaga.

Kui kaitsjal on etteheiteid vanglale ja selle töötajatele, pidades iseloomustust seosetuks,

arusaamatuks ja asjatundmatult koostatuks, tuleks kaebajal pöörduda vangla poole.

Ringkonnakohus kaitsja paisutatud seisukohta iseloomustuse osas ei jaga ning leiab, et esitatud

argumendid on kantud üksnes kaitsetaktikast. Lisaks ei ole kohus seotud ei vangla

iseloomustuses ega prokuratuuri arvamuses toodud subjektiivse arvamusega, vaid kohtul tuleb

analüüsida KarS § 76 lg 4 asjaolusid lähtuvalt faktilistest asjaoludest. Kellegi subjektiivne

hinnang määrav ei ole.

9. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu sellele, et kaitsja on

põhjendatult välja toonud, et kustunud karistustele tuginemine ei ole lubatud. Maakohus on oma

määruses välja toonud, et vaatamata noorele eale on kinnipeetavat kriminaalkorras karistatud 9

korda (4 karistust on kustunud). Sulgudes toodud 4 kustunud karistust annavad aluse

arusaamaks, et eelduslikult on maakohus saanud aru, et kustunud karistusi ei saa arvestada, kuid

ühekülgseks ja kõigile arusaadavaks seisukohaks ei ole kohane ära märkida ka kustunud

karistuste arvu. Kriminaalkorras karistatud 9 korda on lugejat piisavalt eksitav ning tekitab

põhjendatult pahameelt süüdimõistetus ja kaitsjas. Ringkonnakohus tegi süüdimõistetu suhtes

karistusregistrisse päringu ning päringu vastusest nähtub, et L. Kummil on 5 kehtivat

kriminaalkaristust, mille võtab seisukoha kujundamisel ka aluseks.

Vastuseks süüdimõistetu määruskaebuses toodud selgitusele vanainimese hooludekodust

äraviimise osas, märgib kohtukolleegium, et nimetatud asjaolu vaidlustamine ei ole käesolevalt

enam asjakohane. Selles on olemas jõustunud kohtuotsus ning õigusrahu on sellega ka

tuvastatud asjaolude osas saabunud.

10. KarS § 76 lg-s 4 on väljatoodud kogumina asjaolud, mida tuleb arvestada süüdimõistetu

ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel – kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdlase

isik, varasem elukäik ning käitumine karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemine uue kuriteo

toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolek osaleda sellistes tegevustes

käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimused ja need tagajärjed, mida võib süüdlasele

kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

Sellest nähtuvalt ei leia ringkonnakohus, et määruskaebuses toodud rõhutused sellest, kuidas

toimepandud tegudest on möödas pikk aeg, oleksid argumendiks sellele, et isiku varasem

elukäik arvesse ei tule. Nii tuleneb üheselt, et arvestamisele kuulub nii süüdimõistetu isik kui

ka tema varasem elukäik. Süüdimõistetu varasem elukäik näitab ringkonnakohtu hinnangul

kogumis just seda, et süüdimõistetu ei ole võimeline oma käitumist muutma, pannes korduvalt

ja korduvalt toime uusi kuritegusid. L. Kummi ei ole motiveerinud ei rahalised karistused ega

korduvad tingimisi vangistused, vaid need on viinud üha raskemate kuritegudeni. Tuleb tõdeda,

et isikut ei ole mõjutanud ka vangistus, sest vangistuse jooksul on ta toime pannud kuriteo

kambrikaaslase suhtes.

Isiku suhtes, kes on vangistuses toime pannud uue kuriteo, on raske asuda seisukohale, et tema

käitumine on olnud õiguskuulekas või et isik oleks vangistuses teinud vajalikud järeldused.

Määruskaebuses heidetakse ette, et distsiplinaarkaristused on erineva raskusega. Tõsi,

käesoleval ajal on L. Kummile 05.10.2020 määratud distsiplinaarkaristusena noomitus keelatud

eseme üleandmise eest, mis on üks leebemaid reageeringuid. Ringkonnakohus siiski ei

vähetähtsusta süüdimõistetule määratud distsiplinaarkaristust.

Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu ei ole küll vangistusest tingimisi ennetähtaegse

vabastamisest keeldumise aluseks ning seda ei ole sätestatud ka karistusseadustikus. Nagu ei

ole välistatud raskeid kuritegusid toime pandud isikute vabastamine ei ole teoreetiliselt

välistatud ka distsiplinaarkorras karistatud süüdimõistetute ennetähtaegne vabastamine. Küll

tuleb arvestada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi (mis ei ole küll

karistusseadustik, aga täitmiseks sisuliselt alati kohustuslik) on vangistusest tingimisi

ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi

õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas

isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses

täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-09-14104, p 21) Isikule määratud

distsiplinaarkaristus just näitab seda, kuidas süüdimõistetu on ennast vangistuse jooksul üleval

pidanud. Distsiplinaarkaristus näitab, et süüdimõistetu ka range järelevalve tingimustes ei oska

oma käitumist viia kooskõlla kehtiva korraga. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-

ö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, on seda kõrgem oht, et

vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo.

11. Isiku edasise õiguskuuleka käitumise olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata

esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on

täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid, kuid arvesse tuleb võtta ka veel isiku

elutingimusi ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivaid tagajärgi. (RKKKm asjas nr 3-

1-1-12-17, p 20) Seega süüdimõistetu käitumist vangistuse ajal eeltoodust nähtuvalt ei saa

pidada positiivseks. See, et süüdimõistetu on teatud ajahetkel läbinud sotsiaalprogrammi ja

vestlused, ei ole „automaatne võluvits“ süüdimõistetu muutumisele, süüdimõistetul peab

selleks olema ka reaalne plaan, mida käesolevalt süüdimõistetul oma riskikohtade osas ei ole.

Süüdimõistetu on sõnas küll valmis muutuma, kuid tema varasem käitumine on näidanud, et

sellel sõnal ei ole kaalu tema reaalsele mõjutamisele.

Ringkonnakohtul vastupidiselt kaitsjale ei ole etteheiteid süüdimõistetu poolt individuaalse

täitmiskava läbimisele, sest süüdimõistetu on läbinud need nõuetekohaselt, olles sõnas nii

tuleviku ees kui ka alkoholiprobleemiga tegelemise osas positiivselt meelestatud.

Siinkohal peab ringkonnakohus märkima, et sotsiaalprogrammide läbimisel tehtud järeldused

on üks osa ning vanglas avaldatu, mis on ka iseloomustusse kirja pandud, hoopis teine osa.

Seega on arusaadav, miks programmi läbiviija arvamus võib erineda vangla arvamuses

väljatoodust.

12. Küll väidetakse järjekindlalt mõlemas määruskaebuses, et süüdimõistetul ei ole probleeme

alkoholiga. Ringkonnakohus sellega nõustuda ei saa ning jagab maakohtu seisukohta, kes on

põhjalikult nimetatud probleemist lähtuvat uue kuriteo riski analüüsinud. Seega on ka alusetu

kaitsja väide, et maakohus ei ole põhjendanud, miks on süüdimõistetu jätkuvalt ohtlik.

Ringkonnakohus märgib, et süüdimõistetu läbis sotsiaalprogrammi Usk ja teadmine ning on

positiivselt meelestatud tulevikus alkoholiprobleemiga toimetulekuks, kuid määruskaebustest

nähtub, et süüdimõistetul ei ole probleeme alkoholiga. Seevastu süüdistatakse pigem vanglat ja

maakohut, kes on julgenud väita, et süüdimõistetul on alkoholiga tõsiseid probleeme.

Arvestades maakohtu poolt väljatoodud süüdimõistetu käitumist seoses alkoholiga, siis jääb

arusaamatuks, millisel inimesel on üldse alkoholiga probleeme, kui selliseks inimeseks ei ole

L. Kumm, kelle isik ja tegevused seda otseselt kirjeldavad. Kõik kuriteod peale viimase (KarS

§ 122) on L. Kumm pandud toime alkoholijoobes ja viimane kuritegu ei olnud ilmselt seotud

alkoholiga ka üksnes seetõttu, et isik pani kuriteo toime vangistuses olles. L. Kumm on ise

avaldanud, et alkoholi tarvitas alates 14. eluaastast igal võimalusel. See võib-olla ei ole alus

alkoholisõltuvuse kui meditsiinilise termini tõdemiseks, küll see näitab üheselt seda, et

süüdimõistetu oli alkoholist sõltuv, kulutades kõik vaba raha alkoholile ning kogudes sellest

julgust kuritegudeks. Ringkonnakohus ei väidagi, et kontrollitud keskkonnas alkoholist

loobumine ning mittetarvitamine toimib, kuid vabaduses, kus kõik olemas ja saadaval, ei ole

see olukord nii lihtne. Vangla iseloomustusest tulenevalt on seda tõdenud ka süüdimõistetu ise.

Ringkonnakohus ei tähtsusta üle ka vangistuses viibitud aega, mille jooksul süüdimõistetu ei

ole saanud alkoholi tarvitada. Vangistuses olles on lihtne väita, et isik on loobunud alkoholist,

kuna alkoholi kättesaadavus on sisuliselt välistatud. Ometi on alkoholil süütegude

toimepanemisele olnud süüdimõistetul puhul oluline roll ning süüdimõistetu on seda ka ise

teadvustanud, kuid ei ole pidanud vajalikuks selles osas midagi ette võtta. Mõneti kummastav

on ka sotsiaalprogrammi Usk ja teadmine mõju süüdimõistetule, mis peaks justkui

märkimisväärne olema, kui määruskaebustes väidetakse järjekindlalt, et süüdimõistetul ei ole

probleemi. Süüdimõistetu väidab, et on nõus käima AA istungitel vabaduses, kuid sellise

seisukoha on ta väljendanud alles määruskaebemenetluses. Ka alkoholi osas leiab

süüdimõistetu, et elukaaslasel oleks mittetarvitamisele positiivne mõju, kuid soov muutuda ja

reaalne plaan muutumise osas peab tuginema ikka süüdimõistetule endale.

13. Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka sellele, et maakohus ei ole

arvestanud asjaolu, et süüdimõistetu on toime pannud raske kuriteo lähtuvalt karistuse

pikkusest, vaid maakohus on arvestanud lähtuvalt seadusest kuriteo toimepanemise asjaolusid.

Nii on maakohus toonud välja kuriteo asjaolusid ning järeldanud neist, miks on L. Kummi puhul

alust neist asjaoludest lähtuvalt karta uute kuritegude toimepanemist.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine L. Kummi osas ka midagi sellist tema elutingimustes ja

ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivates tagajärgedes, mis räägiksid tema

ennetähtaegse vabastamise kasuks. On positiivne, et süüdimõistetul on tulevikuplaanid, kuid

mõneti tundub, et kogu süüdimõistetu edu on panustatud ühele kaardile, s.o elukaaslase

leidmisele ning pere loomisele. Nii on süüdimõistetu välja toonud, et peale 1999. aasta kuritegu

(kohtule ei nähtu tegu ja selle iseloomu, sest karistusregistris andmed puuduvad, eelduslikult

karistusandmed arhiveeritud) lõi ta pere, kuid siis tekkisid alkoholiga probleemid. Seega, kuigi

süüdimõistetu on ka ise tõdenud, et see võib olla raskendatud, siis säilib oht, et kui asjad ei lähe

nii nagu süüdimõistetu soovib, tekib varasemast alkoholi tarvitamisest uuesti alkoholi

probleem, mis suurendab uue kuriteo toimepanemise riske.

Küll on väär süüdimõistetu väide, et inimestel ei ole vabaduses tööd ning kuidas peaks tema

selle suhtelises isolatsioonis leidma. Arvestades kohtupraktikat on väga suurel enamusel

süüdimõistetutel ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamise hetkeks olemas garanteeritud

töökoht. Süüdimõistetul on tõesti võimalus ennast ka töötuna arvele võtta, kuid nagu on

märkinud ka maakohus, siis leiab ka ringkonnakohus, et arvestades viimaseid raskeid

toimepandud kuritegusid, ei ole need peamiselt seotud olnud majandusliku kasu saamise

eesmärgiga, mistõttu ei pruugi töökoha olemasolu uute kuritegude riski maandada.

15. Kaitsja leiab, et ravivajaduse saab määrata üksnes arst ning maakohtu istungil ei ilmnenud

vajalikkust jätkata häire kontrollimiseks ravi meditsiiniasutuses professionaalide juures.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades süüdimõistetu poolt toimepandud kuritegu ning vangla

iseloomustuses toodut, et süüdimõistetul on diagnoositud seksuaalne hälve, millise andme

õigsuses ringkonnakohus vastupidiselt kaitsjale ei kahtle, vajab süüdimõistetu reaalselt plaani

hälbega tegelemiseks. Maakohtus toodud perekonna loomine ei ole olnud selliseks mõjuvaks

teguriks, mis muudaks süüdimõistetu käitumist, mis nähtub ka süüdimõistetu enda

määruskaebusest. Samuti ei saa öelda, et süüdimõistetu ei oleks saanud vangistuses vajalikku

ravi – talle on olnud tagatud psühholoogiline nõustamine. Uute kuritegude maandamiseks

seoses hälbelise käitumisega süüdimõistetul realistlik plaan puudub.

16. Kaitsja ei ole rahul, et maakohus pole öelnud, miks kriminaalhooldus ei ole süüdimõistetu

puhul sobiv meede. Maakohus leidis sisuliselt, et uute kuritegude risk on süüdimõistetu puhul

märkimisväärne. Ka ringkonnakohus leiab, et L. Kummi puhul ei ole võimalik käesoleval ajal

uusi kuritegusid maandada kriminaalhooldusega. Süüdimõistetu on ka varasemalt

kriminaalhooldusel olnud, kuid see on ebaõnnestunud, kuna pani toime uue kuriteo.

Kriminaalhooldus ja seda koos täiendavate kohustustega oleks põhjendatud isikute suhtes, kes

on näidanud oma käitumisega vangistuses, et nad on aru saanud mõistetud karistusest ning on

võimelised oma käitumist muutma. L. Kumm on näidanud, et ka range järelevalve ei mõjuta

teda ning seega ei ole alust arvata, et vaatamata sellele, et sõnas on ta valmis muutuma, oleks

põhjust süüdimõistetut taaskord usaldada ja rakendada tema suhtes kriminaalhooldust.

Määruskaebused jäävad edutuks.

17. Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega

tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks kokku 150 minutit, mille eest taotleb tasu summas

162 eurot, sh käibemaks 27 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja

kuulub rahuldamisele.

KrMS § 187 lg 2 alusel tuleb kaitsjatasu summas 162 eurot hüvitada süüdimõistetul.

18. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu

11. veebruari 2021 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Ingeri Tamm

Aarne Sarjas

/allkirjastatud digitaalselt/