2-18-108360/86 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-

Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-108360

Kohtuasi

XX hagi YY vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. mai 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

920 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja CC, lepingulised esindajad Aivira Jatsuk ja Irina

Bušujeva

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Sergei Desjatnikov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu XX apellatsioonimenetluses esitatud tõendid, v.a 26. oktoobri 2020. a

menetlusdokumendi lisa 10.

2. Võtta vastu YY apellatsioonimenetluses esitatud tõendid, v.a 10. novembri 2020. a

menetlusdokumendi lisa 4.

3. Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Tühistada Harju Maakohtu 10. mai 2019. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega:

4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

4.2. Mõista YY-lt XX kasuks välja alates 1. jaanuarist 2018 kuni 18. aprillini 2018

elatis 485 eurot.

4.3. Mõista YY-lt XX kasuks välja alates 19. aprillist 2018 kuni 28. veebruarini 2021

elatis 2978 eurot.

4.4. Mõista YY-lt alates 1. märtsist 2021 kuni XX täisealiseks saamiseni 17. aprillil

2035 XX kasuks välja elatis, mis vastab ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärale.

2-18-108360

5. Jätta menetluskulud YY kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. CC (ema) esitas XX (hageja, laps) nimel 19. aprillil 2018 Pärnu Maakohtule YY (kostja, isa)

vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista kostjalt alates avalduse

esitamisest välja elatise 250 eurot kuus. Isa esitas vastuväite ning Pärnu Maakohus lõpetas 23.

mai 2018. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas maakohtu nõudmisel 6. juunil 2018 hagi, milles palus mõista kostjalt hageja

kasuks välja alates 1. jaanuarist 2018 kuni 19. aprillini 2018 ülalpidamiskohustuse täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju 650 eurot ning alates 19. aprillist 2018 kuni lapse täisealiseks

saamiseni poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära suuruse elatise kuus.

2. aprilli 2019. a kohtuistungil vähendas hageja möödunud kuude eest (alates 19. aprillist 2018

kuni 1. aprillini 2019) elatise nõuet 150 euro võrra ning palus elatise välja mõista kuni lapse

21-aastaseks saamiseni.

2.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt olid vanemad kuni 2. aprillini 2018 abielus ning

nende abielust sündis XX.XX.XXXX tütar (hageja). Vanemate abielusuhted lõppesid

2018. aasta alguses ja alates sellest ajast elab laps koos emaga. Isa andis lapse ülalpidamiseks

2018. a veebruaris 100 eurot, aprillis 180 eurot ja mais 150 eurot. Sellest ei piisa lapse

ülalpidamiseks ning ema kannab kõik lapse kulud oma ema abiga.

Ema sissetulekuks on vanemapalk 1164 eurot 76 senti kuus ning alates 2018. a septembrist

töötasu 1000 eurot kuus. Lisaks makstakse emale lapsetoetust 55 eurot kuus. Ema ostis laenuga

korteriomandi ning tasub sõiduki eest liisingumakseid.

Isa varaline seisund võimaldab maksta miinimumelatist. Isa sissetulek ei olnud kooselu ajal alla

2600 euro (neto). Isa esile toodud kulutuste suurus oma vajaduste rahuldamiseks kinnitab, et

miinimumelatis on mõistlik.

2-18-108360

Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub keskmiselt 503 eurot kuus. Lapsel on erivajadused seoses

tervisliku seisundiga. Laps sai 2018. a aprillis trauma, kui isa viskas ema ja lapse kodunt välja,

ning tal on soovitatud külastada psühholoogi. Alates 1. aprillist 2019 käib laps lasteaias.

2.2. Arvestades 2018. aastal enne hagi esitamist isa tehtud makseid ja seda, et isa suudab maksta

lapsele miinimumelatist, on isal enne hagi esitamist tasumata 650 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja kinnitas, et tal on kohustus pidada oma last ülal, kuid mitte hageja nõutud ulatuses

elatist makstes. Kostja on nõus tasuma elatist 150 eurot kuus ja tasub seda ka kohtumenetluse

ajal. Kostja sissetulek oli keskmiselt 1200–1600 eurot kuus. Ta töötas Soomes ehitajana, kuid

ajutise elamisloa pikendamata jätmise tõttu ei ole tal enam Soomes tööd. Alates 7. detsembrist

2018 asus kostja tööle OÜ-s P töötasuga 520 eurot kuus (bruto). Kostjale kuulub 1-toaline

korter, liisitud sõiduauto Toyota (2006. a) ja mootorratas Kawasaki, mis ei ole töökorras. Kostja

peab tasuma iga kuu eluasemelaenu tagasimakseid 312 eurot ja liisingumakseid. Soomes

töötades üürib ta seal korterit ja kannab transpordikulusid.

Lisaks hagejale peab kostja ülal ka oma teist alaealist last (QQ), mistõttu ei suuda ta maksta

miinimumelatist. Teise lapse emaga sõlmis kostja kokkuleppe, mille kohaselt maksab ta teisele

lapsele iga kuu 150 eurot elatist. Lisaks tuleb arvestada, et lapsele makstakse riiklikke

peretoetusi.

Kuna perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäär ei vasta lapse

tegelikele miinimumvajadustele, tuleb lähtuda 2013. aasta uuringust „Lapse ülalpidamiskulude

arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“. Arvestades uuringut ja tarbijahinnaindeksi

muutumist, on 2018. a seisuga lapse keskmine ülalpidamiskulu 291 eurot kuus. Sellest

tulenevalt on lapse vajadused rahuldatud ka miinimumist väiksema elatise väljamõistmise

korral.

3.2. Kuni aprillini 2018 elasid vanemad koos ja kostja täitis ülalpidamiskohustust vahetult,

sh tasus iga kuu kommunaalkulude eest, teleteenuste ning lapse osade kulutuste eest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus lõpetas 10. mai 2019. a otsusega loobumise tõttu menetluse osas, milles

hageja oli nõudnud alates 19. aprillist kuni 31. detsembrini 2018 elatist rohkem kui 100 eurot

kuus ning alates 1. jaanuarist kuni 31. märtsini 2019 rohkem kui 120 eurot kuus. Ülejäänud

osas rahuldas maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks alates 1. aprillist 2019

kuni lapse täisealiseks saamiseni välja elatise 150 eurot kuus. Menetluskulud jättis maakohus

poolte enda kanda.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja on kostja tütar;

-

hageja elab koos emaga;

-

kostja on tasunud alates 1. jaanuarist 2018 kuni 17. aprillini 2018 hagejale elatist

325 eurot;

-

kostja on tasunud alates hagi esitamisest kuni 31. märtsini 2019 elatist 150 eurot kuus;

-

kostjal on lisaks hagejale ka teine alaealine laps;

-

kostja on töövõimeline isik.

2-18-108360

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kostjalt alates 1. aprillist 2019 kuni lapse

täisealiselt saamiseni välja mõista elatis 150 eurot kuus.

Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub keskmiselt 300 eurot kuus ja kummagi vanema osa on

150 eurot kuus. Kohus peab lähtuma lapse põhjendatud vajadusest ja tema tavalisest elulaadist.

Eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad

vahendid. Arvestada tuleb lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada.

Elulaad sõltub vanemate varalisest seisundist.

Kuigi hageja nõuab miinimumelatist, mille puhul ei pea lapse vajadusi tõendama, on kostja

leidnud, et kahekordse miinimumelatise suurused kulud on ülepaisutatud. Seetõttu on vaja

hinnata hageja igakuiste vajaduste suurust. Hageja väitel kulub lapse vajaduste rahuldamiseks

iga kuu 503 eurot. Kostja on sellele vastu vaielnud ning leidnud, et põhjendatud vajadused saab

rahuldada 291 euroga kuus. Kostja nõustus, et lapse riiete ja jalanõude kulu on 40 eurot kuus,

hügieenikulu 10 eurot kuus, toidukulu 80 eurot kuus ja eluasemekulu 65 eurot kuus. Seega

nõustus kostja ema esitatud kulutustega 195 euro ulatuses. Ema esile toodud ülejäänud kulud

on osaliselt põhjendamata. Hinnates esile toodud kulusid kululiikide lõikes, on põhjendatud

kulud on kokku 291 eurot 4 senti kuus, millele lisandub lasteaiakulu.

Elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada, et kohustatud vanem oleks suuteline elatist

maksma. Kuna kostja on tasunud menetluse vältel iga kuu 150 eurot elatist, suudab ta seda

tasuda ning ei ole vaja hinnata kostja majanduslikku võimekust. Kuna kohus mõistab välja

miinimumist väiksema elatise, ei anna kohus hinnangut ka ema majanduslikule olukorrale ega

asjaolule, et lapsele makstakse riikliku peretoetust.

4.3. Kuna kostja tasus enne hagi esitamist elatist 325 eurot ja eluasemekulusid 270 eurot kuus,

on kostja hagejat enne hagi esitamist vähemalt ½ ulatuses hageja vajaduste määrast ülal

pidanud.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt alates 19. aprillist 2018 kuni lapse täisealiseks

saamiseni välja miinimumelatis ning alates 1. jaanuarist 2018 kuni 18. aprillini 2018

ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu kahjuhüvitis 650 eurot. Alternatiivselt palus hageja

saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda

koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seaduses sätestatud määras viivist.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus üllatuslikult ja põhistamata

seisukohale, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub 300 eurot kuus. Seda järeldades ei

arvestanud maakohus asjaolu, et nõue on esitatud miinimumelatise saamiseks ja lapse vajaduste

tõendamiseks on kohtule esitatud tõendid. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et ema ostis

eluasemelaenuga korteriomandi, mille laenu tagasimakseid ja kommunaalkulusid tuleb lapse

vajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust määrates arvestada, ning seda kinnitavad

tõendid. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulus 2018. aastal keskmiselt 503 eurot 34 senti kuus

ja 2019. aastal lisandus lasteaia kohatasu. Isa ei ole tõendanud, et lapse vajadused on

miinimumist väiksemad.

5.2. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja taotlused seoses isa varalise seisundi,

sh välismaalt saadava sissetuleku kindlakstegemiseks.

2-18-108360

5.3. Maakohus jättis tuvastamata vanemate varalise seisundi, sh isa sissetuleku, ja kummagi

vanema ülalpidamiskohustuse ulatuse. Isa ei ole tõendanud, et tema varaline seisund ei

võimalda lapsele miinimumelatist maksta.

5.4. Maakohus jättis kohtuotsuse resolutsioonis lahendamata alates 1. jaanuarist 2018 kuni

18. aprillini 2018 esitatud tagasiulatuva elatisenõude.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Menetluse edasine käik

7. Tallinna Ringkonnakohus uuendas uute asjaolude ja tõendite esitamise tõttu 16. novembri

2020. a määrusega asja arutamise, selgitas pooltele tõendamiskoormist ning andis kostjale

täiendava tähtaja lapse miinimumist väiksemate vajaduste tõendamiseks. Ringkonnakohus

selgitas, et tõendite esitamata jätmise korral juhindub ringkonnakohus vaidlust lahendades

sellest, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatise summa. Lisaks

kohustas ringkonnakohus kostjat esitama kohtule kogu elatisenõuet puudutava ajavahemiku

kohta (alates 1. jaanuarist 2018) oma sissetulekuid puudutavad andmed.

Lisaks palus ringkonnakohus esitada AS-il Swedbank kostja pangakonto väljavõtte, Maksu- ja

Tolliametil andmed kostja maksutatava tulu kohta ning Ensol OÜ-l andmed kostjaga töölepingu

sõlmimise ja tema töötasu suuruse kohta.

8. Kostja esitas tõendid oma sissetulekute ja lapsele tasutud elatise kohta, kuid ei esitanud lapse

vajaduste tõendamise kohta vastuväiteid ega tõendeid. Samuti ei esitanud kostja seisukohta

ringkonnakohtu kogutud tõenditele.

9. Hageja jäi varem esitatud nõuete juurde ja juhtis tähelepanu mh sellele, et kostja pangakonto

väljavõtted kinnitavad seda, et tal on miinimumelatise tasumiseks piisavalt raha.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja

maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab

hagi osaliselt. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka

menetluskulude jaotust.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab tasuma lapse ülalpidamiseks PKS § 101 lg-s 1

sätestatud määras miinimumelatist või on alust mõista kostjalt välja sellest väiksem elatis, sh aja

eest enne hagi esitamist.

12. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus vääralt seisukohale, et lapse vajaduste

rahuldamiseks kulub 300 eurot kuus.

12.1. Ringkonnakohus märgib, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks

lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi

(tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi

ning tema kasvatamise kulutusi).

2-18-108360

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi,

st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste

suurus

ning

tuleb

eeldada,

et

lapse

ülalpidamiseks

kulub

kummagi

vanema

ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad vanemad

suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui

lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate

kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu 9. juuni

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27).

Olukorras, kus ülalpidamist maksma kohustatud vanem leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suurus on tegelikult väiksem, kui ülal nimetatud eelduslik kulutuste suurus,

peab see vanem ka oma väidetud asjaolusid TsMS § 230 lg 1 järgi ka tõendama. Riigikohus on

möönnud, et iseenesest saavad PKS § 102 lg 2 tähenduses miinimumist väiksema elatise

väljamõistmise alusena käsitatavaks mõjuvaks põhjuseks olla mh lapse miinimumist väiksemad

vajadused, st kohus saab mõista vanemalt välja miinimumist väiksema elatise, arvestades mh

kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas

esile toodud asjaolud seda tingivad, kuid seda vaid juhul, kui pool on tõendanud, et laste

vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

12.2. Eeltoodut arvestades juhindus maakohus iseenesest õigesti sellest, et PKS § 101 lg-s 1

sätestatud miinimumelatise nõuet esitades ei pea hageja tõendama oma vajaduste

rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust, kuid asus ekslikult lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suuruse vähendama kostja paljasõnaliste vastuväidete alusel.

Kuna praegusel juhul väitis kostja, et lapse ülalpidamiskulud on miinimumist väiksemad, kuid

ei esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavad

kulutused on tegelikult miinimumist väiksemad, ei olnud maakohtul alust tuvastada

miinimumist väiksemaid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi.

Kostja tugines hagile vastuväiteid esitades üksnes Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike

rakendusuuringute keskuse RAKE 2013. a novembris koostatud uurimusele „Lapse

ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ ning viitas viimases vastuses

ringkonnakohtule ka Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja

Pricewaterhouse Coopers Advisors uuringule „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis: uuringu

lõpparuanne“, mille kohaselt kulub keskmiselt lapse vajaduste rahuldamiseks väiksem summa.

Nimetatud uuringud kinnitavad Eesti laste keskmist ülalpidamiskulu suurust, kuid ei tõenda

seda, et ka hageja ülalpidamiskulud on miinimumist väiksemad. Seetõttu ei saa kohus nende

alusel tuvastada, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub miinimumist väiksem summa.

12.3. Ülaltoodut arvestades ei ole kostja tõendanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad

kulutused on väiksemad kui kahekordne miinimumelatise suurus, mistõttu juhindub

ringkonnakohus vaidlust lahendades eeldusest, et lapse ülalpidamiseks kulus vastavalt

Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärale 2018. aastal 250 eurot kuus, 2019. aastal

270 eurot kuus ning 2020 ja 2021. aastal 292 eurot kuus. Seda arvestades ei hinda kolleegium

ka lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse kohta esitatud tõendeid.

13. Maakohus jättis vaidlust lahendades nõuetekohaselt välja selgitamata ka isa varalise

seisundi ja sellest tulenevalt kummagi vanema osa lapse ülalpidamiskulude kandmisel.

2-18-108360

13.1. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et mitu sama astme sugulast täidavad

ülalpidamiskohustust PKS § 105 lg 3 järgi osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse

suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka

tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Riigikohus on selgitanud, et

selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma

lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral

osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise

seisundi proportsioonile (vt viimati Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17,

p 22). Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu ka sellele, et kohus peab tuvastama vanema

varalise seisundi ning kui kostja ei esita neid andmeid omal algatusel, saab kohus TsMS § 230

lg-te 4 ja 5 järgi kohustada menetlusosalist oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta tõendeid

esitama või koguda neid ise (vt nt Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-100215, p 22). Lisaks on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus ülalpidamist andma

kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul

põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga

(vt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 14).

13.2. Praegusel juhul tõi hageja esile, et isal on suurem sissetulek kui emal. Samas esitas hageja

elatise nõude selliselt, et nõudis isalt miinimumvajaduste rahuldamist pooles ulatuses. Hageja

väitel oli hagi esitamise ajal ema sissetulekuks vanemapalk 1164 eurot 76 senti kuus. Alates

2018. a septembrist on ema töötasu 1000 eurot kuus. Ringkonnakohtule täiendavalt esitatud

tõendite kohaselt on ema töötasu keskmiselt 1125 eurot kuus (II kd, tl 130).

Kostja väitel oli tema sissetulek varem 1200–1600 eurot kuus, kui ta töötas Soomes ehitajana,

kuid see on oluliselt vähenenud. Kostja esitas maakohtule tõendi, mille kohaselt on tema töötasu

alates 7. detsembrist 2018 OÜ-s P 520 eurot kuus (bruto). Apellatsioonimenetluses esitas kostja

pangakonto väljavõtted talle tehtud töötasu ülekannete kohta, mille kohaselt on kostja saanud

T OÜ-lt 2018. a jaanuari ja veebruari eest tasu 1649 eurot 51 senti, sama aasta veebruaris ja

märtsis R OÜ-lt tasu 1335 eurot ning alates 2019. aasta detsembrist E OÜ-lt töötasuna

keskmiselt 845 eurot kuus (neto). Maksu- ja Tolliameti maksuandmete tõendi kohaselt on OÜ

P deklareerinud kostjale 2018. a detsembris tehtud töötasu väljamakse 23 eurot 76 senti, R OÜ

2019. aasta veebruaris ja märtsis tehtud töötasu väljamaksed 886 eurot 48 senti ja 561 eurot 22

senti ning alates 2019. a detsembrist on E OÜ deklareerinud kostjale tehtud töötasu

väljamakseid keskmiselt 982 eurot kuus. Lisaks esitas E OÜ kohtule kostjaga 2. detsembril

2019 sõlmitud töölepingu, mille kohaselt koosneb kostja töötasu põhipalgast 540 eurot kuus

(bruto) ja lisatasudest, sh välislähetuses viibitud päevade eest päevaraha 50 eurot kuus (neto),

ning töölepingu muudatuse, mille kohaselt on kostja põhipalk alates 6. veebruarist 2020 700

eurot kuus (bruto). Maakohtule AS Swedbank esitatud pangakonto väljavõtte kohaselt oli 1.

jaanuari 2018. a seisuga kostja arvelduskonto algsaldo 2730 eurot 93 senti ja 26. oktoobri 2018.

a seisuga lõppsaldo 2598 eurot 80 senti, sh laekumiste käive 24 386 eurot 82 senti, s.o

keskmiselt 2439 eurot kuus. Ringkonnakohtule esitatud arvelduskonto väljavõtte kohaselt oli

30. novembri 2020. a seisuga lõppsaldo 1327 eurot 45 senti ning laekumiste käive alates 26.

oktoobrist 2018 kuni 30. novembrini 2020 52 972 eurot 85 senti, s.o keskmiselt 2119 eurot

kuus.

Eelnevat arvestades on vanemate varaline seisund nende kohtus esile toodud ja tõendatud

töötasu arvestades võrdväärne, kuid kostja pangakonto laekumised kinnitavad, et tegelikult on

kostjalt rohkem sissetulekuid, kui ta kohtus väidab. Seetõttu ei ole alust mõista kostjalt hageja

kasuks PKS § 105 lg 3 alusel väiksemat elatist kui pool elatise miinimummäärast.

2-18-108360

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei kostja varalist seisundit arvestades põhjendatud ka

PKS § 102 lg 2 alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja miinimumist väiksemat elatist.

14.1. Olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades

võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane

vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid olles sellises olukorras, peab vanem

PKS § 102 lg 2 järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks

ühetaoliselt. Sellisel juhul võib kohus mõjuval põhjusel alaealisele lapsele elatise välja mõista

alla seaduses sätestatud alammäära, sh võib mõjuvaks põhjuseks olla vanema töövõimetus või

olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt

vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas

on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte.

Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks

seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel.

Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.

Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt

kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad

vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek

ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse

vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt

ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;

9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p d 28.1–28.2; 22. märtsi 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3 2 1 174 16, p 13). Eelnevat arvestades tuleb kohtul igal üksikjuhul kaaluda, kas

arvestades kõiki vaidluse asjaolusid esineb kaalukas põhjus miinimumist väiksema elatise

väljamõistmiseks või elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära.

14.2. Praegusel juhul ei ole kostja toonud esile ja tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid

alust mõista välja miinimumist väiksem elatis. Ainuüksi asjaolu, et kostja tasub ka oma teisele

alaealisele lapsele elatist 150 eurot kuus ning hageja saab vajaduste rahuldamiseks lapsetoetust,

ei anna alust elatise suurust PKS § 102 lg 2 alusel vähendada. Kostjal on piisavalt vara, mille

arvel miinimummääras elatist maksta, sest kostja pangakontole laekub keskmiselt üle 2000 euro

kuus.

15. Eelnevat arvestades on hagejal õigus saada kostjalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras

elatist, sh PKS § 108 järgi aja eest enne hagi esitamist.

15.1. Hageja soovis saada alates 1. jaanuarist kuni 18. aprillini 2018 kostjalt elatist 650 eurot.

Nimetatud ajavahemikul oli hagejal õigus saada miinimumelatisena kokku 900 eurot (3*250

eurot + 150 eurot (18 päeva eest)). Hageja võttis kohtumenetluses omaks, et kostja on tasunud

selle ajavahemiku eest elatist 325 eurot ja kandnud korteriga seotud kulud 270 euro ulatuses,

millest lapse osa on 1/3, s.o 90 eurot. Seega on kostja kandnud lapse kulusid 415 euro ulatuses

ning hagejal on saamata elatis 485 eurot (900–415). Seega ei ole hageja tagasiulatuva elatise

nõue 165 euro ulatuses põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks alates 1. jaanuarist kuni

18. aprillini 2018 välja mõista elatis 485 eurot.

15.2. Hageja soovis saada alates hagi esitamisest kuni täisealiseks saamiseni miinimumelatist

ja oli nõus vähendama oma nõuet kostja menetluse ajal tasutud elatise võrra.

2-18-108360

Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga on hagejal õigus saada alates hagi esitamisest

19. aprillil 2018 elatist 9428 eurot, sh 2018. aasta eest 2100 eurot (100+8*250), 2019. aasta eest

3240 eurot (12*270), 2020. aasta eest 3504 eurot (12*292) ja 2021. aasta jaanuari ja veebruari

eest 584 eurot (2*292).

Kostja on tasunud kohtumenetluse ajal, s.o alates 2018. a aprillist kuni 2020. a oktoobrini elatist

150 eurot kuus, s.o kokku 6450 eurot. Seega on kostjal kohtule teadaolevalt kohtumenetluse

ajal tasumata 2978 eurot (9428–6450). Juhul, kui kostja on jätkanud kohtumenetluse ajal iga

kuu 150 euro suuruse elatise maksmist, siis on kostjal tasumata 2378 eurot (2978–4*150).

Arvestades seda, et kohtule ei ole esitatud tõendeid viimaste kuude elatise maksmise kohta, ei

saa kohus neid oletatavaid makseid arvestada ning mõistab kostjalt hageja kasuks alates hagi

esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni välja elatise 2978 eurot.

15.3. Alates 1. märtsist 2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni on kostja kohustatud tasuma

elatist PKS § 101 lg 1 järgi ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras, mis otsuse

tegemise aja seisuga on 292 eurot kuus.

16. Ringkonnakohus võtab vastu poolte apellatsioonimenetluses esitatud tõendid, v.a hageja

26. oktoobri 2020. a menetlusdokumendi lisa 10 (fotod lapse näolööbe kinnituseks) ja kostja

10. novembri 2020. a menetlusdokumendi lisa 4 (video selle kinnituseks, et ema käitub

lubamatult), mille kolleegium jätab TsMS § 238 lg 1 alusel vastu võtmata, sest neil asjaoludel

ei ole elatise vaidluse lahendamisel tähtsust.

17. Kuigi ringkonnakohus rahuldab hagi ja apellatsioonkaebuse osaliselt, on praegusel juhul

põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja pöördus kohtu

poole miinimumelatise saamiseks ning hageja nõue oli ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud,

v.a tagasiulatuva elatise nõue 165 euro ulatuses, s.o marginaalses ulatuses. Kuigi hageja oli

kohtumenetluses nõus vähendama oma nõuet ulatuses, milles kostja oli tasunud kohtumenetluse

ajal elatist, ja ringkonnakohus mõistis kuni otsuse tegemiseni kostjalt välja tasutud elatise võrra

väiksema elatise, ei anna see alust jaotada menetluskulusid ülal märgitust erinevalt, sest ka

hageja nõudest osalise loobumise korral peaks kostja TsMS § 168 lg 5 järgi kandma

menetluskulud, kuna ta rahuldas hageja nõude pärast hagi esitamist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin