3-20-492/80 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.03.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-492

Haldusasi

XX kaebus seoses lühi- ja pikaajalise kokkusaamise

mittelubamisega

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindajad Irene Iskül ja

Monika Raiendik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.08.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebus

ja

XX

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 16.02.2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebus

ja

XX

vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 24.08.2020 otsus muutmata.

2. Jätta XX menetluskulud osas, milles talle on antud menetlusabi, riigi kanda ja

ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.04.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-20-492

2(8)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas Tallinna Vanglale 07.01.2020 taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks

abikaasa YY-ga. Tallinna Vangla jättis 11.02.2020 otsusega nr 5-11/20/3776-2 (dtl 10) taotluse

rahuldamata. XX esitas vaide, mille Tallinna Vangla jättis 12.03.2020 vaideotsusega nr 5-15-

/20/25-2 (dtl 32) rahuldamata.

Vangla otsuste põhjenduste järgi olid YY ja XX abielus 17.01.2013–03.04.2015, kuid nad on

praegu lahutatud. Neil ei ole ühiseid lapsi. Nende kooselu enne karistuse kandmist ei ole kestnud

rohkem kui kaks aastat. XX kannab vanglakaristust kaheksandat korda alates 16.11.2017.

Praeguse vangistuse eelselt viibis XX vabaduses ligikaudu kaks kuud ning viimase ca 15 aasta

jooksul on XX viibinud vabaduses kokku umbes 28 kuud (viiel erineval perioodil ja kõigil

kordadel vähem kui aasta). Kogu YY-ga abielus olemise aja viibis XX vanglas ning enne abielu

viibis XX vabaduses kokku ca 23 kuud. Kooseluks ei loeta aega, kui isik oli küll abielus, kuid

viibis vanglas. 05.11.2014 riskihindamise ankeedi järgi on XX lahutamas abielu oma

kriminaalkorras karistatud abikaasast, kes avaldas nii XX enda kui ka lähedaste sõnul talle halba

mõju; XX oli loomas suhet teise naise – CC-ga. Abielu lahutamine ja suhe CC-ga kajastub

21.10.2016 riskihindamise ankeedis. Seega ei saa lugeda YY ka XX faktiliseks abikaasaks.

Järelikult ei ole vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-s 1 sätestatud tingimused pikaajalise

kokkusaamise võimaldamiseks täidetud.

2. XX esitas Tallinna Vanglale 02.02.2020 taotluse võimaldada talle lühiajaline kokkusaamine

ema QQ ja abikaasa YY-ga. Tallinna Vangla rahuldas taotluse 11.02.2020 otsusega nr 5-

11/20/3112-2 (dtl 16) osaliselt, lubades lühiajalise kokkusaamise emaga, kuid mitte

elukaaslasega. XX esitas vaide, mille Tallinna Vangla jättis 12.03.2020 vaideotsusega nr 5-

15/20/24-2 (dtl 42) rahuldamata.

Vangla otsuste põhjenduste järgi viibib YY kriminaalhoolduse all, mistõttu on vanglal alust

kahelda tema maines. Isikud, kelle maines on alust kahelda, lubatakse lühiajalisele

kokkusaamisele tingimusel, et nad kuuluvad isikute hulka, kellel on õigus saada pikaajalist

kokkusaamist (VangS § 25 lg 1). YY ei vasta neile tingimustele.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada Tallinna

Vangla 11.02.2020 otsus nr 5-11/20/3112-2 osas, milles kaebajale ei võimaldatud lühiajalist

kokkusaamist YY-ga, ja otsuse suhtes tehtud 12.03.2020 vaideotsus nr 5-15-/20/24-2 ning

11.02.2020 otsus nr 5-11/20/3776-2 ja selle suhtes tehtud 12.03.2020 vaideotsus nr 5-15-/20/25-

2 ning kohustada vanglat võimaldama lühiajaline ja pikaajaline kokkusaamine YY-ga.

Tallinna Vangla on asunud tahtlikult lõhkuma kaebaja peret. Kokkusaamiste keelamine on

pahatahtlik. Vastustaja peaks tunnustama kaebaja 10 aastat kestnud vabaabielu, millest kaks

aastat oli kaebaja YY-ga ka ametlikus abielus. Abielu lahutati, sest kaebaja tõttu oleks ohtu

sattunud YY vara. Vabaabielu olemasolu kinnitab ainuüksi see, et YY ei muutnud pärast

lahutust oma nime. Vaideotsused ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 nõuetele.

Kontaktisik ei menetlenud asju nõuetekohaselt. Menetlus kestis liiga kaua.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebused rahuldamata.

1) Pikaajalise kokkusaamise mittelubamine on õiguspärane. VangS § 25 lg-s 1 on isikute ring

määratletud ammendavalt. Faktilise abikaasaga võib kinnipeetav kokku saada üksnes siis, kui

esineb vähemalt üks VangS § 25 lg 1 teises lauses nõutud tingimustest, s.o neil on ühised lapsed

või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Lihtsalt elukaaslase

3-20-492

3(8)

või tuttavaga pikaajalist kokkusaamist ei võimaldata. Pikaajalisel kokkusaamisel on VangS §-s

23 sätestatud eesmärk – soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja sõpradega,

et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist ja kaugemas perspektiivis tagada

kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. Kokkusaamine peab aitama kaasa

kinnipeetava resotsialiseerumisele, tihendades emotsionaalset sidet perekonnaliikmete vahel.

Samas kujutab pikaajalise kokkusaamise korraldamine vanglale täiendavat koormust ja tõstab

julgeolekuriski, mistõttu on piiratud pikaajalisele kokkusaamisele lubatavate isikute ringi

lähimate pereliikmetega.

Kaebaja esitas 07.01.2020 taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasa YY-ga. Kuigi

inspektor-kontaktisik KA tegi 21.01.2020 esialgu taotlusele märke „luban“, kaebajale siiski

kokkusaamist ei lubatud. Selle põhjendused on toodud vaidlustatud haldusaktis.

Vanglakaristuse aega ei saa arvata pikaajalist kokkusaamist võimaldava kooselu kestuse hulka

olenemata sellest, kui tihedad on faktiliste abikaasade suhted ühe poole vangis oleku ajal.

Kooseluks saab lugeda vaid vabaduses koos elatud aega. Enne vangistust, ajavahemikul

12.05.2012–03.02.2017, mil kaebaja abiellus ja lahutas, viibis ta vabaduses 10 kuud ja 11 päeva.

Nt 15.06.2012 riskihindamise ankeedi nr 75270 ja 11.02.2013 riskihindamise ankeedi nr 83703

järgi on kaebaja avaldanud, et elas enne vangistust üksi. Vestluste käigus ei ole ta maininud

elukaaslast ega abikaasat ning on perekonnaseisuks avaldanud „vallaline“. Alles 05.03.2015

riskihindamise ankeedis nr 110589 on kaebaja väitnud, et elas enne vangistust koos YY-ga,

kuid on temast lahutamas ja on vangistuses viibides loonud suhte CC-ga. Enne vangistust,

ajavahemikul 04.05.2017–15.09.2017, viibis kaebaja vabaduses kolm kuud ja ühe päeva ning

enne praegust vangistust (alates 16.11.2017) kaks kuud ja ühe päeva. Isegi kui eeldada, et

kaebaja elas enne vangistust 12.05.2012–03.02.2017 koos YY-ga, ei ole nende kooselu saanud

kesta kokku vähemalt kaks aastat. Seega YY ei ole kaebaja faktiline abikaasa. Kaebaja on

05.05.2020 kohtule väitnud, et on oma endise abikaasaga olnud suhtes aastast 2012, kuid

arvestades kaebaja vabaduses viibitud aega, ei tule kokku kaheaastast kooselu.

Vastustaja lähtus temale kättesaadavatest tõenditest (riskihinnang, vangiregistri andmed,

rahvastikuregister). Vastustaja on viidanud haldusaktis 05.11.2014 riskihindamise ankeedile nr

106159, kuna juba seal on kaebaja avaldanud, et on lahutamas YY-st ja on vangistuses loonud

suhte CC-ga. See näitab, et kaebaja ja tema endise abikaasa suhe oli 2014. aastal lõppenud. Seda

kinnitab ka asjaolu, et vangiregistri andmetel käis YY enne lahutust vanglas viimast korda

kokkusaamisel 24.10.2013. Vaidlustatud otsuses on viidatud ka 25.10.2016 (otsuses ekslikult

21.10.2016) riskihindamise ankeedile nr 129383, millest nähtub, et kaebaja plaanib kooselu CC-

ga. Kui CC oli tõepoolest ainult tuttav, nagu kaebaja kaebuses väidab, siis jääb arusaamatuks,

miks ta juba 2014. aastal väitis ennast suhtes olevat CC-ga ning ka aastal 2016 plaanis temaga

kooselu. Igal juhul nähtub eeltoodud andmetest, et suhe YY-ga lõppes 2014. aastal kaebaja

vangistuses viibimise ajal.

Võib eeldada, et abielu lahutamise järel lõpeb ka isikute lähisuhe, mistõttu on küsitav, kas

kooselu kestusse peaks üldse hõlmama aega enne 12.05.2012. Kõige viimases, 23.10.2019

kaebaja kohta koostatud riskihindamise ankeedis nr 155932 on ta küll avaldanud, et elas enne

viimast vangistust YY-ga koos, kuid ei ole selle kohta tõendeid esitanud. Kaebaja väide, et ta

on oma endise abikaasaga tänaseks ca 10 aastat vabaabielus olnud ja lahutas temast ainult

varalistel põhjustel, on tõendamata. Kuna vangiregistri andmetel ei ole YY alates lahutusest

mitme aasta jooksul kaebajat vanglas külastanud (uuesti alles 23.08.2017), ei ole eluliselt

usutav, et kaebaja on endise abikaasaga olnud katkematult suhtes ca 10 aastat.

VangS § 25 lg 1 lause 2 järgi peab enne karistuse kandmist olema isikute vahel kooselu, mitte

pelgalt suhe, kus ei omata ühist elukohta ja majapidamist. Samuti ei ole määrav, kui tihedad

suhted võisid isikutel olla enne kooselu. Ei ole võimalik saada pikaajalist kokkusaamist isikuga,

keda kinnipeetav peab oma elukaaslaseks, kuid kes ei ole faktiline abikaasa. VangS § 25 lg 1 ei

3-20-492

4(8)

anna ei vanglale ega ka kohtule võimalust teostada selle tähtaja osas kaalutlusõigust või lugeda

teatud juhtudel kokkusaamise võimaldamiseks piisavaks lühemat aega kestnud kooselu või

arvata kooselu aja hulka ka karistuse kandmise aeg. See, et kaebaja on uuesti asunud endise

abikaasaga suhtesse, ei tähenda automaatselt perekondlike suhete loomist või hoidmist VangS

§ 25 lg 1 mõttes. Selleks, et pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine täidaks karistuse

täideviimise eesmärgina perekondlike sidemete hoidmise funktsiooni, peab isikute vaheline

esialgne suhe olema kujunenud stabiilseks ning tõsiseks mitteabieluliseks kooseluks.

Vaidlustatud otsust ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et vangla võimaldas 12.11.2019

ekslikult kaebajale ja YY-le pikaajalise kokkusaamise.

2) Lühiajalise kokkusaamise mittelubamine on õiguspärane. VangS § 23 lg 1 kohaselt on

kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna,

sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida sotsiaalsete sidemete katkemist. Kinnipeetava

jaoks oluliste sotsiaalsete sidemete säilimine aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide

saavutamisele, suurendades vabanemisjärgse resotsialiseerumise väljavaateid. Lühiajaliste

kokkusaamiste puhul ei ole isikute ring, kellega kinnipeetav võib suhelda, määratletud

ammendavalt. Iga konkreetse suhtlemisvormi kohaldamisel tuleb arvestada vajadust soodustada

vanglavälist suhtlemist, pidades samal ajal silmas karistuse täideviimise eesmärki ning välistada

kontaktid, mis võivad takistada selle eesmärgi saavutamist. Seega ei pea soodustama igasugust

vanglavälist suhtlemist. Kui vanglateenistusel on kahtlus, mis annab aluse eeldada kokkusaaja

kahjulikku mõju kinnipeetavale, siis keeldutakse loa andmisest. Kokkusaaja maine võib olla

kahjustatud nt tema karistatuse või kuritegelike sidemete tõttu. Kuna vanglal praegusel juhul oli

olemasoleva teabe pinnalt kokkusaaja maine osas põhjendatud kahtlus, ei saanud tulenevalt

VangS § 24 lg 11 p-st 3 kaebajale YY-ga kokkusaamist lubada. Vangiregistri andmetel on YY

kriminaalkorras karistatud ja viibib kriminaalhooldusel kuni 10.05.2021.

Kui on tõendatud, et isik on kinnipeetava faktiline abikaasa, kellega on õigus saada pikaajalist

kokkusaamist, kuid kelle suhtes on vanglal põhjendatud kahtlus maine osas (nt isik on

kriminaalhooldusalune), ei ole vangla üldjuhul keeldunud lühiajalise kokkusaamise

võimaldamisest. Kui isikut lubatakse pikaajalisele kokkusaamisele, mis toimub järelevalveta

eraldatud ruumis, siis puudub mõistlik põhjus mitte lasta seda isikut lühiajalisele

kokkusaamisele, mis toimub järelevalve all, ning seda olenemata mainekahtlusest. Sellest

tulenevalt lubatakse isikud, kelle maines on alus kahelda, lühiajalisele kokkusaamisele üksnes

juhul, kui nad kuuluvad isikute ringi, kellele võimaldatakse pikaajalist kokkusaamist (VangS §

25 lg 1). Vangistuse täideviimise eesmärke silmas pidades ei kaasne igasuguse vanglavälise

suhtlemisega positiivset tagajärge ning isik, kelle maine osas esineb kahtlusi, võib pigem

negatiivselt mõjutada kinnipeetava ühiskonda adapteerumise protsessi. Kuna vangistuse

täideviimise eesmärgist lähtuvalt tuleb kinnipeetavatele võimaldada eelkõige positiivseid

kontakte, peab vangla kokkusaamise lubamisel hindama, kas kokkusaaja maine ei anna alust

eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale. Kui on alust arvata, et kokkusaamine on

vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega, ei saa kokkusaamist lubada.

Varem on vangla kaebajale YY-ga lühiajalisi kokkusaamisi võimaldanud, kuid tegemist on

igakordse kaalutlusotsustusega, mis põhineb konkreetsete asjaolude hindamisel.

3) Vaidemenetlus on toimunud kooskõlas menetlusnormidega.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse 24.08.2020 otsusega osaliselt, tühistas Tallinna

Vangla 11.02.2020 otsuse nr 5-11/20/3112-2 osas, milles kaebajale ei võimaldatud lühiajaliselt

kohtuda YY-ga, ja sellega seotud 12.03.2020 vaideotsuse ning kohustas vanglat uuesti

lahendama kaebaja taotlust. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus

3-20-492

5(8)

mõistis vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 7,50 eurot ning jättis muud menetluskulud

poolte enda kanda.

1) Pikaajalise kokkusaamise mittelubamine oli õiguspärane. VangS § 23 lg 1 kohaselt on

kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna,

sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist.

VangS § 25 lg 1 järgi võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema,

vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras-

või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse

tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse

kandmise algust.

YY ei ole enam kaebaja seaduslik abikaasa ja neil puuduvad ühised lapsed. Vangiregistri

andmete ja muude tõendite kohaselt ei ole kaebaja ja YY vahel ka vähemalt kaks aastat

väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Pikaajalise kooselu kestuse hulka ei saa

arvata hetkel kantava vanglakaristuse ega ka juba kantud vangistuse aega sõltumata sellest, kui

tihedad on faktiliste abikaasade vahelised suhted ühe poole vangistuses viibimise ajal. Vangla

pole seadnud kahtluse alla väidet, et kaebajal on olnud YY suhe alates 2012. a-st. Kaebaja on

sellest ajast alates viibinud vabaduses kokku 10 kuud ja 11 päeva. Asjaolu, et kaebajale on

12.11.2019 ekslikult võimaldatud pikaajaline kokkusaamine YY-ga, ei muuda vaidlustatud

otsuseid õigusvastaseks ega tähenda, et vastustaja on kohustatud edaspidi kokkusaamist

lubama. Kaebajal ei ole õiguspärast ootust ebaõige halduspraktika jätkamiseks.

2) Lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamine on õigusvastane. VangS § 24 lg 1 kohaselt on

kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma

perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud

kahtlusi. VangS § 24 lg 1¹ sätestab tingimused, mille esinemisel kokkusaamise luba ei anta: kui

kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega (p 1); kokkusaamine võib

ohustada vangla julgeolekut või korda (p 2); kokkusaaja maines on alust kahelda (p 3) või

kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu (p 4). VangS § 6 lg

1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele

ja õiguskorra kaitsmine.

Maine on hinnang objektiivsete kriteeriumite alusel – teiste inimeste arvamus isikust ehk

inimese sotsiaalne maine. Seda kannavad teised inimesed ja avalik arvamus. Vangla on otsuse

tegemisel tuginenud nelja ja kuue aasta tagustele riskihindamise ankeetidele. Sellise

ajavahemiku jooksul võivad inimese käitumine ja õiguskuulekus oluliselt muutuda. Kui

puuduvad täpsemad viited sellele, et YY oleks kaebajale järjepidevalt halba mõju avaldanud

või oleks keegi sellele hiljem viidanud, ei ole nimetatud andmetele tuginemine põhjendatud.

Maines ei anna alust kahelda üksnes isiku karistatus (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019

otsus nr 3-18-1662, p 16). Isiku mainega seonduv tuleb otsustada võimalikult ajakohase teabe

pinnalt. See ei tähenda, et isiku mainet ei saa hinnata ajas kulgevalt, kõrvutades isiku kohta

käivat varasemat ja ajakohast infot ning hinnates selle usaldusväärsust ja elulist usutavust.

Vaidlusaluses asjas on aga vangla tuginenud teabele, mille ajakohasus ei ole teada ning uut,

seda kinnitavat teavet ei ole esitatud. 2019. a riskihindamise ankeet ei võimalda teha järeldusi

YY maine kohta. Sellist teavet ei sisalda ka varasemad ankeedid ning ühtlasi on tegu

aastatetaguse infoga, mida ei ole ajakohase infoga kõrvutatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Tallinna Vangla esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus rahuldati ja mõisteti vastustajalt välja kaebaja

3-20-492

6(8)

kasuks menetluskulu 7,50 eurot, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata

ning menetluskulud kaebaja kanda.

Vastustaja keeldus lühiajalise kohtumise loa andmisest, sest YY viibib kriminaalhoolduse all ja

seetõttu on alust kahelda tema maines. Kui isiku karistatus ei saa olla maines kahtlemise aluseks,

nagu leidis halduskohus, siis oleks vangistuse ühe eesmärgi – isiku õiguskuulekale teele

suunamise (VangS § 6 lg 1) – saavutamine sisuliselt võimatu. Ka õiguskirjanduses on märgitud,

et kokkusaaja maine võib olla kahjustatud mh tema karistatusega. VangS § 24 lg 1 kohaselt on

lühiajalise kokkusaamise esmaseks eelduseks see, et vanglateenistusel ei ole kahtlusi

kokkusaamisele tuleva isiku suhtes. Kohtupraktika on tunnustanud vangla pädevust ja

asjatundlikkust vanglatingimustes ohtude hindamisel, ennetamisel ja abinõude valikul (nt

Riigikohtu 25.10.2012 otsus nr 3-3-1-28-12, p 14). Vanglal on ametnike väljaõppest ja

erialasest kogemusest tulenevalt võimekus hinnata kokkusaamisele soovitava isiku mainet ja

seda, kas kokkusaamine selle isikuga on vanglaväline suhtlus, mis teenib VangS §-s 23 ja § 6

lg-s 1 sätestatud eesmärke.

Vastustaja on arvestanud, et YY on süüdimõistetud isik, kes viibib kriminaalhooldusel kuni

10.05.2021. YY tunnistati süüdi Harju Maakohtu 10.05.2018 otsusega kriminaalasjas nr 1-18-

2574 karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja talle

mõisteti karistuseks vangistus kaks aastat ja kuus kuud. Karistust ei pöörata KarS § 74 lg-te 1

ja 3 alusel täitmisele, kui YY ei pane talle kohtu poolt määratud kolmeaastase katseaja jooksul

toime uut kuritegu ning täidab talle KarS § 75 lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud

kontrollnõudeid ja kohustusi. Seega ei saa tõdeda, et YY puhul on VangS § 6 lg-s 1 sätestatud

eesmärk täidetud, vaid seda saab hinnata pärast kriminaalhoolduse lõppemist. Seega on vangla

teinud otsuse asjakohase teabe pinnalt. YY kriminaalhoolduse lõppedes ei saa välistada, et

vangla otsustab kokkusaamist lubada. Aja jooksul võib inimese käitumine ja õiguskuulekus

muutuda, kuid YY on viimati kriminaalkorras süüdi mõistetud 10.05.2018. Seega ei saa

tõsikindlalt väita, et isik on muutnud oma käitumist ja õiguskuulekust. Keelduva otsuse

tegemiseks VangS § 24 lg 11 p 3 alusel, mis oma iseloomult on prognoosotsus, piisab kahtlusest

kokkusaaja maines. YY ei ole kaebaja lähisugulane ega perekonnaliige, mistõttu pole tegemist

sellise prioriteetse suhtlusega, mida eriliselt soodustada (vrd ka Tallinna Ringkonnakohtu

30.06.2017 otsus nr 3-16-1842). Kaebajal on võimalus YY-ga suhelda telefoni või kirja teel.

7. XX palus jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes lühiajalise

kokkusaamise võimaldamise osas halduskohtu otsuse põhjendustega.

8. XX palus vastuapellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus jäi

rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus täies ulatuses.

Pikaajaliste kokkusaamiste keelamine on õigusvastane. Karistuse kandmise peamine eesmärk

on isiku taasühiskonnastamine. YY on kaebaja abikaasa, kellega tal on lähedased suhted 2012.

a-st. Vabaduses viibides elas kaebaja koos YY-ga. Vastustaja sekkub põhjendamatult kaebaja

perekonnaellu ja see võib viia peresuhete katkemiseni. Varem võimaldati kaebajal YY-ga

kokkusaamist. Tegemist on vanglaametnike kättemaksuga selle eest, et kaebaja kaebas nende

peale Justiitsministeeriumile.

9. Tallinna Vangla palus jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu

otsuse põhjendustega ja jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ja XX vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 24.08.2020 otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).

3-20-492

7(8)

I

11. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja pidi keelduma kaebajale YY-ga pikaajalise

kokkusaamise lubamisest, sest VangS § 25 lg-s 1 sätestatud eeldused on täitmata (vrd

Riigikohtu 01.10.2008 otsus nr 3-3-1-37-08, p 10). Vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust

tuleb hinnata nende andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Puudub vaidlus, et 11.02.2020 ei

olnud kaebaja YY-ga abielus ja neil ei olnud ühiseid lapsi. Seega sõltus pikaajalise

kokkusaamise lubatavus sellest, kas otsuse tegemise ajal oli kaebaja kooselu YY-ga väldanud

vähemalt kaks aastat enne karistuse kandmise algust (VangS § 25 lg 1 teine lause). Halduskohus

arvutas kooselu kestuse õigesti. VangS § 25 lg-s 1 nimetatud kahe aasta hulka ei saa arvata neid

ajavahemikke, mil kaebaja on viibinud vangistuses – seda sõltumata asjaolust, et ta oli

vangistuse ajal YY-ga abielus, samuti sõltumata nende vaheliste suhete iseloomust kaebaja

vangistuse ajal (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2011 otsus nr 3-10-2101). Kaebaja peab

YY oma faktiliseks abikaasaks alates 2011. a-st (apellatsioonimenetluses esitatud seisukohtade

järgi 2012. a-st), kuid vangiregistri andmetel ei ole kaebaja alates 01.01.2011 viibinud

vabaduses kokku kahte aastat. Seega ei saa tema kooselu YY-ga (VangS § 25 lg 1 tähenduses)

olla kestnud vähemalt kahte aastat.

12. Vastustaja möönab, et lubas kaebajale 12.11.2019 ekslikult pikaajalise kohtumise YYga.

Uurimispõhimõttest tulenevalt on vanglal õigus iga kord uuesti hinnata kokkusaaja ja

kinnipeetava faktilise kooselu olemasolu (Riigikohtu 01.10.2008 otsus nr 3-3-1-37-08, p 13).

Vanglal on õigus parandada ka enda varasemaid ekslikke otsuseid. Kaebajal ei ole õigust nõuda

vanglalt eksimuse kordamist.

II

13. VangS § 24 lg 1 ja § 24 lg 11 p 3 alusel võis vastustaja piirata kaebaja lühiajalist

kokkusaamist YY-ga, kui tal oli põhjendatud alus kahelda YY maines. Erialakirjanduse järgi

peetakse neis normides silmas kahtlust, mis annab aluse eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju

kinnipeetavale ning mis seetõttu takistaks kinnipeetava karistuse täideviimise eesmärgi

saavutamist. Kokkusaaja maine võib olla kahjustatud näiteks tema karistatusega, kuritegelike

sidemete tõttu või ka muu negatiivse mõju tõttu kinnipeetavale. Negatiivne mõju võib olla

tingitud ka kinnipeetava või kokkusaaja isiksusest (J. Sootak. Vangistusseadus.

Kommenteeritud väljaanne. Juura 2014, § 24 komm 2.2.2, lk 82).

14. Ringkonnakohus ei sea põhimõtteliselt kahtluse alla vastustaja pädevust ja asjatundlikkust

vanglatingimustes ohtude avastamisel ja ennetamisel, sh lühiajalise kokkusaamise lubamise

otsustamisel (vrd ka Riigikohtu 25.10.2012 otsus nr 3-3-1-28-12, p 14). Kokkusaamise

mittelubamise aluseks olev kahtlus kokkusaaja maines peab aga olema põhjendatud, st

objektiivsete asjaoludega tuvastatav. Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava

suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Kuna

õiguskuulekale käitumisele suunamine ja õiguskorra kaitse on määratlemata õigusmõisted,

tuleb neid igal üksikjuhtumil eraldi sisustada. Lühiajalise kokkusaamise ja kaitstava õigushüve

võimaliku kahjustamise vahel peab olema ka põhjuslik seos (vrd Tallinna Ringkonnakohtu

05.04.2019 otsus nr 3-18-1781, p-d 11 ja 13). Kohtul peab olema võimalik vangla otsustuse

õiguspärasust kontrollida.

15. Vangla on põhjendanud YY kehva mainet sellega, et ta on kriminaalhooldusalune. Selles,

et YY on 10.05.2018 kohtuotsusega kriminaalkorras karistatud ja oli 11.02.2020 seisuga

kriminaalhooldusalune, ei ole vaidlust. Karistatus võib ühe faktilise asjaoluna tekitada kahtluse

kokkusaaja halvas maines. Vastustaja 11.02.20202 otsusest ega 12.03.2020 vaideotsusest ei

selgu aga, kuidas YY kriminaalhoolduse all viibimine avaldab eelduslikult kaebajale sellist

3-20-492

8(8)

kahjulikku mõju, et takistab tema karistuse täideviimise eesmärgi saavutamist. Vastustaja

märgib apellatsioonkaebuses, et kaebajal on võimalik suhelda YY-ga telefoni ja kirja teel.

Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31 lg-te 1 ja 2

järgi toimub lühiajaline kokkusaamine reeglina vanglateenistuja järelevalve all ning läbi

klaasist vaheseina. Kokkusaamisele ei lubata isikut, kes on ilmsete alkoholi- või narkojoobe

nähtudega (VSKE § 36 lg 1). Enne ja pärast kokkusaamist otsitakse läbi nii kinnipeetav kui ka

kokkusaaja ning igasuguste asjade üleandmine teineteisele on keelatud (VSKE § 37 lg-d 2 ja

5). Sellistel asjaoludel ei ole täiendavate põhjendusteta arusaadav, miks pelgalt YY

kriminaalhooldus välistab kaebaja lühiajalise kokkusaamise temaga. Ka kohtumenetluses on

vastustaja esile toonud lühiajalisest kokkusaamisest keeldumise üldisi põhimõtteid, kuid ei ole

seostanud neid konkreetse vaidluse asjaoludega. Muu hulgas ei ole vastustaja veenvalt ära

näidanud, kuidas 2014. a-l koostatud riskihindamise ankeedis märgitud YY väidetav halb mõju

kaebajale on seostatav kriminaalhooldusega, arvestades, et praeguses asjas vaidlustatud

haldusaktis on vangla silmas pidanud YY-le 2018. a-l määratud kriminaalkaristust ning sellega

seotud halba mainet.

III

16. Eelneva

põhjal

tuleb

jätta

vastustaja

apellatsioonkaebus

ja

kaebaja

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastustajal tuleb

lahendada uuesti kaebaja taotlus lühiajaliseks kokkusaamiseks YY-ga.

17. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg-st 1 tulenevalt on menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks

menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine. Vastustaja ei ole väitnud

menetluskulude kandmist ega esitanud kuludokumente. Seega jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda. Kaebaja oli menetlusabi korras

vabastatud vastuapellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest – see kulu jääb riigi

kanda (HKMS § 118 lg 3). Kaebaja ülejäänud võimalikud menetluskulud jäävad tema enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)