1-10-2348/13 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(4)

1-10-2348

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2010. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-10-2348

Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Malle

Preimer

Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming

Tõlk

Marina Lepiksoo

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

15. juuni 2010. a Tallinnas, avalik kohtuistung

Kriminaalasi

P.L süüdistuses KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9

järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 23. veebruari 2010. a otsus kiirmenetluses

lühimenetluse korras

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav P.L

Prokurör

Külli Aasa

Süüdistatav

P.L

xxx elukoht xxxxxxx xxxxxx xx-x, ei tööta, varem 8

korda kriminaalkorras karistatud, viimati 6. veebruaril 2010. a

Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 4 järgi 4

kuu vangistusega, mis asendatud 236 tunni üldkasuliku tööga,

kinni peetud 21. veebruar 2010.a

Kaitsja

Advokaat Toomas Pilt

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 23. veebruari 2010. a otsus P.L suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 2(4)

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 21. juunil 2010. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 23. veebruari 2010. a otsusega kiirmenetluses lühimenetluse korras tunnistati P.L süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistati 7 kuu vangistusega, mida KrMS §

238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 kuud 20 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 7. veebruari (kohtuotsuses ekslikult 6. veebruari) 2010. a otsuse järgi mõistetud ärakandmata karistuse, so 3 kuu 28 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti 8 kuud 18 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus 21. veebruar 2010. a. 2. P.L tunnistati süüdi selles, et olles isikuks, kes paneb süstemaatiliselt toime varavastaseid süütegusid, püüdis 21. veebruaril 2010. a Tallinnas Sõpruse puiesteel asuvast Tiimari kauplusest taas varastada kantseleitarbeid kokku 3716 krooni väärtuses. Kuritegu jäi tema tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, sest turvatöötajad pidasid ta kauplusest väljudes kinni.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes leiab, et tegemist ei ole süstemaatilise vargusega, sest ajavahemikul 6. jaanuarist 2009. a ja 7. veebruarini 2010. a, so kohtuotsuste vahelisel ajal ei ole ta vargusi toime pannud. Ta peab mõistetud karistust põhjendamatult karmiks, sest ta kahetseb puhtsüdamlikult, tema ülalpidamisel on väike laps ning tal on vanaema ja vanaisa, kes vajavad hoolitsust. Taotlev mõistetud vangistusest tingimisi vabastamist või selle asendamist üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö taotlemist põhjendab sellega, et 6. jaanuari 2009. a kohtuotsusega mõistetud üldkasulikku tööd tegi ta korralikult ning mingeid rikkumisi ei esinenud.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni ja taotlesid karistuse mõistmise osas kohtuotsuse tühistamist, prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1 Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et Harju Maakohtu 6. veebruari 2010.a kohtuotsusega mõisteti P.L süüdi varguskatsete korduvas toimepanemises. Vaatamata sellele üritas ta juba 21. veebruaril 2010. a kauplusest Tiimari toime panna uut vargust, mis jäi samuti katse staadiumi. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellandi väitega, et ta ei pane vargusi toime süstemaatiliselt. P.L tööle ei asunud ja varguste toimepanemine on olnud tema peamine sissetulekuallikas. Siinkohal ei oma mingit tähtsust apellandi viide asjaolule, et ta ei ole kahe kohtuotsuse vahelisel ajal kuritegusid toime pannud. Samuti ei ole tähtsust kaitsja poolt viidatud asjaolul, et kahe vargusepisoodi vahele jääv ajavahemik ületab ühte aastat. Oma seisukoha põhjendamiseks viitab kohtukolleegium siinkohal Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. aprilli 2009. a otsuses nr 3-1-1-87-08 avaldatud seisukohale, mille kohaselt süstemaatiline vargus 3(4) eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Süstemaatilise varguse võivad moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole aga süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Kui isik on karistatud varem korduva varguse eest KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, võib teda süstemaatilise varguse eest vastutusele võtta sõltumata varastatu väärtusest. Sel juhul neeldub korduvus süstemaatilisuses ning isiku tegu kvalifitseeritakse üksnes KarS § 199 lg 2 p 9 järgi.

5.2

karistust mõistes on kohus lähtunud KarS §-s

Kohtukolleegium on seisukohal, et P.L-ile

56 sätestatust ning oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. Apellatsioonist ei nähtu, et Harju Maakohus oleks P.L-ile karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust, mistõttu apelleeritud kohtuotsus tuleb jätta muutmata. KrK § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kohus karistas P.L 7 kuu vangistusega, so sanktsiooni alammäära lähedase karistusega. Kuna kohus nõustus asja lahendamisega lühimenetluses, siis lühendati P.L-ile mõistetud karistust veelgi ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti vaid 4 kuud

20 päeva vangistust. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse õigesti, et P.L on varem samalaadsete kuritegude eest korduvalt karistatud, kuid vaatamata sellele jätkab ta kuritegude toimepanemist. Uue kuriteo pani ta toime kaks nädalat pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist. P.L talle kohtu poolt mõistetud üldkasulikku tööd tegema ei asunud ja pani selle tegemise tähtaja jooksul toime uue kuriteo. KarS § 69 lg 7 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, siis asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa vangistusega ja mõistetakse KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus. Seega ei võimalda seadus sellisel juhul süüdistatavale mõistetud karistust teist korda üldkasuliku tööga asendada. Puhtsüdamlikku kahetsust on kohus karistust kergendava asjaoluna juba arvesse võtnud. P.L poolt toime pandud kuriteod on käesoleval ajal laialt levinud ja seetõttu omab talle mõistetud vangistus ka üldpreventiivset eesmärki.

5.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium 13. mai 2004. a otsuses on 3-1-1-40-04 rõhutanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise aluseks on isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks.. KarS § 73 lg 6 kohaselt karistusest tingimisi vabastamist ei kohaldata tahtliku kuriteo toimepannud isikule, keda on karistatud vangistusega. Kuna P.L on varem korduvalt vangistust kandnud, siis ei ole võimalik tema suhtes KarS § 73 alusel karistusest tingimisi vabastamist kohtukolleegiumil isegi kaaluda. 4(4)

5.4

ei ole mõjutanud seadusekuulekalt käituma isegi korduvad

Tulenevalt asjaolust, et P.L

vanglakaristused, siis kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades puudub kohtukolleegiumi hinnangul alus tema suhtes ka KarS § 74 alusel karistusest tingimisi vabastamiseks.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 23. veebruari 2010. a otsus P.L suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Malle Preimer