2-19-16014/82 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-16014

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. vastu 19. juuni 2009. a lepingust

taganemise tuvastamiseks, lepingu alusel saadu

tagastamiseks ja omandiõiguse üleandmiseks vajalike

tahteavalduste saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

A.A. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

25 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Ivo Kaurit

Kostja (vastustaja): B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Mehis Adamson

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2020. a otsus muutmata.

2(10)

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud A.A. kanda.

4. Määrata A.A. poolt B.B.le hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista A.A.lt B.B. kasuks välja 375

eurot.

5. Vabastada A.A. apellatsioonkaebustelt tasumisele kuulunud tasumata riigilõivu

riigituludesse tasumise kohustusest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 14. oktoobril 2019 Tartu Maakohtule hagi B.B. (kostja) vastu,

milles palus tuvastada, et:

 hageja taganes 7. oktoobril 2019 kehtivalt poolte vahel 19. juunil 2009 sõlmitud

ülalpidamislepingust ja kinnistute üleandmislepingust ning asjaõiguslepingust

(ülalpidamisleping);

 hagejal on võlaõiguslik nõue omandi tagasikandmiseks hagejale;

 kostjal on kohustus anda nõusolek omandi üleandmiseks ja kinnistusraamatu kande

muutmiseks, et:

- kustutada kinnistusraamatu registriosa nr X (asukoht: X; X kinnistu) teise

jakku kantud ½ mõttelise osa kaasomaniku kanne kostja kohta ja kanda

kinnistusraamatusse kinnistu ½ mõttelise osa kaasomanikuna hageja ning

- kustutada registriosa nr X (asukoht: X; X kinnistu) teise jao omanikukanne

kostja kohta ning kanda kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna hageja.

Hageja palus vajadusel asendada kohtuotsusega kostja tahteavaldus anda nõusolek

omandiõiguse üleandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks.

Kui kohus ei tuvasta asjaõiguslepingust taganemise õigust, palus hageja alternatiivselt

tuvastada, et hageja on 7. oktoobril 2019 kehtivalt taganenud poolte vahel 19. juunil 2009

sõlmitud ülalpidamislepingust ja kinnistute üleandmislepingust, ning 19. juuni 2009. a

asjaõigusleping on tühine.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

3(10)

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19. juunil 2009 notariaalse ülalpidamislepingu

(võlaõigusseadus (VÕS) § 572 lg 1), mille kohaselt kohustus kostja hagejat tema eluajal

ülal pidama ja hooldama. Samuti lepiti kokku, et ülalpeetaval on õigus kasutada tema

kasutuses olevaid eluruume X kinnistul olevast elamust ning aiamaad. Hageja andis

kostjale üle ½ mõttelist osa omandi X kinnistust ja X kinnistu omandi.

Hageja on ülalpidamislepingust taganenud 2016. a-l (lahendatud tsiviilasjas nr 2-17-1760)

ning uuesti 7. oktoobril 2019. Kostja ei ole täitnud ülalpidamislepingust tulenevaid

koormisi, tingimusi ja ülalpidamis- ning hooldamiskohustusi ühe aasta jooksul enne

taganemisavalduse esitamist. Kostja ei ole võimaldanud hagejale täielikku ülalpidamist,

abistamist ega hooldust viisil, mida hageja võis mõistlikult oodata tema poolt üleantu

väärtuse ning senise elukorralduse põhjal. Kostja ei ole taganud hagejale mõistlikku

eluaset ega elamistingimusi. Hageja joogivesi on muutunud kasutus- ja joogikõlbmatuks.

Hageja on pidanud kandma kulutusi joogivee analüüside tegemiseks, toidu, riiete, ravimite

ja esmatarbekaupade ostmiseks, korstna pühkimiseks, muru niitmiseks, küttepuude

saamiseks, tele- ja telefoniteenuste tasumiseks ja transpordiks. Hageja on pidanud abi

paluma kolmandatelt isikutelt. Kostja ei ole neli aastat kinnistul käinud. Kostjal puudub

igasugune huvi oma ülalpeetava (hageja) suhtes. Kuivõrd hageja on lepingust kehtivalt

taganenud, tuleb kostjal saadu VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada.

Ülalpidamisleping on oma olemuselt kinkeleping. Ülalpidamist VÕS § 572 lg 1 mõttes

saab pidada koormiseks sarnaselt VÕS § 265 lg-tes 1–3 sätestatuga. Kinkija saab oma

eluajal kinkelepingust, mis ei ole seotud ühegi koormisega, taganeda, kui kingisaaja käitub

kinkija suhtes jämedalt tänamatult.

Asjaõiguslepingust taganemise võimatus ei saa olla takistuseks hagejale omandi

tagasikandmiseks. Hageja palub alternatiivselt tuvastada asjaõiguslepingu tühisus

ülalpidamislepingust ja kinnistute üleandmislepingust tuleneva aluse äralangemise tõttu.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Tsiviilasjas nr 2-17-1760 on lahendatud samast ülalpidamislepingust tulenev vaidlus.

Hageja uus etteheide on joogikõlbmatu vesi, kuid seda ei saa lugeda jämedaks

tänamatuseks. Hageja ei ole joogiveega seonduvast probleemist kostjat teavitanud.

Hageja väited ülalpidamislepingust tulenevate kohustuste rikkumise kohta on ebaõiged

ning tõendamata. Kostja ei ole hageja eestkostja. Kostjal on kohustus hooldada hagejat

tema 2009. a elukorralduse tasemel, kui viimane selleks soovi avaldab. Hageja ei ole

kostjalt abi palunud. Kostja on kandnud kulusid elektrile, prügiveole, tasunud maamaksu

ja tellinud korstnapühkija. Kostja on hagejale viinud mitme aasta küttepuud ja ehitanud

elamusse sanitaarruumid. Kostja on käinud 2019. a alguses X kinnistul, kuid ukselukkude

vahetamise tõttu tal kinnistule juurdepääs puudub. Hageja on kostja loata hõivanud kogu

X kinnistul asuva elamu ning majutab seal enda elukaaslast. Seega ei ole hageja

hooldamata ega abitu, vaid on enda käitumisega tekitanud olukorra, mis takistab kostja

tegevust kinnisasjal.

4(10)

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 16. oktoobri 2020. a otsusega hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulud kindlaks ning

mõistis hagejalt kostja menetluskulude katteks välja 165 eurot. Samuti mõistis maakohus

hagejalt riigituludesse hagi esitamisel tasutava riigilõivu 900 eurot.

Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled ülalpidamislepingu (VÕS § 572 lg 1). Pooled

vaidlevad selle üle, kas kostja on käitunud viisil, mis andis hagejale õiguse

ülalpidamislepingust taganeda. VÕS § 575 järgi võib ülalpeetav ülalpidamislepingust

taganeda samadel alustel ja korras nagu kinkija kinkelepingust VÕS § 268 lg 1 alusel

VÕS § 267 p-des 1–3 ettenähtud juhtudel. Nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada, kas on

täidetud ülalpidamislepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused.

Hageja pidi tõendama konkreetse sündmuse ühe aasta jooksul enne taganemisavalduse

esitamist, millest hagejal tekkis ülalpidamislepingust taganemise õigus. Ainuüksi väide, et

kostja on jätnud täitmata lepinguga seotud koormised ja kohustused, ei saa olla piisav alus

lepingust taganemiseks. Ajaliselt ainsaks piisavalt konkretiseeritud etteheiteks lepingust

taganemiseks VÕS § 270 lg 1 tähenduses saab pidada hageja väidet, et tema joogivesi on

sügisel 2019 muutunud kasutus- ja joogikõlbmatuks. Seega on hageja ülalpidamislepingust

taganemise formaalsed eeldused täidetud.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks ühe aasta jooksul enne taganemisavalduse

esitamist ülalpidamislepingus kokkulepitud kohustusi rikkunud. Hageja ei ole välja toonud

ega tõendanud ühtegi konkreetset sündmust, kus ta oleks kostjalt abi palunud, vaid on

kinnitanud, et ei pea vajalikuks seda teha. Hageja ei ole kostjat teavitanud, et tal oleks vaja

küttepuid, heina niita või abi liikumiseks ja transpordiks. Asjas esitatud tõendid ei toeta ka

hageja väidet, nagu poleks kostja neli aastat hageja elukohas käinud. Tunnistaja C.C.

ütluste järgi käis kostja hageja elukohas 19. mail 2018 ja 22. detsembril 2019. Muuhulgas

ei ole hageja välja toonud, kas ning millisel põhjusel oleks kostja pidanud tegema elamus

sanitaarremonti ajavahemikul 8. oktoobrist 2018 kuni 7. oktoobrini 2019. Lisaks on hageja

kinnitanud, et sai kaevuvee joogi- ja kasutuskõlbmatuks muutumise kohta teada sügisel

2019 ning teavitas sellest kostjat esmakordselt 7. oktoobri 2019. a taganemisavalduses.

Samuti ei ole hageja kordagi küsinud kostjalt raha konkreetse vajaduse täitmiseks.

Olukorras, kus ülalpeetav (hageja) ei küsi abi ning väldib ülalpidajaga suhtlemist ja tema

teavitamist ülalpidamise seisukohast olulistest asjaoludest, ei saa ülalpidajale (kostjale)

ette heita võimalikku ülalpidamiskohustuse rikkumist. Asjaolu, et teised isikud on hagejat

majapidamistöödes aidanud, ei tõenda, et kostja oleks oma kohustusi rikkunud. Kostja

tegevust ei saa pidada ka jämedaks tänamatuseks VÕS § 267 p 1 mõttes. Kostja on tasunud

kinnistute prügiveo eest, samuti elektriarveid ja maamaksu, mida tuleb pidada

ülalpidamislepingu täitmiseks.

VÕS § 574 järgi toimub ülalpidamine ja hooldamine ülalpeetava senise elukorralduse

põhjal. Ülalpeetava elustandard ei tohi ülalpidamislepingu täitmise käigus langeda. Seega

tuleb praeguses asjas võtta aluseks hageja elukorraldus ja -standard enne

ülalpidamislepingu sõlmimist 2009. a-l. Tsiviilasjas nr 2-17-1760 on tuvastatud, et

kinnistul asuvas elamus on 2009. a-l ja pärast seda tehtud mahukaid remonttöid, mis ületab

sanitaarremondi mahtu. Hageja ei ole tõendanud, et hageja elustandard oleks pärast

5(10)

2016. a-t ning ühe aasta jooksul enne taganemisavalduse esitamist halvenenud. Seega ei

ole täidetud materiaalsed eeldused VÕS § 268 lg 1 alusel 19. juuni 2009. a

ülalpidamislepingust kehtivalt taganemiseks.

Ülalpidamislepingu täitmisel tuleb pooltel teha mõistlikku koostööd. Ülalpidajal tuleb

tunda huvi ülalpeetava vajaduste vastu, kuid see ei tähenda, et ülalpeetav ei võiks ise

abivajaduse tekkides ülalpidaja poole pöörduda. Pooled peavad jõudma omavahelisele

kokkuleppele, kuidas ülalpidamislepingu täitmine edaspidi toimub, sh täpsustama

ülalpidamise konkreetsemaid tingimusi.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 28. oktoobril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega

hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi maakohtule tagasi uueks

läbivaatamiseks. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ebaselge, mille alusel on maakohus leidnud,

et kostja on täitnud ülalpidamislepingust tulenevaid kohustusi ning hagejat täielikult ülal

pidanud. Maakohus on jätnud tuvastamata, mis olid kostja kohustused, kuidas kostja neid

täitis ja millest tuleneb hageja kohustus teavitada kostjat oma abi-, hooldus- või

ülalpidamisvajadusest, kui need on ülalpidamislepingus märgitud. Ülalpidamislepingu

kehtimise eeltingimuseks ei ole hageja pöördumine kostja poole. Arvesse tuleb võtta, et

hageja on andnud kostja omandisse väärtusliku kinnistu, millele vastavat hooldust või

ülalpidamist ei ole hageja kostjalt saanud.

Kostja poole abipalvega mittepöördumine ei ole reaalseks takistuseks kostja kohustuse

täitmiseks ega tähenda, et hageja ei tee vajalikku koostööd või hageja vajadused oleks ära

langenud. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks püüdnud hageja poole pöörduda.

Hageja on ümber lükanud kostja väited nii ukseluku vahetuse kui ka muude asjaolude

kohta.

Asjas on tuvastatud, et kostja ei ole vaidlusalusel perioodil hagejale hooldust või abi

pakkunud ega telefoni teel hageja tervise ja vajaduste kohta uurinud. Kostja peab tundma

huvi kohustuste korrektse täitmise vastu ja suutma tagasiulatuvalt tõendada, et ta on oma

lepingulised

kohustused

täitnud.

Maakohus

leidis

ebaõigesti,

nagu

oleks

tõendamiskoormis hagejal. Samuti ei ole kostja tõendanud oma väiteid, millele on

maakohus tuginenud. See muudab maakohtu otsuse ebaobjektiivseks.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja on korduvalt enne vaidlusalust perioodi

pöördunud kostja poole hambaproteeside paranduseks raha ja igakuiselt 200 euro

saamiseks. Kostja ei ole hageja nendele väidetele põhistatult vastu vaielnud.

Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et kostja ei ole õigustamatult ülalpidamislepingu

tingimusi rikkunud. Jääb mulje, nagu oleks maakohus tuvastanud kostja rikkumised, ent

pidas neid pooltevahelisest konfliktist tulenevalt õigustatuks. Lisaks ei ole maakohus

tuvastanud väidetud konflikti olemust ja iseärasusi ega seda, kas ja kuidas see võis

mõjutada kostja võimalusi oma kohustusi täita.

6(10)

Arusaamatu ja üllatuslik on maakohtu järeldus, et kostja tegevust ei saa pidada jämedaks

tänamatuseks VÕS § 267 p 1 mõttes. Maakohus ei ole seda menetluse käigus arutanud ega

otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud.

Maakohus on pidanud ülalpidamislepingu sätteid ebapiisavaks ning jätnud põhjendamatult

seaduse analoogiale tuginemata. Riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt vanuritele

koduhooldusteenuse pakkumist reguleerivates õigusaktides on selgitatud, milline peab

olema hooldusteenuse kvaliteet, eesmärgid ning mida hooldusteenuse ehk hooldamise ja

abistamise all mõistetakse.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebusele lisatud juhiseid hooldusteenuse osutamise kohta ei saa praeguses

asjas analoogia korras kohaldada. Pooled ei ole ülalpidamislepingut sõlmides nendele

tuginenud ega nendes hiljem kokku leppinud. Hageja ei ole tõendanud, mida tema arvates

täielik hooldus tähendab. Samas on hageja ise kohtuistungil kinnitanud, et ei vaja hooldust

ega kõrvalabi, kuigi hagist ja apellatsioonkaebusest nähtub vastupidine seisukoht. Hageja

pole kordagi osundanud vajadusele saada üldhooldusteenust väljaspool kodu (hooldekodu

või vanadekodu teenust). Lisaks on hageja esitanud viidatud juhised hilinenult.

Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus jättis ülalpidamislepingu

täitmise tuvastamata. Hageja ei ole välja toonud, millise kohustuse jättis kostja täitmata.

Taganemise alus peab seonduma kindlate faktiliste sündmustega ja tähtaegadega, millele

vastab mingi kostja kohustus. Tõendamiskoormis on hagejal. Puuduvad tõendid, et kostja

ei ole hagejale vajalikku hoolitsust ja tervishoiuteenust taganud. Hageja hooldamine ja

vajadusel tervisekeskuse külastamine on takistatud üksnes tema enda soovimatusest.

Kostja peab eeldama hageja soove, sest hageja keeldub kostjaga suhtlemast.

Kostja on taganud hagejale kuludeta elukoha, mis on oluliselt paremas olukorras kui

2009. a-l. Ainus konkreetne etteheide on kaevuvesi. Kostja on selle probleemiga

võimaluste piires tegelenud, sest hageja kostjat elamusse ei luba. Muud välja toodud

asjaolud ei ole lepingu taganemise aluseks. Hageja ei ole ka tunnistaja C.C. ütlustega

tõendanud, et kostja rikkus ülalpidamislepingut või ei anna hagejale ülalpidamist muul

viisil. Kostja ei registreeri ega vormista talle kuuluval kinnistul käimisi, kuid kostja on

mitmel korral viibinud kinnistul, kui C.C. seal ei viibinud. C.C. ütlused ja hageja istungi

antud selgitused kinnitavad, et hageja palus esmalt abi C.C.lt, mitte kostjalt.

Hageja on alles kohtuvaidluses palunud abi hambaproteeside parandamiseks ja igakuise

rahalise toetuse saamiseks. Taganemisavalduses ei ole hageja sellele tuginenud. Seega

kostja ei saanud ega pidanud nendele hageja väidetele põhistatult vastu vaidlema.

Tsiviilasjas nr 2-16-1760 tuvastatu kohaselt ei ole pooled ka rahalise toetuse andmises

kokku leppinud. Seega ei ole kostjal kohustust maksta hagejale igakuiselt 200 eurot. Samas

ei ole hageja soovinud lepingu muutmist. Seejuures jääb hagejale tema pension, sest kostja

on tasunud kõik kommunaalkulud (elekter, puud, vesi, kanalisatsioon, maamaks,

prügivedu).

Hageja 10. novembri 2020. a seletuskirjas on esitatud uus väide, et ilma aktiivse

suhtlemiseta ei saa lugeda hooldajat (kostjat) oma kohustusi nõuetekohaselt täitnuks.

7(10)

Pooled ei ole suhtlemise sageduses kokku leppinud. Samas ei vajagi teatud

ülalpidamistoimingud (nt arvete tasumine, elamu korrastamine) reaalset suhtlust.

Hageja 12. novembri 2020. a isiklik seletuskiri on ebaselge ja arusaamatu. Hageja pole

selles esitatud nõudeid käesolevasse menetlusse esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust

selle

tühistamiseks.

Vastavalt

tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled ülalpidamislepingu, mille kohaselt

pidi kostja hagejat tema eluajal ülal pidama ja hooldama ning hageja andis kostjale üle

talle kuuluva ½ mõttelise osa X kinnistust ja X kinnistu (I kd, tl-d 110–112). Hageja

taganes 7. oktoobril 2019 ülalpidamislepingust kostja lepingu rikkumise tõttu ning tegi

ettepaneku kinnisomandi tagasikandmiseks (I kd, tl-d 20–21). Hageja väitel ei ole kostja

täitnud ülalpidamislepingust tulenevaid kohustusi ja on käitunud hageja suhtes jämedalt

tänamatult. Hageja arvates annab eeltoodu talle õiguse nõuda kinnisomandi tagasikandmist

ning kinnistusraamatu kande muutmiseks kostja tahteavalduse asendamist kohtuotsusega.

Maakohus leidis, et hageja ei ole ülalpidamislepingust kehtivalt taganenud, kuna

materiaalsed eeldused ei ole täidetud ning jättis hagi rahuldamata.

Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et ülalpidamislepingust taganemise

formaalsed eeldused on täidetud. Pooled vaidlevad lepingust taganemise materiaalsete

eelduste esinemise üle.

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või

tühistamiseks. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus

ei tuvastanud asja materjalide põhjal ka menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid

anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus järgib

maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki

korrata.

Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

8.1.

Apellatsioonkaebuse

põhjenduste

kohaselt

on

maakohus

jaotanud

tõendamiskoormise ebaõigesti ja teinud esitatud tõenditest ebaõigeid järeldusi. Seetõttu on

maakohus hageja arvates põhjendamatult leidnud, et kostja ei ole ülalpidamislepingust

tulenevaid kohustusi rikkunud ning kostja käitumist ei saa käsitleda jämeda tänamatusena

VÕS § 267 p 1 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja etteheited

põhjendatud. Maakohus leidis õigesti, et hageja pidi tõendama, et tal oli VÕS § 575 alusel

õigus lepingust taganeda, st esines mõni VÕS §-s 267 nimetatud alustest (vt ka Riigikohtu

3. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-5184, p 13). Alles siis oleks saanud kostja esitada

vastuväiteid ja neid tõendada. Samuti on maakohus ringkonnakohtu arvates asjas esitatud

tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Ringkonnakohus ei pea

võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt. Tunnistaja C.C.

8(10)

ütlustest, et tema on kostjat X kinnistul ja elamus näinud 19. mail 2018 (ja hiljem veel 22.

detsembril 2019), ei saa järeldada, et rohkem ei ole kostja kinnistul käinud.

8.2.

Ringkonnakohus

nõustub

maakohtu

seisukohaga,

et

hageja

ei

ole

ülalpidamislepingust kehtivalt taganenud, kuna hageja poolt kostjale omistatud

ülalpidamislepingust tulenevad rikkumised (VÕS § 267 p 3) ning jäme tänamatus

(VÕS § 267 p 1) ei ole asjas tõendamist leidnud. Hageja pidi tuginema elulistele

asjaoludele ning sisustama VÕS § 267 p-des 1 ja 3 sätestatud taganemise alused. Maakohus

on asjaolude esitamise ja tõendamise vajadust hagejale eelmenetluses ka selgitanud (I kd,

tl-d 104–105). Hageja ei ole aga kostjale tehtud etteheited TsMS § 230 lg 1 kohaselt

tõendanud. Üksnes hageja üldine seisukoht, et kostja ei ole hagejat ülal pidanud, teda

hooldanud või taganud mõistlikku eluaset ja elamistingimusi, ei anna alust väita, et kostja

on lepingujärgseid kohustusi rikkunud ning taganemise materiaalsed eeldused on täidetud.

Lisaks ei ole hageja tõendanud, et ta oleks vaidlusalusel perioodil kostjalt mingite kulude

kandmist nõudnud.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud käsitlusega, et hageja nõutav

hooldamise määr tuleks kindlaks teha Eesti sotsiaalteenuste kvaliteedijuhisest ja

Väljaspool

kodu

osutatava

üldhooldusteenuse

kvaliteedijuhisest

lähtuvalt.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need juhised poolte vahel sõlmitud ülalpidamislepingu

lepingu sisustamisel asjakohased. Hageja ei ole nimetatud juhistele maakohtu menetluses

tuginenud ning puuduvad tõendid, et kostja oleks võtnud endale lepinguga kohustuse

osutada hagejale koduteenust (kodus hooldamise teenust) sotsiaalhoolekande seaduse

mõttes. Hageja viidatud juhiseid ülalpidamislepingu sõlmimise ajal veel ka ei

eksisteerinud. Hageja on lisanud kõnealused juhised apellatsioonkaebusele (II kd, tl-d 12–

26). Ringkonnakohus ei käsitle juhiseid tõenditena (TsMS § 229 lg-d 1 ja 2), mistõttu

puudub vajadus otsustada nende asja materjalide juurde võtmise üle.

Ringkonnakohus märgib, et jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 mõttes on hinnanguline

kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase vastu.

Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada

kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija

subjektiivset hinnangut (vt Riigikohtu 22. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17,

p 15; 22. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12). Ringkonnakohtu

arvates on maakohus vaidluse lahendamisel põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata

eelmärgitud asjaoludest lähtunud.

8.3.

Iseenesest on õige, et ülalpidajal (kostjal) tuleb tunda huvi ülalpeetava (hageja)

vajaduste kohta. Samas ei nõustu ringkonnakohus hageja seisukohaga, nagu ei peaks

hageja olukorras, kus ta vajab abi, ise kostja poole pöörduma. Maakohus on põhjendatult

märkinud, et praegusel juhul on hageja ja kostja vaheliste pingeliste suhete tõttu kostjal

raskendatud pakkuda hagejale tavapärast perekondlikku hoolitsust. Hageja on ka

kinnitanud, et ta ei ole pidanud vajalikuks kostjalt abi küsida (I kd, tl 105, tl 154 pöördel).

Sellises olukorras ei saa kostjale etteheiteid teha. Samuti ei saa kostja kuidagi mõjutada, et

hagejal on teisi abilisi või et hageja on ise teinud rahalisi kulutusi (nt eluasemele, toidule,

riietele). Lisaks ei ole hageja tõendanud, et pärast ülalpidamislepingu sõlmimist on tema

abivajadus suurenenud või elukorraldus halvenenud.

9(10)

8.4.

Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses

väljendatud seisukohti. Maakohus on neid hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega

käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata.

8.5.

Kuna ülalpidamislepingust taganemise materiaalsed eeldused on täitmata, siis

puudub vajadus täiendavalt hinnata hageja nõuet kinnistusraamatu muutmiseks vajalike

tahteavalduste andmiseks kohustamiseks.

8.6.

Eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning maakohtu

otsus muutmata.

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust kindlaksmääratud

menetluskulude jaotuse või suuruse osas.

10. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus

TsMS § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

11. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

11.1. Kostja esindaja esitas 1. veebruaril 2021 ringkonnakohtule menetluskulude

nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid 575 eurot (käibemaksu ei

lisandu). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Kostja esindaja

M. Adamson on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 5 tunni 45 minuti ulatuses

tunnitasuga 100 eurot (käibemaksu ei lisandu).

Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5).

11.2. Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja

kohta seisukohta esitanud.

11.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Taotluse

kohaselt

on

kostja

esindaja

teinud

järgmised

toimingud:

tutvus

apellatsioonkaebusega

ja

suhtles

kliendiga

(1

tund

minutit),

koostas

apellatsioonkaebusele vastuse ja tutvus maakohtu lahendiga (2 tundi), tutvus hageja

10. novembri 2020. a ja 12. novembri 2020. a menetlusdokumentidega ning koostas sellele

vastuse (1 tund 30 minutit), tutvus hageja menetluskulude nimekirjaga (15 minutit) ning

tutvus ringkonnakohtu määrustega ja edastas need kliendile (30 minutit).

Ringkonnakohtu hinnangul maakohtu lahendiga ja apellatsioonkaebusega tutvumise,

kliendiga suhtlemise ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamise toimingute ajakulu

tuleks

vaadelda

ühtsena.

Ringkonnakohus

nõustub,

et

aega

kulub

ka

menetlusdokumentidega tutvumisele ja kliendiga suhtlemisele, kuid peab seda osaks

vastuse

koostamisest

apellatsioonkaebusele.

Arvestades,

et

kostja

esitas

apellatsioonkaebuse vastuses seisukohad ka hageja 10. novembri 2020. a ja 12. novembri

2020. a menetlusdokumentidele, ei ole eraldi ajakulu nende dokumentidega tutvumisele ja

10(10)

vastamisele põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud eraldi ajakulu ringkonnakohtu

määrustega tutvumisele ja nende kliendile edastamisele. Apellatsioonkaebuse,

10. novembri 2020. a ja 12. novembri 2020. a menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning

kostja poolt nendele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades võib pidada vastuse

koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 3 tundi 30 minutit. Samuti on põhjendatud

ja vajalik kulu hageja menetluskulude nimekirjaga tutvumine (15 minutit).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 100 eurot

(käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud

hüvitatavate kulude suuruseks (käibemaksuta) 375 eurot (100 eurot × 3 tundi 45 minutit)

ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.

12. Ringkonnakohtu 13. novembri 2020. a määrusega on hageja apellatsioonkaebuse

esitamisel 900 euro ulatuses riigilõivu tasumisest vabastatud (II kd, tl-d 33–34).

TsMS § 190 lg 4 esimesest lausest tuleneb, et kui hageja on saanud menetlusabi

menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral

menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleks

hagejalt seega mh välja mõista riigilõiv, mille tasumisest ta oli apellatsioonkaebuse

esitamisel vabastatud. Samas on hageja kõrges eas pensionär ning tema ainukeseks

sissetulekuks on pension, mis 2019. a-l oli X eurot X senti. Muu vara hagejal puudub.

Ringkonnakohtule ei ole teada, et hageja majanduslik seisund oleks praeguseks oluliselt

paranenud, mistõttu peab kohus põhjendatuks kohaldada TsMS § 190 lg-s 7 sätestatut ning

vabastada hageja tema majanduslikust seisundist lähtuvalt kõnealuse menetluskulu

riigituludesse tasumise kohustusest.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest