2-20-15378/12 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 26.02.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-15378

Kohtuasi

XX hagi YY vastu võlgnevuse sisse nõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 22.12.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Alar Urm

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast YY apellatsioonkaebust Pärnu Maakohtu 22.12.2020

otsuse peale.

2. Jätta kaebuse esitamisega seotud menetluskulud YY kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-20-15378

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja esitas 20.10.2020 Pärnu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja

mõista põhivõla 61 347.50 eurot, viivise ja intressi 35 000 eurolt alates 01.10.2020 9.25 eurot

päevas kuni põhivõla täieliku tasumiseni ning viivise seadusjärgses määras 17 500 eurolt alates

01.10.2020 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19.06.2017 käsunduslepingu, mille alusel hageja

laenas kostjale investeerimise eesmärgil 13 400 eurot. Pooled sõlmisid 30.06.2020

võlatunnistuse kokkuleppe, millega kostja tunnistas, et võlgneb 30.06.2020 seisuga hagejale

käsunduslepingu alusel makstud 13 400 eurot ja märtsiks 2020 nimetatud summalt teenitud

kasvikud 3904.06 eurot. Võlatunnistusega võttis kostja kohustuse tagastada 13 400 eurot koos

selleks hetkeks kogunenud kasvikutega, kokku mitte vähem kui 17 500 eurot, 30.09.2020.

Kostja raha kokkulepitud tähtajaks ei tagastanud.

3. 26.03.2018 sõlmisid pooled laenulepingu, mille alusel hageja laenas kostjale 35 000 eurot.

Lepingu punkti 2.1 kohaselt pidi kostja laenu tagastama hiljemalt 15.04.2018. Kostja laenu

tähtajaks ei tagastanud. Lepingu punktide 3.1 ja 3.3 järgi kohustus kostja tasuma laenusummalt

viivist ja intressi. Lisaks tulenes punktist 6.2 leppetrahvi 500 eurot maksmise kohustus, kui

kostja laenu tähtajaks ei tagasta. Pooled sõlmisid 30.06.2020 võlatunnistuse kokkuleppe,

millega kostja tunnistas hageja ees võlgnevust ja võttis kohustuse tasuda võlg koos viiviste ja

intressidega kokku 43 347.50 eurot hiljemalt 30.09.2020. Vastavalt võlatunnistusele oli võlg

30.09.2020 seisuga järgnev: põhinõue 35 000 eurot, intress 5255.83 eurot, viivis 3097.50 eurot.

Kostja võlga ka uueks tähtajaks ei tasunud, kuigi lubas seda korduvalt teha.

4. 18.11.2020 menetlusdokumendis palus hageja teha hagi rahuldav kohtulahend, mis põhineb

hagi õigeksvõtul ja mõista kostjalt välja menetluskulud. Pooltel ei ole võimalik kompromissi

sõlmida, sest kostja ei soovi reaalselt hagejale midagi tasuda. Pärast kohtusse pöördumist saatis

kostja hagejale e-kirja, milles avaldas, et nüüd saab hagejal enda raha kättesaamine veel

keerulisem olema. Hageja soovib enda õigusi realiseerida täitemenetluses. 17.12.2020

menetlusdokumendis leidis hageja, et kuna kostja viivitus võlga tasuda on kestnud aastaid, ei

ole mõtet kompromissi otsida. Asjaolu, et kostja nõuet tunnistab, ei vabasta teda

menetluskulude hüvitamise kohustusest.

Kostja vastuväited

5. Vastuses hagile tunnistas kostja tema vastu esitatud nõudeid. Kostja leidis, et asi on võimalik

lahendada kompromissiga, kuna praegu tal võlga tasuda võimalik ei ole. Kostja nõustus

menetluskulude kandmisega.

6. Kostja tunnistas hageja nõudeid ka 02.12.2020 ja 16.12.2020 menetlusdokumentides, kuid

palus hageja esindaja menetluskulud madalamaks hinnata, kuna ta on hageja nõudeid alati

tunnistanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Pärnu Maakohus rahuldas 22.12.2020 õigeksvõtul põhineva otsusega tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 440 lõike 1 alusel hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla

61 347.50 eurot, viivise ja intressi 35 000 eurolt alates 01.10.2020 9.25 eurot päevas kuni

põhivõla täieliku tasumiseni ning viivise seadusjärgses määras 17 500 eurolt alates 01.10.2020

2-20-15378

kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt

hagejale välja hagi esitamisel tasutud riigilõivu 1100 eurot ja õigusabikulud 1440 eurot.

8. Otsuse kohaselt on kostja 12.11.2020 avalduses märkinud, et tunnistab hagis tema vastu

esitatud nõudeid, seega on kostja hagi õigeks võtnud.

9. Kohus leidis, et antud juhul on poolte õigussuhe oma olemuselt ja kostja käitumine enne hagi

esitamist selline, et hagi esitamine ei ole hagejale etteheidetav ja menetluskulusid ei saa seetõttu

jätta TsMS § 168 lõike 6 alusel hageja kanda. Seega jäid menetluskulud TsMS § 162 lõikes 1

sätestatud üldreegli järgi kostja kanda. Kostja on kohustatud hüvitama hageja vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud ning nendeks on hagilt tasutud riigilõiv 1100 eurot ja õigusabikulud

1440 eurot (käibemaksuga). Kohus, pidades mh silmas asjas esitatud dokumentide mahtu ja

sisu leidis, et hageja esindaja menetluses tehtud toimingud on hageja õiguste efektiivseks

kaitseks TsMS § 175 lõike 1 järgi põhjendatud ja vajalikud. Kohus pidas põhjendatuks ka

hageja esindaja ajakulu kokku 7h 30min ulatuses ning tunnitasu 160 eurot (käibemaksuta).

Hagi tagamise avalduselt tasutud riigilõivu 50 eurot jättis kohus hageja kanda, kuna hageja

loobus taotlusest.

Apellatsioonkaebus

10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega võimaldada kostjal sõlmida hagejaga kokkulepe.

11. Maakohtu otsus oli ennatlik. Maakohus ei andnud kostjale seaduses ettenähtud võimalust

hagejaga kokkulepe saavutada. Kostja on alates võlgnevuse tekkimisest andnud hagejale mõista

soovist võlg koos intresside ja viivistega tasuda. Seda selgitas kostja ka kohtule esitatud

seisukohtades, sh esitas soovi hagejaga kokkulepe sõlmida. Hageja tõlgendas eksitavalt kostja

poolt pärast hagist teadlikuks saamist hagejale saadetud isiklikus kirjas antud selgitusi. Kohus

andis kostja varasemale käitumisele hinnangu erapoolikult ainult hageja seisukohti arvestades.

Kohus ei arvestanud kostja selgitusi ega asjaolu, et isiku varaline võimekus on ajas muutuv.

Selle tulemusena jättis kohus kasutamata võimaluse, et pooled sõlmivad uue kokkuleppe.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lõike 1 punkti 6 järgi menetlusse võtmata.

13. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. Ringkonnakohus ei

võta TsMS § 637 lõike 1 punkti 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-13,

punkt 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse

väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.

2-20-15378

14. TsMS § 4 lõike 3 teise lause ja TsMS § 206 lõike 1 järgi on kostjal õigus tema vastu esitatud

nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). TsMS § 440 lõikest 1 tuleneb, et kui kostja võtab kohtule

esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Üldjuhul on kohus seotud kostja

õigeksvõtuga ega või jätta hagi rahuldamata. Üksnes abieluasjas ja põlvnemisasjas, samuti

ühiste kostjate puhul, kui ainult üks võtab hagi õigeks, ei ole kohus TsMS § 440 lõike 4 järgi

hagi õigeksvõtuga seotud ja võib jätta õigeksvõtu vastu võtmata ning jätkata menetlust. Muudel

juhtudel kohtul seda võimalust ei ole.

15. Praeguses asjas on kostja tunnistanud hagis esitatud nõuet nii 12.11.2020 vastuses hagile

kui 02.12.2020 ja 16.12.2020 menetlusdokumentides. Seega leidis maakohus õigesti, et kostja

on hagi õigeks võtnud ning rahuldas TsMS § 440 lõike 1 järgi hagi. Praegusel juhul ei olnud

tegemist ka TsMS § 440 lõikes 4 sätestatud erandiga. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu

poolt vaidlustatud otsuse tegemisel menetlusõigusnormide rikkumist. Apellatsioonkaebuse

väidetest ei saa järeldada, et kostjale ei oleks olnud arusaadavad hagi õigeksvõtu tagajärjed.

Kaebuses esiletoodud asjaolu, et kostja soovis sõlmida hagejaga kompromissi, ei anna alust

hagi õigeksvõtul põhineva otsuse tühistamiseks.

16. Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium, et kuigi kohtul on TsMS § 4 lõike 4 järgi

kohustus aidata igati kaasa asja lahendamisele kompromissiga või muul viisil poolte

kokkuleppel, ei saa kohus kohustada hagejat kompromissi sõlmima. Ka ei ole tsiviilasja

materjalidest

nähtuvalt

teinud

kostja

hagejale

senini

ühtegi

konkreetset

kompromissiettepanekut, mida hageja saaks kaaluda. Ringkonnakohus märgib, et olukorras,

kus kostja on huvitatud kompromissi sõlmimisest, tuleks kostjal endal näidata üles aktiivsust

kokkuleppe saavutamisel. Hageja on 17.12.2020 menetlusdokumendis põhjendatult märkinud,

et kui kostja soovib kompromissi sõlmida, peab vastav ettepanek olema konkreetne, mitte

retooriline ning arvestades, et kostja ei ole enda kohustusi täitnud, puudub hagejal tema vastu

usaldus. Veelgi enam, hageja on nimetatud menetlusdokumendis esitanud ka omapoolse

kompromissipakkumise, millele kostja ei ole vastanud, ka mitte apellatsioonkaebuses.

17. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada, mistõttu jätab kolleegium kaebuse TsMS § 637

lõike 1 punkti 6 alusel menetlusse võtmata.

18. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lõike 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus

tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle

tagastada. TsMS § 638 lõike 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lõike 1 alusel koosmõjus § 639 lõikega 1 kaebuse esitaja s.o

kostja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud

kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt

välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

20. Ringkonnakohtu andmetel ei tasunud kostja kaebuse esitamisel riigilõivu, st ei teki ka selle

tagastamise küsimust.

2-20-15378

(allkirjastatud digitaalselt)

/Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/