2-19-5865/73 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Helina Luksepp

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.03.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-5865

Tsiviilasi

XX hagi BestCredit OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 023/2019/503

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.07.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

BestCredit OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

6 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXX), esindaja Merike

Roosileht

Kostja BestCredit OÜ (registrikood 12213861), esindajad

vandeadvokaat Elmer Muna ja vandeadvokaadi abi Evelin

Prunt

Kohtuistungi toimumise aeg

11.02.2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 09.07.2020 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

4. Mõista

BestCredit

OÜ-lt

XX

kasuks

välja

menetluskulude

hüvitis

apellatsioonimenetluses 740 eurot.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb BestCredit OÜ-l tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 15.04.2019 Harju Maakohtule hagi BestCredit OÜ (kostja) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 023/2019/503. Hagi sisaldas avaldus hagi

tagamiseks, mille kohus 22.04.2019 rahuldas ja peatas täitemenetluse kuni kohtulahendi

jõustumiseni.

2. Hagiavalduse asjaolude kohaselt pöördus kostja 07.03.2019 kohtutäituri poole täitemenetluse

läbiviimiseks. Täitedokumendiks oli Tallinna notari Maarika Pihlaku 21.03.2017 otsus nr 400.

Nõude sisuks oli sissenõude pööramine hageja kinnisasjale asukohaga XXX (registriosa

nr XXXXXXX). Hageja sai täitmisteate kätte 15.03.2019. Vabatahtlik tähtaeg võlgnevuse ja

täitekulude 60 108,56 eurot täitmiseks oli 16.04.2019.

Sundtäitmine oli võimatu, kuna sissenõudjal ei ole võlgniku vastu nõuet. Kostja (laenuandja)

ja Vivascandia OÜ (laenuvõtja) sõlmisid 31.03.2017 krediidilepingu nr KV-2017033001.

Hageja sai 29.12.2017 üllatuslikult teada, et tema kinnistu tagab krediidilepingust tulenevate

kohustuste täitmist. Hageja sai 30.01.2018 teada, et CC (k.a. perekonnanimi C, käendaja)

sõlmis 18.11.2016 volikirja alusel hageja esindajana hüpoteegi seadmise lepingu. Hageja

polnud aga kunagi soovinud laenu tagada. Hageja teatas 26.03.2018 kostjale, et ta ei kiida

hüpoteegi seadmise tehingut heaks ja tühistab selle. Leping oli algusest peale kehtetu. Tehing

tehti pettusega, kuna käendaja ei tegutsenud hageja juhise järgi. Hageja tunnistas 24.01.2018

käendajale antud volikirja kehtetuks. Käendaja ei ole hagejaga suguluses (hageja tundis

käendaja ema). Käendaja pankrot kuulutati välja 26.10.2018.

Sissenõudja oleks pidanud esitama nõude täitemenetluses laenusaaja või käendaja vastu. Kostja

polnud käendajale edastanud võlateatist ega laenulepingu ülesütlemise teadet. Kostja ei

põhjendanud, miks ta neilt laenu tagasi ei nõua. Samuti polnud tõendatud laenulepingu

ülesütlemine.

Kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei kontrollinud käendaja ja hageja

maksevõimet. Hageja oli 91-aastane pensionär, kelle ainukeseks sissetulekuks oli pension

426 eurot. Käendajal polnud lepingute sõlmimise ajal sissetulekut ja ta oli makseraskustes.

Kohtutäitur pani 27.10.2017 laenusaaja osale käsutamise keelumärke. Kostja oleks pidanud

nõudma käendajalt kuue kuu pangakontoväljavõtet. Kostja käitus vastutustundetult ja väljastas

laenu ettevõttele, kelle maksevõimes kostja polnud veendunud – ettevõte oli asutatud

sissemakset tegemata ja laenu saamise ajal olid esitamata kõik majandusaasta aruanded.

Ettevõte polnud kunagi tegutsenud äriregistris märgitud tegevusalal ja laenu saamise ajal

puudus ühingul tegevus. Laenusaaja oli seisev ettevõte, kes soovis pärast käibevahendite

saamist alustada uue ärisuunaga. Käendaja kinnitas 2017 majandusaasta aruandes hoopis muu

tegevuse eesmärgi, seega esitati kostjale laenutaotluses valeandmeid. Käendaja oli mitmes

ettevõttes osanik, mis ei olnud alustanud majandustegevusega. Seega ei saanudki ettevõtetel

olla maksuvõlgnevusi. Jäi selgusetuks, millest lähtudes arvutas kostja laenusaajale igakuise

makse suuruse ja hindas tema maksevõimet saadud laen tagasi maksta. Samas igakuise

osamakse suurused olid 803,43 eurot. Laenusaaja, käendaja ja hageja polnud võimelised sellist

summat igakuiselt tasuma. Kostja otsustas laenu anda 28.03.2017 otsusega, kuid laenutaotlus

esitati alles 31.03.2017. Kohe peale laenu väljastamist selgus, et laenusaaja oli makseraskustes.

Seega oli kostjal ükskõik, kellele ta laenu annab, sest ta lootis tagatise arvelt oma nõuet

realiseerida. Kostja võttis laenu andmisel arvesse vaid hagejale kuuluva vara ja selle väärtuse.

Kostja süül tekkis hagejale kahju 63 588,56 eurot (võlgnevus 60 036,34 eurot ja kohtutäituri

tasu 3 552 eurot). Kui kohus leiab, et 31.03.2017 tehing ei ole tühine, siis palub hageja

tasaarvestada talle tekkinud kahju kostja krediiditagastamise nõudega.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Käendaja oli laenusaaja

ainuosanik ja endine juhatuse liige. Hageja oli käendaja vanatädi, kes andis 18.11.2016

käendajale üldvolituse. Laenusaaja ja Nordic Hypo AS sõlmisid 24.11.2016 laenulepingu.

Käendaja andis nõusoleku hüpoteegi 70 000 eurot seadmiseks hageja kinnistule. Laenusaaja

pöördus kostja poole laenu refinantseerimiseks ja selle tulemusel sõlmiti 31.03.2017

krediidileping. Selle tagatiseks seati hüpoteek ja olemasoleva hüpoteek anti üle kostjale. Laenu-

ja tagatisleping olid kehtivalt sõlmitud. Kostja andis laenu 57 600 eurot, millest 35 408 eurot

kandis kostja notari kontole ja 22 192 eurot laenusaajale. Laenusaaja sattus makseviivitusse ja

kostja ütles lepingu üles ning pöördus kohtutäituri poole. Kostjal oli õigus nõuda

60 036,34 euro tasumist, millest laenusumma põhiosa oli 55 698,28 eurot, intress

4 295,75 eurot, viivis 22,31 eurot ning leppetrahv 20 eurot. Laenulepingus kokkulepitud

intressi- ja viivisemäär on 14,9 % aastas.

Käendaja tegutses hageja esindajana. Eeldused tehingu tühistamiseks ei olnud täidetud, hageja

ei tõendanud käendaja poolt kohustuste rikkumist ja kostja ei teadnud ega pidanudki teadma

esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevate kohustuste väidetavast rikkumisest.

Tagatislepingu kehtivust ei mõjutanud asjaolu, kas käendaja teavitas hagejat tehingu tegemisest

või mitte.

Laenusaaja krediidivõimelisuse hindamine ei mõjutanud tagatava nõude olemasolu ega

laenulepingu kehtivust. Kostjal ei olnud kohustus hinnata hageja ega käendaja

krediidivõimelisust. Kostja järgis nii vastutustundliku laenamise põhimõtet kui ka teisi laenu

andmise otsustamisele kehtestatud nõudeid. Kostja kontrollis põhjalikult ja nõuetekohaselt

laenusaaja aga ka käendaja ja hageja krediidivõimelisust. Krediidikomitee otsuse ebaõiguse

kuupäev ei mõjuta otsuse autentsust. Hageja toodud asjaolud, mis tekkisid pärast laenulepingu

sõlmimist, ei mõjutanud laenulepingu kehtivust. Laenusaaja osa arestimine toimus enam kui

pool aastat pärast laenulepingu sõlmimist ja täitemenetlus algatati käendaja vastu, mitte

laenusaaja. Kostja ei saanud laenulepingu sõlmimisel arvestada laenusaaja 2017 majandusaasta

andmeid, sest need avaldati 14.05.2018. Käendajaga seotud ettevõtetel olid majandusnäitajad

korras. Kostjal ei olnud alust võtta laenutaotluse hindamisel arvesse ainuüksi asjaolu, et

laenusaajal puudus varasemalt tulu toov majandustegevus, sest laenu taotleti seoses uue

ärisuuna alustamise sooviga. Finantsinspektsiooni juhendid olid soovituslikud ja need

kohaldusid tarbijakrediidi- või eluasemelaenude andmisele. Kostja päringud laenusaaja kohta

ei kinnitanud tal maksehäirete või muu krediidivõtja usaldusväärsust mõjutava asjaolude

esinemist.

Hageja tasaarvestusavaldus oli alusetu. Kostja ei tekitanud hagejale kahju. Hageja ei tõendanud

mis tahes lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva kohustuse rikkumist kostja poolt, mille

tulemusel oleks hagejale võinud tekkida kahju.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Kohus rahuldas hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 023/2019/503 lubamatuks.

Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude

hüvitise 4 609,14 eurot ja kohustas kostjat tasuma menetluskuludelt viivist.

Kohus tuvastas, et poole vahel puudus vaidlus selles, et:

− hageja volitas 18.11.2016 notariaalse volikirjaga end esindama kõikide isikute ja

asutuste ees kõikides tehingutes ja toimingutes käendajat (I kd lk 52-52 pöördel);

− laenusaaja ja kostja (endise nimega SNEL Grupp OÜ) sõlmisid 31.03.2017

krediidilepingu nr KV-2017033001 (I kd lk 33-34);

− laenusaaja ainuomanik ja seaduslik esindaja oli 31.03.2017 käendaja (I kd lk 55, 117-

117 pöördel);

− kostja, Nordic Hypo AS ja hageja esindajana käendaja sõlmisid 31.03.2017 hüpoteegi

loovutamise ja üleandmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu, asjaõiguslepingu ning

kinnistamisavalduse, millega seati hageja kinnistule hüpoteek summas 70 000 eurot (I

kd lk 26-29, lk 45);

− hageja kuulutas 24.01.2018 käendaja antud volikirja kehtetuks (I kd lk 62);

− kostja 07.03.2019 täitmisavalduse ja täitedokumendiks oleva Tallinna notar Maarika

Pihlak 21.03.2017 otsuse nr 400 alusel algatas kohtutäitur Priit Petter hageja suhtes

täitemenetluse täiteasjas nr 023/2019/503, nõude sisuks on võlgnevus 60 036,34 eurot,

millele lisanduvad täitekulud (I kd lk 25);

− hageja tegi 26.03.2018 avalduse 31.03.2017 sõlmitud hüpoteegi loovutamise ja

üleandmise lepingu, hüpoteegiseadmise lepingu tühistamiseks, millele kostja vastas

12.04.2018 (I kd lk 36-39, lk 53-54).

Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal oli alus tagatislepingu tühistamiseks, kas kostja andis

laenu enne laenutaotluse tegemist, kas laenulepinguga oli laen üle antud, kas kostja järgis

laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet, kas hagejal tekkis kahju, mida

sai kostja nõudega tasaarvestada ja kas laenuleping oli kehtivalt ülesöeldud.

Hageja nõude alus oli täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1-11 ja lg 3, § 2 lg 1 p-d 18-

191 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 351 lg 3. AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võis hüpoteegiga

koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu

vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Hageja esitas hüpoteegiga koormatud

kinnisasja omanikuna kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Kuna

täitedokumentideks ei olnud kohtulahend, siis sai hagis esitada kõik vastuväited

täitedokumentidest tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.

Kostja kandis 03.04.2017 laenusummast 251,17 eurot notari kontole (II kd lk 172).

Tagatislepingu (I kd lk 26-29) lk-st 7 ja p-dest 5 ning 7.2 nähtus, et tegemist oli notaritasuga,

mille kandmise kohustus jäi hageja kanda ja mis kuulus tasumisele laenusumma arvelt. Kostja

kandis 03.04.2017 laenusummast 41 eurot Rahandusministeeriumi kontole (riigilõiv).

Laenulepingu p-de 5 ja 7.2 alusel kuulus riigilõiv tasumisele laenusumma arvelt. Samal

kuupäeval kandis kostja laenusaajale üle laenusumma 21 323,83 eurot, millest oli vastavalt

laenulepingu p-le 7.2 lahutatud lepingu sõlmimise tasu 576 eurot. Ülejäänud laenusumma

35 408 eurot hoiustati vastavalt laenulepingu p-le 7.1 kostja notarikontol. Nimetatu nähtus ka

tagatislepingu p-st 3.6. Laenusumma anti üle laenulepingu p-s 7 kokkulepitud viisil.

5. Kohus tuvastas, et 31.03.2017 tagatisleping oli sõlmitud kehtivalt arvestades tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 131 lg 1, § 123 lg-t 1 ja § 94 lg-1. Vaidluses ei omanud tähtsust, kas

käendaja viis notariaalse volikirja saamisel hageja tahtliku eksimusse või hoidis eksimuses

temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada hageja tehingut tegema, kuna

see ei puudutanud tagatislepingu kehtivuse hindamist. Vaidlus puudus selles, et tagatislepingu

sõlmimisel oli hageja käendajale antud volikiri kehtiv ja käendajale oli antud õigus esindada

hagejat kõikide isikute ja asutuste ees kõikides tehingutes ja toimingutes. Hageja ei piiranud

volikirjas esindusõigust. Hageja ei tõendanud, et kostja oli või pidi olema teadlik, et käendaja

rikkus esindajana esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu,

mis oli vastuolus esindatava huvidega. Tagatislepingu kehtivust ei mõjutanud asjaolu, kas

käendaja andis hagejale teada tehingu tegemisest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 lg-st 2

tulenevalt võis olla teavitamiskohus laenuandjal.

6. Kostja ei vaielnud vastu, et laenu väljastamise aluseks oleva krediidikomitee otsusele oli

märgitud ebaõige kuupäev, kuid leidis, et see ei mõjutanud otsuse autentsust. Krediidikomitee

istungi protokollist nr 53 (I kd lk 120-121 pöördel, 176-177) nähtus, et kostja otsustas

28.03.2017 (allkirjastatud 30.03.2017, 03.04.2017 ja 04.04.2017) anda laenu 57 600 eurot,

märkides sihtotstarbeks Nordic Hypo AS kohustuse finantseerimise summas ca 35 000 eurot,

ettevõtte käibevahendite suurendamise ja lepingu sõlmimisega seonduvate kulude tasumise.

Laenutaotlusest (I kd lk 119) nähtuvalt taotles laenusaaja 31.03.2017 laenu 55 000 eurot, mille

tagatiseks pakkus hageja kinnistut väärtusega 96 000 eurot. Käendaja tellitud eksperthinnangu

kohaselt oli 03.02.2017 hagejale kuuluva kinnisasja väärtus 96 000 eurot (I kd lk 100). Kostja

selgitus ei olnud piisav mõistmaks krediidikomitee otsustust. Viidatud tõenditest nähtus, et

kostja kiirustas laenu andmisel ja soovis tagatisvara olemasolul pikemalt analüüsimata ning

kaalumata laenu anda. Isegi, kui eeldada, et kostja krediidikomitee istung toimus peale

laenutaotluse esitamist, siis oli arusaamatu, miks kostja pakkus laenu 2 600 eurot enam, kui

taotleti. Laenulepingu p 2 alusel oli kostja kohustatud andma laenu 57 600 eurot, millest

35 408 eurot kanti notari ametialasele kontole ja 22 192 eurot laenusaajale. Seda enam, et kostja

selgitas enne laenusaaja taotluse esitamist 15.03.2017 e-kirjas (II kd lk 76), et laenusumma jääb

vahemikku 48 000-57 600 eurot. Kostja ei osanud viidatud asjaolu veenvalt selgitada ka

istungil (II kd lk 66 pöördel). Krediidiasutus pidi laenu andmisel käituma vastutustundlikult.

Kostja käitumist pakkuda laenu taotletust suuremas summas ei saanud pidada

vastutustundlikuks käitumiseks.

7. Hageja ja käendaja ei olnud laenulepingu osapoolteks ja nende isiklik krediidivõimelisus

laenulepingu kehtivuse hindamisel ei olnud asjassepuutuv. Samuti ei omanud tähtsust käendaja

tegevus ja vastutus. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes oli hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti antakse isikule, kelle puhul oli tõenäoline, et ta suudab seda tagasi maksta.

Kostja käitus vastutustundetult ja ei hinnanud laenusaaja krediidivõimet, rikkudes sellega

krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevat kohustust.

Laenusaaja asutati 05.10.2015 sissemakset tegemata ning tema tegevusalaks oli autopesu ja

teenindus (I kd lk 55). Laenutaotlusest nähtuvalt soovis taotleja laenu Nordic Hypo AS-i laenu

refinantseerimiseks ja täiendavalt ressurssi uue ärisuuna edendamiseks. Kostja esitatud

tõenditest ei nähtunud, et kostja oleks uurinud, kas laenu taotleja tegeles registrikaardil

märgitud autopesu või muu teeninduse pakkumisega ning kas see tegevus oli kasumlik. Kostja

krediidiraportist (I kd lk 120 pöördel-121 pöördel) nähtus, et kostja tuvastas, et laenusaaja oli

seisev ettevõte, mistõttu puudus aruandlus seoses seisva majandustegevusega. Uue äriplaani

kirjelduse kohaselt plaanis laenutaotleja maale tuua uusi kosmeetikatooteid ja teha tugevat

reklaami läbi kolme müügikoha. Kohtu hinnangul oli kostja seisva ettevõtte viidatud äriplaanist

lähtudes käitunud vastutustundetult. Kostja raportist ei olnud jälgitav, millest järeldas kostja, et

taotleja 2017 aasta müügitulu saab olema 66 000 eurot ja 2017 aruandeaasta kasum

251 688 eurot. Nimetatut ei muutnud usutavaks ka laenusaaja poolt tabelina esitatud

kasumiprognoos või käendajaga peetud kirjavahetus (II kd lk 38-39, lk 77-80). Samuti ei

nähtunud raportist, kas ja kuidas kostja kontrollis juhatuse liikmele (käendaja) kuuluvate teiste

ettevõtete tegevust (sh tegevuse kasumlikkust). Nimetatu ei nähtunud ka viidatud osaühingute

kohta teistest asjas kogutud tõenditest (II kd lk 12-34). Kostja nimetas raportis osaühingud ning

nendel võlgade puudumise, kuid nimetatu ei viidanud ettevõtete tegevusele (sh tulusale

tegevusele). Samuti nähtus protokollist, et laenusaaja seisva ettevõttena oli kohustatud tasuma

Nordic Hypo AS-ile laenu igakuiselt 458 eurot. Laenulepingust (I kd lk 33-34) nähtuvalt pidi

laenusaaja kostjale igakuiselt tasuma laenu 803,43 eurot. Seega ei olnud mõistetav, kuidas pidas

kostja krediidiandjana mõistlikuks ja võimalikuks laenusaaja poolt võetud laenu

refinantseerimist, kui laenumakse suurenes ligi poole võrra. Ei olnud jälgitav, kuidas hindas

kostja seisva ja alles uut ärisuunda alustava osaühingu võimet tasuda varasemast

laenukohustusest poole suuremat kuumakset.

Kostja ei saanud 31.03.2017 tagatislepingu sõlmimisel ja 03.04.2017 laenu väljamaksmisel

arvestada 27.10.2017 täituri kasuks laenusaaja osale seatud keelumärkega, kuid nimetatud

asjaolu andis alust kahelda selles, kas kostja kontrollis laenu andmisel taotleja

krediidivõimekust. Laenutaotleja varale keelumärke seadmine kuus kuud peale laenu

väljastamist andis alust arvata, et kostja ei kontrollinud taotleja laenuvõimet. Tähtsust ei

omanud asjaolu, et osale seati keelumärge käendaja täitmata kohustuse tõttu, kuna käendaja oli

siis taotleja juhatuse liikmeks ning laenukohustuse käendajaks. Sellele viitas ka käendaja suhtes

26.10.2018 pankroti väljakuulutamine (I kd lk 127). Kostja ei hinnanud, kas krediidist võis

krediiditaotlejale tekkida olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Samuti ei täitnud kostja kohustust teavitada kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja

krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest krediidivõtja kohustusi tagavat isikut.

Kostjal tulnuks enne laenu andmist krediidiasutusena endal hinnata, kas ja kellel võis kahju olla

tekkinud ning kas laenutaotlejale saab laenu väljastada. Kostja väited, et tegelikult võis hagejal

70 000 euro ulatuses kahju tekkida juba hageja ja Nordic Hypo AS-i vahel sõlmitud

tagatislepingust olid asjakohatud, kuna viidatud lepinguline suhe poolte vahel oli lõppenud.

8. Hageja leidis, et tal tekkis kostja süül kahju 63 588,56 eurot. Kostja vaidles sellele vastu ja

oli seisukohal, et tal oli õigus nõuda hagejalt 60 036,34 eurot (I kd lk 113 pöördel-114 pöördel).

Kostja ei järginud vastutustundlikku laenamise põhimõtet ja rikkus tagatise omaniku suhtes

teavitamiskohustust. Sellega oli tõendatud, et kostja rikkus lepingut (VÕS § 115 lg 1) ja

hagejale tekkis kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128). Seega oli hagejal õigus nõuda VÕS § 14 ja §

115 lg 1 alusel kahju hüvitamist. Kuna tegemist oli lepingueelse kohustuse rikkumisega, oli

kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui

ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (VÕS § 127

lg 1). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendas see kõigi krediidist tekkinud

negatiivsete tagajärgede rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude sai tasaarvestada

võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei

pidanud krediidisaaja krediiti kahju ulatuses tagastama. Sellist krediiti taganud isik võis VÕS

§ 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.

Apellatsioonkaebus

9. Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada

ja jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks.

Kostja taotles menetluskulude jätmist hageja kanda.

Kohus jättis kohaldamata TsÜS § 75. Laenusaaja tahe oli saada laenu maksimaalses ulatuses

vastavalt krediidikomitee otsusele, aga mitte vähem kui 55 000 eurot. Kui kohtu hinnangul ei

olnud laenusaaja avaldatud tahe üheselt selge, oleks kohus pidanud laenusaaja tahteavaldust

tõlgendama. Kohus tuvastas ebaõigesti, et kostja andis taotletust rohkem laenu.

Kohus jättis kohaldamata TsÜS § 115 ja § 123 selleks, et tuvastada, kas hageja volitas käendajat

ka esindaja nimel tahteavalduste vastuvõtmiseks. Kohus jättis välja selgitamata, kas kostja täitis

tagatise andja teavitamiskohustuse läbi lepingutega seotud oluliste asjaolude volitatud

esindajale avaldamise.

Krediidiasutus pidi koguma asjakohast infot krediiditaotleja kohta, et piisavalt hinnata tema

krediidivõimelisust. Kohus pidi seega analüüsima, kas kostja poolt kogutud dokumendid ja

teave oli asjakohane KAS § 83 lg-s 3 sätestatud nõuete järgimiseks. Viidatud säte ei loo

krediidiandjale

kohustust

nõuda

juriidilisest

isikust

laenusaajalt

tema

varasema

majandustegevuse kohta raamatupidamisaruannete või arvelduskonto väljavõtete esitamist.

Kostja sai eeldada, et talle esitatakse laenutaotluses tõele vastavaid andmeid ja kostja ei pidanud

kõik taotluses esitatud väited üle kontrollima. Kohus pidi tõendeid analüüsima kogumis.

Maakohus kohaldas ebaõigesti KAS § 83 lg-t 3.

Maakohus jättis kostja esitatud tõendid hindamata ega selgitanud, miks need ei olnud

asjassepuutuvad. Kostja esitas tema ja laenusaajavahelise 15.03.2017 ja 23.03.2017

kirjavahetuse, mis tõendas laenusumma kujunemist ja lepingu sõlmimise protsessi.

Krediidikomitee istung ei toimunud enne laenutaotluse saamist. Otsusele sai märgitud vale

kuupäev. Sellest sai järeldada vaid eksimust protokolli vormistamisel, mitte kostja kiirustamist

laenuandmisel nagu leidis kohus. Kohus ei hinnanud kostja esitatud tõendeid selle kohta, et ta

kontrollis laenu andmisel käendaja võimekust, laenusaaja juhtimise kvaliteeti ja äriplaani

teostamise suutlikust. Arvestades kohtu rikkumisi, ei olnud maakohtu otsus seaduslik ega

põhjendatud. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei olnud selge ega jälgitav. Kohtu

põhjendused olid vastuolulised. Kohus ei arvestanud asja lahendamisel kõiki kostja väiteid ja

tõendeid. Materiaalõiguse kohaldamata jätmine, ebaõige kohaldamine ja menetlusõiguse normi

rikkumine mõjutas asja lahendamise tulemust.

Vastustaja seisukohad

12. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

13. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil ja tutvunud

tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata

ja

ringkonnakohtu

menetluskulud

jäävad

kostja

kanda.

Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

14. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

15. Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti TMS § 221 lg-st 1-11 ja lg-st 3, § 2 lg 1 p-dest

18-191. Täitemenetlus hageja vastu algatati mitte tema kui isikliku võlgniku vastu, vaid

laenusaaja rahaliste kohustuste tagamiseks hagejale kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegi

realiseerimiseks, st hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandamiseks hüpoteegiga tagatud

nõude rahuldamiseks. Tegemist on kinnisasjaga seotud asjaõigusliku realiseerimisnõudega,

mille alusel sundtäitmist võimaldab TMS § 2 lg 1 p-st 19 tulenevalt kohese sundtäitmise

kokkulepe kui täitedokument. Selline täitmine seisneb koormatud kinnisasja võõrandamises ja

nõude rahuldamises kinnisasja müügist saadu arvel.

16. Maakohus viitas aga ebaõigesti AÕS § 351 lg-le 3, kuivõrd nimetatud norm on kehtetu

alates 05.04.2011. Alates samas kuupäevast hakkas kehtima AÕS § 279 lg 6, mis nägi ette, et

pantija, kes ei ole võlgnik, võib esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida

võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele

vastu ei vaidle. Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda AÕS § 279 lg-st 6. Selline viga ei toonud

aga kaasa ebaõiget lahendit arvestades, et nende normide sõnastus ja sisu on samatähenduslik.

17. Hageja märkis, et juhul kui kohus leiab, et 31.03.2017 tehing ei ole tühine, siis palub hageja

tasaarvestada talle tekkinud kahju kostja krediiditagastamise nõudega. Maakohus tuvastas, et

31.03.2017 tagatisleping oli kehtivalt sõlmitud ja laenusummad kanti põhivõlgnikule üle

laenulepingus kokkulepitud viisil. Selles osas pole maakohtu otsust vaidlustatud. Seega kuulus

lahendamisele hageja nõue kahju tasaarvestamiseks. Hageja tugines asjaolule, et kostja jättis

nõuetekohaselt kontrollimata hageja, käendaja ja laenusaaja krediidivõimelisust. Pooled polnud

vaidlustanud maakohtu järeldust, et kostja ei pidanud kontrollima hageja ja käendaja

krediidivõimelisust laenulepingute kehtivuse hindamisel, kuna nad ei olnud laenulepingu

osapooled. Kostja tugines apellatsioonis, et maakohus tuvastas ebaõigesti, et kostja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega kuulub ringkonnakohtus kontrollimisele kostja

käitumine laenusaaja suhtes.

18. Riigikohus selgitas 27.11.2012 otsuses tsiviilasja nr 3-2-1-136-12 p-s 24, et professionaalsel

krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla

VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö

krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad

või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide

ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama

erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes

kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 näeb ette, et krediidiasutus on kohustatud laenude

andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid

pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi

rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid

kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Viidatud säte ei kehtesta üksnes

krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka

eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-

21710, p 25.2). Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse

sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et

krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust

või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et

laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma

uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19.02.2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei eksinud, kui leidis, et kostja rikkus laenusaaja suhtes

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus on asjas kogutud materjalide põhjal

samuti seisukohal, et hageja kui professionaalne krediidiandja ei ole nõuetekohaselt täitnud

oma kohustusi hinnata laenutaotleja krediidivõimet. Sellega on hageja rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Eelnevalt viidatud Riigikohtu seisukohtadest tuleneb, et laenuandja kohustus oli hinnata

laenusaaja võimekus laen tagasi maksta. Hinnates tõendeid kogumis ei selgu, mille alusel

hindas kostja laenusaaja võimekust ja sissetulekut piisavaks selleks, et täita laenulepingus

märgitud kohustused. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis. Maakohus leidis, et laenu refinantseerimisel suurenes

laenumakse ligi poole võrra ja polnud jälgitav, kuidas hindas kostja seisva ja uut ärisuunda

alustava osaühingu maksevõimet selliseks, et tal on võimalik tasuda varasemat

laenukohustusest suuremat kuumakset.

Seaduses ei ole ettekirjutatud, milliseid toiminguid täpselt peab laenuandja tegema laenusaaja

maksevõimelisuse hindamiseks ning kostjal ei ole otseselt kohustust nõuda juriidilisest isikust

laenusaajalt raamatupidamisaruannete või arvelduskonto väljavõtete esitamist. Siiski ei tähenda

see, et kostjal polnud kohustust selgitada välja laenutaotleja maksevõimelisus selleks, et

veenduda isiku reaalses võimekuses laen tagasi maksta. Kostjal oli võimalus ise otsustada, mis

andmeid küsida selleks, et selgitada välja maksevõimelisus. Kuigi laenutaotlejal on VÕS § 14

lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja

krediidiandja võib nendest lähtuda, ei tähenda, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja lasta vajadusel

täpsustada.

Selle nõude täitmiseks oli kostjal võimalik nõuda mõistlike andmeid, tõendeid ja põhjendusi

viidatud asjaolude väljaselgitamiseks. Asjaolu, et laenusaajal puuduvad maksuvõlad või mingid

muud negatiivsed näitajad sh sellise info puudumine laenusaajaga seotud isikutel (II kd lk 12-

34, 38-39, 76-80, 84-113), ei ole piisav maksevõime kindlakstegemisel. Lisaks puudutasid

esitatud tõendid osaliselt ka mitmete aastate tagust informatsiooni, mis laenu taotlemise ajal ei

olnud enam asjakohane. Kostja esitatud tõenditest ja selgitustest on näha, et formaalselt kostja

teostas päringuid ja suhtles laenusaajaga. Kuid nendest ei saa järeldada, et igakuine kuumakse

suuruses 803,43 eurot on laenusaajale jõukohane (maksegraafik I kd lk 33 pöördel-34). Kuigi

alles pärast krediidilepingu sõlmimist sai ilmseks, et käendaja läks pankrotti (I kd lk 127) ja

käendaja on teinud ka teisi äriühinguid tühjaks (II kd lk 137 pöördel), siis viitab see kohtu

hinnangul kostja pinnapealsusele laenusaajate maksevõimelisuse kontrollimisel.

Laenusaaja kirjeldus äriplaani kohta (I kd lk 120 pöördel) ei anna sisuliselt mingit

informatsiooni selle kohta, kuidas on tagatud laenu tagastamine ja sissetuleku teenimine

laenutaotluses märgitud ulatuses (I kd lk 119) - selle kirjeldus oli sedavõrd üldine ja

paljasõnaline. Laenutaotleja prognoosid võimeelimaliku kasumi kohta olid kajastatud tabeli

näol ilma mingisuguse reaalse tõendusmaterjalita (II kd lk 38-39). Kuivõrd laenusaaja soovis

kostja juures olemasolevat laenu refinantseerida, siis oli laenuandjal võimalik välja selgitada,

kuidas on toimunud juba võetud laenu kasutamine ja tagastamine.

Laenusaaja ja kostja vaheline leping sõlmiti 31.03.2017 (I kd lk 33) ja maksegraafiku kohaselt

pidi laenuvõtja tegema esimese makse 25.04.2017 (I kd lk 33 pöördel-34). Samas kui võlateatis

saadeti laenusaajale juba 01.08.2017 (I kd lk 122). Eeltoodu kinnitab selgelt, et laenusaaja

polnud tegelikkuses maksevõimeline. Sellest nähtub, et kostja käsutuses polnud selliseid

andmeid, mis kinnitaksid laenusaaja maksevõimelisust. Kostja esitatud tõenditest võib

järeldada, et laenusaajal polnud probleeme ega võlgnevusi, kuid käesoleval juhul ei piisanud

järeldamaks ka maksevõime olemasolus.

Kohus leiab, et kostja poolt kogutud andmete põhjal polnud võimalik anda adekvaatset

hinnangut ning reaalset pilti laenusaaja toiminud aga ka tulevase majandustegevuse osas.

Kohus leiab, et kostja on jätnud kasutamata mõistlikud ning tema majandustegevuses mitte

liigselt koormavad võimalused kontrollida, millest koosneb laenutaotleja sissetulek ning kas on

mõistlikult alust arvata, et selline sissetulek laekub laenusaajale ka ettenähtavas tulevikus.

Krediidikomitee põhimääruse p-st 3.3. nähtub, et laenu antakse vaid tagatise olemasolul (II kd

lk 35 pöördel). Professionaalse laenuandja huvides peaks siiski olema see, et laenusaaja

sissetulek võimaldaks lepingut täita ning põhjendatud ei ole panustada esmajärjekorras sellele,

et tagatise realiseerimise teel on laenuandjal võimalik laenuks antud raha tagasi saada.

Seega on etteheide laenu väljastamise suuruse osas kostjale ka põhjendatud – laenusaaja taotles

laenu minimaalselt 55 000 eurot (I kd lk 119), kuid kostja krediidikomitee oli nõus väljastama

laenu sellest suuremas ulatuses (I kd lk 120), kuigi laenusaaja maksevõime oli nõuetekohaselt

välja selgitamata.

Laenu taotlemise ajal polnud laenusaaja 2017 majandusaasta aruannet registripidajale veel

esitatud. Seega ei saanud laenu andmisel sellest juhinduda (I kd lk 47, 158-162). Eeltoodu ei

tähenda siiski, et kostja täitis oma kohustusi nõuetekohaselt. Isegi kui nõustuda, et kostja otsusel

väljastada laen oli vale kuupäev vormistusviga (I kd, lk 176-177) ja lepingupooled pidasid enne

laenu väljastamist läbirääkimisi (II kd, lk 76-80), ei muuda see maakohtu otsust ebaõigeks, ega

anna alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale.

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendustest tuleb välja jätta kostjapoolne

teavitamiskohustuse rikkumise motiiv. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et kostja rikkus

hageja kui tagatise omaniku suhtes teavitamiskohustust. Ringkonnakohus nõustub selles osas

apellandiga, et maakohus jättis kohaldamata TsÜS § 115 lg-t 1, mis näeb ette, et tehingu võib

teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi

tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus.

Volikirjaga volitas hageja käendajat esindama teda kõikide isikute ja asutuste ees kõikides

tehingutes ja toimingutes, sealhulgas vastu võtma ning tegema kõik, mis seotud muude panga

poolt arvete käsutamiseks väljastatavate andmete saamisega ning kasutamisega (I kd lk 52).

Käendaja esindusõigus hageja suhtes hõlmas käendaja õigust esindada tagatise andjat volikirjas

toodud tehingutega seotud tahteavalduste vastuvõtmisel. Kõik kostja poolt tehtud

tahteavaldused tuli lugeda hageja poolt kättesaaduks. Kostja selgitas, millised on laenu andmise

tingimused, laenusumma tagasimaksete erinevad viisid, laenu ennetähtaegse tagastamise

võimalused ja laenu saamiseks vajalikud tagatised (II kd tlk 76 – 80). Käesolevas menetluses

pole tõendatud, et kostja oleks käendajale jätnud midagi olulist selgitamata. Seega asus

maakohus ebaõigele seisukohale, et kostja rikkus hageja suhtes teavitamiskohustust (TsÜS §

14 lg 2).

20. Järgmiseks hindab ringkonnakohus hageja kahju nõuet. TsMS § 5 lg 1 kohaselt

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud

sätte lg 2 kohaselt määrab pool, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et ta jääb kostja

süül tekkinud kahjusumma tasaarvestuse juurde ja lähtuda tuli 09.07.2019 menetlusdokumendis

toodust (I kd lk 148 jj). Selles tugines hageja laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisele laenusaaja suhtes ning teavitamiskohustuse rikkumisele käendaja suhtes.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib

krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna

tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut

sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15.01.2007

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2)

tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara

vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja

krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei

peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama (Riigikohtu

27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

21. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja suhtes ei ole teavitamiskohustust rikutud. Seega ei saa

hageja kahju nõue tuleneda teavitamiskohustuse rikkumisest ja kõne alla saab tulla vaid kahju

hüvitamine vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisest, st nõuda sama kahju, mida

laenusaajagi.

Hageja avaldas, et tal tekkis kahju 63 588,56 eurot (täitmisteates märgitud summas, I kd lk 25,

25 pöördel ja lk 31): võlgnevus 60 036,34 eurot (võlg 55 698,28 eurot, intress 4 295,75 eurot,

viivis 22,31 eurot ja haldustasu lepingu ülesütlemise eest 20 eurot) ja kohtutäituri tasu

3 552 eurot (täitemenetluse alustamise tasu 72 eurot ja kohtutäituri põhitasu 3 480 eurot).

22. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja rikkus oma kohustusi vastutustundliku laenamise

põhimõtte nõuetekohase kontrollimise täitmata jätmisega ja selle tulemusel tekkis kahju. VÕS

§ 127 lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus

põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg

(põhjuslik seos). Kui kostja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja ta ei oleks

laenusaajale laenu andnud ja siis ei oleks hageja pidanud oma varaga tagama laenusaaja

kohustuse täitmist, st hagejale poleks tekkinud kahju 63 588,56 euro suuruses.

Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hageja oli õigustatud VÕS § 197 lg 1 alusel

tasaarvestama oma kahju hüvitamise nõude kostja 63 588,56 euro suuruse nõudega. Kostja

nõue hageja vastu on seega lõppenud. Seega ei olnud täitemenetlus hageja suhtes lubatav.

Kokkuvõtteks märgib ringkonnakohus, et maakohtu lahend hagi rahuldamise kohta on

seaduslik ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

23. Ringkonnakohus määrab TsMS § 173 lg 1 kohaselt asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus menetluskulude

jaotuse muutmiseks esimeses kohtuastmes. Tulenevalt TsMS § 171 lg-s 1 sätestatust jätab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kõik menetluskulud kaebuse

rahuldamata jäämise tõttu kostja kanda.

Kuivõrd maakohus määras kindlaks menetluskulud rahaliselt, siis teeb seda ka ringkonnakohus

(TsMS § 174 lg 3). Hageja menetluskulud on esindajakulud 740 eurot 12,3 tunni eest

tasumääraga 60 eurot järgmiste esindaja toimingute eest:

− 31.08.2020 - tutvumine kohtuotsusega 12 lehel, õiguslik hinnang, tutvumine

apellatsioonkaebusega, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 8 lehel (9 tundi , 540

eurot);

− 11.02.2021 - tutvumine apellandi 03.02.2021 seisukoha, apellatsioonkaebuse ja

hagimaterjalidega, ettevalmistamine istungiks (2 tundi , 120 eurot);

− 11.02.2021 - menetluskulude nimekirja koostamine (0,3 tundi, 20 eurot);

− 11.02.2021 - osalemine istungil ringkonnakohtus kell 10.00-11.00 (1 tund, 60 eurot).

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabitoimingud antud tsiviilasja menetluses olid

kooskõlas menetluse käiguga, vajalikud ja põhjendatud ning neile kulunud aeg põhjendatud.

Esindaja õigusabi tunnihind 60 eurot ei olnud ülemäärane. Tulenevalt sellest tuleb kostjalt

hagejale välja mõista menetluskuluna kokku 740 eurot. Hageja taotles menetluskuludelt viivise

väljamõistmist. Kohus rahuldab selle taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)