2-17-124505/67 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus14225

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Helina Luksepp, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-124505

Kohtuasi

EstateGuru OÜ hagi Osaühingu Nata Paradiis vastu

krediidivahenduslepingust tuleneva tasu saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 3. mai 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

EstateGuru OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3875 eurot 34 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

EstateGuru

OÜ

(registrikood

12558919),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martti Peetsalu ja

vandeadvokaadi abi Silvia Urgas

Kostja Osaühing Nata Paradiis (registrikood 10484134),

lepinguline esindaja Kuldar Kirt

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 5. veebruari 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 3. mai 2019. a otsus tühistada.

2. Hagi rahuldada.

3. Välja mõista Osaühingult Nata Paradiis EstateGuru OÜ kasuks põhivõlg 3000

eurot, sissenõutavaks muutunud viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga 2619 eurot

86 senti ja alates 27. veebruarist 2021 viivis põhivõlalt viivisemääraga 25% aastas

kuni põhivõla tasumiseni.

4. EstateGuru OÜ apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Osaühingu Nata Paradiis kanda.

6. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.

2-17-124505

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. EstateGuru OÜ (hageja) esitas 31. oktoobril 2017 Pärnu Maakohtule Osaühingu Nata

Paradiis (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus kostjalt välja mõista

3133 eurot 58 senti. Kostja esitas makseettepanekule 21. novembril 2017 vastuväite ja 8.

detsembri 2017. a määrusega andis Pärnu Maakohus nõude üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 21. detsembril 2017 maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja

mõista põhivõla 3000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 125 eurot 34 senti ja viivise

põhivõlalt viivisemääraga 25% aastas alates 1. novembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni.

Hagiavalduse ja hageja hilisemate seisukohtade kohaselt haldab hageja veebiportaali

www.estateguru.eu (portaal), mille vahendusel saavad kasutajad üksteiselt ühisrahastuse

põhimõttel kinnisvara ettevõtluse rahastamiseks tasu eest laenu võtta. Kostja sõlmis portaali

vahendusel laenuandjatega laenulepingud. Enne laenutaotluse esitamist suhtles kostja juhatuse

liige JN (kostja juhatuse liige) hageja laenuhalduri TT-ga (laenuhaldur). Laenuhaldur saatis

kostja juhatuse liikmele 14. ja 15. augustil 2017 näidise laenutingimustest ning ülevaate

kuludest. Pärast näidispakkumisega tutvumist esitas kostja juhatuse liige laenuhalduri abiga 16.

augustil 2017 portaali kaudu allkirjastatud laenutaotluse. Sellele olid lisatud laenu

põhitingimused, mille kohaselt tuli laen tagada hüpoteegi ja käendusega. Portaali kasutajaks

registreerimisega sõlmis kostja hagejaga krediidivahenduslepingu (võlaõigusseaduse (VÕS) §

4011), mille osaks on hageja kasutajatingimused (kasutajatingimused). Hageja kaasas 17.

augustil 2017 portaali kaudu 100 000 eurot. Laenulepingu sõlmimiseks esitab laenusaaja

investoritele mõeldud pakkumuse (laenutaotlus) ning laenulepingut sõlmida sooviv investor

annab sellele pakkumusele nõustumuse (kasutajatingimuste p 6.1). Laenu kaasamisega sõlmis

kostja portaali vahendusel laenuandjatega laenulepinguid, mille osaks on hageja laenu

üldtingimused (laenu üldtingimused; kasutajatingimuste p 6.1.3 b). Laenusummat ei kantud

kostjale üle, kuna kostja juhatuse liige ei tulnud 24. augustil 2017 tagatiste vormistamiseks

notari juurde. Samal kuupäeval lõppesid laenulepingud automaatselt, sest kokkulepitud

tingimus (tagatise andmine) ei saabunud ettenähtud tähtaja jooksul (laenu üldtingimuste p

14.2). Edukustasu tuli tasuda viie tööpäeva jooksul pärast laenulepingute lõppemist

(kasutajatingimuste p 18.8).

2-17-124505

Kasutajatingimuste alusel võimaldas hageja kostjal ühisrahastusplatvormi kasutada,

vahendades kostjale lepinguid laenuandjatega. Hageja tegi kulutusi portaali loomiseks,

arendamiseks ja käigus hoidmiseks ning selle kasutamise võimalus on hageja teenuse põhiosa.

Seega kasutas kostja laenulepingu sõlmimise hetkeks olulist osa hageja teenusest ja tema ootus

saada teenuse eest tasu on õigustatud. Krediidivahendusleping on olemuselt maaklerileping

ning hageja nõutav edukustasu maakleritasu. Hageja kaasas investorite raha kostja soovitud

ulatuses, laenulepingud sõlmiti, kuid lõppesid ennetähtaegselt, kuna kostja ei andnud tagatist.

Kasutajatingimuste p-s 18.8 lepiti kokku edukustasu maksmise kohustuses ka juhuks, kui

laenuleping lõpeb põhjusel, et laenusaaja ei sea laenulepingus ettenähtud korras ja ulatuses

tagatist. Hageja täitis krediidivahenduslepingust tulenevad kohustused. Sünditseerimisperiood

lõppes 17. augustil 2017 ning edukustasu muutus sissenõutavaks (kasutajatingimuste p-d 18.7

ja 18.8).

Kasutajatingimuste p 18.1 järgi peab laenusaaja maksma portaalipidajale edukustasu, mis on

3–4% projekti rahastamiseks sõlmitud iga laenulepingu algsest põhisummast ehk praegu 3000

eurot (100 000 eurot × 3%). Edukustasu tasumise tähtpäev oli 31. august 2017. Hageja esitas

kostjale 24. augustil 2017 edukustasu arve ja saatis 22. septembril 2017 nõudekirja. Kostja on

edukustasu maksmisega viivituses alates 31. augustist 2017. Kasutajatingimuste p 18.15 alusel

nõudis hageja viivist 25% aastas.

Hageja selgitas krediidivahendussuhte kujunemise ja tüüptingimuste tutvustamise kohta, et

kasutajaks registreerudes on vaja e-postile saadetud lingi kaudu kinnitada oma

registreerimistaotlus, sisestada kinnituskood ning nõustuda hageja kasutajatingimustega, mille

link kuvatakse. Kostja juhatuse liige registreerus 15. augustil 2017 kostja nimel portaali

kasutajaks. Kasutajatingimustega nõustumata ei oleks ta saanud seda teha, seejuures oli

võimalik tingimustega tutvuda. Hageja kirjeldas laenu taotlemise protsessi, mille käigus taotleja

kinnitab enne laenutaotluse kinnitamist mh laenu üldtingimuste ja kasutajatingimustega

tutvumist ning enda teadlikkust kohustusest tasuda edukustasu. Hageja saatis kostjale pärast

lõpliku laenutaotluse esitamist kirja laenu vastuvõtmise ja portaalis avalikustamise kohta,

laenutaotluse koopia ja maksekorralduse, millest nähtusid edukustasu ning tagatisagendi tasu

maksmise kohustus ja suurused. Seega nõustus kostja hageja tüüptingimustega ja pidi

edukustasu maksmise kohustusest teadma.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja

vastuse

kohaselt

ei

ole

hagejal

nõuet.

Hageja

ei

tõendanud

kostjaga

krediidivahenduslepingu sõlmimist ega vahendustasu maksmise kokkulepet. Hageja 14. augusti

2017. a näidispakkumise kohaselt võetakse lepingutasu maha laenusummast, kuna aga hageja

ei andnud ega vahendanud kostjale laenu, ei tekkinud tal võimalust arvata tasu laenusummast

maha. Kostja ei nõustunud laenutaotluses kasutajatingimuste või laenu üldtingimustega. Kostja

avaldas 23. augustil 2017, et tehingu tingimused ei ole talle vastuvõetavad. Seega ei muutunud

hageja tasunõue sissenõutavaks. Hageja ei esitanud kostjale kõiki laenutingimusi. Isegi siis, kui

tegemist oli laenulepinguga, ei saa lugeda seda sõlmituks olukorras, kus lepingu tingimused ei

olnud täidetud (sõlmitud tagatise seadmise lepingut). Lisaks ei olnud lepingu teine pool

tuvastatav. Hageja tüüptingimused (sh kasutajatingimuste p-d 18.1, 18.7 ja 18.8) on kostjat

ebamõistlikult kahjustavad, sest võimaldavad hagejal eesmärgi saavutamata jätmise korral

esitada edukustasu arve. Edukustasu on põhjendamatu, sest hageja ei tõendanud, et see vastab

turutingimustele, on mõistlik ja proportsionaalne. Samuti on tõendamata hageja kulutused

portaali loomiseks, arendamiseks ja käitamiseks. Alternatiivselt, kui edukustasu on

2-17-124505

põhjendatud, tuleb tasu vähendada vajaliku ja mõistliku suuruseni. Hageja nõue on vastuolus

hea usu põhimõttega, sest kostja ei saanud hageja tegevuse tõttu kasu. Kuna hageja

tüüptingimused ei olnud kostjale siduvad, on ka viivisenõue alusetu.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 3. mai 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus määras kindlaks kostja menetluskulud ning mõistis need hagejalt 1650 euro ulatuses

välja, kohustades hagejat tasuma menetluskuludelt viivist otsuse jõustumisest kuni kulude

hüvitamiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Pooled vaidlesid selle üle, kas nad sõlmisid krediidivahenduslepingu, kas kasutajatingimused,

mille alusel hageja tasu nõuab, muutusid krediidivahenduslepingu osaks ning kas hageja nõutav

tasu on mõistlik ja sissenõutav.

Pooled

sõlmisid

krediidivahenduslepingu

(VÕS

§

4011).

Seaduses

ei

ole

majanduskutsetegevuses

tegutsevate

isikute

vahelisele

krediidivahenduslepingule

kohustuslikku vormi (VÕS § 11 lg 1) sätestatud, kuid lepingu sõlmimiseks peavad pooled

tegema vastastikused tahteavaldused. Maakohus tuvastas (laenuhalduri ütluste ja kostja

juhatuse liikme selgituste ning poolte 14. ja 15. augusti 2017. a e-kirjavahetuse alusel), et kostja

taotles portaali kaudu laenu ning avaldas VÕS § 9 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 67 lg-te 1 ja 2 ning § 68 lg-te 1–3 järgi tahet, et hageja vahendaks talle laenu. Hageja ei eitanud

soovi vahendada kostjale laenu andmist.

Hageja tõendas laenulepingute (II kd, tl-d 10–156 pöördel, I kd, tl 55), 1. septembri 2017. a e-

kirja ja maksekorraldusega notari kontole 96 750 euro tasumise kohta (I kd, tl-d 99–100), et

hageja kaasas kostjale laenu andmiseks investoreid 100 000 euro ulatuses. Pooled ei vaielnud,

et kasutajatingimused olid tüüptingimused, mida hageja kasutab ja mille alusel ta nõuab kostjalt

tasu. Lisaks ei vaielnud pooled, et tagatislepinguid notari juures ei sõlmitud. Kostja kinnitas

vande all, et teadis, et tasu tuleb maksta pärast notari juures lepingu sõlmimist, mitte olukorras,

kus lepingut ei sõlmita.

Maakohus ei lugenud tõendatuks, et kasutajatingimused said poolte krediidivahenduslepingu

osaks VÕS § 37 lg 1 järgi. Tõendatud ei ole, et hageja viitas enne krediidivahenduslepingu

sõlmimist või sõlmimise ajal selgelt kasutajatingimustele kui lepinguosale ning et kostjal oli

võimalus nende sisust teada saada VÕS § 37 lg 1 esimese lause järgi (kostja juhatuse liikme

ütlused (II kd, tl 171), poolte 14. ja 15. augusti 2017. a e-kirjavahetus (I kd, tl–d 30–30 pöördel),

kostja laenutaotlus (I kd, tl 31), laenuhalduri ütlused (II kd, tl 172), kostja kasutajaprofiil (II kd,

tl-d 4–9), 16. augusti 2017. a maksekorraldus (I kd, tl 31 pöördel)). Muu hulgas ei nähtunud

poolte 14. ja 15. augusti 2017. a e-kirjavahetusest ning kostja laenutaotlusest, et kostjale

selgitati vaidlusaluseid kasutajatingimusi või need saadeti talle ja et ta aktsepteeris

vaidlusaluseid kasutajatingimusi mõnes e–kirjas või sai nendega tutvuda. Poolte 15. augusti

2017. a e-kirjavahetusest ei selgu, mida lepingutasu all silmas peetakse ning et tasu tuleks

maksta sõltumata sellest, kas tagatisleping sõlmitakse või mitte. Hageja tõendas portaali

programmi ekraanitõmmistega (I kd, tl-d 56–57), et registreerimise taotluse allosas on ruut,

kuhu tuleb teha märge, et isik on nõus hageja lepingutega (kasutajatingimused ja

privaatsusreeglid), ja selle järgneb sõna „liitu“. Hageja esitas teiste isikute kohta nn testbaasi

ekraanitõmmised (I kd, tl–d 58–60), kuid ei tõendanud, et kostja nõustus kasutajatingimustega,

st pani ruutu märke ja kinnitas, et nõustub kasutajatingimustega. Hageja ei tõendanud, et ilma

2-17-124505

sellise kinnituseta ei ole võimalik kasutajaks saada. Seda ei saanud kinnitada laenuhalduri

ütlustega, sest kinnitus pidi olema tehtud elektroonilises keskkonnas kasutajaks registreerimise

ja märke tegemisega vastavasse kohta. Laenuhalduri ütluste ja kostja seletuste kohaselt

toimusid läbirääkimised laenu taotlemise protsessi üle (mh, et seda tuleb teha portaalis), mitte

selle üle, et kostjale saavad kasutajatingimused kohustuslikuks. Kasutajatingimused kui

tüüptingimused ei saanud lepingu osaks ka seeläbi, et kostja võis nende olemasolu eeldada

lepingu sõlmimise viisi tõttu ning oleks saanud nendega tutvuda ja nende sisust aru saada VÕS

§ 37 lg 1 teise lause järgi. Seega ei saanud hageja tugineda VÕS § 76 lg–tele 1 ja 2 ning

kasutajatingimuste p–dele 18.1.1 ja 18.8 ning nõuda kostjalt edukustasu lepingutingimustele

tuginedes (st põhjusel, et notari juures ei sõlmitud 24. septembril 2017 tagatislepinguid).

Hageja ei ole esile toonud mõistliku tasu suurust. Lisaks ei olnud mõistliku tasu nõue maakohtu

hinnangul muutunud sissenõutavaks, kuna ei olnud tõendatud kokkulepe, et tasu tuleks maksta

sõltumata sellest, kas tagatisleping notari juures sõlmitakse või mitte. Kostja juhatuse liikme

seletusega on tõendatud, et tasu tuli maksta ehk hageja nõue muutus VÕS § 82 lg 1 järgi

sissenõutavaks, kui tagatisleping on notari juures sõlmitud. Lisaks ei saanud hageja tugineda

võimalikule kostja kohustuse rikkumisele (jättis notari juurde tulemata ja tagatislepingu

sõlmimata) VÕS § 101 lg 3 järgi. Olukorras, kus kostjale saadeti käendusleping päev enne

notari juurde minekut (23. augusti 2017. a e–kirjavahetus (I kd, tl–d 50, 81)), oli ilmne, et

oluliste tagatistega (isiklik käendus, hüpoteek) lepingu sõlmimise otsustamiseks on kostjal vaja

mõistlikku aega. Arvestades taotluse esitamise aega (16. august 2017), käenduslepingu kavandi

saatmise aega (23. august 2017) ning tehingu tegemiseks kavandatud aega notari juures (24.

august 2017), ei olnud käenduslepingu saatmine päev enne tehingu tegemist mõistlik aeg.

Mõistliku aja riski kandis hageja.

Seega ei saanud hageja nõuda tasu maksmist VÕS § 76 lg–te 1 ja 2, §–i 4011 ning

kasutajatingimuste p–de 18.1 ja 18.8, VÕS § 101 lg 1 p 1 ning § 108 lg 1 järgi. Lisaks ei saanud

hageja nõuda tasu VÕS § 664 lg–te 1 ja 2, § 4011, § 76 lg–te 1 ja 2, § 101 lg 1 p–i 1 ning § 108

lg 1 järgi. Kuna kasutajatingimused ei muutunud lepingu osaks, ei saanud hageja nõuda ka

viivist 25% aastas VÕS § 76 lg–te 1 ja 2, § 113 lg 1, § 101 lg 1 p–i 6 ja kasutajatingimuste p–i

18.15 järgi. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu, ei saanud hageja nõuda ka seadusjärgset

viivist.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja menetluskulud kostja kanda jätta.

Hageja lisas apellatsioonkaebusele tõendina mh väljavõtte kasutajatingimuste versioonide

üleslaadimise aja kohta koos eestikeelse tõlkega.

Hageja märkis, et kostja nõustumine 15. augustil 2017 hageja tüüptingimustega, on tõendatud

hageja 2017. a mais tehtud ekraanitõmmistega click-wrap lepingu ja tüüptingimustest

teavitamise kohta; hageja süsteemi väljavõttega, mille kohaselt laeti kasutajatingimuste

vaidlusalune versioon hageja kodulehele 13. juunil 2017; Harju Maakohtu 4. septembril 2017

tsiviilasjas nr 2-16-110832 tehtud otsuse järeldustega, mille kohaselt oli kasutajatingimustele

portaali kasutajaks registreerimise lehel selgelt viidatud ning ilma nendega nõustumata ei olnud

võimalik saada portaali kasutajaks; laenuhalduri ütlustega, mille kohaselt kasutajaks

registreerumisel tuleb kasutajatingimustega nõustuda; hageja andmebaasi väljavõttega, mille

kohaselt kostja on portaali kasutaja; kostja juhatuse liikme vande all antud kinnitusega, et kostja

registreerus portaali kasutajaks.

2-17-124505

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Menetluse edasine käik

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. oktoobri 2019. a istungil tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 alusel rahuldamata hageja taotluse võtta vastu hageja

väljavõtte kasutajatingimuste versioonide üleslaadimise aja kohta, mille kohaselt laeti

kasutajatingimuste vaidlusalune versioon hageja kodulehele 13. juunil 2017, sest see oli

võimalik esitada maakohtus ja menetlusõiguse normide olulist rikkumist selles osas ei

esinenud.

8. Ringkonnakohus jättis 22. novembri 2019. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendas otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus

jättis menetluskulud hageja kanda, määras need kindlaks ning mõistis hagejalt 600 euro ulatuses

välja koos kohustusega tasuda menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni kulude

hüvitamiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et poolte leping oli VÕS § 4011 järgi

krediidivahendusleping, millele kohalduvad maaklerilepingu sätted. Sellise õigusliku käsitluse

üle ei vaielnud pooled ka apellatsioonimenetluses. Maakleril on VÕS § 664 lg 1 järgi õigus

saada maakleritasu alates tema vahendamise või teenuse osutamise tulemusena lepingu

sõlmimisest. Ringkonnakohus selgitas, et VÕS § 664 lg 2 ei sätesta maakleri õigust nõuda

maakleritasu juhul, kui tal jääb leping täitmata nt põhjusel, et käsundiandja valis teise maakleri,

kelle vahendamise või teenuse osutamise tõttu sõlmitakse leping (Riigikohtu 23. septembri

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-08, p 11). VÕS § 664 ei keela kokkuleppel maakleritasu

maksmise eeldusi täpsustada, mh osas, mida lugeda „vahendamise või osutamise tulemusena

lepingu sõlmimiseks“ (Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-13, p

21). Hageja ei väitnud, et sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt tulnuks edukustasu maksta ka juhul,

kui laenulepinguid ei sõlmita.

Pooled ei vaielnud ringkonnakohtus, et kostja juhatuse liige möönis portaali sisselogimist.

Pooled vaidlesid selle üle, kas nad sõlmisid lepingu hageja väidetud tingimustel.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ei tõendanud tüüptingimuste muutumist

lepingu osaks. Hagejal tuli ka portaali vahendusel sõlmitud lepingute puhul tõendada, et kostjal

oli igal juhul võimalus tingimuste sisust teada saada (Riigikohtu 19. märtsi 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-152-14, p 10; 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13).

Lisaks tuli tõendada viitamine tingimustele enne lepingu(te) sõlmimist või nende olemasolu

eeldus tulenevalt lepingu(te) sõlmimise viisist. Ringkonnakohus luges üldtuntuks, et

elektroonilise süsteemi (portaali ja arvutivõrgu) käitaja peab mõistlikus ulatuses süsteemi

logisid (revisjonlogi ehk auditlogi, mis on kronoloogiliselt salvestatud tegevuste järjestus ja

mille abil on võimalik tuvastada, mis tegevusi tehti, et andmed/süsteem jõudis teatud olekusse).

Revisjonlogi kirjed peaksid tekkima sisse- või väljalogimisest ja transaktsioonidest süsteemis.

Arvutisüsteemi logisid peetakse eelkõige elektrooniliselt ning logikirjete usaldusväärne

säilitamine ja taasesitamine on võimalik. Hageja pidas vähemalt osaliselt portaali logisid.

Lepingud sõlmiti arvutivõrgu abil VÕS § 621 lg 1 tähenduses. VÕS § 62¹ lg–tes 1–3 ja 5

loetletud ettevõtja kohustuste järgimise ulatust saab arvestada, vastates küsimusele, kas ja

millistel tingimustel pooled lepingu sõlmisid. Interneti kaudu ja hageja portaaliga sarnases

keskkonnas lepingute sõlmimiseks vajalike tahteavalduste vormistamise puhul tuleb eespool

nimetatud kaalutlustel eeldada mh lepingutingimuste ja nendega tutvumise kohta

usaldusväärsete ja taasesitatavate elektrooniliste logide pidamise võimalust. Logide sisu peaks

2-17-124505

kajastama vähemalt VÕS § 621 lg-tes 1–3 ja 5 loetletud toiminguid. VÕS § 62¹ lg 1 p-st 2 ja lg-

st 5 tuleneb tüüptingimuste kohta piisava selgusega, et kohaselt peetud logidest nähtub või on

vähemalt kontrollitavalt taasesitatav konkreetne lepingutekst, sh ühene ja arusaadav viide

tüüptingimustele. Need kriteeriumid on asjakohased ka klikiga nõustumise tehnikal sõlmitud

lepingute puhul. Samas ei ole tähtis, kas lepingu teine pool lepinguteksti ja tüüptingimused

endale salvestas. Hageja ei esitanud eeltoodud kriteeriumitele vastavaid usaldusväärseid

tõendeid, millest nähtuks konkreetselt kostja võimalus saada teada kasutajatingimustest ja laenu

üldtingimustest.

Järeldust tingimustega tutvumise või selle võimaluse kohta ei saanud teha väidetavalt hageja

andmebaasis talletatud andmetest kostja ja tema juhatuse liikme kohta, sest neist ei nähtunud

tingimustega tutvumise võimalust ega lepinguteksti säilitamiseks ja selle võimaldamiseks

tehtud toimingud. Väidetavalt hageja portaalist 2017. a mais (aga osaliselt kuupäevade

puudumise tõttu tuvastamata ajal) tehtud ekraanitõmmiste põhjal ei saanud tuvastada kostjaga

lepingu sõlmimise asjaolusid. Kostja allkirjastatud laenutaotlusel hageja sümboolika ja

soovitatud vormi kasutamine ei tähenda, et taotluse allkirjastajal oli võimalus tutvuda portaali

tingimustega. Erinevalt laenuandjate avaldustest ei sisaldanud kostja avaldus viidet

lisatingimustele. Hageja varasemad e-kirjad kostjale ei viidanud mujal kättesaadavatele ja

salvestatud tingimustele või lepingutekstile. Kuigi laenuhalduri ütluse kohaselt kinnitab

portaali kasutaja registreerimisel kasutajatingimustega nõustumist, ei saanud sellest järeldada

kostja võimalust tingimustega tutvuda. Tsiviilasjas nr 2-16-110832 tuvastatud asjaolud ei oma

kostja suhtes tähtsust, sest ta ei olnud selles asjas menetlusosaline. Hageja tugines VÕS § 621

järgsete toimingute tegemise osas mh kasutajatingimustele ja laenu üldtingimustele. Üksnes

tingimuse sõnastamisest ei saa järeldada toimingu tegemist. Kliendi teavitamist ei saa järeldada

tüüptingimustest, kui on tõendamata tema võimalus tingimustega tutvuda. Seega polnud

võimalik tuvastada, et kostjal oli võimalus tüüptingimuste sisust teada saada. Kuna hageja seda

ei tõendanud, ei olnud vaja kontrollida täiendavaid eeldusi, st tingimustele viitamist või nende

olemasolu eeldamist.

Kuna hageja ei tõendanud kasutajatingimuste ja laenu üldtingimuste muutumist kostjaga

sõlmitud lepingu osaks, ei saanud kirjeldatud alusel laenulepingute sõlmimist tuvastada. See ei

välistanud laenulepingute sõlmimist hageja tüüptingimusteta. Kostja laenutaotlus oli pakkumus

(VÕS § 16 lg 1) või ettepanek esitada pakkumus (VÕS § 16 lg 2). Kui lugeda kostja laenutaotlus

pakkumuseks, siis võiks iga laenuandja tahteavaldus olla nõustumus (VÕS § 9 lg 2). Hageja ei

esitanud konkreetseid tõendeid kummagi teatamisviisi (e-postiga teadete saamise ega portaalis

teabega tutvumise) kohta. Kohtumenetluses esitatud nõustumused olid hilinenud. VÕS § 17 lg

1 teise lause kohaselt pidanuks nõustumused jõudma kostjani laenutaotluses märgitud

sünditseerimisperioodil (kuni 23. august 2017). Vaidlust ei ole, et hageja sai kätte kostja 23.

augusti 2017. a teate selle kohta, et laenutingimused ei ole talle vastuvõetavad. Ka pärast seda

ei edastanud hageja kostjale laenuandjate nõustumusi, vaid esitas need alles kohtumenetluses.

Kui lugeda laenutaotlus ettepanekuks esitada pakkumus, ei andnud kostja hilisemat

nõustumust. Seega ei olnud võimalik tuvastada kostja ja laenuandjate vahel lepingu

sõlmimiseks vajalike tahteavalduste vahetamist ning hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks

VÕS § 664 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus ei nõustunud, et kostjalt saab maakleritasu nõuda alternatiivselt VÕS § 664 lg

2 alusel. Viidatud norm reguleerib olukorda, kus maakleri õigus nõuda maakleritasu sõltub

vahendatud lepingust tuleneva kohustuse täitmisest. Praegu ei tuvastanud kohtud

laenulepingute sõlmimist.

2-17-124505

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palus hageja saata asja ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Riigikohus rahuldas 25. mai 2020. a otsusega kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas

Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2019. a otsuse ning saatis asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus nõustus alama astme kohtutega, et pooled sõlmisid krediidivahenduslepingu VÕS

§ 4011 mõttes ning et seaduses ei ole majandus– või kutsetegevuses tegutsevate isikute

vahelisele krediidivahenduslepingule kohustuslikku vormi sätestatud (VÕS § 11 lg 1). Kui

lugeda kostja tegutsemist kasutajaks registreerumisel pakkumuseks (VÕS § 16 lg 1), on hageja

nõustumuseks (VÕS § 20 lg 1) kinnitus, et konto loomine õnnestus, ning teavitus järgmiste

sammude kohta investoritelt laenude kaasamiseks.

Pooled ei vaidle selle üle, et kasutajatingimused on tüüptingimused. Vaidlusküsimus on, kas

tüüptingimused said praegu krediidivahenduslepingu osaks. VÕS § 37 lg 1 kohaselt võivad

tüüptingimused saada lepingu osaks kahel alternatiivsel viisil: 1) tüüptingimused on lepingu

osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale

selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada (esimene lause); 2)

tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende

olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada (teine lause).

VÕS § 37 lg 1 mõlema alternatiivi puhul peab olema täidetud eeldus, et kostjal oli võimalus

tüüptingimuste sisust teada saada. Kolleegium rõhutab, et määrav ei ole tegelik tutvumine

tingimuste sisuga, vaid võimalus nende sisust teada saada ehk võimalus nendega tutvuda (vt ka

Riigikohtu 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13).

Praeguses asjas on vaidluse all, missuguseid asjaolusid ja tõendeid pidi hageja esitama

tõendamaks, et kostjal oli võimalus hiljemalt krediidivahenduslepingu sõlmimise ajal

tüüptingimuste sisust teada saada. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna

leping sõlmiti arvutivõrgu vahendusel, siis saab selle tuvastamisel, kas lepingut sõlmides oli

kostjal võimalik tutvuda tüüptingimustega, lähtuda mh elektroonilistes süsteemi logides

kajastatust. Arvutivõrgus tehtud toimingute kohta peetavad elektroonilised süsteemilogid

võimaldavad tuvastada, milliste tegevuste tulemusena on andmestik või süsteem jõudnud teatud

kindlasse olekusse. Seejuures ei tulene seadusandlusest (mh võlaõigusseadusest) arvutivõrgu

abil lepinguid sõlmivatele ettevõtjatele kohustust pidada üksikasjalikke logisid. Niisugused

logid võimaldavad aga vaidluse korral tõendada, et tüüptingimused olid kliendile hiljemalt

lepingu sõlmimise ajal kättesaadavad ning ta nõustus nendega. Kohaselt peetud logide põhjal

on võimalik kontrollida, missugune konkreetne lepingutekst oli kostjale kättesaadav ning et

talle kuvati kasutajakonto loomisel ühene ja arusaadav viide lepingu tüüptingimustele. Seega

teenib mõistlikus ulatuses logide pidamine ettevõtja huve, lihtsustades vaidluse tekkimisel

väidete (mh selle, et klient tegi lepingu sõlmimiseks vajalikud toimingud) tõendamist.

Kohtud rikkusid menetlusõiguse norme oluliselt nii selgitamiskohustuse täitmisel kui ka

tõendite hindamisel. Hageja saab kostja võimalust tüüptingimuste sisust teada saada tõendada

mh tõenditega selle kohta, et kostja kui kasutaja vajutas tüüptingimustega nõustumist

väljendavat ikooni (nuppu) või tegutses arvutisüsteemi (portaali) kasutades viisil, mis oleks

olnud võimatu ilma viidatud nõustumust väljendavat ikooni (nuppu) vajutamata. Seega on

hagejal kui tüüptingimuste kasutajal võimalik tõendada kas seda, et kasutaja nimetatud ikooni

(nuppu) vajutas, või kui esitatud asjaolude kohaselt jätkas klient süsteemi kasutamist järgnevas

etapis (nt registreerus kasutajaks), siis seda, et jätkamine ei olnud võimalik ilma nõustumist

2-17-124505

väljendavale ikoonile (nupule) vajutamata. Lisaks saab hageja kostja võimalust tüüptingimuste

sisust teada saada tõendada tõenditega selle kohta, et tüüptingimused olid kostjaga lepingu

sõlmimise ajal kättesaadavad hageja kodulehel.

Maakohus oleks pidanud pooltele tõendamiskoormist selgitama. Maakohus ei selgitanud

hagejale vajadust tõendada seda, et tüüptingimused olid kostjaga lepingu sõlmimise ajal

kättesaadavad hageja kodulehel. Seega ei täitnud maakohus selgitamiskohustust vajalikul

määral. Ka ringkonnakohus ei kõrvaldanud viidatud rikkumist.

Kohtud jätsid arvestamata, et hageja saab kostja võimalust tüüptingimuste sisust teada saada

tõendada ka kaudsete tõenditega. Kaudne tõend on lubatud, kui selle põhjal saab TsMS § 229

lg 1 järgselt kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende

puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta

küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on

võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada. Kui otsus põhineb

kaudsetel tõenditel, tuleb seda otsuses selgelt märkida ning näidata, kuidas kaudsed tõendid

tõendavad vaidlusaluse asjaolu olemasolu või puudumist (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2020. a

otsus tsiviilasjas nr 2-16-14152, p 13.6.2).

Riigikohus leidis, et seda, et kasutaja tegutses portaali kasutades viisil, mis oleks olnud võimatu

ilma viidatud nõustumust väljendavat ikooni (nuppu) vajutamata, tõendada ka teiste kasutajate

ja üldiselt lepingu sõlmimise protsessi kohta käiva teabega. Sellisel juhul tuleb aga

tüüptingimuste kasutajal vaidluse korral muuta usutavaks ka see, et vaidlusaluse lepingu

sõlmimise ajal kattus kliendile kuvatud teave ja lepingu sõlmimise protsess sellega, mis kuvati

teis(t)ele sarnase(d) lepingu(d) sõlminud kasutaja(te)le.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et tsiviilasjas nr 2-16-110832 tehtud otsus võib olla

dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 2 mõttes.

Riigikohus selgitas täiendavalt, et VÕS § 37 lg 1 teise lause kohaldamisel ei ole oluline, kas

kostja ise eeldas hageja portaalis kasutajaks registreerimisel kasutajatingimuste olemasolu.

Lähtuda tuleb sellest, kas keskmine mõistlik kasutaja võis lepingu sõlmimise viisist tulenevalt

eeldada, et niisugused kasutajatingimused on olemas.

Kui ringkonnakohus tuvastab, et VÕS § 37 lg–s 1 sätestatud eeldused olid täidetud ning hageja

kasutajatingimused said krediidivahenduslepingu osaks, tuleb ringkonnakohtul mh kontrollida,

kas vaidlusalune tüüptingimus on tühine VÕS § 42 lg 1 kohaselt, kuna kahjustab lepingu

olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades teist

lepingupoolt ebamõistlikult. Kolleegiumi hinnangul ei saa üldjuhul pidada ebamõistlikuks

tüüptingimust, mille kohaselt peab isik, kellele krediidivahendusteenust osutatakse, maksma

krediidivahendajale ka siis edukustasu (3–4% projekti rahastamiseks sõlmitud iga laenulepingu

algsest põhisummast), kui sõlmitud laenulepingud lõpevad ennetähtaegselt isikust, kellele

teenust osutatakse, tuleneval põhjusel.

Menetluskulude jaotuse jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsustada.

11. Ringkonnakohus palus pooltel esitada Riigikohtu juhistest lähtudes täiendavad seisukohad

ja tõendid, millest nähtuks, kas hageja viitas tüüptingimustele enne lepingu sõlmimist ning kas

teisel lepingupoolel oli võimalus tüüptingimuste sisust teada saada.

2-17-124505

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi täielikult ja jätab menetluskulud kostja

kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.

13. TsMS § 652 lg 1 p 1, § 231 lg–te 2 ja 4, poolte väidete ning viidatud tõendite põhjal saab

ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda järgmistest asjaoludest:

-

hageja saatis kostjale 14. ja 15. augustil 2017 e–kirjad, milles kirjeldas laenu tingimusi

(I kd tl 30);

-

kostja seaduslik esindaja kinnitas 15. augusti 2017 e–kirjas, et „see pakkumine sobib“

(I kd tl 99) ja allkirjastas 16. augustil 2017 kell 15.58 digitaalselt laenutaotluse, millel

on märgitud hageja sümboolika ja andmed, koostamisaeg samal päeval kell 15.15 ning

see kajastab olulises osas samu laenutingimusi nagu näidatud hageja 15. augusti 2017

e–kirjas; taotlusele on lisatud ning koos sellega allkirjastatud sama kuupäeva ja taotluse

koostamise ajaga märgistatud maksekorraldus summas 3150 eurot, kuigi samas on

toodud osasummad 3000 ja 250 eurot (I kd tl 31–32);

-

hageja kandis 23. augustil 2017 notari arvele 96 750 eurot (I kd tl 100–101) ja

eeldatavasti hagejat esindava advokaadibüroo jurist saatis samal päeval kell 13.01

kostja juhatuse liikmele käenduslepingu projekti järgmiseks päevaks kavandatud

tehingu jaoks (I kd tl 81);

-

kostja teatas samal päeval kell 16.20, et ta ei tule sõlmima järgmiseks päevaks

kavandatud tehingut (I kd tl 50).

14. Praeguses asjas tehtud otsuses on Riigikohus andnud TsMS § 693 lg 2 mõttes siduva juhise,

et pooltevaheline õigussuhe tuleb kvalifitseerida VÕS § 401¹ järgseks krediidivahendus–

lepinguks. Seaduses ei ole majandus– või kutsetegevuses tegutsevate isikute vahelisele

krediidivahenduslepingule sätestatud kohustuslikku vormi (VÕS § 11 lg 1). Kui lugeda kostja

tegutsemist kasutajaks registreerumisel pakkumuseks (VÕS § 16 lg 1), on hageja

nõustumuseks (VÕS § 20 lg 1) kinnitus, et konto loomine õnnestus, ning teavitus järgmiste

sammude kohta investoritelt laenude kaasamiseks. Kuigi kostja vastuväite kohaselt ei

jõudnudki pooled tahteavalduste vahetamisel lepinguni (VÕS § 9 lg 1), saab kohtu ette toodud

asjaoludest järeldada, et hageja ja kostja vahel oli lepinguline suhe. Kostja asus hageja

käitatavat portaali kasutama ning hageja on kostjat teavitanud, et konto loomine õnnestus.

15. VÕS § 401¹ järgsele krediidivahenduslepingule kohalduvad maaklerilepingu sätted.

Maakleril on VÕS § 664 lg 1 järgi õigus maakleritasule alates tema vahendamise või osutamise

tulemusena lepingu sõlmimisest. VÕS § 664 lg 2 ei sätesta maakleri õigust maakleritasule

juhul, kui leping jääb tema poolt täitmata nt põhjusel, et käsundiandja on valinud teise maakleri,

kelle vahendamise või osutamise tulemusel sõlmitakse leping (Riigikohtu 23. septembri 2008

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-08, p 11). VÕS § 664 sätted ei keela siiski kokkuleppel

maakleritasu maksmise eeldusi täpsustada, mh selles osas, mida lugeda „vahendamise või

osutamise tulemusena lepingu sõlmimiseks“ (Riigikohtu 13. novembri 2013 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-123-13, p 21). Hageja ei väida sellise kokkuleppe sõlmimist, mille kohaselt tulnuks

edukustasu maksta ka juhul, kui laenulepingud jäävad sõlmimata.

16. Hageja tugineb kokkuvõtvalt sellele, et tema vahendusel sõlmiti kostja ja laenuandjate vahel

laenulepingud ning praeguse vaidluse pooled leppisid kokku edukustasu maksmise kohustuse

sissenõutavuse

juhuks,

kui

laenulepingud

lõpevad

enne

laenu

väljamaksmist

2-17-124505

(kasutajatingimuste p 18.8). Hageja väidab, et kostja registreerus portaali kasutajaks ja nõustus

selle käigus portaali kasutajatingimustega (I kd tl 33–41). Maakohus tuvastas ja selle üle ei

vaielda enam apellatsioonimenetluses, et kostja juhatuse liige möönis vande all antud seletuses

portaali sisselogimist, aga tema väitel ei saanud ta selle käigus kasutajatingimustega tutvuda.

Seega vaidlevad pooled, kas nad sõlmisid lepingu hageja väidetavatel tingimustel.

17. VÕS § 37 lg 1 kohaselt võivad tüüptingimused saada lepingu osaks kahel alternatiivsel

viisil: 1) tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või

sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende

sisust teada saada (esimene lause); 2) tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu

sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus

nende sisust teada saada (teine lause). VÕS § 37 lg 1 mõlema alternatiivi puhul peab olema

täidetud eeldus, et kostjal oli võimalus tüüptingimuste sisust teada saada. Määrav ei ole

tingimuste sisuga tegelik tutvumine, vaid võimalus nende sisust teada saada ehk võimalus

nendega tutvuda (vt ka Riigikohtu 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13).

17.1. Tõendatud on, et kostjal oli võimalik tüüptingimuste sisust teada saada. Praeguses asjas

selgitas Riigikohus, et seda, et kasutaja tegutses portaali kasutades viisil, mis oleks olnud

võimatu ilma viidatud nõustumust väljendavat ikooni (nuppu) vajutamata, saab tõendada ka

teiste kasutajate ja üldiselt lepingu sõlmimise protsessi kohta käiva infoga.

17.2. Hageja esitas tõendina mais 2017 (st kolm kuud enne kostja 16.08.2017 laenutaotlust)

tehtud ekraanitõmmised (hagi lisa 10). Ekraanitõmmistest nähtub, et mais 2017 olid EstateGuru

kodulehel kättesaadavad click-wrap leping ja tüüptingimuste teavitus. Kuigi kostja vastuväite

kohaselt ei saa olla kindel, et ekraanitõmmised tegelikkuses kostjale kuvati, siis näitavad

otsesed ja kaudsed tõendid kogumis, et kostjale kuvati just ekraanitõmmistel olev info ning

hagile lisatud kasutajatingimused.

17.3. Hageja esitas tõendina RP arvamuse (dtl 726). RP kinnitab, et vastavalt veebiportaali

laenutaotluse esitamise seisuga, s.o 16. augustil 2017 kasutusel olnud lähtekoodile olid

kasutajatingimused ja laenu üldtingimused laenutaotluse esitamise ja kinnitamise vaates

linkidena viidatud ning tingimustega nõustumist kinnitamata ei saanud klient laenutaotlust

esitada ega laenu saamisele suunatud toiminguid jätkata.

17.4. Väljavõttest EstateGuru kasutajatingimuste versioonide üleslaadimise aja kohta koos

eestikeelse tõlkega (dtl 721) nähtub, et just hagile lisatud kasutajatingimuste versioon oli

laenutaotluse esitamise ajal kodulehel kättesaadav.

17.5. Harju Maakohtu 4. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-110832 on kaudne tõend

selle kohta, et 2017. aastal pidi klient laenutaotluse esitamiseks registreerima end hageja

krediidivahendusportaali liikmeks ning sai seda teha üksnes vastavasse aknasse linnukese

märkimisega, et nõustub hageja krediidivahenduslepingu tingimustega. Kuigi kohtuotsus ei ole

praeguse asja menetlusosalistele siduv TsMS § 457 lg 1 järgi, on tegemist dokumentaalse

tõendiga TsMS § 272 lg 1 mõttes (praeguses asjas tehtud Riigikohtu otsuse p 14.3.4).

17.6. Kostja esindaja on 6. märtsi 2019. a istungil (ajamärgis 1:05:05) kinnitanud, et

registreerus EstateGuru kasutajaks ning läbis kõik vajalikud etapid kasutajaks saamiseks: „Ma

täitsin kõik, mis oli seal olnud, kui oli kastike, mul praegu ei tule ette, seal nõustun sellega või

teisega.“

2-17-124505

17.7. Tüüptingimuste kättesaadavust kinnitab täiendavalt ekraanitõmmis, mis on esitatud hagi

lisana 10, lk 9. Selle kohaselt enne laenutaotluse esitamist kuvatakse hageja portaalis

täiendavalt viidet hageja tüüptingimustele, täpsemalt ruutu kirjaga „Käesolevaga kinnitab

laenutaotluse

esitaja,

et

on

tutvunud

laenu

üldtingimustega

ning

EstateGuru

kasutajatingimustega ja on teadlik, et kohustub tasuma edukustasu igal juhul, kui laenu

rahastamiseks on EstateGuru vahendusel sõlmitud laenulepinguid vähemalt laenutaotluses

märgitud finantseeringu minimaalsumma ulatuses, sõltumata sellest, kas taotluse esitaja suudab

pärast sünditseerimisperioodi täita omapoolsed tingimused laenu üleandmiseks“, millesse tuleb

teha linnuke. Laenu üldtingimused ja kasutajatingimused on kuvatud klikitavate linkidena.

17.8. Kohus loeb tõendatuks, et hageja kasutajatingimused olid veebiportaalis kättesaadavad

ning et klient ei saanud kasutajaks registreeruda ega laenutaotlust esitada ilma, et ta oleks

kasutajatingimustega nõustunud. Seega on hageja kasutajatingimused saanud hageja ja kostja

krediidivahenduslepingu osaks VÕS § 37 lg 1 esimese lause järgi. Lisaks sellele saab

kasutajatingimusi pidada lepingu osaks VÕS § 37 lg 1 teise lause järgi, kuivõrd igal juhul oleks

keskmine mõistlik portaali kasutaja võinud eeldada, et krediidivahenduslepingu sõlmimisel

kasutatakse tüüptingimusi.

18. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et RP arvamus (dtl 726) tuleks jätta arvestamata seetõttu,

et kostja ei saanud pärast tõendi vastuvõtmise otsustamist eraldi tähtaega vastutõendi

esitamiseks. Ringkonnakohus määras 01.12.2021 määrusega pooltele kaks tähtaega: taotluste

ja tõendite esitamise tähtajaks 15. detsember 2020 ja vastaspoole menetlusdokumenditele

vastamiseks 28. detsember 2020 (mida pikendas kuni 11. jaanuarini 2021). Pooltele ühise

kaheastmelise tähtaja mõte on vältida menetluse venimist tõendite esitamise „pingpongi“ tõttu.

Sellest määrusest pidi olema kostjale selge, et RP arvamusele lähtekoodi kohta tuli seisukoht

esitada kohtu määratud ajaks enne istungit. Veebilehe lähtekoodi lugemine on IT-alase

haridusega inimesele tavapärane ning kostja ei ole esile toonud, miks tal ei olnud võimalik

tõendi osas tähtaegselt seisukohta kujundada. Ringkonnakohus ei ole nimetatud tõendit vastu

võtnud alles kohtuotsuses, seega ei ole tegu üllatava tõendiga Riigikohtu praktika valguses

(Riigikohtu 16. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-7846/33, p 12).

19. Riigikohus andis praeguses asjas tehtud otsuse p–s 16 ringkonnakohtule juhise, et

ringkonnakohtul tuleb kontrollida, kas vaidlusalune tüüptingimus on tühine VÕS § 42 lg 1

kohaselt, kuna kahjustab lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi

olulisi asjaolusid arvestades teist lepingupoolt ebamõistlikult. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

hinnangul ei saa üldjuhul pidada ebamõistlikuks tüüptingimust, mille kohaselt peab isik, kellele

krediidivahendusteenust osutatakse, krediidivahendajale ka siis edukustasu maksma (3–4%

projekti rahastamiseks sõlmitud iga laenulepingu algsest põhisummast), kui sõlmitud

laenulepingud lõpevad ennetähtaegselt isikust, kellele teenust osutatakse, tuleneval põhjusel.

19.1. Kostja ei ole ringkonnakohtu hinnangul esile toonud erandlikke asjaolusid, mille alusel

võiks järeldada, et kasutajatingimuste p 18.1 on ebamõistlik. Kolleegium ei nõustu, et hageja

oleks pidanud tingimuse kehtivuse kinnitamiseks tõendama, et ta on teinud kulutusi portaali

loomiseks ja käitamiseks ning tõendama, et edukustasu vastab turutingimustele. VÕS § 4011 lg

1 järgi eeldatakse, et krediidivahendaja saab oma tegevuse eest tasu. Arvestades, et sõlmitud

laenulepingutes oli ühe aasta intress 10%, ei ole vahendustasu 3% laenusummast ebamõistlik.

2-17-124505

20. VÕS § 664 lg 1 järgi on maakleril õigus maakleritasule alates tema vahendamise või

osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. EstateGuru kasutajatingimuste p 18.1 alusel

kohustub laenusaaja portaalipidajale maksma edukustasu, mille aluseks on 3–4% vastava

projekti rahastamiseks sõlmitud iga laenulepingu algsest põhisummast. Laenulepingute

põhisummaks kokku oli 100 000 eurot, mistõttu on edukustasu suuruseks 3000 eurot (100

000*0,03=3000).

20.1. Edukustasu nõude eelduseks on, et maakleri vahendamise tulemusena sõlmiti

laenulepingud kostja ja laenuandjate vahel. Kostja laenutaotlust saab lugeda pakkumuseks

(VÕS § 16 lg 1) ning iga laenuandja tahteavaldust nõustumuseks. VÕS § 9 lg 2 sätestab, et

pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja

nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping

sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest,

lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo

tegemisest.

20.2. Kostja allkirjastas 16. augustil 2017 kell 15.58 digitaalselt laenutaotluse, millel on

märgitud hageja sümboolika ja andmed ning koostamisaeg samal päeval kell 15.15 ning see

kajastab olulises osas samu laenutingimusi nagu näidatud hageja 15. augusti 2017 e–kirjas;

taotlusele on lisatud ning koos sellega allkirjastatud sama kuupäeva ja taotluse koostamise ajaga

märgistatud maksekorraldus summas 3150 eurot, kuigi samas on toodud osasummad 3000 ja

250 eurot (I kd tl 31–32);

20.3. Kasutajatingimuste p 6.2 (dtl 22) kohaselt „Laenutaotlusele antud nõustumuse järgselt

koostab EstateGuru pdf–vormingus laenulepingu ärakirja (mis võib koosneda ühest või

mitmest pdf–vormingus dokumendist), mis saadetakse e–posti teel või tehakse muul viisil

laenuandjale ja laenusaajale kättesaadavaks portaalis /---/.“ Hageja on selgitanud, et teave

laenulepingute kohta oli kostjale kättesaadav hageja portaalis alajaotuses laenud. Kostja logis

15.8–24.8.2017 portaali sisse 4 korral. Lisaks on kostjal sisselülitatud teavituste e–kirjad (II kd

tl 5), st tal oli võimalus tutvuda laenulepingutega ja aktseptidega.

20.4. Kasutajatingimuste p 6.1.3 (d) järgi:“ laenutaotlust käsitletakse määratud nõustumuse

andmise tähtajaga lepingu sõlmimise ettepanekuna (pakkumusena) kindlaksmääratud isikutele

võlaõigusseaduse tähenduses: /---/ millele nõustumuse andmisega loetakse laenuleping

sõlmituks vastava nõustumuse andmisel nõustumuse andja poolt täpsustatud laenusumma

ulatuses ning muus osas laenutaotluse osaks olevatel laenu põhitingimustel ning EstateGuru

laenu üldtingimustel koheselt peale vastava nõustumuse kinnitamist kasutajatingimuste punktis

9 (Tehingute kinnitamine EstateGurus) sätestatud korras (vastava laenulepingu osaks olevad

EstateGuru laenu üldtingimused („laenu üldtingimused") on kättesaadavad portaalis

laenutaotluse esitamist ning sellele nõustumuse andmist võimaldavaid rakendusi kuvavatel

alamlehtedel ning laenutaotluse esitamist ning sellele nõustumuse andmist loetakse muu hulgas

vastava kasutaja kinnituseks, et ta on vastavate EstateGuru laenu üldtingimustega tutvunud ja

nendega täies ulatuses nõustunud). Kohus mõistab kasutajatingimuste p 6.1.3 (d) selliselt, et

laenuleping loetakse sõlmituks alates hetkest, mil investor on nõustumuse kinnitanud salasõna

sisestamisega (vt kinnitamise kohta kasutajatingimuste p 10). Selline kokkulepe vastab VÕS §

9 lg 2 teise lause viimasele alternatiivile.

2-17-124505

20.5. Laenulepingute sõlmimisest pidi kostja teada saama koheselt portaali vahendusel. Kostjal

olid sisse lülitatud ka teavituste e–kirjad (kd II tl 5). Seega pidi kostjal olema võimalus

laenulepingutega ja laenuandjate aktseptidega tutvumiseks. TsÜS § 69 lg–le 3 järgi on tegu

eemalviibijale tehtud tahteavaldusega, mille puhul piisab sellest, et tahteavaldus jõudis selle

saaja mõjusfääri ja saajal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus– ja kutsetegevuses

tuleb eeldada, et isik kontrollib e–posti vähemalt kord päevas (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-123-07, p 12). Praegusel juhtumil võib eeldada, et ka kostja kontrollis oma e–posti ja sai

sealt EstateGuru teateid vähemalt korra päevas ja et sünditseerimisperioodil logis kostja info

saamiseks oma kontole veebiportaalis. Hiljemalt 24. augustil 2017 portaali sisse logides pidi

kostja teada saama, et laenulepingud on sõlmitud. Lisaks sellele kinnitas laenulepingute

sõlmimist hageja esindaja 23. augusti 2017 e–kiri, mis kostjat täiendavalt teavitas, et projekt

on rahastatud (hagi lisa 6).

20.6. Kostja sõlmis EstateGuru portaali kaudu laenuandjatega 283 laenulepingut kogusummas

100 000 eurot (kd II tl 10-156). Laenulepingute põhisummaks kokku oli 100 000 eurot, mistõttu

on edukustasu suuruseks 3000 eurot (100 000*0,03=3000).

20.7. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja ei ilmunud hüpoteegi seadmiseks 24. augustil 2017

notari juurde. Seega jäi tagatisleping sõlmimata kostjast tingitud põhjusel. Samaaegselt

lõppesid laenulepingud automaatselt, sest kokkulepitud tingimus (tagatise andmine) ei

saabunud selleks ettenähtud tähtaja jooksul (laenu üldtingimuste p 14.2). Kostja ei soovinud

notariaega edasi lükata (hagi lisa 6), vaid teatas, et tal on olemas teine tehing. Seega soovis

kostja 24. augustil 2017 ühemõtteliselt laenulepingute lõppemist ja teavitas, et ei kavatse ka

tulevikus täita oma kohustust tagatiste seadmiseks. Laenulepingud lõppesid neljapäeval 24.

augustil 2017, seega saabus edukustasu tasumise tähtaeg kasutajatingimuste p 18.8 järgi viie

tööpäeva pärast, e neljapäeval 31.augustil 2017.

21. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 3000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise ja

viivise põhivõlalt viivisemääraga 25% aastas alates 1. novembrist 2017 kuni põhivõla

tasumiseni. Kasutajatingimuste p 18.15 alusel saab hageja nõuda viivist 25% aastas. Kohus

arvutab sissenõutavaks muutunud viivise välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kohtuotsuse

tegemise aja seisuga on muutunud sissenõutavaks viivis 2619 eurot 86 senti (vt.

viivisekalkulaator.ee), mis kuulub kostjalt välja mõistmisele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

22. Maa–ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi

seniste menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus lahendab vaidluse maakohtust erinevalt,

siis määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus (Riigikohtu 2. novembri 2018 otsus tsiviilasjas

nr 2-16-14924, p 21).

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Helina Luksepp, Ele Liiv