1-16-5602/165 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 01. märts 2021, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-16-5602

Kohtukoosseis

Heili Sepp, Urmas Reinola ja Ivi Kesküla

Kriminaalasi

XX süüdistus KarS § 2172 lg 1 - § 22 lg 3 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 08.12.2020 otsus

Apellant

Prokuratuur

Prokurör

Alar Lehesmets, Hendrik Kaing

Süüdistatav

XX, ik XXXXXXXXXXX, isikuandmed maakohtu otsuses

Kaitsja

Paul Keres

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 8. detsembri 2020 otsus XX süüdistusasjas muutmata ning

prokuratuuri apellatsioon rahuldamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja 1212 eurot (sh käibemaks 202 eurot) valitud

kaitsjale makstud tasu katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus tegi 08.12.2020 otsuse kriminaalasjas nr 1-16-5602, mõistes XX

karistusseadustiku (KarS) § 2172 lg 1 – § 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Samas asjas

varem süüdistatavateks olnud DD ja YY suhtes oli kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 202 alusel

juba varem jõustunud Harju Maakohtu 14. detsembri 2017. a määrusega.

2. Süüdistus, mille alusel kohus asja arutas ja süüdistatava õigeks mõistis, oli järgmine:

Esimene osa

XX süüdistatakse ajavahemikul 28. märtsist 2012 kuni 4. juunini 2012 tahtlikult vaimse kaasabi osutamises

DD tahtlikule õigusvastasele teole järgnevas.

12. jaanuaril 2011 sõlmiti P AS, N Plc ja SA H vahel laenuleping nr 09321257598 summas 2 266 939 €.

Laenulepingu sihtotstarbena oli muu hulgas kokku lepitud, et laenusummast 938 296 € kuulus

edasilaenamisele SA-le H OÜ-ga A sõlmitud ehituslepingust tuleneva omaosaluse finantseerimiseks. Laenu

tagamiseks seati N Plc kasuks hüpoteek OÜ-le S kuuluvale, Tallinnas LLL asuvale hoonestusõigusega

koormatud kinnistule summas 2 946 371,93 € (46 000 703 EEK).

18. jaanuaril 2011 sõlmiti P AS ja SA H vahel laenuleping, millega P AS laenas N Plc pangast saadud laenu

summas kuni 938 296 eurot edasi SA-le H, millest tegelikult kanti üle 897 690,33 eurot.

DD, olles nii P AS-i (laenuandja) ja Sihtasutuse H (laenuvõtja) ning käendaja OÜ S (registrikood

XXXXXXXX) juhatuse liikmeks, lähtudes eelnevast kokkuleppest ja teoplaanist XX-ga ning kasutades ära

äriseadustiku (ÄS) § 181 lg-st 1, § 307 lg-st 1 ning sihtasutuste seaduse (SAS) § 18 lg-st 1 tulenevat juhatuse

liikme õigust vastavalt osaühingu, aktsiaseltsi ja sihtasutuse esindamiseks kõikide tehingute tegemisel,

sõlmis 4. juunil 2012 käenduslepingu, millega OÜ S kohustus käendajana P AS-i ees tagama Sihtasutuse H

ja P AS vahel 18. jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingust tulenevat laenukohustust summas kuni 1 500 000

eurot selleks, et XX saaks Osaühing L nimel 11. juunil 2012 esitada OÜ-le S nõude summas 938 296 € ja 2.

novembril 2012 pankrotiavalduses OÜ S vastu esitada nõude juba koos intressidega kogusummas 1 056

324,90 €.

Tegevusplaani, mille eesmärgiks oli võtta OÜ-le S käenduskohustus ning järgneva P AS ja SA H nõuete

loovutamisega saavutada nõudeõigus OÜ S vastu ning seeläbi saada varalist kasu Osaühingule L, varasema

väljatöötamise, kooskõlastamise ja selle juurde jäämisega soodustas, toetas ja tugevdas XX DD teotahet

ebaseaduslikult OÜ S kohustuste suurendamisel.

Lisaks allkirjastas DD vastavalt eelnevale kokkuleppele ja ühisele teoplaanile XX-ga 4. juunil 2012

kokkuleppe, millega muudeti 18. jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingu tingimusi, suurendades

intressimäära varasema 5% pealt 12%-le aastas ja viivisemäära 0,02% pealt 0,25%-le päevas. Selle alusel

oli Osaühing L arvestanud intresse ajavahemiku 17. veebruari – 1. juuli 2011 eest summas 158 634,57 €.

OÜ-le S käenduskohustuse võtmisega tekitas DD, olles OÜ S juhatuse liige, olukorra, kus OÜ L juhatuse

liige XX sai 2. novembril 2012 esitada Harju Maakohtule pankrotiavalduses OÜ S vastu nõude kogusummas

1 056 324,90 €.

Tegelikult olid DD juhatuse liikmena ja XX äriühingu majanduslikust olukorrast isiklikult huvitatud isikuna

teadlikud, et OÜ-l S puuduvad rahalised vahendid nimetatud kohustuse tasumiseks laenulepingust tuleneva

tähtaja jooksul. Samuti olid DD ja XX teadlikud ka sellest, et käenduse võtmine oli OÜ S jaoks nii ebavajalik

kui ka majanduslikult põhjendamatu, sest N Plc pangast võetud laenu, mille tagasimaksmise kohustust ja

intressimakseid 4. juuni 2012 käenduslepinguga käendati, sihtotstarve oli juba algselt OÜ S

hoonestusõigusele ehitustööde tegemine ja sellesama pangalaenu tagamiseks oli OÜ S hoonestusõigusele

juba seatud hüpoteek N Plc panga kasuks. Seega oli käenduse andmine vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 1042 lg-s 1 sätestatud piiranguga, mille kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik

võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi

rikastunud.

Eelkirjeldatud tegevusega eiras DD ÄS § 187 lg-s 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 35

sätestatud äriühingu huvide järgimise- ning lojaalsuskohustust.

5. juunil 2012 allkirjastasid DD P AS-i juhatuse liikmena ja XX OÜ L juhatuse liikmena „Nõude

loovutamise lepingu“, millega P AS loovutas 18. jaanuari 2011 laenulepingust ja selle 4. juuni 2012

muudatusest ning 4. juuni 2012 käenduslepingust tuleneva nõude OÜ S vastu OÜ-le L. Samuti allkirjastasid

DD P AS-i juhatuse liikmena ja XX kui OÜ L juhatuse liikmena 5. juuni 2012 „Teate nõudeõiguse

loovutamisest“, mis on adresseeritud DD-le kui OÜ S esindajale ning milles palutakse loovutatud nõue

tasuda Osaühingule L. 11. juunil 2012 allkirjastas OÜ L juhatuse liige XX tulenevalt 5. juuni 2012 nõude

loovutamise lepingust „Pretensiooni“, millise kättesaamist on 11. juunil 2012 oma allkirjaga kinnitanud

OÜ S juhatuse liige DD. Muuhulgas on pretensioonis esitatud nõue Sihtasutusele H ja OÜ-le S kustutada

võlgnevus Osaühingu L ees hiljemalt 30 kalendripäeva jooksul arvates kõnealuse pretensiooni esitamisest.

16. oktoobril 2012 esitas OÜ L pankrotihoiatuse OÜ-le S. 2. novembril 2012 esitas OÜ L kohtusse

pankrotiavalduse OÜ S suhtes, taotledes OÜ S pankroti väljakuulutamist võlgnevuse tõttu põhisummas 897

690,33 € ja intressid summas 158 634,57 €, kokku 1 056 324,90 €.

Oma ülalkirjeldatud tegevusega võttis DD OÜ-le S kohustuse tasuda OÜ-le L 1 056 324,90 €. Nimetatud

kohustusi võttis DD XX kaasaaitamisel eesmärgiga ebaseaduslikult suurendada OÜ S kohustusi ja

vähendada vara ning algatada äriühingu suhtes pankrotimenetlus.

Teine osa

Lisaks eeltoodule süüdistatakse XX ajavahemikul 28. märtsist 2012 kuni 25. juulini 2012 tahtlikult vaimse

kaasabi osutamises DD tahtlikule õigusvastasele teole järgnevas.

12. jaanuaril 2011 sõlmiti P AS, N Plc ja SA H vahel laenuleping nr 09321257598 summas 2 266 939 €.

Laenulepingu sihtotstarbena oli muu hulgas kokku lepitud, et laenusummast 938 296 € kuulus

edasilaenamisele SA-le H OÜ-ga A sõlmitud ehituslepingust tuleneva omaosaluse finantseerimiseks. Laenu

tagamiseks seati N Plc kasuks hüpoteek OÜ-le S kuuluvale, Tallinnas LLL asuvale hoonestusõigusega

koormatud kinnistule summas 2 946 371,93 € (46 000 703 EEK).

.DD, olles nii Sihtasutuse H kui ka OÜ S juhatuse liikmeks, lähtudes eelnevast kokkuleppest ja teoplaanist

XX-ga ning kasutades ära ÄS § 181 lg-st 1 ja SAS § 18 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme õigust vastavalt

osaühingu ja sihtasutuse esindamiseks kõikide tehingute tegemisel, allkirjastas 25. juulil 2012 nii

Sihtasutuse H kui ka OÜ S juhatuse liikmena kokkuleppe, millega OÜ S kohustus tasuma SA H-le kulutused,

mis olid tehtud 30. detsembril 2010 Sihtasutuse H ja OÜ A vahel sõlmitud ehituse töövõtulepingu nr 2 alusel

OÜ S omanduses olevale Tallinnas, LLL asuvale hoonestusõigusega ehitisele kogusummas 2 477 726,79 €

ning arvestama sellelt summalt intresse 12% aasta arvestuses tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2012.

Ühtlasi võttis DD selle kokkuleppega OÜ-le S kohustuse tasuda nimetatud summa hiljemalt 7 kalendripäeva

jooksul arvates vastavasisulise nõude esitamisest ja tasumisega viivitamise korral maksta juurde viivist

0,25% tasumata summalt päevas.

Ehituse kulude hüvitamise kohustuse ning sellest tulenevate intresside ja viivise kohustuse võttis DD OÜ-le

S selleks, et XX saaks OÜ Z nimel esitada 2. novembril 2012 Harju Maakohtule pankrotiavalduses OÜ S

vastu nõude summas 2 477 726,79 €.

Tegevusplaani, mille eesmärgiks oli võtta OÜ-le S kohustus hüvitada ehituse töövõtulepingust tulenenud

kulutused ning järgneva nõude loovutamisega saavutada nõudeõigus OÜ S vastu ning seeläbi saada varalist

kasu Osaühingule Z, varasema väljatöötamise, kooskõlastamise ja selle juurde jäämisega soodustas, toetas

ja tugevdas XX DD teotahet ebaseaduslikult OÜ S kohustuste suurendamisel.

Tegelikult olid DD juhatuse liikmena ja XX äriühingu majanduslikust olukorrast isiklikult huvitatud isikuna

teadlikud, et OÜ-l S puuduvad rahalised vahendid nimetatud kohustuse tasumiseks laenulepingust tuleneva

tähtaja jooksul. Samuti olid DD ja XX teadlikud sellest, et käenduse võtmine oli OÜ S jaoks nii ebavajalik

kui ka majanduslikult põhjendamatu, sest 25. juulil 2012 sõlmitud kokkuleppega OÜ-le S võetud kohustusest

kogusummas 2 477 726,79 € oli 1 617 403,22 € makstud sotsiaalministri 17. detsembri 2010 käskkirja nr

200 alusel Euroopa Regionaalarengu Fondi arvelt, kuid raviteenuseid osutav majandusüksus oli ettevõttena

üle antud ja DD oli 11. juulil 2012 Sotsiaalministeeriumile teatanud Euroopa Regionaalarengu Fondi

rahastusega kaasnenud kohustuste üleandmisest SA-le H (rk XXXXXXXXX) ning samuti oli kogu võetud

kohustuse summa väiksem kui N Plc pangalt sihtotstarbeliselt OÜ S hoonestusõigusele ehitustööde

tegemiseks võetud pangalaenu tagamiseks OÜ S hoonestusõigusele N Plc panga kasu seatud hüpoteek

summas 2 946 371,93 € (426 000 703 EEK). Seega oli ehituse töövõtulepingust tulenenud kulutuste

hüvitamise kohustuse võtmine OÜ-le S vastuolus VÕS § 1042 lg-s 1 sätestatud piiranguga, et mille kohaselt

isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses,

milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud.

Eelkirjeldatud tegevusega eiras DD ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud äriühingu huvide järgimise-

ning lojaalsuskohustust.

7. septembril 2012 oli DD kui Sihtasutus H juhatuse liige ja XX kui Z OÜ juhatuse liige allkirjastanud

„Nõude loovutamise lepingu“, millega Sihtasutus H loovutas oma 30. detsembri 2010 ehituse

töövõtulepingust ning 25. juuli 2012 kokkuleppest tuleneva nõudeõiguse OÜ S vastu põhisummas 2 477

726,79 € Z OÜ-le. 7. septembril 2012 olid DD kui Sihtasutus H juhatuse liige ja XX kui Z OÜ juhatuse liige

allkirjastanud dokumendi pealkirjaga: „Teade nõudeõiguse loovutamisest“ ning see oli adresseeritud KA-

le kui OÜ S esindajale. Selles kirjas paluti loovutatud nõue põhisummas 2 477 726,79 € (lisanduvad

võimalikud muud kõrvalnõuded ning sissenõudmisega seotud kulud, viivised, trahvid jms) tasuda Z OÜ-le.

11. septembril 2012 saatis XX kui Z OÜ juhatuse liige kirja pealkirjaga „Pretensioon“ KA-le kui OÜ S

esindajale, millest nähtuvalt oli SA H poolt Z OÜ-le loovutatud nõudele S vastu põhisummas 2 477 726, 79

€ arvestatud juurde veel ka viivist, mis seisuga 11. september 2012 oli summas 207 721,75 €, mis teeb nõude

kogusummaks 2 685 448,54 €. 24. septembril 2012 saatis XX kui Z OÜ juhatuse liige kirja pealkirjaga

„Pankrotihoiatus“ KA-le kui OÜ S esindajale, millest nähtuvalt Z OÜ tegi OÜ-le S kirjaliku ettepaneku

kustutada võlgnevus täies ulatuses hiljemalt 10 kalendripäeva jooksul arvates pankrotihoiatuse esitamisest

ja et selle kirja näol oli tegemist pankrotihoiatusega, mis annab õiguse pöörduda pankrotiavaldusega

kohtusse.

2. novembril 2012 esitas OÜ Z kohtusse pankrotiavalduse OÜ S suhtes, taotledes OÜ S pankroti

väljakuulutamist võlgnevuse tõttu põhisummas 2 477 726, 79 € ning intressid summas 214 238,51 € ja viivis

summas 24 777,26 €, kokku 2 716 742,56 €.

Oma ülalkirjeldatud tegevusega võttis DD OÜ-le S kohustuse tasuda OÜ-le Z 2 477 726, 79 € ja sellele

lisaks kõrvalnõudeid kogusummas 239 015,77 €. Nimetatud kohustuse võttis DD XX kaasaaitamisel

eesmärgiga ebaseaduslikult suurendada OÜ S kohustusi ja vähendada vara ning algatada äriühingu suhtes

pankrotimenetlus.

Vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 121 p-le 2 on alates 1. jaanuarist 2015 suur kahju või süüteo ulatus,

mis ületab 40 000 €. Vastavalt kuni 1. jaanuarini 2015 kehtinud karistusseadustiku rakendamise seaduse

(KarSRS) § 8 p-le 2 suur on kahju, mis ületas kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Seega oli

2012. a suur kahju, mis ületas 29 000 €. KarS 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooni § 121 p 2 kohaselt

suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot.

Seega aitas XX vaimse kaasabi vormis kaasa DD-le panna toime seadusest tuleneva teisele isikule

kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist, millega tekitati suur varaline kahju kokku

vähemalt summas 353 4051,69 eurot. Sellega pani ta toime KarS § 2172 lg 1 – § 22 lg 3 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

Apellatsioon ja kaitsja vastus

3. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni prokuratuur, paludes KrMS § 339 lg-le 2 tuginedes

tühistada Harju Maakohtu 08.12.2020 kohtuotsus XX täies ulatuses ja teha uus otsus, millega

tunnistada XX süüdi KarS § 2172 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises

ning mõista talle karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, jättes selle täitmisele pööramata, kui ta

ei pane 2 aasta 6-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti palutakse mõista

XX-lt välja sundraha ja jätta valitud kaitsjale makstud tasu XX kanda. Apellatsioonkaebuses

nimetatakse OÜ S nimeosaga SSS ning P AS ja Sihtasutus H nende liigitähisega AS ja SA.

4. Apellant leiab, et Harju Maakohus on rajanud XX õigeksmõistmise oletuslikele argumentidele

ja kohtu põhistused ei tugine uuritud tõenditel, vaid kogumina hindamise asemel pigem nende

ignoreerimisel. Kohus eksis KrMS § 60 lõikes 1 sätestatu vastu, mille kohaselt saab kohtuotsus

tugineda vaid asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus on

tõenditest nähtuvaid faktilisi asjaolusid kõrvale jättes eelistanud süüdistust kummutavaid

alternatiive.

5. Apellant möönab otseste tõendite puudumist D ja X ühise teoplaani kohta, kuid leiab, et kohtu

ette on toodud arvukalt kaudseid tõendeid, mis kogumis kinnitavad süüdistuse paikapidavust. On

eluliselt üldteada, et majandustegevuses osalevad äriühingud ei tee tehinguid niisama, ilma

majanduslikult loogilise põhjuse või eesmärgita, seda eriti sadadesse tuhandetesse või miljonitesse

eurodesse ulatuvate summade korral. Tehingu ja tegevuste eesmärke võidakse otsesõnu väljendada

tehingueelses suhtluses või kajastada neid tehinguid puudutavates dokumentides. Ka kirjalikku

taasesitamist võimaldaval kujul detailsete kokkulepete puudumise korral ei ole võimalik lugeda

tehinguid juhuslikeks ja eesmärgipäratuteks, vaid nende eesmärki on võimalik tuvastada poolte

tegelikest järgnenud tegevustest. Olukorras, kus on teada ühingute majanduslik olukord ja

asjassepuutuvate isikute käitumised tehingute tegemisele eelnenud, külgnenud ja järgnenud ajal

ning et kui süüdistuses nimetatud tehingute seost ravikeskuse omaniku vahetumisega ei ole eitanud

ka süüdistatav ise, on eluvõõras ja põhjendamatu maakohtu seisukoht (p 161), et eelmainitud

tehingute tegemise osas ei ole tõendatud, et enne 4. juunit 2012 oleks XX ja DD vahel olnud

koostööd või ühist tegevusplaani ning on justkui teadmata (tõendamata), mis põhjustel või

asjaoludel on viidatud nõuete loovutamine toimunud.

6. Ei ole vaidlust selles, et kolm juriidilist isikut tegutsesid ühiselt Hiiule ravikeskuse rajamise

eesmärgil kuni 2012. aasta keskpaigani, kuid siis lõpetasid ühistegevuse ja sellega seotud

renoveeritud hoonestusõigus läks kahe ühingu kontrolli alt välja. Seepeale tegid need kolm ühingut

mitmeid tehinguid, millega üks neist ühingutest (SSS) jäi alati kohustuste kandjaks, teised kaks

(AS ja SA) aga said suures summas nõudeõiguseid. Nimetatud kohustuse aluseks olevad nõuded

loovutati seejärel koheselt kolmandatele äriühingutele, mis olid X kontrolli all ja mis ei omanud

seost ravikeskusega. Nõuete loovutamise järel vormistati kohustusi omaksvõtvaid ja

pankrotiavalduse esitamiseks eelduseid loovaid dokumente ning nendele tuginedes juba ka

pankrotiavaldused. Apellandi hinnangul on tegemist käitumisaktide kogumiga, mille suhtes on

kohaldatav teoühtsuse teooria, kuigi mööndusega, et jätkuteod ei ole kuriteod. Mõlemale tehingule

järgnenud tegevused on kirjeldatud süüdistuse tekstis selletõttu, et otseselt KarS § 2172 lõikes 1

sätestatud kuriteokoosseisu täitvad 4. juuni ja 25. juuli tehingud olid üheks lüliks olemuslikult

üksteisega seotud tegevuste ahelas, millega tekitati SSS-le kahju ja hakati kahjulikke nõudeid

maksma panema pankrotimenetlusega ning on seetõttu käsitatavad kahju tekitamise osana.

Tehingute endi ja järgnenud toimingute tegemine D ja X poolt just sellise sisuga ja just neil aegadel

tõendavad, et süüdistuses nimetatud tehinguid ei tehtud ühingute igapäevase majandustegevuse

raames ega lihtsalt ühingutevaheliste varaliste suhete korrastamiseks ja tasakaalustamiseks, vaid

need olid esimeseks lüliks D ja X planeeritud tegevuste ahelas, mille teostamine oli võimalik

üksnes siis, kui oli teada, et D SSS juhina tegutseb ühingu suhtes ebalojaalselt. Lojaalne juhatuse

liige ei oleks SSS koormanud põhjendamatu suuresummalise kohustusega ja toetanud selle alusel

pankrotiavalduse esitamist. X tegevus oli suunatud otseselt sellele, et saavutada SSS

pankrotistumine, muu hulgas põhjendusega, et see võimaldaks peatada SSS hoonestusõiguse

sundvõõrandamist (süüdistuse tõend 2-18).

7. Käesoleval juhul on ühetaoliselt ja ajaliselt lähestikku aset leidnud kohustuse tehing, nõude

loovutamine, sissenõutavuse kinnitamine ja pankrotiavalduse esitamine kõik omavahel

olemuslikult seotud ja faktiliselt ka ellu viidud. Lähedases ajaperioodis kolme (kohtuotsuse p-d 83,

84 ja 94) nõude osas nõuete sissenõutavuse olukorra loomine ja pankrotiavalduse esitamine SSS

vastu tõendab, et 4. juuni käendustehing ja 25. juuli kokkulepe olid tehtud eesmärgiga tekitada

SSS-le majanduslikku kahju. Täiendavalt toetab kahjustamise eesmärgi väidet asjaolu, et kui SSS

vastu juba oli kokku kolm suuresummalist nõuet, milles kõigi osas läbiti sama tegevusjada kuni

pankrotiavalduseni, siis sellele lisaks oli SSS-l endal kaks nõuet, seejuures neist üks oli SSS

nõudeõigus SA vastu, ning ka need loovutati samuti SSS varade hulgast välja ja just X kontrolli all

olevale äriühingule [süüdistuse tõend 4-16, 4-17]. Asjaolu, et mingis osas oli nõudeid võimalik

seostada mingi juba olemasoleva kohustusega, ei tähenda vältimatut majanduslikku vajadust või

põhjendatust neid kohustusi tunnistada ja enda kanda võtta, vaid vajadus ja põhjendatus peavad ka

päriselt olemas olema. Vastasel juhul on tegemist teisele isikule kohustuse võtmise õiguse

ebaseadusliku ärakasutamisega. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega süüdistuses nimetatud

tehingute majandusliku põhjendatuse kohta ja väidab jätkuvalt, et süüdistuses nimetatud tehingud

on põhjustanud SSS-le varalise kahju ja on etteheidetavad kuriteona ning see asjaolu on samuti

tihedalt seotud D ja X ühise teoplaaniga.

8. Kokku võttes oli 4. juuni tehingu eesmärgiks see, et algselt SA vastu olnud nõudelt tuletati

käendustehinguga SSS-le kohustus ja seda hakati kuni pankrotimenetluseni aktiivselt sisse

nõudma. Pankrotiavalduses [süüdistuse tõend 2-18] oli X põhjendanud käendust sellega, et

laenatud raha kasutati SSS hoonestuse väärtuse tõstmiseks. SSS hoonestuse väärtust tõsteti

remontöödega ainult ühel korral ja AS, kellele pidanuks käenduskohustus täidetama, ise laenas

selle raha N pangalt sihtotstarbeliselt SSS ehitustöödeks ja pidi selle Nle tagasi maksma.

Käendusest lähtunud pankrotiavalduse p-s 2 sidus X ise käenduse esemeks olnud nõude N

laenulepinguga [süüdistuse tõend 2-18 ]. Seega olukorras, kus käenduse esemeks olnud nõue oli

otseselt seotud N laenuga ja SSS juba tagas sedasama N laenu oma varaga, oli käenduskohustuse

võtmine SSS jaoks põhjendamatu ja kahjulik, eriti arvestades järgnenud sündmuste käiku.

Tõenditest irduvalt on maakohus kohtuotsuse p-s 177 hakanud oletama 4. juuni käenduslepingu

põhjenduseks teooriat, et selle tehingu eesmärgiks oleks võinud olla SSS hoonestusõigusele seatud

hüpoteegi sundtäitmise algatamise (võimalik) edasilükkamine ning kuna SA oli võimetu laenu

aktsiaseltsile tagastama, ei olnud mõeldamatu argument, et seda teeb SSS, mistõttu on aktsiaseltsil

vahendeid pangale laenu maksmiseks ja hüpoteek jääb realiseerimata. Maakohus pole selgitanud

ja ka asjaoludest ei nähtu, et kuidas saanuks käenduse andmine edasi lükata sundtäitmise

algatamist, kui asjaosalistele teadaolevalt SSS-l sedavõrd suuresummalise käenduskohustuse

täitmiseks vahendeid ei olnud, sellest tehingust N panka ei informeeritudki ning käenduse andmine

mitte ei parandanud N laenu refinantseerimise võimalusi, vaid vastupidi just halvendas (SSS

kohustuste maht suurenes veelgi). Maakohtu oletus, et kuna SSS hoonestuses tegutsema hakanud

uus raviteenuste osutaja oleks hakanud SSS-le tulu andma ja selle arvelt oleks SSS saanud AS-ile

käendusega võetud nõuet hüvitada, ei haaku reaalsuses toimunuga, eelkõige asjaoluga, et AS

loovutas nõude ära. Kõnealuse tehingu tegelik eesmärk nähtub siiski tõenditest, milleks on D ja X

poolt tegelikult ellu viidud tegevused, mis kokkuvõtvalt päädisid mitmete pankrotiavaldustega SSS

vastu. Tehingu tegelikku eesmärki näitavad ja seega maakohtu teooriat kummutavad ka järgmised

asjaolud: - 4. juuni käendustehinguga samal päeval tühistas D varasema kokkuleppe AS-i

suuresummalise nõude tähtaja edasilükkamisest ja kinnitas tähtaja saabunuks (kohtuotsuse p 84), -

käendusest tuleneva nõude loovutamisega samal päeval SSS loovutas kaks enda nõuet X-ga seotud

äriühingutele (süüdistuse tõend 4-16 ja 4-17), - käendustehingu esemeks olnud nõude olemasolu ja

loovutamist X varjas AS-i pankrotihalduri eest (süüdistuse tõend 6-1 ja tunnistaja BB ütlused

28.07.2020 kohtuistungil). 4. juuni käenduslepingu sõlmimine ei olnud tegelikult vajalik ega

majanduslikult põhjendatud ei SSS ega ka mitte AS-i, SA või laenu andnud N panga jaoks, vaid

selle eesmärk oli ühe tehinguna teiste hulgas kahjustada SSS majanduslikku olukorda D ja X

huvides.

9. Ehituskulude hüvitamise 25. juuli kokkuleppe osas on maakohus lähtunud valdavalt varasema

tsiviilkohtu sama küsimust lahendanud otsusest, kuid seejuures teinud mõnes osas ekslikke

järeldusi ning paraku on see viinud ka eksliku lõppjärelduseni. Esiteks on maakohus kohtuotsuse

p-s 199 ekslikult asunud seisukohale, et deklaratiivse võlakohustuse olemasolul oleks nõue nii oma

olemasolus kui suuruses justkui fikseeritud 100%-lise kindlusega ja see ei olevatki enam vaieldav

ega vaidlustatav. Apellant sellega ei nõustu, sest ka VÕS § 30 lg 1 kohaselt eeldab võlatunnistus

osapoole aktiivset tegevust, mis võib seisneda kas iseseisva kohustuse loomises või kohustuse

olemasolu tunnistamises, seega sõltub kohustuse olemasolu ja suurus võlatunnistuses just

osapoolte tegevusest. Seda käsitust toetab ka kõnealune tsiviilkohtu lahend, nt p-d 8.3 ja 9.

Tsiviilkohus ei sedastanud, et ehituskulude hüvitamise kokkuleppest tulenev nõue eksisteerinuks

just sellisel kujul vääramatult ka ilma 25. juuli kokkuleppe sõlmimiseta, vaid et osapooled võisid

tsiviilkohtule teadaolevatel asjaoludel sellise kokkuleppe sõlmida, kuivõrd tsiviilkohtumenetluses

sellele vastu vaielnud kostjad ei olnud tõendanud vastupidist. Teiseks on maakohus kohtuotsuse p-

s 198 möönnud, et tsiviilasjas tehtud otsusest ei nähtu, et kohus oleks otsustuse tegemisel võtnud

arvesse asjaolu, et 4. juunil 2012 sõlmiti käendusleping P AS ja OÜ S vahel, kuid seejärel on

veenvate põhjendusteta jätnud selle ka ise käsitlemata.

10. Apellant ei nõustu maakohtu käsitusega, et kui tsiviilkohus juba jättis arvesse võtmata AS ja N

panga vahelise laenutehingu ja sellest tulenenud SSS tagatise realiseerimise, siis justkui ammugi

oleks ilmne jätta tähelepanuta ja tähenduseta ka kõik muud võimalikud vastuväited ehituskulude

hüvitamise ja selle ulatuse suhtes, kuivõrd kunagi ju hoonestusele ehitusi tehti ja sellest kulusid

tekkis. Taoline loogika tähendaks seda, et osapooled võinuks 25. juuli kokkuleppe sõlmida ja SA

ehituskulude täies ulatuses väljamaksmist SSS-lt nõuda isegi siis, kui enne seda kokkulepet oleks

SSS ehituskulud või mingi osa sellest juba SA-le ära maksnud. Sisuliselt selline olukord aga oligi

4. juuni käenduslepinguga juba tekkinud. Nii käendusleping kui ka sellega kaasnenud

pankrotiasjaks ettevalmistavad toiminguid olid ära tehtud juba enne 25. juuli kokkuleppe

sõlmimist. Maakohtu refereeringu (p 190) kohaselt oli tsiviilkohus võtnud seisukoha aluseks

asjaolu, et pangalaenu võttis AS, mitte SA ja et panga ees oma kohustused jättis täitmata laenusaaja

AS, mitte SA. Sellist piiravat seost, õigemini seose puudumist aga 4. juuni käenduse osas ei esine.

Nimelt on nõude aluseks AS-i ja SA vaheline laenuleping ehk SA on selle üheks lepingupooleks,

X ise on 4. juunil käendatud nõude seostanud SSS hoonestusele tehtud ehituskuludega ning 4. juuni

käenduslepinguga võeti SSS-le kohustus just SA huvides ja kasuks, kuna seda ligi miljoni euro

suurust osa ehitustööde kogukulust hakati aktiivselt sisse nõudma just SSS-lt, kuigi laenulepingu

algseks kohustatud pooleks oli SA. Maakohus on otsuse punktis 192 refereerinud, et kohus jõudis

tsiviilasja lahendades ka seisukohale, et ei ole alust järeldada, et 25. juuli 2012 kokkulepe oli OÜ

S huvidega vastuolus. Kohtu hinnangul ei kinnitanud tuvastatud asjaolud, et OÜ-l S ei olnud

põhjust sellist kokkulepet sõlmida ja sellel ei olnud majanduslikku sisu. Ringkonnakohus nõustus

tsiviilasja lahendanud maakohtuga, et 25. juulil 2012 kokkuleppel oli loogiliselt mõistetav

majanduslik sisu (otsuse p 9). Tsiviilkohus võrdles talle esitatud teavet kohtumenetluse poolte

esitatud väidete ja seisukohtadega ja ei teadnud ega arvestanud seetõttu võimalusega, et SSS kasuks

tehtud ehituskuludest rohkem kui kolmandiku hüvitamise osas on 4. juunil SSS juba kokku

leppinud. See oli ka põhjuseks, miks tsiviilkohtu lahendis ei ole üldse käsitletud VÕS § 1042 lg-s

1 sätestatud piirangut, et mille kohaselt võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses,

milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud. Kui SSS oli 2012. aastaks tema

hoonestusele tehtud kulude arvelt rikastunud ja VÕS § 1042 lg 1 alusel võis temalt nõuda selle

hüvitamist täies ulatuses, siis 4. juuni käendusega SSS-le võeti ja kinnitati kohustus hüvitada

ehituskulusid, olgugi mitte otseselt SA-le, ligi miljoni ulatuses ning seetõttu ei saa olla

majanduslikult põhjendatud võtta 25. juulil kohustus hüvitada SSS hoonestusele tehtud ehituskulud

uuesti nende algses täielikus ulatuses. Kuivõrd SSS-le käenduskohustuse võtmist põhjendati

sellega (pankrotiavalduse p 2), et tema hoonestusele tehti kulutusi ja ta peab selle hüvitama, siis on

põhjendamatu seda fakti ignoreerida ja ehituskulude hüvitamise kohustuse arvestusest välja jätta.

Kokkuvõtvalt on maakohus ekslikult leidnud, et 4. juuni käendus ei omanud tähendust ehituskulude

hüvitamise ja seetõttu ka 25. juuli kokkuleppe suhtes, kuna pärast 4. juuni käenduskohustuse

tekkimist ei olnud 25. juulil ehituskulude täissummas hüvitamise kohustuse kinnitamine enam

SSS-le majanduslikult põhjendatud. Sellest tuleneb, et DD siiski on 25. juuli kokkulepet sõlmides

rikkunud ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud kohustusi SSS ees ja ta tegu on kvalifitseeritav

KarS § 2172 lg 1 järgi.

11. Intressikohustuse kohta oli tsiviilkohtu otsuse punktis 3.9 lühidalt sedastatud, et kuna pooled ei

vaidle põhinõude ja intressi suuruse üle, tuleb hageja nõuet kostja III pankrotimenetluses

tunnustada PankrS § 146 lg 1 p-s 2 nimetatud nõudena. Kriminaalasja lahendanud maakohus on

kohtuotsuse p-s 201 pidanud intressi nõudmist aktsepteeritavaks tuginedes tsiviilkohtu otsuses

viivise kohta öeldule, et kokkuleppe on sõlminud majandusja kutsetegevuses tegutsevad isikud.

Intressi kohustuse kokkuleppimist on maakohus pidanud võimalikuks ka mh põhjendusega, et

sihtasutus ei tasunud ühtegi üüriarvet täies mahus. Apellant leiab, et kui formaalselt saavad

majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud kokku leppida intressi maksmises ja tsiviilkohtus

25. juuli kokkuleppe arutamisel seda küsimust ei käsitletudki, ei saa 25. juuli kokkulepe intresside

osas olla sellegipoolest majanduslikult põhjendatud ja seejuures samal põhjusel, mida maakohus

pidas intressi nõudmise õigustuseks. Nimelt kui viivise maksmise kohustus algas 25. juuli

kokkuleppe tähtaja ehk täitma asumise kohustuse saabumisest, siis intressi maksmise kohustuse

alguseks oli 25. juuli kokkuleppe kohaselt tagasiulatuvalt 1.01.2012. Kuivõrd SA oligi ainus

rentnik, kes seejuures ei tasunud ühtegi üüriarvet täies mahus ehk rikkus enda kohustust ning 5.

juunil loovutas D SSS nõude SA vastu X kontrolli all olevale äriühingule, siis oli majanduslikult

põhjendamatu ja kahjulik võtta 25. juulil SSS-le intressi tasumise kohustust.

12. Apellant ei nõustu maakohus otsuse p-s 161 sisalduva seisukohaga, et pole tõendatud, et enne

4. juunit 2012 oleks XX ja DD vahel koostööd või ühist tegevusplaani, vaid leiab, et 4. juuni

käendustehing ei ole käsitatav üksiktehinguna või -tegevusena vaakumis, vaid oli esimeseks lüliks

tegevuste jadas, mille eesmärgiks oli pankrotimenetluse kaudu esitada suuresummaline nõue SSS

vastu ja sellega tekitada SSS-le kahju. Vastu vaieldakse ka maakohtu seisukohale p-s 173, leides,

et käendusest lähtunud pankrotiavalduse punktis 2 X ise sidus käenduse esemeks olnud nõude N

laenulepinguga [süüdistuse tõend 2-18 ]. Seega olukorras, kus käenduse esemeks olnud nõue oli

otseselt seotud N laenuga ja SSS juba tagas sedasama N laenu oma varaga, oli käenduskohustuse

võtmine SSS jaoks põhjendamatu ja kahjulik, eriti arvestades järgnenud sündmuste käiku.

Maakohtu seisukohta otsuse p-s 178 vaidlustatakse argumendiga, et maakohus ka ise möönab seost

4. juuni käenduslepingu ja pangalaenu vahel ning seepärast on apellandi hinnangul vältimatu

arvestada siin ka asjaoluga, et SSS juba tagas kõnealust pangalaenu oma varaga. Maakohtu oletuse

vastu on ka asjaolud, et käendusnõue loovutati kohe edasi X-ga, kuid mitte ravikeskusega seotud

äriühingule ning seda, et käendustehingut ei tehtud mitte AS-i huvides, tõendab ka asjaolu, et

hiljem X varjas nõude olemasolu ja loovutamist AS-i pankrotihalduri ees.

13. Apellant pole nõus ka maakohtu otsuses p-s 182 öelduga, selgitades, et ühetaoliselt ja ajaliselt

lähestikku

kohustuse

tehingud,

nõuete

loovutamine,

sissenõutavuse

kinnitamine

ja

pankrotiavalduse esitamine on kõik omavahel olemuslikult seotud ja faktiliselt ka ellu viidud.

Lähedases ajaperioodis kolme (kohtuotsuse p-d 83, 84 ja 94) nõude osas nõuete sissenõutavuse

olukorra loomine ja pankrotiavalduse esitamine SSS vastu on tõendiks sellest, et 4. juuni

käendustehing ja 25. juuli kokkulepe olid tehtud eesmärgiga tekitada SSS-le majanduslikku kahju.

Täiendavalt toetab kahjustamise eesmärgi väidet asjaolu, et kui SSS vastu juba oli kokku kolm

suuresummalist nõuet, milles kõigi osas läbiti sama tegevusjada kuni pankrotiavalduseni, siis

sellele lisaks oli SSS-l endal kaks nõuet, seejuures neist üks oli SSS nõudeõigus SA vastu, ning ka

need loovutati samuti SSS varade hulgast välja ja just X kontrolli all olevale äriühingule [süüdistuse

tõend 4-16, 4-17]. Apellant leiab, et eelkirjeldatud tegevused olid süstemaatilise iseloomuga ja et

selliseid igapäevasest majandustegevusest erinevaid suuresummalisi tehinguid ei teha ilma

konkreetse eesmärgi ja plaanita. Kuigi süüdistusel ei õnnestunud leida otseseid tõendeid selle

kohta, millal ja kuidas täpsemalt D ja X ühise teoplaani välja töötasid, siis 4. juuni käendustehingu

ja 25. juuli kokkuleppe sõlmimise ning neile järgnenud tegevuste (84-92, 94-96, 98, 100-104,

süüdistuse tõend 4- 16, 4-17) jada tõendab, et D ja X tegevused olid kooskõlastatult planeeritud.

Viimaks vaieldakse vastu maakohtu otsuse p-des 198, 199 ja 202 öeldule, et 4. juuni käendus ei

omanud tähendust ehituskulude hüvitamise ja seetõttu ka 25. juuli kokkuleppe suhtes, kuna pärast

4. juuni käenduskohustuse tekkimist ei olnud 25. juulil ehituskulude täissummas hüvitamise

kohustuse kinnitamine enam SSS-le majanduslikult põhjendatud. DD siiski on 25. juuli kokkulepet

sõlmides rikkunud ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud kohustusi SSS ees ja järelikult on ta

tegu kvalifitseeritav KarS § 2172 lg 1 järgi.

14. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks

kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses.

15. Kaitsja vandeadvokaat Paul Keres saatis vastuse, milles leidis, et otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning palus jätta apellatsiooni rahuldamata ja mõista riigilt välja XX poolt kantud

menetluskulud. Vastuses leitakse muuhulgas, et apellatsioonkaebuses tuginevad prokurörid paarile

tõendile ning teevad nendest „majandusliku põhjendatuse“ ja „elulise usutavuse“ põhistamise

kaudu väga kaugeleulatuvaid oletusi kaasaaitamisteo osas. Apellatsioonkaebuses esitatud väited

maakohtu ühekülgsest tõendite hindamisest on asjakohatud ja silmakirjalikud. Maakohus on oma

otsuse punktid 62-161 pühendanud vaid tõendite alusel faktiliste asjaolude väljaselgitamisele.

Nende käigus ei nõustu kohus nii prokuratuuri kui ka kaitsjate poolt väljatooduga.

Apellatsioonkaebuses on prokuratuur eraldi välja toonud vaid neli tõendit: kaks nõude loovutamise

teadet, üks pankrotiavaldus ja üks pankrotihalduri aruanne. Süüdistusaktis etteheidetud tegudega

seondub vaid üks nõude loovutamise teade. Ülejäänud apellatsioonis keskendub prokuratuur

erinevate etteheidetud lepingute osas „majandusliku põhjendatuse“ teooria selgitamisele, väites, et

tegemist on faktiliste asjaoludega. Tegelikkuses on tegemist vaid lepingutest järelduste tegemisega,

mis ei ole samastatav faktiliste asjaoludega. Lisaks, apellatsiooni lõpus esitab prokuratuur

vastuväiteid maakohtu üldiste, mitte konkreetsete tõendite osas tehtud järeldustelele. Seega ei

nähtu apellatsioonkaebusest, milliste tõendite hindamisel tehtud järeldusi prokuratuur peab

„ühekülgseks ning oletustele põhinevaks“. Kummastav on prokuratuuri seisukoht esitada

maakohtule etteheiteid ühekülgsete tõendite hindamise osas, tuginedes ise vaid paarile tõendile

ning jättes tähelepanu pööramata kümnetele õigustavatele tõenditele ekirjade ja tunnistaja ütluste

näol. Kusjuures, prokuratuur on oma apellatsioonkaebuses ka ise välja toonud maakohtu järeldused

õigustavate tõendite osas, kuid nende tõendite endi osas on prokuratuur jätnud arvamuse esitamata.

Apellatsioonkaebuse punktis 33 on refereeritud maakohut, kes leidis DD ja KA ekirjade ning KA,

UU ja AA ütluste põhjal, et kuni juulini 2012 vältis DD XX ja vähene kontakt, mis aset leidis, oli

usaldamatu ja negatiivne. Samas punktis on maakohus ka öelnud, et DD pidas läbirääkimisi ja tegi

plaane teiste isikutega, kuid XX sinna kaasatud ei olnud. Selle järelduse tegi maakohus üle 30 e-

maili ja mitmete tunnistajate ütluste analüüsimise põhjal. Kuivõrd prokuratuur ei esitanud

vastuväidet ekirjade, tunnistajate ja teiste tõendite hindamise osas, ei ole vaidlust, et maakohus

tuvastas õigesti, et kuni juulini 2012 vältis DD XX, ja vähene kontakt, mis aset leidis, oli

usaldamatu ja negatiivne. Samuti ei ole vaidlust, et DD pidas läbirääkimisi ja tegi plaane teiste

isikutega ja XX sinna kaasatud ei olnud. Arvestades, et maakohus analüüsis tõendeid

üheteistkümnel lehel, mille käigus tehtud järeldustes ei ühtinud kohus ei prokuratuuri kui

kaitsjatega ning prokuratuur ei ole suuteline selgitama, millise konkreetse tõendi puhul hindas

kohus tõendeid ebaõigesti, ei ole ka prokuratuuri seisukoht ühekülgsest tõendite hindamisest

põhjendatud.

16. Vastuses leitakse ka, et prokuratuur heidab ette just prokuratuuri poolt konstrueeritud oletuste

arvesse võtmata jätmist. Eelkõige puudutavad need oletused 04.06.2012 käenduslepingu ja

intressikokkuleppe ning 25.07.2012 kulutuste kandmise kokkuleppe puhul „majandusliku

põhjendatuse“ ja „elulise usutavuse“ puudumist. Prokuratuur on üritanud kogu menetluse vältel

konstrueerida versiooni, et justkui XX ja DD vaheline 28.03.2012 kuni 04.06.2012 toimunud

omavaheline koostöö ja ühine tegevusplaan on tõendatud S, SA H ning P AS majandusliku olukorra

ja nõuete loovutamisega. Apellatsioonkaebuses on välja toodud üldised ning tõenditel mitte

põhinevad teooriad, millest pidid „elulise usutavuse tõttu“ X ja D oma käitumises lähtuma. Seega

lähtub prokuratuur vankumatult eeldusest, et X ja D pidid ometi ühises teoplaanis kokku leppima.

Selle kohta pole prokuratuuril aga ühtegi tõendit, sest sellist kokkulepet polegi kunagi olnud.

Tegelikkuses puuduvad prokuratuuril mitte ainult otsesed, vaid ka kaudseid tõendeid ühise

teoplaani osas. Vastupidi, mitu tunnistajat (vt maakohtu otsuse p 120, 157-158) ning ligi 40 e-kirja

tõendavad (vt maakohtu otsuse p 121-156), et etteheidetud teo toimepanemise ajal DD vihkas ja

vältis XX, vähese suhtluse puhul ei usaldanud esimene teist ning oli tema osas negatiivselt

meelestatud (vt maakohtu otsuse p 159, 182). Veelgi enam, DD pidas etteheidetud teo

toimepanemise ajal läbirääkimisi teiste isikutega kui XX (vt maakohtu otsuse p 159, 182). Seega

on maakohus oma lahendi punktis 182 teinud ainuõige järelduse – kuni juulini 2012 ei olnud XX-

l kuidagi võimalik DD-le kaasabi osutada, sest nende vahel puudus normaalne suhtlus. Lisaks

osutas maakohus ka asjakohaselt Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud lahendile asjas 2-17-17302,

milles tuvastati, et 25.07.2012 sõlmitud kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse

võlatunnistusega ning selle andmine oli majanduslikult põhjendatud. Teadupoolest ei ole

deklaratiivse võlatunnistusega võimalik võtta täiendavaid kohustusi, vaid sellega tunnistatakse

varasema võla olemasolu (RK 3-2-1-49-11, p 20). Prokuratuur on sihilikult jõudnud järeldustele,

mis on Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga vastuolus. Nimelt on prokuratuur oma teooria

põhjendamises nii kaugele läinud, et nende väitel ei ole mitte ainult maakohus teinud oma otsuses

valesid järeldusi, vaid ka samadel asjaoludel tsiviilasja menetlenud Tallinna Ringkonnakohus tegi

ebaõigeid järeldusi. Prokuratuur on veendunud, et Tallinna Ringkonnakohus sai kuulutada

25.07.2012 kokkuleppe deklaratiivseks võlatunnistuseks vaid seetõttu, et ta ei võtnud arvesse

04.06.2012 käenduslepingut. Maakohus aga asjakohaselt selgitas, et mitte ainult ei muuda

04.06.2012 käenduslepingu arvesse võtmine Tallinna Ringkonnakohtu järeldust, vaid et seda

asjaolu Ringkonnakohus ka sisuliselt arvestas (maakohtu otsuse p 198). Liiatigi, otsus on jõustunud

ehk TsMS § 457 lõike 1 alusel on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele, sh ka OÜ-le S,

kohustuslik ja pole alust kõrvale kalduda otsuses järeldatust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioon põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Maakohus on veenvalt ja kõiki olulisi asjaolusid hinnates põhistanud, miks annavad kogutud

tõendid aluse järeldada, et XX ei saa talle inkrimineeritud kuriteos süüdi mõista. Kohtukolleegium

esitab oma seisukohad ja nende põhjendused järgmises järjekorras: I. küsimus mõistlikust

menetlusajast, II. ringkonnakohtu seisukoha üldised kujunemise alused, III. 4. juuni 2012

käenduslepinguga seonduv täideviimistegu, IV. 25. juuli 2012 kokkuleppega seonduv

täideviimistegu, V. XX tegevus kaasaaitajana ja VI. menetluskulu küsimus.

I. Küsimus mõistlikust menetlusajast

18. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks käsitleda lühidalt mõistliku menetlusaja küsimust.

Riigikohtu seisukohtadest kohtuasjas nr 1-17-10050, p 11 (sama ka 07.12.2020 otsuses nr 1-17-

3371, p 56) saab järeldada, et küsimus mõistlikust menetlusajast tuleks üldiselt lahendada enne

süüküsimust: „Kui kaitsja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja

möödumisega ja süüdistatav on andnud lõpetamiseks nõusoleku, siis tuleb kohtul lahendada see

küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks menetluse lõpetamisele

alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. /Kui/ kohus tuvastab mõistliku menetlusaja nõude

rikkumise ja otsustab menetluse seetõttu lõpetada, pole taotlusel süüdistatava õigeksmõistmiseks

enam iseseisvat tähendust. Niisugusel juhul on menetluse jätkamine ebamõistlikust menetlusajast

tingitud menetluse lõpetamise tõttu välistatud. /…/ Alles seejärel, kui kohus leiab, et mõistlik

menetlusaeg ei ole möödunud, või tuvastab, et see on küll möödunud, aga seda on võimalik

heastada muul viisil kui menetluse lõpetamisega, saab ta jätkata süüküsimuse lahendamist.“ KrMS

§ 2742 näeb ette, et kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik

mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja

arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus KrMS §-s 2052

sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul lõpetada. Seega on

kriminaalmenetluse lõpetamine sel alusel võimalik ka kohtu initsiatiivil, kuid ringkonnakohtul

tuleks enne vastava otsustuse tegemist selgitada välja poolte seisukohad.

19. Praegu on prokuratuur vaidlustanud 8 aastat pärast kriminaalmenetluse alustamist

õigeksmõistmise kuritegudes, mis pandi toime ligi 9 aastat tagasi. Ajavahemikul 14.12.2017 –

28.02.2019 oli kriminaalmenetlus küll KrMS § 203 alusel XX suhtes lõpetatud, kuid lõpetamine

oli tingimuslik ehk sõltuvuses teise kriminaalmenetluse edukusest, mistõttu XX ei vabanenud

vahepealsel ajal päriselt süüdistusest. Seda, et lõpetamine oli tingimuslik, kinnitab asjaolu, et

kriminaalmenetlus uuendatigi, ning seejuures XX-st sõltumatutel põhjustel (st kuna teine

kriminaalasi lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu). Seega on kriminaalasja menetlus nii kaua

kestnud eeskätt riigi tegevusest, prioriteetidest ja otsustest tulenevalt, mitte niivõrd XX-st tingituna.

Kasseerimise korral võib menetlusaeg ulatuda kokku 9 aastani. Selle mõistlikkus on äärmiselt

küsitav. Maakohus väljendas kahtlust menetlusaja mõistlikkuses juba 17.02.2020 eelistungi

määramisel (2. kd, tl 14-15), viidates muuhulgas kaitsja poolt juba 18.09.2019. a eelistungil

tõstatatud kahtlustele. Kohus toona seisukohta siiski ei kujundanud, kuid kui teematõstatus oli

arusaadav juba siis, oleks see seda nüüd veel enam.

20. Siiski on kohtukolleegium seisukohal, et kuna kaitsja ega süüdistatav pole selle asja

apellatsioonmenetluse faasis ise menetluse lõpetamist taotlenud ning õigeksmõistev lahend on

süüdistatava õiguste seisukohalt soodsam, ei ole ringkonnakohtul praegu vajadust poolte seisukohti

täpsustada ega KrMS § 2742 aluste olemasolu lähemalt vaagida. (Küll aga võib see vajadus tekkida

siis, kui praegusele otsusele esitatakse kassatsioon ja selle tagajärjel tagastatakse kohtuasi uuesti

ringkonnakohtule.) Seetõttu ei peatu ringkonnakohus siinkohal sel küsimusel pikemalt.

II. Üldised küsimused

21. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja

teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse

kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 1-

16-6115/67, p 28). Kohtupraktikas on aga korduvalt rõhutatud (nt RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 1-

18-1247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina

maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes

süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise

otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks

omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel

tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ning miks tuleb

apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (viimati RKKKo-d nr

1-20-1301/35, p 14, 12. veebruarist 2021, ja 1-19-10157, p 7, 19. veebruarist 2021). Käesolevas

asjas ei tuvastanud ringkonnakohus selliseid vigu, mis annaks põhjust maakohtu järeldustest

kardinaalselt teistsugustele järeldustele jõuda (so teha samadele tõendtele tuginedes süüdimõistev

otsu,s vastukaaluks maakohtu tervikuna õigeksmõistvale otsusele).

22. Kuna kaasaaitaja karistusõigusliku vastutuse eeldused sõltuvad kaasaaitamise aktsessoorsuse

tõttu täideviija tahtliku ja õigusvastase teo tuvastamisest, tuleb kaasaaitajale etteheidetud teo

sisustamisel pöörduda vältimatult täideviijale inkrimineeritava teo juurde. Praeguses asjas pole DD

XX kaasaaitamisteo eelduseks olnud täideviimisteo sooritajana süüdistatav, sest tema suhtes

lõpetati menetlus avaliku menetlushuvi tõttu juba 2017. aastal (maakohtu otsuse p 2).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus andnud otsuses DD täideviimistegudele, nagu need on

kajastatud XX süüdistuses, õige hinnangu ja leidnud, et need ei vasta kuriteo tunnustele. Seejuures

on maakohus tõdenud õigesti, et kuigi süüdistuses on loetletud erinevaid sündmusi ja tehinguid, on

siiski määrav see, kas OÜ-le S kohustuste võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisena KarS §

2172 lg 1 tähenduses saab käsitleda kaht tehingut, millele vastavalt on jaotatud ka süüdistus kaheks:

4. juuni 2012. a käendusleping P AS ja OÜ S vahel ning 25. juuli 2012. a kokkulepe Sihtasutuse H

ja OÜ S vahel, millega OÜ S kohustus tasuma SA-le H kulutused, mis olid tehtud 30. detsembril

2010 Sihtasutuse H ja OÜ A vahel sõlmitud ehituse töövõtulepingu alusel OÜ S omanduses olevale

Tallinnas, LLL asuvale hoonestusõigusega ehitisele. Muud süüdistuses loetletud DD tehtud

tehingud ei ole käsitatavad OÜ-le S kohustuste võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisena

KarS § 2172 lg 1 tähenduses ehk OÜ juhatuse liikmena ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud

kohustusi rikkudes OÜ-le S põhjendamatute kohustuste võtmisena. Seda maakohtu seisukohta

(otsuse p-d 170 ja 171) ei ole prokurör ka vaidlustanud. Vaidlustamatus on seda ilmsem, et prokurör

on loetlenud selgelt maakohtu otsuse punktid, milles tehtud järeldustega ta nõus ei ole ehk p-d 161,

173, 177, 178, 182, 198, 199 ja 202.

23. Kriminaalkolleegium peab aga vajalikuks rõhutada, et põhjendab oma nõusolekut maakohtuga

täideviimisteo osas pigem napilt ja jätab KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel kordamata juba maakohtu

otsuses sedastatu. Ringkonnakohus ei pea üksikasjalikumalt lähenemist ses osas vajalikuks, kuna

see oleks antud asjas liigne ja teisejärguline. Nimelt, et sõltumata sellest, kuidas DD kui täideviija

tegevust määratleda, ei oleks praeguses kriminaalasjas XX süüdimõistmine kuriteole kaasaaitajana

niikuinii võimalik. Selles osas on ringkonnakohus täielikult nõus maakohtuga ja käsitleb seda

põhjalikumalt käesoleva otsuse p-des 55-72.

III. 4. juuni 2012 käenduslepinguga seonduv täideviimistegu

24. Nagu maakohus õigesti tuvastas (ja mida pole ka vaidlustatud), sõlmisid P AS ja OÜ S 4. juunil

2012 käenduslepingu. Sellega kohustus OÜ S käendajana P AS-i ees tagama Sihtasutuse H ja P AS

vahel 18. jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingust tulenevat laenukohustust summas kuni 1 500 000

eurot. Kokkuleppe allkirjastas mõlemalt poolt mõlema äriühingu juhatuse liige DD. Selle lepingu

sõlmimisega on DD süüdistuse kohaselt pannud toime KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud kuriteo.

Maakohus (otsuse p 173) ei nõustunud süüdistusega, et selle lepingu sõlmimisel rikkus DD OÜ S

juhatuse liikmena ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud kohustusi, kuna kohtu hinnangul

polnud tõendatud, et DD ei järginud käenduslepingu sõlmimisel OÜ S majanduslikke huve. Seda

seisukohta põhjendas maakohus otsuse p-des 162– 178 täpsemalt ja nende põhjendustega

ringkonnakohus nõustub.

25. Prokuratuur on apellatsioonis vaidlustanud maakohtu seisukohad, mis on esitatud punktides

173, 177 ja 178. Punktis 173 sisaldub maakohtu kokkuvõtlik üldsõnaline järeldus, prokuratuuri ja

maakohtu lahkarvamuse sisuks on maakohtu otsuse p-des 177 ja 178 sisalduv hinnang tõenditele:

„177. Probleemiks oli aga tõsiasi, et kuna P AS ei suutnud N laenu teenindada, võis pank SSS

hoonestusõigusele seatud hüpoteegi realiseerida. Siis oleks SSS jäänud ilma enda ainsast varast, mis oli

tulu toov (või võis vähemalt seda olla tulevikus). Olukorras, kus OÜ S osa oli võõrandatud AC-le, ei olnud

aktsiaseltsil võimalik tulu teenida SSS tegevuse pealt ja selle arvelt laenu tagasi maksta. Seega oli 4. juuni

2012. a käenduslepingul majanduslik sisu ka SSS jaoks, sest kui SA H oli võimetu laenu aktsiaseltsile

tagastama, ei olnud mõeldamatu argument, et seda teeb OÜ S, mistõttu on aktsiaseltsil vahendeid pangale

laenu maksmiseks ja hüpoteek jääb realiseerimata. On märkimisväärne, et kuna OÜ S hoonestusõigus oli

sisuliselt selle osaühingu ainus vara ja tulu teenimise allikas, oleks osaühing hüpoteegi realiseerimisel

jäänud sellest ilma. Seejuures tuleb silmas pidada, et N pank oli eelnevalt küll võlgnevustele viidanud, kuid

ütles laenulepingu üles alles 18. juulil 2012, seega ei olnud see asjaolu veel 4. juunil 2012 teada.

Märkimisväärne on seegi, et tõenditest nähtuvalt otsiti võimalusi N panga laenu refinantseerida (Kd T2, tl

67). See toetab argumenti, et N panga poolt SSS hoonestusõigusele seatud hüpoteegi sundtäitmise

algatamise (võimalik) edasilükkamine oli ka OÜ S huvides.

178.

Seejuures tuleb silmas pidada, et N panga nõue laenu andmisel oli see, et P AS ja OÜ S peavad

ühinema, et vara ja kohustused oleksid samas äriühingus. Seega ei olnud panga jaoks SSS

hoonestusõigusele seatud hüpoteek pikas perspektiivis piisav garantii laenu tagamiseks. Olukorras, kus OÜ

S osa oli võõrandatud aktsiaseltsilt AC-le, ei ole välistatud, et käenduslepingu sõlmimisel, millega

aktsiaseltsil tekkis SSS vastu nõue, järgis DD juhatuse liikme kohustusi ja oli osaühingule lojaalne.“

26. Eelöeldule annavad konteksti järgmised maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mida pole

vaidlustatud: SA H sai toetust Euroopa Regionaalarengu fondist ning kuna projektiks oli vaja ka

omafinantseeringut, võttis AS P 12.01.2011 H N pangast laenu, mille tagamiseks seati ühtlasi OÜ

S hoonestusõigusele hüpoteek. AS P laenas 18.01.2011 osa pangalt laenatud rahast SA-le H, kes

sõlmis lepingu OÜ-ga A OÜ-le S kuuluva ehitise renoveerimiseks. Ehitist pidi OÜ S hiljem välja

üürima SA-le H, kes kohustus tasuma selle eest üüri. (Maakohtu otsuse p 174: „Teisisõnu –

aktsiaselts võttis pangast laenu, millest osa laenas sihtasutusele edasi; sihtasutus tasus SSS ehitise

renoveerimise eest ja kohustus tasuma üüri; SSS ehitise väärtus renoveerimise tulemusena tõusis

(vt AA ütlused, III kd, tl 8 p), hoonestusõigusele seati hüpoteek ja SSS pidi ehitise väljaüürimiselt

teenima tulevikus tulu.“) 2012. a juuni alguseks oli SA H makseraskustes ja kuigi ta oli 1. jaanuarist

2012 üle võtnud üürimiseks SSS ehitise, siis üüri maksta SA H ei suutnud. Makseraskustes oli

seetõttu ka OÜ S. Kuna selleks ajaks oli OÜ S osa võõrandatud AC-le, oli makseraskustes ka AS

P, kes ei olnud suuteline tasuma N pangale laenu, mistõttu tekkis oht, et pank algatab sundtäitmise

OÜ S hoonestusõigusele seatud hüpoteegi realiseerimiseks.

27. Prokurör leiab apellatsioonis, et ühingule lojaalne juhatuse liige ei oleks SSS koormanud

põhjendamatu suuresummalise kohustusega ega toetanud selle alusel pankrotiavalduse esitamist.

Käsitledes eristamatuna X ja D tegevust ning süüteokoosseisu erinevaid tasandeid, viitab

prokuratuur kohtuotsuse p-des 83, 84 ja 94 nimetatud nõuete sissenõutavuse olukorra loomisele

ning süüdistuse tõenditele 2-18, 4-16, 4-17, 6-1 ja tunnistaja B ütlustele, mis prokuratuuri

hinnangul tõendavad seda, et 4. juuni käendustehing ja 25. juuli kokkulepe olid tehtud eesmärgiga

tekitada SSS-le majanduslikku kahju. Prokuratuuri hinnangul on see, et mingis osas oli nõudeid

võimalik seostada mingi juba olemasoleva kohustusega, teisejärguline, kuna majanduslik vajadus

või põhjendatus neid kohustusi ka tegelikult tunnistada ja enda kanda võtta, peavad ka päriselt

olemas olema, või muidu ongi tegemist teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku

ärakasutamisega, mida käesolevas kriminaalasjas D-le ja X-le ette heidetaksegi. 4. juuni tehingu

eesmärgiks oli prokuröri sõnul see, et algselt SA H vastu olnud nõudelt tuletati käendustehinguga

SSS-le kohustus ja seda hakati kuni pankrotimenetluseni aktiivselt sisse nõudma. Prokuratuuri

hinnangul hakkas maakohus tegelikult toimunut tähelepanuta jättes ja tõenditest irduvalt oletama

4. juuni käenduslepingu põhjenduseks teooriat, et selle tehingu eesmärgiks oleks võinud olla SSS

hoonestusõigusele seatud hüpoteegi sundtäitmise algatamise (võimalik) edasilükkamine ning et

kuna SA oli võimetu laenu aktsiaseltsile tagastama, ei olnud mõeldamatu argument, et seda teeb

SSS, mistõttu on aktsiaseltsil vahendeid pangale laenu maksmiseks ja hüpoteek jääb realiseerimata.

Maakohus pole selgitanud, kuidas saanuks käenduse andmine edasi lükata sundtäitmise algatamist,

kui asjaosalistele teadaolevalt SSS-l sedavõrd suuresummalise käenduskohustuse täitmiseks

vahendeid ei olnud, sellest tehingust N panka ei informeeritudki ning käenduse andmine mitte ei

parandanud N laenu refinantseerimise võimalusi, vaid vastupidi just halvendas (SSS kohustuste

maht suurenes veelgi). Maakohtu oletus, et kuna SSS hoonestuses tegutsema hakanud uus

raviteenuste osutaja oleks hakanud SSS-le tulu andma ja selle arvelt oleks SSS saanud AS-ile

käendusega võetud nõuet hüvitada, ei haaku reaalsuses toimunuga, eelkõige asjaoluga, et AS

loovutas nõude ära. 4. juuni käenduslepingu sõlmimine ei olnud vajalik ega majanduslikult

põhjendatud ei SSS ega ka mitte AS-i, SA või laenu andnud N panga jaoks, vaid selle eesmärk oli

kahjustada SSS majanduslikku olukorda D ja X huvides.

28. Ringkonnakohus nõustub siin maakohtuga, kuna prokuratuuri kaebuses sisalduv ja nappide

tõenditega toel esitatud tõlgendus sündmustest ei kummuta maakohtu poolt tõenäoliseks peetud

versiooni, mis tugineb omakorda otsuses käsitletud tõenditel. Kohtukolleegiumil jääb nõustuda

kaitsja vastuses esitatud tõdemusega, et sisuliselt heidab prokuratuur apellatsioonkaebuses

maakohtule ette just prokuratuuri poolt konstrueeritud oletuste arvesse võtmata jätmist, tuues esile

vaid üksikud kaudsed tõendid ning rünnates üldsõnaliselt maakohtu järelduste elulist usutavust.

29. Ei saa ignoreerida asjaolu, et tõendipagas on ebamäärane ja kaudne. Tõendite hulgast puuduvad

mõlema keskse isiku – DD ja XX – ütlused, kes on sisuliselt ainsad, kes teavad tegelikult, mida

nad oma toimingutega mõtlesid. Seejuures ei pole küsimus pelgalt selles, et ütlused oleks

ebausaldusväärsed (nt D puhul), vaid kumbagi neist ei kuulatud kohtus ka üle, st kohtul polnud

vahetult võimalikki nende versiooni kuulda ja vahetult selle usaldusväärsust hinnata. Ülejäänud

ütluste andjad, kes kuulati kohtus üle 2020.a teisel poolaastal ja kes said nende kahe isiku tegelike

kavatsuste ja motiivide (eesmärgi ja tahtluse) kohta anda ütlusi vaid kaude, ei olnud 8-9 aasta

taguste sündmuste osas kuigi detailsed. Muud tõendid on pelgalt kaudsed, tõendamaks, kas 4. juuni

tehingu tegemise asjaolud olid sündmuste ajal sellised, et DD-le saab omistada SSS seisukohalt

tahtlikult kahjuliku ja põhjendamatu käenduse võtmist selle tehingu tegemise hetkel. Otseste

tõendite puudumine ei välista küll süüdimõistva otsuse tegemist, aga sellegipoolest peavad kohtul

olema taolisel juhul ülekaalukad objektiivsed tõendid, mille pinnalt saab öelda, et kõik toimus

süüdistuses kirjeldatud viisil. Ringkonnakohus ei saa välistada, et sündmused võisid toimuda

sellises seoses ja sellistel motiividel, nagu seda presenteerib prokuratuur, kuid need võisid toimuda

vähemalt sama tõenäoliselt maakohtu kirjeldatud asjaoludel, st ilma, et DD või keegi asjaosalistest

oleks soovinud 4.06.2012 käendusega OÜ-d SSS kahjustada.

30. Kohus ei saa isikut süüdi mõista pelgalt põhjendusega, et süüdistuses kirjeldatu võis aset leida.

Kooskõlas KrMS § 7 lg 3 põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused

tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKKo 3-1-1-10-11, p 26, 3-1-1-10-15, p 15). Vastasel juhul

rikutaks süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ja põhiseaduse §-st 22

ning KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet, mis on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

31. Tuleb möönda, et alles 12.02.2021 toonitas Riigikohus otsuses nr 1-20-1301 (p 11-12), et

põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-

, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele

üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses, ning

kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks tuleb lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel

esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Riigikohtu hinnangul ei tule mõista KrMS § 60

lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste

käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu

otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning

üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu

jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse

esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust

just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. Praeguses asjas

aga, isegi kui pidada prokuratuuri versiooni sündmustest ja neid ajendanud skeemist võimalikuks

mingis tõenäosusastmes, on asjas piisavalt selgusetust ja mitmetimõistetavust, et maakohtu otsuses

kajastuv versioon pole kuidagi vähem tõenäoline kui prokuratuuri versioon. Tulenevalt KrMS §-

dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest

tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo nr 3-1-1-10-15, p 15). Paraku aga palubki

prokuratuur kohtul üle võtta just tema siseveendumust, kuna sidusat pilti toimunust tõendid ei loo.

32. Apellant väidab, et 04.06.2012 käenduse tegelik eesmärk nähtub tõenditest, milleks on D ja X

poolt tegelikult ellu viidud tegevused, mis kokkuvõtvalt päädisid mitmete pankrotiavaldustega SSS

vastu. Küsimust D ja X laiema koostegutsemise võimalikkusest ja tõendatusest tehingujadast

koosneva skeemi realiseerimisel käsitleb kohtukolleegium eraldi allpool, X võimaliku

kaasaaitamistegevuse juures (p-d 55-72). Mis aga puudutab D-le täideviimisteo omistatavust, siis

ei veena prokuratuuri poolt esile toodud tõendid väljaspool mõistlikku kahtlust olevas suures

tõenäosuses, mis kummutaks maakohtu järelduse, et 04.06.2012 OÜ S käenduslepingu sõlmimine

olnuks OÜ majanduslike huvide vastane ning seda saaks läbi tahtluse ka D-le omistada.

33. Prokurör toetab oma mõttekäigu üldsõnaliselt nn süüdistuse tõenditele 2-18, 4-16, 4-17 ja 6-1.

Seejuures on taunimisväärne, et arvestades kriminaalasja vanust, mahtu, mitmekordset

ümbersüstematiseerimist, mitmeetapilist menetlemist ja asjaolude üldist segasust, ei ole prokurör

vaevunud viitama sellele, kus need tõendid on toimikus (või ka otsuses) leitavad, see on aga nende

kontrollitavuse seisukohast oluline.

34. Mis puudutab tõendit 2-18, siis märgib apellant järgmist: „Pankrotiavalduses [süüdistuse tõend

2-18] oli X põhjendanud käendust sellega, et laenatud raha kasutati SSS hoonestuse väärtuse

tõstmiseks. SSS hoonestuse väärtust tõsteti remontöödega ainult ühel korral ja AS, kellele pidanuks

käenduskohustus täidetama, ise laenas selle raha N pangalt sihtotstarbeliselt SSS ehitustöödeks ja

pidi selle N-le tagasi maksma. Käendusest lähtunud pankrotiavalduse p-s 2 sidus X ise käenduse

esemeks olnud nõude N laenulepinguga [süüdistuse tõend 2-18 ]. /…/ käendusest lähtunud

pankrotiavalduse punktis 2 X ise sidus käenduse esemeks olnud nõude N laenulepinguga

[süüdistuse tõend 2-18 ].“

35. Jutt on osaühing L 02.11.2012 pankrotiavaldusest Harju Maakohtule OÜ S suhtes (maakohtu

otsuse p 101; asub T1, tl 149-155). Selle punktis 2 (tl 150) on mainitud 18.01.2011 laenu ja

märgitud, et SA H kasutas saadud rahalisi vahendeid selleks, et täita 30. detsembril 2010 .a

Sihtasutuse H ja OÜ A vahel sõlmitud ehituse töövõtulepingust tulenevaid kohustusi. Seejärel

leitakse: „Osundatud 30. detsembri 2010.a Sihtasutuse H ja OÜ A vahel sõlmitud ehituse

töölepingu kohaselt Sihtasutus H tellis OÜ-lt A ehitustööde teostamist OÜ S omandis olevale

Tallinnas LLL hoonestusõigusele. Ehituse töövõtulepingu punktis 1.6.1. oli kokku lepitud, et kokku

tasub Tellija teostatavate tööde eest Töövõtjale 38 768 000 Eesti krooni (2 477 726,79 eurot).

Seega oli osundatud laenu osas lõplikuks kasusaajaks OÜ S /…/ sotsiaalministri 17. detsembri

2010.a käskkirjast nr 200 „SA H struktuuritoetuse taotluse vastavaks tunnistamine ja

rahuldamine“ tulenevalt oli otsustatud anda Sihtasutusele H toetust summas 25 404 049 Eesti

krooni Tallinnas LLL hoonestusõiguse oluliseks osaks oleva ehitise rekonstrueerimiseks

ravikorpuseks (hooldushaiglaks). Kuna /…/ käskkirja kohaselt oli toetuse saajaks Sihtasutus H, siis

pidi rekonstrueerimistööde tellijaks olema samuti Sihtasutuse H, vaatamata asjaolule, et Tallinnas

LLL hoonestusõiguse omanikuks oli OÜ S.“ Samuti tõdetakse p-s 6 (tl 153): „Lisaks on käesoleval

hetkel vajalik algatada OÜ S suhtes pankrotimenetlus põhjusel, kuivõrd vastasel juhul võidakse

täitemenetluses võõrandada OÜ S ainuke väärtuslik vara, so Tallinnas LLL hoonestusõigus.

Teatame kohtule, et 14. septembril 2012.a ilmus Ametlikes Teadannetes enampakkumisteade, mille

kohaselt müüb Tallinna kohtutäitur VK avalikul suulisel enampakkumisel OÜ-le S kuuluva

hoonestusõiguse /…/“

36. Kõnealuses tõendis seob XX tõepoolest pankrotiavalduse N laenuga, sest mõlemal tegevusaktil

oli oma koht ühes katkematus finantssündmuste jadas, kuid see ei tõenda veel, et XX pidi juba

04.06.2012 nägema ette, et ta esitab 02.11.2012 pankotiavalduse. Nagu nähtub pankrotiavalduse

p-st 6, oli avaldus selle kohaselt ajendatud alles 14.09.2012 asjaomase hoonestusõiguse

täitemenetluses enampakkumisele panekust. N pank ütles P AS-iga sõlmitud laenulepingu üles

alles 18. juuli 2012. a, so 1,5 kuud pärast käenduslepingu vormistamist. Seejuures pole aga

täideviimisteo seisukohalt oluline niivõrd see, et XX oleks osanud juba hiljemalt 04.06.2012 sellist

asjade käiku planeerida või möönda, vaid et seda saaks ette heita ka DD-le kui täideviijale, kelleta

jääks kaasaaitamistegu ainetuks. Sellisele tõenäosusele see tõend ei viita. Samuti tuleb märkida, et

kuigi prokuratuur väitab apellatsioonis, et „Pankrotiavalduses [süüdistuse tõend 2-18] oli X

põhjendanud käendust sellega, et laenatud raha kasutati SSS hoonestuse väärtuse tõstmiseks“, siis

heal juhul on siin selle seose puhul (raha laenamise ja kasutuse vahel) tegu pankrotiavalduse teksti

pinnalt tehtava kaudse järeldusega (vt ülal viide pankrotiavalduse p-le 2), kuid sellisel kujul, nagu

prokurör osundab apellatsioonis, pankrotiavaldus X põhjendust siiski ei sisalda. Kahjuks

iseloomustab selline mõnevõrra eksitav stiil, kus faktide pähe esitatakse järeldusi ja tõlgendusi,

apellatsiooni tervikuna ning see kahandab selles sisalduvate väidete usaldusväärsust.

37. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega (maakohtu otsuse p-d 175-178), et tõendid ei

kinnita versiooni, et DD oleks tegutsenud OÜ S majandushuvide vastaselt – ei 4. juunil 2012 ega

seda ümbritseval perioodil tervikuna. Seejuures leiab kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga, et

just N panga laenu refinantseerimise ja Swedbank’i kaasamisega seonduvad asjaolud viitavad

sellele, et DD tegutses 2012 mais-juunis, isegi juulis aktiivselt selle nimel, et siiski vältida OÜ S

sisuliselt ainukese vara ehk kõnealuse hoonestusõiguse realiseerimist N panga võla katteks

(millega oli omakorda seotud ka 4.06.2012 antud käendus). See on oluline, sest süüdistuses on

teoplaani kavandatud kulminatsiooniks märgitud justnimelt „edukas“ pankrotimenetluse tulemus

(„…OÜ S kohustus käendajana P AS-i ees tagama Sihtasutuse H ja P AS vahel 18. jaanuaril 2011

sõlmitud laenulepingust tulenevat laenukohustust summas kuni 1 500 000 eurot selleks, et XX saaks

Osaühing L nimel 11. juunil 2012 esitada OÜ-le S nõude summas 938 296 € ja 2. novembril 2012

pankrotiavalduses OÜ S vastu esitada nõude juba koos intressidega kogusummas 1 056 324,90

€“). Nagu pankrotavalduse p-s 6 märgitud, ajendas pankrotiavalduse just hoonestusõiguse

täiemenetluses realiseerimine. Toimikus olevad tõendid aga viitavad pigem sellele, et 04.06.2012

(ja selle ajalises ümbruses) oli DD huvitatud pigem laenu refinantseerimisest Swedbanki abil kui

tagatise realiseerimisest.

38. Tunnistaja AA (P AS nõukogu liige süüdistuses nimetatud ajal, 3. kd) rääkis oma ütlustes (tl 4)

sellest, et N oli andnud laenu AS-le ja soovis laenu tagasi saada. Sellega seoses arutati laenu

refinantseerimist ja peeti selles osas nõu või läbirääkimisi Swedbankiga. Niipea kui N oleks oma

laenu sisse nõudnud, oleks AS-le tekkinud pankrotiolukord. Selge oli, et AS-l ei olnud sellist raha

ja ainsa lahendusena nägi tema refinantseerimist. Sellega seoses oli N nõue SSS ja AS kokku panna

erinevaid nõudmisi. Tema mälu järgi pidasid Swedbankiga läbirääkimisi YY, võib-olla ka

advokaat, võib-olla DD. Tunnistaja YY (Y) (3. kd, tl 13), kes oli suurema osa 2012. aastast OÜ S

juhatuse liige ja figureeris kohtutoimikus olevast e-kirjavahetusest aktiivselt OÜ ja AS finantsseisu

puudutavas kirjavahetuses, vastas küsimusele kontserniga seoses, kes ja milliseid otsuseid

majandusraskuste ilmnemisel tegi: „Ainuke vara SSS oli hoonestusõigus, mis oli juba panditud N

pangale. Seda ka müüa ei olnud võimalik ilma N panga nõusolekuta. Samas ei olnud sellest ka

loota mingit suuremat tulu, millega oleks võinud kõik need võlad ära katta ja panna ettevõte

rahulikult kinni. D otsustaski, et katsume päästa need osakonnad, mida vähegi annab päästa.

Kasvõi mõni osakondadest ellu jääks.“ Kohtus kuulati tunnistajana üle ka N panga toonane töötaja

PP (3. kd, tl 60), kes selgitas, et panga jaoks polnud vahet, kas tagatise realiseerimida või laen

refinantseerida: „Pank tahab oma raha tagasi. Millisel moel see toimub, siis sellel pole vahet. Mida

peale laenulepingu lõpetamist, mida kiiremini see toimub, seda parem on. Millisel moel see toimub

– mõttelist vahet ei ole.“ Kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi ka vandeadvokaat EE (3. kd, tl 64

p – 65), kes rääkis, et alates 2012.a suvest olid S OÜ, AS P ja SA H tema kliendid, ta andis neile

erinevat igapäevast õigusabi. Peamine kliendikontakt oli DD ning „selleks hetkeks, kui DD minu

poole pöördus, olid S osa võõrandatud ära AS-i P poolt. Tegelikult see käsund mulle oli välja

selgitada õiguslik olukord, võimalusel kaitsta SA P ja AS-i P huve ja leida ka võimalus selle vara,

kas siis S osa tagasisaamiseks või LLL hoonestusõiguse tagasisaamiseks.“ Maakohus on

sedastanud (otsuse p 60), et kõik need tunnistajad on usaldusväärsed ja prokuratuur pole seda ka

vaidlustanud.

39. Tunnistajate ütlused paigutuvad täpsemasse ajalisse konteksti kohtus uuritud dokumentaalsete

tõenditega ja eeskätt erinevate e-kirjadega, mille asjakohasust, usaldusväärsust ja lubatavust

maakohus jaatas (tl 60) ning mida prokuratuur pole samuti vaidlustanud (tegemist ongi süüdistuse

enda tõenditega).

40. Süüdistuse tõend 2-26 (T1, tl 156) on e-kiri DD-lt 07.05.2012 kell 18:02 pealkirjaga „selle

nädala toimingud“, mis tõendab, et DD ootas H finantseerimise jaoks Swedbangast indikatiivset

pakkumist. DD on adresseerinud selle neljale inimesele, sh KA-le ja AA-le, kirjutades muuhulgas:

„Siis peaks sel nädalal jõudma Swed’ist indikatiivse pakkumise saada ning kindlasti ka selle toel

N-st läbi astuda.“ Hilisem kiri samas kirjajadas on tõend nr 2-27: e-kiri AA-lt 07.05.2012 kell

20:48, mis tõendab samuti, et kaaluti N panga laenu refinantseerimist Swedbanga abiga ning

sellega seonduvalt planeeriti OÜ S omanikuvahetust (T1, tl 173). AA kirjutas siin DD-le

muuhulgas: „…me peaks A-plaaniga edasi minema. Enne toiminguid SSS-ga peaks me muidugi N-

ga ühenduses olema/…/ See aga eeldab Swedilt pakkumist. /…/ Nt peaks mingil määral rahustama

ja selgitama meie plaani ning kui nad on teadlikud, et Swed on ka asjaga seotud (võimaliku

refinnijana) siis see ehk mõnevõrra rahustab neid.“ Samal tõendil on näha, et samas kirjajadas on

samal päeval varem kirjutanud OO: „Sel nädalal on N ja SWB (N).“ Süüdistuse tõend 2-43 on e-

kiri RR-lt (N pangast) 31.05.2012 kell 14:39 pealkirjaga „RE: P AS“, mis tõendab, et P AS-il oli

võlgnevus N panga ees ja et N pank oli teadlik Pe AS-i laenu refinantseerimise plaanist (T1, tl 198;

prokurör esitas selle eelmainitud asjaolu tõendamiseks 05.06.2020 istungil, 2. kd, tl 173p). Selles

kirjas küsis RR 31.05 DD-lt muuhulgas: „millised on edusammud kohtumisel räägitud

refinantseerimisplaanides?“

41. Seda, et eelnev tegevus refinatseerimise nimel jätkus ka pärast süüdistuses etteheidetud

04.06.2012 käenduslepingut ehk täideviimisteo keskset akti, kinnitavad ka hilisemad kirjad.

Süüdistuse tõenditeks 5-4 ja 5-6 on kaks e-kirja MM-lt Swedbank’ist. Esimene neist (T2, tl 67) on

MMi kiri 20.06.2012 kell 16:24 pealkirjaga „Pakkumine – OÜ S“, mis mille prokuratuur esitas

tõendamaks, et OÜ S olid pidanud Swedbankiga läbirääkimisi laenu võtmiseks eesmärgiga

refinantseerida AS-i P Hiiru Ravikeskus laenu (2. kd, tl 178). Selles kirjas saadab Swedpank veel

20.06.2012 pakkumise, mis eeldab täiendavalt Kredexi positiivset otsust, ning pakkumine kehtib

kuni 19.08; selle kohaselt peaks kõik laenusaaja arveldused käima läbi Swedbanki, vajalikuks

peetakse hüpoteeki LLL hoonestusõigusele, Kredexi käendust jms. Teine MM kiri on saadetud

11.07.2012 kell 11:37 pealkirjaga „KREDEX“, ja sellest nähtub (ka prokuratuuri hinnangul tõendit

esitades), et KREDEX on Swedbanki poolt OÜ-le S laenu andmise tagamise kohta teinud positiivse

otsuse (T2 tl 68, 2. kd, tl 178). Süüdistuse tõend 7-23 (T2, tl 197) on e-kiri DD-lt 19.07.2012 kell

13:58 pealkirjaga „Fwd: RE: Laenuleping nr 09321257598“, millest nähtub, et nii DD kui ka XX

said 19.07.2012 teada, et N pank nõuab laenu tagasimaksmist ja ähvardab laenu tagatiste

realiseerimisega; KA sai sellest teada 18.07.2012. Pole viiteid, et see teade oleks neid rõõmustanud

või andnud muul moel põhjust arvata, et tegemist oli oodatud etapiga DD ja XX konstrueeritud

skeemis.

42. Apellatsioonis rõhutatakse korduvalt, et seda, et käendustehingut ei tehtud AS-i huvides,

tõendab ka asjaolu, et hiljem X varjas nõude olemasolu ja loovutamist AS-i pankrotihalduri ees

käendustehingu esemeks olnud nõude olemasolu ja loovutamist. Selle tõenduseks viitab prokurör

kahele tõendile - süüdistuse tõend 6-1 ja tunnistaja BB ütlused 28.07.2020 kohtuistungil. Esmalt

tuleb taas rõhutada, et X teod kuid hiljem (pankrotiavaldus AS vastu esitati 2012 novembri lõpus,

BB nimetati P AS-i ajutiseks pankrotihalduriks 2013.a jaanuaris) ei veena selles, et DD pidi neid

4.06.2012 ette nägema või planeerima. Samuti tuleb tõdeda, et prokuröri viidatud kaks tõendit siiski

ka ei võimalda teha sellist järeldust, nagu neist tegi prokurör.

43. Süüdistuse tõendiks 6-1 on P AS ajutise pankrotihalduri BB 30.01.2013 aruanne (T2 tl 106-

118), mille p-s 1.4 täheldatakse järgmist: „Võlgniku juhatuse liige XX ei ole esitanud ajutisele

pankrotihaldurile võlgniku majandustegevust ja rahavoogusid puudutavaid andmeid, kuivõrd neid

ei ole praegusele juhatuse liikmele üle antud. XX on ajutisele haldurile avaldanud, et

raamatupidamisdokumendid võivad olla endise juhatuse liikme DD käes või KA käes, kes tegutses

väidetavalt võlgniku raamatupidajana. DD viibib enda sõnul välismaal ning tema valduses

raamatupidamisdokumente ei ole. KA on aga ajutisele haldurile esindaja kaudu suuliselt

avaldanud, et tema ei ole töötanud P AS-i raamatupidajana.“ See, et XX võis varjata teadlikult

nimetatud AS raamatupidamisdokumente, võis ju nii olla, aga vähemalt sellest aruande punktist

see küll ei nähtu ning seda ei väida ka ajutine haldur ise. Kui prokurör peab silmas mingit muud

aruande aspekti, siis viidanud sellele ta pole. Varjamissüüdistust ei tulene ka BB kohtus antud

ütlustest (2. kd, tl 199-202), milles ta vastas küsimusele, kas talle anti üle kõik

raamatupidamisdokumendid ja kas tal oli raamatupidamisest täielik ülevaade: „Mulle anti üle, selle

perioodi mille kohta ma küsisin, elektrooniline pearaamat. See oli arvutifail PDF kujul.

Raamatupidamise algdokumente, mille alusel pearaamat koostati, neid KA või tema advokaat

mulle üle ei andud. Neid ei ole tänase päevani üle antud.“ Küsimusele, kas ta küsis neid ka X käest,

vastas ta: „X käest, täpselt ei mäleta. Meil oli korra juttu, et A on neid pidanud. Ma ei ole kindel,

kas X käes need üldse kunagi on olnud.“ Samuti andis ta ütlusi, millest nähtuvalt võis SSS, tema

osanikku, AS-i H, käsitleda kontsernina ning N laenulepingus oli kokkulepe H ja SSS ühinemise

kohta.

44. Prokuröri faktilistest argumentidest ja tõenditest jäävad veel viited sellele, et 4. juuni

käendustehinguga samal päeval tühistas D varasema kokkuleppe AS-i suuresummalise nõude

tähtaja edasilükkamisest ja kinnitas tähtaja saabunuks (kohtuotsuse p 84) ning käendusest tuleneva

nõude loovutamisega samal päeval loovutas SSS kaks enda nõuet X-ga seotud äriühingutele

(süüdistuse tõendid 4-16 ja 4-17, nagu prokurör siin üldsõnaliselt osundab). Tuleb tõdeda, et DD

ja XX ütluste puudumisel tõendite kogumist ja teiste isikute ütluste ebatäpsuse või ajas kuhtumise

tõttu jääb nii mõndagi toonaste arvukate tehingute ja toimingute tegelikest eesmärkidest segaseks,

aga see ei tähenda, et selle ebaselguse peaks ilmtingimata täitma DD ja XX kuriteos süüstava

tõlgendusega. Nagu ülalt ja ka maakohtu otsusest näha, ei ole piisavalt ühtset tõendikogumit, mis

kinnitaks, et DD tegi 04.06.2012 käenduslepingut sõlmides tahtlikult toimingu, mis viiks

(sihipäraselt, nagu süüdistuses ette heidetud, või isegi möönduse tasandil) selleni, et XX saaks

Osaühing L nimel 11. juunil 2012 esitada OÜ-le S nõude summas 938 296 € ja 2. novembril 2012

pankrotiavalduses OÜ S vastu esitada nõude juba koos intressidega kogusummas 1 056 324,90 €;

teisisõnu: võtta OÜ-le S käenduskohustus ning järgneva P AS ja SA H nõuete loovutamisega

saavutada nõudeõigus OÜ S vastu ning seeläbi saada varalist kasu Osaühingule L. Pigem viitab

ülalkäsitletu vastupidi sellele, et 4. juunil loodeti pankrotimenetlust vältida ja tegutseti selle nimel.

Apellant leiab ka, et kuna maakohus ka ise möönab seost 4. juuni käenduslepingu ja pangalaenu

vahel, tuleb arvestada, et SSS juba tagas kõnealust pangalaenu oma varaga. On tõsi, et tagas, aga

ringkonnakohus ei näe, miks peaks see asjaolu tegema käenduslepingu tingimata põhjendamatuks.

IV. 25. juuli 2012 kokkuleppega seonduv täideviimistegu

45. Lisaks on süüdistuses ette heidetud, et DD, olles nii Sihtasutuse H kui ka OÜ S juhatuse

liikmeks, lähtudes eelnevast kokkuleppest ja teoplaanist XX-ga ning kasutades ära ÄS § 181 lg-st

1 ja SAS § 18 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme õigust vastavalt osaühingu ja sihtasutuse

esindamiseks kõikide tehingute tegemisel, allkirjastas 25. juulil 2012 nii Sihtasutuse H kui ka OÜ

S juhatuse liikmena kokkuleppe, millega OÜ S kohustus tasuma SA H-le kulutused, mis olid tehtud

30. detsembril 2010 Sihtasutuse H ja OÜ A vahel sõlmitud ehituse töövõtulepingu nr 2 alusel OÜ

S omanduses olevale Tallinnas, LLL asuvale hoonestusõigusega ehitisele kogusummas 2 477

726,79 € ning arvestama sellelt summalt intresse 12% aasta arvestuses tagasiulatuvalt alates 1.

jaanuarist 2012. Ühtlasi võttis DD selle kokkuleppega OÜ-le S kohustuse tasuda nimetatud summa

hiljemalt 7 kalendripäeva jooksul arvates vastavasisulise nõude esitamisest ja tasumisega

viivitamise korral maksta juurde viivist 0,25% tasumata summalt päevas. Ehituse kulude

hüvitamise kohustuse ning intresside ja viivise kohustuse võttis DD OÜ-le S selleks, et XX saaks

OÜ Z nimel esitada 2. novembril 2012 Harju Maakohtule pankrotiavalduses OÜ S vastu nõude

summas 2 477 726,79 €. Tegevusplaaniks oli võtta OÜ-le S kohustus hüvitada ehituse

töövõtulepingust tulenenud kulutused ning järgneva nõude loovutamisega saavutada nõudeõigus

OÜ S vastu ning seeläbi saada varalist kasu Osaühingule Z.

46. Maakohus on jõudnud siingi – ning ringkonnakohtu hinnangul piisavalt argumenteeritult –

järeldusele, et ka selle 25.07.2012 allkirjastatud kokkuleppe näol ei saa DD-le kui täideviijale

omistada KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu, kuna pole alust väita, et see olnuks OÜ S

majanduslike huvidega vastuolus (maakohtu otsuse p-d 185-202, samuti mh 162-171). Maakohus

osutas asjakohaselt Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2019 jõustunud lahendile asjas 2-17-17302,

milles tuvastati, et 25.07.2012 sõlmitud kokkuleppe näol on (arvestades varasemat 18. jaanuari

2011 laenulepingut) tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ning selle andmine oli majanduslikult

põhjendatud (Kd T2, tl 198-204). Deklaratiivse võlatunnistusega ei ole võimalik võtta täiendavaid

kohustusi, vaid sellega tunnistatakse varasema võla olemasolu (RK 3-2-1-49-11, p 20).

47. Kolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonis esitatud 25.07.2012 kokkulepet puudutavas osas

ühtegi väidet, mis poleks saanud ammendavat vastust juba maakohtu otsuses, täpsemalt selle

punktides 185-202. Riigikohus on leidnud, et kui ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis

tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust

muutmata jättes peab ringkonnakohus analüüsima üksnes selliseid apellatsiooni argumente, mida

esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. (Riigikohtu otsus nr 1-16-6115/67, p-d 30–31)

Riigikohus on möönnud, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis

on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses (RKKKo nr 3-1-1-109-15, p 108).

Kohus ei korda seetõttu 25.07.2012 kokkulepet puudutavaid põhjendusi siin täies mahus.

48. Maakohus on inkorporeerinud otsusesse samad järeldused, mille tegi Tallinna Ringkonnakohus

17.05.2019 lahendis asjas 2-17-17302 (maakohtu otsuse p-d 186-197), leides, et SA H ja S OÜ

vahel 25. juulil 2012 sõlmitud kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena ja sellega on

nõue tõendatud ning kokkulepe pole vastuolus avaliku korra ega heade kommetega TsÜS § 86

tähenduses. Kohus võttis tsiviilasjas arvesse mh järgmisi (ka kriminaalasjas) tuvastatud asjaolusid.

SA H sõlmis OÜ-le S kuuluva hoonestusõiguse osaks olevate hoonete renoveerimiseks

töövõtulepingu ja tasus selle alusel töövõtjale 2 477 726,79 eurot. Sellest summast tasus sihtasutus

osa ERF toetuse ning osa laenatud raha arvel. Sihtasutus esitas 7.12.2010 taotluse toetuse

saamiseks OÜ-le S hoonestusõiguse osaks olevate hoonete renoveerimiseks. Taotluse järgi oli

abikõlbulike kulude toetuse määr 63,03% ning toetuse summa 25 404 049 krooni (1 623 613 eurot

65 senti) ja omafinantseering 14 902 951 krooni (952 471 eurot 58 senti). Taotlus rahuldati. P AS

võttis 12.01.2011 N Plc Eesti filiaalilt laenu 2 266 939 eurot, mille tagamiseks väljastas sihtasutus

pangale garantiikirja ja mille alusel saadud rahast laenas P AS 18. jaanuaril 2011 sihtasutusele edasi

938 296 eurot. Laenu tagamiseks seati OÜ-le S kuuluvale hoonestusõigusele hüpoteek. Pank

koostas 18. juulil 2012 laenulepingu ülesütlemise teate, ja hoiatas, et võla tasumata jätmise korral

alustab pank laenu tagatiste realiseerimist. Pank esitas 10. augustil 2012 täitmisavalduse

kohtutäiturile, mille kohta koostati OÜ-le S 16. augustil 2012 täitmisteade (otsuse 2-17-17302 p

8.3).

49. Deklaratiivse võlatunnistusega ei loo pooled uut kohustust, vaid sellega üksnes kinnitatakse

olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada sissenõudmist (tsiviilasjas

tehtud otsuse p 3.7, vt ka RKKKo nr 3-2-1-21-06, p 15). Tegemist oli olukorraga, kus üks isik

kandis teisele isikule kuulunud asjale tekkinud kulud ja kokkulepe väljendab poolte tahet need

kulud hüvitad. 25. juuli 2012. a kokkulepe oli maakohtu (ja eelnevalt tsiviilkohtu) (ka OÜ S jaoks)

majanduslikult põhjendatud. Kuna kokkulepe puudutas sihtasutuse ja OÜ S omavahelisi suhteid,

siis võisid sihtasutus ja OÜ S kokku leppida, kelle kanda jäävad nende omavahelises suhtes hoonete

renoveerimise kulud. Kohus arvestas ka argumendiga, et osa kulutusi kandis sihtasutus ERF toetuse

arvel, kuid kohtul ei olnud alust järeldada, et sihtasutuse ja OÜ S omavahelisi suhteid arvestades

oli mõeldamatu, et OÜ S hüvitab ka need kulud, mida sihtasutus kandis enda taotletud toetuse arvel

(2-17-17302 otsuse p 8.3). Sihtasutuse ja OÜ S omavahelise kulujaotuse kokkulepet ei muutnud

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi ega ka maakohtu hinnangul heade kommete vastaseks

ka asjaolu, et OÜ S hoonestusõigusele oli seatud laenu tagamiseks hüpoteek. Kohus juhtis

tähelepanu sellele, et pangalaenu võttis P AS, mitte sihtasutus, ning seda tagas nii sihtasutuse

garantii kui ka OÜ S hüpoteek. Arvestades seda, et P AS võttis laenu osaliselt OÜ-le S kuuluva

hoonestusõiguse osaks olevate hoonete parendamiseks, mida omakorda soovis haiglana kasutada

sihtasutus, oli kohtu hinnangul mõistetav, et kumbki neist tagas pangalaenu. Asjaolu, et

laenusaajaks olnud P AS-i kohustuste täitmata jätmise tõttu alustas pank OÜ S vastu täitemenetlust

võla sissenõudmiseks, ei anna alust järeldada, et sihtasutusel, kes kandis talle kuuluva

hoonestusõiguse osaks olevate hoonete renoveerimiskulud, ei oleks õigust nõuda OÜ-lt S nende

hüvitamist. Seejuures oli tsiviilasja lahendavale kohtule teada ka asjaolu, et DD-le pidi olema

kokkuleppe sõlmimise ajal teada, et pank on laenulepingu üles öelnud ja kavatseb pöörata

sissenõude OÜ S hoonestusõigusele, kuid ka see ei andnud alust järelduseks, et kokkulepe on heade

kommetega vastuolus( otsus 2-17-17302, p 8.3).

50. Täpsemalt on apellant rahulolematu maakohtu poolt p-des 198, 199 ja 202 öelduga:

„198. Tsiviilasjas tehtud kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks otsustuse tegemisel võtnud arvesse asjaolu,

et 4. juunil 2012 sõlmiti käendusleping P AS ja OÜ S vahel. Kohtu hinnangul ei muuda see aga tehtud

järeldust. Nimelt oli tsiviilasjas kohtule juba teada, et OÜ S hoonestusõigusele oli seatud hüpoteek AS ja

panga vahelise laenu tagamiseks ning see, et pank valmistus seda hüpoteeki realiseerima. Sellegipoolest ei

olnud see kohtu jaoks piisav argument järeldamaks, et 25. juuli 2012. a kokkuleppel ei oleks majanduslik

sisu, et see oleks heade kommete või hea usu põhimõtte vastane.

199.

Lisaks ei saa jätta tähelepanuta, et 25. juuli 2012. a kokkulepe on käsitatav deklaratiivse

võlatunnistusena. Nimelt oli SA-l H VÕS § 1042 lg-st 1 tulenev õigus OÜ S hoonele tehtud kulutuste

hüvitamisele. Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut kohustust. Kohustus tulenes sellest, et SA H oli

teinud OÜ S hoonestusele kulutusi. Seega oli see kohustus olemas juba enne 4. juuni 2012 . a

käenduslepingut. Järelikult ei saa 25. juuli 2012. a kokkuleppele antud õiguslikku hinnangut muuta ka

prokuratuuri viimane argument.

202.

Seega, kuna 25. juuli 2012. a kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena ja ei ole alust

järeldada, et see oleks OÜ S majanduslike huvidega vastuolus, asub kohus seisukohale, et DD ei ole seda

kokkulepet sõlmides rikkunud ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud kohustusi OÜ S ees. Järelikult ei

ole tema tegu kvalifitseeritav KarS § 2172 lg 1 järgi. Kuna kaasaaitamine on täideviimisteo suhtes

aktsessoorne ja kohus ei tuvasta DD tegevuses 25. juuli 2012. a kokkuleppe sõlmimisel tahtlikku

õigusvastast tegu, on ainetu rääkida ka XX kaasaaitamisest.

51. Apellatsiooni keskne vastuväide on, et tsiviilkohus võrdles talle esitatud teavet kohtumenetluse

poolte esitatud väidete ja seisukohtadega ega arvestanud seetõttu võimalusega, et SSS kasuks

tehtud ehituskuludest rohkem kui kolmandiku hüvitamise osas on 4. juunil SSS juba kokku

leppinud. Seetõttu pole tsiviilkohtu lahendis käsitletud VÕS § 1042 lg-s 1 sätestatud piirangut,

mille kohaselt võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele

kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud. Kui SSS oli 2012. aastaks tema hoonestusele tehtud kulude

arvelt rikastunud ja VÕS § 1042 lg 1 alusel võis temalt nõuda selle hüvitamist täies ulatuses, siis

4. juuni käendusega SSS-le võeti ja kinnitati kohustus hüvitada ehituskulusid, olgugi mitte otseselt

SA-le, ligi miljoni ulatuses ning seetõttu ei saa olla majanduslikult põhjendatud võtta 25. juulil

kohustus hüvitada SSS hoonestusele tehtud ehituskulud uuesti nende algses täielikus ulatuses.

Maakohus on apellandi arvates ekslikult leidnud, et 4. juuni käendus ei omanud tähendust

ehituskulude hüvitamise ja seetõttu ka 25. juuli kokkuleppe suhtes, kuna pärast 4. juuni

käenduskohustuse tekkimist ei olnud 25. juulil ehituskulude täissummas hüvitamise kohustuse

kinnitamine enam SSS-le majanduslikult põhjendatud.

52. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-s 198 väljendatuga, et 4.06.2012 käenduslepingut

puudutav asjaolu ei ole märkimisväärselt erinev juba ka tsiviilkohtule teada olnud asjaolust, et OÜ

S hoonestusõigusele oli seatud hüpoteek AS ja panga vahelise laenu tagamiseks ning see, et pank

valmistus seda hüpoteeki realiseerima. Ringkonnakohus ei näe tõsiseltvõetavaid põhjendusi

jõustunud ja TsMS § 457 g 1 alusel pooltele kohustuslikus tsiviilasjas tehtud ringkonnakohtu

otsuses leitust irdumiseks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nõustub juba tsiviilkolleegiumi

ja maakohtu lahendeis sedastatuga, et 25.07.2012 kokkuleppe puhul oli sisuliselt tegemist

täiendava kinnitusega tekkinud ehitustööde kulude hüvitamise kohustuse olemasolu kohta ehk

deklaratiivse võlatunnistusega, kusjuures dokument väljendab tahet, et OÜ S (pankrotis) kohustuks

tasuma ehitustööde eest isikule, kes need esialgu tasus (tulenevalt VÕS § 1042 lg-st 1).

Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest

tulenevat kohustust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-16, p 40). Kõike seda arvestades pole põhjust

omistada ka DD-le selle kokkuleppe kui deklaratiivse võlatunnistuse tegemisel OÜ S majandusliku

kahjustamist.

53. Apelatsiooni vastuväited seoses intressidega on saanud piisava vastuse maakohtu vaidlustatud

otsuse p-s 201. Nagu apellatsioonis märgitud, leiab prokurör, et 25. juuli kokkulepe intresside osas

ei ole majanduslikult põhjendatud, tuginedes samadele asjaoludele, mille alusel maakohus leidis,

et intressi nõudmine on õigustatud: nimelt kui viivise maksmise kohustus algas 25. juuli

kokkuleppe tähtaja ehk täitma asumise kohustuse saabumisest, siis intressi maksmise kohustuse

alguseks oli 25. juuli kokkuleppe kohaselt kokku lepitud tagasiulatuvalt 1.01.2012.

Ringkonnakohus ei näe ilmset viga maakohtu mõttekäigus, millega ta on õigustanud intressi ja selle

arvestuslikku algusaega – kohus märkis, et hooned anti sihtasutuse kasutusse 1. jaanuaril 2012 ning

kokkuleppe on sõlminud majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud, millisel juhul pole

põhjendamatu ka intressikohustuses kokkuleppimine. Intressinõude põhjendamatust ei tuvastanud

kohtud ka tsiviilmenetluses.

54. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et puuduvad veenvad tõendid, mis

võimaldaks omistada DD-le KarS § 2172 lg 1 tunnustele vastavat täideviimiskuritegu: pole alust

asuda seisukohale, et DD rikkus OÜ S juhatuse liikmena 4. juuni 2012. a käenduslepingu

sõlmimisel ÄS § 187 lg s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud kohustusi või rikkus 25.07.2021 kokkuleppe

sõlmimisel lojaalsuskohustust, mistõttu puudub tahtlik õigusvastane täideviimistegu. Seejuures

tuleb tõdeda, et asjas pole tõsikindlalt ümber lükatud ka kaitse läbiv argument, et DD tegutses

heauskselt kogu kontserni huvides (vt käesolevas asjas kontserni struktuurist ja ajajoonest

maakohtu otsuse p-des 62 jj), sest isegi kui jõuda maakohtuga sarnaselt järeldusele, et alates

maikuust 2012 OÜ S enam kontserni ei kuulunud, oli see küsimus siiski läbivalt vaidluse objektiks.

Riigikohus on leidnud (RKKKo nr 3-2-1-159-12, p 17), et kontserni kuuluva tütarühingu juhatuse

liige võib vabaneda vastutusest, kui ta teeb tehingu, mis esmapilgul ei ole küll tütarühingu huvides,

kuid mis kõiki asjaolusid kogumis kaaludes on kontserni kui terviku (ja seega lõppastmes ka

tehingu teinud tütarühingu) huvides. Kokkuvõttes: olukorras, kus täideviija käitumine ei ole

hinnatav tahtliku õigusvastase teona, ei ole võimalik ka vastutus sellisele teole kaasaaitamise eest.

V. XX tegevus kaasaaitajana

55. Ringkonnakohus leiab aga, et arvestades selles asjas formuleeritud süüdistust ja olemasolevat

tõendikogumit, ei oleks XX-le kaasaaitamistegevust võimalik inkrimineerida isegi siis, kui

täideviimistegu saaks jaatada. Formuleerimaks, millise tegevuse koosseisupärasust ja tõendatust

on kohtul vaja antud asjas hinnata, tuleb esmalt tuvastada, kuidas (antud asjas pigem: kas üldse) on

XX süüdistuses määratletud etteheidetava teo faktilised asjaolud.

56. XX süüdistuse esimeses osas (4. juuni 2012 tehinguga seonduvas) on sõnastatud etteheidetava

tegevuse aeg järgmiselt: „XX süüdistatakse ajavahemikul 28. märtsist 2012 kuni 4. juunini 2012

tahtlikult vaimse kaasabi osutamises DD tahtlikule õigusvastasele teole järgnevas.“ Süüdistuse

teises osas (25.07.2012 kokkulepet puudutav) on see formuleeritud nii: „Lisaks eeltoodule

süüdistatakse XX ajavahemikul 28. märtsist 2012 kuni 25. juulini 2012 tahtlikult vaimse kaasabi

osutamises DD tahtlikule õigusvastasele teole järgnevas.“ Mis puudutab konkreetseid tegevusakte

ehk teo faktilisi asjaolusid, siis pole nimetatud ajavahemikes kummaski süüdistuse osas toodud

esile ühtki konkreetset XX tegevusakti (kõik tehingud neil ajavahemikel allkirjastas jne süüdistuse

kohaselt DD).

57. Mõlemas süüdistuse pooles on XX-le tehtud siiski teatud üldsõnalised etteheited. Esimeses osas

on leitud, et DD tegutses „lähtudes eelnevast kokkuleppest ja teoplaanist XX-ga“ ja sõlmis

04.06.2012 käenduslepingu „selleks, et XX saaks Osaühing L nimel 11. juunil 2012 esitada OÜ-le

S nõude summas 938 296 € ja 2. novembril 2012 pankrotiavalduses OÜ S vastu esitada nõude juba

koos intressidega kogusummas 1 056 324,90 €. Tegevusplaani, mille eesmärgiks oli võtta OÜ-le S

käenduskohustus ning järgneva P AS ja SA H nõuete loovutamisega saavutada nõudeõigus OÜ S

vastu ning seeläbi saada varalist kasu Osaühingule L, varasema väljatöötamise, kooskõlastamise

ja selle juurde jäämisega soodustas, toetas ja tugevdas XX DD teotahet ebaseaduslikult OÜ S

kohustuste suurendamisel. Lisaks allkirjastas DD vastavalt eelnevale kokkuleppele ja ühisele

teoplaanile XX-ga 4. juunil 2012 kokkuleppe, millega muudeti 18. jaanuaril 2011 sõlmitud

laenulepingu tingimusi. OÜ-le S käenduskohustuse võtmisega tekitas DD, olles OÜ S juhatuse

liige, olukorra, kus OÜ L juhatuse liige XX sai 2. novembril 2012 esitada Harju Maakohtule

pankrotiavalduses OÜ S vastu nõude kogusummas 1 056 324,90 €. Süüdistuse kohaselt olid DD

juhatuse liikmena ja XX äriühingu majanduslikust olukorrast isiklikult huvitatud isikuna teadlikud,

et OÜ-l S puuduvad rahalised vahendid nimetatud kohustuse tasumiseks laenulepingust tuleneva

tähtaja jooksul. Samuti olid DD ja XX teadlikud ka sellest, et käenduse võtmine oli OÜ S jaoks nii

ebavajalik kui ka majanduslikult põhjendamatu. Samas süüdistuses on heidetud XX-le ette tegusid,

mis jäävad aga välja kaasaaitamistegude ajaraamist (mis lõppes 04.06.2012) - 05.06.2012 „Nõude

loovutamise lepingu“ ja 11.06.2012 „Pretensiooni“ allkirjastamine, samuti 16. oktoobril 2012

esitatud OÜ L pankrotihoiatus OÜ-le S ja 2. novembril 2012 OÜ L pankrotiavaldus OÜ S suhtes.

Süüdistuses on leitud, et DD võttis OÜ-le S kohustuse tasuda OÜ-le L 1 056 324,90 €, tehes seda

XX kaasaaitamisel eesmärgiga ebaseaduslikult suurendada OÜ S kohustusi ja vähendada vara ning

algatada äriühingu suhtes pankrotimenetlus.

58. Süüdistuse teises osas on etteheited XX-le väljendatud sarnaselt. Märgitakse, et DD, olles nii

Sihtasutuse H kui ka OÜ S juhatuse liikmeks, lähtudes eelnevast kokkuleppest ja teoplaanist XX-

ga, allkirjastas 25. juulil 2012 nii Sihtasutuse H kui ka OÜ S juhatuse liikmena kokkuleppe, millega

OÜ S omanduses olevale Tallinnas, LLL asuvale hoonestusõigusega ehitisele. Ehituse kulude

hüvitamise kohustuse ning sellest tulenevate intresside ja viivise kohustuse võttis DD OÜ-le S

selleks, et XX saaks OÜ Z nimel esitada 2. novembril 2012 Harju Maakohtule pankrotiavalduses

OÜ S vastu nõude summas 2 477 726,79 €. Tegevusplaani, mille eesmärgiks oli võtta OÜ-le S

kohustus hüvitada ehituse töövõtulepingust tulenenud kulutused ning järgneva nõude

loovutamisega saavutada nõudeõigus OÜ S vastu ning seeläbi saada varalist kasu Osaühingule Z,

varasema väljatöötamise, kooskõlastamise ja selle juurde jäämisega soodustas, toetas ja tugevdas

XX DD teotahet ebaseaduslikult OÜ S kohustuste suurendamisel. Tegelikult olid DD juhatuse

liikmena ja XX äriühingu majanduslikust olukorrast isiklikult huvitatud isikuna teadlikud, et OÜ-

l S puuduvad rahalised vahendid nimetatud kohustuse tasumiseks laenulepingust tuleneva tähtaja

jooksul. Samuti olid DD ja XX teadlikud sellest, et käenduse võtmine oli OÜ S jaoks nii ebavajalik

kui ka majanduslikult põhjendamatu. Samas süüdistuses on heidetud XX-le ette tegusid, mis jäävad

aga välja kaasaaitamistegude ajaraamist (mis lõppes 25.07.2012) - 7. septembril 2012 Z OÜ

juhatuse liikmena „Nõude loovutamise lepingu“ ja „Teade nõudeõiguse loovutamisest“

allkirjastamine, 11. septembril 2012 Z OÜ juhatuse liikmena kirja pealkirjaga „Pretensioon“

saatmine, 24. septembril 2012 kirja pealkirjaga „Pankrotihoiatus“ saatmine ning viimaks 2.

novembril 2012 OÜ Z nimelt kohtusse pankrotiavalduse esitamine OÜ S suhtes. Viimaks leitakse

süüdistuses, et nii võttis DD OÜ-le S kohustuse tasuda OÜ-le Z 2 477 726, 79 € ja sellele lisaks

kõrvalnõudeid kogusummas 239 015,77 €., nimetatud kohustuse võttis DD XX kaasaaitamisel

eesmärgiga ebaseaduslikult suurendada OÜ S kohustusi ja vähendada vara ning algatada äriühingu

suhtes pankrotimenetlus.

59. Eelmainitud (eba)konkreetsusastmes on süüdistuses inkrimineeritud XX-le seda, et ta aitas

vaimse kaasabi vormis kaasa DDl-e panna toime seadusest tuleneva teisele isikule kohustuse

võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist, millega tekitati suur varaline kahju kokku vähemalt

summas 353 4051,69 eurot ja pani toime KarS § 2172 lg 1 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

60. Maakohus on leidnud õigesti (otsuse p 182), et süüdistus on XX kaasaaitamistegu puudutavas

osas üldsõnaline ja konkretiseerimata, sh näiteks jääb selgusetuks, millal ja mis viisil väidetavalt

tegevusplaan välja töötati. Tuleb tõdeda, et maakohus on jäänud isegi teenimatult tagasihoidlikuks,

öeldes, et nõustub selles osas kaitsjaga „mõneti“. Ringkonnakohtu hinnangul on süüdistus

kaasaaitamistegevuse osas konkretiseerimata.

61. KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule

õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamise objektiivsesse külge

kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitaja tegu peab avaldama

mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma

osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitatakse mitte üksnes sellist

tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab

täideviija tahtlust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.5, 3-1-1-54-16, p 17)

62. Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olem seega

nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo

toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija

poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Eelnevast

tuleneb loogiliselt, et isiku käitumise kvalifitseerimiseks kuriteost osavõtuna ei piisa sellest, kui on

abstraktselt ära näidatud tema seotus teo toimepanemisega. Selleks tuleb süüdimõistvas otsuses

näidata konkreetne osavõtutegu, samuti peab kohtuotsusest nähtuma osavõtja osavõtutahtlus ja

tahtlus põhiteo toimepanemise suhtes (RKKKo nr 3-1-1-150-03, p 17; 3-1-1-101-05, p 8).

63. Kui nüüd naasta XX enda osavõtuteo enda juurde, siis võib süüdistusest otseselt XX-le

omistatava ekstraheerimisel järeldada, et talle heidetakse ette teatud konkreetse tegevusplaani

varasemat väljatöötamist, kooskõlastamist ja selle juurde jäämist 28. märtsist 2012 kuni 4. juunini

2012 ning siis osaliselt paralleelselt ühe teise tegevusplaani väljatöötamise, kooskõlastamise ja

selle juurde jäämist ajavahemikus 28. märtsist 2012 kuni 25. juulini 2012. Millal täpselt, kus üldse

ja millisel moel see väljatöötamine ja kooskõlastamine toimus, süüdistusest ei selgu. Samad

asjaolud on teadmata ka tegevusplaani juurde jäämise kui osateo kohta, mis on iseäranis

enigmaatiline, sest arvestades, et XX-le vastaval ajavahemikul ühtki reaalelulist käitumisakti ette

ei heideta, siis tekib küsimus, milles tema plaani juurde jäämine sai väljenduda. Sellise KarS § 22

lg 3 alusel esitatud süüdistuse konkreetsus, kus osavõtuteo faktilised asjaolud tegelikult üldse

puuduvad, on vaieldamatult küsimärgi all.

64. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik

faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus

süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse

eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum

(vt RKKKo 3-1-1-84-12, p 10, RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.; 3-1-1-24-05, 3-1-1-6-16 jne). Isiku

süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse eiramine, mis tuleb tunnistada

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-122-03).

65. Prokurör on apellatsioonis märkinud süüdistuse konkreetsuse kohta, et menetlusseaduse

mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis,

kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. See, kas kuriteo toimepanemise aeg

võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku

pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (RKL 3-1-1-51-00;

3-1-1-146-05). Samuti märgib ta, et kuriteo toimepanemise koha osas sõltub selle määratlemise

täpsus konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata

vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi täpsusega või looduses meetri

täpsusega. Koht peab olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru

saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ning esitada soovi korral omalt poolt

põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud (RKL 3-1-1-45-07). Prokuratuuri

argumentatsioon kuriteo toimepanemise koha osas on mõneti kummastav, sest XX

kaasaaitamistegevuse osas pole süüdistuses küsimus kaugeltki meetri ega aadressi täpsuses –

kuriteo toimepanemise kohta pole üleüldse määratletud, isegi riigi täpsusega mitte. (Viimane

puudus iseloomustab tegelikult ka täideviimisteo formulatsiooni).

66. Tuleb nõustuda, et süüdistuse (eba)konkreetsuse aktsepteeritavad piirid sõltuvad detailides iga

juhtumi eripärast, kuid täiesti faktivaba ei saa süüdistus siiski olla. Praeguses asjas oli aga mistahes

kaasaaitamistegevuse puudumine koos täideviimisteo eitamisega ka läbivaks kaitseargumendiks

(vt kaitseakt). Maakohus mõistiski XX õigeks muuhulgas seepärast, et tema hinnangul süüdistuses

kirjeldatud teoplaani nende kahe mehe vahel polnud mh põhjusel, et nende suhted olid selleks liiga

halvad ja usaldamatud ning D vältis üldse XX-ga otsesuhtlust. Viimase tõenduseks oli kohtu ees

hulk tõendeid, mis puudutasid konkreetseid näiteid. Just sellises olukorras oleks nõutav, et

süüdistuses oleks esile toodud need konkreetsed käitumisaktid (faktid), millega XX tegi

süüdistustes nimetatud ajal oma kaasaaitamistegevuse teoks. Asjaolu, et ta tegi rea toiminguid

pärast süüdistuses nimetatud „ajaakende“ sulgumist, ei tähenda automaatselt, et vastavasisuline

plaan oli per se juba enne – vastavalt 04.06 ja 25.07.2012 – olemas ning DD-ga läbi räägitud.

67. Maakohus on kohtuotsuses (p-d 120-161) väga põhjalikult analüüsinud tõendeid, mis

puudutavad D ja X suhtlust ja suhtumist teineteisesse. Kohtukolleegium nõustub selle analüüsi ja

vastavate järeldustega. Maakohus tõdeb, et veel juuni ja juuli 2012. a kirjavahetusest nähtub, et DD

ei usalda jätkuvalt XX, kuid peab võimalikuks viimase poolt investeeringuraha leidmist; alles alates

19. juulist 2012, mil XX saadab DD-le ühiste kavatsuste protokolli, võib kohtu hinnangul rääkida

juba mõningasest koostööst. Kuigi apellant vaidleb sellele üldsõnaliselt vastu, jagab

kohtukolleegium maakohtu otsuse p-s 161 väljendatud seisukohta, et „ei ole tõendatud, et enne 4.

juunit 2012 oleks XX ja DD vahel koostööd või ühist tegevusplaani. Vastupidi, kogutud tõendite

alusel tuleb seda eitada.“. Seejuures on maakohus jõudnud seisukohale, mida ringkonnakohus

jagab (vt ülal p 40), et kuigi ühisele tegevusele viitavad mõneti 5. juunil 2012 DD ja XX poolt

allkirjastatud dokumendid selle kohta, et P AS loovutas nõuded Osaühingule L-le ja Osaühingule

B, tuleb siiski möönda: „Mis põhjustel või asjaoludel on viidatud nõuete loovutamine toimunud,

on aga kriminaalasjas teadmata (tõendamata).“

68. Ringkonnakohtu ees avaneb tõenditega tutvumise järel samuti toimunust selline domineeriv

pilt, et XX ja DD vahel polnud 2012.a I poolaastal ja kuni juuli keskpaigani häid, lugupidavaid ega

usalduslikke suhteid, ning tõrges oli selles osas justnimelt DD. Muuhulgas kinnitavad seda

tunnistaja YY ütlused, mille kohus luges usaldusväärseks: „Minu teada kui nimetatud

pankrotihoiatus oli saadetud, siis DD ja XX omavahel sisuliselt ei suhelnudki ja sel hetkel oli

lootus, et kõik saab korda, mida teadis ka DD.“ Küsimusele, kas ta on kohtueelses menetluses

öelnud, et talle teadaolevalt XX ja DD ei suhelnudki üldse, vastas ta: „Olen öelnud seda koguaeg,

et ma ei tea, palju nad suhtlesid, aga minule teadaolevalt nad ei suhelnud, kuna meil oli too aeg

võimalus saada SSS asjad, suur laen, korda. See oli vist äkki juuli keskpaik, kui Swedbank oli

andnud meile positiivse laenuotsuse, et me oleks saanud N kohustuse ümber refinantseerida

Swedpangast. See lootus oli suur, et asjad lahenevad. Ma ei usu, et sellel ajal DD XX-ga suhtles.“

Selgeid suhtlusprobleeme demonstreerib ka kirjavahetus märtsist-juulini. Nii kirjutab DD

23.03.2012 kell 10:36 KA-le kirja pealkirjaga „Trummi päev läks ilusamaks“, mis tõendab, et

hüüdnime Trumm kasutatakse XX kohta ning et DD temaga suhelda ei soovi (T2, tl 63). Kirjas

märgib D: „… ta helistas mingilt lauanumbrilt, jõudis öelda ohates „X on siin“ ja siis ma viskasin

toru hargile. Proovis korra, aga siis ma enam ei võtnud vastu.“ Samuti toimus AA, DD ja muude

isikute vahel 23.04.2012 kirjavahetus (Kd T2, tl 64)., kus A kirjutab esmalt: „Trumm tuli minu

juurde Hiiul ja rääkisin temaga just poolteist tundi. Põhisõnum oli see, et tahab väga väga D-ga

kokku saada ja tüliasjad läbi arutada /…/“, millele DD vastas ilmset usaldamatust väljendades:

„Esmalt kuulan ära S kokkuvõtte, mida Trumm siis seekord pajatas /…/“ Vahepealseid kirju on

käsitletud lähemalt maakohtu otsuses, aga ka näiteks järgmine 02.07.2012 kiri näitab, et suhete

jäisus polnud soojenenud ka selleks ajaks. Nimelt on DD olnud 2.07.2012 X-ga kirjavahetuses

pealkirjaga „Re: grande finaale“ (T2, tl 170), millest nähtuvalt on DD valmis kaaluma XX poolt

uue investori kaasamist, kuid ei usalda XX. Selles pahaste kirjade jadas märgib DD muuhulgas:

„Ma olen andnud Sulle võimalused, Sa ei ole neid kasutanud.“

69. Prokuratuur ei ole suutnud lüüa sellesse arusaama D ja X suhtlusmustrist veenvat mõra. Samas

on see, et maakohus on lugenud tõenditele tuginedes D ja X suhted sel perioodil usaldamatuks ja

napiks (seejuures on sedastatav just D tõrksus ja usaldamatus), asjas väga olulise tähtsusega. Nimelt

on see tõik oluline kahes aspektis ja mõlemal juhul süüdistusvesiooni kahjuks. Esiteks peaks olema

ilmselge, et kui DD ei usaldanud sel perioodil XX, siis on äärmiselt ebatõenäoline, et tema kui

varem karistamata isik oleks otsustanud „punuda“ kuritegelikke skeeme (teisisõnu: panna paika

kriminaalset teoplaani ja usaldada teineteist selle järgimisel) just XX-ga. Vastastikune usaldamatus

ei ole heaks, loogiliseks ega ka seetõttu eluliselt usutavaks eelduseks ühiste kuritegude

toimepanemisel, vähemalt inimeste puhul, kelle igapäevarutiini kuriteod ei kuulu ning kelle edasist

tegutsemist ja elukvaliteeti võiks nö vahelejäämine äärmiselt drastiliselt mõjutada. Ka varem

karistamata, edukad ja kõrgharidusega inimesed panevad aegajalt kuritegusid toime, aga seda enam

on loogiline ja eluliselt usutav, et nad teevad seda koos inimestega, keda nad usaldavad. Teiseks

on kahe mehe halvad suhted ning DD hoidumine XX-st oluline ka seepärast, et selliste suhete puhul

tekib puht praktiline küsimus: kus, millal ja mis asjaoludel nad omavahelisi kuritegelikke plaane

koos tegid, kui kogu teadaolev suhtlus oli napp. Süüdistus ega apellatsioon selles selgust ei loo.

70. Mõlemad eelmainitud argumendid, mis süüdistust õõnestavad ja selle elulist usutavust,

kahandavad on teoreetiliselt rünnatavad, aga seda tugevate ja faktidel toetuvate argumentidega,

mida prokuratuur ei ole antud asjas esitanud. Ainus faktides tuge leidev süüdistuse argument on

siinkohal see, et X hilisemad käitumisaktid (sh pankrotiavaldus) viitavad, et kogu käitumine oligi

algusest peale sellisena planeeritud ning DD-l ja XX-l läbi räägitud. See pole tõesti välistatud, aga

„pole välistatud“ ei ole tõendamisstandard, mida saaks aluseks võtta isiku kuriteos

süüdimõistmisel. Seepärast ei ole olulist kaalu ka prokuratuuri apellatsiooni läbival väitel, et

maakohus oleks pidanud arvestama ilmtingimata kõigi erinevate tehingutega, mis on süüdistuses

loetletud ja tuletama sellest ühise teoplaani, mille kohaselt oli 2012.a viimases kvartalis

aktualiseerunud

pankrotimenetlus(ed)

D

ja

X

poolt

kavandatud

juba

juunis-juulis.

Kohtukolleegium möönab, et see on tõepoolest toimunule üks võimalikke teoreetilisi selgitusi, kuid

vähemalt sama tõenäoline (kui isegi mitte tõenäolisem) on see, et teo täideviijana määratletud DD

lootis veel juulis viimase hetkeni laenutagatise realiseerimist siiralt vältida ning meeste suhted olid

nii usaldamatud, et nad pigem ei sepitsenud koos kuritegelikku plaani.

71. Maakohus on XX kaasaaitamisteo tõendamatust käsitlenud otsuse p-des 179 – 184 ning

ringkonnakohus nõustub selle mõttekäiguga. Apellatsioonis on sellele vastu vaieldud p-s 34, kus

leitakse kokkuvõttes: „Kuigi süüdistusel ei õnnestunud leida otseseid tõendeid selle kohta, millal

ja kuidas täpsemalt D ja X ühise teoplaani välja töötasid, siis 4. juuni käendustehingu ja 25. juuli

kokkuleppe sõlmimise ning neile järgnenud tegevuste (84-92, 94-96, 98, 100-104, süüdistuse tõend

4-16, 4-17) jada tõendab, et D ja X tegevused olid kooskõlastatult planeeritud.“ Ringkonnakohus

on juba üleval põhjendanud, miks leiab sarnaselt maakohtuga, et süüdistuses umbmääraselt XX-le

ette heidetud kaasaaitamistegevus ei ole tõendatud. Järeldus, mille prokuratuur on teinud kõigist

kontserni puudutavatest 2012.a finantstehinguist (sh eeskätt teise poolaasta arengutest), ei

kummuta õigeksmõistva otsuse aluseks olevaid argumente. Seejuures ei ole prokuratuur ka

üritanud selgitada, kuidas peaks kohus ühildama süüdistusversiooniga tõsiasja, et XX ja DD vahel

olid halvad suhted ja D ei soovinud X-ga tegemist teha. Prokuratuuri versiooni uskumiseks peaks

selle ebaharmoonia (sisuliselt vastuolu) kuidagi kõrvaldama, kuid seda pole keegi asjas kunagi

üritanud teha. Seetõttu on arusaamatu prokuratuuri etteheide apellatsioonis, justkui kohus eksis

KrMS § 60 lõikes 1 sätestatu vastu, mille kohaselt saab ja tohib kohtuotsus tugineda vaid

asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Praegusel juhul viitab olukord

pigem sellele, et just prokuratuur palub kohtul teha KrMS § 60 lg-ga 1 vastuolus olevat lahendit.

Ei ole võimalik kõrvaldada kahtlust, et DD ja XX ei saanud 2012 juunis-juulis piisavalt hästi ja

tihedalt läbi, et koos keerulist kuriteoskeemi välja töötada ja teineteist selles usaldada. Sellist

kahtlust tuleb arusaadavalt tõlgendada süüdistatava kasuks (vt ka ülal kohtuotsuse p-d 30 ja 31) ja

sisuliselt seda ongi maakohus KrMS § 7 lg-ga 3 kooskõlas teinud.

72. Niisiis ei tekita apellatsioon kahtlust maakohtu tõendite analüüsi paikapidavuses ega selle

pinnal tehtud järelduses. Ei saa nõustuda prokuratuuriga, et maakohus on eelistanud süüdistust

kummutavaid alternatiive tõenditest nähtuvaid faktilisi asjaolusid kõrvale jättes. Maakohus pole

tõenditest nähtuvaid asjaolusid kõrvale jätnud, vaid on justnimelt teinud põhjendatud ja kaalutletud

otsuse olukorras, kus tõenditest nähtuvad asjaolud on vastuolulised, vastuolud on kõrvaldamata ja

nende faktiliste asjaolude pinnalt on võimalik kujundada asjade käigu kohta erinevaid ja

vastandlikke narratiive, millest süüdistaja oma on vaid üks võimalikest. Kui puudub ülekaalukas

põhjus uskuda just süüdistaja narratiivi ja jätta kõrvale seda kummutavad alternatiivid, siis ei

tohikski kohus süüdistaja versiooni eelistada. Seda ei tohiks teha ka siis, kui süüdistuse versioon

on suhteliselt usutav, iseäranis kui süüdistatavale etteheidetud konkreetseid tegusid tegelikult

süüdistuses selgelt määratletud polegi. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et ei esine

menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu

otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes

apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

VI. Menetluskulu otsustus

73. XX kaitsja vandeadvokaat Paul Keres on esitanud taotluse jätta kaitsealuse kulud valitud

kaitsjale ringkonnakohtus riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud

kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on

tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka

ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (RKKKm nr 3-

1-1-38-16, p 74, 1-19-8262, p 54). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud

kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises

ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas

osutatud õigusteenus oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14). Samad argumendid on

asjakohased ka juhul, kui kaitsja pole apellant, kuid on koostanud prokuröri apellatsioonile

vastuse. Kohus saab hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses

kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaitsja vastuse argumendid on õiguslikult asjasse

puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.

74. Kaitsja põhjendab taotlust apellatsiooniga seonduva analüüsiga (1 tund, millest pool väiksema

tunnihinnaga) ning vastuse koostamisega (kuus tundi). Arvestades tunnitasuna 140 eurot

(käibemaksuta), kuid osa töö eest ka 100 eurot, taotleb advokaat kokku tasu 7 tunni eest 1010

eurot, millele lisandub 20 % käibemaksu, kokku seega 1212 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud

taotlust põhjendatuks. Tunnihind on kohtupraktika kohaselt aktsepteeritav. Üksiti tõdeb

ringkonnakohus, et maakohus on pidanud samas menetluses õigustatuks sama kaitsja keskmise

tunnihinnana enam kui 160 eurot. Kuigi vastus pole eriti pikk ega keeruline (sisuline tekst on viiel

lehel, mille puhul on ruumiga üsna liberaalselt ümber käidud), on samas tegemist originaalse

tekstiga (st ei ole tuvastatav, et see kattuks varem koostatud menetlusdokumentidega) ja kõik selle

argumendid on asjakohased, jälgitavalt ja korrektselt esitatud ning on näha, et see tugineb otsuse,

tõendite ja apellatsiooni sisulisel analüüsil. Vastuse lühidus pole asjaolu, mida tuleks iseenesest

käsitleda kaitsja ja õigeksmõistetud süüdistatava kahjuks, kuivõrd kohtule esitatava teksti

ülepaisutamine pole eesmärk omaette. Kaitsekulu õigustatuse juures arvestab kohtukolleegium ka

sellega, et otsus ise ja kohtuasja materjalid on suhteliselt mahukad.

75. Kokkuvõttes peab kriminaalkolleegium apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise

mõistlikuks taotletud ulatuses ja maksumuses. Kuna ringkonnakohus teeb prokuratuuri

apellatsiooni alusel KrMS § 337 lg 1 p-le 1 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 2 tulenevalt

menetluskulud riigi kanda.

76. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud

kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2,

jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 8. detsembri 2020. a otsuse XX suhtes muutmata ja esitatud

apellatsiooni rahuldamata.

Allkirjastatud digitaalselt