2-20-11478/28 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2021, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-20-11478

Tsiviilasi

M.V. hagi A.L. vastu põhivõla 17 500 euro, intressi 8900

euro, leppetrahvi 2640 euro, kahju hüvitise 138 euro ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

36 930 eurot 50 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: M.V, isikukood XXX.

Hageja esindaja: T.R.

e-post XXX

Kostja: A.L; isikukood XXX; elukoht XXX.

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt M.V. hagi A.L. vastu põhivõla 17 500 euro, intressi 8900 euro,

leppetrahvi 2640 euro, kahju hüvitise 138 euro ja viivise väljamõistmiseks.

2. Mõista A.L. (L.) M.V. kasuks välja:

2.1. 18 100 eurot 84 senti (sealhulgas põhivõlg 17 500 eurot, kahjuhüvitis 138 eurot ja

viivis alates 9. aprillist 2020 kuni 7. augustini 2020 summas 462 eurot 84 senti);

2.2. viivis tasumata põhivõlalt 17 500 eurolt alates 8. augustist 2020 kuni põhivõla

tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3. Jätta M.V. hagi A.L. vastu rahuldamata osas, milles M.V. palub mõista A.L. välja intressi

8900 eurot, leppetrahvi 2640 eurot ning viivise alates 9. aprillist 2020 kuni 7. augustini

2020 suuremas summas kui 462 eurot 84 senti.

4. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

5. Jätta menetluskuludest 53% A.L. ja 47% M.V. kanda.

6. Mõista A.L. (L.) M.V. kasuks välja menetluskulu 1109 eurot 3 senti.

7. Mõista A.L. (L.) M.V. kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust

kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Pooled võivad esitada otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

1. M.V. (hageja) esitas 7. augustil 2020 Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale hagi A.L. (kostja)

vastu põhivõla 17 500 euro, intressi 8900 euro, leppetrahvi 2640 euro, kahju hüvitise 138 euro

ja viivise väljamõistmiseks.

Hageja väitel pöördus kostja veebruaris 2020 hageja poole sooviga saada hageja käest laenu.

Hageja vastas 19. veebruaril 2020 kostjale, et tal oleks võimalik anda kostjale laenu

17 500 eurot intressiga 3000 eurot tähtajaga üks kuu. Kostja vastas 20. veebruaril 2020 hageja

pakkumusele nõustumusega. Hageja ja kostja sõlmisid XX.XX.XXXX Facebook Messengeri

vahendusel seega laenulepingu. Hageja kandis XX.XX.XXXX kostja arvelduskontole

laenusumma 17 500 eurot. Kostja kohustus laenusumma koos intressiga hagejale tagastama

hiljemalt 20. märtsiks 2020. Hageja rõhutas pärast laenu kostjale ülekandmist kokkuleppe sisu,

so kostja kohustust tagastada 20 500 eurot hiljemalt 20. märtsil 2020. Kostja ei esitanud

kokkulepe sisule vastuväiteid. Kostja pöördus 10. märtsil 2020 hageja poole ja uuris, kas

laenusumma tagastamine oli kokku lepitud 20. kuupäevaks. Hageja kinnitas, et kokkulepitud

summa 20 500 eurot peab laekuma 20. märtsil 2020. Kostja kinnitas 19. märtsil 2020, et kõik

saab 20. märtsi 2020 seisuga lahendatud. Laenusumma tagastamise ja intresside maksmise

kohustus muutus maksetähtpäeva möödumisega 21. märtsil 2020 sissenõutavaks. Kostja ei

täitnud kohustusi.

Kuna kostja ei täitnud kohustusi, sõlmisid pooled suulise maksetähtaja pikendamise ning

lisanduva intressi tasumise kokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt sai uueks maksetähtpäevaks

XX.XX.XXXX ning uueks kohustuse summaks 26 400 eurot. Pooled jätkasid suhtlust

Facebook Messengeri vahendusel. Kostja tunnistas 4. aprilli 2020 vestluses plaanide luhtumist,

mistõttu on rahalise kohustuse täitmine komplitseeritud. Kostja annab hagejale lootust, et

olukord leiab lahenduse. Hageja meenutab 7. aprillil 2020 kostjale kokkulepet, mille kohaselt

peab hiljemalt XX.XX.XXXX laekuma 26 400 eurot. Kostja ei esita kohustuse sisule ega

suurusele vastuväiteid. Pooled kohtusid XX.XX.XXXX ja kinnitasid varasema suulise

pikendamise-lisaintressi kokkuleppe kirjalikus vormis, sõlmides kokkuleppe-võlatunnistuse.

Kostja tunnistas kokkuleppe-võlatunnistusega kohustuse olemasolu hageja ees summas

26 400 eurot, millest 17 500 eurot moodustas laenulepingu järgne põhivõlgnevus ning 8 900

eurot kokkuleppelised intressid. Kokkulepe-võlatunnistus ei ole sõlmitud vaimse vägivalla,

ähvarduse vms viisil. Kostjal oli võimalik jätta see allkirjastamata. Kokkuleppe-võlatunnistuse

põhitingimused olid läbi räägitud, st need ei saanud tulla kostjale kokkulepe-võlatunnistuse

allkirjastamisel üllatusena. Kostja ei ole kokkulepe-võlatunnistust tühistanud. Kokkuleppe-

võlatunnistus on seega kehtiv. Kostja kohustus kokkuleppe-võlatunnistuse p 1.3 ja selle lisaks

oleva maksegraafiku järgi tasuma võlgnevuse hiljemalt kokkuleppe-võlatunnistuse

allkirjastamise päeval, so XX.XX.XXXX. Kokkuleppes-võlatunnistuses sisalduv võlasumma

26 400 eurot muutus sissenõutavaks XX.XX.XXXX.

Tehingud ei ole heade kommetega vastuolus. Kostja kohustus laenulepingu kohaselt tasuma

intressina 3000 eurot, millele vastab intressimäär 0,57143 % päevas ehk 17,14 % kalendrikuus

ehk 209,14 % aastas. Sellega oleks intressi tasumise kohustus piirdunud, kui kostja oleks

kohustuse XX.XX.XXXX täitnud. Laenuks anti suur summa. Laen anti tagatiseta. Suurema

riskiga tehingu puhul on õigustatud teenida rohkem tulu. Kuna kostja ei täitnud laenulepingut

kohaselt, leppisid pooled kokku maksetähtpäeva pikendamises ja lisaintressides. Pooled

sõlmisid suulise kokkuleppe, mille kohaselt kostja kohustus tagastama hagejale hiljemalt

10. aprillil 2020 laenu põhisumma 17 500 eurot, intressi summas 3000 eurot ja lisaintressi

5900 eurot.

Pooled

vormistasid

XX.XX.XXXX

selle

kokkuleppe

kirjaliku

kokkuleppe-võlatunnistusena koos kohustusega tasuda kogu võlgnevus XX.XX.XXXX .

Kostja kohustus tasuma hagejale intressi perioodi 20. veebruar 2020 kuni 8. aprill 2020 eest

kokku 8900 eurot, millele vastab intressimäär 1,038 % päevas ehk 379,908 % aastas. Ainuüksi

kõrge intress ei muuda tehingut heade kommetega vastuolus olevaks.

Kostja ise pöördus laenu saamiseks hageja poole. Kostjal oli hageja poolt pakutavate

laenutingimuste sobimatuse korral võimalik jätkata laenupakkuja otsinguid ning jätta hagejaga

laenuleping sõlmimata. Kostja aga kinnitas pakutud laenutingimuste sobivust. Kostja pidas

hageja pakutud laenutingimusi seega mõistlikeks. Kostja ei esitanud hagejale kohtueelselt

pretensioone laenulepingu tingimuste, nende mõistlikkuse ning seadusele vastavuse osas.

Kostja väitis kohtuväliselt, et nõue on tasutud. Kostjal oli seega valmisolek ning finantsiline

võimekus laenukohustust laenulepingus kokkulepitud tingimustel täita. Eluliselt on kummaline,

et kostja esmalt nõustub talle esitatud laenupakkumisega, aga ajal, mil ta peaks laenu tagasi

maksma, eitab kokkuleppeid ja peab neid ebasoodsaks. Kostja ei kasutanud pärast

maksetähtpäeva saabumist võimalust kohustusest vabaneda laenu refinantseerimise vms teel.

Kostjale oli teada, mis tingimustel ta laenu võtma asus ja mis tingimustel ta seda pikendada

soovis. Kostja on kogenud ettevõtja ning orienteerub hästi lepingulistes suhetest ja rahalistes

küsimustes. Kostjal ei olnud laenu võtmiseks ega võlatunnistuse andmiseks sundolukorda ega

muud sellist mõju. Kostja ei ole seda tõendanud. Kostjaga olid kõik tingimused enne laenu

andmist läbi räägitud. Hagejal ei olnud muud moodi võimalik asjast aru saada kui, et tingimused

sobisid kostjale. Kuni võlatunnistuse andmiseni oli kostja alati kõigega nõus. Kostja seisukohad

muutusid hageja poolt nõuete esitamisel. Pooled olid sugulussuhetes ning hageja oli kostjale

varemgi laenu andnud. Sellest oli poolte vahel tekkinud usaldus.

Lepingule ei kohaldu tarbijakrediidilepinguid reguleerivad sätted. Hageja ei tegele pidevalt

laenude andmisega. Pooled on füüsilised isikud ehk võrdsel positsioonil teineteise suhtes.

Hagejal ei olnud laenuandjana kohustust veenduda kostja maksevõimelisuses.

Lepingule ei kohaldu tüüptingimuste regulatsioon. Hageja ei tegele elukutseliselt

laenuandmisega ega oma sel alal tegutsevat äriühingut. Hageja ei kasuta tüüptingimustel

põhinevaid lepinguid. Hageja koostas dokumendid nii nagu oskas ja guugeldades infot leidis.

Tegemist oli juhusliku laenutehinguga, mistõttu nii XX.XX.XXXX sõlmitud laenuleping kui

XX.XX.XXXX sõlmitud kokkulepe-võlatunnistus sõlmiti suunitlusega reguleerida üksnes

konkreetset võlasuhet. Kostja aktsept ja kostja omakäeline allkiri kokkuleppe-võlatunnistusel

väljendavad kostja nõustumist lepingutingimustega. Kostja ei soovinud lepingust taganeda või

võlatunnistust tühistada põhjustel, et ta ei saanud tegelikult nende sisust aru.

Kokkulepe-võlatunnistus

on

deklaratiivne

võlatunnistus.

Kokkuleppe-võlatunnistuse

sõlmimisega ei loodud uut, iseseisvat kohustust. Kogu kokkuleppe-võlatunnistuse sisuks olev

võlgnevus tuleneb XX.XX.XXXX poolte vahel sõlmitud laenulepingust.

Kostja kohustub kokkuleppe-võlatunnistuse p 1.5 kohaselt tasuma hagejale viivist 0,3 % nõude

jäägilt päevas. Hageja arvestab viiviseid põhinõude 17 500 euro jäägilt alates selle

sissenõutavaks muutumisest 9. aprillil 2020 kuni 7. augustini 2020 määras 0,3 % päevas, kokku

6352 eurot 50 senti. Hageja soovib põhivõlalt viivise väljamõistmist ka alates 8. augustist 2020

kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Pooled leppisid kokkuleppe-võlatunnistuse punktis 1.6 kokku leppetrahvis 10 % kokkuleppe-

võlatunnistuse nõude jäägist, so 2640 eurot. Kokkuleppe-võlatunnistuse kohaselt tekib hagejal

leppetrahvi nõudmise õigus, kui kostja ei täida oma kohustust 30 päeva jooksul alates

kokkuleppe-võlatunnistuse

järgse

nõude

sissenõutavaks

muutumisest,

so

hiljemalt

8. mail 2020. Kostja ei täitnud oma kohustust 8. mail 2020. Hageja esitas 16. juuli 2020

nõudeavaldusega kostjale leppetrahvi nõudmise hoiatuse. Kostja ei tasunud nõuet hoiatuses

märgitud tähtajaks, so 21. juuliks 2020. Hageja esitas 4. augustil 2020 kostjale leppetrahvi

tasumise nõude. Leppetrahvi nõue esitati kostjale mõistliku aja jooksu. Leppetrahvi nõue

saadeti e-postiga samale e-postiaadressile, millelt hageja lepinguline esindaja ja kostja olid

mõned päevad varem kirjavahetust pidanud. Leppetrahvi nõude saatmisele ei järgnenud

kättetoimetamise võimatuse teadet. Leppetrahvi nõude kättesaamist võib eeldada.

Viivise ja leppetrahvi vähendamine ei ole põhjendatud. Kostja ei esitanud vastavaid asjaolusid.

Laenu ja intresside tagasimakse tähtaja pikendamisest hoolimata ei täitnud kostja oma

lepingulisi kohustusi. Kostja rikkumine oli ilmne. Kostja ei näidanud olukorra lahendamiseks

initsiatiivi. Konstruktiivsete kohtuväliste läbirääkimiste pidamine ei olnud enam mõeldav.

Lepingulise esindaja kaasamine oli seega põhjendatud. Kui kostja poleks lepingulisi kohustusi

rikkunud ja pooled oleksid võlaküsimuse omavaheliselt suutnud lahendada, ei oleks hageja

pidanud lepingulist esindajat kaasama ega seetõttu täiendavat kulu kandma. Kostja põhjustas

hagejale kohustuste täitmata jätmisega seega kahju, mis seisneb õigusteenusele tehtud

kulutustes 138 eurot. Kulud tekkisid kohtueelses menetluses ühe tunni ulatuses õigusabiteenuse

osutamisest. Õigusabiteenus hõlmas dokumentatsiooni analüüsi, nõudeavalduse koostamist ja

kostjaga kirjavahetuse pidamist. Hageja lepingulise esindaja osutatava õigusabiteenuse hind on

115 eurot/tund, millele lisandub käibemaks. Hageja on esindajale kulud tasunud.

2. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei ole hagejaga XX.XX.XXXX Facebook Messengeri vahendusel laenulepingut

sõlminud. Laenulepingul ei olnud väidetud tähtaega 20. märts 2020.

Kostja ei tunnistanud XX.XX.XXXX võlatunnistusega varasemat võlgnevust. Tegemist on

seega konstitutiivse võlatunnistusega. Konstitutiivne võlatunnistus sõlmitakse aluskohustuse

kõrvale. See peaks olema sõlmitud mingi ühise (kas majandusliku või muu) eesmärgi

saavutamiseks olukorras, kus pooltevahelises suhtes algset kohustust ei ole, kuid nad soovivad

sellele asjaolule vaatamata tekitada ühele võlatunnistuse poolele varalise kohustuse. Hageja ei

põhista, mis oli võlatunnistuse andmiseks ühine majanduslik või muu eesmärk.

Kokkuleppes-võlatunnistuses on numbriliselt fikseeritud 26 400 eurot, aga sõnaliselt sulgudes

11 400 eurot. Hageja ei saa väita, et kostja tunnistas just 26 400 eurot, mitte aga 11 400 eurot.

Kokkuleppes-võlatunnistuses ei ole märgitud, et tunnistatakse XX.XX.XXXX laenulepingust

tulenevaid kohustusi. Hagile on lisatud kaks maksekorraldust kogusummas 17 500 eurot, kuid

võlatunnistuses fikseeritud summad on 11 400 ja 26 400 eurot. Hageja ei tõendanud, et pooled

sõlmisid intressikokkuleppe 8900 euro osas. Keegi ei sõlmiks laenulepingut intressiga 8900

eurot kuus.

Kostjal oli hagejaga mitmeid rahalisi arveldamisi, mille raames kostja laenas hagejale raha.

XX.XX.XXXX ülekanded võisid olla hageja poolt raha kostjale tagastamine.

Kostja allkirjastas XX.XX.XXXX kokkuleppe-võlatunnistuse vaimse surve all, mille tekitasid

kostjale hageja palgatud pätid, kes käisid kostjat füüsilise vägivallaga ähvardamas ja kellele

kostja juba maksis sularahas ca 25 000 eurot. Kostjal ei olnud ega ole ka praegu ettekujutust,

millist võlga kostja XX.XX.XXXX dokumendis tunnistas. Kostja oli sunnitud dokumendi

allkirjastama.

Kokkuleppes-võlatunnistuses nimetatud summad ei ole õiged. Kostja ei ole laenu summas

26 400 eurot saanud ega intressikokkulepet summas 8900 eurot sõlminud.

Kokkulepe-võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel ja tühine. Kostja ei ole läbi rääkinud

leppetrahvi (10 %) ega viivise määra (0,3 % päevas). Kui kohus leiab, et võlatunnistus on

kehtiv, palub kostja leppetrahvi ja viivise vähendamist mõistliku määrani. Kostjat ei teavitatud

leppetrahvist mõistliku aja jooksul.

Kostja leiab, et hageja poolt esitatud SMS-id ei kajasta sellist sisu, nagu hageja soovib neile

anda. Neist ei ole näha, mis kuupäevadel ja kelle vahel vestlus toimus. Need on poolikult

esitatud, mistõttu on keeruline mõista nende konteksti.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Pooled vaidlevad esiteks selle üle, kas ja millistel tingimustel nad sõlmisid laenulepingu.

3.1. Leping sõlmitakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 järgi pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumus (ofert) on VÕS § 16 lg 1

järgi lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja

(oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult

seotud. Nõustumus (aktsept) on VÕS § 20 lg 1 järgi otsese tahteavaldusega või mingi teoga

väljendatud nõusolek sõlmida leping. Leping on VÕS § 9 lg 2 järgi pakkumusele nõustumuse

andmisega sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai.

3.2. Hageja ja kostja vahelise Facebook Messengeri väljavõtte kohaselt pakkus hageja

19. veebruaril kostjale 17 500 eurot intressiga 3000 eurot ja tagasimakse tähtajaga üks kuu (tl

67). Kostja vastas 20. veebruaril: „20märts hiljemalt tagasi 20,5 ja fikseeritud. …“. Kostja

selgitas ka, et ta saab märtsi teisel nädalal XXX raha peale ning et ehk sealt tuleb hagejale

tagasimakse (tl 68). Hageja märkis XXX veebruaril kell 13:36: „Esimene osa 8750 läks teele.

Teine osa ka sul peal 8750. Kokku siis 17 500.- ja hiljemalt XXX 20 500 tagasi“ (tl 69). Kohtule

esitatud maksekorraldustelt nr XXX ja XXX nähtub, et hageja kandis XX.XX.XXXX kostjale

kell 13:42 ja 13:44 kahe maksena 8750 eurot ja 8750 eurot. Kohus ei nõustu kostjaga, et

Facebook Messengeri vestluse väljavõtetelt ei ole aru saada, millal ja kelle vahel vestlus toimus.

Facebook Messengeri vestluse väljavõtetel on lepingu sõlmimise tahteavalduste vahetamist

puudutavate postituste juures märgitud kuupäevad ning ka vestluse osapoolena kostja. Kohtul

ei ole vestluse sisu arvestades alust arvata, et vestluse teine osapool võiks olla keegi muu kui

hageja. Seda eriti arvestades asjaolu, et vahetult enne raha hageja poolt kostjale ülekandmist,

kinnitab vestluse teine osapool, et raha läks teele täpselt samal viisil, nagu see tegelikkuses

hageja poolt kostjale üle kanti (so kahe 8750 euro suuruse osamaksena). Kostja ei esitanud

kohtule enda väljavõtet vestlusest, mille osapooleks ta on. Kostja ei esitanud seega tõendeid,

mis võimaldaksid järeldada, et hageja ja kostja vahelises Facebook Messengeri väljavõttes ei

kajastu poolte tahteavaldused laenulepingu sõlmimiseks. Kostja ei tõendanud ka oma väidet, et

hageja poolt kostjale 17 500 euro kandmine oli kostja poolt hagejale antud raha tagastamine,

mitte hageja poolt kostjale laenu andmine. Kohus leiab seega, et hageja ja kostja vahelise

Facebook Messengeri vestluse väljavõtete ja kohtule esitatud maksekorraldustega on

tõendatud, et hageja ja kostja sõlmisid 20. veebruaril 2020 VÕS § 396 lg 1 mõttes laenulepingu,

mille kohaselt hageja kohustus andma kostjale laenu 17 500 eurot ning kostja kohustus laenu

koos intressidega summas 3000 eurot hagejale tagasi maksma hiljemalt 20. märtsil 2020.

3.3. Hageja väitel sõlmisid pooled suulise maksetähtaja pikendamise ning lisanduva intressi

tasumise kokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt sai uueks kohustuse summaks 26 400 eurot (laenu

põhiosa 17 500 eurot, algne intress 3000 eurot ja täiendav intress 5900 eurot) ning uueks

maksetähtpäevaks 10. aprill 2020.

Hageja ja kostja vahelise Facebook Messengeri vestluse väljavõtete kohaselt kirjutab hageja

30. märtsil kostjale: „Lihtsalt meeldetuletuseks et järgmiseks reedeks 10 ndaks peavad kõik

rahad tagasi makstud olema 24 000 + 10% (2400) ehk siis 26 400 rohkem ei mingit

veiderdamist! Siis teate arvestada sellega!“(tl 71). Hageja kirjutab 3. aprillil uuesti kostjale:

„On teil selgunud mis päevaks rahad tagasi kannate? Ärge viimasele minutile jätke! Järgmine

reede 10 aprill viimane tähtaeg nagu kokkulepitud sai sinu ja S. Nädal vee aega aga mida varem

kaelast ära seda parem. Seda enam edasi lükata ei saa.“ (tl 72). Kostja kirjutab 4. aprillil

hagejale vastu: „Ma olen aru saanud Sinust juba mis ajaks ja kui kindlalt peab see olema tagasi

makstud. Sa ei pea seda korrutama. Oleks ma 3kuud tagasi teadnud et tänaseks on kõik kokku

varisenud, ei oleks küsinudki. Ma ei ole täna pead liiva alla pannud ja sind eiranud vaid tegelen

lahendamisega“ (tl 73). Hageja kirjutab 7. aprillil kostjale: „Täna juba teisipäev ja midagi pole

tulnud kas te teete nalja w. Paar päeva aega ainult siiani ei midagi nii ei saa. Reede hommikuks

peavad rahad 26 400. – minu SEB konto peal olema nii et tegelege sellega kiirelt!!!“ (tl 74).

Poolte vahelise Facebook Messengeri vestluse väljavõte kinnitab seega, et hageja pikendas

laenu tagasimaksmise tähtaega kuni 10. aprillini 2020 ning soovis selle eest kokku suurema

summa, so 26 400 euro maksmist. Kostja ei vaielnud sellele vastu, vaid kinnitas, et saab aru,

mis ajaks ja kui kindlalt peab olema raha tagasi makstud. Kohus leiab sellest tulenevalt, et

pooled sõlmisid maksetähtaja pikendamise ja lisanduva intressi tasumise kokkuleppe, mille

kohaselt kostja pidi hagejale tagastama kokku 26 400 eurot hiljemalt 10. aprillil 2020.

3.4. Sellise kokkuleppe olemasolu kinnitab ka poolte vahel XX.XX.XXXX sõlmitud

kokkulepe-võlatunnistus nr XXX. Kokkuleppe-võlatunnistuse punktist 1.1 nähtub, et kostja

kinnitab ja tunnistab vaieldamatult ning tagasivõtmatult oma võlgnevust hageja ees

kokkuleppe–võlatunnistuse dateerimise päeva seisuga fikseeritud summas 26 400,00 (üksteist

tuhat neli sada eurot koma null eurosenti). Kokkuleppes-võlatunnistuses on võlasummaks

numbriliselt märgitud alati 26 400 eurot (vt kokkuleppe-võlatunnistuse p-d 1.1, 1.3 ja lisa 1).

Kokkuleppes-võlatunnistuses on võlasummaks sõnaliselt kahes kohas märgitud „üksteist tuhat

neli sada eurot koma null eurosenti“ (kokkuleppe-võlatunnistuse p-d 1.1 ja 1.3) ja ühes kohas

„kakskümmend kuustuhat neli sada eurot koma null eurosenti“ (vt kokkuleppe-võlatunnistuse

p 1.3).

Hageja väitel tunnistas kostja kokkuleppes-võlatunnistuses pooltevahelisest laenulepingust

ning selle muutmise kokkuleppest tulenevat võlgnevust, so tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega. Kostjal väitel ei ole tal ettekujutust, millist võlga ta XX.XX.XXXX

dokumendis tunnistas. Kokkuleppe-võlatunnistuse sõlmimisele eelnes pooltevaheline

Facebook Messengeri vestlus, mis puudutas pooltevahelist laenulepingut ja sellest tulenevat

laenu tagasimaksmise kohustust. Pooltevahelises Facebook Messengeri vestluses märgiti

laenulepingust ja selle pikendamise kokkuleppest tuleneva võla summana 26 400 eurot. See

vastab kokkuleppe-võlatunnistuses märgitud võla summale 26 400 eurot. Asja materjalidest ei

nähtu, et hageja ja kostja vahel oleks olnud muid võlasuhteid, mille alusel kostja oleks

võlgnenud hagejale 26 400 või 11 400 eurot. Kohus leiab, et kokkuleppe-võlatunnistuse

sõlmimisele eelnenud pooltevahelise Facebook Messengeri vestluse ja kokkuleppe-

võlatunnistuse alusel on tõendatud, et pooled soovisid kokkuleppe-võlatunnistusega kinnitada

laenulepingust ja selle pikendamise kokkuleppest tulenevat olemasolevat võlga ja lihtsustada

kostja poolt vastuväidetest loobumisega võla sissenõudmist. Kokkuleppe-võlatunnistus on

seega deklaratiivne võlatunnistus, mille alusel kostja tunnistas laenulepingust ja selle

pikendamise kokkuleppest tulenevat võlga.

Kohtu hinnangul oli poolte tahe suunatud 26 400 euro suuruse, mitte 11 400 euro suuruse võla

tunnistamisele. Asjaolule, et poolte tahe oli suunatud 26 400 euro suuruse võla tunnistamisele,

viitab pooltevaheline Facebook Messengeri vestlus ning vahetult pärast seda sama summa

märkimine kokkuleppe-võlatunnistuses tunnistatava võla summana. Ainuüksi asjaolust, et

kokkuleppes-võlatunnistuses on 26 400 euro taha kahes kohas sulgudes kirjutatud „üksteist

tuhat neli sada eurot koma null eurosenti“, ei saa järeldada, et võlga oleks tunnistatud üksnes

selles ulatuses. Asja materjalidest ei nähtu, et Facebook Messengeri vestluse ja kokkuleppe-

võlatunnistuse sõlmimise vahelisel ajal oleks kostja võlasumma vähenenud. Kohtu hinnangul

on kokkuleppe võlatunnistuse tekstis märgitud „üksteist tuhat neli sada eurot koma null

eurosenti“ tunnistatava võla numbrilise summa ekslik sõnaline tähistus, mitte summa, mille

tunnistamisele oli poolte tegelik tahe suunatud.

Kostja väitel on kokkulepe-võlatunnistus konstitutiivne võlatunnistus. Samas, asja

materjalidest, sh kostja väidetest ei tulene, et pooltel oli tahe siduda end just abstraktse

kohustusega, st nende eesmärgiks oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Kostja väide, et

kokkulepe-võlatunnistus on konstitutiivne võlatunnistus, ei lükka seega ümber kohtu järeldust

selle kohta, et kokkulepe-võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus, mille alusel kostja

tunnistas laenulepingust ja selle pikendamise kokkuleppest tulenevat võlga 26 400 euro

ulatuses.

4. Kohus kontrollib järgnevalt eelnevalt nimetatud tehingute tühisust. Kohus peab tehingute

tühisust kontrollima omal algatusel. Selleks ei ole vaja kostja vastuväidet (vt Riigikohtu

13. novembri 2020 lahend tsiviilasjas nr 2-15-505, p 20.3). Deklaratiivse võlatunnistuse

kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne).

Kui tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus

(vt Riigikohtu 9. oktoobri 2007 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 17). Kohus kontrollib seega

esmalt hageja ja kostja vahel XX.XX.XXXX sõlmitud laenulepingu ja selle pikendamise

kokkuleppe tühisust. Kui need tehingud on tühised, siis on Riigikohtu praktika kohaselt tühine

ka XX.XX.XXXX deklaratiivne võlatunnistus.

4.1. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 järgi tühine. Riigikohus on korduvalt leidnud, et olukorras, kus

krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas

erakordselt suures ulatuses, on õigustatud tehingu heade kommete vastaseks lugemine

TsÜS § 86 lg 1 alusel ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Riigikohtu hinnangul on

vähemalt eelduslikult sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kuus korda (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014 lahend tsiviilasjas

nr 3-2-1-133-14, p 9, 12. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14, p 19;

5. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22).

Hageja väitel olid pooled laenulepingu sõlmimisel võrdses positsioonis, so tegemist oli

füüsiliste isikutega. Hageja väitel on kostja kogenud ettevõtja, kes orienteerub hästi

lepingulistes suhetes ja rahalistes küsimustes (tl 76 pöördel). Samas ei väida hageja ega ka

kostja, et kostja oleks laenulepingu sõlminud oma majandus- ja kutsetegevuse raames. See ei

järeldu ka kohtule esitatud tõenditest. Kohus leiab sellest tulenevalt, et laenuleping ei

seondunud kostja iseseisva majandus- ega kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja oli laenulepingu

sõlmimisel VÕS § 1 lg 5 mõttes seega tarbija positsioonis.

Laenulepingu kohaselt pidi kostja alates raha saamisest XX.XX.XXXX kuni selle esialgse

tagastamise tähtajani 20. märtsil 2020 tasuma intressi 3000 eurot, so intressimäär oli ligikaudu

209 % aastas. Laenulepingu muutmise kokkulepe sõlmiti, kuna kostja jäi laenu

tagasimaksmisega võlgu, so hiljemalt alates XX.XX.XXXX. Laenulepingu muutmise

kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma põhivõla 17 500 eurot, varasema intressi 3000 eurot ja

lisaintressi 5900 eurot, so kokku 26 400 eurot. Kostja pidi laenulepingu muutmise kokkuleppe

järgi tasuma alates XX.XX.XXXX kuni XX.XX.XXXX intressina 5900 eurot. Laenulepingu

muutmise kokkuleppe järgne intressimäär oli seega ligikaudu 617 % aastas. Eesti Panga

koduleheküljel avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli

laenulepingu ja selle muutmise kokkuleppe sõlmimise ajal 20,61 % aastas. Laenulepingust

tulenev intressimäär oli seega enam kui 10 korda suurem kui samal ajal eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kogu kulukuse määr. Laenulepingu muutmise kokkuleppest tulenev

intressimäär oli aga enam kui 29 korda suurem kui samal ajal eraisikutele antud tarbimislaenude

krediidi kogu kulukuse määr. Pooltele laenulepingust ja selle muutmise kokkuleppest

tulenevate kohustuste väärtus on seega heade kommete vastaselt tasakaalust väljas sedavõrd

suures ulatuses, et mõlemad tehingud on TsÜS § 86 lg 1 alusel tühised.

4.2. Tehing on TsÜS § 86 lg 2 järgi heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või

peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui 1) tehing on

tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui

vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas,

eeldatakse TsÜS § 86 lg 3 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.

Kuna kohus tuvastas eelnevalt, et laenulepingust ja selle muutmise kokkuleppest tulenevate

kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, peab hageja

TsÜS § 86 lõikes 3 sätestatud eelduse ümber lükkama, so tõendama, et ta ei teadnud ega

pidanudki laenulepingu ja selle muutmise kokkuleppe sõlmimise ajal teadma kostja

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.

Asjaolu, et laenuvõtja sai laenutingimustest aru ja nõustus nendega laenu saamise eeldusena, ei

välista laenuintressi liigkasuvõtjalikkust, laenuvõtja sundolukorda ega ka laenuandja

teadlikkuse eeldust sundolukorra kohta (vt analoogilise olukorra kohta Riigikohtu 5. märts 2014

lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 18 jj). Hageja väide, et kostja pidi tõendama sundolukorra

olemasolu, ei ole seega õige (see on tuletatav ka hageja enda poolt viidatud Riigikohtu

17. juuni 2011 lahendist nr 3-2-1-49-11).

Hageja ja kostja vahelise Facebook Messengeri vestluse väljavõtete kohaselt kirjutas hageja

enne laenupakkumise tegemist kostjale: „… Mõtle välja palju sul vaja kui pikaks ajaks kuidas

tagasimaksmine toimud jne. Siis vaatame edasi mis teha kannatab. Midagi peame välja

mõtlema. Aga tahan siis teada täpselt kellele ja kui suured on võlad ja kus tulevad sinu

tagasimakseks rahad Enam ei mingit jama!“(tl 67). Kostja vastas XXX laenulepingu

sõlmimiseks nõusolekut andes: „Praeguste tüüpidega võib tõusta see mul suureks. 20märts

hiljemalt tagasi 20,5 ja fikseeritud. Saan kaelast siin need jobud. Märtsi teisel nädalal saan

majale raha peale ehk sealt tuleb Sulle tagasimakse. Siis saan rahulikult teha edasi nii et ei

kollita keegi“ (tl 68). Hageja teadis seega juba kostjaga laenulepingu sõlmimise ajal, et kostjal

on võlad ja mingid jobud kaelas, kellest kostjal on vaja vabaneda. Hageja teadis laenulepingu

sõlmimise ajal ka seda, et allikas, kust kostja peaks saama hagejale tagasimaksmiseks lühikese

ajaga niivõrd suure summa, ei ole kindel. Hagejal pidi juba algse laenulepingu tagasimaksmise

tähtajaks, so XX.XX.XXXX olema selge, et märtsi teisel nädalal maja peale tulema pidanud

rahast ei tulnud hagejale tagasimakset, kuid sellele vaatamata hageja pikendas laenu

tagasimaksmise tähtaega ja küsis selle eest kordades suuremat intressi. Hageja ja kostja

vahelisest Facebook Messengeri vestlusest järeldub pigem, et hageja pidi laenulepingu ja selle

muutmise kokkuleppe sõlmimise ajal olema teadlik kostja sundolukorrast. Hageja ja kostja

vaheline Facebook Messengeri vestlus ega asjas esitatud muud tõendid ei lükka antud juhul

ümber TsÜS § 86 lõikest 3 tulenevat eeldust, et hageja teadis või pidi laenulepingu ja selle

muutmise kokkuleppe sõlmimise ajal teadma kostja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Laenuleping ja selle muutmise kokkulepe

on TsÜS § 86 lõigete 1-3 alusel tühine.

5. Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise

tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Kuna laenuleping ja selle muutmise kokkulepe on tühine, ei saa hageja nõuda

laenulepingu ja selle muutmise kokkuleppest tuleneva võlgnevuse kinnitamiseks sõlmitud

XX.XX.XXXX deklaratiivse võlatunnistuse alusel kohustuse täitmist. XX.XX.XXXX

deklaratiivne võlatunnistus on samuti tühine (vt ülal p 4). Hagejal on samas TsÜS § 84 lg 1

ning VÕS § 1028 lg 1 ja 1032 lg 1 järgi võimalik nõuda kostjalt kostjale laenuna üleantud

summa, so 17 500 euro tagastamist. Alusetu rikastumise teel saadu tuleb VÕS § 82 lg 3 järgi

tagastada mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast alusetu rikastumise võlasuhte tekkimist,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kohus leiab, et mõistlik aeg

tühisest laenulepingust tuleneva laenusumma tagastamiseks on antud juhul aeg, mille pooled

leppisid laenu tagastamiseks kokku, so XX.XX.XXXX. Hageja nõue laenu tagastamiseks

muutus VÕS § 82 lg 7 alusel seega sissenõutavaks 9. aprillil 2020. Kostja väitel on ta raha

hagejale tagastanud. Kostja ei ole selle kohta samas tõendeid esitanud. Hageja nõue 17 500 euro

saamiseks tuleb seega rahuldada.

6. Hageja ja kostja vahel sõlmitud intressikokkulepe on tühine. Hageja ei saa sel alusel kostjalt

intressi nõuda. Raha kasutamise ajal oli VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud seadusjärgne intressimäär

0 %. Hageja ei saa kostjalt seega nõuda ka seadusjärgset intressi. Hageja nõue intressi 8900

euro väljamõistmiseks tuleb seega jätta rahuldamata.

7. Kuna laenuleping ja selle muutmise kokkulepe on tühine, on laenulepingu ja selle muutmise

kokkuleppest tuleneva võlgnevuse kinnitamiseks XX.XX.XXXX sõlmitud deklaratiivne

võlatunnistus samuti tühine. Tehingu ühe osa tühisus ei too TsÜS § 85 järgi kaasa teiste osade

tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.

Kohus leiab, et olukorras, kus laenu ja intresside tagasimaksmise kokkulepe on tühine, on

tühine ka laenu tagasimaksmisega viivitamise eest ettenähtud viivise- ja leppetrahvikokkulepe,

kuivõrd viivise- ja leppetrahvikokkulepe on seotud laenu tagasimaksmise kokkuleppega ning

neid ei oleks eraldi ilma laenu tagasimaksmise kokkuleppeta olnud võimalik sõlmida.

7.1. Kuna viivise kokkulepe on tühine, saab hageja VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda kostjalt viivist

üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras. Hageja võib nõuda kostjalt

VÕS § 113 lg 1 ja 2 järgi viivist alates 17 500 euro tagasi nõudmise tähtaja möödumisest, so

9. aprillist 2020, kuni 7. augustini 2020 summas 462 eurot 84 senti. Hageja võib nõuda kostjalt

alates 8. augustist 2020 kuni 17 500 euro tagastamiseni VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud määras. Hageja viivisenõue tuleb nimetatud osas

rahuldada ja jätta ülejäänud osas rahuldamata. Kuna leppetrahvi kokkulepe on samuti tühine

(vt ka VÕS § 163), tuleb hageja leppetrahvi nõue 2640 eurot jätta VÕS § 158 lg 1 alusel

rahuldamata.

8. Kuna kohus leidis eelnevalt, et kokkuleppe-võlatunnistuses sisalduvad viivise ja leppetrahvi

kokkulepped on tühised, ei kontrolli kohus, kas need kokkulepped on ka tühised

tüüptingimused. Kohus ei kontrolli sel põhjusel ka kostja väiteid seoses sellega, et kostja on

tehingud ähvarduse ja vägivalla mõjul tühistanud. Kohus märgib, et kostja ei esitanud ühtegi

tõendit selle kohta, et ta oleks tehingud tühistatud. Kuna leppetrahvi nõue jäi rahuldamata, ei

ole vajalik käsitleda leppetrahvi vähendamist puudutavaid väiteid. Kohtu hinnangul ei ole

kostjalt hageja kasuks välja mõistatud seadusjärgse viivise vähendamine põhjendatud. Seda

eriti olukorras, kus kostja ei toonud välja ega tõendanud viivise vähendamise aluseks olevaid

asjaolusid.

9. Kohus tuvastas eelnevalt, et pooltevahelised lepingud on tühised. Hageja ei saa nõuda kostjalt

lepingu ja VÕS § 115 lg 1 alusel seega kahju hüvitamist. Kostjal oli samas VÕS § 1028 lg 1 ja

§ 1032 lg 1 järgi kohustus tagastada hagejale tühise tehingu alusel saadud raha. Kostja ei teinud

seda pikemat aega. Kohus leiab, et olukorras, kus kostja rikub pikemat aega seadusest tulenevat

kohustust tagastada hagejale alusetult saadud raha, on kohtueelses menetluses lepingulise

esindaja kaasamine põhjendatud. Lepingulise esindaja kaasamine võimaldab koostada selge

nõudeavalduse ja seeläbi võib-olla vältida kohtumenetlust. Kui kostja ei oleks oma seadusest

tulenevat kohustust rikkunud ja hagejale raha tagastanud, ei oleks lepingulise esindaja

kaasamine ega sellega seotud kulude kandmine olnud vajalik. Hagejal tekkis lepingulise

esindaja kaasamise, so tema poolt nõudekirja koostamise ja kostjale edastamise, tõttu kahju

138 eurot koos käibemaksuga (tl 15 - 20). Hageja on füüsiline isik. Hageja ei ole

käibemaksukohustuslane ega saa käibemaksu tagasi arvestada (tl 88 pöördel). Käibemaks on

seega hageja kahju. Kostja ei esitanud kahju olemasolu ega suuruse osas vastuväiteid. Hagejal

on VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, 1050 ja § 128 lg 3 alusel seega õigus nõuda kostjalt kahju

138 euro hüvitamist. Kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. Kohus rahuldas hagi ligikaudu 53 % ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1

alusel 53 % ulatuses kostja ja 47 % ulatuses hageja kanda.

11. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud riigilõiv hagiavalduse

esitamise eest 1000 eurot ja esindajatasu 1428 eurot 30 senti, kokku 2428 eurot 30 senti.

12. Riigilõiv 1000 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja

esitas hagi laenulepingust tuleneva laenu, intressi, leppetrahvi ja viivise saamiseks ning

kohtuväliste õigusabikulude hüvitamiseks. Tegemist ei olnud õiguslikult keerulise vaidlusega.

Arvestades poolte esitatud menetlusdokumentide ja tõendite mahtu, ei olnud vaidlus mahukas.

Hageja oli hilisemate menetlusdokumentide koostamise ajal vaidluse asjaoludega kursis ja

kordas hilisemates menetlusdokumentides osaliselt varasemaid seisukohti (vt nt tl 6 ja 77

pöördel). Asjas toimus üks istung, mis kestis üksnes 9 minutit. Hageja esindaja ajakulu on

eestoodust tulenevalt vajalik ja põhjendatud 9 tunni 30 minuti ulatuses. Hageja esindaja

tunnitasu on 115 eurot käibemaksuta. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest

maksmisele kuuluvat tasu. Hageja esindaja tunnitasu on seega põhjendatud. Hageja

esindajakulu on põhjendatud 1092 euro 50 sendi (9 tundi 30 minutit * 115 eurot) ulatuses.

13. Kostja ei esitanud tähtaegselt menetluskulude nimekirja. Toimiku materjalidest ei nähtu,

et kostjal võiks olla hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid.

14. Kuna kohus jättis 53 % menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista hageja menetluskulud 1109 eurot 3 senti (2092,50 * 0,53). Hageja ülejäänud

menetluskulud jäävad hageja kanda.

15. Arvestades hageja taotlust, tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi lahendis märkida, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik