2-19-17724/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 26. veebruar 2021

Tsiviilasja number

2-19-17724

Tsiviilasi

OSAÜHINGU B&R AUTOMOBILE hagi Den

Kasatkini vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1704 eurot 32 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 28. oktoobri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OSAÜHINGU

B&R

AUTOMOBILE

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

OSAÜHING

B&R

AUTOMOBILE (registrikood 10268229), lepinguline

esindaja Maksim Fedotov

Vastustaja

(kostja):

Den

Kasatkin

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Aleksei

Vassiljev

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OSAÜHINGU B&R AUTOMOBILE

apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 28. oktoobri 2020 otsus,

millega

maakohus

jättis

OSAÜHINGU

B&R

AUTOMOBILE hagi Den Kasatkini vastu 1704 euro

ja 32 sendi väljamõistmiseks rahuldamata.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada

OSAÜHINGU B&R AUTOMOBILE hagi Den

Kasatkini vastu.

4. Mõista Den Kasatkinilt OSAÜHINGU B&R

AUTOMOBILE kasuks välja 1704 eurot 32 senti.

5. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Den

Kasatkini kanda. Menetluskulude rahalise suuruse

määrab kindlaks maakohus pärast lõpplahendi

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OSAÜHING B&R AUTOMOBILE (hageja) esitas 12. novembril 2019 hagi Den Kasatkini

(kostja) vastu parkimiskoha kasutamise eest võlgnevuse 1704 euro 32 sendi väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt toimetati 10. mail 2014 hagejale kuuluvasse parklasse kostjale kuuluv

kaubik Renault Trafic registreerimisnumbriga X. Sõiduk oli praktiliselt maha põlenud ning

toimetati parklasse Falck Autoabi OÜ puksiiri abil. Kostja ei ole tasunud hagejale renditasu.

Parklasse saabudes tutvus kostja parkimiskoha kasutustingimustega ja teenuste hinnakirjaga,

mille kohaselt maksab parklakoha kasutamine kaubikule 1 euro 30 senti päevas.

31. märtsi 2016 seisuga oli kostja renditasu võlg 893 eurot 10 senti. Hageja pöördus

võlanõudega kohtusse, Viru Maakohus rahuldas hagi 3. aprilli 2018. a otsusega tsiviilasjas

nr 2-16-100433. Kostja kaubik oli 31. oktoobril 2019. a endiselt hageja parklas. Seisuga

31. oktoober 2019. a on kostja renditasu võlg 1704 eurot 32 senti.

Rendileping / hoiuleping oli sõlmitud hageja ja kostja vahel. Kostja viis 13. novembril 2019

kaubiku parklast ära. Sellega võttis kostja omaks, et ta on kaubiku omanik. Salva

Kindlustus AS ei võtnud kaubikut enda omandisse.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole hagejaga sõlminud rendilepingut ega muid

lepinguid, mille alusel saaks hageja nõuda kostjalt tasu. Läbirääkimisi kaubiku paigutamisel

parklasse ja selle tingimuste üle pidas Falck Autoabi OÜ töötaja, kes ei ole kostja esindaja.

Kostja ei andnud talle volitusi läbirääkimiste pidamiseks ega lepingute sõlmimiseks.

Falck Autoabi OÜ kinnitas 12. juuli 2017 vastuses tsiviilasjas nr 2-16-100433, et tal oli

lepinguline suhe Salva Kindlustus AS-ga. Salva Kindlustus AS kinnitas 19. juulil 2017

lepingulist suhet Falck Autoabi OÜ-ga. Salva Kindlustus AS kasutas Falck Autoabi OÜ-d

oma majandus- või kutsetegevuses oma kohustuste täitmisel kaskokindlustuse klientide ees.

Seega on lepingu kaubiku hagejale hoiule andmiseks sõlminud Salva Kindlustus AS, kelle

nimel tegutses Falck Autoabi OÜ. Kaubiku omandiõigus läks üle Salva Kindlustus AS-le, kes

peaks vastutama hoiukulude eest.

Kostja vastas hageja kohtuvälisele tasunõudele, et ta ei ole sõidukiga seotud. Kui poolte vahel

oleks sõlmitud hoiuleping, pidanuks hageja kostja teadet tõlgendama erakorralise

ülesütlemise avaldusena. Hageja nõude esitamine on hea usu põhimõtte vastane ning nõude

rahuldamine oleks lubamatu. Kuivõrd Salva Kindlustuse AS eitas omandiõigust, võis hageja

peremehetu kaubiku jäänused ise viia lammutamisele. Hageja viited tsiviilasjas nr 2-16-

100433 tehtud otsusele on asjakohatud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 28. oktoobri 2020. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda, jättes kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu Eesti Vabariigi

kanda. Maakohus ei andnud luba edasikaebamiseks.

Liiklusavariis kahjustada saanud sõiduki paigaldamisel ja säilitamisel tasulises parklas võib

parkla omanikul ja kindlustusel või sõiduki omanikul (või muul isikul) tekkida tsiviilõiguslik

suhe hoiulepingu näol. Kui sõiduk paigaldati tasulisse parklasse parkla omaniku ja kindlustuse

vahel sõlmitud hoiulepingu alusel, ei saa sellest lepingust tuleneda kohustusi sõiduki

omanikule. Sellise hoiulepingu sõlmimine välistab nõuded sõiduki omaniku vastu käsundita

asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel, sest hageja soorituseks oli olemas alus

(Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p 12).

Sõiduki toimetamisel tasulisse parklasse sõlmitakse parkla omanikuga hoiuleping.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 884 lg 1 kohaselt on hoidjal õigus saada tasu (hoiutasu) üksnes

juhul, kui pooled on selles sõnaselgelt kokku leppinud või kui asjaolude kohaselt võib eeldada

tasu maksmist.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p 8 järgi võib kohus lihtmenetluses

koguda tõendeid omal algatusel. Eeltoodule tuginedes viitas maakohus mõnedele tsiviilasjas

nr 2-16-100433 kogutud tõenditele, mida pooled ei ole esitanud või taotlenud asja juurde

võtmiseks, kuid mis olid kohtu hinnangul asjakohased käesoleva asja lahendamisel.

Salva Kindlustus AS on kinnitanud tsiviilasjas 2-16-100433 lepingu olemasolu Falck Autoabi

OÜ-ga (I kd, tl 196), kuid märkis, et kostjaga sõlmitud sõidukikindlustuse lepingu alusel ei

hüvitata kindlustusvõtjale parkimistasu / hoiutasu avariilise sõiduki hoidmise eest.

Lepingulise suhte sisuks Falck Autoabi OÜ-ga oli klientide abistamine kahjujuhtumi

toimumise järgselt ning pukseerimisteenus oli klientidele tasuta vastavalt sõidukikindlustuse

tingimuste p-le 4.2.1. Salva Kindlustus AS kinnitas, et Falck Autoabi OÜ-l puudus õigus

käsitleda juhtumeid Salva Kindlustus AS-i nimel ega anda kliendile õiguslikke hinnanguid

kahjujuhtumiga

seonduvalt.

Salva

Kindlustus

AS-i

kinnituse

kohaselt

puudus

kindlustusfirmal lepinguline suhe hagejaga.

Maakohus leidis, et Falck Autoabi OÜ ei tegutsenud sõiduki parklasse toimetamisel Salva

Kindlustus AS-i esindajana tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 tähenduses, kuid

Salva Kindlustus AS kasutas Falck Autobi OÜ-d oma majandus- või kutsetegevuses oma

kohustuste täitmisel kaskokindlustuse klientide ees. TsÜS § 132 lg-st 1 ja § 116 lg-st 2

tulenevalt on lepingu kaubiku hagejale hoiule andmiseks hagejale kuuluvas parklas sõlminud

Salva Kindlustus AS, kelle nimel tegutses Falck Autoabi OÜ.

Hageja pöördus esmalt tasunõudega Salva Kindlustus AS-i, mitte kostja poole. Hageja on

esitanud Salva Kindlustus AS-le avalduse parkimistasu saamiseks, millele kindlustusselts

vastas

kompromissettepanekuga.

Vähemalt

kuni

hüvitamisotsuse

tegemiseni

/

kindlustusjuhtumi sulgemiseni oli kindlustusafirmal huvi sõiduki / vraki säilitamise vastu.

Kahjukäsitluse toimikust nr SK14-00788 (tl 133 jj) nähtub, et kostjal oli sõlmitud Salva

Kindlustus AS-ga superkasko sõidukikindlustus perioodiga 18. märtsist 2014 – 17. märtsini

2019, poliis nr X (I kd, tl 141–142). Kindlustuslepingule kohalduvad Salva Kindlustus AS-i

superkaskolepingu tingimused SKT-13.11 (I kd, tl 164–169) ja Salva Kindlustus AS-i

üldtingimused.

Kaskokindlustuse lepingu SKT-13.11 p-i 13.11.1 kohaselt läheb kindlustusandjale üle

omandiõigus kahjustunud sõidukile või selle osadele kui need on asendatud või nende eest on

hüvitisena välja makstud lepingujärgne rahaline hüvitis kindlustusväärtuse ulatuses, milles on

lahutatud hüvitisnõuded. Nimetatud kaskokindlustuse lepingu säte räägib sõnaselgelt

omandiõiguse üleminekust kindlustusandjale, mitte selle ülevõtmisest nagu sätestatud

kindlustuse üldtingimuste p-s 17.5.

Hüvitise väljamaksmisega 3. juunil 2014 läks omandiõigus vastavalt kaskokindlustuse

lepingu p-le 13.11.1 üle kindlustusandjale. Isegi kui nõustuda Salva Kindlustus AS-i

selgitusega, et sõidukikindlustuse lepingus on sätestatud eelkõige kindlustusandjat kaitsvad

sätted, eesmärgiga välistada kindlustusvõtja alusetut rikastumist kindlustusandja, ei anna see

alust tõlgendada sätet kindlustusvõtja kahjuks selliselt, et säte on kohaldatav vaid

kindlustusandjal piisava huvi olemasolu korral.

Kostja on selgelt väljendanud oma tahet loovutada sõiduki omandiõigus kindlustusfirmale

(I kd, tl 135) ning on võimaldanud sellega kindlustusandjale nii tegeliku võimu teostamise kui

avaldanud vabatahtlikult valduse kaotust.

Isegi kui lugeda hoiulepingu pooleks lepingu sõlmimisel kostjat, pidanuks kindlustusfirma

hüvitisnõude maksmisel ja omandiõiguse üleminekul kindlustusandjale korraldama

sõidukivraki toimetamise romulasse.

Salva Kindlustus AS pakkus hagejale olukorra lahendamist kompromissiga, mille kohaselt

tasub Salva Kindlustus AS hagejale hüvitise 486 eurot 20 senti, ehk poole hageja nõudest.

Salva Kindlustus AS kinnitas ka valmisolekut viivitamatult korraldada jäänuki äraviimise

parklast, märkides muuhulgas, et juhul kui hageja soovib selle ise realiseerida, võib ta seda

teha. Peremehetu kaubiku jäänused võis hageja ise viia lammutamisele.

Hageja huvi on olnud hoida vrakki parklas tekitades sellega endale võimaluse nõuda selle

hoidmise eest tasu kas kostjalt või kindlustusfirmalt. Selline hageja käitumine on hea usu

põhimõttega vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 järgi. Asjaolu, et

kostja kõrvaldas vraki parklast 13. novembril 2019, ei tõenda kostja nõustumist hoiulepingu

sõlmimise, hoiutasu nõude ega enda omanikuks olemisega. Kostja käitumine oli tingitud

eesmärgist vältida uute nõuete esitamist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub mõista kostjalt välja 1704

eurot 32 senti ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt viitab maakohus otsuses tsiviilasja nr 2-16-100433 materjalidele.

Hageja tutvus asja materjalidega, kuid ei leidunud neid dokumente, millele maakohus

käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuses osutas.

Maakohtu järeldused käesolevas tsiviilasjas on vastuolus kohtu järeldustega tsiviilasjas

nr 2-16-100433. Sõiduki omandiõigus ei läinud Salva Kindlustus AS-ile üle, sõiduki omanik

oli kostja. Omandiõiguse üleandmiseks tulnuks pooltel lisaks kindlustuslepingu p-s 13.11.1.

nimetatud toimingutele teha täiendavad toimingud, eelkõige vormistama omandiõiguse

üleandmise kostjalt kindlustusseltsile.

Maakohtu järeldused, et hageja pöördus eelkõige tasunõuetega kindlustusfirma poole, ei vasta

tegelikkusele. Enne kohtusse pöördumist pöördus hageja kostja poole, lahendamaks tasumisega

seotud küsimust kohtuväliselt. Alles pärast suhtlust kostjaga pöördus hageja ka Salva

Kindlustus AS-i poole, et saada teada, kes on sõiduki omanik ja kes maksab selle sõiduki

parklas hoidmise teenuste eest.

Asjaolu, et Salva Kindlustus AS-i ja Falck Autoabi OÜ vahel oli koostöö kokkulepe, ei tähenda,

et hoiuleping oli sõlmitud hageja ja Salva Kindlustus AS-i vahel. Falck Autoabi OÜ toimetas

kostja sõiduki kostja poolt valitud parklasse.

Hageja on tõendanud, et parklateenuse tasu ööpäeva eest oli 1 euro 30 senti.

Hageja ei ole käitunud hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja sõiduk oli hageja parklas

10. maist 2014 kuni 13. novembrini 2019. Kostja oli tegevusetu. Kostja sai Salva Kindlustus

AS-ilt kindlustushüvitise, kuid ei viinud sõiduki hageja parklast ära.

5. veebruari 2021. a menetlusdokumendis täpsustas hageja, et hetkel, mil sõiduk toimetati

parklasse, ei olnud veel teada, kas toimunu on kindlustusjuhtum ja kas kostjale makstakse välja

kindlustushüvitis. Seetõttu ei saanud hoiuleping olla sõlmitud Salva Kindlustus AS-ga.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Apellatsioonkaebus on ebaõigesti võetud menetlusse. Maakohus lahendas tsiviilasja

lihtmenetluses ega andnud luba edasikaebamiseks. Maakohus ei ole otsuse tegemisel ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti

hinnanud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada kohtulahendit (TsMS 637 lg 21).

Apellatsioonkaebust ei saanud menetlusse võtta ka TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel.

Hageja autoparklasse pargitud sõiduki omandiõigus ei oma käesolevas vaidluses tähtsust.

Hageja on esitanud kostja vastu nõude hoiulepingust tuleneva tasu saamiseks. Seadusest ei

tulene, et hoiulepingu pooleks võib olla ainult isik, kes on hoiulepingu eseme omanik.

Maakohus leidis põhjendatult, et hoiuleping oli sõlmitud hageja ja Salva Kindlustus AS-i vahel.

Isegi juhul, kui maakohtu järeldused oleksid ebaõiged, ei ole välistatud, et mitte keegi ei ole

sõiduki hoiulepingut hagejaga sõlminud. Ainuüksi sõiduki toimetamine hagejale kuuluvasse

parklasse ei tekita kellegi vahel lepingulist suhet.

Maakohus leidis õigesti, et hageja parklasse paigutatud sõiduki omandiõigus kuulub Salva

Kindlustus AS-le. Sõidukikindlustuse tingimuste p-is 13.11.1 on Salva Kindlustus AS ja kostja

leppinud kokku, et kindlustatud sõiduki omandiõigus läheb kindlustusandjale üle, kui

kindlustusjuhtumis kahjustatud sõiduki eest on hüvitisena välja makstud rahaline hüvitis.

Tegemist on asjaõiguskokkuleppega AÕS § 92 lg 1 tähenduses, mis on sõlmitud

edasilükkava tingimusega (hüvitise väljamaksmine). Salva Kindlustus AS on hüvitanud

kostjale sõiduki turuväärtuse sõidukikindlustuse tingimuste p-i 13.6.3 järgi. Seega on sõiduki

omandi üleandmisele suunatud asjaõiguskokkuleppes märgitud tingimus saabunud. Kostja

on selgelt väljendanud oma tahet loovutada sõiduki omandiõigus kindlustusfirmale (I kd, tl

135).

Apellatsioonkaebusest ei selgu, milliseid täiendavaid toiminguid tuli omandiõiguse

üleandmiseks veel teha ning mida tähendab omandiõiguse vormistamine. Kanne liiklusregistris

ei tekita, ei muuda ega lõpeta omandiõigust.

Tsiviilasjas nr 2-16-100433 tuvastatud asjaolud ega kohtu poolt antud õiguslikud hinnangud ei

ole käesoleva vaidluse lahendavale kohtule siduvad. Menetlusosalistele on siduv üksnes

jõustunud kohtuotsuse resolutsioon.

Hageja ei ole tõendanud hoiulepingu sõlmimist kostjaga. Läbirääkimisi sõidukivraki

paigutamise hageja parklasse ja paigutamise tingimuste üle on pidanud Falck Autoabi OÜ

töötaja. Falck Autoabi OÜ töötaja ei ole kostja esindaja ja kostja ei andnud temale volitusi enda

nimel läbirääkimiste pidamiseks ega lepingute sõlmimiseks.

Hageja tasunõue on vastuolus hea usu põhimõttega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab

kostjalt hageja kasuks välja 1704 eurot 32 senti. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad

kostja kanda. Menetluskulud määrab maakohus kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist.

Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse.

7. Hageja nõuab kostjalt tasu parklas parkimiskoha kasutamise eest. Hageja väitel kuulub

parkimiskohal olnud sõiduk kostjale.

Pooled ei vaidlusta ringkonnakohtus maakohtu poolt tuvastatut, et kostjale kuulunud põlenud

kaubik Renault Trafic registreerimisnumbriga X paigutati 10. mail 2014 hagejale kuuluvasse

tasulisse parklasse asukohaga Tartu mnt 32 Jõhvi. Sõiduk transporditi parklasse Falck Autoabi

OÜ puksiiriga, paigutamise juures viibis kostja. 13. novembril 2019 viis kostja koos oma isaga

auto parklast ära.

Kostjalt on hageja kasuks jõustunud maakohtu otsusega välja mõistetud tasu parkimise eest

sama õigussuhte alusel 31. märtsi 2016 seisuga 893 eurot 10 senti. Hageja nõuab kostjalt tasu

ajavahemiku 1. aprill 2016 kuni 31. oktoober 2019 eest.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti jätnud hageja nõude rahuldamata.

8. Parkimislepingule kohaldatakse üürilepingut sätestavad õigusnorme (vt Riigikohtu

26. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-16, p 19).

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Kostja vaidles menetluses vastu sellele, et ta oleks hagejaga parkimislepingu sõlminud.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluses tõendanud, et kostja on oma käitumisega

teinud tahteavalduse parkimislepingu sõlmimiseks praeguses menetluses vaidluse all oleva

ajavahemiku suhtes. Kostja on saanud hagejaga sõlmitud parkimislepingu pooleks.

Sõiduk paigaldati kostja juuresolekul Falck Autoabi OÜ puksiirteenust kasutades hagejale

kuulunud parklasse 10. mail 2014. Kostja allkirjastas abivajajana Falck Autoabi OÜ

pukseerimisteenuse osutamise protokollile, seega sai kostja aru, et puksiiriteenust osutatakse

talle. Sõiduki paigaldamisega on väljendatud parkijapoolset soovi parkimisleping sõlmida

(offerti). Hageja väitel tutvustasid tema töötajad kostja juuresolekul parkimise tingimusi. Ka

kostja kinnitas suhtlust pukseerija ning hageja töötajate vahel. Eluliselt ei ole usutavad kostja

väited, et ta viibis sõiduki paigaldamise juures ainult sellepärast, et olla kursis, kuhu auto

viiakse ning kostjale ei olnud üldse teada, et tegemist on tasulise parkimisteenuse

osutamisega. Kostja pidi teadma ning aru saama, et sõiduki paigaldamisega sõlmib ta

parkimisteenuse osutajaga parkimislepingu. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et

parkimislepingu sõlmimiseks oleks teinud tahteavalduse keegi teine.

Õiguslikult põhjendatud ei ole maakohtu järeldus, et lepingu sõiduki hagejale hoiule andmiseks

hagejale kuuluvas parklas on sõlminud AS Salva Kindlustus, kes kasutas Falck Autoabi OÜ-d

oma kohustuste täitmisel TsÜS § 132 lg 1 ja § 116 lg 2 alusel. TsÜS § 132 lg 1 ei ole praegusel

juhul asjakohane, sest menetluse esemeks ei ole võlausaldaja nõue võlgniku vastu kohustuse

täitmisel tekitatud kahju eest. TsÜS § 116 lg 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud: kostja

viibis sõiduki paigaldamise juures ning sõiduk paigaldati kostja poolt valitud parklasse, asjas ei

ole esitatud tõendeid, mis viitaksid sellele, et hageja pidi teadma, et tahteavalduse

parkimislepingu sõlmimiseks teeb AS Salva Kindlustus. Kuigi maakohus leidis iseenesest

õigesti, et vähemalt kuni hüvitamisotsuse tegemiseni/kindlustusjuhtumi sulgemiseni oli

kindlustusafirmal huvi sõiduki säilitamise vastu. Nimetatu ei tähenda aga seda, et AS Salva

Kindlustus soovis hagejaga sõlmida sõiduki parkimislepingut. Hageja väitel oli hageja ja Falck

Autoabi

OÜ

vahel

sõlmitud

leping

pukseerimisteenuse

osutamiseks.

Riigikohtu

tsiviilkolleegium on 1. novembri 2006. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p-s 12 leidnud, et

kui liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduauto paigaldati tasulisse parklasse parkla omaniku

ja kindlustuse vahel sõlmitud hoiulepingu alusel, siis ei saa sellest lepingust tuleneda kohustusi

auto omanikule. Praegusel juhul ei ole aga menetluses esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et

Salva Kindlustuse AS oleks hagejaga sõlminud kokkuleppe (raamlepingu) autode

hoiustamiseks. AS Salva Kindlustuse poolt anti kostjale Falck Autoabi OÜ number (I kd, tl 65),

kes korraldas sõiduki parklasse pukseerimise.

Maakohus tõlgendas hagejapoolset nõude esitamist tasu saamiseks esmalt AS-le Salva

Kindlustus nii, et see viitab hageja teadmisele kindlustusseltsi saamise kohta parkimislepingu

pooleks. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu. Maakohtu istungil selgitas hageja

esindaja, et ta helistas esmalt kostjale, kelle väitel jättis ta masina kindlustusfirmale, seejärel

pöördus hageja esindaja kindlustuse poole. Kindlustus teatas hagejale, et kostja sai

kompensatsiooni, kuid auto jäi talle (I kd, tl 192).

Hageja võimaldas parkimiskoha kasutamist. Ainuüksi parkimise võimaldamist ei saa küll

lugeda parkla omaniku aktseptiks parkimislepingu sõlmimisel (vt Riigikohtu 20. oktoobri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p 14), kuid maakohus tuvastas, et hageja töötajad

suhtlesid sõiduki pukseerijaga, seega väljendas ka hageja tahet parkimisleping sõlmida

(VÕS § 20 lg 1) ning parkimislepingut saab lugeda sõlmituks.

9. Maakohus on ekslikult sidunud parkimislepingu sõlmimise ainuüksi sõiduki

omandiõigusega, kuigi praegusel juhul ei ole vaidluse all see, et sõiduki parklasse toimetamise

hetkel oli kostja selle omanik. Üldjuhul on tõesti parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki

omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks (vt Riigikohtu

23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-3-16, p.11), nimetatu kajastub tavapäraselt ka

parkimislepingu üldtingimustes. Parkimislepingu võib aga sõiduki suhtes sõlmida ka isik, kes

ei ole selle omanikuks. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohus on ebaõigesti tuginenud

sõiduki

omandiõiguse

tuvastamisel

üksnes

AS Salva

Kindlustus

tüüptingimustele.

Ringkonnakohus on seisukohal, et tüüptingimustes sisalduvast punktist eraldiseisvana ei piisa

omandi üleandmiseks. Vastavalt AÕS § 68 lg-le 3 tekib omand ainult seaduses sätestatud

juhtudel. Maakohus on omandi üleandmise osas viidanud AÕS § 92 lg-le 1, mille järgi tekib

vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad

on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Maakohus tugines kostja 21. mai 2014. a

kahjujuhtumi teatele, mille järgi loovutas kostja transpordivahendi kindlustusfirmale.

Maakohus jättis aga tähelepanuta, et parkimislepingu sõlmimise hetkel 10. mail 2014 ei olnud

kostja teinud ühtegi omandi võimalikku üleminekut puudutavat tahteavaldust.

Asja materjalide põhjal ei saa ka asuda seisukohale, et sõiduki parklasse paigutamine tähendas

kostjapoolset valduse üleandmist AS-le Salva Kindlustus.

Maakohtu istungil avaldas kostja, et ta soovis autot turuhinnaga kindlustusseltsile hoopis müüa

(I kd, tl 65 pöördel).

10. Maakohus on TsMS § 405 lg 1 p 8 alusel viidanud lahendi tegemisel tsiviilasjas

nr 2-16-100433 kogutud tõendile, mida pooled ei ole esitanud või taotlenud asja juurde

võtmiseks.

Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebusega selles, et nimetatud tõendite kohta ei

ole maakohus poolte seisukohti küsinud. Kuigi lihtmenetluses võib kohus koguda

TsMS § 405 lg 1 p 8 järgi tõendeid omal algatusel, ei tähenda see siiski seda, et pooltel ei

oleks õigust kohtu poolt kogutud tõendite suhtes seisukohta avaldada.

Maakohus leidis lisaks ebaõigesti, et kaskokindlustuse lepingu p 13.11.1, mille kohaselt läheb

kindlustusandjale üle omandiõigus kahjustunud sõidukile või selle osadele kui need on

asendatud või nende eest on hüvitisena välja makstud lepingujärgne rahaline hüvitis

kindlustusväärtuse ulatuses, milles on lahutatud hüvitisnõuded, tähendab automaatselt

hüvitise väljamaksmise järel sõiduki omandiõiguse üleminekut kindlustusseltsile. Maakohus

jättis aga tähelepanuta, et AS Salva Kindlustus on saatnud 5. juunil 2014 kostjale

kahjujuhtumit käsitleva kirja, mille kohaselt (tl 134) kohustub kindlustus hüvitama tekkinud

kahju 7605 eurot 92 senti sõiduki omandiõigust üle võtmata.

See, et kostja ja tema kindlustusandja pidasid läbirääkimisi kindlustusjuhtumi toimumise üle,

ei mõjuta kuidagi hageja ja kostja vahelisi õigussuhteid. Lisaks kordab ringkonnakohus otsuse

p-s 9 väljendatut, et parkimislepingu sõlmimise hetkel 10. mail 2014 ei olnud tehtud ühtegi

otsust kindlustushüvitise maksmise kohta.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kui sõiduki omand oleks ka parkimislepingu sõlmimise

järel läinud kindlustusseltsile üle, ei tähenda see siiski automaatselt, et kindlustusselts oleks

muutunud parkimislepingu pooleks. Nii on ka kindlustusselts hagejale selgitanud (I kd, tl 200).

11. Asjaolu, et praeguses menetluses vaidlusaluse aja suhtes on kostja jätkuvalt parkimislepingu

pooleks, kinnitab ka kostja enda käitumine. Kostjalt on hageja kasuks jõustunud maakohtu

otsusega välja mõistetud tasu parkimise eest sama õigussuhte alusel 31. märtsi 2016. a seisuga

893 eurot 10 senti. Vastuseks maakohtu küsimusele, miks kostja pärast kohtuostust sõidukit ära

ei viinud, leidis kostja, et ta käis A.A. juures, kes ütles, et küsimus on juba lahendatud ja sõiduk

on arestitud.

Kostja viis sõiduki parklast 13. novembril 2019. Kostja käitumine oli kohtu hinnangul tingitud

eesmärgist vältida uute nõuete esitamist (käesolev hagi esitati maakohtule 12. novembril

2019). Õiguslikult põhjendatud ei ole maakohtu käsitlus sõidukist kui peremehetust varast.

12. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole kostja vastu nõuet esitades käitunud vastuolus hea

usu põhimõttega TsÜS § 138 järgi. Kostjalt oli hageja kasuks sama õigussuhte alusel välja

mõistetud tasu parkimise eest, puudub igasugune mõistlik põhjus, miks kostja sõidukit varem

parklast ei eemaldanud.

13. Kostja väitel ei olnud ta teadlik parkimistasust. Ringkonnakohus leiab, et kostja pidi sõiduki

paigaldamisel saama aru, et tegemist on tasulise teenusega. Hageja on esitanud ka parkimiskoha

hinnakirja (tl 16jj), kostja ei ole sellele dokumentaalsele tõendile sisulisi vastuväiteid esitanud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjapoolne tuginemine teadmatusele parkimistasu

suurusest olukorras, kus maakohtu otsusega varasemas tsiviilasjas oli kostjalt parkimistasu

välja mõistetud, ei ole kostjapoolne menetlusõiguste heauskne teostamine.

14. Hagi rahuldamise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162

lg 1 järgi kostja kanda.

15. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus

(vt Riigikohtu 10. aprilli 2019 lahend tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke